Jalka (jaanuar 2023)

PUBLITSISTIKA

POSTER:

EESTI JALGPALLI SUURTOETAJA

Tähelepanu! Tegemist on hasartmängu reklaamiga. Hasartmäng pole sobiv viis rahaliste probleemide lahendamiseks. Tutvuge reeglitega ja käituge vastutustundlikult!

VEEBRUAR

Argentina ajastu algus

Läbi aegade erilisemaid jalgpalli MM-finaalturniire kulmineerus Argentina koondise ja Lionel Messi vägeva triumfiga. Kahtlemata jätab see maailma jalgpallile suure jälje: esiteks on Messil nüüd lõpuks ometi kõik tiitlid võidetud, teiseks on lõpetatud jalgpallist suisa ogara riigi 36aastane ootus. Piisab vaid vaadata fotosid ja videoklippe sellest, kuidas fännid kodumaal võitu tähistasid ja kuldse meeskonna vastu võtsid, et saada aru: see, kui palju argentiinlased jalgpalli armastavad, on meile täiesti hoomamatu. Võidukat koondist saabus Buenos Airese tänavatele tervitama viis miljonit inimest, tehes sellest Argentina ajaloo suurima ühissündmuse!

Vähemalt kuni 2026. aasta suveni on Argentina igatahes jalgpallimaailma kuningas. Ja proovigu nüüd keegi väita, et Lionel Messi ei ole kõigi aegade parim!

2023. aasta esimene Jalka vaatab küll põhjalikult MM-finaalturniirile tagasi, aga on veelgi suuremas osas pühendatud novembris toimunud Jalka konverentsile –nagu juba heaks tavaks on saanud, avaldame jaanuarinumbris konverentsil kõlanud mõtted. Jalka traditsioon on ka koduse hooaja lõppedes ära trükkida kõik Eesti meistrivõistluste liigatabelid koos statistikaga – seegi ei ole käesolevast numbrist puudu.

Mõnusat lugemist ja head uut aastat!

Foto: Rodrigo Abd, AP/Scanpix

Lionel Messi ja Argentina

jalgpallihullu riigi 36aastase ootuse. Enam ei ole kahtlust, et Messi on läbi aegade parim jalgpallur.

Milline on jalgpalli roll ühiskonnas pingete maandaja ja rahva ühendajana? Mis see on, mis paneb inimesi tribüünil käituma selliselt, nagu nad mitte kuskil mujal ei käituks?

Vestlusring lk 46–51

Konverents

24 Siim Pulst

Jalgpall kui sitapeade koolitaja, õigustaja ja kinnistaja

28 Martin Ehala

Jalgpall on parem kui sotsiaalne konstruktsioon

39 Rain Nappir

Katarist pooleldi kohaliku pilgu läbi

42 Jaak Urmet

Jalgpall lastekirjanduses

46 Vestlusring

Teemal „Jalgpall kui inimeste ja hulkade käivitaja“ arutlesid David Vseviov ja Mati Heidmets. Vestlust juhtis Joosep Susi.

63

Nuputamisrubriik toob teieni igal kuul põnevaid küsimusi nii mälumängu kui reeglite tundmise testi kujul.

koondis lõpetasid

64 Lisaaeg

66 Ristsõna

Muu

12 Aasta parimad

14 Laureaadid

Jalka toob traditsiooniliselt välja lõppenud aasta tegijad 15 kategoorias ning koostas aasta sümboolse koosseisu.

18 MM 2022

Millised mõtted, tähelepanekud ja mõtisklused jäävad saatma lõppenud MM-finaalturniiri?

52 Ennustus

Kolmandat aastat järjest ajakirjanike seas korraldatud Jalka ennustusvõistluse võitis sedapuhku Soccernet.ee ajakirjanik Kristjan Remmelkoor.

54 Liigade tabelid

Poster Argentina koondis

Lionel Messi

Nikita Komissarov

ESIKAANEL: LIONEL MESSI

FOTO: TOM WELLER, DPA/SCANPIX NR 1 (181) 2023

PEATOIMETAJA:

RAUL OJASSAAR raul.ojassaar@jalgpall.ee

TOIMETAJA: ERKO LITVJAKOV

FOTOGRAAF:

LEMBIT PEEGEL

MAKETT JA KUJUNDUS:

MARJU VILIBERG

KEELETOIMETAJA:

TRIINU-MARI SANDER

REKLAAM: EVA NÕMME +372 5816 4595 eva@jalgpall.ee

KOLLEEGIUM:

INDREK SCHWEDE (ESIMEES)

LENNART KOMP

SIIM KERA

NEEME KORV

AIVAR POHLAK ANU SÄÄRITS

MIHKEL UIBOLEHT

VÄLJAANDJA:

EESTI JALGPALLI LIIT WWW.JALGPALL.EE

TOIMETUSE POSTIAADRESS:

JALKA, EESTI JALGPALLI LIIT, JALGPALLI 21, 11312 TALLINN +372 627 9960

TRÜKITUD PRINTALLIS

EESTI JALGPALLI

LIIDU AJAKIRI

ILMUB 12 KORDA

AASTAS

Flora tiitel number 14

On sümboolne, et FC Flora 14. Eesti meistritiitel on suuresti Konstantin Vassiljevi nägu –kannab ta ju Floras just nimelt särginumbrit 14! Lembit Peegel käis pildistamas, kuidas florakad ihaldatud karika aastase vaheaja

oma valdusse said.

järel taas

Traditsiooniliselt andis autasu võidumeeskonnale üle Eesti Jalgpalli Liidu president Aivar Pohlak.

Fotod: Lembit Peegel

Käes! Kostja Vassiljevile oli see hoolimata pikkadest välismaal mängitud aastatest juba kuues Eesti meistritiitel. 2004., 2006. ja 2007. aastal triumfeeris ta FC Levadia särgis, 2019, 2020 ja 2022 aga juba Floras.

Flora tiitli üks väljakupealseid põhiarhitekte koos perega: abikaasa Jana ja tütarde Viktoria ja Valeriaga.

Ken Kallaste perega – 34aastane vasakkaitsja tuli Eesti meistriks kolmandat korda. 2012. aastal krooniti ta tšempioniks Nõmme Kalju särgis, 2020. ja 2022. aastal FC Floras.

Väravavahtide treener Aiko Orgla laste ja Eesti meistrikarikaga. Orgla paistis tseremoonial silma sellega, et hüppas vigastatud jala tõttu ringi karkudel.

Erik Sorga

Eesti koondise ründaja vahetas taas klubi: Rootsi kõrgliigast IFK

Göteborgist siirdub Sorga Bulgaaria liigasse Plovdivi Lokomotivi. 2020. aasta alguses USAsse D.C. Unitedisse siirdunud ja enne Rootsit ka Hollandi esiliigas VVV-Venlos pallinud Sorga allkirjastas Bulgaaria kõrgliigas neljandat kohta hoidva Lokomotoviga kahe ja poole aasta pikkuse lepingu.

Alex Meinhard

Tartu Santose kasvandikust ründaja osales esimese Eesti jalgpallurina PõhjaAmeerika profiliiga MLSi noormängijate draft’is, kus ta valiti 49. valikuna Nashville SC poolt.

Täringujalgpalli meistriks krooniti VILJAR VOOG

Novembris toimusid 15. korda Eesti meistrivõistlused täringujalgpallis ning seni kehtinud seaduspära sai jätku: mitte keegi pole veel suutnud tiitlit võita kahel korral! 15. Eesti meistriks krooniti Viljar Voog.

Sealjuures kuulutas endine Õhtulehe sporditoimetuse juhataja juba enne turniiri algust, et just temast saab 2023. aastal esimene täringujalgpallur, kes suudab tiitlit kaitsta – ning vaid paar tundi hiljem oli ta jõudnud poolele teele, sest finaalis alistas ta võistluste debütandi Argo Teetlausi 3 : 1.

Kui finaal kulges Voogi jaoks veel suhteliselt draamavabalt, siis poolfinaalis pääses ta napilt piinlikust hetkest: tulises mängus tuli ta Eneken Helgandi vastu kaotusseisust välja, läks lisaajal juhtimagi, ent lasi siis vastasel viigistada, mis tähendas, et finaali pääseja otsustati penaltiseerias. Seal hakkas Voog ekslikult juba ühe tõrjutud penalti järel võitu tähistama, enne kui sai aru, et selle jaoks tuleb tal endal veel üks löök sisse lüüa!

Tema õnneks sellega probleeme ei tekkinud. „Õnneks tugevam võitis!“ muigas Voog.

Pronksile tuli endine murujalgpalli noortekoondislane ja saalikoondislane, praegu jalgpalliliidus töötav Kert Küttis, kes oli pronksilahingus Helgandist üle 4 : 3.

Suures jalgpallis koondist esindanud meestest olid edukamad Mark Anders Lepik ja Teet Allas, kes jõudsid alagrupiturniirilt küll edasi, ent langesid siis kaheksandikfinaalis. Varasemate tšempionide käsi sedapuhku hästi ei käinud: Marek Kaljumäe ja Kristian Marmor jäid oma alagrupis viimaseks, Jaan Jalas ja Semmo Juks langesid kaheksandikfinaalis.

Auhinnad ja karastusjoogid kõigile osalejatele pani välja A. Le Coq.

172

väravat löödi lõppenud MMfinaalturniiril –rohkem kui ühelgi varasemal MMil.

16,7

kilomeetrit jooksis Horvaatia koondise poolkaitsja Marcelo Brozović kaheksandikfinaalis

Jaapaniga, ületades sellega tema enda neli aastat varem püstitatud MM-finaalturniiride tippmargi 400 meetriga.

40

aastat on kestnud omapärane seeria: alates 1982. aasta MM-finaalist on iga kord finalistide seas olnud vähemalt üks Müncheni Bayerni ja vähemalt üks Milano Interi mängumees. Lõppenud MM-finaalis esindasid Bayernit prantslased Benjamin Pavard, Dayot Upamecano, Kingsley Coman ja Lucas Hernández ning Interit Argentina ründaja Lautaro Martínez.

Esikolmik: pronksine Kert Küttis, kuldne Viljar Voog ja hõbedane Argo Teetlaus.

PREMIUM LIIGA

Nii nad ütlesid

„On tulnud kaebekirju, mispärast kella kümneni on staadionil valgustid peal, kohtunikul on liiga kile vile ja on vahel kuulda selliseid krõbedamaid vandesõnu, noh, nagu ikka sportmängudes juhtub. Ka need häirivad.“

Tallinna spordihalli direktor Jüri Dorbek Lasnamäel asuva Vikerlase maja elanikest, kes ostsid endale korteri enam kui 40 aastat kasutuses olnud jalgpalliväljaku kõrvale

„Ühest küljest ei tohiks me mõelda dualistlikult nagu venelased, et on võimalik ainult võita või kaotada, kuid Venemaa on ise asja viinud niikaugele, et viigist ei saa enam rääkida. Me oleme nagu jalgpalli MMi playoff’is. Viigile järgneb ikkagi otsustav penaltiseeria. Venemaa väravas seisab Putin, kuid lääne väravas Biden, kellele teevad n-ö müüri Macron, Scholz, Sunak ja paljud teised.“

Kaitse- ja julgeolekupoliitika teadur Kalev Stoicescu

„Ma armastan jalgpalli. Ma ei tea jalgpallist kõige vähematki ja see vähenegi läheb muudkui meelest ära. Ent selles mängus on elegantsi ja hoogu ja kõrgust ja madalust ja nalja ja rõõmu ja tõsidust ja pätlust ja tõtt ja traagikat; jalgpall on vist ainumas osa spordist, mis on rohkem kultuur kui kehakultuur.“

Kultuuriajakirjanik ja luuletaja Karl Martin Sinijärv

„Miskit ei teki iseenesest. Kui sul ei ole väljakuid, kui sul ei ole mängijaid, noori, ei ole klubisid jne. Islandi puhul on neid põhjendusi toodud. Millest nad alustasid? Võimaluste loomisest! Palli võib taguda igal pool, aga mingi infrastruktuur, mis tagab professionaalsust, nõuab vahendeid. Meil oli projekt – igasse maakonda jalgpallihall –, mis jäi toppama. Mida me siis ootame?!“

Ajaloolane David Vseviov

„Pinole meeldis vaadata jalgpalli ja Animal Planeti saateid, peamiselt haidest, kus näidati lõugu suurte ja teravate hammastega.“

Aleksei ja Marcus Turovski Tallinna loomaaias elanud isasest šimpansist Pinost, kes tundis huvi telerivaatamise vastu

Harju JK Laagri läheb Premium liigasse

Esiliiga võitnud Harju JK Laagri määratleb end endiselt kasvatajaklubina, mis teeb noortetööd üle maakonna, pakkudes jalgpalliharrastust võimalikult paljudele ja samas noppides üles kõik silma hakanud üksikud pärlid, kel soov ja võimed jõuda tippjalgpalli.

„Vaatasime just oma klubi algusajal sõnastatud visiooni ja see on siiani jäänud samaks,“ räägib 2022. aastal esiliiga võitnud Harju JK Laagri tegevjuht Kalmar Liiv. „Meie jõudmine meistriliigasse on kogu aeg olnud plaani osa, see pole lihtsalt vedamine.“

Spordidirektor Lauri Nuuma lisab, et üllatusena võis nende edu tulla avalikkusele, aga klubi ise on olnud teadlik, mida peab Eesti kontekstis tegema, et nii kaugele jõuda. Küsimus oli ajas. Muidugi on üks asi Premium liigasse jõuda, teine sama oluline seal püsida.

Detsembri keskpaiga seisuga oleneb Harju JK osalemine Premium liigas sellest, kuidas saada kodustaadion Laagris vastavusse liiga nõuetega: et oleks piisavalt elektrivõimsust, et saaks lahendatud VARiga seotud nõuded jms.

Õnneks on lahendusele suunatud nii klubi, valla spordikeskus kui ka Eesti Jalgpalli Liit.

„Me tahame jääda mängima Laagrisse, me ei taha lõhkuda toimivat kogukonda,“ selgitab Kalmar Liiv. „Jah, me oleme end määratlenud terve Harjumaa klubina ja meie noortetöö haare ulatubki üle maakonna, kuid kodu on Laagris.“

Sooritussport ja harrastussport Ülalmainitud visiooni keskne osa on pakkuda potentsiaalikatele mängijatele eneseteostusvõimalust. Selleks on Harju JK loonud sooritusspordi keskuse, mille nimi viitab, et tehakse sportlik valik – potentsiaalikad saavad katsumusi pakkuvas keskkonnas treenida omavahel, mille eesmärk on suunata neid profijalgpalluri teekonnale.

Tekst: Indrek Schwede | Foto: Liisi Troska

Harju JK Laagri soovib ka Premium liigas jätkata kodusel Laagri kunstmurustaadionil.

Samal ajal on oluline ka visiooni teine pool: harrastussport, mis hõlmab samuti kandepinna ja tulevase fänkonna laiendamist.

„Just seepärast on maakondlik haare meile tähtis, et igast piirkonnast võib tulla üks-kaks pärlit,“ räägib Kalmar Liiv kujundlikult. „Ühest küljest saame suurendada jalgpalliharrastajate arvu ja pakkuda noortele liikumisvõimalust ja teisest küljest saame koondada neid, kes tahavad jalgpallis kaugele jõuda. Seepärast on meile klubinimes oluline Harju.“

Lauri Nuuma lisab, et sooritus- ja harrastusspordi vahel pole jäika piiri –harrastaja võib soovi ja oskuste korral liikuda ka sooritussporti.

„Kasvatajaklubina ei mõtle me Eesti-keskselt,“ räägib Lauri Nuuma. „Me näeme tervet Eestit kasvulavana ja neile, kes tahavad jalgpallis kaugele jõuda, on kasvatajaks ja hüppelauaks ka Premium liiga. See on väljund edasiliikumiseks. Sel põhjusel ei hoia me esindusmeeskonnas kinni noori, kel on võimekust Eestist välja liikuda. Kui välismaa heal klubil on meie noore vastu huvi, saab sinna minna ka ilma Premium liigas mängimata.“

Ettevalmistus Premium liiga hooajaks käib

Esiliiga võit tuli Harju JK Laagrile lõpuks üsna viisaka punktivahega järgmiste ees, aga mõistagi kulges hooaeg tõusude ja langustega. Sealjuures oli meeskonnale tähtis saavutada esiliigas just võit, mitte ainult edasipääs.

„Varasemalt olime kahel aastal järjest ühe astme võrra kõrgemale tõusnud teise kohaga,“ selgitab Kalmar Liiv. „Nüüd tahtsime võita, olla parimad.“

„Me ei ole profimeeskond, aga meie

nõudmised mängijatele olid sellised, nagu nad oleksid profid,“ lisab Lauri Nuuma. „Neil, eriti kogenumatel mängijatel, ei olnud kerge neid nõudmisi täita. Aga kui ilmnes võimalus esiliiga ära võita, tuli lisajõud, mis oli viimane tõuge.“

Uuel hooajal plaanib klubi jätkata sama tiimiga: peatreener Victor Manuel Gomes da Silva ja spordidirektor Lauri Nuuma, väravavahtide treener Sten-Marten Vahi, fitnessitreener Erik Listmann ja füsioterapeut Anna-Maria Drobuževa. Ettevalmistus käib juba alates oktoobrist.

„Treeninguprotsessis suurt muutust pole, aga peame jõudma järgmisele tasemele,“ arutleb Nuuma. „Plaan on meeskonda täiendada, aga mitte muuta satsi selgroogu. Mängida peavad saama ka need, kes koha Premium liigas välja võitlesid. Oleme võimaluseks nendele kogenumatele mängijatele, kes on mõnest kõvast satsist ära kukkunud. Kindlasti ongi vaja juurde selliseid mängijaid, kes meie arenguprotsessile kaasa aitaksid. Eks esiliigas saavadki noored rohkem mänguaega kui meistriliigas, aga meie visioonist lähtuvalt anname palju minuteid neile noortele, kel eeldused pääseda välismaale.“

Samas pole Harju JK Laagri pääsenud kodumaiste tippklubide huvist nende noorte vastu. Kalmar Liivi sõnul poleks sellisel üleminekul mõtet, kui noor hakkaks mängima selle tippklubi duublis, mitte põhisatsis. Lauri Nuuma kordab juba kõlanud mõtet: „Kui mängijal oleks tõeliselt kvaliteeti, et minna mõne Eesti euroklubi põhisse, siis oleks tal pigem mõtet minna Eestist välja.“

Kõige tähtsamad on ideed

Portugalis elanud ja seal treenerinagi töötanud Lauri Nuuma ütleb, et klubile pole eraldi eesmärk, et esindusmeeskonda juhiks välismaalane. Olulised on inimesed, kes tooksid Harju JK-le sobivaid ideid.

„Alguses käisime tõesti palju välismaal ringi ja otsisime, kes saaks tulla ja meid aidata. Täna pole meil enam puudust oskusteabest. Meile on oluline, et inimesed oleks pühendunud. Samas: Portugali filosoofia sobib meie klubile. Meil on metoodiline sarnasus Portugali jalgpalliga. Meie mõttelaad on sarnane, me oleme ühte nägu. Võibolla teeb koostöö hõlpsamaks ka see, et Portugal peab ennast ise väikeseks riigiks ja neil on lihtsam tulla meie juurde ja siin kohaneda.“

Kalmar Liiv lisab: „Eks me tõlgime vastastikku oma teadmisi ja kogemusi jalgpallikeelde. Küsimus on selles, kuidas me selle tõlkega hakkama saame.“

Nii nad ütlesid

„Siinkohal tooksin analoogia jalgpalliekspertidega, kes täidavad televiisoris jalgpallimängu kahe poolaja vahelise tühimiku. Nad räägivad midagi, joonistavad mingeid skeeme ja vahel isegi vaidlevad omavahel. Kuid paraku on sellisel eksperdivestlusel tegeliku jalgpalliga väga vähe pistmist. Kuigi vahel on neid isegi huvitav kuulata. Küll aga pole mõtet jalgpalliteemalist asjatundlikku juttu tõsiselt võtta.“

Publitsist Oleg Samorodni poliitikaekspertidest jalgpalliekspertide näitel

„Eestis panustatakse aastas spordile umbes 1,1 miljardit eurot, mis on peaaegu Tallinna linna eelarve. Sellest miljard on jalgpallile.“

Eesti antidopingu ja spordieetika sihtasutuse juhatuse liige Henn Vallimäe

„Kui mäng algas, siis seal üks Tammeka number seitse Sirje Roops kogu aeg võttis mu kallal, et kuule, kohtunik, sa ei näe seda ja sa ei näe teist! Ma ütlesin, et rahu-rahu, ma alles õpin ametit!“

Sander Kapper kohtus kihlatu Sirje Roopsiga tema mängu vilistades

„See oli uskumatu koht! Seal on nii palju tuletorne ja randu, aga mitte ühtegi inimest! Jalutad meres ja tunned end nagu Maldiividel.“

Eesti koondise peatreener Thomas Häberli nautis Hiiumaa võlusid

„Läksin tagasi jõudes lennujaamast otse (Roma – toim.) trenni. Terve tiim oli juba väljakul, kõndisin platsile, kõik vaatasid ja plaksutasid. Nalja visati kõvasti, eriti kuna kaks tiimikaaslast mängisid ka koondises meie vastu. Neilt küsisin küll, kuidas siis on Eestile kaotada!“

AS Romas palliv Martin Vetkal alistas Eesti U19 koondise ridades Itaalia eakaaslased

„Tuttav soovitas, et võiksin hakata mängima Eestis, mille peale küsisin lihtsalt: mis see Eesti on? Ma ei olnud sellisest riigist kuulnudki, mul polnud aimugi, mis see on või kus see asub. Ta näitas mulle Euroopa kaardi pealt väikest riiki. „Tõsiselt?“ – „Jah!“

Otsustasin proovida ja olen nüüd juba kümme aastat Narvas mänginud.“

Narva Transi elevandiluuranniklane Bi Séhi Elysée Irié

Tamm ja Kubassova hõivasid trooni

Eesti aasta parimate jalgpallurite valimisel

triumfeerisid sedapuhku

kaks mängijat, kelle puhul oli tegu esimese

tiitliga. Meeste seast valiti

parimaks mullu teise koha saanud Joonas Tamm, naistest teenis esikoha

Vlada Kubassova.

Mõlemad võitjad teenisid esikoha võrdlemisi kindlalt: 76 hääletajast napilt enam kui pooled ehk 39 asetasid Tamme oma ankeedil esikohale ning kokku noppis ta 154 punkti, edestades teiseks tulnud Karol Metsa 74 punktiga. Esikohahääli teenisid peale Tamme ja Metsa veel koguni seitse meespallurit.

Kubassova teenis 16 hääletaja seas kaheksa esikohta ja sai kokku 31 punkti, edestades teiseks tulnud Inna Kiss-Zlidnist 11 punktiga. Ka naiste ridades jagati esikohti mitmele pallurile: kui kokku teenis hääli 11 pallurit, siis vähemalt ühe esikohahääle teenis viis mängijat.

Joonas Tammel jäi seljataha keeruline aasta: Ukrainas puhkenud sõja tõttu tuli tal poole hooaja pealt Poltava Vorskla meeskonnast lahkuda ning suveni pallis ta kodumaal FC Floras. Juulis liitus ta Bukaresti klubi FCSBga, kelle ta mitme löödud väravaga Konverentsiliigas alagrupiturniirile aitas. Eesti koondise eest tegi Tamm aga kaasa kuues kohtumises ning lõi ka ühe värava, sahistades Rahvuste liiga kodumängus San Marino võrku.

