Katarist pooleldi kohaliku pilgu läbi

Tekst: Rain Nappir | Foto: Liisi Troska

Katar, 2022. aasta jalgpalli MMi korraldajariik, on pindalalt Eestist ligi neli korda väiksem. See on üks põhjusi, mis teeb ses riigis toimuva MMi väga eriliseks ja millega riik end ka ise reklaamib. Pikim vahemaa kahe staadioni vahel on 72 kilomeetrit, mida on võimalik läbida MMiks valminud metroorongiga, mis on väidetavalt maailma kiireim ilma juhita rong. Metroopeatused on väljanägemiselt suurejoonelised ja eriliste arhitektuuriliste lahendustega nagu kõik MMi jaoks valminud ehitised.

Katarisse saabudes paistavad uued ehitised kontrastina välja, kuna kesklinna värvilistes tuledes pilvelõhkujate kõrval on linn suures osas kaetud liivakarva madalamate majadega. Seega on uued staadionid ja linna maamärgiks olev The Torchi nimeline hotell, mis asub Aspire’i tsoonis, näha juba kaugelt.

Kui minna ajas tagasi, siis iseseisvuse saavutas Katar alles 1971. aastal, mil vabaneti brittide võimu alt. 18. detsember, mis on ühtlasi MM-finaali päev, on Katari iseseisvuspäev, mida tähistatakse alati suurelt.

Katar on viimaste aastatega arenenud väga kiiresti, seda nii infrastruktuuri koha pealt kui ka seadusandluses. Selle jaoks on kindlasti suure tõuke andnud MMi korraldajariigiks olemine.

Aspire’i akadeemia on spordielu kese

Kui minna sportliku poole juurde, siis jalgpall on Kataris olnud alati ala number üks. Selle näiteks saab tuua ka juba enne MMi korraldajariigiks saamist olemas olnud taristu, mis on kohalike klubide käsutuses. Klubidel on olemas treeningukeskused ja suurematel klubidel kuni 10 000 istekohaga staadionid, mille juures asuvad treeninguväljakud koos klubihoonete ja pallimängude jaoks mõeldud saalidega. Katari kõrgliiga koosneb 12 võistkonnast ning esiliiga kaheksast võistkonnast. Liigamängudele lisaks mängitakse kolme karikasarja, millest tähtsaim on Emiiri karikas ning mille finaal tähistab traditsiooniliselt hooaja lõppu ja toob täismaja Katari rahvusareenile Khalifa staadionile, mis mahutab 45 000 inimest ja oli esimene, mis uuenduskuuri läbinuna

MMi võõrustavatest staadionitest valmis sai.

Khalifa staadion asub Aspire’i tsoonis, mis rajati sinna, et avada Aspire’i spordiakadeemia. See avas uksed juba 2004. aastal ja selle reklaame oleme Eurosporti kaudu aastaid saanud näha ka Eestis – ka mulle on sealt meelde jäänud nende moto „Aspire today. Inspire tomorrow“. See on riiklik akadeemia, mis loodi, et anda Katari noortele ja võistkondadele parimad võimalikud tingimused sportliku edu saavutamiseks. 70% praegusest Katari jalgpallikoondisest on just Aspire’i akadeemiast läbi käinud.

Muide, Aspire’i akadeemia kõige kuulsam kasvandik ei tule üldsegi jalgpallist, vaid hoopis kõrgushüppe alalt: selleks on Mutaz Essa Barshim, kes on Tōkyō olümpiavõitja ja kolmekordne maailmameister.

Suurimateks tähtedeks praeguses jalgpallikoondises on Akram Afif ja Almoez Ali. Mõlemad on 1996. aastal sündinute vanusegrupi mängijad, kes on võitnud Katari U19 koondisega omavanuste Aasia meistrivõistlused ja A-koondisega täiskasvanute Aasia meistrivõistlused. Samuti on mõlemad mängijad mänginud Euroopas: Almoez Ali Austria kõrgliigas Linzi LASKi eest ja Akram Afif Hispaania kõrgliigas Sporting Gijóni rivistuses.

Minul isiklikult koondub tähelepanu 1999–2000 sündinud koondislastele, kellega õnnestus mul kolm aastat koos Katari U19 koondises töötada, nende arengu toetamiseks loendamatu arv tunde treeninguid ja mänge filmida ning videoid lõigata ja animeerida.

