JALGPALL KUI sitapeade koolitaja, õigustaja ja kinnistaja

Alustuseks täpsustus, et kõik järgnev käib eelkõige tippjalgpalli kohta ega pruugi rahvaspordis kehtida. Ma räägin sitapealisusest spetsiifilises moraalifilosoofilises tähenduses, tuginedes Aaron Jamesi definitsioonile tema raamatus „Sitapead. Teooria“ (2012, lk 19):

„Isikut võib pidada sitapeaks, juhul kui ta lubab endale järjepidevalt teatud vabadusi isikutevahelistes suhetes privilegeeritusetunde pärast, mis annab talle immuunsuse teiste inimeste kaebuste suhtes.“

Selle definitsiooni võlu seisneb selle intuitiivsuses, lihtsuses ja neutraalsuses. See on intuitiivselt tõepärane, et sitapea on just see, kes peab end põhjendamatult teistest tähtsamaks, trügib järjekorras vahele, räägib vestluses pidevalt vahele, madaldab teisi ja samas ise solvub iga kriitika peale jne.

See on lihtne, sest lihtsustatud kujul taandub see lõpuks ainult ühele suurele eeldusele. Nimelt peame me vaid võtma omaks üldlevinud seisukoha, et kõik inimesed on põhimõtteliselt võrdse moraalse staatusega. Et ühes moraalikeskkonnas kehtivad kõigile samasugused moraalireeglid ja standardid ning et suures plaanis peame me toimima nende reeglitega kooskõlas ja järjepidevalt, et ühiskond saaks üldse toimida.

Ning see definitsioon on neutraalne selles mõttes, et see on rakendatav peaaegu täiesti sõltumatult sellest, millised on kellegi isiklikud väärtused või vaated. Kuni isikul on olemas min- gid järjepidevad arusaamad moraalse käitumise kohta, siis saab seda definitsiooni rakendada. See definitsioon nõuab mitte-sitapealt ainult seda, et milline ka ei oleks tema isiklik arusaam moraalireeglitest, peavad need reeglid kehtima kõigi puhul ühtemoodi. Kui inimene enda puhul seda eeldust ei järgi, siis ta on sitapea.

Järgnevalt üritan ma näidata kahe jalgpalliaspekti kaudu seda, kuidas jalgpalli sisemine loogika on sellise sitapealisusega tugevalt seotud.

Jalgpallur vajab tippu jõudmiseks irratsionaalset mõtlemist üks võistkond vaimselt rivist välja langeb. Ning kolmandaks küündib jalgpallikultuuri sotsiaalne mõju palju sügavamale kui teiste spordialade puhul, mis muudabki jalgpallis enesepettuse fenomeni kõige ulatuslikumaks.

Esimene aspekt on süsteemne enesepettus. Mida ma selle all mõtlen? Alustama peaks sellest, et jalgpall on korraga väga ratsionaalne ja väga irratsionaalne. Ühelt poolt näib jalgpall nagu iga tulemussport äärmiselt ratsionaalsena, sest see kujutab endast kunstlikku loogilist keskkonda, mille sees on väga selgelt paika pandud reeglid, vahendid ja eesmärgid.

Samal ajal on jalgpall aga ka äärmiselt irratsionaalne. Eelkõige lähtun ma siin spordipsühholoogia tuntud tõest, et sportlase enesekindlus ja eduootus on hea soorituse tegemiseks olulised eeldused. Parim saab spordis olla ainult üks, aga selleks et sportlasel oleks võiduvõimalus, peab ta ise uskuma, et just tema on see üks. See on loogiliselt võttes selgelt irratsionaalne, sest kuna kõik osalejad peavad sedasama asja enda kohta uskuma, siis eraldivõetuna on see uskumus järelikult väga suure tõenäosusega ekslik. Paradoksaalselt on võiduvõimalus aga veel väiksem, kui sportlasel endal seda irratsionaalset uskumust ei ole.

Selline oma võimete pidev ülehindamine seostub otseselt Jamesi sitapea-definitsiooniga. Kui James pakub raamatus näiteid põhjuste kohta, miks sitapead ennast privilegeerituks peavad, siis esimese asjana toob ta välja just põhjendamatult kõrge enesehinnangu. Jalgpallis ei ole selline põhjendamatult kõrge enesehinnang aga mitte erandlik ega taunitav, vaid süsteemne ja vajalik.