Kubassova küll aasta jooksul klubi ei vahetanud, kuid sellest hoolimata tegi ta poole aasta pealt suure sammu edasi: kevadel kindlustas ta Como naiskonnaga Itaalia esiliiga võidu, mille abil tõusti sügiseks juba naiste Serie

A-sse, kus Kubassova mitmel korral ka

Keskkaitsja Joonas Tamm lõi tänavu oma neljanda koondisevärava, tehes skoori San Marino vastu. Esimesed kolm tulid mäletatavasti viis aastat tagasi ühes kohtumises Gibraltari vastu. Foto: Liisi Troska

Eesti

meesjalgpallur 2022

jala valgeks on saanud. Selge liidrirolli haaras Kubassova aga Eesti koondise ründeosakonnas, lüües kuue mänguga kolm väravat – kõik neist tulid oktoobri alguses peetud Balti turniiril, mille Eesti võitis. Ühe värava lõi Kubassova ka aasta alguses peetud mitteametlikus kohtumises Åland Unitedi vastu.

Eesti aasta parimaid jalgpallureid valiti juba 31. korda. Nii meeste kui naiste parim selgus ringküsitluse tulemusena. Parima mehe valis 76 inimest: 38 Eesti Jalgpalliajakirjanike Klubist (EJAK) ja 38 Eesti Jalgpalli Liidust (EJL).

Parima naisjalgpalluri valis 16 inimest: kaheksa EJAKist ja kaheksa EJList.

Teet Allas: 1. Joonas Tamm,

2. Konstantin Vassiljev,

3. Markus Soomets

Are Altraja: 1. Henri Anier, 2. Konstantin Vassiljev, 3. Rauno Sappinen

Alo Bärengrub: 1. Joonas Tamm,

2. Karl Jakob Hein, 3. Mattias Käit

Kasper Elissaar: 1. Joonas Tamm,

2. Henri Anier, 3. Karol Mets

Aleksei Galkin: 1. Zakaria Beglarišvili,

2. Konstantin Vassiljev, 3. Sten Reinkort Jan Harend: 1. Joonas Tamm, 2. Karol Mets, 3. Markus Soomets

Andri Hõbemägi: 1. Henri Anier,

2. Karl Jakob Hein, 3. Joonas Tamm

Kris Ilves: 1. Joonas Tamm,

2. Henri Anier, 3. Mattias Käit

Teet Ilves: 1. Henri Anier,

2. Mattias Käit, 3. Konstantin Vassiljev

Ott Järvela: 1. Karol Mets,

2. Joonas Tamm, 3. Vlasi Sinjavski

Hannes Kaasik: 1. Joonas Tamm,

2. Mattias Käit, 3. Henri Anier

Targo Kaldoja: 1. Joonas Tamm,

2. Mattias Käit, 3. Konstantin Vassiljev

Eigo Kaljurand: 1. Henri Anier,

2. Karol Mets, 3. Joonas Tamm

Janno Kaljuvee: 1. Mattias Käit,

2. Joonas Tamm, 3. Karol Mets

Marko Kaljuveer: 1. Henri Anier,

2. Joonas Tamm, 3. Konstantin Vassiljev

Kristjan Kalkun: 1. Henri Anier,

2. Joonas Tamm, 3. Konstantin Vassiljev

Madis Kalvet: 1. Karol Mets,

2. Mattias Käit, 3. Henri Anier

Kristjan Jaak Kangur: 1. Joonas Tamm,

2. Henri Anier, 3. Konstantin Vassiljev

parim

Nime järel punktide arv, sulgudes esikohtade arv.

1. Joonas Tamm 154 (39)

2. Karol Mets 80 (11)

3. Henri Anier 74 (13)

4. Mattias Käit 53 (4)

5. Konstantin Vassiljev 46 (4)

6. Karl Jakob Hein 23 (2)

7. Rauno Sappinen 6 (1)

8. Zakaria Beglarišvili 5 (1)

9. Markus Soomets 5

10. Mihkel Aksalu 3 (1)

11. Ragnar Klavan 2

12.–16. Vlasi Sinjavski, Rocco Robert Shein, Sergei Zenjov, Sten Reinkort, Andre Frolov 1

Josep Katsev: 1. Konstantin

Vassiljev, 2. Ragnar Klavan,

3. Karl Jakob Hein

Siim Kera: 1. Karol Mets,

2. Henri Anier, 3. Joonas Tamm

Urmas Kirs: 1. Joonas Tamm,

2. Mattias Käit, 3. Karol Mets

Janno Kivisild: 1. Joonas Tamm,

2. Henri Anier, 3. Konstantin

Vassiljev

Kaspar Koort: 1. Joonas Tamm,

2. Karol Mets, 3. Mattias Käit

Peeter Küttis: 1. Konstantin

Vassiljev, 2. Karl Jakob Hein,

3. Sergei Zenjov

Gunnar Leheste: 1. Karol Mets,

2. Joonas Tamm, 3. Rocco Robert

Shein

Tarmo Lehiste: 1. Mattias Käit,

2. Joonas Tamm, 3. Markus

Soomets

Marko Lelov: 1. Joonas Tamm,

2. Konstantin Vassiljev, 3. Karol Mets

Marek Lemsalu: 1. Joonas Tamm,

2. Konstantin Vassiljev, 3. Henri Anier

Ivar Lepik: 1. Karol Mets,

2. Joonas Tamm, 3. Henri Anier

Ainar Leppänen: 1. Joonas Tamm,

2. Henri Anier, 3. Mattias Käit

Oliver Lomp: 1. Karl Jakob Hein,

2. Karol Mets, 3. Henri Anier

Merili Luuk: 1. Karol Mets,

2. Joonas Tamm, 3. Henri Anier

Anastassia Morkovkina: 1. Joonas Tamm, 2. Karol Mets,

3. Konstantin Vassiljev

Andres Must: 1. Joonas Tamm,

2. Henri Anier, 3. Karol Mets

Gerd Müller: 1. Joonas Tamm,

2. Konstantin Vassiljev, 3. Markus

Soomets

Raul Ojassaar: 1. Joonas Tamm,

2. Karol Mets, 3. Mattias Käit

Kadi Parts: 1. Rauno Sappinen,

2. Karol Mets, 3. Joonas Tamm

Lembit Peegel: 1. Henri Anier,

2. Karol Mets, 3. Karl Jakob Hein

Priit Penu: 1. Joonas Tamm,

2. Karol Mets, 3. Konstantin Vassiljev

Jana Pipar: 1. Joonas Tamm,

2. Karol Mets, 3. Mattias Käit

Aivar Pohlak: 1. Mattias Käit,

2. Konstantin Vassiljev, 3. Joonas

Tamm

Sander Post: 1. Joonas Tamm,

2. Karol Mets, 3. Konstantin

Vassiljev

Mario Pruul: 1. Joonas Tamm,

2. Mattias Käit, 3. Karl Jakob Hein

Siim Pulst: 1. Joonas Tamm,

2. Mattias Käit, 3. Karol Mets

Marko Pärnpuu: 1. Joonas Tamm,

2. Mattias Käit, 3. Karl Jakob Hein

Rasmus Raidla: 1. Joonas Tamm,

2. Henri Anier, 3. Karol Mets

Madis Rajando: 1. Joonas Tamm,

2. Henri Anier, 3. Mattias Käit

Raivo Rauts: 1. Joonas Tamm,

2. Karol Mets, 3. Karl Jakob Hein

Martin Reim: 1. Joonas Tamm,

2. Henri Anier, 3. Konstantin

Vassiljev

Anne Rei: 1. Joonas Tamm,

2. Karl Jakob Hein, 3. Henri Anier

Kristjan Remmelkoor: 1. Karol

Mets, 2. Joonas Tamm,

3. Mattias Käit

Sirje Roops: 1. Joonas Tamm,

2. Karol Mets, 3. Konstantin Vassiljev

Kristjan Roos: 1. Henri Anier,

2. Karol Mets, 3. Joonas Tamm

Kaspar Ruus: 1. Joonas Tamm,

2. Henri Anier, 3. Konstantin

Vassiljev

Eduard Rõžov: 1. Konstantin

Vassiljev, 2. Henri Anier, 3. Karl

Jakob Hein

Tarmo Rüütli: 1. Konstantin

Vassiljev, 2. Zakaria Beglarišvili,

3. Karl Jakob Hein

Daniil Savitski: 1. Joonas Tamm,

2. Karol Mets, 3. Konstantin

Vassiljev

Indrek Schwede: 1. Karol Mets,

2. Joonas Tamm, 3. Markus

Soomets

Ats Sillaste: 1. Joonas Tamm,

2. Karol Mets, 3. Mattias Käit

Steiv Silm: 1. Henri Anier,

2. Mattias Käit, 3. Joonas Tamm

Tõnu Sirel: 1. Karl Jakob Hein,

2. Konstantin Vassiljev,

3. Henri Anier

Veiko Soo: 1. Joonas Tamm,

2. Karol Mets, 3. Karl Jakob Hein

Joosep Susi: 1. Karol Mets,

2. Joonas Tamm, 3. Konstantin Vassiljev

Aet Süvari: 1. Henri Anier,

2. Mattias Käit, 3. Joonas Tamm

Brit Maria Tael: 1. Joonas Tamm,

2. Karol Mets, 3. Mattias Käit

Ludvig Tasane: 1. Mattias Käit,

2. Karol Mets, 3. Joonas Tamm

Tarmo Tiisler: 1. Henri Anier,

2. Joonas Tamm, 3. Andre Frolov

Mart Treial: 1. Karol Mets,

2. Joonas Tamm, 3. Karl Jakob Hein

Liisi Troska: 1. Mihkel Aksalu,

2. Mattias Käit, 3. Konstantin Vassiljev

Andrian Tšeremenin: 1. Henri Anier, 2. Rauno Sappinen, 3. Konstantin Vassiljev Uno Tutk: 1. Joonas Tamm,

2. Mattias Käit, 3. Konstantin Vassiljev

Kaarel Täll: 1. Karol Mets,

2. Joonas Tamm, 3. Henri Anier Mihkel Uiboleht: 1. Joonas Tamm,

2. Mattias Käit, 3. Henri Anier Andres Vaher: 1. Joonas Tamm,

2. Mattias Käit, 3. Henri Anier Vaapo Vaher: 1. Henri Anier,

2. Mattias Käit, 3. Konstantin Vassiljev Rasmus Voolaid: 1. Joonas Tamm, 2. Karol Mets, 3. Mattias Käit

Vlada Kubassova teenis parima naisjalgpalluri hääletusel esimest korda punkte juba 2017. aastal, kuid seni ei olnud ta viiendast kohast kõrgemale jõudnud. Foto: Liisi Troska

Eesti parim naisjalgpallur 2022

Nime järel punktide arv, sulgudes esikohtade arv.

1. Vlada Kubassova 31 (8)

2. Inna Kiss-Zlidnis 20 (2)

3. Lisette Tammik 17 (3)

4. Kristina Bannikova 11 (2)

5. Karina Kork 5

6. Mari Liis Lillemäe 4 (1)

7. Emma Treiberg 3

8. Getter Saar 2

9.–11. Kairi Himanen, Pille Raadik, Jaanika Volkov 1

Kasper Elissaar: 1. Lisette Tammik, 2. Vlada Kubassova, 3. Karina Kork

Kaidi Jekimova: 1. Vlada Kubassova,

2. Kristina Bannikova, 3. Mari Liis Lillemäe

Ott Järvela: 1. Vlada Kubassova, 2. Karina Kork, 3. Inna Kiss-Zlidnis

Kristjan Jaak Kangur: 1. Vlada Kubassova, 2. Inna Kiss-Zlidnis, 3. Karina Kork

Janno Kivisild: 1. Kristina Bannikova, 2. Lisette Tammik, 3. Vlada Kubassova

Taavi Midenbritt: 1. Vlada Kubassova, 2. Inna Kiss-Zlidnis, 3. Jaanika Volkov

Gerd Müller: 1. Mari Liis Lillemäe, 2. Inna Kiss-Zlidnis, 3. Lisette Tammik

Raul Ojassaar: 1. Vlada Kubassova, 2. Inna Kiss-Zlidnis, 3. Lisette Tammik

Anne Rei: 1. Inna Kiss-Zlidnis, 2. Vlada Kubassova, 3. Lisette Tammik

Kristjan Remmelkoor: 1. Vlada Kubassova, 2. Inna Kiss-Zlidnis, 3. Karina Kork

Jüri Saar: 1. Lisette Tammik, 2. Emma Treiberg, 3. Kristina Bannikova

Anastasija-Grazyna Shcherbachenia: 1. Vlada

Kubassova, 2. Kristina Bannikova, 3. Kairi Himanen

Aet Süvari: 1. Inna Kiss-Zlidnis, 2. Vlada

Kubassova, 3. Pille Raadik

Aleksandra Ševoldajeva: 1. Vlada Kubassova, 2. Lisette Tammik, 3. Inna Kiss-Zlidnis

Liisi Troska: 1. Kristina Bannikova, 2. Getter Saar, 3. Emma Treiberg

Rasmus Voolaid: 1. Vlada Kubassova, 2. Inna Kiss-Zlidnis, 3. Lisette Tammik

Aasta sümboolne koondis ja teised laureaadid

Juba aastast 1992 oleme välja kuulutanud Eesti jalgpalli sümboolse koondise. Kõik teised laureaadid on lugejatele tuttavates kategooriates nimetatud alates 1995. aastast. Jalka võttis selle traditsiooni 2009. aastal üle ajakirjalt Sporditäht.

Aasta forvard

2022 Henri Anier – Eestile Rahvuste liiga D-liiga võidu toonud väravate eest

2021 Robert Kirss

2020 Rauno Sappinen

2019 Erik Sorga

2018 Mark Anders Lepik

2017 Joonas Tamm

2016 Vjatšeslav

Zahovaiko

2015 Ats Purje

2014 Frank Liivak

2013 Henri Anier

2012 Andres Oper

2011 Konstantin

Vassiljev

2010 Sander Post

2009 Indrek Zelinski

2008 Ats Purje

2007 Andres Oper

2006 Andres Oper

2005 Tarmo Neemelo

2004 Ingemar Teever

Aasta poolkaitsja

2022 Konstantin Vassiljev – 38aastaselt endiselt absoluutne liider nii koondises kui klubis

2021 Mattias Käit

2020 Vladislav Kreida

2019 Mihkel Ainsalu

2018 Konstantin Vassiljev

2017 Mattias Käit

2016 Konstantin Vassiljev

2015 Karol Mets

2014 Karol Mets

2013 Konstantin Vassiljev

2012 Konstantin Vassiljev

2011 Konstantin Nahk

2010 Konstantin Vassiljev

2009 Kaka

2008 Martin Vunk

2007 Juha Hakola

2006 Ragnar Klavan

2005 Ragnar Klavan

2004 Taavi Rähn

2003 Marko Kristal

2002 Martin Reim

2001 Marko Kristal

2000 Martin Reim

1999 Martin Reim

1998 Marko Kristal

1997 Viktor Alonen

1996 Meelis Rooba

1995 Indro Olumets

2003 Tor Henning

Hamre

2002 Andres Oper

2001 Indrek Zelinski

2000 Andres Oper

1999 Andres Oper

1998 Indrek Zelinski

1997 Argo Arbeiter

1996 Andres Oper

1995 Lembit Rajala

Aasta kaitsja

2022 Karol Mets – Šveitsi meistritiitli ja koondises näidatud stabiilsete esituste eest

2021 Märten Kuusk

2020 Joonas Tamm

2019 Karol Mets

2018 Joonas Tamm

2017 Ragnar Klavan

2016 Ragnar Klavan

2015 Ragnar Klavan

2014 Artur Pikk

2013 Ragnar Klavan

2012 Ragnar Klavan

2011 Ragnar Klavan

2010 Ragnar Klavan

2009 Raio Piiroja

2008 Raio Piiroja

2007 Raio Piiroja

2006 Enar Jääger

2005 Enar Jääger

2004 Andrei Stepanov

2003 Urmas Rooba

2002 Urmas Rooba

2001 Raio Piiroja

2000 Urmas Rooba

1999 Raio Piiroja

1998 Martin Reim

1997 Urmas Kirs

1996 Sergei Hohlov-Simson

1995 Marek Lemsalu

Foto: Jana Pipar

Foto: Jana Pipar

Foto: Jana Pipar

Aasta väravavaht

2022 Karl Jakob Hein – debüüdi eest Arsenali esindusmeeskonnas

2021 Karl Jakob Hein

2020 Karl Jakob Hein

2019 Matvei Igonen

2018 Sergei Lepmets

2017 Sergei Lepmets

2016 Andreas Vaikla

2015 Mihkel Aksalu

2014 Mihkel Aksalu

2013 Sergei Pareiko

2012 Sergei Pareiko

2011 Samir Handanović

2010 Marko Meerits

2009 Sergei Pareiko

2008 Pavel Londak

Aasta treener

2007 Pavel Londak

2006 Martin Kaalma

2005 Mart Poom

2004 Mart Poom

2003 Mart Poom

2002 Martin Kaalma

2001 Martin Kaalma

2000 Mart Poom

1999 Ain Tammus

1998 Toomas Tohver

1997 Mart Poom

1996 Rain Vessenberg

1995 Algimantas Briaunys

2022 Aivar Anniste & Daniel Meijel

– Tallinna Kalev kasvas poole hooajaga esiliigatiimist arvestatavaks jõuks

Premium liigas

2021 Thomas Häberli

2020 Leo Ira

2019 Jürgen Henn

2018 Aleksandra Ševoldajeva

2017 Arno Pijpers

2016 Jürgen Klopp

2015 Norbert Hurt

2014 Indrek Koser

2013 Martin Reim

2012 Lars Hopp

2011 Tarmo Rüütli

2010 Keith Boanas

2009 Frank Bernhardt

2008 Frank Bernhardt

2007 Viggo Jensen

2006 Tarmo Rüütli

2005 Jelle Goes

2004 Tarmo Rüütli

2003 Jelle Goes

2002 Arno Pijpers

2001 Olev Reim

2000 Aivar Lillevere

1999 Teitur Thordarson

1998 Erki Kesküla

1997 Tarmo Rüütli

1996 Teitur Thordarson

1995 Silvar Luht

Aasta naismängija

2022 Vlada Kubassova – tõus klubiga Itaalia kõrgliigasse ja resultatiivne aasta koondises

2021 Pille Raadik

2020 Katrin Loo

2019 Inna Zlidnis

2018 Katrin Loo

2017 Anastassia Morkovkina

2016 Kaire Palmaru

2015 Anete Paulus

2014 Signy Aarna

2013 Getter Laar

2012 Anastassia Morkovkina

2011 Pille Raadik

2010 Tiina Trutsi

2009 Katrin Loo

2008 Ave Pajo

2007 Heleri Saar

2006 Ave Pajo

2005 Hannaliis Jaadla

2004 Heleri Saar

2003 Andra Karpin

2002 Ave Pajo

2001 Irja Reedik

2000 Geit Prants

1999 Annika Tammela

1998 Katrin Tuse

1997 Kaire Kaljurand

1996 Maaren Olander

1995 Aire Lepik

Aasta klubi

2022 JK Tabasalu – heal tasemel debüüt naiste meistriliigas ja tõus meeste esiliigasse, hea töö noortega

2021 Pärnu Vaprus

2020 Viljandi JK Tulevik

2019 FC Nõmme United

2018 JK Tabasalu

2017 Pärnu Poseidon

2016 Tallinna FC Eston Villa

2015 Tartu Tammeka

2014 Pärnu JK

2013 Tartu Santos

2012 Vändra JK Vaprus

2011 Viljandi JK Tulevik

2010 JK Liverpool Pub

2009 FC Tabivere

2008 Nõmme Kalju

2007 Nõmme Kalju

2006 FC Levadia

2005 FC Elva

2004 Tartu JK Tammeka

2003 JK Sõrve

2002 FC Flora

2001 FC Kotkas

2000 FC Valga

1999 FC Kuressaare

1998 FC Flora

1997 Viljandi JK Tulevik

1996 Lelle SK

1995 Mustamäe SK Aeg

Aasta kohtunik

2022 Karolin Kaivoja – naiste Meistrite liiga poolfinaali ja EM-finaalturniiri teenindamise eest

2021 Kristo Külljastinen

2020 Karolin Kaivoja

2019 Karolin Kaivoja

2018 Kristo Tohver

2017 Ago Kärtmann

2016 Uno Tutk

2015 Triinu Laos

2014 Reelika Turi, Triinu Laos, Anni Rahula

2013 Silver Kõiv

2012 Kristo Tohver

2011 Kristo Tohver

2010 Aivar Pohlak

2009 Hannes Kaasik

2008 Maaren Olander

2007 Kristo Tohver

2006 Kristo Tohver

2005 Hannes Reinvald

2004 Margus Kotter

2003 Maaren Olander

2002 Uno Tutk

2001 Hannes Kaasik

2000 Uno Tutk

1999 Kalev Pajula

1998 Raivo Lattik

1997 Katrin Taurafeldt, Sirle Blumberg

1996 Sten Kaldma

1995 Margus Kotter

Foto: Liisi Troska

Foto: Jana Pipar

LAUREAADID

Aasta turniir

2022 Naiste Balti turniir – Eesti naised taastasid koha Baltikumi tipus

2021 UEFA Konverentsiliiga

2020 Premium liiga

2019 U17 sõprusturniir Lõuna-Eestis

2018 UEFA superkarikas Tallinnas

2017 Naiste Meistrite liiga alagrupiturniir Pärnus

2016 Premium liiga

2015 Rannajalgpalli euroliiga superfinaal Pärnus

2014 Ropka hoovijalgpalliturniir

2013 rahvaliiga

2012 U19 EM-finaalturniir Eestis

2011 Euroopa kultuuripealinn Tallinn

2011 programmi kuuluv U19 Tallinn Cup

2010 A-koondiste EM-valikturniir

2009 U19 eliitringi turniir Tallinnas

2008 U19 EM-valikturniir Tallinnas

Aasta staadion

2007 Vaprus Summer Cup noortele Pärnus

2006 rahvusvaheline naiste klubiturniir Pärnus ASi Savi auhindadele

2005 Coca-Cola pühapäevaliiga

2004 FC Flora maakoolide turniir

2003 Tali Cup

2002 EJLi saalijalgpalli aastalõputurniir

2001 Põlva Lootose rahvusvaheline noorteturniir

2000 Kotkas Cup

1999 Päkapiku turniir Pärnus

1998 IV Peipsi Cup

1997 Kärdla VII noorteturniir

1996 U16 MM-valikturniir Tallinnas

1995 EJLi saalijalgpalli aastalõputurniir

Aasta publik

2022 Białystoki Jagiellonia fännid A. Le Coq Arenal – bussitäis Konstantin Vassiljevi endise koduklubi poolehoidjaid elas valjuhäälselt

Flora–Kalju mängul oma sangarile kaasa

2021 FC Flora – Saku Sporting naiste meistriliigas

2020 Pärnu Vaprus

2019 FC Flora

2018 Narva Trans

2017 Nõmme Kalju

2016 FC Elva

2015 Premium liiga publik

2014 FC Flora

2013 Tartu Tammeka

2012 U19 finaalturniiri publik Tallinnas, Haapsalus, Rakveres

2011 Eesti–Iirimaa publik Tallinnas

2010 Serbia koondise toetajad mängus Eesti vastu

2009 Hispaania–Eesti MM-valikmängul Meridas

2008 Eesti–Kanada A. Le Coq Arenal

2007 Eesti–Montenegro A. Le Coq Arenal

2006 Levadia–Newcastle A. Le Coq Arenal

2005 Tartu publik Eesti meistrivõistlustel

2022 Pärnu rannastaadion – Paide Linnameeskonna salarelv eurosarjas

2021 Männimäe jalgpallihall

2020 Raadi roheline jalgpallipark

2019 Kuressaare linnastaadion

2018 A. Le Coq Arena

2017 Tartu Sepa jalgpallikeskus

2016 Pärnu rannastaadion

2015 A. Le Coq Arena

2014 Leedu jalgpalliliidu staadion

Vilniuses

2013 Eesti Jalgpalli Liidu sisehall

2012 Tehvandi staadion

2011 Tamme staadion Tartus

2010 Rakvere staadion

2009 Pere-Reinu jalgpallistaadion

Paduveres

2008 Bilino Polje Zenicas

2007 Wembley

2006 FC Kotka sisehall

2005 Tallinna kunstihoone

2004 Põlva Lootospargi staadion

2003 Kotka staadion

2002 üheksa uut kunstmuruväljakut üle Eesti (viis Tallinnas, üks Tartus, Kuressaares, Valgas ja Maardus)

2001 Lilleküla

2000 Tallinna Jalgpalli Kool

1999 Kadrioru

1998 Stadio Cibali Sitsiilias Catanias

1997 Viljandi

1996 Kadrioru

1995 Kehtna

2004 Läti–Eesti Riias

2003 Kohtla-Järve Lootose publik

2002 Eesti–Venemaa A. Le Coq Arenal

2001 Eesti–Holland Lillekülas

2000 Eesti–Kõrgõzstan Kuressaares

1999 Leedu–Eesti Vilniuses

1998 Eesti – Fääri saared Kadriorus

1997 Eesti–Andorra Kuressaares

Aasta pealtvaataja

2022 Jürgen Henn – FC Flora peatreener pidi juhendamiskeelu tõttu hooaja viimase vooru kohtumist tribüünilt jälgima

2021 Üllar Lanno

2020 Jari Litmanen

2019 Sebastian Luhtaru

2018 Kersti Kaljulaid

2017 Eesti kolmik (Nele Akulin / Martin Kasesalu / Frank Kolde) Okeaania turneel

2016 maskotipoiss Siil

2015 Luule Komissarov

2014 Kadri ja Triin Teeväli

2013 Magnus Pehrsson

2012 koorilauljad Eesti–Poola mängul A. Le Coq Arenal

2011 Toomas Hendrik Ilves

2010 Martin Kivimäe

2009 Sander Puri

2008 Roosa Panter

2007 Ott Pruun

2006 Arnold Rüütel

2005 Jüri Makarov

2004 Kadri Liik

2003 Henrik Hololei

2002 Kojamees ehk Tarmo Kruusimäe

2001 Rootsi Kunn ehk Toomas Kalmet

2000 Mart Laar

1999 Sulev Vahtre

1998 Mart Mardisalu

1997 Illar Hallaste

1996 Triin Edasi

1995 Edmund Karp

Foto

Mauri Levandi

Aasta ajakirjanik

2022 Mikk Jürjens, Kaur Kokk, Urmo

Soonvald – Dokfilmi "Lõvide vennaskond" eest

2021 Madis Kalvet

2020 Kalev Kruus ja Toomas Vara

2019 Indrek Schwede

2018 Aet Süvari

2017 Kasper Elissaar

2016 Hugo Tipner

2015 Kristjan Jaak Kangur

2014 Priit Pullerits

2013 Marko Kaljuveer

2012 Kalle Paas

2011 Tarmo Tiisler

2010 Kristjan Roos

2009 Joosep Susi

2008 Ott Järvela

2007 Aet Süvari

2006 Andres Must 2005 Anton Siht

2004 Aavo Sarap 2003 Mihkel Uiboleht

2002 Helar Osila

2001 Andres Vaher

2000 Indrek Kannik

1999 Tiit Karuks

1998 Jaan Martinson ja Andres Vaher 1997 Veiko Asu

1996 Andrus Allika 1995 Margus Luik

Aasta sponsor

2022 LHV pank – jalgpallikaardi jõulise arengu eest

A. Le Coq

Aasta parim alla 21aastane vutimees

2022

ja Eesti

Jalka sümboolne koondis 2022

Sümboolset koondist valivad Sporditäht/Jalka seekord juba 31. korda.

