KONVERENTS
Liimi kadumine Tekst: Eero Epner, kunstiteadlane ja dramaturg, Levila ajakirjanik Foto: Anna Andreas
E
namasti on see lihtsalt üks suur poriväli. Eriti sügisel ja kevadel tuleb väljakule astudes arvestada, et pesumasin järgmisel öösel ei puhka. Külmemate ilmadega jäätuvad väikeste mudalainete harjad kivikõvaks ja nendel jooksmine meenutab pigem riigipöördekatset põhjanaba lähedal kui jalgpalli. Mingeid piire väljakul ei ole. Mängitakse, kuni pall lendab kas mühisevasse jõkke või tuttuute eramute aeda, mis väljaku äärde on ehitatud. Nende puhtaid terrasse vaadates tekib tunne, nagu vaataks kolonisaatorite villasid, mis kõrguvad pärismaalaste sopa, muda ja pori kõrval. Inimesed, kes selles kõntsaparadiisis mängimas käivad, on teinud seda vist juba aastakümneid. Igal teisipäeva ja neljapäeva õhtul kell seitse kogunetakse sõudebaasi kõrvale. Võetakse mõned õlled, tehakse mõned suitsud ja joostakse siis väljakule. Vahel tehakse suitsu ka keset mängu. Siin on mehed ja naised, pensionieelikud ja Ent suur osa neist väljakutest on lukustatud. päris noored, kõik läbisegi. Kas ja kuidas nad Selleks et minna vutti taguma, tuleb ette helisüksteist tunnevad, ma ei tea. Aga ma tean, et tada. Võetakse toru ja vaadatakse graafikuid ning see jalgpall on hoopis teistsugune kui jalgpall, ettepoole saavad need, kes on mõne klubi liikmed. mida mängitakse soojades sisehallides igihaljasKui vanasti tähendas jalgpallimäng nelja ranitsat tel kunstmuruväljakutel. Siin hoolitakse. Keegi ei väravapostideks ja nässakat palli, siis nüüd on sul jookse vanemaid mängijaid pikali, et neilt iga hinvaja sularaha ja kindlat päeva nädalas. na eest pall kätte saada. Kui keegi teeb Kohas, kus ma ise jalgpalli mängimas kaitses eksimuse, ei karju nende peale käin, kustutatakse tasutud mänguaja keegi. Noortele antakse andeks nende lõppedes kusagilt putkast prožektorid tulisus ja vanadele nende aeglus. Kõik ja kogu kirg jahutatakse külma pimeduon mingil moel võrdsed, sest tahe mänMa ei mäleta, et Lahm se poolt sekundiga maha. gida on siin olulisem kui kellegi hüpooleks innukalt kaitsetööd Eelmisel suvel otsisin Tallinnast kohteetiline võit. See on jalgpall, nagu seda tehes kunagi peaga vastu ta teismelistele poistele, kes tahtsid navanasti mängiti. Mil rõõm mängimisest oli olulisem kui varustus, olud ja rahaväravaposti põrganud, kuid tuke jalkat taguda, kuid ma ei leidnud kott ning mil jalgpall oli ennekõike inipärast kolumni läbilugemist seda. Helistasin läbi isegi eeslinnade koolid ja küsisin, mis tingimustel võikmesi siduv liim. olin veendunud, et kusagil sid nad avada tühjalt seisvate staadioniÜle Eesti on praeguseks kerkinud Baierimaa nurgakeses on te väravad ning meid sisse lasta. Säärast umbes 270 jalgpalliväljakut. Mõned võimalust ei leitud, sest me pole üheneist on siseruumides ning lõhnavad metallpost, mis on võtnud kunstmuru ja higi järele. Paljud on kuPhilipp Lahmi pea kontuuri. gi klubi liikmed ning niisama väljakule laskmine oli nende sõnul võimatu. Mulsagil õues, asula keskel või kooli kõrval. le ei tundunud see mitte ebamugav, vaid midaNeil on väravad ja väravatel on võrgud. Maha on gi enamat. See tundus olevat vastuolus sellega, joonistatud piirjooned ning võib täpselt teada, mida jalgpall alati tähendanud on. „Maailma kõige kust algab aut ning millal on suluseis. Kui sa nenlihtsam ja arusaadavam mäng, mida saab mängide pinnale astud, võib tundlikum natuur tunda, da igal tänavanurgal ja suvalisel platsil,“ kirjutab nagu oleks ta jõudnud kohta, mis asub väljaspool mulle Eiki Nestor, kes mängis lapsena vutti tänaargipäeva ning kus kirg ennast ikka veel igas tribval ja koduhoovis ning seda koos vene poistega lamises, taklamises või pealelöögis ilmutab. 2022 JAANUAR JALKA
27
