Täiuslik Must Ime – José Leandro Andrade

Uruguaylasest José Leandro Andradest sai 97 aastat tagasi maailma esimene rahvusvahelise kaaluga jalgpallitäht. Tema briljantne tehnika ja taktikaline taip, tema võime poolkaitsjana neutraliseerida ohtlikke vastaseid ning loominguliste üksikläbimurrete ja ülitäpsete söötudega juhatada ja inspireerida meeskonna ründetegevust tõid Uruguayle kolmelt esimeselt rahvusvaheliselt tiitlivõistluselt kolm kulda.

Tekst: Indrek Schwede Fotod: Indrek Schwede arhiiv

Uruguay meeskond tervitab rahvast enne 1928. aasta OM-finaali esimest kohtumist. Paremal José Leandro Andrade.

Diego Maradona surma järel tõstatus ooda- José Leandro Andrade – La Maravilla Negra, Must tult küsimus, kas lahkunu oli maailma kõigi Ime. aegade parim jalgpallur. Aga küsimus polnud ainult selles, kas tema või Pelé. Vastandusid „Me treenime kanu taga ajades!“ ka tele- ja veebiajastu (Messi ja Cristiano Ronal- José Leandro Andrade sündis 1901. aastal Saltos.1 do) ning sellele eelnenud pabermeedia ajastu vu- Tema ema oli argentiinlanna ja isa arvatakse oletitähed. Raadio käis alates eelmise vat Brasiiliast tulnud endine Aafrika sajandi kahekümnendatest rööbiti ori, kes oli poisi sündides 98aastatrükimeediaga, kuid on jätnud meile ne. Ta kasvas üles muusika ja tantsu vähe jälgi, mille järgi minevikku hin- keskel ning Montevideosse ei siirnata. Mõistagi on iga võrdlus subjektiivne. Seda raskem on võrrelda eri „Eurooplaste jaoks oli see, mida nad nägid, ulm, unistus, millest dunud noormees üksnes jalgpalli pärast. Ta tahtis osaleda karnevalipidustustel! Seda ta tegigi: ta oli ajastute tähti. Varasematest on al- võis vaevu uskuda, et see saab pealinna karnevalimuusik, kingavikles vaid ajaleheread, võibolla mõni olla tõsi. Mängu kajastavate sija ja mängis amatöörliigades. 1918. filmijupp või paremal juhul terve mäng. Tänapäevaste tähtede iga liikumine palliplatsil on aga talletatud. reporterite hämmeldus oli nii suur, et nad märkisid üles valesid aastal siirdus ta Montevideo FC Misionesi ridadesse, mis samal aastal meistriliigast välja kukkus. Aastatel Ometi koostatakse ajastuüleseid väravalööjaid ja minuteid.“ 1920 ja 1921, kui ta oli sõjaväeteenissümboolseid koondisi. See on põnev tuses, pallis ta Montevideo FC Retegevus ja seab koostajaile kohustuse oma otsu- formersis, mis samuti kõrgemast liigast pudenes. seid põhjendada. Üks neist, kes pretendeeriks 1922. aastal mängis Andrade ühes Montevideo maailma kõigi aegade sümboolsesse koondisse, väikeklubis Oriental Pocitoses, mis sai nime linon Uruguay kolmele suurvõidule kaasa aidanud najao järgi ja mille liivastel väljakutel jäi ta silma

rahvusmeeskonna kaptenile José Nasazzile, kes olümpiamänge käsitlev teatmeteos. „Mängu kajaskutsus ta äsja profiliigasse tõusnud Bella Vistas- tavate reporterite hämmeldus oli nii suur, et nad se. 1923. aastal tegi Andrade debüüdi koondises ja märkisid üles valesid väravalööjaid ja minuteid.“ aasta pärast sõitis olümpiamängudele Pariisi, kus esimest korda ajaloos kohtusid rahvusvahelistel Kaheksas maailmaime tiitlivõistlustel eri kontinentide koondised: 20 Veerandfinaalis väljakuperemeeste vastu näitasid Euroopa meeskonna – nende seas Eesti – kõrval urud taas suurepäraseid soolosid ja trikke. Prantmängisid ka Uruguay Lõuna-Ameerikast ja Egip- suse publik unustas omadele kaasaelamise ning tus Aafrikast. hõiskas Héctor Scarone ja Ángel Romano usku-