Oma 15. nominatsiooniga (kõik järjest!) tõuseb kõigi aegade edetabelis teist kohta hoidev Konstantin Vassiljev vaid ühe nominatsiooni kaugusele rekordimehest Ragnar Klavanist, kes kuulus Sporditähe/Jalka sümboolsesse koosseisu 16 korda, aastatel 2005–2020. Kõrget 5.–6. kohta tõuseb Mart Poomiga jagama Taijo Teniste, kes kuulub valikusse 12. korda, olles seal esimest korda olnud juba 15 aastat tagasi, 2007. aastal.

Vassiljevi järel on hetkel pikim järjest saadud nominatsioonide seeria Karol Metsal, kes on 11 sekka kuulunud viimased üheksa aastat järjest. Sergei Zenjov on sümboolses koosseisus kaheksandat, Henri Anier seitsmendat, Mattias Käit kuuendat ja aasta parimaks jalgpalluriks valitud Joonas Tamm viiendat korda. Aastase pausi järel on lisaks Tenistele tagasi Sergei Zenjov. 2021. aasta sümboolse koosseisuga võrreldes on koha kaotanud Maksim Paskotši, Märten Kuusk, Artur Pikk, Zakaria Beglarišvili ja Rauno Sappinen.

Debütante on tänavuses rivistuses kolm: Henrik Pürg, Vlasi Sinjavski ja Markus Soomets.

2005 Jürgen Kuresoo

2004 Ragnar Klavan

2003 Enar Jääger

SERGEI ZENJOV

VLASI SINJAVSKI

MATTIAS KÄIT KAROL METS

KONSTANTIN VASSILJEV JOONAS TAMM

MARKUS SOOMETS

HENRIK PÜRG TAIJO TENISTE

KARL JAKOB HEIN

HENRI ANIER

14 märksõna ja mõtet lõppenud MM-finaalturniiri kohta

Sisuliselt kuu aega kestev jalgpallipidu pakub peale 64 vutimatši ka omajagu mõtteainet, nii väiksematel kui suurematel teemadel. Milliste märksõnade, jutupunktide ja mõtiskluste kaudu jääme 2022. aasta MMi mäletama?

Lionel Messi on läbi aegade parim

Nüüd on see ju selge ja otsustatud. Lionel Messi on 35aastasena suutnud teha jalgpalli läbi nagu mõne arvutimängu. Kõikvõimalikud tiitlid nii klubi kui lõpuks ka koondisega –mida veel tahta? Võrdluses Cristiano Ronaldoga on portugallasel eelis veel vaid mõnes üksikus arvestuses – näiteks on Ronaldo olnud nii võistkondlikult kui individuaalselt edukam Meistrite liigas ja seda mitme klubiga. Messi mahajäämus kangest rivaalist pole aga nendes arvestustes sedavõrd oluline, et see kaalukaussi oluliselt Ronaldo poole kallutaks.

MM-tiitel ja kogu lõppenud turniir tervikuna on Messi kullasäras karjääri kroon. Kirsiks tordil, täpiks i-l. Võit, mis kummutab kõik kahtlused ja tõstab Messi ka kodumaal lõpuks ometi vähemalt Maradona kõrvale. Arvata on, et mida aeg edasi, seda rohkem asenduvad praegused Maradona plakatid Argentina tribüünidel ja tänavatel Messi plakatitega –Maradonal ei ole enam Messi ees seda eelist, mille pärast teda aastaid pampademaa suurimaks jumaluseks peeti.

Märgiline on ka see, et Messi tõstis Argentina taas maailmameistriks tõeliselt kapteniväärilise käitumisega. Mitte lihtsalt väravate ja söötudega, vaid ka käitumisega. Varasemast selgelt enam on Messi lõpuks, 35aastaselt võtnud enda kanda ka hääleka liidrirolli, selle asemel et vaikselt oma asja ajada, nagu tal muidu kombeks oli. Pärast tulist veerandfinaali Hollandi ründajale Wout Weghorstile keset teleintervjuud hüütud „¿Qué miras, bobo?“ ehk „Mida sa vahid, tola?“ sai Argentinas hoobilt kultusfraasiks. Ehk oli Argentinal võitmiseks vaja just sellist Messit?

Tekst: Raul Ojassaar

Lionel Messi kahe kuldse trofeega – üks meeskondlik, teine individuaalne. Foto: Cao Can, Zumapress.com / Scanpix

Jalgpalli on seni mängitud liiga vähe

Kohe esimestest alagrupimängudest peale nägime tendentsi, et kohtunikud andsid mängudel nii esimesele kui teisele poolajale harjumuspärasest rohkem üleminuteid. Huvitaval kombel ei andnud FIFA kohtunike osakond sellisest kavatsusest varem üldsusele teada, ent selle eesmärk oli sellest hoolimata kõigile selge ja arusaadav: lõpp ajavenitamisele! Muide: täpselt samal teemal kirjutas 2021. aasta juunis ka Jalka: jalgpallis anti varem selgelt liiga vähe üleminuteid, sest see aeg, mis poolaegadele juurde pandi, ei vastanud kaugeltki sellele ajale, mis mängureeglites kirjas olevatele seisakutele tegelikult kulus

Võitjana lahkus kuus meeskonda

Vaid mõnes üksikus alagrupis oli varakult selge, kes läheb edasi ja kes jääb välja – paljudes gruppides selgusid asjad alles viimase vooru viimaste minutitega. Omapärasel kombel oli sedapuhku lausa kuus meeskonda (muide: nagu ka neli aastat tagasi!), kelle viimane mäng turniiril lõppes võiduga. Peale finaalis penaltiseerias triumfeerinud Argentina võitsid oma viimase alagrupimängu viis meeskonda, kes kaheksandikfinaali ei pääsenud: need olid Mehhiko, Tuneesia, Saksamaa, Kamerun ja Uruguay. Tuneesia ja Kamerun said sealjuures jagu jalgpallimaailma tõelistest suurtest: tuneeslased seljatasid viimases mängus Prantsusmaa, Kamerun oli aga üle Brasiiliast. Jah – nii prantslased kui brasiillased mängisid viimases voorus sisuliselt teise koosseisuga, kuna olid juba edasipääsu kindlustanud, aga kas arvate tõesti, et tuneeslased või kamerunlased sellest karvavõrdki hoolivad?

Kameruni ründaja

Vincent Aboubakar

tundis Brasiiliale

löödud võiduväravast

nii suurt rõõmu, et rebis tähistades särgi seljast hoolimata sellest, et ta teadis, et saab selle eest teise kollase kaardi.

(need seisakud, mille eest üleaega lisatakse, on reeglites selgelt välja toodud).

Huvitav on nüüd näha, kas sellised suunised võetakse kasutusele ka „igapäevases“ jalgpallis – teleõigusi omavad suured kompaniid on ju teadupoolest arvestanud vähem kui kahe tunni pikkuste jalgpallimatšidega ning on arusaadav, et kui just nemad on need, kes tipptasemel jalgpalli sisuliselt kinni maksavad, arvestatakse nende soovidega. Või näeme seda, kuidas tekivad ühed võistlussarjad või liigad, kus on võimalik aega venitada, ja teised, kus sellest ei ole kasu, sest kohtunikud annavad kamaluga üleminuteid?

Oh neid permutatsioone

Alagrupiturniiri viimane voor pakkus meile vaat et igapäevaselt tõelisi vaatemänge. Kuna sama grupi viimased mängud peetakse ühel ajal, nägime mitmel puhul, kuidas ühes mängus löödud värav teises kohtumises tiimide olukorda ja seeläbi ka suhtumist muutis. Nii E-grupp, kus Jaapan lõpuks Hispaania, Saksamaa ja Costa Rica ees alagrupi võidu võttis, kui H-grupp, kus Lõuna-Korea hiline võiduvärav Portugali vastu kukutas konkurentsist Uruguay, pakkusid meile viimases voorus tõelist klassikat.

Omamoodi tragikoomiline oli samal ajal jälgida, kuidas permutatsioonid ja väravate tähendused ERRi kommentaatoritele ja stuudioasjatundjatele probleeme valmistasid: olukordade kiire muutumine ja väga peened marginaalid (C-grupis oli ühel hetkel näiteks Poola Mehhikost ees tänu vähematele kollastele kaartidele!) ajasid ilmselt mõtte krussi ka paljudel kodus diivanilt mängu jälginud inimestel, kes samal ajal otseülekande närviga toime tulema ei pidanud.

Ühel ajal toimuvate mängude võlu tuli suisa nii eredalt välja, et FIFA kaalub nüüd tõsiselt 2026. aasta MMi formaati muuta – teadupoolest on seni plaanitud 48 osalejani suurendataval finaalturniiril moodustada 16 kolmeliikmelist alagruppi, kus üheaegseid mänge enam mõistagi toimuda ei saaks, ent nüüd kaalutakse siiski neljaliikmeliste gruppide juurde jäämist.

Foto: Jennifer Lorenzini, Reuters/Scanpix

Pall on ümmargune, sõna otseses mõttes

Lõppenud MMi üks skandaalsemaid hetki sündis alagrupiturniiri viimase vooru ülitähtsas kohtumises Jaapani ja Hispaania vahel, kus jaapanlased teise poolaja alguses 0 : 1 kaotusseisu vaid paariminutilise vahega löödud väravatest 2 : 1 eduks ümber pöörasid. Just jaapanlaste teine värav oli see, mis hiljem päevadeks kõneainet pakkus – kas pall ikkagi läks enne väravat üle otsajoone või mitte? Kuigi paljud Hispaania fännid ja eelkõige ka Saksamaa poolehoidjad – see värav lõi ju sakslased lõpuks turniirilt välja! – kahtlustasid vandenõud ja muid kurjasid jõudusid, sest nägid kaadrist palli ja joone vahelt juba rohelist muru, said nad loodetavasti õppetunni ja meeldetuletuse jalgpallireeglite kohta: pall on üle joone vaid siis, kui ka kõik selle kumerused on õhus joone ületanud. Ja see, et palli ja joone vahelt paistab väljakupiiridest väljapoole jääv muru, ei tähenda seda, et pall oleks veel tervikuna üle joone.

Maroko emadepäevad



Kuhu jäid punased kaardid?

Vastu ootusi alagrupi Austraalia, Taani ja Belgia ees võitnud ning väljalangemismängudel nii Hispaaniast kui Portugalist jagu saanud Maroko paistis platsil silma kartmatu suhtumise, efektiivse mängu ja tohutu energiaga, aga platsi kõrval olid aukohal meeskonnaliikmete emad. Fotod sellest, kuidas penaltiseerias Hispaania vastu Maroko külmaverelise Panenka-löögiga veerandfinaali saatnud Achraf Hakimi tähistades tribüünile ema embama tormas, levisid maailma meedias kulutulena – samamoodi nagu video sellest, kuidas Sofiane Boufal pärast võitu Portugali üle väljaku peal emaga tantsu lõi. Peatreener Walid Regragui ema Fatima ei olevat aga varem mitte kordagi poja võistlustele – ei mängija ega treenerina tegutsemise ajal – kaasa elamiseks reisinud, ent Katarisse ta sõitis – ja sai poja ajaloolisest saavutusest vahetult osa. Paljud mängijate vanemad elasid turniiri ajal meeskonnaga suisa samas hotellis vutiliidu kulul ja olid pidevalt tiimi juures.

Ühe põhjusena, miks just Maroko koondislased oma emaga nii lähedased on, on välja toodud, et väga suur osa meeskonnast on kasvanud üles Euroopas immigrantide peres – rasketest oludest välja rabelenuna tunnevad mängijad nende heaks rabanud ja ohverdanud vanemate ees tänuvõlga, mis on neid lähedasemaks muutnud.

792 minutit ja 9 sekundit

viibis Argentina koondis Katari MMi ajal seitsme mängu jooksul platsil kokku. Tegu on kõigi aegade rekordiga – neli aastat varem oli Horvaatia koondis väljakul 778 minutit ja 42 sekundit.

Uskuge või mitte, aga lõppenud MMil näidati mängu ajal punast kaarti kõigest kolmele mängijale! Esimene eemaldatu oli Walesi väravavaht Wayne Hennessey (viimase lootuse vea eest), teine punane kaart anti Kameruni ründajale Vincent Aboubakarile, kes teenis teise kollase kaardi Brasiiliale löödud väravat tähistades särgi seljast rebimise eest. Viimase punase kaardi sai Maroko mees Walid Cheddira veerandfinaalmängus Portugaliga, kus ta lühikese ajaga kaks kollast kaarti teenis.

2018. aasta turniiril määrati samuti vähe eemaldamisi – kokku neli. Varasematel turniiridel on need arvud olnud aga kõvasti suuremad – 2014. aastal sai punase kaardi kümme, 2010. aastal 17 mängijat, 2006. aasta turniiril välkus punane kaart mängude ajal aga lausa 27 korda! Millest selline vahe?

Paistab, et ühest küljest on mängijad muutunud VARi tulekuga ettevaatlikumaks ja samas ka osavamaks, teisalt aga on kohtunikele antud selged juhised võimaluse korral kaardid taskusse jätta. Ilmselt on selle tagamõte vältida kollaste ja punaste kaartidega kaasnevaid mängukeelde – kui küsimus on selles, miks ei või FIFA selle lahendamist alustada teisest otsast ja muuta praegust karmi korda, kus vaid kaks kollast kaarti eri kohtumistes toob kaasa mängukeelu?

Viis

penaltiseeriat on Argentina koondis MM-finaalturniiridel

võitnud – seda on rohkem, kui ükski teine riik on suutnud.

penaltiseeriat peeti lõppenud MMfinaalturniiril – rohkem kui kunagi varem ühel MMil.

Millimeetrite küsimus Jaapani ja Hispaania kohtumises: kohtunikud otsustasid pärast mitme minuti pikkust VARi ülevaatust, et Kaoru Mitoma hoidis palli väljakul ja löödud värav loeb. Foto: Imago Images / Scanpix

Penaltiseeriad on loteriist kaugel

Kas mäletate, kuidas Horvaatia koondisest sai 2018. aastal esimene meeskond MM-ajaloos, kes suutnud ühel turniiril võita kaks penaltiseeriat? Kõik varasemate võistluste tiimid, kes olid osalenud kahes penaltiseerias, olid teise seeria kaotanud. Horvaadid suutsid sellest küürust juba neli aastat varem üle saada – ja 2022. aastal tegid nad seda jälle! Kaks penaltiseeriat võitis turniiril ka Argentina.

Mida see meile ütleb? Kuigi valim on selgelt liiga väike, et hakata statistilisi suuri järeldusi tegema, on üha selgem, et penaltiseeria ei ole enam ammu mingisugune loterii, nagu mõned inimesed jätkuvalt väidavad. Kaugel sellest! Nii Horvaatia väravavaht Dominik Livaković kui Argentina puurilukk Emiliano Martínez näitasid väga selgelt ära, kuidas hästi valmistunud väravavaht on penaltiseerias

tõeliselt kõva relv – ja mitme meeskonna lööjad, eelkõige Jaapani ja Hispaania omad, tõestasid jällegi, et penaltiseerias on võimalik ka kollektiivselt latt totaalselt maha ajada.

Nii Livaković kui Martínez tegid ennast lööja jaoks väravas suureks ja näitasid iga liigutusega välja enesekindlust. Eriti hästi tuli kontrast välja finaalis, kus Martínez kasutas palju võtteid, et vastaseid rivist välja ajada, samal ajal kui Prantsusmaa väravavahist Hugo Llorisist paistis hoolimata tema suurest kogemusest elu tähtsaima penaltiseeria pinge jagu saavat. Martínez pani Prantsusmaa mängijad eksima, samal ajal kui Argentina kõik neli lööjat palli väravasse kihutasid.

Reeglimuudatust on vaja nii kiirelt kui võimalik

Nendesamade penaltiseeriatega seoses kerkis üles ka teine teema – ilmselt vajab jalgpallireeglites põhjalikumat ülevaatamist ja täpsustamist penaltiseeriate reglement. See, et vastasmeeskonna psühholoogiline töötlemine ja mõjutamine toob kasu, on tippjalgpallis läbi hammustatud ja mõned mängijad ja tiimid katsetavad selgelt lubatu ja keelatu piiridega. Eriti teravalt nägime seda Argentina ja Hollandi vahelises tulises veerandfinaalis, kus hollandlased iga kord, kui mõni Argentina mängija keskringist penaltit lööma sammus, teda ümbritsesid ja verbaalselt töötlema asusid. Jah, selles penaltiseerias karistas kohtunik hollandlasi kollaste kaartidega (Denzel Dumfries teenis neid lausa kaks ning sai kokku punase kaardi), kuid keda huvitavad mõned kollased või isegi punased kaardid, kui kaalul on edasipääs järgmisesse ringi?

Finaalis näitas leidlikkust üles Argentina väravavaht Martínez, kes on varemgi sarnaste trikkidega silma paistnud – enne Aurélien Tchouaméni penaltit korjas Martínez palli penaltipunktilt, võttis selle endaga väravajoonele kaasa ning kui Tchouaméni lõpuks kohale jõudis, viskas väravavaht palli üldse kaugele eemale, et lööja peaks keskendumise asemel tegelema palli äratoomisega. Ja ennäe – Tchouaméni virutaski palli väravast mööda… Poolakast kohtunik Szymon Marciniak vaatas seda kõike pealt – ta astus küll Martínezele ette, et väravavaht ei saaks penaltipunkti sonkida ja mätast lõhkuda (samuti levinud trikk!), kuid palli minema viskamise eest ta kollast kaarti ei saanud. Alles hiljem, kui ta sama trikki veel kord proovis, otsustas vilemees teda kollase kaardiga karistada.

Muide: Martínez mängis Llorisi penaltiseerias totaalselt üle ka sellega, et ta ei andnud Llorisile isegi võimalust midagi sarnast ette võtta – pärast prantslaste lööke tõi Martínez palli ise ära ja ulatas Argentina lööjale.

Jalgpallil tervikuna tuleb nüüd aru saada ja välja mõelda, kuhu ja kuidas tõmmata piir penaltiseeria ajal vastaste töötlemise osas. Selge on see, et muudatust on vaja, sest muidu näeme varsti, kuidas meeskonnad penaltiseeria ajal keskringis kaklema lähevad. Ilmselt tuleks senisest selgemalt ja üheselt mõistetavamalt piirata keskjoone juures ootavate mängijate liikumist ning näiteks keelata väravajoonele asuval väravavahil enne lööki igasugune palli puudutamine. Psühholoogiliste nõksude kasutamine ja trikitamine võib olla väga nauditav vaatemäng, kuid sel MMil nähtu jõudis kahtlaselt lähedale hea maitse piirile, kohati isegi ületas selle.

Argentina mängijad pärast otsustavat penaltit neid peedistanud Hollandi mängijate ees provokatiivselt tähistamas.

Maailmameister Martínez pakub Karl Jakob Heinale inspiratsiooni

Emiliano Martíneze teekond maailmameistritiitli ja läbi aegade olulisima tõrjeni on tõeline inspiratsiooniallikas kõikidele väravavahtidele, aga iseäranis Eesti koondise esinumbrile Karl Jakob Heinale, tuletades meelde: oma aeg tuleb lihtsalt ära oodata. Praeguseks 30aastane Martínez liitus Arsenaliga juba 17aastaselt, kuid pidi varumehena oma võimalust ootama lõpuks väga pikalt: aastatel 2012–2019 käis ta kokku kuues klubis laenul, saades selle ajaga Arsenali esindusmeeskonnas kirja vaid 14 kohtumist.

Suure läbimurdeni jõudis Martínez alles koroonaajal

2020. aasta suvel, kui Bernd Leno vigastus andis 27aastasele argentiinlasele võimaluse hooaeg klubi esikindana lõpetada. Suurepärased esitused viisid ta sama suve lõpuks 20 miljoni naela eest Aston Villa esinumbriks ning alles 2021. aasta suvel jõudis ta debüüdini Argentina koondises. Praeguseks on ta Argentina särgis tulnud nii Copa América võitjaks kui maailmameistriks, kusjuures mõlemal turniiril on ta valitud parimaks väravavahiks, olles penaltiseerias oma võistkonda tassinud. Pole paha töö vaid poolteise aasta pikkuse koondisekarjääri kohta!

