Reeglimuudatust on vaja nii kiirelt kui võimalik

Nendesamade penaltiseeriatega seoses kerkis üles ka teine teema – ilmselt vajab jalgpallireeglites põhjalikumat ülevaatamist ja täpsustamist penaltiseeriate reglement. See, et vastasmeeskonna psühholoogiline töötlemine ja mõjutamine toob kasu, on tippjalgpallis läbi hammustatud ja mõned mängijad ja tiimid katsetavad selgelt lubatu ja keelatu piiridega. Eriti teravalt nägime seda Argentina ja Hollandi vahelises tulises veerandfinaalis, kus hollandlased iga kord, kui mõni Argentina mängija keskringist penaltit lööma sammus, teda ümbritsesid ja verbaalselt töötlema asusid. Jah, selles penaltiseerias karistas kohtunik hollandlasi kollaste kaartidega (Denzel Dumfries teenis neid lausa kaks ning sai kokku punase kaardi), kuid keda huvitavad mõned kollased või isegi punased kaardid, kui kaalul on edasipääs järgmisesse ringi?

Finaalis näitas leidlikkust üles Argentina väravavaht Martínez, kes on varemgi sarnaste trikkidega silma paistnud – enne Aurélien Tchouaméni penaltit korjas Martínez palli penaltipunktilt, võttis selle endaga väravajoonele kaasa ning kui Tchouaméni lõpuks kohale jõudis, viskas väravavaht palli üldse kaugele eemale, et lööja peaks keskendumise asemel tegelema palli äratoomisega. Ja ennäe – Tchouaméni virutaski palli väravast mööda… Poolakast kohtunik Szymon Marciniak vaatas seda kõike pealt – ta astus küll Martínezele ette, et väravavaht ei saaks penaltipunkti sonkida ja mätast lõhkuda (samuti levinud trikk!), kuid palli minema viskamise eest ta kollast kaarti ei saanud. Alles hiljem, kui ta sama trikki veel kord proovis, otsustas vilemees teda kollase kaardiga karistada.

Muide: Martínez mängis Llorisi penaltiseerias totaalselt üle ka sellega, et ta ei andnud Llorisile isegi võimalust midagi sarnast ette võtta – pärast prantslaste lööke tõi Martínez palli ise ära ja ulatas Argentina lööjale.

Jalgpallil tervikuna tuleb nüüd aru saada ja välja mõelda, kuhu ja kuidas tõmmata piir penaltiseeria ajal vastaste töötlemise osas. Selge on see, et muudatust on vaja, sest muidu näeme varsti, kuidas meeskonnad penaltiseeria ajal keskringis kaklema lähevad. Ilmselt tuleks senisest selgemalt ja üheselt mõistetavamalt piirata keskjoone juures ootavate mängijate liikumist ning näiteks keelata väravajoonele asuval väravavahil enne lööki igasugune palli puudutamine. Psühholoogiliste nõksude kasutamine ja trikitamine võib olla väga nauditav vaatemäng, kuid sel MMil nähtu jõudis kahtlaselt lähedale hea maitse piirile, kohati isegi ületas selle.

Argentina mängijad pärast otsustavat penaltit neid peedistanud Hollandi mängijate ees provokatiivselt tähistamas.

Maailmameister Martínez pakub Karl Jakob Heinale inspiratsiooni

Emiliano Martíneze teekond maailmameistritiitli ja läbi aegade olulisima tõrjeni on tõeline inspiratsiooniallikas kõikidele väravavahtidele, aga iseäranis Eesti koondise esinumbrile Karl Jakob Heinale, tuletades meelde: oma aeg tuleb lihtsalt ära oodata. Praeguseks 30aastane Martínez liitus Arsenaliga juba 17aastaselt, kuid pidi varumehena oma võimalust ootama lõpuks väga pikalt: aastatel 2012–2019 käis ta kokku kuues klubis laenul, saades selle ajaga Arsenali esindusmeeskonnas kirja vaid 14 kohtumist.

Suure läbimurdeni jõudis Martínez alles koroonaajal

2020. aasta suvel, kui Bernd Leno vigastus andis 27aastasele argentiinlasele võimaluse hooaeg klubi esikindana lõpetada. Suurepärased esitused viisid ta sama suve lõpuks 20 miljoni naela eest Aston Villa esinumbriks ning alles 2021. aasta suvel jõudis ta debüüdini Argentina koondises. Praeguseks on ta Argentina särgis tulnud nii Copa América võitjaks kui maailmameistriks, kusjuures mõlemal turniiril on ta valitud parimaks väravavahiks, olles penaltiseerias oma võistkonda tassinud. Pole paha töö vaid poolteise aasta pikkuse koondisekarjääri kohta!

Emiliano Martínez ja jalgpalliajaloo olulisim tõrje

MM-finaal, seis on viigis ja käib lisaaja teise poolaja viimane üleminut. Puhtteoreetiliselt ei saagi ju enam pingelisemat ja olulisemat hetke jalgpallis olemas olla! Aga just sellisel hetkel säras Argentina puurilukk Emiliano Martínez täiesti fenomenaalse tõrjega, mis tõi lõpuks nii talle endale, Lionel Messile kui ka Argentina koondisele ja rahvale kauaoodatud maailmameistritiitli.

