Jalgpalli on seni mängitud liiga vähe

Kohe esimestest alagrupimängudest peale nägime tendentsi, et kohtunikud andsid mängudel nii esimesele kui teisele poolajale harjumuspärasest rohkem üleminuteid. Huvitaval kombel ei andnud FIFA kohtunike osakond sellisest kavatsusest varem üldsusele teada, ent selle eesmärk oli sellest hoolimata kõigile selge ja arusaadav: lõpp ajavenitamisele! Muide: täpselt samal teemal kirjutas 2021. aasta juunis ka Jalka: jalgpallis anti varem selgelt liiga vähe üleminuteid, sest see aeg, mis poolaegadele juurde pandi, ei vastanud kaugeltki sellele ajale, mis mängureeglites kirjas olevatele seisakutele tegelikult kulus

Võitjana lahkus kuus meeskonda

Vaid mõnes üksikus alagrupis oli varakult selge, kes läheb edasi ja kes jääb välja – paljudes gruppides selgusid asjad alles viimase vooru viimaste minutitega. Omapärasel kombel oli sedapuhku lausa kuus meeskonda (muide: nagu ka neli aastat tagasi!), kelle viimane mäng turniiril lõppes võiduga. Peale finaalis penaltiseerias triumfeerinud Argentina võitsid oma viimase alagrupimängu viis meeskonda, kes kaheksandikfinaali ei pääsenud: need olid Mehhiko, Tuneesia, Saksamaa, Kamerun ja Uruguay. Tuneesia ja Kamerun said sealjuures jagu jalgpallimaailma tõelistest suurtest: tuneeslased seljatasid viimases mängus Prantsusmaa, Kamerun oli aga üle Brasiiliast. Jah – nii prantslased kui brasiillased mängisid viimases voorus sisuliselt teise koosseisuga, kuna olid juba edasipääsu kindlustanud, aga kas arvate tõesti, et tuneeslased või kamerunlased sellest karvavõrdki hoolivad?

Kameruni ründaja

Vincent Aboubakar tundis Brasiiliale löödud võiduväravast nii suurt rõõmu, et rebis tähistades särgi seljast hoolimata sellest, et ta teadis, et saab selle eest teise kollase kaardi.

(need seisakud, mille eest üleaega lisatakse, on reeglites selgelt välja toodud).

Huvitav on nüüd näha, kas sellised suunised võetakse kasutusele ka „igapäevases“ jalgpallis – teleõigusi omavad suured kompaniid on ju teadupoolest arvestanud vähem kui kahe tunni pikkuste jalgpallimatšidega ning on arusaadav, et kui just nemad on need, kes tipptasemel jalgpalli sisuliselt kinni maksavad, arvestatakse nende soovidega. Või näeme seda, kuidas tekivad ühed võistlussarjad või liigad, kus on võimalik aega venitada, ja teised, kus sellest ei ole kasu, sest kohtunikud annavad kamaluga üleminuteid?

Oh neid permutatsioone

Alagrupiturniiri viimane voor pakkus meile vaat et igapäevaselt tõelisi vaatemänge. Kuna sama grupi viimased mängud peetakse ühel ajal, nägime mitmel puhul, kuidas ühes mängus löödud värav teises kohtumises tiimide olukorda ja seeläbi ka suhtumist muutis. Nii E-grupp, kus Jaapan lõpuks Hispaania, Saksamaa ja Costa Rica ees alagrupi võidu võttis, kui H-grupp, kus Lõuna-Korea hiline võiduvärav Portugali vastu kukutas konkurentsist Uruguay, pakkusid meile viimases voorus tõelist klassikat.

Omamoodi tragikoomiline oli samal ajal jälgida, kuidas permutatsioonid ja väravate tähendused ERRi kommentaatoritele ja stuudioasjatundjatele probleeme valmistasid: olukordade kiire muutumine ja väga peened marginaalid (C-grupis oli ühel hetkel näiteks Poola Mehhikost ees tänu vähematele kollastele kaartidele!) ajasid ilmselt mõtte krussi ka paljudel kodus diivanilt mängu jälginud inimestel, kes samal ajal otseülekande närviga toime tulema ei pidanud.

Ühel ajal toimuvate mängude võlu tuli suisa nii eredalt välja, et FIFA kaalub nüüd tõsiselt 2026. aasta MMi formaati muuta – teadupoolest on seni plaanitud 48 osalejani suurendataval finaalturniiril moodustada 16 kolmeliikmelist alagruppi, kus üheaegseid mänge enam mõistagi toimuda ei saaks, ent nüüd kaalutakse siiski neljaliikmeliste gruppide juurde jäämist.

Pall on ümmargune, sõna otseses mõttes

Lõppenud MMi üks skandaalsemaid hetki sündis alagrupiturniiri viimase vooru ülitähtsas kohtumises Jaapani ja Hispaania vahel, kus jaapanlased teise poolaja alguses 0 : 1 kaotusseisu vaid paariminutilise vahega löödud väravatest 2 : 1 eduks ümber pöörasid. Just jaapanlaste teine värav oli see, mis hiljem päevadeks kõneainet pakkus – kas pall ikkagi läks enne väravat üle otsajoone või mitte? Kuigi paljud Hispaania fännid ja eelkõige ka Saksamaa poolehoidjad – see värav lõi ju sakslased lõpuks turniirilt välja! – kahtlustasid vandenõud ja muid kurjasid jõudusid, sest nägid kaadrist palli ja joone vahelt juba rohelist muru, said nad loodetavasti õppetunni ja meeldetuletuse jalgpallireeglite kohta: pall on üle joone vaid siis, kui ka kõik selle kumerused on õhus joone ületanud. Ja see, et palli ja joone vahelt paistab väljakupiiridest väljapoole jääv muru, ei tähenda seda, et pall oleks veel tervikuna üle joone.