Foto: Franck Fife, AFP/ Scanpix

Emiliano Martínez ja jalgpalliajaloo olulisim tõrje

MM-finaal, seis on viigis ja käib lisaaja teise poolaja viimane üleminut. Puhtteoreetiliselt ei saagi ju enam pingelisemat ja olulisemat hetke jalgpallis olemas olla! Aga just sellisel hetkel säras Argentina puurilukk Emiliano Martínez täiesti fenomenaalse tõrjega, mis tõi lõpuks nii talle endale, Lionel Messile kui ka Argentina koondisele ja rahvale kauaoodatud maailmameistritiitli.

Lisaks olulisusele oli Martíneze tõrje ka tehniliselt täiesti hiilgav. Prantslaste ründaja Randal Kolo Muani sai kõrge põrkega püstsöötu rünnata päris segamatult ning tema löök ei olnud otseselt halb, kuid andis võimaluse väravavahil sekkuda – ja Martínez suutis seda fantastilise reaktsiooni abil teha. See on tõrje, mis muutub iga kordusega üha paremaks. See on hetk, mille nimel väravavahid jalgpalli mängivad. See on hetk, mida jääb ka Kolo Muani elu lõpuni mäletama, paraku teistel põhjustel.

Ei ole liialdus väita, et Martíneze tõrje oli kogu jalgpalliajaloo kõige olulisem tõrje. Peale selle, et hetk oli juba definitsiooni poolest eriti tähtis, tõi ta sellega läbi aegade parimale jalgpallurile seni puudu olnud maailmameistritiitli ning viis enam kui 45 miljoni elanikuga riigi totaalsesse ja kõikehõlmavasse ekstaatilisse deliiriumisse.

Messi ja bisht

Finaalijärgsel autasustamisel haaras esmalt tähelepanu muidugi Emiliano Martínez, kes mingil ilmselt ainult talle teadaoleval põhjusel otsustas laval kuldse kinda karikaga veidra žesti kasuks, ent karika tõstmise hetke rikkus ära Katari emiir Tamīm bin Ḩamad Āl Thānī, kes otsustas Lionel Messile vahetult enne karika üleandmist selga panna kohaliku riietuseseme bisht’i – pooleldi läbipaistva tumeda hõlsti, mis on araabia maades sisuliselt ülima austuse märk.

Ühelt poolt oli emiiri liigutus ju ilus ja suursugune – seda võiks võrrelda rüütliks löömisega. Teisalt tungis ta sellega räigelt Messi isiklikku ruumi hetkel, mida maailma parim jalgpallur oli kogu oma pika karjääri jooksul kõige rohkem oodanud. Bisht võib olla küll ülim austusavaldus, ent pildid sellest, kuidas Messi kuldse karika esimest korda pea kohale tõstab, on nüüd igavesti lörtsitud sellega, et ikoonilise sinivalge särgi peale on tõmmatud tume ürp, mida Messi ilmselt mitte kunagi selga ei ole pannud ega pane.

Ahjaa – ühe asja eest tuleb emiiri siiski tunnustada. Pärast seda, kui Messi kuldse karika kätte sai ja sellega meeskonna poole sammus, hakkas koos Messiga prožektorite ja fotoaparaatide fookusesse sirge seljaga jalutama ka FIFA president Gianni Infantino. Emiir tunnetas aga hetke ja pani Infantinole käe ette – kuhu nüüd, kulla mees? See hetk on meeskonnale!

Emiliano Martínez parimale väravavahile antud kuldse kindaga… midagi tegemas.

Foto: Frank Hörmann, Sven Simon / Scanpix

Kylian Mbappé tõuseb varem või hiljem aegade resultatiivseimaks

Olgem ausad – finaalist tegi tõeliselt vägeva jalgpallietenduse eelkõige just Kylian Mbappé. Ülejäänud Prantsusmaa tiim ajas kollektiivselt lati maha ning vaid Mbappé geniaalsus tõi prantslased nii normaalaja kui lisaaja lõpus tagasi mängu, ning temast sai esimene ja ainus mängija peale inglase Geoff Hursti, kes suutnud finaalis lüüa kübaratriki. Kuna Mbappél oli üks tabamus olemas ka nelja aasta tagusest finaalmatšist, on ta nüüd nelja tabamusega MM-finaalide kõigi aegade resultatiivseim mängija. Paar päeva pärast finaali sai ta alles 24aastaseks… MM-finaalturniiridel kokku löödud tabamuste osas on Mbappé samuti kõrgel, kuuendal kohal, jagades seda 12 kolliga ei kellegi muu kui Pelé endaga. Rekordimees Miroslav Klose (16) on vaid nelja tabamuse kaugusel ja Mbappél on kõik võimalused see tiitel 2026. aasta suvel enda kätte haarata. Kui ta mängib sama kaua kui Messi, ootavad teda veel aga ka 2030. ja 2034. aasta turniir…

26

mängijat ehk kõik turniiril kaasas olnud mängijad said Brasiilia koondise eest MMil väljakule.

Sellega sai Brasiiliast ainus meeskond, kes on ühel MMil kasutanud 26 mängijat – veel eelmisel turniiril said koondised kaasa võtta 23 pallurit.

6 : 1

skoor kaheksandikfinaalis Portugali ja Šveitsi vahel oli suurim võit MMi väljalangemismängude ajaloos.

Imeline spordiriik Horvaatia

Horvaatia jalgpallikoondis alustas iseseisva riigina esimest korda MM-valiksarja 1998. aasta turniiri eel, kui kohe finaalturniiril kolmandale kohale tuldi. Sellest ajast saati on eemale jäädud vaid ühest MMist (2010) ning kuue turniiri saldo on üks hõbemedal ja kaks pronksi. Samast ajast alates on MMidelt rohkem medaleid võitnud vaid Prantsusmaa ja Saksamaa, vähem aga kõik ülejäänud riigid eesotsas Brasiilia, Argentina, Itaalia, Inglismaa, Hispaania ja Hollandiga.

Horvaatias elab 3,9 miljonit inimest. Rohkem polegi vist vaja öelda.

15

kollast kaarti anti väljakul olevatele mängijatele Argentina ja Hollandi veerandfinaalis. Tegu on MMide rekordiga – seni hoidis seda tiitlit enda käes Kameruni–Saksamaa mäng 2002. aastal, kus näidati 14 kollast kaarti.

Mille peale võis Kylian Mbappé küll sel hetkel mõelda?

Foto: Carl Recine, Reuters/Scanpix

JALGPALL KUI sitapeade koolitaja, õigustaja ja kinnistaja

Alustuseks täpsustus, et kõik järgnev käib eelkõige tippjalgpalli kohta ega pruugi rahvaspordis kehtida. Ma räägin sitapealisusest spetsiifilises moraalifilosoofilises tähenduses, tuginedes Aaron Jamesi definitsioonile tema raamatus „Sitapead. Teooria“ (2012, lk 19):

„Isikut võib pidada sitapeaks, juhul kui ta lubab endale järjepidevalt teatud vabadusi isikutevahelistes suhetes privilegeeritusetunde pärast, mis annab talle immuunsuse teiste inimeste kaebuste suhtes.“

Selle definitsiooni võlu seisneb selle intuitiivsuses, lihtsuses ja neutraalsuses. See on intuitiivselt tõepärane, et sitapea on just see, kes

peab end põhjendamatult teistest tähtsamaks, trügib järjekorras vahele, räägib vestluses pidevalt vahele, madaldab teisi ja samas ise solvub iga kriitika peale jne.

See on lihtne, sest lihtsustatud kujul taandub see lõpuks ainult ühele suurele eeldusele. Nimelt peame me vaid võtma omaks üldlevinud seisukoha, et kõik inimesed on põhimõtteliselt võrdse moraalse staatusega. Et ühes moraalikeskkonnas kehtivad kõigile samasugused moraalireeglid ja standardid ning et suures plaanis peame me toimima nende reeglitega kooskõlas ja järjepidevalt, et ühiskond saaks üldse toimida.

Ning see definitsioon on neutraalne selles mõttes, et see on rakendatav peaaegu täiesti sõltumatult sellest, millised on kellegi isiklikud väärtused või vaated. Kuni isikul on olemas min-

Tekst: Siim Pulst | Fotod: Brit Maria Tael / Soccernet.ee

Siim Pulst tugineb sitapeadest rääkides Aaron Jamesi teooriale.

gid järjepidevad arusaamad moraalse käitumise kohta, siis saab seda definitsiooni rakendada. See definitsioon nõuab mitte-sitapealt ainult seda, et milline ka ei oleks tema isiklik arusaam moraalireeglitest, peavad need reeglid kehtima kõigi puhul ühtemoodi. Kui inimene enda puhul seda eeldust ei järgi, siis ta on sitapea.

Järgnevalt üritan ma näidata kahe jalgpalliaspekti kaudu seda, kuidas jalgpalli sisemine loogika on sellise sitapealisusega tugevalt seotud.

Jalgpallur vajab tippu jõudmiseks irratsionaalset mõtlemist

Esimene aspekt on süsteemne enesepettus. Mida ma selle all mõtlen? Alustama peaks sellest, et jalgpall on korraga väga ratsionaalne ja väga irratsionaalne. Ühelt poolt näib jalgpall nagu iga tulemussport äärmiselt ratsionaalsena, sest see kujutab endast kunstlikku loogilist keskkonda, mille sees on väga selgelt paika pandud reeglid, vahendid ja eesmärgid.

Samal ajal on jalgpall aga ka äärmiselt irratsionaalne. Eelkõige lähtun ma siin spordipsühholoogia tuntud tõest, et sportlase enesekindlus ja eduootus on hea soorituse tegemiseks olulised eeldused. Parim saab spordis olla ainult üks, aga selleks et sportlasel oleks võiduvõimalus, peab ta ise uskuma, et just tema on see üks. See on loogiliselt võttes selgelt irratsionaalne, sest kuna kõik osalejad peavad sedasama asja enda kohta uskuma, siis eraldivõetuna on see uskumus järelikult väga suure tõenäosusega ekslik. Paradoksaalselt on võiduvõimalus aga veel väiksem, kui sportlasel endal seda irratsionaalset uskumust ei ole.

üks võistkond vaimselt rivist välja langeb. Ning kolmandaks küündib jalgpallikultuuri sotsiaalne mõju palju sügavamale kui teiste spordialade puhul, mis muudabki jalgpallis enesepettuse fenomeni kõige ulatuslikumaks.

Selline oma võimete pidev ülehindamine seostub otseselt Jamesi sitapea-definitsiooniga. Kui James pakub raamatus näiteid põhjuste kohta, miks sitapead ennast privilegeerituks peavad, siis esimese asjana toob ta välja just põhjendamatult kõrge enesehinnangu. Jalgpallis ei ole selline põhjendamatult kõrge enesehinnang aga mitte erandlik ega taunitav, vaid süsteemne ja vajalik.

„Kui enamiku inimeste jaoks on endassesüüvimine vajalik moraalse õppetunni allikas, siis sitapea kasutab seda vaid enesekindluse toetuseks“ (lk 25).

Kõige ilmselgem näide jalgpallisitapea kohta on Zlatan Ibrahimović. Millisel muul elualal tervitataks sellist ülbust ja enesekesksust nii heakskiitvalt nagu jalgpallimaailmas?

Parim saab spordis olla ainult üks, aga selleks et sportlasel oleks võiduvõimalus, peab ta ise uskuma, et just tema on see üks. See on loogiliselt võttes selgelt irratsionaalne, sest kuna kõik osalejad peavad sedasama asja enda kohta uskuma, siis eraldivõetuna on see uskumus järelikult väga suure tõenäosusega ekslik.

Sellel spordipsühholoogia tõel on ka teine pool, mis kehtib eriti kontaktspordialade puhul. Nimelt kui enesekindlus on võitmiseks oluline, siis järelikult on oluline ka vastase enesekindluse kõigutamine. Niisiis – et olla jalgpalliväljakul edukas, selleks on vaja pidevalt endale sisendada, et sa oled vastasest või konkurendist üle, ja lisaks sisendada vastasele või konkurendile, et tema on sinust nõrgem.

Kirjeldatud paradoks kehtib ka kõigil teistel spordialadel, aga jalgpallis paistab see ebakõla olevat veel eriti terav ja kaugeleulatuva mõjuga. Miks? Esiteks mängib jalgpallis õnnefaktor lühikeses plaanis nii suurt rolli, et üsna lihtne on uskuma jääda, et sa oledki palju parem, kui sa tegelikult oled. Teiseks võimenduvad vaimsed seisundid suure meeskonna sees kiiresti ja jõuvahekorrad võivad väljakul ülikiiresti muutuda, kui

Teistel elualadel on nii äärmuslikud sitapead tihti pilaobjektid, aga Zlatani üle ei naera millegipärast keegi. Ilmselt näitab see mingil määral seda, kui normaalseks sitapealisust jalgpallis üldiselt peetakse.

Eesmärk pühitseb abinõu?

Teine jalgpalliaspekt, mis sitapealisust toetab, on äärmuslik tulemuspõhisus ehk see, kuidas eesmärk pühitseb abinõud. Kui spordimaailm on kunstlik keskkond, kus kõik eesmärgid ja reeglid on täpselt fikseeritud, siis on see ainult loomulik, et kõiki tegevusi hinnatakse seal just selle järgi, kuidas need aitavad eesmärke saavutada.

Reeglite vahepeale jääb paratamatult alati halle alasid ja kui kõik käib lõpuks tulemuse nimel, siis järeldub sellest, et ka reeglite painutamine on õigustatud, kuni see aitab võita. Ning me näemegi igas jalgpallimängus, kuidas reegleid üritatakse enda huvides painutada, olgu siis oma vigu pisendades või vastaste vigu võimendades, ise aega venitades või vastastele ajavenitamise eest kaarte nõudes.

Sellised äärmiselt ebasümmeetrilised moraalsed standardid on jalgpalliväljakul normiks ja seegi seostub otseselt Jamesi sitapea-definitsiooniga. Sitapealisust soodustab aga teinegi sellise bürokraatliku moraalikeskkonna tahk, nimelt hierarhilisus. Väga vähe on eluvaldkondi, kus inimeste iga samm oleks nii detailselt reeglite ja alluvussuhete poolt paika pandud nagu jalgpallis.

Bürokraatia on juba iseenesest hie rarhiline, kui me vaatame näiteks seda, kuidas mängijad alluvad kohtunike otsustele, kohtuni kud alluvad jalgpalliliitude juhenditele, mis omakor da alluvad üleilmsetele suunistele jne. Selline hierarhiline korraldus on kandunud üle ka inimsuhetele: mängijatelt eeldatakse absoluutset allumist treeneritele, treeneritelt klubijuhtidele, klubijuhtidelt jalgpalliliitudele jne.

Jäikade võimusuhetega kaasneb sitapeastumise oht. Nagu kirjutab James, siis „võim toob inime ses esile temas peituva sitapea, nüristades tema empaatia ning mõistmisvõime, kinnitades talle, et pole mingit vajadust teisi kuulda võtta, ning ahvatledes teda enesekesksusele ja pakkudes aina laienevatele privileegidele lihtsakoelisi põhjendusi“ (lk 51).

Selline reeglite painutamine ja hierarhiline korraldus võivad olla vajalikud jalgpalliväljakul edu saavutamiseks, nii nagu käsuahel võib olla vajalik sõjaolukorras, aga see ei tähenda, et on õige selline käitumine endale moraalseks eeskujuks võtta. Tulemusspordi toimimise loogika on selgelt suunatud moraalsete kaalutluste vaigistamisele või vähemalt nende moonutamisele.

Ning rääkides jalgpallist kui sotsiaalsest nähtusest tuleb jällegi rõhutada ka seda, et fännid on samamoodi sellest tulemusloogikast ja hierarhilisest keskkonnast mõjutatud. Nii kanduvad need arusaamad edasi tervesse ühiskonda. Sitapealisuse levik aga „loob tugevad ajendid sitapea moodi mõtlemiseks ja tegutsemiseks mitte ainult nende seas, kes juba on sitapead, vaid ka paljude nende hulgas, kes oleksid muidu valmis ühiskonnas teistega võrdsetena koostoimima“ (lk 128).

Jalgpallis ei tasu näha moraalset eeskuju

Otsides näiteid selle kohta, kuidas eesmärk pühitseb abinõu, tuleb esimese asjana meelde Diego Maradona jumala käsi. Võiks küsida, miks me üldse nimetame seda jumala käeks, aga mitte kuratlikuks pettuseks. Miks on Maradona läinud ajalukku ikoonina ja mitte petisena? Ilmselt kuna mingil tasandil on meisse kinnistunud see, et sitapealik käitumine jalgpalliväljakul ongi normaalne. Kõik need paralleelid, mis ma jalgpalli ja sitapealisuse vahel välja toonud olen, võib kokku võtta kolme tasandi kaudu. Jalgpall koolitab sitapäid, sest see mitte lihtsalt ei võimalda, vaid lausa nõuab jalgpalluritelt pidevat irratsionaalset enesekesksust. Jalgpall õigustab sitapäid ka väljaspool palliplatsi, sest jalgpallurid on eeskujuks ja nende käitumine mõjutab seda, millist käitumist peetakse lubatavaks tavaelus. Ning jalgpall kinnistab sitapäid, sest jalgpallikultuuril on erakordselt sügavad sotsiaalsed kihistused ning jalgpallimaailma normid peegelduvad mingil määral ka meie kõige üldisemates arusaamades selle kohta, milline on normaalne käitumine.

Ma arvan, et üks sõnum peaks olema see, et jalgpallis ei tasu näha mingisugust moraalset eeskuju või inimloomuse mudelit.

Mida nende teadmistega peale hakata? Ma arvan, et üks sõnum peaks olema see, et jalgpallis ei tasu näha mingisugust moraalset eeskuju või inimloomuse mudelit. Tuleb teadvustada, et tulemussport on üks äärmiselt kunstlik keskkond, millel ei ole moraalsete kaalutlustega suurt midagi pistmist, ja käitumismustrid ei pruugi sellises bürokraatlikus ja hierarhilises keskkonnas öelda meile mitte midagi selle kohta, milline on inimloomus tavaolukorras.

Võimupositsiooniga seotud sitapealisuse kohta ei ole keeruline näiteid leida. Lisaks igasugu korruptsioonijuhtumitele võime mõelda näiteks sellele, kuidas superliigaklubid üritasid oma võimu ära kasutada endale püsivate privileegide kehtestamiseks.

Samas on selge see, et tahame me seda või mitte, aga jalgpall mõjutab mingil määral meie maailmapilti ikkagi. See on paratamatu, sest jalgpall on lihtsalt nii võimas sotsiaalne nähtus. Võibolla tuleb meil sellega leppida, et jalgpalliloogika jääbki mingil sügaval tasandil moraalset sitapealisust toetama, aga igal juhul saame me selle mõju ulatust vähemalt piirata. Alustades isiklikust suhtumisest ja pidades alati meeles, et ennekõike on jalgpall kõigest mäng ja kindlasti mitte sobiv moraalne eeskuju.

Siim Pulst on Soccernet.ee jalgpalliajakirjanik.

Jalgpall on parem kui sotsiaalne konstruktsioon

Kui ma oma ettekande pealkirja eelnevalt ära saatsin, oli see „Jalgpall kui sotsiaalne konstruktsioon“, aga kui ma selle teemaga hakkasin tegelema, siis jõudsin järeldusele, et ta on veelgi parem kui sotsiaalne konstruktsioon, ja muutsin natuke siis ka pealkirja. Vabandage banaalsuse pärast!

Natuke alguses mõistetest: misasi see sotsiaalne konstruktsioon on, samuti reaalsuse ja keele omavahelised seosed. Kogu ettekujutus, mis meil reaalsusest on, on loodud keele vahendusel. Meil on mõisted; me liigitame reaalsuses olevaid objekte nende mõistete abil ja loome endale sellest ettekujutuse: olgu see midagi, mis asub ruumis, olgu see midagi füüsikalist või midagi, mis puudutab ühiskondlikke asju, minevikku-olevikku-tulevikku. Kõike seda loome, loome mudelid ehk needsamad sotsiaalsed konstruktsioonid, mille abil saame aru, mis toimub ja kuidas me sellega suhestume.

Loomulikult sõltub see kõik lõppude lõpuks ühiskondlikust kokkuleppest, mida peame tõeks ja mida valeks. Astroloogia kujutab tõenäoliselt

üht perioodi inimkonna ajaloost, kui kultuurid arvasid, et Maal on kuskil serv ja kui sinna minna, siis võib üle ääre alla kukkuda. Seda peetigi toona tõeks – ja selliseid näiteid nii-öelda eelajaloolistest tõdedest on ju teisigi. Läks natuke aega mööda, inimeste teadmised said suuremaks ja vaidluste tulemusel jõuti järeldusele, et maakera on tõesti ümmargune, me ei kuku üle ääre alla – ja tähed, kuu ja päike on ümmargused kehad, mis tiirlevad ümber Maa. Kõik see oligi võimalik niimoodi keeruliste mudelitega ära seletada, et kogu tähistaevas liigub selliselt, et maakera seisab paigal! Läks veel natuke aega mööda, vaieldi uuesti ja jõuti selleni, mida peame praegu tõeks – et meie Päikesesüsteemis on keskel päike, mille ümber planeedid tiirlevad, ja meie kuu tiirleb ümber meie.

Kui olla absoluutselt järjekindel, siis see on lihtsalt see, mida praegusel hetkel tõeks peame – ei saa välistada, et kunagi pärast tuleriitu, vaidlusi ja piikide murdmist korrigeerime vaatenurka taas. Praegu ei ole meil aga paremat tõde, mistõttu ei jää meil muud üle kui seda tõena võtta. See näide oli sotsiaalsetest konstruktsioonidest füüsikalises maailmas – see on kokkuleppe selle kohta, mismoodi asjad maailmas on.

Tekst: Martin Ehala | Fotod: Brit Maria Tael / Soccernet.ee

Martin Ehala on Postimehe arvamustoimetuse juhataja ja keeleteadlane.

Mäng lubab reaalseid

olukordi kiirelt läbi teha

Ühiskondlik elu on samuti sotsiaalne konstruktsioon – USA filosoof John Searle väidabki, et ükspuha millise sotsiaalse elu nähtuse võtame, on see meie poolt kokkuleppeliselt konstrueeritud. Näiteks raha: oleme ju lihtsalt kokku leppinud, et teatud paberitel on teatud väärtus, mida on võimalik vahetada teiste väärtuste vastu. Samamoodi on konstruktsioon perekond – mismoodi organiseerivad inimesed oma seksuaalset reprodutseerimist. Isegi riigi teke pole midagi muud kui sotsiaalne konstruktsioon.

Searle ütleb veel, et mitte üksnes need institutsioonid ei ole sotsiaalselt konstrueeritud, vaid kogu meie sotsiaalne elu käib tegelikult nende stsenaariumite järgi. Elame perekonnas seetõttu, et meil on olemas ettekujutus, et on olemas sotsiaalne konstruktsioon perekonnast. Samas võib perekonda ka mängida – kui lapsed mängivad, siis võtab keegi ema rolli, keegi isa rolli ja sellest tulenevalt mängivad nad perekonnaelu mudelid läbi. Võimalik, et kõik mängud on mingisuguste reaalsete sotsiaalsete institutsioonide või olukordade läbimängimised kiiremas vormis.

Siin jõuamegi selleni, et jalgpall on parem kui sotsiaalne konstruktsioon, sest jalgpall on mäng ja mäng on parem kui tegelikkus. Miks? Sest see on kiire! Jõuame mängida mitu korda, meie elu ei piira meid kogemast seda, mida mäng meile pakub. Kui mäng on mõne reaalse olukorra mudel, siis mängides saame seda korduvalt läbi elada ja mitu korda sedasama tunnet kogeda. Eeldatavasti on mäng nauditav, sest inimesed teevad mänge, mida nad tahaksid kogeda. Võtame kasvõi arvutimängud – kõik need kohutavad laskmised ja tapmised. Saad surma, aga kõik algab jälle. Riskid on väiksemad, aga põnevus sama. Jalgpallis on täpselt samamoodi.

