JALGPALL lastekirjanduses

Jalgpall ja raamatud ei pea teineteist välistama, mis sest, et üht tehes jooksed ja higistad ning teist tehes püsid rahulikuna, särk kuiv. Raamatutes on ka palju jalgpallist juttu tehtud. Tõsi, valdavalt neis raamatutes, mis on suunatud lastele või noortele. Suurtele kirjutatust meenuvad Nick Hornby „Fever Pitch“ (1992), mis on autobiograafiline raamat Arsenali fänni elust, ning Terry Pratchetti lõbus ulmekas „Nähtamatud akadeemikud“ (e.k 2010), mis kuulub tema „Kettamaailma“ seeriasse. Aga üldiselt on nii, et suurtele kirjutatust annab jalgpalliteemat kõvasti taga otsida, enne kui midagi sõelale jääb. Allpool me seda ei teegi, vaid pöörame pilgu laste- ja noortekirjandusse. Siin on seda, nagu öeldud, küllaldaselt.

Fokuseerime otsiva pilgu ilukirjandusse, mis on kirjutatud algselt eesti keeles, või sellesse tõlgitud. Võib öelda, et kui poleks Richard Janno võrratut jutustust „Vutimehed“ (1935), siis saaks jalgpalli nagu muugi spordi lastekirjandusse ilmumise ajajärguks vabalt pidada 1940ndaid ja 1950ndaid. Aga nimetatud teos paneb maha võimsa märgi, olles samavõrra ka omas ajas erandlik. Teos on sisukas ja üldse mitte ainult jalgpallist, pigem pildistus esimese maailmasõja eelse aja Tallinna agulipoistest.

Kui erandid kõrvale jätta, siis võiksid lastekirjandust enne 1940ndaid iseloomustada mõisted „külaühiskond“ ja „tädilikkus“. Jalgpall aga on linnalik ja üpris mittetädilik nähtus. Linnastumine sai Eestis hoo sisse just pärast teist maailmasõda, enne seda oli Eesti ühiskond suures osas agraarne, maaelul ja põllumajandusel põhinev. Seetõttu pole imestada, et ka kirjandus otsis esmalt ainest külaelust. Samuti moodustasid lastekirjanduse kirjutajaist liigagi suure osa siivsad mamslid. Niihästi sport kui ka lastekirjandus olid professionaalsete kirjanike poolt valdavalt ebaväärikaks peetud valdkonnad, lasteraamatus nähti ikka noore inimese õpetamise vahendit, mitte niivõrd kunstilise väärtusega teost. Seegi olukord muu- tus pärast teist maailmasõda, kui lastekirjandusse tulid Ralf Parve, Felix Kotta, Manivald Kesamaa jt noored lõbusa olekuga mehed.

Jalgpall kui spordi esindaja din käib Lasnamäe veerul. Pukilt aga koguni kahte lugu – „Kuulus spordimees“ ja „Postipoiss“.

Sestpeale leidub lastekirjanduses aeg-ajalt ka jalgpalli. See spordiala kipub lausa esindama sporti, sportlikku eluviisi tervikuna. Oled kirjanik ja tahad raamatus kuidagi kajastada sporti – selge see, et kettaheide ja aerupaat ei ole nii tuntud kui jalka, ja valid jalka. Teine asi: jalkast saab poisiks olemise, poisilikkuse sümbol. Tahad kujutada tegelast sellise tavalise normaalse poisina – selge see, et ei pane teda pitsi heegeldama või ooperit kuulama, vaid ikka jalkaga tegelema. Veel: ajastu oli selline, kus propageeriti kollektiivsust, ning jalkameeskond on suurepärane kollektiivi näide. Üks mängija, indiviid on ainult osa tervikust, „minadest“ saab „meie“ ja see „meie“ on vägev jõud, mis suudab ja saavutab.