Päev sisustatud

Akadeemia ise toimib tavalise spordikoolina, kus on ühitatud õppetöö ja treeningud. Tavaline päev nii õpilasele kui ka igale moslemile riigis algab palvusega, mille kellaaeg liigub olenevalt päikesetõusu ajast. Novembris on esimene palvus 4.30 paiku hommikul. Peale seda saavad ühiselamus elajad ehk veel magada, kuid kodust tulijatele võib see olenevalt elukohast olla ka äratus, et jõuda kell 7.30 algavatesse tundidesse. Transport käib koolibussidega ning olenevalt liiklusest võib kohalejõudmine aega võtta tund või rohkem. Nüüdseks, kui kõik suured teedeehitused on Dohas lõppenud, on ka liiklus muutunud kindlasti sujuvamaks.

Rain Nappir 2019. aastal Kataris Eesti koondisele kaasa elamas. Foto: Jana Pipar le. Sellel ajal oli liiklus tihti väga aeglane, kuna töö lõppeb ja elu algab Kataris alles peale päikeseloojangut.

Novembris on esimene palvus 4.30 paiku hommikul. Peale seda saavad ühiselamus elajad ehk veel magada, kuid kodust tulijatele võib see olenevalt elukohast olla ka äratuseks, et jõuda kell 7.30 algavatesse tundidesse.

Päevasel ajal on kuumuse tõttu raske väljas olla, kuid sellegipoolest on hommikused treeningud väljas ja toimuvad lõõskava päikese all, aga kui temperatuur mais üle 40 kraadi hakkab tõusma, saadetakse nooremad vanusegrupid jahutusega sisehalli treenima. Olgu lisatud, et kõige nooremad, kes Aspire’i akadeemias täiskohaga alustavad, on 12aastased ning kool lõpetatakse 18aastaselt.

Tavalisel päeval on õppetöös kell 10.15 kuni 12.30 paus. Selle ajal peab jõudma teha trenni ja lõunat süüa. Peale seda koolitunnid jätkuvad ning pärastlõunane trenn toimub kell 16.15. Olenevalt aastaajast võib trenn alata ka kell 16.30, et päikeseloojangul saaks läbi viia päevase, kõige tähtsama palvuse. Juhul kui ajad ei klapi, tehakse treeningusse paus, mis kestab viis kuni kümme minutit, ning jätkatakse. Peale trenni on õhtusöök ning umbes kell 18.30 alustab koolibuss teed kodu poo-

Õppetöö kestab nagu meil Eestiski septembrist juuni alguseni. Nädala sees, koolipäevadel on mängijad akadeemias õppimas ja treenimas, nädalavahetustel treenitakse ja mängitakse koduklubides. Akadeemiasse valitakse parimad mängijad, kes noorteliigades skautidele silma jäävad ning kelle vanemad on nõus lapsed Aspire’isse õppima panema. Sealjuures on vanemaid, kes soovivad, et nende poeg õpiks väljaspool Aspire’i kooli mõnes nende jaoks parema kvaliteediga koolis – sel juhul on võimalik õppetöö ja treeningud ühitada, kuid see tähendab, et mängija saab osaleda ainult pärastlõunastel treeningutel. See vähendab treeningute arvu nädalas seitsmelt neljale.

Leegionäride aeg koondises on läbi

Kui mõelda, et kallima erakooli valib pigem kohalik, kellel on selleks finantsilised võimalused, ning Aspire’i akadeemia kasuks otsustavad pi- gem sisserändajad, siis on lihtsam mõista, miks räägitakse meedias palju mängijate rahvuslikust taustast ja sellest, miks Katari koondises ei ole kohalikke. Katari rahvaarv on natuke üle 300 000 ning nagu eespool kirjeldatud, eelistavad kohalikud keskenduda õppimisele ja liiguvad keskkooli lõpetamise järel tihti edasi Euroopa või Ameerika ülikoolidesse.

Sisserändajaid tuleb Katarisse mitmelt poolt – arvestades piirkonna poliitilist kliimat on Katar koos Araabia ühendemiraatide, Bahreini ja Omaaniga olnud viimastel aastakümnetel selle kandi turvalisemaid riike, pakkudes elukohta ka Aafrika moslemiriikidest pärit inimestele.