Ameteid õpitakse simulatsioonide kaudu, olgu see näiteks lendamine või muud ohtlikud olukorrad, ka sõjalise ettevalmistuse puhul mängitakse läbi olukordi, mis tegelikus elus on riskantsed. Mängul on huvitav külg – see vallandab sageli kontrollitud agressiooni. Minu jaoks on nii ka jalgpallis: mäng on võimalus sedasama agressiooni läbi elada ja vallandada see kontrollitud tingimustes. See põhineb eeldusel, et inimesel on olemas mingisugune sisemine agressioonivajadus, mis pakub katarsist või mingisugust rahuldust, kui saad teisele inimesele pasunasse anda. Ja parem on seda teha mängus, mitte reaalselt.

Jalgpallireeglid kui sotsiaalne institutsioon

Jalgpalli sees on ühiskondlikuks institutsiooniks loomulikult 17 jalgpallireeglit. Kui ma kiirelt nende sisse vaatasin, siis iga reegel on kümmekond lehekülge, mis tähendab, et tegelikult on jalgpallimängu haldamiseks loodud väga spetsiifiline ja täpselt reglementeeritud reeglistik. See juba on sotsiaalne konstruktsioon – jalgpallis toimub sel tasandil ju tõepoolest mingisuguse stsenaariumi läbimängimine etteantud piirtingimuste ja raamidega.

Kui läheme ka nii kaugele, et jalgpall on klubiliselt organiseeritud, klubid on omakorda sotsiaalsed institutsioonid, kes võtavad osa eri tasanditel korrastatud kohalikest ja rahvusvahelistest turniiridest, ja nii edasi, jõuame juba järgmise ringi sotsiaalsete institutsioonide juurde. Fännidel on omavahelised suhted, mis käivad teatud stsenaariumite kaudu, on ette nähtud käitumised, mida inimesed tulevad läbi elama või mida nad elavad korduvalt läbi vastavalt sellele, milline on fännile kohane käitumine. Tavalised pealtvaatajad, rahastajad, meedia – kõigil sotsiaalsetel institutsioonidel on omad reeglid ja käitumised.

Sealt veel edasi – kogu sümboolika, mis on loodud, ja kihlveod. Kõigest sellest on näha, kuidas ühe väikese asja ümber, mida poisikesed õuemurul teevad ja mis kunagi tõenäoliselt sellisel tasandil tekkis, on sadade aastatega selline asi välja kasvanud.

Jalgpall ja karjaloomadest inimesed

Kui tulla jalgpalli ja kollektiivse identiteedi seoste juurde, siis lähtun eeldusest, et inimene on evolutsiooniliselt olnud karjaloom ja vajab kuuluvustunnet. Sotsioloogia üks rajajatest Émile Durkheim on karjaloomalisuse hästi defineerinud – see on küll üle saja aasta vana definitsioon, aga siiski:

Jalgpall on parem kui sotsiaalne konstruktsioon, sest jalgpall on mäng ja mäng on parem kui tegelikkus. Miks? Sest see on kiire!

Jalgpall pakub kindlasti seda pasunasse andmise tunnet, vähemalt publikule – ja minu meelest on see üks põhjus, miks on jalgpall nii populaarne. Lisaks on siin muidugi veel asjaolusid – see võimaldab näiteks ökonoomselt rühmaidentiteeti tugevdada. Selleni aga veel jõuan.

„Tootem on klanni lipp. Sellepärast on loomulik, et muljed, mida klann indiviidide teadvuses tekitab (muljed vastastikusest sõltuvusest ja rühma vitaalsusest), peaksid konkretiseeruma ettekujutuses tootemist, mitte klannist kui tervikust (sest klann on sellise algelise kultuuri jaoks kogu oma keerukuses liiga keeruline reaalsus, et seda selgelt ette kujutada).

Veel enam, primitiivne inimene ei saa isegi aru, et need muljed pärinevad klannilt. Ta ei adu, et kui hulk eluliselt omavahel seotud inimesi moodustavad klanni, vabanevad selle tulemusena uued energiad, mis muudavad neid kõiki. Ta tajub ainult seda, et tema eksistents on saavutanud klanni kaudu kõrgema eesmärgi, mis muudab kogu tema elu.“

See on grupiidentiteedi põhiline energeetiline jõud. Inimesed, kes tunnevad ennast rühmaliikmetena, tõusevad sellest justkui kõrgemale tasemele. See on oluline asi, mida jalgpall võimaldab ökonoomselt teha, tekitada sedasama tunnet,

nagu Durkheim teises lõigus kirjeldab. Inimene tunnetab ennast suuremana, kui ta tegelikult on, see vabastab temas mingit energiat. Ökonoomne on see sellepärast, et seda on võimalik saavutada ilma reaalsele sõjakäigule kedagi materdama minemata. Kui vaatame praegu Ukrainas toimuvat sõda, siis näeme ka seal, kuidas mõlemad sõjas olevad pooled on absoluutselt sellesama klannitunde kütkes, pühendunud absoluutselt ühele eesmärgile. Jalgpall võimaldab seda kõike teha odavamalt – kedagi pole vaja tappa ega kuude kaupa sõda pidada, et grupiidentiteeti üleval hoida.

Kambavaimu sütitajast meelelahutuseni

Kõik need sotsiaalsed institutsioonid ja konstruktsioonid püsivad ainult nii kaua, kuni inimesed nendesse usuvad ja kõik on nõus, et need reeglid ja tingimused toimivad nii, nagu nad on toiminud. Niipea kui usk kaob, kaob ka institutsioon. Mängu tulevad ka emotsioonid: mida suurem on meie emotsionaalne side, seda raskem on aktsepteerida muutust või ka seda, et see kõik on tegelikult sotsiaalselt konstrueeritud.

kollektiivset sitapäisust, kellegi ees enda tõestamist. Ma arvan, et see püsis üsna kaua niimoodi – ilmselt selleni, kuni televisioon sai üldvaldavaks. Mitte siis, kui maailmameistrivõistlustega alustati, vaid siis, kui need muutusid globaalseteks või vähemalt heaoluriikides üldiselt televisioonist jälgitavateks. Just siis muutus jalgpall rituaaliks, millega tunnetati rahvuslikku uhkust ja eneseväärikust – jalgpall muutus lokaalsest kambavaimuüritusest rahvusliku mõõduvõtmise ürituseks.

Nii palju, kui olen uuringuid lugenud, tundub, et sajandivahetusel toimus järgmine muudatus, nii et jalgpall on hakanud muutuma postmodernistlikuks ja on tekkinud huligaanide tasand. Huligaanid on lihtsalt omade eest väljas – fänluse tasand on sellest stiiliteadlikum, painduvam, mitte nii väga südamesse võttev ja paistab, et huligaanide tasandit välja sööv.

Viimane aste on see, et jalgpall on muutumas meelelahutuseks. Võibolla räägime jalgpallist kunagi nagu praegu Ameerika maadlusest, mis on rohkem sõu kui reaalne võistlus.

Jalgpall on reaalse elu mudel

Martin Ehala on teaduslikus karjääris muu hulgas tegelenud eesti keele struktuuri ja keeles toimuvate muutustega, samuti andnud välja emakeeleõpikuid ja muid õppematerjale.

VAR on tulnud lihtsalt sellest, et nii-öelda turvakaamerad on igal pool ja kohtuniku autoriteet ei saa muutuda tühiseks. Ja VAR muudab omakorda jalgpalli. Väga palju ta ju tegelikult ei aita, sest kindlalt näitab ta ära vaid konkreetsed eksimused (kas pall oli üle otsajoone või mitte, kas oli suluseis või mitte jne), aga paljud jalgpallireeglid on ju sellised, kus kohtunikul tuleb näiteks otsustada, kas tegu oli jõhkra käitumisega või mitte.

Jalgpall võimaldab seda kõike teha odavamalt –kedagi pole vaja tappa ega kuude kaupa sõda pidada, et grupiidentiteeti üleval hoida.

Seetõttu on jalgpall hakanud natuke reaalse elu mudelist eemalduma. Jalgpall ongi ju reaalse elu mudel, kus saatus tuleb kohale, kus sul võib olla õnne, kus petmine on hea ja seda võib teha ja kõik vahendid on lubatud – sellise toore reaalse elu mudel. Kui eelmine ettekandja ütles, et kõik inimesed on võrdsed, siis kui lugeda piiblit või koraani, siis need ütlevad, et inimesed ei ole võrdsed. Sitapäisus oli laialdaselt aktsepteeritud norm, võibolla isegi kuni selle sajandini. Ja just seetõttu saame siin hetkel arutada, et mis värk on – jalgpall on sitapäid täis. Aga just nimelt seetõttu ongi nii, et jalgpall on sündinud teises ajas, pärineb teisest ajast ja ei sobi enam nii hästi siia.

Kui siit edasi minna muutuste juurde, siis on tegelikult jalgpall väga palju muutunud. Kunagi on see tõepoolest olnud lokaalne meheks kasvamise keskkond ja kambavaimu kasvataja. Kui loeme raamatuid, eriti lasteraamatuid, siis need väljendavad sedasama kambavaimu, saavutamist, sitapäisust,

Lõpetuseks – nagu ma oma kogemuse järgi tean, siis ka seks ei ole tänapäeval enam selline, nagu ta oli pool sajandit tagasi, see ei ole enam nii toorelt mahlane. Kui kuuled, mida räägitakse seksist, siis nooremate põlvkondade puhul ei ole see enam see, mis ta oli pool sajandit tagasi. Samamoodi kipub minema ka jalgpalliga – sotsiaalne õigus võib ühel hetkel saada tähtsamaks kui see, mis on jalgpall olemuslikult olnud. Mul on hea meel, et ma olen nii vana, et ma võibolla ei näe seda enam!

Mäng jäljendab kõiki jalgpallimängu elemente: saab triblada, sööta, nurgalööki toimetada, aega viita, suluseisu jääda, küljejoone taga vigastust ravida, penalti teenida või sukeldumise eest kollase kaardi saada. Võib tühjast väravast mööda lüüa või punase kaardi saada. Väga tähtis on oma värava kaitsmine: ükski vastane ei suuda lüüa väravat, kui sul on suurepärane väravavahivaist! Mäng on tempokas ja täis ootamatusi.

Müügil Rahva Raamatus ja Apollos www dicefootball eu

Karbi sees on eesti- ja ingliskeelne mängulaud ning õpetus.

Nikita Komissarov Nõmme Kalju FC Eesti

Foto: Frank Hörmann, Sven Simon / Scanpix

Lionel Messi Maailmameister

Katarist pooleldi kohaliku pilgu läbi

Tekst: Rain Nappir | Foto: Liisi Troska

Katar, 2022. aasta jalgpalli MMi korraldajariik, on pindalalt Eestist ligi neli korda väiksem. See on üks põhjusi, mis teeb ses riigis toimuva MMi väga eriliseks ja millega riik end ka ise reklaamib. Pikim vahemaa kahe staadioni vahel on 72 kilomeetrit, mida on võimalik läbida MMiks valminud metroorongiga, mis on väidetavalt maailma kiireim ilma juhita rong. Metroopeatused on väljanägemiselt suurejoonelised ja eriliste arhitektuuriliste lahendustega nagu kõik MMi jaoks valminud ehitised.

Katarisse saabudes paistavad uued ehitised kontrastina välja, kuna kesklinna värvilistes tuledes pilvelõhkujate kõrval on linn suures osas kaetud liivakarva madalamate majadega. Seega on uued staadionid ja linna maamärgiks olev The Torchi nimeline hotell, mis asub Aspire’i tsoonis, näha juba kaugelt.

Kui minna ajas tagasi, siis iseseisvuse saavutas Katar alles 1971. aastal, mil vabaneti brittide võimu alt. 18. detsember, mis on ühtlasi MM-finaali

päev, on Katari iseseisvuspäev, mida tähistatakse alati suurelt.

Katar on viimaste aastatega arenenud väga kiiresti, seda nii infrastruktuuri koha pealt kui ka seadusandluses. Selle jaoks on kindlasti suure tõuke andnud MMi korraldajariigiks olemine.

Aspire’i akadeemia on spordielu kese

Kui minna sportliku poole juurde, siis jalgpall on Kataris olnud alati ala number üks. Selle näiteks saab tuua ka juba enne MMi korraldajariigiks saamist olemas olnud taristu, mis on kohalike klubide käsutuses. Klubidel on olemas treeningukeskused ja suurematel klubidel kuni 10 000 istekohaga staadionid, mille juures asuvad treeninguväljakud koos klubihoonete ja pallimängude jaoks mõeldud saalidega. Katari kõrgliiga koosneb 12 võistkonnast ning esiliiga kaheksast võistkonnast. Liigamängudele lisaks mängitakse kolme karikasarja, millest tähtsaim on Emiiri karikas ning mille finaal tähistab traditsiooniliselt hooaja lõppu ja toob täismaja Katari rahvusareenile Khalifa staadionile, mis mahutab 45 000 inimest ja oli esimene, mis uuenduskuuri läbinuna

Hetkel Šveitsis Grasshopperi klubis videoanalüütikuna töötav Nappir esines konverentsil videosilla vahendusel. Foto: Brit Maria Tael / Soccernet.ee

MMi võõrustavatest staadionitest valmis sai.

Khalifa staadion asub Aspire’i tsoonis, mis rajati sinna, et avada Aspire’i spordiakadeemia. See avas uksed juba 2004. aastal ja selle reklaame oleme Eurosporti kaudu aastaid saanud näha ka Eestis – ka mulle on sealt meelde jäänud nende moto „Aspire today. Inspire tomorrow“. See on riiklik akadeemia, mis loodi, et anda Katari noortele ja võistkondadele parimad võimalikud tingimused sportliku edu saavutamiseks. 70% praegusest Katari jalgpallikoondisest on just Aspire’i akadeemiast läbi käinud.

Muide, Aspire’i akadeemia kõige kuulsam kasvandik ei tule üldsegi jalgpallist, vaid hoopis kõrgushüppe alalt: selleks on Mutaz Essa Barshim, kes on Tōkyō olümpiavõitja ja kolmekordne maailmameister.

Suurimateks tähtedeks praeguses jalgpallikoondises on Akram Afif ja Almoez Ali. Mõlemad on 1996. aastal sündinute vanusegrupi mängijad, kes on võitnud Katari U19 koondisega omavanuste Aasia meistrivõistlused ja A-koondisega täiskasvanute Aasia meistrivõistlused. Samuti on mõlemad mängijad mänginud Euroopas: Almoez Ali Austria kõrgliigas Linzi LASKi eest ja Akram Afif Hispaania kõrgliigas Sporting Gijóni rivistuses.

Minul isiklikult koondub tähelepanu 1999–2000 sündinud koondislastele, kellega õnnestus mul kolm aastat koos Katari U19 koondises töötada, nende arengu toetamiseks loendamatu arv tunde treeninguid ja mänge filmida ning videoid lõigata ja animeerida.

Päev sisustatud

Akadeemia ise toimib tavalise spordikoolina, kus on ühitatud õppetöö ja treeningud. Tavaline päev nii õpilasele kui ka igale moslemile riigis algab palvusega, mille kellaaeg liigub olenevalt päikesetõusu ajast. Novembris on esimene palvus 4.30 paiku hommikul. Peale seda saavad ühiselamus elajad ehk veel magada, kuid kodust tulijatele võib see olenevalt elukohast olla ka äratus, et jõuda kell 7.30 algavatesse tundidesse. Transport käib koolibussidega ning olenevalt liiklusest võib kohalejõudmine aega võtta tund või rohkem. Nüüdseks, kui kõik suured teedeehitused on Dohas lõppenud, on ka liiklus muutunud kindlasti sujuvamaks.

Rain Nappir 2019. aastal Kataris Eesti koondisele kaasa elamas. Foto: Jana Pipar

Novembris on esimene palvus 4.30 paiku hommikul. Peale seda saavad ühiselamus elajad ehk veel magada, kuid kodust tulijatele võib see olenevalt elukohast olla ka äratuseks, et jõuda kell 7.30 algavatesse tundidesse.

le. Sellel ajal oli liiklus tihti väga aeglane, kuna töö lõppeb ja elu algab Kataris alles peale päikeseloojangut.

Päevasel ajal on kuumuse tõttu raske väljas olla, kuid sellegipoolest on hommikused treeningud väljas ja toimuvad lõõskava päikese all, aga kui temperatuur mais üle 40 kraadi hakkab tõusma, saadetakse nooremad vanusegrupid jahutusega sisehalli treenima. Olgu lisatud, et kõige nooremad, kes Aspire’i akadeemias täiskohaga alustavad, on 12aastased ning kool lõpetatakse 18aastaselt.

Tavalisel päeval on õppetöös kell 10.15 kuni 12.30 paus. Selle ajal peab jõudma teha trenni ja lõunat süüa. Peale seda koolitunnid jätkuvad ning pärastlõunane trenn toimub kell 16.15. Olenevalt aastaajast võib trenn alata ka kell 16.30, et päikeseloojangul saaks läbi viia päevase, kõige tähtsama palvuse. Juhul kui ajad ei klapi, tehakse treeningusse paus, mis kestab viis kuni kümme minutit, ning jätkatakse. Peale trenni on õhtusöök ning umbes kell 18.30 alustab koolibuss teed kodu poo-

Õppetöö kestab nagu meil Eestiski septembrist juuni alguseni. Nädala sees, koolipäevadel on mängijad akadeemias õppimas ja treenimas, nädalavahetustel treenitakse ja mängitakse koduklubides. Akadeemiasse valitakse parimad mängijad, kes noorteliigades skautidele silma jäävad ning kelle vanemad on nõus lapsed Aspire’isse õppima panema. Sealjuures on vanemaid, kes soovivad, et nende poeg õpiks väljaspool Aspire’i kooli mõnes nende jaoks parema kvaliteediga koolis – sel juhul on võimalik õppetöö ja treeningud ühitada, kuid see tähendab, et mängija saab osaleda ainult pärastlõunastel treeningutel. See vähendab treeningute arvu nädalas seitsmelt neljale.

Leegionäride aeg koondises on läbi

Kui mõelda, et kallima erakooli valib pigem kohalik, kellel on selleks finantsilised võimalused, ning Aspire’i akadeemia kasuks otsustavad pi-

gem sisserändajad, siis on lihtsam mõista, miks räägitakse meedias palju mängijate rahvuslikust taustast ja sellest, miks Katari koondises ei ole kohalikke. Katari rahvaarv on natuke üle 300 000 ning nagu eespool kirjeldatud, eelistavad kohalikud keskenduda õppimisele ja liiguvad keskkooli lõpetamise järel tihti edasi Euroopa või Ameerika ülikoolidesse.

Sisserändajaid tuleb Katarisse mitmelt poolt – arvestades piirkonna poliitilist kliimat on Katar koos Araabia ühendemiraatide, Bahreini ja Omaaniga olnud viimastel aastakümnetel selle kandi turvalisemaid riike, pakkudes elukohta ka Aafrika moslemiriikidest pärit inimestele.

Nagu mainitud, on Katari praeguses koondises umbes 70 protsenti mängijatest sirgunud Aspire’i akadeemiast ning nad on kas väga noorena Katarisse elama sattunud või juba seal sündinud. See aeg, kui sai rääkida sellest, kuidas Aspire’is või Katari koondises on peamiselt sisse toodud Aafrika või Lõuna-Ameerika mängijad, on läbi – see etapp lõppes aastal 2016. Mina läksin Katarisse tööle just 2016. aastal ning nägin ise veel üht viimastest mängudest, kus koondise algkoosseisu kuulusid mängijad nimega Sebastián Soria, Rodrigo Tabata ja Luiz Ceará. Ühe erandina on koondisesse veel jäänud juba 2016. aastast Katarit esindav ja 2011. aastast seal klubijalgpalli mängiv Pedro Miguel ehk Ró-Ró.

Koondised kuude kaupa koos

Aasia meistrivõistluste eripära järgi – noortevõistlused toimuvad iga kahe aasta tagant – on Kataril noortekoondistest välja pandud U17 ja U19 vanuseklassi meeskond, mis koosnevad Aspire’i õpilastest. Aasia eripära on tingitud FIFA U17 ja U20 maailmameistrivõistluste kahe aasta tagant toimumisest – nimelt on Aasia meistrivõistluste finaalturniir omakorda maailmameistrivõistluste valikturniir. Vaheaastad on selleks, et kõikidel riikidel oleks motivatsioon valikturniiril osaleda. Nendesse koondistesse kuuluvad põhivanusegrupi parimad mängijad ja tugevamad pallurid aasta noorematest, kes suudavad vanemad kolleegid üle mängida. Seega võib Aasias nii-öelda valel aastal sündinud mängijatel tihti olla raske oma riigi koondisesse jõuda.

Näitena koondiste ettevalmistuste kohta kasutan oma graafikut Katari U19 koondise ajast, millega lõpuks U20 MM-finaalturniirile jõudsime. Kataris pannakse koondise ettevalmistusse palju ressursse ning seetõttu hakatakse novembris või oktoobris toimuvateks valikmängudeks või finaalturniiriks valmistuma juba jaanuaris. Jaanuarist kuni maini on koondised igas kuus kümme päeva välislaagrites, mis toimuvad tihti Euroopas, kus mängitakse Euroopa noortekoondiste või tippklubide akadeemiatega. Alates juulist kuni turniirini oktoobris või novembris ollakse juba koos.

Selle aja sees toimub palju laagreid eri riikides, osaletakse noorte tippturniiridel nagu Toulon või Cotif ning mängitakse väga tugevate riikide vastu. Ise saan näitena kõige erilisemate vastaste kohta välja tuua näiteks Uruguay, Mehhiko, Jaapani ja Elevandiluuranniku. Ka tänavuseks MMiks valmistunud Katari A-koondis on kasutanud täpselt sama mudelit. Selle arvelt kannatavad samas kohalikud tippklubid, kellel on enim mängijaid koondises. Kõige eredam näide selle kohta on Katari absoluutne tippklubi ja kahekordne Aasia Meistrite liiga võitja Al Sadd, kes on peale seitset liigamängu alles 9. kohal, olgugi et võistkonna peatreener on eelmisel aastal Manchester City abitreeneriks olnud Juanma Lillo ning mängijate sekka kuuluvad Ghana koondislane André Ayew ja Hispaaniaga Euroopa meistriks kroonitud Santi Cazorla.

Jaanuarist kuni maini on koondised igas kuus kümme päeva välislaagrites, mis toimuvad tihti Euroopas, kus mängitakse Euroopa noortekoondiste või tippklubide akadeemiatega. Alates juulist kuni turniirini oktoobris või novembris ollakse juba koos.

Kui eemalduda täielikult jalgpallist ja rääkida elust puhtalt läbi minu ja minu pere kogemuse, siis aeg Kataris õpetas ja andis võimaluse mõista elu kultuurija usuruumis, mis oli mulle enne täiesti võõras. Näen Katarit ja selle rahvast hetkel täiesti teise pilguga kui enne sinna minekut. Kataris saab kokku ilmselt suurem osa maailma rahvustest ning üksteise mõistmine on sealse elu üks osa. Hoolimata Katari rangest mainest tundus meile sealne elu täiesti vabana, järgida tuli vaid mõnda täiesti aktsepteeritavat ja mitte mingil moel võõrast reeglit.

JALGPALL lastekirjanduses

Jalgpall ja raamatud ei pea teineteist välistama, mis sest, et üht tehes jooksed ja higistad ning teist tehes püsid rahulikuna, särk kuiv. Raamatutes on ka palju jalgpallist juttu tehtud. Tõsi, valdavalt neis raamatutes, mis on suunatud lastele või noortele. Suurtele kirjutatust meenuvad Nick Hornby „Fever Pitch“ (1992), mis on autobiograafiline raamat Arsenali fänni elust, ning Terry Pratchetti lõbus ulmekas „Nähtamatud akadeemikud“ (e.k 2010), mis kuulub tema „Kettamaailma“ seeriasse. Aga üldiselt on nii, et suurtele kirjutatust annab jalgpalliteemat kõvasti taga otsida, enne kui midagi sõelale jääb. Allpool me seda ei teegi, vaid pöörame pilgu laste- ja noortekirjandusse. Siin on seda, nagu öeldud, küllaldaselt.

