Kas soomlased on hoki või vuti usku?

2013. aasta esimese Jalka kaanestaar oli Zlatan Ibrahimović, kelle autobiograafia värskelt eesti keelde tõlgiti. Jalka avaldas sellest katkendi, kus Ibrahimović rääkis, kuidas ta noorena Malmö treeningutel end paremal järjel peredest tulnud kaaslaste kõrval võõrkehana tundis ja kuidas jalgrattaid varastas.

Arvamuskülgedel mõtiskles peatoimetaja Indrek Schwede Soome spordielu paradoksi üle: ühest küljest on jalgpall seal selgelt kõige harrastatum spordiala, ent rahvus- ja kõige populaarsemaks alaks peetakse hoopis jäähokit. Schwede tõi välja, et muu hulgas pole Soomes aasta sportlaseks valitud mitte ühtegi hokimängijat, küll aga kaks jalgpallurit – Jari Litmanen ja Sami Hyypiä.

„Soome inerts paistab olevat nii suur, et isegi koondise finaalturniirile jõudes ei pruugi vanad arusaamad laguneda. Aga teisalt, mine tea. Kui soomlased saavad suhu maitse, mida tähendab edu spordi kuninglikul alal, ja samuti tähelepanu maitsta, võib noore põlvkonna toel toimuda järske muutusi.“

Kümnend hiljem on meil hea võrdlusmaterjal olemas: Soome jalgpallikoondis jõudis teadupoolest viimasele EM-finaalturniirile ning nii 2019. kui 2020. aastal valiti aasta sportlaseks just jalgpallur: esmalt Teemu Pukki, siis Lukáš Hrádecký.

Huvitava loo jutustas Jalkale Nõukogude Liidu koondise kunagise eesti juurtega kapteni Igor Netto vend Lev, kelle sõnul olevat Eesti selgeltnägija Luule Viilma 1999. aastal vaid paar nädalat enne Igori surma Moskvas kirjeldanud tolle pilti vaadates, kuidas Nettode Moskvas asunud korterile oli peale pandud needus, mis veel peaaegu sajand hiljemgi iseäranis Igor Nettot ja temaga seotud inimesi mõjutas. Lev Netto sõnul sai sellega seletada muu hulgas seda, kuidas tema venna haud mõni kuu pärast matuseid põlema süttis ning kuidas kaks aastat pärast seda Igorist graniitmonumenti vorminud skulptor Aleksandr Tu- madeikin seda tehes surnult kokku vajus.

Eesti koondise abitreenerina töötanud Janno Kivisild rääkis sellest, kuidas ta plaanis minna kümmekonna välismaa tipptreeneri juurde stažeerima, et töötada välja ideoloogia Eesti jalgpallile ehk Eesti mängustiil. Eesti Jalgpalli Liidu tehniliseks direktoriks asumise eel soovis Kivisild eelkõige kohtuda ja suhelda kindlat tüüpi treeneritega.

„Välistreenerite valikul on kriteeriumiks mitte kuulus nimi ja suured võidud, vaid see, kui palju on ta meeskonna arendaja. See peab olema treener, kes on oma karjääris pidevalt edukaid meeskondi üles ehitanud ega ole rajanud oma tulemusi kokkuostetud staaridele. Ma tean treenereid, kellelt oleks õppida, kuid palju sõltub sellest, kui palju me suudame oma soove realiseerida.“

Suusasprinter Peeter Kümmel rääkis Jalkale, et soovib suusakarjääri lõppedes taas jalgpalli mängida – hooaegadel 2005 ja 2006 pallis ta FC Kääriku ja FC Otepää ridades. IV liigas pallinud Kümmel oli platsil pika kasvu ja hea võhmaga kasulik tegija hoolimata sellest, et noorena polnud ta jalgpallitrennis käinud. Eesti jalgpalli tegemistega üritas Kümmel samuti jõudumööda kursis olla. „Klubimängijaid ma väga ei tea, aga rahvuskoondise tegemistele hoian pöialt. Hea on vaadata, kui nad kohati tõsist asja väljakul korraldavad. Ja siis on veel Eesti rahvuskoondises mees nimega Gert Kams, kes õppis minuga koos Otepää spordikoolis ja oli sel ajal kahevõistleja. Temale elan kaasa, sest ta on raudselt Eesti parim jalgpalli mängiv talisportlane.“

Postritel olid Tarmo Neemelo, Yaya Touré, Aiden McGeady ja Robert Lewandowski, luubi all oli FC Flora 19aastane poolkaitsja Brent Lepistu (fotol).

Loe Jalka vanu numbreid aadressil www.issuu.com/jalka!