„Kui enamiku inimeste jaoks on endassesüüvimine vajalik moraalse õppetunni allikas, siis sitapea kasutab seda vaid enesekindluse toetuseks“ (lk 25).

Kõige ilmselgem näide jalgpallisitapea kohta on Zlatan Ibrahimović. Millisel muul elualal tervitataks sellist ülbust ja enesekesksust nii heakskiitvalt nagu jalgpallimaailmas?

Parim saab spordis olla ainult üks, aga selleks et sportlasel oleks võiduvõimalus, peab ta ise uskuma, et just tema on see üks. See on loogiliselt võttes selgelt irratsionaalne, sest kuna kõik osalejad peavad sedasama asja enda kohta uskuma, siis eraldivõetuna on see uskumus järelikult väga suure tõenäosusega ekslik.

Sellel spordipsühholoogia tõel on ka teine pool, mis kehtib eriti kontaktspordialade puhul. Nimelt kui enesekindlus on võitmiseks oluline, siis järelikult on oluline ka vastase enesekindluse kõigutamine. Niisiis – et olla jalgpalliväljakul edukas, selleks on vaja pidevalt endale sisendada, et sa oled vastasest või konkurendist üle, ja lisaks sisendada vastasele või konkurendile, et tema on sinust nõrgem.

Kirjeldatud paradoks kehtib ka kõigil teistel spordialadel, aga jalgpallis paistab see ebakõla olevat veel eriti terav ja kaugeleulatuva mõjuga. Miks? Esiteks mängib jalgpallis õnnefaktor lühikeses plaanis nii suurt rolli, et üsna lihtne on uskuma jääda, et sa oledki palju parem, kui sa tegelikult oled. Teiseks võimenduvad vaimsed seisundid suure meeskonna sees kiiresti ja jõuvahekorrad võivad väljakul ülikiiresti muutuda, kui

Teistel elualadel on nii äärmuslikud sitapead tihti pilaobjektid, aga Zlatani üle ei naera millegipärast keegi. Ilmselt näitab see mingil määral seda, kui normaalseks sitapealisust jalgpallis üldiselt peetakse.

Eesmärk pühitseb abinõu?

Teine jalgpalliaspekt, mis sitapealisust toetab, on äärmuslik tulemuspõhisus ehk see, kuidas eesmärk pühitseb abinõud. Kui spordimaailm on kunstlik keskkond, kus kõik eesmärgid ja reeglid on täpselt fikseeritud, siis on see ainult loomulik, et kõiki tegevusi hinnatakse seal just selle järgi, kuidas need aitavad eesmärke saavutada.

Reeglite vahepeale jääb paratamatult alati halle alasid ja kui kõik käib lõpuks tulemuse nimel, siis järeldub sellest, et ka reeglite painutamine on õigustatud, kuni see aitab võita. Ning me näemegi igas jalgpallimängus, kuidas reegleid üritatakse enda huvides painutada, olgu siis oma vigu pisendades või vastaste vigu võimendades, ise aega venitades või vastastele ajavenitamise eest kaarte nõudes.

Sellised äärmiselt ebasümmeetrilised moraalsed standardid on jalgpalliväljakul normiks ja seegi seostub otseselt Jamesi sitapea-definitsiooniga. Sitapealisust soodustab aga teinegi sellise bürokraatliku moraalikeskkonna tahk, nimelt hierarhilisus. Väga vähe on eluvaldkondi, kus inimeste iga samm oleks nii detailselt reeglite ja alluvussuhete poolt paika pandud nagu jalgpallis.

Bürokraatia on juba iseenesest hie rarhiline, kui me vaatame näiteks seda, kuidas mängijad alluvad kohtunike otsustele, kohtuni kud alluvad jalgpalliliitude juhenditele, mis omakor da alluvad üleilmsetele suunistele jne. Selline hierarhiline korraldus on kandunud üle ka inimsuhetele: mängijatelt eeldatakse absoluutset allumist treeneritele, treeneritelt klubijuhtidele, klubijuhtidelt jalgpalliliitudele jne.