Lisaks olulisusele oli Martíneze tõrje ka tehniliselt täiesti hiilgav. Prantslaste ründaja Randal Kolo Muani sai kõrge põrkega püstsöötu rünnata päris segamatult ning tema löök ei olnud otseselt halb, kuid andis võimaluse väravavahil sekkuda – ja Martínez suutis seda fantastilise reaktsiooni abil teha. See on tõrje, mis muutub iga kordusega üha paremaks. See on hetk, mille nimel väravavahid jalgpalli mängivad. See on hetk, mida jääb ka Kolo Muani elu lõpuni mäletama, paraku teistel põhjustel.

Ei ole liialdus väita, et Martíneze tõrje oli kogu jalgpalliajaloo kõige olulisem tõrje. Peale selle, et hetk oli juba definitsiooni poolest eriti tähtis, tõi ta sellega läbi aegade parimale jalgpallurile seni puudu olnud maailmameistritiitli ning viis enam kui 45 miljoni elanikuga riigi totaalsesse ja kõikehõlmavasse ekstaatilisse deliiriumisse.

Messi ja bisht

Finaalijärgsel autasustamisel haaras esmalt tähelepanu muidugi Emiliano Martínez, kes mingil ilmselt ainult talle teadaoleval põhjusel otsustas laval kuldse kinda karikaga veidra žesti kasuks, ent karika tõstmise hetke rikkus ära Katari emiir Tamīm bin Ḩamad Āl Thānī, kes otsustas Lionel Messile vahetult enne karika üleandmist selga panna kohaliku riietuseseme bisht’i – pooleldi läbipaistva tumeda hõlsti, mis on araabia maades sisuliselt ülima austuse märk.

Ühelt poolt oli emiiri liigutus ju ilus ja suursugune – seda võiks võrrelda rüütliks löömisega. Teisalt tungis ta sellega räigelt Messi isiklikku ruumi hetkel, mida maailma parim jalgpallur oli kogu oma pika karjääri jooksul kõige rohkem oodanud. Bisht võib olla küll ülim austusavaldus, ent pildid sellest, kuidas Messi kuldse karika esimest korda pea kohale tõstab, on nüüd igavesti lörtsitud sellega, et ikoonilise sinivalge särgi peale on tõmmatud tume ürp, mida Messi ilmselt mitte kunagi selga ei ole pannud ega pane.

Ahjaa – ühe asja eest tuleb emiiri siiski tunnustada. Pärast seda, kui Messi kuldse karika kätte sai ja sellega meeskonna poole sammus, hakkas koos Messiga prožektorite ja fotoaparaatide fookusesse sirge seljaga jalutama ka FIFA president Gianni Infantino. Emiir tunnetas aga hetke ja pani Infantinole käe ette – kuhu nüüd, kulla mees? See hetk on meeskonnale!

Emiliano Martínez parimale väravavahile antud kuldse kindaga… midagi tegemas.

Kylian Mbappé tõuseb varem või hiljem aegade resultatiivseimaks

Olgem ausad – finaalist tegi tõeliselt vägeva jalgpallietenduse eelkõige just Kylian Mbappé. Ülejäänud Prantsusmaa tiim ajas kollektiivselt lati maha ning vaid Mbappé geniaalsus tõi prantslased nii normaalaja kui lisaaja lõpus tagasi mängu, ning temast sai esimene ja ainus mängija peale inglase Geoff Hursti, kes suutnud finaalis lüüa kübaratriki. Kuna Mbappél oli üks tabamus olemas ka nelja aasta tagusest finaalmatšist, on ta nüüd nelja tabamusega MM-finaalide kõigi aegade resultatiivseim mängija. Paar päeva pärast finaali sai ta alles 24aastaseks… MM-finaalturniiridel kokku löödud tabamuste osas on Mbappé samuti kõrgel, kuuendal kohal, jagades seda 12 kolliga ei kellegi muu kui Pelé endaga. Rekordimees Miroslav Klose (16) on vaid nelja tabamuse kaugusel ja Mbappél on kõik võimalused see tiitel 2026. aasta suvel enda kätte haarata. Kui ta mängib sama kaua kui Messi, ootavad teda veel aga ka 2030. ja 2034. aasta turniir…

26

mängijat ehk kõik turniiril kaasas olnud mängijad said Brasiilia koondise eest MMil väljakule.

Sellega sai Brasiiliast ainus meeskond, kes on ühel MMil kasutanud 26 mängijat – veel eelmisel turniiril said koondised kaasa võtta 23 pallurit.

6 : 1

skoor kaheksandikfinaalis Portugali ja Šveitsi vahel oli suurim võit MMi väljalangemismängude ajaloos.

Imeline spordiriik Horvaatia

Horvaatia jalgpallikoondis alustas iseseisva riigina esimest korda MM-valiksarja 1998. aasta turniiri eel, kui kohe finaalturniiril kolmandale kohale tuldi. Sellest ajast saati on eemale jäädud vaid ühest MMist (2010) ning kuue turniiri saldo on üks hõbemedal ja kaks pronksi. Samast ajast alates on MMidelt rohkem medaleid võitnud vaid Prantsusmaa ja Saksamaa, vähem aga kõik ülejäänud riigid eesotsas Brasiilia, Argentina, Itaalia, Inglismaa, Hispaania ja Hollandiga.

Horvaatias elab 3,9 miljonit inimest. Rohkem polegi vist vaja öelda.

15 kollast kaarti anti väljakul olevatele mängijatele Argentina ja Hollandi veerandfinaalis. Tegu on MMide rekordiga – seni hoidis seda tiitlit enda käes Kameruni–Saksamaa mäng 2002. aastal, kus näidati 14 kollast kaarti.