Maroko emadepäevad



Kuhu jäid punased kaardid?

Vastu ootusi alagrupi Austraalia, Taani ja Belgia ees võitnud ning väljalangemismängudel nii Hispaaniast kui Portugalist jagu saanud Maroko paistis platsil silma kartmatu suhtumise, efektiivse mängu ja tohutu energiaga, aga platsi kõrval olid aukohal meeskonnaliikmete emad. Fotod sellest, kuidas penaltiseerias Hispaania vastu Maroko külmaverelise Panenka-löögiga veerandfinaali saatnud Achraf Hakimi tähistades tribüünile ema embama tormas, levisid maailma meedias kulutulena – samamoodi nagu video sellest, kuidas Sofiane Boufal pärast võitu Portugali üle väljaku peal emaga tantsu lõi. Peatreener Walid Regragui ema Fatima ei olevat aga varem mitte kordagi poja võistlustele – ei mängija ega treenerina tegutsemise ajal – kaasa elamiseks reisinud, ent Katarisse ta sõitis – ja sai poja ajaloolisest saavutusest vahetult osa. Paljud mängijate vanemad elasid turniiri ajal meeskonnaga suisa samas hotellis vutiliidu kulul ja olid pidevalt tiimi juures.

Ühe põhjusena, miks just Maroko koondislased oma emaga nii lähedased on, on välja toodud, et väga suur osa meeskonnast on kasvanud üles Euroopas immigrantide peres – rasketest oludest välja rabelenuna tunnevad mängijad nende heaks rabanud ja ohverdanud vanemate ees tänuvõlga, mis on neid lähedasemaks muutnud.

792 Minutit Ja 9 Sekundit

viibis Argentina koondis Katari MMi ajal seitsme mängu jooksul platsil kokku. Tegu on kõigi aegade rekordiga – neli aastat varem oli Horvaatia koondis väljakul 778 minutit ja 42 sekundit.

Uskuge või mitte, aga lõppenud MMil näidati mängu ajal punast kaarti kõigest kolmele mängijale! Esimene eemaldatu oli Walesi väravavaht Wayne Hennessey (viimase lootuse vea eest), teine punane kaart anti Kameruni ründajale Vincent Aboubakarile, kes teenis teise kollase kaardi Brasiiliale löödud väravat tähistades särgi seljast rebimise eest. Viimase punase kaardi sai Maroko mees Walid Cheddira veerandfinaalmängus Portugaliga, kus ta lühikese ajaga kaks kollast kaarti teenis.

2018. aasta turniiril määrati samuti vähe eemaldamisi – kokku neli. Varasematel turniiridel on need arvud olnud aga kõvasti suuremad – 2014. aastal sai punase kaardi kümme, 2010. aastal 17 mängijat, 2006. aasta turniiril välkus punane kaart mängude ajal aga lausa 27 korda! Millest selline vahe?

Paistab, et ühest küljest on mängijad muutunud VARi tulekuga ettevaatlikumaks ja samas ka osavamaks, teisalt aga on kohtunikele antud selged juhised võimaluse korral kaardid taskusse jätta. Ilmselt on selle tagamõte vältida kollaste ja punaste kaartidega kaasnevaid mängukeelde – kui küsimus on selles, miks ei või FIFA selle lahendamist alustada teisest otsast ja muuta praegust karmi korda, kus vaid kaks kollast kaarti eri kohtumistes toob kaasa mängukeelu?

Viis

penaltiseeriat on Argentina koondis MM-finaalturniiridel võitnud – seda on rohkem, kui ükski teine riik on suutnud. penaltiseeriat peeti lõppenud MMfinaalturniiril – rohkem kui kunagi varem ühel MMil.

Penaltiseeriad on loteriist kaugel

Kas mäletate, kuidas Horvaatia koondisest sai 2018. aastal esimene meeskond MM-ajaloos, kes suutnud ühel turniiril võita kaks penaltiseeriat? Kõik varasemate võistluste tiimid, kes olid osalenud kahes penaltiseerias, olid teise seeria kaotanud. Horvaadid suutsid sellest küürust juba neli aastat varem üle saada – ja 2022. aastal tegid nad seda jälle! Kaks penaltiseeriat võitis turniiril ka Argentina.

Mida see meile ütleb? Kuigi valim on selgelt liiga väike, et hakata statistilisi suuri järeldusi tegema, on üha selgem, et penaltiseeria ei ole enam ammu mingisugune loterii, nagu mõned inimesed jätkuvalt väidavad. Kaugel sellest! Nii Horvaatia väravavaht Dominik Livaković kui Argentina puurilukk Emiliano Martínez näitasid väga selgelt ära, kuidas hästi valmistunud väravavaht on penaltiseerias tõeliselt kõva relv – ja mitme meeskonna lööjad, eelkõige Jaapani ja Hispaania omad, tõestasid jällegi, et penaltiseerias on võimalik ka kollektiivselt latt totaalselt maha ajada.

Nii Livaković kui Martínez tegid ennast lööja jaoks väravas suureks ja näitasid iga liigutusega välja enesekindlust. Eriti hästi tuli kontrast välja finaalis, kus Martínez kasutas palju võtteid, et vastaseid rivist välja ajada, samal ajal kui Prantsusmaa väravavahist Hugo Llorisist paistis hoolimata tema suurest kogemusest elu tähtsaima penaltiseeria pinge jagu saavat. Martínez pani Prantsusmaa mängijad eksima, samal ajal kui Argentina kõik neli lööjat palli väravasse kihutasid.