Jäikade võimusuhetega kaasneb sitapeastumise oht. Nagu kirjutab James, siis „võim toob inime ses esile temas peituva sitapea, nüristades tema empaatia ning mõistmisvõime, kinnitades talle, et pole mingit vajadust teisi kuulda võtta, ning ahvatledes teda enesekesksusele ja pakkudes aina laienevatele privileegidele lihtsakoelisi põhjendusi“ (lk 51).

Selline reeglite painutamine ja hierarhiline korraldus võivad olla vajalikud jalgpalliväljakul edu saavutamiseks, nii nagu käsuahel võib olla vajalik sõjaolukorras, aga see ei tähenda, et on õige selline käitumine endale moraalseks eeskujuks võtta. Tulemusspordi toimimise loogika on selgelt suunatud moraalsete kaalutluste vaigistamisele või vähemalt nende moonutamisele.

Ning rääkides jalgpallist kui sotsiaalsest nähtusest tuleb jällegi rõhutada ka seda, et fännid on samamoodi sellest tulemusloogikast ja hierarhilisest keskkonnast mõjutatud. Nii kanduvad need arusaamad edasi tervesse ühiskonda. Sitapealisuse levik aga „loob tugevad ajendid sitapea moodi mõtlemiseks ja tegutsemiseks mitte ainult nende seas, kes juba on sitapead, vaid ka paljude nende hulgas, kes oleksid muidu valmis ühiskonnas teistega võrdsetena koostoimima“ (lk 128).

Jalgpallis ei tasu näha moraalset eeskuju

Otsides näiteid selle kohta, kuidas eesmärk pühitseb abinõu, tuleb esimese asjana meelde Diego Maradona jumala käsi. Võiks küsida, miks me üldse nimetame seda jumala käeks, aga mitte kuratlikuks pettuseks. Miks on Maradona läinud ajalukku ikoonina ja mitte petisena? Ilmselt kuna mingil tasandil on meisse kinnistunud see, et sitapealik käitumine jalgpalliväljakul ongi normaalne. Kõik need paralleelid, mis ma jalgpalli ja sitapealisuse vahel välja toonud olen, võib kokku võtta kolme tasandi kaudu. Jalgpall koolitab sitapäid, sest see mitte lihtsalt ei võimalda, vaid lausa nõuab jalgpalluritelt pidevat irratsionaalset enesekesksust. Jalgpall õigustab sitapäid ka väljaspool palliplatsi, sest jalgpallurid on eeskujuks ja nende käitumine mõjutab seda, millist käitumist peetakse lubatavaks tavaelus. Ning jalgpall kinnistab sitapäid, sest jalgpallikultuuril on erakordselt sügavad sotsiaalsed kihistused ning jalgpallimaailma normid peegelduvad mingil määral ka meie kõige üldisemates arusaamades selle kohta, milline on normaalne käitumine.

Ma arvan, et üks sõnum peaks olema see, et jalgpallis ei tasu näha mingisugust moraalset eeskuju või inimloomuse mudelit.

Mida nende teadmistega peale hakata? Ma arvan, et üks sõnum peaks olema see, et jalgpallis ei tasu näha mingisugust moraalset eeskuju või inimloomuse mudelit. Tuleb teadvustada, et tulemussport on üks äärmiselt kunstlik keskkond, millel ei ole moraalsete kaalutlustega suurt midagi pistmist, ja käitumismustrid ei pruugi sellises bürokraatlikus ja hierarhilises keskkonnas öelda meile mitte midagi selle kohta, milline on inimloomus tavaolukorras.

Võimupositsiooniga seotud sitapealisuse kohta ei ole keeruline näiteid leida. Lisaks igasugu korruptsioonijuhtumitele võime mõelda näiteks sellele, kuidas superliigaklubid üritasid oma võimu ära kasutada endale püsivate privileegide kehtestamiseks.

Samas on selge see, et tahame me seda või mitte, aga jalgpall mõjutab mingil määral meie maailmapilti ikkagi. See on paratamatu, sest jalgpall on lihtsalt nii võimas sotsiaalne nähtus. Võibolla tuleb meil sellega leppida, et jalgpalliloogika jääbki mingil sügaval tasandil moraalset sitapealisust toetama, aga igal juhul saame me selle mõju ulatust vähemalt piirata. Alustades isiklikust suhtumisest ja pidades alati meeles, et ennekõike on jalgpall kõigest mäng ja kindlasti mitte sobiv moraalne eeskuju.