Fokuseerime otsiva pilgu ilukirjandusse, mis on kirjutatud algselt eesti keeles, või sellesse tõlgitud. Võib öelda, et kui poleks Richard Janno võrratut jutustust „Vutimehed“ (1935), siis saaks

jalgpalli nagu muugi spordi lastekirjandusse ilmumise ajajärguks vabalt pidada 1940ndaid ja 1950ndaid. Aga nimetatud teos paneb maha võimsa märgi, olles samavõrra ka omas ajas erandlik. Teos on sisukas ja üldse mitte ainult jalgpallist, pigem pildistus esimese maailmasõja eelse aja Tallinna agulipoistest.

Kui erandid kõrvale jätta, siis võiksid lastekirjandust enne 1940ndaid iseloomustada mõisted „külaühiskond“ ja „tädilikkus“. Jalgpall aga on linnalik ja üpris mittetädilik nähtus. Linnastumine sai Eestis hoo sisse just pärast teist maailmasõda, enne seda oli Eesti ühiskond suures osas agraarne, maaelul ja põllumajandusel põhinev. Seetõttu pole imestada, et ka kirjandus otsis esmalt ainest külaelust. Samuti moodustasid lastekirjanduse kirjutajaist liigagi suure osa siivsad mamslid. Niihästi sport kui ka lastekirjandus olid professionaalsete kirjanike poolt valdavalt ebaväärikaks peetud valdkonnad, lasteraamatus nähti ikka noore inimese õpetamise vahendit, mitte niivõrd kunstilise väärtusega teost. Seegi olukord muu-

Tekst: Jaak Urmet | Fotod: Brit Maria Tael / Soccernet.ee

Jaak Urmet ehk Wimberg on kirjutanud luuletusi ja raamatuid ning olnud telesarjade stsenarist.

tus pärast teist maailmasõda, kui lastekirjandusse tulid Ralf Parve, Felix Kotta, Manivald Kesamaa jt noored lõbusa olekuga mehed.

Jalgpall kui spordi esindaja

Sestpeale leidub lastekirjanduses aeg-ajalt ka jalgpalli. See spordiala kipub lausa esindama sporti, sportlikku eluviisi tervikuna. Oled kirjanik ja tahad raamatus kuidagi kajastada sporti – selge see, et kettaheide ja aerupaat ei ole nii tuntud kui jalka, ja valid jalka. Teine asi: jalkast saab poisiks olemise, poisilikkuse sümbol. Tahad kujutada tegelast sellise tavalise normaalse poisina – selge see, et ei pane teda pitsi heegeldama või ooperit kuulama, vaid ikka jalkaga tegelema. Veel: ajastu oli selline, kus propageeriti kollektiivsust, ning jalkameeskond on suurepärane kollektiivi näide. Üks mängija, indiviid on ainult osa tervikust, „minadest“ saab „meie“ ja see „meie“ on vägev jõud, mis suudab ja saavutab.

Minule isiklikult on noorest east sügavale mällu jäänud jalkastseeni pilt L. Lagini lasteromaanist „Vanake Hottabõtš“ (e.k 1953). See äärmiselt stalinistlikku maailmavaadet kuulutav teos oli mul maal vanaema raamatukapis ning lapsena oli kuidagi hästi lihtne seda ilma stalinismita lugeda. Iidne džinn, kes satub esimest korda elus jalkaplatsile ja muutub Seibi andunud fänniks – ehk nagu raamatus öeldakse, entusiastiks –, võlub Meisli väravaposti Seibi ründaja löögihetkel laiemaks, et pall sisse lendaks. Pildil väga efektne. Muide, illustratsiooni autor Genrihh Valk (ei ole Heinz Valguga kuidagi seotud), kes on vene kultuuriruumis legendaarne lasteraamatute illustreerija, meie Edgar Valteri mõõtu mees, on etnilise päritolu järgi eestlane, lihtsalt Nõukogude Liidus venekeelseks kasvanud. Raamatus sümboliseerib jalkalahing staadionil veel kaasaja Moskvat, kus pulbitseb uus elu ja moodne maailmakord, vastandudes džinni ajast ja arust tõekspidamistele ja teadmistele.

din käib Lasnamäe veerul. Pukilt aga koguni kahte lugu – „Kuulus spordimees“ ja „Postipoiss“.

Aina luurab ridade taga pisuke moraalijutlus või õpetussõna, aga sugugi mitte kõige tüütumalt või magedamalt. Chiriaci, Bassi ja Nohejli raamatud räägivad kollektiivist, püüdlustest, eesmärkidest, kirest, andumusest, unistuste täit(u)misest. Tuhtabajevi peategelane õpib, et elus tuleb saavutusteni jõuda ise, läbi isikliku töö ja vaeva, mitte nähtamatuks tegeva ja soove täitva võlumütsi abil. Jalgpall kui ühine tegevus seob vaenutsevaid osapooli ja sunnib unustama lahkhelid – Ērgle raamatus sõbrunevad niiviisi Riia linnakad kaluriküla kohalike „indiaanlastega“. Puki „Kuulus spordimees“ (kogust „Tähekandja“, 1966) manitseb väikemehi ilusti käituma – laamendab üks seesugu väike Vello-nimeline huligaanihakatis õue peal ja teatab teda korrale kutsuvale majahoidjale, et tal polegi vaja käituda, tema... tema on Murumäe! Ehk siis suur jalkasangar! Kuid poisi ärplemist juhtub pealt kuulma parajasti mööduv Murumäe ise ja paneb pahareti piinlikkust tundma. Mis võiks olla moraal? Eks ikka see, et ära vehi võõraste sulgedega, ja eriti nii nõmedal eesmärgil.

Kui erandid kõrvale jätta, siis võiksid lastekirjandust enne 1940ndaid iseloomustada mõisted „külaühiskond“ ja „tädilikkus“.

Ralf Parve oli nooruses suur sporditegija, eriti armastas jooksualasid. Jalkat fännas ka, veel vanaski peas, ütles, et on eluaeg olnud Prantsuse koondise poolehoidja. Selge see, et selline kirjanik juba teab, millest räägib, kui teemaks pallilahing:

Ühel õhtul meie kanti nagu pikne sisse lõi – keegi poiss meil sõna tõi, milles napilt teada anti, et me poisse kutsub välja Lasnamägi palliväljal. [---]

Meile jäi veel nädal mahti õppida ja treenida, et kui lahing läheb lahti, mitte kaotust teenida. [---]

Nõukaajal leidsid vennasvabariikide ja sotsleeri riikide teosed meie maale tee kergemini kui NATO riikide teosed. Just neist esimestest korjub pikk ja kenake rida häid jalkateemalisi jutustusi: rumeenlase Virgil Chiriaci „Rakett ja tema viis kaptenit“ (e.k 1962), tšehhi Eduard Bassi „Klapzuba meeskond“ (e.k 1966), teise tšehhi Bohumil Nohejli „Õnnelik Ferda“ (e.k 1989). Tuliseid jalkalahinguid peetakse usbeki Hudaiberdõ Tuhtabajevi jutustuses „Võlumüts“ (e.k 1973) ja lätlanna Zenta Ērgle jutustuses „See oli alles suvi!“ (sisaldub koos nimijutustusega raamatus „Meie õue lapsed“, e.k 1966). Meie endi jalkalembesemate kirjanike sekka kuuluvad eeskätt Ralf Parve ja Holger Pukk. Esimeselt tõstaks esile 1948. aastal kirjutatud lühipoeemi „Pallilahing“, kus jalkama-

Tuleb suur andmine, mille võidab külalismeeskond, kuna nad teevad hoolsalt trenni, erinevalt võõrustajatest. Moraal on ka, see ütleb, et „on harjutada vaja!“. Tõsi mis tõsi.

Atribuutika mängib samuti rolli

Omaette suurt tähelepanu pälvivad jalkaainelistes lugudes tihti selle ala juurde kuuluvad atribuudid nagu pall ja saapad. Tänapäeval, mil korraliku palli saab kergesti poest kätte, ega maksa see ka hingehinda, ei aimagi me, kui kallihinnaline varandus oli 20. sajandi esimesel poolel noorte jalkapoiste jaoks ehtne nahast jalgpall. See oli hindamatu aare. Ikka tuli taguda õlgedest, kaltsust või kummist palli, mingit nigelat asendust. See kõik tuleb ilmsiks nii Janno „Vutimeestes“, Chiriaci „Raketis“

kui ka Nohejli „Õnnelikus Ferdas“. Viimases ongi retk nahast jalgpalli järele juttu siduvaks teljeks, omamoodi odüsseiaks, eksirännakuks või püha graali otsinguks, sündmuste ahelaks, kust peategelane seitsmeaastane Ferda väljub rikkama mitte ainult palli, vaid ka elukogemuste mõttes.

Säärekaitsmetega oli probleem hõlpsasti lahendatav, literaat Vaapo Vaher on oma jalgpalli ja kultuuri seoseid käsitlevas uurimuses „Jalgpall hingede öös“ (2010) märkinud, et säärekaitsmeteks olid ammusel ajal head ka kirjanike ajakirja Looming numbrid, kui need ümber sääre said seotud. Saabaste puhul toimiv asendus puudus, siin tuli sageli lihtsalt paljajalu platsil lipata. Tavaline olukord jalkaraamatuis on see, et poiste vanemad, eriti emad, kes oskavad ka talve tulekut ette näha ja raha lugeda, peidavad saapad ära, sest muidu muud ei saakski, kui aina parandada või uusi osta. Nii on näiteks Janno „Vutimeestes“. Nohejl kirjeldab oma raamatu saatesõnas spetsiaalselt, kuidas kokkupõrge mätta või kiviga saapaid omal ajal kiiresti haikaladeks muutis: kuna saapatallad olid pealse külge kinnitatud tikutamismeetodil, olid ninadel kiiresti „hambad irevil“, see tähendab tikud väljas. Anna siis sellistele kalleid saapaid lõhkuda! Nii ohkab üks ema Annie M.

G. Schmidti Viplala-lugudes – „„See on kohutav, kuidas Karel saapaid lõhub,“ ütles roosa pöidlaküünega proua. „Iga kuu uued rupsikud.“ – „Jah, Truus, nii nende poistega on,“ vastas teine. „Poisid tahavad ikka jalgpalli taguda.““

Kas aimame taaskordse jalka-MMi päevil, kui nadi ja kesine oli kunagi poisikeste mänguvarustus palliklohmimisel? Ah, isegi keegi Eesti koondise mängija on meenutanud veel 1990ndatest, et tal ei olnud võimalik pärast mängu vastasega särke vahetada, sest temal ainult see üks oligi...

Värsked ja head näited

Tänapäeva suurim jalkakirjanik Eestis on muidugi Mika Keränen, Soomes sündinud ja üles kasvanud mees, kellest saanud Tartu ja nüüd juba kogu Eesti kuulsamaid lastekirjanikke. Keränen on seda ala ise mänginud, on ka teinud treeneritööd ja koguni omandanud kohtunikupaberid. Igapäevaselt elab kaasa Tartu Tammekale. Tema Supilinna-lugude seerias tegutseb laste sõpruskond Ramps, mille liige Mari on asunud julgesti murdma eesti lastekirjanduses soolisi stereotüüpe spordi kandi pealt. Nimelt käib tema jalkatrennis, ja kohe isuga. Keräneni muus loomingus on ka sama teemat küll ja veel. „Armandos“ leiavad jalgpalli kaudu ühise keele Nõmmel koolis käiv poiss, kelle isa on argentiinlane ja ema eestlane, ning tema esialgu pelglikud ja kiusakad klassikaaslased. Nagu eespool öeldud: erinevused taanduvad, pall seob kõiki ühiseks.

Vabamal ajal tegeldakse aga tangoga.

Keräneni juttu „Väravajoonel“ tahaks eraldi esile tõsta kui pala, mis oleks huvitav lugemine nii lastele kui ka nende vanematele. Selle kirjutas autor algselt soome keeles, tõlkis siis eesti keelde. Soome kõrgliiga esiotsa klubis saab noor väravavaht, kes seni on jälginud mänge vahetusest, ootamatult võimaluse platsile minna. Kuid treener nõuab, et ta peab 29. minutil sisse laskma penalti. Kokkuleppemäng! Väravalukk Kalle peab esmalt võitma ennast, ja kogu esimese poolaja üritab ta paaniliselt välja selgitada – üritades samal ajal ka väravat puhtana hoida –, kes võiks olla veel treeneriga mestis. Vaheaja lõpuks on petturid selged ning teisel poolajal puhkeb väljakul peale mängulise võitluse ka erahuvide võitlus. Tehniliselt hästi kirjutatud raamat, suurem kui lihtsalt põneva sündmustiku kirjeldus.

Tavaline olukord jalkaraamatuis on see, et poiste vanemad, eriti emad, kes oskavad ka talve tulekut ette näha ja raha lugeda, peidavad saapad ära, sest muidu muud ei saakski, kui aina parandada või uusi osta.

Jalgpall on lastekirjanduses vahel viisiks, kuidas oma jõudu demonstreerida. Poisid mängivad jalkat, kõik on nagu ikka. Ei arvagi nad, et see suvaline pägalik või kooli suurim hädapätakas, kes samuti mängu lunib, midagi ka platsil võiks korda saata. Aga ennäe, anna talle vaid pall jalga, kui esimesel juhul (Vladimir Beekmani Aatomik) lendab see tähtede keskele, teisel juhul (Ole Lund Kirkegaardi Kummi-Tarzan) lüüakse see väravasse koos väravavahiga. Ühel on nimelt varrukast võtta meeletu aatomijõud, teine on saanud nõia käest nõiarohtu. Ära alahinda kunagi kedagi, isegi pägalikku ja hädapätakat!

Lõpetuseks veel üks grotesksem moment, kus jalgpalli taustal mängitakse hoopis tõsisemat mängu. Holger Puki jutukogumikus „Seitseteist vaprat“ (1958) on lugu „Postipoiss“, kus Saksa okupatsiooni päevil mängivad poisikesed vutti otse natside vangilaagri okastraataia kõrval. Miks nad seal mängivad? Aga sellepärast, et Punaarmee tungib peale ning omaksed tahavad vangidele toimetada sõnumi: tuleks püüda põgeneda. Pall lendab ühest uljamast löögist üle okastraadi, maandub laagrialal ja vang tuleb seda ära tooma. Poiss saab palli tagasi, aga vangile libiseb pihku ülioluline teade.

Jah, just nii, aga muudelgi viisidel on jalgpall ikka leidnud üles lastekirjanduse ja lastekirjandus jalgpalli.

Jalgpall pingete maandajana

Jalka konverentsi lõpetas traditsiooniline vestlusring, mille teema oli sedapuhku „Jalgpall kui inimeste ja hulkade käivitaja“. Aruteluringis osalesid psühholoog ja kasvatusteadlane Mati Heidmets (MH) ning ajaloolane ja pedagoog David Vseviov (DV). Tavapäraselt juhtis keskustelu kirjandusteadlane Joosep Susi (JS). Avaldame siinkohal kokkuvõtte kõlanud mõtetest.

JS: Mulle tundub, et meie teemaga külgnevaid teemasid on täna olnud päris palju. On räägitud mõjust fännidele ja sellest, mis tingib sellise käitumise. Kui sellele teemale mõtlesime, siis see tõukus laiematest küsimustest: miks inimesed ikkagi tribüünidel ja televiisori ees nii käituvad? Paiguti võib ju isegi kõrgelt haritud inimene tribüünidel kui metsaline käituda.

Ühelt poolt räägitakse jalgpallist kui kogukondade ühendajast, teiselt poolt kui nähtusest,

mille kaudu elatakse metafoorselt välja poliitilisi ühiskondlikke konflikte. Jalgpallikirjanduses räägitakse jalgpalli vaatajast ühelt poolt kui asjatundjast, kes on sõltumata hariduslikust taustast minetanud intellektuaalse ratsionaalse mõtlemise, aga samal ajal on ta erialaliselt ehk jalgpalliliselt väga teadlik. Tribüünil käitub vaataja võrreldes igapäevaste mustritega hoopis teisiti. Küsimus on väga lihtne: miks? Minu esimene küsimus teile on aga see: kuidas te sellise kirjeldusega suhestute?

MH: Võiks ju küsida: mida jalgpall inimesele annab? Suures plaanis oli see kirjas Martin Ehala ühe slaidi kahel viimasel real, kus oli selline mõte, et see pakub kaht asja. Ühelt poolt kuuluvustunnet, meie-tunnet ja selle kaudu sotsiaalseid paitusi: kui minu meeskond võidab, on mul kohe parem olla. Kui Eestil on hästi läinud, tunnen seda kohe enesepositiivse tundena. Mul on üks tuttav, kes isegi sõltub seda tüüpi positiivsetest paitustest – tal oli komme, et kui Eestil läks ükskõik millisel spordialal hästi, siis ta vaatas õhtuseid spordiuudiseid umbes viis korda järjest, et saada seda mõnusat tunnet veel ja veel kätte. See on asja üks pool.

Teine pool, mida jalgpalliruumis olek nähtavas-

Tekst: Raul Ojassaar

Vasakult: David Vseviov, Mati Heidmets, Joosep Susi.

ti pakub, on see, et eks meil kõigil on sees natuke stressi, viha, rahulolematust, Martin Ehalal oli kirjas ka agressiivsus. Jalgpall on üks ventiil, mille kaudu seda välja lasta, sest staadionil on reeglid natuke lõdvemad kui elus. Seal võib karjuda, sõimata, olla oluliselt teises liinis kui igapäevaelus. Paljude inimeste jaoks on see tõenäoliselt koht ja võimalus end välja elada. See on küll reeglistatud, kuid mitte nii palju kui tavaelu. Suures plaanis on jalgpall seepärast väga kasulik asi – ta on väikeste positiivsete sotsiaalsete paituste vabrik, mis annab meile aeg-ajalt võimaluse tunda, et oleme tublid.

JS: Või ka sotsiaalsete hoopide, kui halvasti läheb?

MH: Jah, aga nagu psühholoogia õpetab: neid üritab inimene vältida. Sel õhtul ma ei vaata spordiuudiseid, kui juba tean, et sealt midagi halba tuleb! Sellise ventiilina on jalgpall väga hea asi.

DV: Jah, nii see on. Põhimõtteliselt ei ole see reaktsioon sellele, mis väljakul 45 + 45 minuti jooksul toimub, inimkonna ajaloos midagi unikaalset. Need reaktsioonid ja jaotumine vastavalt sümpaatiale on meile tuttavad näiteks nii Rooma variandis gladiaatorite näitel kui Bütsantsi variandis hobuste võidusõitude näitel. Ja mingis mõttes on selline emotsioonide puhang võrreldav ka sündmustega meie ajaloost tuttavate, näiteks pronkssõduriga. Jalgpalli spetsiifika seisneb selles, et neid emotsioone pakutakse heal juhul kolm korda nädalas – sa tead, oled valmis ja saad minna.

Minu jaoks on siin huvitav veel puhtbioloogiline aspekt. Oleme tõesti ju karjaviisilised elukad, tahame kuskile kuuluda – siit see fänlus –, kambana tunneme end kindlamalt, samas saame ka eristuda. Jalgpall pakub meile midagi sellist, mida pakuvad ka ajakirjad Kroonika, Mood ja nii edasi, aga kuidagi väga ehedal kujul: saame seda demonstreerida ja välja näidata. Kui hakata inimese väliskihti maha kraapima, siis selle alt tuleb välja väga palju ebameeldivat. See atmosfäär pakub väljundi sellele, mis on kuskil aluskihtides peidus: saame poolteist tundi endale lubada midagi sellist, mida mõnes teises situatsioonis lubada ei saa.

bituda kõikidele spordialadele, aga tundub, et jalgpallil on mingisugune universaalsus: esiteks sobitub see sisuliselt kõikidesse kultuuriruumidesse, teiseks ei mängi taustsüsteem eriti rolli ja kolmandaks: võime ju vehklejate võite vaadata viis korda, aga tundub mõeldamatu, et vehklemine tribüünil sellise reaktsiooni tooks.

DV: Huvitav võrdlus: hokis kakeldakse väljakul tunduvalt rohkem kui jalgpallis, aga publikule see vist eriti üle ei kandu.

MH: Ma astuks hoki kaitseks välja. Mäletan ammuseid aegu: seitsmekümnendad aastad, Tartu ülikooli Pälsoni ühika puhketuba – seal oli telekas üleval ja hokit mängisid Nõukogude Liit ja Tšehhoslovakkia. Ja see lärm, kui tšehhid värava lõid… mitte sellepärast, et nad ilusasti mängisid, aga sellepärast, et nad lõid Nõukogude Liidule värava! Kogu ühikas värises. See oli ka üks võimalus, kuidas poliitilist hoiakut välja näidata.

DV: Mäletame ju hästi ka jalgpallist Eesti–Venemaa matši ja reaktsiooni loosungile, mis seal väljas oli: et peremehed tulid tagasi.

MH: Seitsmekümnendatel Eesti jalgpalli nagu väga ei olnudki. Võibolla keegi kuskil mängis, aga selline ühendaja nagu tänapäeval ta veel ei olnud. Hoki ei olnud küll Eesti hoki, aga see andis võimaluse näidata oma positsiooni ja seda, et oled vastu –kuigi ühiskonnas ei saanud seda ju kõva häälega välja öelda.

Mati Heidmets: „Võiks ju teha kaks meeskonda Rail Balticu pooldajatest ja vastastest, vaat siis saaks staadionil igasuguseid emotsioone välja elada ja ei peaks väljaspool staadionit nii palju kaklema.“

JS: Paar aastat tagasi oli siinsamas jalgpallikonverentsil semiootiku poolt tehtud ettekanne, kus väideti, et jalgpalli mõju ei saa me tuletada ei reeglitest ega mängu olemusest, vaid mängu tuleb võtta mingisugused muud küsimused. Mis need on, seda ei osatud öelda. Tihtilugu näeme küll seda, et sport toimib kuidagi metafoorselt, isegi metonüümiliselt, kus üldistatakse tunnuseid ja ideoloogilisi küsimusi, aga jalgpall suudab maailma eri piirkondades iganädalaselt inimeste identiteeti põlistada. Kas sellele võiks leida vastuse: miks just see ala? Mis seal tribüünidel ikkagi toimub?

MH: Jalgpalliinimeste seas tuleb muidugi jalgpalli kiita – kuidas teisiti? (Naerab – toim.).

JS: Tänase päeva esimene ettekanne oli näiteks sellest, kuidas jalgpallimängijad on sitapead.

Üks huvitav moment veel, mida on kindlasti analüüsitud – COVID-19-aegne jalgpall, kui publikut staadionitel polnud. Ega minagi pole palju staadionitel olnud, aga see, et näed televiisorist vaadates mängijat JA publikut, toob ka televaataja kuidagi publiku hulka. Taipasin, et vaadates mõnda mängu, kus publikut polnud, ei olnud ka tunne üldse see. Istusin oma diivanil nii nagu ikka, aga midagi jäi ikka puudu.

JS: Paljud nendest tunnustest võiksid ju so-

MH: Ma arvan, et seesama sitapealisus kehtib mitte ainult jalgpallikontekstis, vaid ka paljudes eluvaldkondades ja tõenäoliselt ka teistel spordialadel. Ju siis on jalgpallil tõesti mingisugused tunnused või omadused, mis on teda mõlema funktsiooni täitmisel – nii paituse tegemisel kui agressiivsuse väljaelamisel – kuidagi esiplaanile tõstnud. Võibolla on siin faktoriks, et jalgpall on tiimitöö? Lisaks ka see, et mäng on suhteliselt arusaadav ka mittepühendunud inimesele.