Minule isiklikult on noorest east sügavale mällu jäänud jalkastseeni pilt L. Lagini lasteromaanist „Vanake Hottabõtš“ (e.k 1953). See äärmiselt stalinistlikku maailmavaadet kuulutav teos oli mul maal vanaema raamatukapis ning lapsena oli kuidagi hästi lihtne seda ilma stalinismita lugeda. Iidne džinn, kes satub esimest korda elus jalkaplatsile ja muutub Seibi andunud fänniks – ehk nagu raamatus öeldakse, entusiastiks –, võlub Meisli väravaposti Seibi ründaja löögihetkel laiemaks, et pall sisse lendaks. Pildil väga efektne. Muide, illustratsiooni autor Genrihh Valk (ei ole Heinz Valguga kuidagi seotud), kes on vene kultuuriruumis legendaarne lasteraamatute illustreerija, meie Edgar Valteri mõõtu mees, on etnilise päritolu järgi eestlane, lihtsalt Nõukogude Liidus venekeelseks kasvanud. Raamatus sümboliseerib jalkalahing staadionil veel kaasaja Moskvat, kus pulbitseb uus elu ja moodne maailmakord, vastandudes džinni ajast ja arust tõekspidamistele ja teadmistele.

Aina luurab ridade taga pisuke moraalijutlus või õpetussõna, aga sugugi mitte kõige tüütumalt või magedamalt. Chiriaci, Bassi ja Nohejli raamatud räägivad kollektiivist, püüdlustest, eesmärkidest, kirest, andumusest, unistuste täit(u)misest. Tuhtabajevi peategelane õpib, et elus tuleb saavutusteni jõuda ise, läbi isikliku töö ja vaeva, mitte nähtamatuks tegeva ja soove täitva võlumütsi abil. Jalgpall kui ühine tegevus seob vaenutsevaid osapooli ja sunnib unustama lahkhelid – Ērgle raamatus sõbrunevad niiviisi Riia linnakad kaluriküla kohalike „indiaanlastega“. Puki „Kuulus spordimees“ (kogust „Tähekandja“, 1966) manitseb väikemehi ilusti käituma – laamendab üks seesugu väike Vello-nimeline huligaanihakatis õue peal ja teatab teda korrale kutsuvale majahoidjale, et tal polegi vaja käituda, tema... tema on Murumäe! Ehk siis suur jalkasangar! Kuid poisi ärplemist juhtub pealt kuulma parajasti mööduv Murumäe ise ja paneb pahareti piinlikkust tundma. Mis võiks olla moraal? Eks ikka see, et ära vehi võõraste sulgedega, ja eriti nii nõmedal eesmärgil.

Kui erandid kõrvale jätta, siis võiksid lastekirjandust enne 1940ndaid iseloomustada mõisted „külaühiskond“ ja „tädilikkus“.

Ralf Parve oli nooruses suur sporditegija, eriti armastas jooksualasid. Jalkat fännas ka, veel vanaski peas, ütles, et on eluaeg olnud Prantsuse koondise poolehoidja. Selge see, et selline kirjanik juba teab, millest räägib, kui teemaks pallilahing:

Ühel õhtul meie kanti nagu pikne sisse lõi – keegi poiss meil sõna tõi, milles napilt teada anti, et me poisse kutsub välja Lasnamägi palliväljal. [---]

Meile jäi veel nädal mahti õppida ja treenida, et kui lahing läheb lahti, mitte kaotust teenida. [---]

Nõukaajal leidsid vennasvabariikide ja sotsleeri riikide teosed meie maale tee kergemini kui NATO riikide teosed. Just neist esimestest korjub pikk ja kenake rida häid jalkateemalisi jutustusi: rumeenlase Virgil Chiriaci „Rakett ja tema viis kaptenit“ (e.k 1962), tšehhi Eduard Bassi „Klapzuba meeskond“ (e.k 1966), teise tšehhi Bohumil Nohejli „Õnnelik Ferda“ (e.k 1989). Tuliseid jalkalahinguid peetakse usbeki Hudaiberdõ Tuhtabajevi jutustuses „Võlumüts“ (e.k 1973) ja lätlanna Zenta Ērgle jutustuses „See oli alles suvi!“ (sisaldub koos nimijutustusega raamatus „Meie õue lapsed“, e.k 1966). Meie endi jalkalembesemate kirjanike sekka kuuluvad eeskätt Ralf Parve ja Holger Pukk. Esimeselt tõstaks esile 1948. aastal kirjutatud lühipoeemi „Pallilahing“, kus jalkama-