See oli aeg enne televisiooni, mil jalgpall arenes matute üksiksoorituste peale ning oli tunnistajaks maailma eri nurkades paljuski isolee- Andrade eeltööle 4 : 1 juhtvärava puritult ja üksteise taseme kohta polnud hul, kui ta möödus 80meetrise triblinselgust. Enne Uruguay avamängu tuli gu jooksul seitsmest vastasest. Näis, et neid treeningule vaatama tulevane 31 000 pealtvaataja aplaus sellele ettevastane Jugoslaavia. Lõunaameerikla- astele ei lõppegi. Andrade demonstsed teesklesid mannetust ja saamatust. „Palli paitades tantsis ta reeris terve mängu oma suurepärast Lõunaslaavlased lahkusid peagi ja jätsid graatsiliselt üle väljaku. kehakontrolli, nõtkust, loomingulisust, oma parima mängija, kaptenist kesktormaja Artur Dubravčići koosseisust välja, et hoida teda tugevamate vastasTa oli uskumatult leidlik ja hea isegi silm silma vastu artistlikkust ja seitsmendat meelt ohu tunnetamiseks, tegutsedes edukalt mitte ainult rünnakul, vaid ka kaitses. te jaoks. Uruguay purustas oma 100. vastasseisudes. Maailm Uruguay kirjanik Eduardo Galeano on koondisemängus Jugoslaavia 7 : 0. polnud kunagi näinud sellise kirjutanud, et ühes mängus Pariisis Meeskond koosnes jalgpalluritest, kes kõik olid tehniliselt suurepärased, kuid oskasid oma individuaalsed ostäiuslikkuse ja esteetikaga jalgpallurit.“ olevat Andrade jooksnud poole väljaku ulatuses, pall pea peal. Kaitseoskust läks vaja ka poolfikused harmoniseerida loominguliseks naalis Hollandi vastu, kui vastased vaatemänguks, mida eurooplaste silmad nägid esi- üllatasid urusid äärmiselt jõulise mänguga. Andmest korda. Uruguayst sai selle olümpia ja terve rade valvas personaalselt nende kõige ohtlikumat kümnendi sensatsioon. Nad ei söötnud palli part- ründajat Jan de Natrist. Andrade söödust Urunerile jalale, vaid vabasse tsooni, kuhu kaasmängi- guay viigistas ja võitis Pariisi olümpia raskeimaks ja oli suundumas. Nad olid kogu aja liikumises, aga kujunenud mängu 2 : 1. said suurepäraselt hakkama ka endast pikemate Finaalis alistas Uruguay 40 522 pealtvaataja ja vastaste vastu õhuvõitluses. Meeskonna edurivis 50 riigi 1500 ajakirjaniku ees Šveitsi 3 : 0, näidates olid pallurid, kes võisid palliga ümber vastase rin- taas kord ülitäpsete söötudega, sädemeid pilduge teha, igaüks neist võis mängu saatuse otsusta- valt loomingulist mängu, milles puudus mehaada. Kui uruguaylastelt küsiti, kuidas nad suudavad nilisus. Ángel Romano tegi jälle ringe ümber oma vastaste kaheksaid joos- ümber vastaste ja parempoolkaitsta, vastas Andrade – võta kinni, kas ja Andrade puhus üle väljaku elu tõsiselt või muigamisi –, et meeskond harjutab kanakarja taga ajades. José Leandro sisse oma tiimi mängule. „Palli paitades tantsis ta