VESTLUSRING

Mäletan, kuidas olin kunagi Ameerikas ja sõbrad viisid mind pesapalli vaatama. See on niisugune mäng, millest keegi mitte midagi kunagi aru ei saanud: miks nad seal jooksevad ja miks nad seal taovad? Mulle prooviti kõike ära seletada ja räägiti, kuidas ma kohe seda mängu armastama hakkan, aga ma ei saanud ikka midagi aru. Aga kuna pooled staadionil olevatest inimestest olid punaste nokamütsidega ja ülejäänud mingite triibulistega, hakkas mulle lõpuks tunduma, et ma olen punaste mütside poolt, kuigi ma ei saanud üldse pihta, mis platsil toimus. Sellise massipsühhoosi või massi kaasahaaramise võime on jalgpallil millegipärast suurem kui näiteks vehklemisel, malel või laskmisel.

DV: Selleks, et jalgpalli mängima hakata, pole ju lisaks pallile peaaegu mitte midagi vaja. Võrkpalli puhul on ikka tarvis võrku, korvpalli puhul peaksid kuskil olema rõngad, kuhu visata. Oleme ju kõik alustanud niimoodi, et paned kasvõi kaks tellist väravateks või kasutad väravana majaseina või naabri aknaalust. Või tähistab väravat klaasiklirin – siis on eriti hea, tead kohe kindlasti, et läks sisse (naerab – toim.)! See on ka kindlasti üks tegur, et alustame selle mänguga suhteliselt varakult. Teatud valdkonnad, näiteks vehklemine ja ratsutamine, eeldavad vanematelt ka materiaalseid vahendeid, aga jalgpall võib olla ka mingisugune kaltsudest tehtud kera, mida annab taguda.

JS: Oleme rääkinud sellest, et jalgpalli juures avalduvad inimese varjatud küljed. Kumb siis parem on, kas lifti sodida või avalikult tribüüni peal räusata, nii et kõik näevad – võid ju isegi telekasse sattuda?

emotsioone välja elada ja ei peaks väljaspool staadionit nii palju kaklema.

DV: See, Mati, on ju tegelikult väga kurb, aga nii see paraku on. Analoogia oli ju vist mõnedes Jaapani firmades, kus pandi kuskile nurka nukk. Kui ülemus ei meeldinud, siis talle naeratasid, aga pärast läksid ukse taha ja virutasid nukule jalaga. Seda funktsiooni auru väljalaskmise mõttes jalgpall kindlasti täidab. Teine küsimus on see, kas meile inimestena on seda üldse vaja – aga ju peab see siis vist niimoodi toimuma. Samas mõnikord pealtvaatajana see häirib, kui kuskil läheduses on laamendav ja ropendav purjus seltskond.

Mulle tuli meelde, et enne Venemaal toimunud MMi hooplesid venelased, et inglased küll kaklevad, aga meie teeme enne veel trenni ja siis valmistume nendeks lööminguteks tõsiselt, nii et alati ei ole see spontaanne. Teatud ideoloogiad, teatud autoritaarsed süsteemid võtavad seda ikka kohe niisuguse tõsise ülesandena.

David Vseviov:

„Näitena kujutan ette, et tänu jalgpallimeeskonnale peab paidelane meieks ka mõnda mustanahalist inimest.“

DV: Eks see on ikka kultuuri küsimus. Ma vaatan ka kodus jalgpalli, aga eriti ei räuska.

MH : Mina küll arvan, et parem on see, kui inimesed staadionil ja pärast õllebaarides karjuvad, vehivad ja kaklevad, selle asemel et hakkavad sõda pidama või läheb kuskil tõsiseks arveteklaarimiseks. See on niisugune sisemiste pingete väljaelamine. Jalgpalliruumis on see ikka kuidagi reeglistatud, üle piiri ei saa väga minna. Kui see osa inimeste puhul neid aitab, on see suurepärane – see on jalgpalli üks tähtis funktsioon.

Kui seda mõtet edasi arendada, siis ühiskonnas on palju pingeid ja rühmadevahelisi erimeelsusi –kui jalgpall aitab neid natuke maandada, siis võiks ju seda kõike laiendada, et mitte ainult Nõmme ja Paide vahelisi pingeid maandada. Võiks ju teha kaks meeskonda Rail Balticu pooldajatest ja vastastest, vaat siis saaks staadionil igasuguseid

JS: Üldiselt on loogika ju ikkagi selline, et inimene läheb võrdlemisi teadlikult tribüünile, näiteks iga nädalavahetus. See on ju võrdlemisi teadlik ja ohutu pingete maandamine, isegi kui me otseselt ei teadvusta, et nüüd siin pingeid maandame. Eri ettekannetest on aga läbi käinud nii-öelda mängu piiri hägustumine – väga paljudes kontekstides me ei võta seda mängu enam mänguna, vaid ta hakkabki tunduma tegelikum, kui see reaalselt on.

DV: Kui ma ei eksi, siis mõne klubi fännid hüppavad mängu ajal hoopis seljaga platsi poole. Kas neid huvitab jalgpall? Ma ei tea, võibolla on tegu nii võimekate inimestega, et nad suudavad kuklaga vaadata.

JS: See seostub juba viimase ettekandega, kus Marek Volt rääkis alandamisest. See on väga selge selline akt, kus me alandame vastasvõistkonna poolehoidjaid ja mängijaid: me isegi ei taha vaadata, oleme nii kindlad.

DV: Muuseas, nad ei näe ju ka oma meeskonda. Tuletan meelde, et platsil on vist kaks meeskonda väljas… Mida see meile ütleb? Ütlebki seda, millest me räägime: jalgpall on selle seltskonna jaoks teisene, see pole oluline. Seal võiks toimuda ükskõik mis alates gladiaatorite võitlusest ja lõpetades kioskite purustamisega, pole vahet.

MH: Jalgpall ongi vist praeguseks ajaks jõudnud sellisesse staadiumi, et see on elu osa. Puhast mängu, võtteid ja sööte saab ka nautida, aga kui Eesti mängib, siis naudid ju vist ikkagi rohkem seda, et see meeskond esindab meid, kas jäid alla, said üle või tegid viigi…

DV: …või kaotasid mitte väga suurelt?

MH: Olla rõõmus seepärast, et eestlased mängisid hästi, kuigi 0 : 7 kaotasid, on raske. Jalgpall on ikkagi saanud päriselu osaks ja teistpidi võttes on päriselu järjest rohkem ka mänguliseks muutunud. Psühholoogias on igasuguseid vahvaid raamatuid kirjutatud selle kohta, kuidas inimesed mängivad perekonnasuhteid: närvis emme, kuri issi, paha ämm. Need on mängulised rollid, see ei ole enam seda tüüpi päriselu nagu Tammsaaret lugedes. Mäng on jõudnud ellu ja elu on jõudnud ka jalgpalli, sest saan aru, et väga paljude jalgpalli sees olevate inimeste jaoks on see, kuidas jalgpallis mingil võistkonnal läheb, üks elu keskseid küsimusi. Selle taga võib olla infarkt, depressioon, tohutu rõõmupuhang või mis iganes.

JS: Mulle on tundunud kummaline, et teame, et jalgpall on puhas mäng isoleeritud ajas ja ruumis, aga kui vaatame näiteks ajakirjandust, siis näeme, et seal võetakse seda peaaegu sama tõsiselt kui näiteks poliitikat. Tundub, et seal kaob see mängu piir täiesti ära.

DV: Paljude vaatajate jaoks ongi see ju enam kui mäng. Teame ju juhuseid, kus Ladina-Ameerikas on väravast mööda löönud jalgpallur maha lastud või kohtunikku niimoodi ähvardatud, et teda tuleb politseiga kaitsta. Samas positiivse poole pealt on ka ju selliseid fänne, kes võtavad oma puhkuseid vastavalt sellele graafikule, kuidas riigi koondis mängib, ja külastavad riike vastavalt sellele, kuhu koondis parasjagu sõidab. See on elustiil ja elustiil on valik: kes tegeleb pildistamisega, kes püüab kala, kes elab oma meeskonnale kaasa. Neid inimesi on ju miljoneid.

Mati Heidmets:

saada teiste inimeste käest positiivseid signaale. Kui istun staadionil, kus kõik on ühtmoodi riides ja laulame koos laule ja veel meie vend lööb värava, siis see on ju nauding, rõõm. Paljud inimesed otsivad selliseid asju.

DV : Huvitav on see, et see ühtekuuluvustunne on mitte ainult jalgpalli, vaid ka teiste spordialade puhul väga spetsiifiline. Kui kuulun mõnda parteisse või organisatsiooni, siis saan ju väga harva tunda sellist naudingut, mida pakub kuulumine võitjate hulka. Jalgpalli puhul –jätame need tabeli päris viimased meeskonnad kõrvale – on ju kaks-kolm korda nädalas 50-50, et ma mitte lihtsalt ei kuulu kuskile, vaid kuulun võitjate sekka, ja see on vägev tunne. Näeme ju, kuidas need inimesed staadionilt väljuvad ja kui löödud teised on – löödud, aga teadmisega, et võibolla võtavad nad järgmisel nädalal revanši. Seda jalgpall pakub, aga seda ei paku kuulumine ei filatelistide ühingusse, ei poliitilistesse parteidesse. Valimised võib ju võita, aga see on iga nelja aasta tagant.

JS: Paljude klubide fännide puhul on ju retoorika aastast aastasse võrdlemisi sarnane: see aasta ei õnnestunud, aga juba poole hooaja peal hakatakse rääkima, et järgmine aasta on kindlasti meie aasta. See käib väga tsükliliselt.

„Olen Pärnust pärit – minul oleks sellist Pärnu klubi raske toetada või raske sellele emotsionaalselt

kaasa elada, kui seal ühtegi pärnakat ei ole.“

MH: Kõik jalgpalliinimesed, kes siin istuvad ja kes meid kuskil toru kaudu kuulavad, võivad uhkust tunda: nende tegevusvaldkond on väga suur tükk tänapäeva elust ja omab siirdeid paljudes eluvaldkondades, alates riigivalitsemisest kuni rahaliikumiseni.

JS: Aga mis siiski inimesega toimub, kui ta tribüünil üksi on – kuidas see meie-tunne tekib? Pesapalli näitel sain aru, et see tekib kuidagi iseenesest, näeme punaseid ja triibulisi nokatseid. Mis inimesega toimub?

MH: Toimub see, mida me kõik siin maailmas otsime: otsime tunnustust ja neidsamu paitusi, otsime tunnet, et on mingi seltskond, mingi suurem rühm, mille osalised me oleme. Kui sellel seltskonnal läheb hästi, siis tunnen end nii-öelda tõstetuna ja see on tegelikult üks inimese põhivajadusi – olla sotsiaalselt tunnustatud ja

DV: Suurepärased kommentaatorid oskavad neid asju ka niimoodi esitada, et 0 : 7 kaotus on tunduvalt parem kui eelmine kord saadud 0 : 8. Jälle võit! Eks see pakub mõnusat tunnet.

MH: Jah, sest positiivne enesehinnang on inimese elus üks tähtsamaid asju. Seda sellist tüüpi asjad, mitte ainult jalgpall, kogu aeg taastoodavad. Seda on vaja, sest see hoiab toonust üleval ja ka meie-tunnet kas siis rahvuse, regiooni, linna või mingil muul tasemel.

DV : Jalgpall pakub näiteks korvpallist sagedamini juhuslikke võite, mis võimaldab ka väikestel nagu meie rõõmu tunda – naaseme näiteks selle võidu juurde Venemaa üle, mida võib ikkagi teatud mõttes nimetada suhteliselt juhuslikuks võiduks. Neid valdkondi, kus võiksime analoogseid võite saavutada, ei ole väga palju. Rahvustunne, uhkus, rõõm – kogu ajalugu tuleb meelde, kõik 700 aastat orjust ja nii edasi. Need on vägevad emotsioonid – ja jalgpall pakub selliseid.

JS: Jalgpall tundub mingi külje alt salakaval. Ühelt poolt räägitakse jalgpallist kui ehtsast näitest nüüdismaailma globaliseerumise kohta, teiselt poolt aga nähtusest, mis põlistab selgelt kogukonnatasandit või rahvuslikku tasandit.

Praegusel hetkel ei ole aga suur osa Eesti jalgpallihuvilisi ju mitte oma kogukonnaklubi poolehoidjad, vaid saavad positiivset emotsiooni hoopis seepärast, et kusagil Inglismaal on mõni klubi, mis võidab.

MH: Võibolla on see jalgpallifännide puhul tõesti nii, aga kui võtta Eesti rahvast üldse, siis on ikkagi Eesti koondise saavutused või läbikukkumised need, mis panevad emotsioonimasina tööle. Neid, kes mingit Inglise kolmanda liiga klubi jälgivad, ei ole ilmselt Eestis väga palju.

On üks asi, millest ma jalgpalli juures siiamaani päris hästi pole aru saanud. Saan aru, et rahvuskoondiste tasemel toimuvad mõõduvõtmised toodavad rõõmu ja kurbust, aga kogu klubifänlus, eriti kui see klubi pole nii väga regionaalne… Ma pole võibolla nii palju arenenud, aga mul on raske ennast niimoodi sättida, et üks Manchesteri klubi oleks hingelähedasem kui teine. Samas on palju inimesi, kelle jaoks see on nii.

DV: Minu jaoks on ka Eesti jalgpalli puhul üks erakordselt positiivne moment selles, et ta on viinud meie arusaamise pseudoväärtustelt tõsiste väärtuste tasandile. Näitena kujutan ette, et tänu jalgpallimeeskonnale peab paidelane meieks ka mõnda mustanahalist inimest. See on erakordselt oluline. Oleme ju jalgpalli näiteks toonud, mina olen seda teinud juba ammu-ammu seoses integratsiooniga – jalgpallifännid on ju need, keda selle kaudu kasvatatakse. Nad saavad aru, mis on

Mis see on, mis paneb inimesi tribüünil käituma selliselt, nagu nad mitte kuskil mujal ei käituks?

Foto: Jana Pipar

tõeline meie: mitte nahavärv, vaid see, kuidas ta suudab väravaid lüüa, on antud kontekstis tunduvalt olulisem. Seepärast on jalgpallil minu meelest Eesti väikeste kohtade tähenduses ka suur roll. Nad pole Paides kunagi varem mustanahalist inimest näinud! Nad on ainult arvanud, et kui ilmub, siis näita ust, aga nüüd tuleb välja, et laseme hoopis väljakule.

JS: Räägitakse tippjalgpallis pikkade traditsioonidega klubidest, kellel on väga suur fännibaas, aga mängijad pidevalt vahelduvad. Ükskõik kes sinna tulevad, on päevapealt „meie“, aga samal ajal ei pruugi klubis olla mitte ühtegi sama riigi esindajat. Mõned inimesed näevad selles ka mingil moel ohukohta.

MH: Olen Pärnust pärit – minul oleks sellist Pärnu klubi raske toetada või raske sellele emotsionaalselt kaasa elada, kui seal ühtegi pärnakat ei ole. Saan aru, et see võib olla sümboolselt Pärnu esindus, aga kui seal kohalikku lõhna küljes ei ole, siis… Võibolla on see jälle arenematuse küsimus, aga mul ei tekiks siis kaasaelamise tunnet. Tahaksin ikkagi, et oleksid kohalikud poisid, kellele plaksutada ja kelle poolt karjuda.

DV: Eks nad teatud aja möödudes muutuvadki kohalikeks poisteks.

MH: Kui Pärnu meeskond koosneks ainult Kameruni poistest, siis… usun, et minu lapselapsed on juba nii arenenud, et nad võtavad seda loomulikuna, aga mul on veel väike barjäär ees.

DV: Kui Pärnu suudaks osta Kameruni poisse, kes veaksid eurosarjas poolfinaali välja, võibolla siis?

JS: Oleme palju kuulnud sellest, kuidas jalgpall on koht, kus saab pingeid maandada ja ennast välja elada, umbes nagu kuskil liftis või tualettruumis, kus end vahel igapidi välja elatakse.

DV: Hiljuti sattus kätte üks raamat grafitist Pompeis. Täpselt sama! See on ikka vägev tunne –2000 aastat tagasi võeti nuga välja, ja ikka samad tekstid, midagi pole muutunud.

JS: Loodetavasti võib siis eeldada, et jalgpallifännid sodivad tualettruumides vähem kui kõik teised inimesed. Aga ma ei ole kindel, kas see vastab tõele…

DV: Kui sõita Lasnamäelt linna, siis on igale poole kuhugi „Zenit“ kirjutatud.

JS: Mingil hetkel võib juhtuda, et see kogukondlikku või meie-tasandit kinnistav nähtus läheb üle piiri või toimib isegi vastupidi, kui nii-öelda väljamõeldud konflikt hakkab tegelikku konflikti hoopis põhjustama ning näeme, kuidas tribüünidel kaotatakse igasugune enesekontroll. Hiljuti oli kurb näide Indoneesiast. Suures plaanis on need küll üksikud juhtumid, aga neid siiski juhtub.

David Vseviov:

poole hüppavad, siis need on ju peaaegu kõik mehed.

DV: Naised ei ole nii rumalad – kui nad käivad jalgpalli vaatamas, siis nad teavad, kuidas seda tehakse!

MH: Ehk on meestel vaja rohkem sisemist frustratsiooni välja elada? Naised saavad seda võibolla teha ka mujal. Millegipärast tundub aga mulle, et pilt muutub ja naistejalgpall kerkib. Tulevikus võibolla ei ole enam see pilt nii maskuliinne.

„Jalgpall pakub näiteks korvpallist sagedamini juhuslikke võite, mis võimaldab ka väikestel nagu meie rõõmu tunda – naaseme näiteks selle võidu juurde Venemaa

üle, mida võib ikkagi teatud mõttes nimetada suhteliselt juhuslikuks võiduks. Neid valdkondi, kus võiksime analoogseid võite saavutada, ei ole väga palju.“

MH: Ma julgeks arvata, et ju on seal ühiskonnas mingid vastuolud või pinged eri rühmade vahel nii tugevad, et jalgpall aitab neil lahvatada. Paljude võistluste puhul üritatakse ju mitte kokku mängima panna ka teatud riike, kus on ette teada, et pinged on tugevad: Venemaa–Ukraina, Armeenia–Aserbaidžaan ja nii edasi. Kui elus on niigi sädet palju, siis on jalgpallil parem seda mitte puudutada.

JS: Nii et kui teatud tüüpi ühiskondlikud pinged muutuvad jõulisemaks ja selgemaks, võime eeldada, et see suurem oht avaldub mingil moel ka tribüünidel?

DV: Nii see on, kusjuures need konfliktid on ju staadionitel tekkinud ka täiesti teadlikult provotseerituna, kui ei ole mindud jalgpalli vaatama, vaid on end relvastatud. Miks meil siis muidu on tänapäeval staadionile pääsemiseks selline turvakontroll? Seal ei ole jalgpalliga midagi pistmist, see on lihtsalt mugav ruum, areen, kus omavahelisi suhteid klaarida.

JS: Oleme rääkinud kogukonnatundest. Miks on aga nii, et kui tribüünidele vaatame, siis seal on suures osas väga maskuliinne seltskond? Kas see mõjub või miks see mõjub pigem meesterahvastele? Kas see on kuidagi kultuurilooliselt niimoodi kujunenud või on siin mingisugused muud põhjused? Kui vaadata neid, kes seljaga väljaku

JS: Jalgpalli seestpoolt vaadates tunduvad asjad alati suuremad, kui nad tegelikult on – jalgpallist mõeldakse kui millestki väga unikaalsest, mis suudab kogu maailma pilgud ühte kohta suunata. Aga olen aru saanud, et me tegelikult ei peakski seda mõju nii eriliseks pidama?

DV: Suured gladiaatorite võitlused Colosseumis või võiduajamised Konstantinoopolis – tolle aja võimaluste raamides ei olnud nende tähtsus kindlasti väiksem kui tänapäeval jalgpalli EMil või MMil. Konstantinoopolis lõppesid need sageli ülelinnaliste löömingutega, mõningad korrad viisid keisri kukutamiseni – jällegi tulevad mängu eelnevad pinged, mitte võiduajamine ise. Tänapäeval saavad tänu kõikidele võimalustele jalgpalli jälgida loomulikult miljardid, aga antud ruumis mängisid need sündmused täpselt samasugust rolli.

MH: Praeguses maailmas enamikule inimkonnast ei lähe ju jalgpall tegelikult eriti üldse korda. Kui meid on kokku seitse miljardit, siis palju neid vaatajaid ja pisarapoetajaid on, kokku miljard? See on ikka kogu gloobusega võrreldes tugev vähemus. Muidugi on jalgpallikogukond üks suuremaid, võimsamaid ja tähtsamaid, aga liiga uhkeks ei saa ka minna.

DV: Spordimaailmas on ta kindlasti unikaalne, selles pole kahtlust.

Vaata kogu konverentsi ja vestlusringi täispikkuses aadressilt https://youtu.be/ml1-7PHZpyE. Videoni saab jõuda ka selle QR-koodi abil:

Ajakirjanike ennustuse pani võimsalt kinni

Märtsikuu numbris palusime Premium liigat kajastavatel ajakirjanikel vastata hooaja eel kümnele ennustusküsimusele, et teada saada, mida žurnalistid uuelt jalgpalliaastalt ootavad. Kui eelmisel aastal piisas Tarmo

Tiislerile esikohaks vaid kuuest punktist, siis seekord nähti ajakirjanike ennustuse kolmeaastase ajaloo vägevaimat esitust: Soccernet.ee raudvara Kristjan Remmelkoor vastas õigesti lausa ühek-

sale küsimusele, jäädes punktist ilma vaid hooaja publikurekordi küsimuse puhul!

Remmelkoore seljataga eraldus teistest ka ülejäänud esikolmik – Ott Järvela sai tugeva kaheksa silmaga teise koha, Karl Juhkami kolmanda koha. Publikurekordile kõige lähemale pakkunud ja selle eest lisapunkti saanud Rasmus Voolaid oli neljas, ülejäänud vastajate puhul oli publikurekordi (1987) kõige lähemale saanud küsimus viigilahutajaks.

Tallinna Kalev suudab teenida vähemalt sama palju punkte (20) kui 2020. aastal?

Kumb meeskond lõpetab tabelis kõrgemal, kas Tallinna Legion või Narva Trans?

Kumb meeskond lõpetab

tabelis kõrgemal, kas Tartu Tammeka või Pärnu Vaprus?

Madis Kalvet, Delfi/EPL

Steiv Silm, S-Film Raul Ojassaar, Jalka

Aet Süvari, ERR

Kadi Parts Eigo Kaljurand, Delfi/EPL

Siim Pulst, Soccernet.ee

Gunnar Leheste, Delfi/EPL

Jana Pipar, EJLi fotograaf Levadia Levadia Levadia Flora Levadia Levadia Levadia Levadia Levadia, Flora, Paide Levadia, Flora, Paide Levadia, Flora, Kalju Levadia, Flora, Paide Levadia, Flora, Kalju Levadia, Flora, Paide Flora, Levadia, Kalju Levadia, Flora, Paide Levadia, Paide, Flora Levadia, Paide, Flora Levadia, Flora, Paide Flora Paide Levadia Flora Paide Levadia Flora Kalju Flora Paide Flora Zakaria Beglarišvili Zakaria Beglarišvili Zakaria Beglarišvili Zakaria Beglarišvili Liliu Liliu Liliu Zakaria Beglarišvili Kaimar Saag Zakaria Beglarišvili Liliu jah jah jah jah jah jah ei ei ei ei jah 3500 1930 1680 1600 1000 3333 2222 1600 2500 2600 2789 ei ei ei ei ei ei ei ei ei jah ei jah ei jah ei jah jah ei ei jah ei ei Trans Trans Trans Trans Trans Trans Trans Trans Trans Trans Legion Tammeka Vaprus Vaprus Tammeka Vaprus Tammeka Tammeka Tammeka Tammeka Tammeka Vaprus 6 5 5 5 5 5 4 4 4 4 2 2023 JAANUAR JALKA 53

Mart Treial, Õhtuleht Levadia ENNUSTUS Foto: Jana Pipar

Levadia Levadia

Väravakütid

Eesti jalgpalliliigad arvudes

Järgnevatel lehekülgedel avaldame kõigi meeste ja naiste täiskasvanute liigade tabelid ja parimad väravakütid. Meeste Premium liiga kohta toome ära kõik väravalööjad ning statistikat väravasöötude, penaltite, kollaste ja punaste kaartide ja kohtunike kohta.