Tuleb suur andmine, mille võidab külalismeeskond, kuna nad teevad hoolsalt trenni, erinevalt võõrustajatest. Moraal on ka, see ütleb, et „on harjutada vaja!“. Tõsi mis tõsi.

Atribuutika mängib samuti rolli

Omaette suurt tähelepanu pälvivad jalkaainelistes lugudes tihti selle ala juurde kuuluvad atribuudid nagu pall ja saapad. Tänapäeval, mil korraliku palli saab kergesti poest kätte, ega maksa see ka hingehinda, ei aimagi me, kui kallihinnaline varandus oli 20. sajandi esimesel poolel noorte jalkapoiste jaoks ehtne nahast jalgpall. See oli hindamatu aare. Ikka tuli taguda õlgedest, kaltsust või kummist palli, mingit nigelat asendust. See kõik tuleb ilmsiks nii Janno „Vutimeestes“, Chiriaci „Raketis“ kui ka Nohejli „Õnnelikus Ferdas“. Viimases ongi retk nahast jalgpalli järele juttu siduvaks teljeks, omamoodi odüsseiaks, eksirännakuks või püha graali otsinguks, sündmuste ahelaks, kust peategelane seitsmeaastane Ferda väljub rikkama mitte ainult palli, vaid ka elukogemuste mõttes.

Säärekaitsmetega oli probleem hõlpsasti lahendatav, literaat Vaapo Vaher on oma jalgpalli ja kultuuri seoseid käsitlevas uurimuses „Jalgpall hingede öös“ (2010) märkinud, et säärekaitsmeteks olid ammusel ajal head ka kirjanike ajakirja Looming numbrid, kui need ümber sääre said seotud. Saabaste puhul toimiv asendus puudus, siin tuli sageli lihtsalt paljajalu platsil lipata. Tavaline olukord jalkaraamatuis on see, et poiste vanemad, eriti emad, kes oskavad ka talve tulekut ette näha ja raha lugeda, peidavad saapad ära, sest muidu muud ei saakski, kui aina parandada või uusi osta. Nii on näiteks Janno „Vutimeestes“. Nohejl kirjeldab oma raamatu saatesõnas spetsiaalselt, kuidas kokkupõrge mätta või kiviga saapaid omal ajal kiiresti haikaladeks muutis: kuna saapatallad olid pealse külge kinnitatud tikutamismeetodil, olid ninadel kiiresti „hambad irevil“, see tähendab tikud väljas. Anna siis sellistele kalleid saapaid lõhkuda! Nii ohkab üks ema Annie M.

G. Schmidti Viplala-lugudes – „„See on kohutav, kuidas Karel saapaid lõhub,“ ütles roosa pöidlaküünega proua. „Iga kuu uued rupsikud.“ – „Jah, Truus, nii nende poistega on,“ vastas teine. „Poisid tahavad ikka jalgpalli taguda.““

Kas aimame taaskordse jalka-MMi päevil, kui nadi ja kesine oli kunagi poisikeste mänguvarustus palliklohmimisel? Ah, isegi keegi Eesti koondise mängija on meenutanud veel 1990ndatest, et tal ei olnud võimalik pärast mängu vastasega särke vahetada, sest temal ainult see üks oligi...