Just tema oli mees, kes hoolimata Andrade graatsiliselt üle väljaku,“ kirsellest, et ise väravaid ei löönud, vaid 1901–1957 jeldas IFFHSi trükis. „Ta oli ustegutses viieliinilise edurivi taga parempoolkaitsjana (toona mängiti süsKlubid 1918–1919 Montevideo Misiones kumatult leidlik ja hea isegi silm silma vastu vastasseisudes. Maailm teemis 2-3-5 ehk pooled väljakumän- 1920–1921 Montevideo Reformers polnud kunagi näinud sellise täiusgijad olid ründeliinis), tõusis teistest 1922 Montevideo Oriental Pocitos likkuse ja esteetikaga jalgpallurit.“ enam esile. Maailm nägi esimest kor- 1923–1926 Montevideo Bella Vista Legendaarne Viini treener Hugo da seda, mida Lõuna-Ameerika tea- 1927–1931 Montevideo Nacional Meisl nimetas Uruguay koondist kadis: José Leandro Andrade fenomeni. Teda võrreldi baleriiniga jalkaplatsil, 1932–1933 Montevideo Peñarol 1934 Unión Talleres-Lanús (Argentina) 1935–1936 Montevideo Bella Vista heksandaks maailmaimeks ja tema spordiajakirjanikust vend Willy kirjeldati kui väljaku elegantseimat 1937 Montevideo Wanderers FC Meisl kirjutas raamatus „Die Olymtantsijat oma peenekoelise tehnika, pischen Spiele Paris 1924“, et Andrataktikalise taibu ja oskusliku kait- Koondis de on kõige rafineerituma tehnikasetööga. Ikka ja jälle sai ta tribüünilt 34/1 ga mängija ja võib teha kõike, „mida tormilise aplausi osaliseks. ühel jalgpallimängijal üldse võima„Eurooplastele oli see, mida nad nägid, ulm, unistus, millest võis vaeTiitlid maailmameister (1930) olümpiavõitja (1924, 1928) lik. Selle juures on tal graatsiat, mis võrdne vähemalt ühe stepptantsija vu uskuda, et see saab olla tõsi,“ kir- Copa América (1923, 1926) graatsiaga“. jutab rahvusvahelise jalgpalliajaloo Uruguay meister (1932) 1906. aastast välja antav, ROKi ja -statistika föderatsiooni (IFFHS) presidendi Pierre de Coubertini

Vennapoeg on 1950. aasta maailmameister

José Leandro Andrade vennapoeg Víctor Rodríguez Andrade kuulus 1950. aastal MMi võitnud Uruguay koondisse. Ka tema mängis parempoolkaitsjana. Kuna Uruguay oli eurooplaste peale solvunud, et nende korraldatud esimesele MMile tuli Vanast Maailmast vaid neli meeskonda, ei tulnud nad kahele järgmisele Euroopas korraldatud MMile. 1950. aasta MM oli Uruguayle teine etteaste sel tiitlivõistlusel ja teine võit!

iga-aastane auhind parima sportliku soorituse eest määrati Uruguayle, kelle mängijaist seitse valiti turniiri sümboolsesse koondisse. Neist parim oli Andrade, kellest sai Pariisi daamide ja seltskonnaelu lemmik. Mustanahaline pallur sai endale hüüdnimeks La Maravilla Negra ehk Must Ime ega naasnudki koos ülejäänud koondisega kodumaale, vaid jäi oma populaarsust Pariisi nautima, mistõttu jäi tal ka osalemata Copa Américal, mille Uruguay võitis. Pariisis liikus Andrade ringi viimase moe järgi riietatuna, olles kohalike kabareede kuningaks ja Pigalle’i (Pariisi ööelu keskus – toim.) ööde monarhiks, nagu ajaleheveerud teda kujutasid. Oleks vale nimetada teda oma ajastu David Beckhamiks – õige on just vastupidine: Beckham on meie ajastu Andrade!

Karjäär ohus 23aastasena

Pariisi väljakutel ja hiljem selle valitud seltskonnaga suheldes sai Andradest esimene rahvusvahelise tuntusega jalgpallitäht, kelle kuulsus ulatus ka Eestisse. Seemne selleks andis meie koondise osalemine Pariisi olümpial, kus uruguaylastega kokku puututi ja neil koguni külas käidi. Meie mängijad said turniirile kaasa elada ja koondislane Ralf Liivar on siinkirjutajale meenutanud, et eriliselt jäi talle meelde Andrade mäng. Ka meie ajakirjandus hoidis Andrade tegemistel silma peal.