Premium liiga

Vanim väravalööja: Konstantin Vassiljev (Tallinna FC Flora), 38 aastat, 1 kuu ja 14 päeva, 1.10 mängus Tallinna Legioni vastu

Noorim väravalööja: Henri Käblik (Tartu JK Tammeka), 17 aastat, 3 kuud ja 25 päeva, 13.08 mängus Tallinna Kalevi vastu)

Henrik Ojamaa Tallinna FC Flora

Ioan Jakovlev JK Tallinna Kalev

Kevin Kauber Pärnu JK Vaprus

Maksim Gussev Nõmme Kalju FC

Mark Anders Lepik Tallinna FC Flora

Oleksandr Koževnikov JK Narva Trans

Pavel Dõmov Tallinna JK Legion

Robert Kirss Tallinna FCI Levadia

Volodõmõr Prõjomov JK Narva Trans

Aleksandr Šapovalov Tallinna FC Flora

Aleksandr Zakarljuka JK Narva Trans

Henrik Pürg Tallinna FC Flora

Igor Subbotin Nõmme Kalju FC

Ken Kallaste Tallinna FC Flora

Markus Vaherna Tallinna JK Legion

Sergei Mošnikov Paide Linnameeskond

Henri Käblik Tartu JK Tammeka

Jevgeni Demidov JK Narva Trans

Marko Putinčanin Tallinna FCI Levadia 4

Markus Poom Tallinna FC Flora 4

Mechini Gomis Paide Linnameeskond 4

Märten Pajunurm FC Kuressaare 4

Taaniel Usta Pärnu JK Vaprus 4

Vladimir Avilov Nõmme Kalju FC 4

Abdul Razak Yusif Paide Linnameeskond 3

Aleksandr Kukharev Tartu JK Tammeka 3

Foto: Jana Pipar

Väravasöödud

Mängija Võistkond

Võidetud vead

Penaltid

Volodõmõr Prõjomov JK Narva Trans 3 1 33,3

Ebrima Singhateh Paide Linnameeskond 2 2 100

Marko Putinčanin Tallinna FCI Levadia 2 2 100

Märten Pajunurm FC Kuressaare 2 2 100

Alex Matthias Tamm Nõmme Kalju FC 2 1 50

Deabeas Nii Klu

Owusu Sekyere Paide Linnameeskond 2 1 50

Igor Subbotin Nõmme Kalju FC 2

/

Klubi

Saliste Paide Linnameeskond 2445/2022 83 Maximiliano Uggè Tallinna FCI Levadia 2288/2028 89 Milan Mitrović Tallinna FCI Levadia 2105/1867

Tamberg JK Tallinna Kalev

Trevor Elhi Nõmme Kalju FC

Volodõmõr Prõjomov JK Narva Trans

Aleksandr Zakarljuka JK Narva Trans

Aleksandr Volkov Nõmme Kalju FC

Carl Robert Mägimets Tartu JK Tammeka

Deabeas Nii Klu

Owusu Sekyere Paide Linnameeskond

Jegor Žuravljov JK Narva Trans

Henrik Pürg Tallinna FC Flora 5

Ivans Baturins Tallinna JK Legion 5

InStat

Zakaria Beglarišvili tuli oma karjääris esimest korda Premium liiga parimaks väravakütiks.

Foto: Katariina Peetson

Kristjan Kask Pärnu JK Vaprus 5

Maksim Podholjuzin Tallinna FCI Levadia 5

Martin Kase Pärnu JK Vaprus 5

Martin Käos JK Narva Trans 5

Mattias Männilaan FC Kuressaare 5

Nikita Ivanov Tallinna JK Legion 5

Nikita Mihhailov JK Narva Trans 5

Roman Nesterovski JK Narva Trans 5

Sergei Zenjov Tallinna FC Flora 5

Taijo Teniste Tartu JK Tammeka 5

Tristan Toomas Teeväli JK Tallinna Kalev 5

Yohan Mannone Nõmme Kalju FC 5

Hoiatuste põhjused

Harju JK Laagri võitis esiliiga ja tagas sellega uueks aastaks koha Premium liigas. Foto: Jana Pipar

Esiliiga

Võistkond Mänge Võite Viike Kaotusi Väravaid Punkte

Esiliiga B

Väravakütid

Nimi Võistkond Väravaid

1. Egert Õunapuu FC Nõmme United 36

2. Andre Järva Harju JK Laagri 20

3. Roman Sobtšenko Harju JK Laagri 17

4. Nikita Dronov Tallinna FCI Levadia U21 16

5. Bubacarr Tambedou Paide Linnameeskond U21 16

6. Andre Paju FC Elva 15

7. Aleksandr Šapovalov Tallinna FC Flora U21 15

8. Andreas Kiivit Tallinna FC Flora U21 14

9. Devid Lehter FC Elva 13

10. Ken-Marten Tammeveski Viimsi JK 13

Vanim väravalööja: Veiko Kütt (FC Elva), 36 aastat, 3 kuud ja 18 päeva, 12.09 mängus Ida-Virumaa FC Alliance’i vastu

Noorim väravalööja: Patrik Kristal (Tallinna FCI Levadia U21), 14 aastat, 5 kuud ja 6 päeva, 18.04 mängus Harju JK Laagri vastu

Väravakütid

Vanim väravalööja: Aivar Anniste (JK Tallinna Kalev U21), 42 aastat, 8 kuud ja 18 päeva (6.11 mängus Raplamaa JK vastu)

Noorim väravalööja: Alfred Jüriöö (Nõmme Kalju FC U21), 15 aastat, 4 kuud ja 7 päeva (24.04 mängus Raplamaa JK vastu)

9.

Nahk JK Tabasalu 15

10. Dinārs Ekharts JK Tabasalu 14

2018. aastal klubi ajaloos esimest korda Eesti naiste meistriks tulnud Flora kirjutas oma nimele tänavu juba viienda tiitli – esimest korda läbiti hooaeg täiseduga. Foto: Katariina

Naiste meistriliiga

Esmalt mängiti kolmeringiline turniir, kus kõik võistkonnad mängisid omavahel kolm korda läbi. Viimases faasis mängisid ühe ringi omakeskis läbi esineliku naiskonnad, sama tegid tagumise neliku naiskonnad.

Naiste esiliiga

Väravakütid

Esmalt mängiti kaheringiline turniir, kus kõik võistkonnad mängisid omavahel kaks korda läbi. Viimases faasis mängisid ühe ringi omakeskis läbi esiviisiku naiskonnad, sama tegid tagumise neliku naiskonnad.

II LIIGA PÕHJA/IDA PIIRKOND

8.

10.

Peetson

II LIIGA LÕUNA/LÄÄNE PIIRKOND

III LIIGA IDA PIIRKOND

III LIIGA PÕHJA PIIRKOND

RUBRIIK III JA IV LIIGA

III LIIGA LÄÄNE PIIRKOND

III LIIGA LÕUNA PIIRKOND

IV LIIGA PÕHJA/LÕUNA PIIRKOND

Esmalt mängisid kõik võistkonnad omavahel ühe korra läbi. Seejärel mängis esikaheksa omakeskis veel ühe ringi, tagumine nelik kohtus omavahel veel kahel korral.

IV LIIGA PÕHJA/LÄÄNE PIIRKOND

IV LIIGA VÕITJA: Saue JK II – Harju

Esmalt mängisid kõik võistkonnad omavahel ühe korra läbi. Seejärel mängis esiseitse omakeskis veel ühe ringi, sama tegi tagumine kuuik.

EESTI JALGPALLI KAARDIMÄNG NÜÜD SAADAVAL!

Indrek Sei

rääkis, kuidas ta noorena ujumistrenni asemel salaja jalgpallitrenni hiilis.

tundi otseülekandeid tootis meistriliiga aastalõputurniirist Tallinna TV.

Teivashüppes

tuli 2004. aastal Eesti meistriks Lea Saapar, kes oli 2012. aastal naiste esiliiga parim väravakütt.

Kas soomlased on hoki või vuti usku?

2013. aasta esimese Jalka kaanestaar oli Zlatan Ibrahimović, kelle autobiograafia värskelt eesti keelde tõlgiti. Jalka avaldas sellest katkendi, kus Ibrahimović rääkis, kuidas ta noorena Malmö treeningutel end paremal järjel peredest tulnud kaaslaste kõrval võõrkehana tundis ja kuidas jalgrattaid varastas.

Arvamuskülgedel mõtiskles peatoimetaja Indrek Schwede Soome spordielu paradoksi üle: ühest küljest on jalgpall seal selgelt kõige harrastatum spordiala, ent rahvus- ja kõige populaarsemaks alaks peetakse hoopis jäähokit. Schwede tõi välja, et muu hulgas pole Soomes aasta sportlaseks valitud mitte ühtegi hokimängijat, küll aga kaks jalgpallurit – Jari Litmanen ja Sami Hyypiä.

„Soome inerts paistab olevat nii suur, et isegi koondise finaalturniirile jõudes ei pruugi vanad arusaamad laguneda. Aga teisalt, mine tea. Kui soomlased saavad suhu maitse, mida tähendab edu spordi kuninglikul alal, ja samuti tähelepanu maitsta, võib noore põlvkonna toel toimuda järske muutusi.“

Kümnend hiljem on meil hea võrdlusmaterjal olemas: Soome jalgpallikoondis jõudis teadupoolest viimasele EM-finaalturniirile ning nii 2019. kui 2020. aastal valiti aasta sportlaseks just jalgpallur: esmalt Teemu Pukki, siis Lukáš Hrádecký.

Huvitava loo jutustas Jalkale Nõukogude Liidu koondise kunagise eesti juurtega kapteni Igor Netto vend Lev, kelle sõnul olevat Eesti selgeltnägija Luule Viilma 1999. aastal vaid paar nädalat enne Igori surma Moskvas kirjeldanud tolle pilti vaadates, kuidas Nettode Moskvas asunud korterile oli peale pandud needus, mis veel peaaegu sajand hiljemgi iseäranis Igor Nettot ja temaga seotud inimesi mõjutas. Lev Netto sõnul sai sellega seletada muu hulgas seda, kuidas tema venna haud mõni kuu pärast matuseid põlema süttis ning kuidas kaks aastat pärast seda Igorist graniitmonumenti vorminud skulptor Aleksandr Tu-

madeikin seda tehes surnult kokku vajus.

Eesti koondise abitreenerina töötanud Janno Kivisild rääkis sellest, kuidas ta plaanis minna kümmekonna välismaa tipptreeneri juurde stažeerima, et töötada välja ideoloogia Eesti jalgpallile ehk Eesti mängustiil. Eesti Jalgpalli Liidu tehniliseks direktoriks asumise eel soovis Kivisild eelkõige kohtuda ja suhelda kindlat tüüpi treeneritega.

„Välistreenerite valikul on kriteeriumiks mitte kuulus nimi ja suured võidud, vaid see, kui palju on ta meeskonna arendaja. See peab olema treener, kes on oma karjääris pidevalt edukaid meeskondi üles ehitanud ega ole rajanud oma tulemusi kokkuostetud staaridele. Ma tean treenereid, kellelt oleks õppida, kuid palju sõltub sellest, kui palju me suudame oma soove realiseerida.“

Suusasprinter Peeter Kümmel rääkis Jalkale, et soovib suusakarjääri lõppedes taas jalgpalli mängida – hooaegadel 2005 ja 2006 pallis ta FC Kääriku ja FC Otepää ridades. IV liigas pallinud Kümmel oli platsil pika kasvu ja hea võhmaga kasulik tegija hoolimata sellest, et noorena polnud ta jalgpallitrennis käinud. Eesti jalgpalli tegemistega üritas Kümmel samuti jõudumööda kursis olla. „Klubimängijaid ma väga ei tea, aga rahvuskoondise tegemistele hoian pöialt. Hea on vaadata, kui nad kohati tõsist asja väljakul korraldavad. Ja siis on veel Eesti rahvuskoondises mees nimega Gert Kams, kes õppis minuga koos Otepää spordikoolis ja oli sel ajal kahevõistleja. Temale elan kaasa, sest ta on raudselt Eesti parim jalgpalli mängiv talisportlane.“

Postritel olid Tarmo Neemelo, Yaya Touré, Aiden McGeady ja Robert Lewandowski, luubi all oli FC Flora 19aastane poolkaitsja Brent Lepistu (fotol).

Loe Jalka vanu numbreid aadressil www.issuu.com/jalka!

Pane end proovile!

„Pane end proovile!“ pakub Jalka lugejatele igakuiselt pisut nuputamist – nii viktoriiniküsimuste vormis kui küsimustega reeglite tundmise kohta. Seekord on viktoriiniküsimused

kõik otsapidi seotud lõppenud

MM-finaalturniiriga.

Mälumäng

1. Inglismaa koondise eest on viimasel kolmel MM-finaalturniiril algkoosseisus platsile saanud alla 20aastane mängija. Kes on need neli mängijat? 2014. aastal oli neid koguni kaks, kusjuures kõik neli kuulusid sel MMil meeskonna koosseisu.

2. Hoolimata sellest, et tegu on alates 2015. aastast Chelsea mängijaga, sai küsitav Ghana koondises MMil väljakule pääsenud pallur oma seni viimased Premier League’i minutid kirja hooajal 2015–16. Sellest ajast saati on ta laenul käinud Schalke 04, Reimsi, Mallorca, PAOKi ja Readingu ridades, enne Chelseat oli ta aga Augsburgis Ragnar Klavani tiimikaaslane. Kes ta on?

3. Küsitav 19aastane pallur on varem kuulunud nii FC Barcelona kui Pariisi Saint-Germaini hingekirja, ent sai koondisedebüüdi kirja alles tänavusel MMil kaheksandikfinaalis. Kodumaa kõrgliigas on ta sel hooajal löönud 14 mänguga kaheksa väravat. Noormängija eesnimi kattub ühe jalgpalliajaloo parima poolkaitsja mängijanimega. Kellest on jutt?

4. Sel aastal jõudis esimene Aafrika riik teadupoolest poolfinaali, aga peale selle juhtus MM-ajaloos esimest korda midagi, mis oli seni olnud ainult Euroopa riikide päralt: nimekirja, kus seni olid vaid (ja täpselt sellises järjekorras) Ungari, Ida-Saksamaa, Itaalia, Norra ja Šveits, lisandus üks araabia riik. Millise nimekirjaga on tegemist?

5. Poola koondise väravavaht Wojciech Szczęsny tõrjus MMil mängu sees kaks penaltit, tõustes sellega eksklusiivsesse klubisse – varem oli ühel turniiril kaks penaltit tõrjunud vaid üks mängija, tehes seda 2002. aastal kohtumistes Poola ja Lõuna-Korea vastu. 2004. aastal sai küsitavast väravavahist Premier League’i ajaloo teine kollkipper, kes suutnud värava lüüa, profikarjääri lõpetas ta Tottenham Hotspuris 2015. aastal alles 44aastaselt. Kes ta on?

Sina oled kohtunik

1. Ründaja vastu sooritatakse vastasvõistkonna karistusalas hooletu viga ja määrad penalti, kuid vea sooritajale hoiatuskaarti ei anna. Ründaja tohterdamiseks kutsutakse platsile meditsiiniline personal, kuid sama ründaja soovib penaltit lüüa. Milline on sinu otsus?

a) ta võib platsile jääda, kui on penaltilööja

b) ta ei tohi platsile jääda, kuna olukorras ei näidatud kaarti

c) ta ei tohi platsile jääda, kuna olukorras ei näidatud punast kaarti

d) ta tohib platsile jääda olenemata sellest, kas näidati kaarti või mitte

2. Käimas on mängu viimased minutid ja eduseisus oleval võistkonnal on kasutada audivise. Mängija a hakkab auti sisse viskama, ent jätab selle viimasel hetkel mängijale b – on selge, et tegemist on ajavenitamisega. Milline on sinu otsus?

a) annad kollase kaardi mängijale b

b) annad kollase kaardi mõlemale

c) annad audi teisele võistkonnale

d) annad kollase kaardi mängijale a

3. Toimub mängujärgne penaltiseeria. Lased vilet ja lööja asub penaltit sooritama. Ta jääb hoojooksul seisma, seejärel jätkab jooksu ja lööb palli väravasse. Sinu otsus?

a) värav loeb

b) loed palli möödalööduks

c) penalti läheb kordamisele

möödalööduks ja penaltilööjat hoiatatakse kollase kaardiga.

penalti sooritamiseks mõeldud vilet, siis loetakse penalti

3. Õige on variant b) – reegel 10 sätestab, et kui penaltilööjat karistatakse rikkumise eest, mis on sooritatud peale kohtuniku

küljesisseviske sooritamist, kuid jättes selle siis ootamatult tiimikaaslasele.

2. Õige on variant d) – reegel 12 sätestab, et kohtunik peab hoiatama mängijat, kes viivitab mängu taasalustamisega, alustades

1. Õige on variant a) – reegel 5 sätestab, et mänguväljakult ärasaatmiseks võib erandi teha, kui määratud on penalti ja vigastatud mängija on penaltilööja.

Vastused

Vastused

1. Luke Shaw ja Raheem Sterling (2014), Trent Alexander-Arnold (2018), Jude Bellingham (2022)

2. Baba Rahman

3. Xavi Simons

4. Meeskonnad, kes on suutnud MM-finaalturniiril alistada hilisema tiitlivõitja (2022. aastal lisandus nimekirja Saudi Araabia, kes sai alagrupiturniiril Argentinast jagu)

5. Brad Friedel

Foto: Jana Pipar

Jaanuarikuu sünnipäevad

Richarlisoni tätoveering

lõi sotsiaalmeedia kihama

Brasiilia koondise ründaja Richarlison lõi küll turniiri ühe efektsema värava, ent nagu ka ülejäänud koondisel, lõppes temagi turniir pisarates: peale selle, et koondis langes veerandfinaalis Horvaatia vastu välja, sai Tottenhami ründaja samas mängus vigastada ja peab väljakule naasmiseks umbes kuu aega ootama.

Ootusaega täitis Richarlison aga suure projektiga: nimelt lasi ta seljale tätoveerida hiiglaslikud pildid Ronaldost, Neymarist ja iseendast, samuti Peléle suunatud lause, Brasiilia lipu ja pildi iseendast slummi taustal.

Fännid ei võtnud kehakaunistust üldiselt hästi vastu –paljud pidasid seda ebaõnnestunuks või lihtsalt imelikuks.

„Kas kujutate ette, et tätoveeriksite endale inimese näo, kes varem teie tööd tegi, iseenda näo ja oma praeguse kolleegi?“ küsis üks kommentaator. „Pange end korra Neymari asemele – mis tunne oleks teil tööle minna, kui üks töökaaslane on oma kehale suurelt teie näo lasknud joonistada?“ naljatas teine.

Ringlema läksid koguni kuulujutud, et Neymar olevat olnud tätoveeringust sedavõrd šokeeritud, et saatis Richarlisonile 30 000 eurot selleks, et too laseks Neymari näo seljalt eemaldada…

Parim väravakütt

hankis endale ise karika

Mosambiigi jalgpalliliiga lõppenud hooaja parimaks väravakütiks tuli 11 tabamusega Ferroviário de Nampula meeskonna ründaja Isac de Carvalho. 33aastane ründaja pidi aga eduka hooaja järel tegema omapärase sammu: nimelt hankis ta endale ise parima väravaküti karika, sest liiga ei andnud seda talle välja – Mosambiigi jalgpalliliit on sätestanud, et auhinda ei anta välja, kui parim väravakütt ei jõua hooajaga 15 tabamuseni.

„See võib tunduda kummaline, aga täna läksin linna ja maksin omast taskust selle eest, et saaksin Mosambiigi meistriliiga parima väravaküti karika,“ kirjutas de Carvalho sotsiaalmeedias. „Otsustasin ennast pärjata – leian, et ütlus „kui sa ei tee seda ise, siis ei tee sinu heaks seda ka keegi teine“ kehtib siin ideaalselt. Asi ei ole rahas – see on hoopis muus, sageli väikestes žestides ja detailides. Näiteks on minu jaoks oluline, et kui karjääri lõpetan, on mul lastele ja teistele väikestele sugulastele midagi ette näidata.“

Karikatuur: Meelis Naudi

Karl-Eerik Luigend

30

15. jaanuaril tähistab 30. sünnipäeva ainus eestlane, kes löönud rahvusvahelisel suurturniiril värava. 2012. aastal kaotas Eesti koondis kodusel U19 EM-finaalturniiril küll kõik kolm alagrupimängu, kuid lõi siiski ühe värava – Kadrioru staadionil toimunud kohtumises Kreeka eakaaslaste vastu sahistas vastaste võrku meeskonna kapten Karl-Eerik Luigend.

Läbi ja lõhki FC Flora kasvandik tegi kõrgliigadebüüdi juba 2009. aastal Viljandi Tuleviku särgis ning murdis end Flora esindusmeeskonna piiri peale 2011. aastal. 2012. aastal oli ta juba Floras põhitegija rollis.

Karjääri vasakäärena alustanud Luigend nihkus profikarjääri lõpus keskpoolkaitsjaks ning mängis 2015. aasta teise poole Paide Linnameeskonnas laenul, misjärel otsustas ta vaid 22aastaselt karjäärile joone alla tõmmata. Jalgpalliga jäi ta aga seotuks ka hiljem, töötades vahepeal näiteks Flora kokana.

Filosoofiliste mõtiskluste ja väljaütlemiste poolest tuntud Luigend debüüdini A-koondises lõpuks ei jõudnudki: 2014. aasta suvel kuulus ta küll maavõistlusmängus Tadžikistaniga pingile, kuid platsile ei pääsenud.

LHV edetabel

Novembrikuu esikakskümmend tehingute summa põhiselt (sulgudes koht eelmise kuu edetabelis).

1. (1.) Tallinna FC Flora

2. (2.) Tartu Jalgpallikool Tammeka

3. (3.) Nõmme Kalju FC

4. (5.) FC Elva

5. (14.) Tallinna JK Legion

6. (4.) FC Nõmme United

7. (6.) Viljandi JK Tulevik

8. (7.) Paide Linnameeskond

9. (8.) JK Tallinna Kalev

10. (9.) JK Tabasalu

11. (11.) FC Kuressaare

12. (12.) Rakvere JK Tarvas

13. (17.) Viimsi JK

14. (13.) Tallinna FCI Levadia

15. (15.) JK Welco

16. (19.) Pärnu JK Poseidon

17. (20.) Saku Sporting

18. (16.) Pärnu JK Vaprus

19. (18.) FC Hiiumaa

20. (10.) FC Tallinn

LHV kaardiga toetad oma lemmikut – iga sinu ostu pealt maksab LHV pank kümme eurosenti sinu valitud jalgpalliklubi toetuseks.

VANA FOTO

Foto: Lembit Peegel

Lembit Peegli fotol heitleb Luigend kodusel EMil Portugali koondislaste Tiago Ferreira ja Tiago Iloriga.

Detsembrikuu ristsõna õige vastus oli „Elagu juubilar“.

Õige vastuse eest võitis EJLi advendikalendri Liia Nikiforov.

Jaanuarikuu ristsõna õigeid vastuseid ootame aadressil ristsonad@jalgpall.ee 20. jaanuariks.

Õigesti vastanute vahel loosime välja EJLi pleedi.

NB! Loosimisel osalemiseks peab vastuse saatma koos ees- ja perekonnanimega.