Nagu mainitud, on Katari praeguses koondises umbes 70 protsenti mängijatest sirgunud Aspire’i akadeemiast ning nad on kas väga noorena Katarisse elama sattunud või juba seal sündinud. See aeg, kui sai rääkida sellest, kuidas Aspire’is või Katari koondises on peamiselt sisse toodud Aafrika või Lõuna-Ameerika mängijad, on läbi – see etapp lõppes aastal 2016. Mina läksin Katarisse tööle just 2016. aastal ning nägin ise veel üht viimastest mängudest, kus koondise algkoosseisu kuulusid mängijad nimega Sebastián Soria, Rodrigo Tabata ja Luiz Ceará. Ühe erandina on koondisesse veel jäänud juba 2016. aastast Katarit esindav ja 2011. aastast seal klubijalgpalli mängiv Pedro Miguel ehk Ró-Ró.

Koondised kuude kaupa koos

Aasia meistrivõistluste eripära järgi – noortevõistlused toimuvad iga kahe aasta tagant – on Kataril noortekoondistest välja pandud U17 ja U19 vanuseklassi meeskond, mis koosnevad Aspire’i õpilastest. Aasia eripära on tingitud FIFA U17 ja U20 maailmameistrivõistluste kahe aasta tagant toimumisest – nimelt on Aasia meistrivõistluste finaalturniir omakorda maailmameistrivõistluste valikturniir. Vaheaastad on selleks, et kõikidel riikidel oleks motivatsioon valikturniiril osaleda. Nendesse koondistesse kuuluvad põhivanusegrupi parimad mängijad ja tugevamad pallurid aasta noorematest, kes suudavad vanemad kolleegid üle mängida. Seega võib Aasias nii-öelda valel aastal sündinud mängijatel tihti olla raske oma riigi koondisesse jõuda.

Näitena koondiste ettevalmistuste kohta kasutan oma graafikut Katari U19 koondise ajast, millega lõpuks U20 MM-finaalturniirile jõudsime. Kataris pannakse koondise ettevalmistusse palju ressursse ning seetõttu hakatakse novembris või oktoobris toimuvateks valikmängudeks või finaalturniiriks valmistuma juba jaanuaris. Jaanuarist kuni maini on koondised igas kuus kümme päeva välislaagrites, mis toimuvad tihti Euroopas, kus mängitakse Euroopa noortekoondiste või tippklubide akadeemiatega. Alates juulist kuni turniirini oktoobris või novembris ollakse juba koos.

Selle aja sees toimub palju laagreid eri riikides, osaletakse noorte tippturniiridel nagu Toulon või Cotif ning mängitakse väga tugevate riikide vastu. Ise saan näitena kõige erilisemate vastaste kohta välja tuua näiteks Uruguay, Mehhiko, Jaapani ja Elevandiluuranniku. Ka tänavuseks MMiks valmistunud Katari A-koondis on kasutanud täpselt sama mudelit. Selle arvelt kannatavad samas kohalikud tippklubid, kellel on enim mängijaid koondises. Kõige eredam näide selle kohta on Katari absoluutne tippklubi ja kahekordne Aasia Meistrite liiga võitja Al Sadd, kes on peale seitset liigamängu alles 9. kohal, olgugi et võistkonna peatreener on eelmisel aastal Manchester City abitreeneriks olnud Juanma Lillo ning mängijate sekka kuuluvad Ghana koondislane André Ayew ja Hispaaniaga Euroopa meistriks kroonitud Santi Cazorla.

Jaanuarist kuni maini on koondised igas kuus kümme päeva välislaagrites, mis toimuvad tihti Euroopas, kus mängitakse Euroopa noortekoondiste või tippklubide akadeemiatega. Alates juulist kuni turniirini oktoobris või novembris ollakse juba koos.

Kui eemalduda täielikult jalgpallist ja rääkida elust puhtalt läbi minu ja minu pere kogemuse, siis aeg Kataris õpetas ja andis võimaluse mõista elu kultuurija usuruumis, mis oli mulle enne täiesti võõras. Näen Katarit ja selle rahvast hetkel täiesti teise pilguga kui enne sinna minekut. Kataris saab kokku ilmselt suurem osa maailma rahvustest ning üksteise mõistmine on sealse elu üks osa. Hoolimata Katari rangest mainest tundus meile sealne elu täiesti vabana, järgida tuli vaid mõnda täiesti aktsepteeritavat ja mitte mingil moel võõrast reeglit.