Värsked ja head näited

Tänapäeva suurim jalkakirjanik Eestis on muidugi Mika Keränen, Soomes sündinud ja üles kasvanud mees, kellest saanud Tartu ja nüüd juba kogu Eesti kuulsamaid lastekirjanikke. Keränen on seda ala ise mänginud, on ka teinud treeneritööd ja koguni omandanud kohtunikupaberid. Igapäevaselt elab kaasa Tartu Tammekale. Tema Supilinna-lugude seerias tegutseb laste sõpruskond Ramps, mille liige Mari on asunud julgesti murdma eesti lastekirjanduses soolisi stereotüüpe spordi kandi pealt. Nimelt käib tema jalkatrennis, ja kohe isuga. Keräneni muus loomingus on ka sama teemat küll ja veel. „Armandos“ leiavad jalgpalli kaudu ühise keele Nõmmel koolis käiv poiss, kelle isa on argentiinlane ja ema eestlane, ning tema esialgu pelglikud ja kiusakad klassikaaslased. Nagu eespool öeldud: erinevused taanduvad, pall seob kõiki ühiseks.

Vabamal ajal tegeldakse aga tangoga.

Keräneni juttu „Väravajoonel“ tahaks eraldi esile tõsta kui pala, mis oleks huvitav lugemine nii lastele kui ka nende vanematele. Selle kirjutas autor algselt soome keeles, tõlkis siis eesti keelde. Soome kõrgliiga esiotsa klubis saab noor väravavaht, kes seni on jälginud mänge vahetusest, ootamatult võimaluse platsile minna. Kuid treener nõuab, et ta peab 29. minutil sisse laskma penalti. Kokkuleppemäng! Väravalukk Kalle peab esmalt võitma ennast, ja kogu esimese poolaja üritab ta paaniliselt välja selgitada – üritades samal ajal ka väravat puhtana hoida –, kes võiks olla veel treeneriga mestis. Vaheaja lõpuks on petturid selged ning teisel poolajal puhkeb väljakul peale mängulise võitluse ka erahuvide võitlus. Tehniliselt hästi kirjutatud raamat, suurem kui lihtsalt põneva sündmustiku kirjeldus.

Tavaline olukord jalkaraamatuis on see, et poiste vanemad, eriti emad, kes oskavad ka talve tulekut ette näha ja raha lugeda, peidavad saapad ära, sest muidu muud ei saakski, kui aina parandada või uusi osta.

Jalgpall on lastekirjanduses vahel viisiks, kuidas oma jõudu demonstreerida. Poisid mängivad jalkat, kõik on nagu ikka. Ei arvagi nad, et see suvaline pägalik või kooli suurim hädapätakas, kes samuti mängu lunib, midagi ka platsil võiks korda saata. Aga ennäe, anna talle vaid pall jalga, kui esimesel juhul (Vladimir Beekmani Aatomik) lendab see tähtede keskele, teisel juhul (Ole Lund Kirkegaardi Kummi-Tarzan) lüüakse see väravasse koos väravavahiga. Ühel on nimelt varrukast võtta meeletu aatomijõud, teine on saanud nõia käest nõiarohtu. Ära alahinda kunagi kedagi, isegi pägalikku ja hädapätakat!

Lõpetuseks veel üks grotesksem moment, kus jalgpalli taustal mängitakse hoopis tõsisemat mängu. Holger Puki jutukogumikus „Seitseteist vaprat“ (1958) on lugu „Postipoiss“, kus Saksa okupatsiooni päevil mängivad poisikesed vutti otse natside vangilaagri okastraataia kõrval. Miks nad seal mängivad? Aga sellepärast, et Punaarmee tungib peale ning omaksed tahavad vangidele toimetada sõnumi: tuleks püüda põgeneda. Pall lendab ühest uljamast löögist üle okastraadi, maandub laagrialal ja vang tuleb seda ära tooma. Poiss saab palli tagasi, aga vangile libiseb pihku ülioluline teade.

Jah, just nii, aga muudelgi viisidel on jalgpall ikka leidnud üles lastekirjanduse ja lastekirjandus jalgpalli.