Kuidas Liverpool ja Manchester United viiki mängisid

Jalka taaselustab mõneaastase pausi järel populaarse taktikarubriigi, kus võtame iga kord luubi alla mõne põneva mängu, strateegilise nüansi või kavala lahenduse. Esimeses loos räägib FC Flora abitreener Joel Indermitte 17. jaanuaril Premier League’is toimunud liidrite kohtumisest Liverpooli ja Manchester Unitedi vahel.

Tekst: Joel Indermitte, FC Flora abitreener

Kuigi paljud ootasid kahe suure mängust väravasadu ja meeletut andmist, lõppes kohtumine seekord väravateta viigiga. Kodus mänginud Liverpoolile tähistas see juba kolmandat järjestikust liigamängu, kus ei suudeta väravat lüüa – liidrikohta hoidnud Unitedile oli viik pigem hea tulemus, sest Liverpool polnud enne seda kohtumist juba 67 kodust liigamängu järjest kaotuskibedust tundnud.

Väravateta viik ei tähenda tingimata seda, et tegemist oleks olnud halva mänguga – taktikaliselt pakkus see nii mõndagi põnevat.

Üldasetus

Punastes särkides Liverpooli algkoosseisus tasub tähele panna kaht asja: kaitsjate vigastuskriisi tõttu alustasid keskkaitses tavapärased keskpoolkaitsjad Jordan Henderson ja Fabinho, samuti asetas peatreener Jürgen Klopp veidi üllatuslikult keskväljale Xherdan Shaqiri, kes ei alusta just väga sageli. Ülejäänud rivistus oli Liverpoolile suuresti tavapärane. Tumedates vormides Manchester Unitedi puhul usaldas peatreener Ole Gunnar Solskjær tavapärast töökate ja pigem kaitsvate äärekaitsjatega tagaliini, mida ta on tavaliselt ikka suurtes mängudes kasutanud. Üllatus oli keskpoolkaitsja Paul Pogba paremale äärele asetamine, samuti tõsiasi, et Marcus Rashford oli tipuründaja ja Anthony Martial vasakul äärel – seni olime harjunud nägema, et Martial on kesktormaja kohal ja Rashford äärel.

Liverpool rünnakul

Liverpool üritas mängu üles ehitada peamiselt kaitsest lühikeste söötudega. Keskkaitsepaari moodustasid Fabinho ja Henderson, kelle omadused palliga mängu ja rünnakute ülesehituse faasis sobivad hästi Liverpooli mängustiiliga.

Kaitsest mängu üles ehitades kasutati keskväljal Thiagot, et luua Rashfordi ja Bruno Fernandese vastu kolm kahe vastu ülekaal, kus Thiago langes vahepeal keskkaitsjate vahele või proovis püsida Unitedi ründajate selja taga.

Andy Robertson oli mängu jooksul väga aktiivne ning tõusis mööda vasakut äärt tihti kõrgele, nagu talle kombeks. Nägime mitmel korral ka Trent Alexander-Arnoldilt Robertsonile suunatud pikki diagonaalpalle.

Keskpoolkaitsjad Georginio Wijnaldum ja Shaqiri tõusid kõrgemale, kus prooviti Roberto Firmino madalamale langemise abil Unitedi kahemehelise keskvälja vastu ülekaalu tekitada. Unitedi kompaktse kaitsetöö pärast Firminot palliga aga väga sageli üles ei leitud.

Mohamed Salah ja Sadio Mané üritasid mängida mitmekülgselt, hoiti laiust ja üritati ääre pealt teravust luua. Samas prooviti Firmino madalamale langemise abil süstida kaitseliini taha ja hoida Unitedi keskkaitsjaid surve all. United seisis kaitsefaasis madalamas 4-4-2 asetusega kaitseblokis, kus Fernandes ja Rashford asetsesid kõrvuti ründajatena. Fredi ja Scott McTominayst koosnev keskväli oli väga töökas ja tegi palju musta tööd, et sulgeda sööduliine ja hoida keskvälja kompaktsena. Pogba ja Martial mängisid äärepoolkaitsjatena pigem kitsalt, et hoida mängu kompaktsena ja võtta ruumi ära Liverpooli keskväljamängijatelt. Unitedi kaitseliin tuli hästi toime üks ühe vastu olukorras mängijaid kaitstes ning suutis väga ohtlikke olukordi üldiselt vältida.

Manchester Unitedi

üleminek rünnakule

Nagu kogu senise hooaja jooksul, oli ka seekord näha, et United pööras suurt rõhku kaitsest rünnakule üleminekutele. Kaitses mängiti kompaktselt ning kohe kui pall võideti, rünnati esmajoones vabu tsoone, mis olid Liverpoolil tekkinud. Peamiselt tekkis ruumi Liverpooli tõusvate äärekaitsjate selja taha, kuhu tegid tihti oma jookse nii Martial kui Rashford. Bruno Fernandese roll kontrarünnakute puhul oli pigem liikuda kiirelt vabasse tsooni ja vabastada oma sööduga ründavad mängijad. Pogbad nägime üleminekute puhul tihti liikumas pigem keskväljale lisamängijaks, kui mööda äärt kiirelt vabasse ruumi sööstmas. United suutis mitmel puhul jõuda väga ohtlike momentideni ja eelkõige Rashfordi sööstud olid need, mis Liverpoolile peavalu valmistasid.

Unitedi rünnak ja Liverpooli pressing

United üritas oma mängu ehitada esmajoones kaitsest lühikese sööduga, kuid selle muutis raskemaks Liverpooli kõrge pressing. Selle puhul tegid tööd eelkõige Salah ja Mané, kes proovisid esmajoones survestada Unitedi keskkaitsjaid, samal ajal kui Firmino langes madalamale ja kontrollis Unitedi keskväljamängijaid. Shaqiri oli võrreldes Wijnaldumiga veidike kõrgemas rollis, kus ta survestas nii äärekaitsjat Shaw’d kui toetas Firminot keskväljamängijate pressinguga. Kuna Liverpooli pressing oli intensiivne ja tööd tehti suurte jõududega, oli United sunnitud mitut puhku mängima pikki palle ründajate poole, aga kuna Unitedi ründemängijad eesotsas Rashfordiga ei ole õhuduellides väga head, siis lõppesid paljud sellised olukorrad pallikaotusega. Kui Unitedil oli võimalus tulla surve alt välja, siis käis nende peamine rünnakutegevus mööda vasakut äärt: kui väljak pikkupidi kolmeks jagada, toimus vasaku ääre kaudu koguni 43 protsenti Unitedi rünnakutest. Luke Shaw tõusis aktiivselt mööda oma äärt, kus koos Martialiga üritati luua kaks ühe vastu olukordi Trent Alexander-Arnoldi vastu. Bruno Fernandes liikus endale omaselt vabas rollis, kuid kaldus pigem samuti vasaku ääre poole. Pogba mängis seevastu rünnakufaasis pigem nagu keskväljamängija ja tõmbus väga tihti väljaku keskosasse, kus üritas leida vaba ruumi ja tekitada ülekaalu Liverpooli kolme keskväljamängija vastu. Rashford oli väga sirgjooneline ning otsis pidevalt võimalusi nõelamaks oma jooksudega liini taha.