Filmil näha mõned sekundid Andradet

José Leandro Andrade on küll mitmel fotol, kuid liikuvale pildile on temast talletunud vaid sekundeid. Mingisuguse ettekujutuse tollasest mängust saab 17 minutit ja 53 sekundit kestvast Uruguay–Šveitsi 1924. aasta olümpiamängude finaalmatši videost (https://www.youtube.com/watch?v=tj2eZQoCDPY). Tegemist on väga katkendlike lõikudega sellest mängust ja kahjuks ei saa sealt aimu kirjasõnas palju kiidetud uruguaylaste briljantsest tehnikast. Andrade on episoodiliselt näha ning tänu tumedale nahale ja kräsupeale ka kergesti tuvastatav. Jalgpallisõbrale peaks aga olema huvitav vaadata, et mäng on kohati väga tänapäevane. 1925. aastal kirjutas Eesti Spordileht (31/1925), et Montevideo Nacionali koosseisus (kuuludes ikka Bella Vista klubisse) eurooplaste nõudmisel Euroopa turneele tulnud Andrade on „ainult enese vari“. Ta jäi pärast kehvasid esitusi oma meeskonnakaaslastest Pariisi maha. Ajakirjandusele rääkis Andrade, et ei saa kõhuhaiguse tõttu süüa, tal napib jõudu ja ta on kolm nädalat joonud üksnes piimaga kohvi. Haiguse põhjusena tõi Andrade välja, et pikkadel turneedel alates Pariisi olümpiale tulekust on meeskond olnud palju ratastel ning aina uutes riikides, linnades ja hotellides elades on kokku puututud erinevate toitumisviisidega, mis on halvasti mõjunud teistelegi. Andrade ütles, et ravib end Pariisis ja tahab tagasi Montevideosse pöörduda. „Kui ma täiesti terveks ei saa ega suuda saavutada oma läinudaasta füüsilist konditsiooni, siis ütlen jalgpallile jumalaga,“ selgitas vaid 23aastane pallivirtuoos.

Järgmisel aastal teatas Eesti Spordileht (13/1926), et Andrade tahab Euroopasse mängima tulla. Ta polnud aga huvitatud ei FC Barcelona ega Espanyoli pakkumisest, vaid tahtis lepingut saada armastatud Pariisis, kus ta olla eelmisel aastal käed löönud Club Francais’iga. Siis oli ta aga lahkunud ja oli seetõttu klubi poolt registreerimata. Kuid Andrade lootis siiski lahenduse leida.

Teine olümpiakuld

Euroopasse tulekust ei tulnud midagi välja. 1927. aastal läks Andrade Bella Vista klubist kuulsasse Montevideo Nacionali. Järgmisel aastal ootas taas ees sõit olümpiale – Amsterdami. Andrade nõudis mängimise eest raha ja kui talle ära öeldi, otsustas olümpiale mitte sõita. Ta mõtles ümber hetkel, kui nägi oma koondisekaaslasi Montevideost aurikuga teele asumas. Andrade lendas Rio de Janeirosse, kus ühines meeskonnaga. Tõenäoliselt oli see otsustav samm ka esimest MM-võistluste võitjat silmas pidades.

Amsterdamis näitasid urud juba teada-tuntud kvaliteeti. Avamäng viis nad vastamisi väljaku peremeestega, kes oli neli aastat tagasi olnud kõige tõsisem vastane. Korraldajad said 250 000 piletisoovi. 27 730 õnnelikku nägid omade 0 : 2 kaotust ja Andrade superesitust. Poolfinaalis õnnestus

sakslastel juhtima asuda ja 11. minutil peatas 1928. aasta Andrade väravajoonel vastaste pealelöögi. Veidi hiljem skooriti tema söötudest veerand tunni jooksul kolm väravat. Teisel poolajal lõid itaallased ühe värava tagasi ning Andrade juhitud kaitse ja väravavaht Andrés Mazali suurepärane mäng päästis urud halvimast. Selles matšis lõi Andrade peaga vastu posti, vigastades silma. Hiljem halvendas see tema nägemist. olümpial laekus Hollandi koondise mängule Uruguayga kuni 250 000 piletisoovi, aga tribüünile pääses kümme korda vähem inimesi. Fotol tunglevad Uruguayl neli MM-tiitlit! Kuna enne 1930. aastat MM-võistlusi ei peetud, loeti 1924. ja 1928. aasta olümpiamängud kokkuleppeliselt ja sümboolselt maailmameistrivõistlusteks. FIFA on andnud Uruguayle õiguse panna oma alaliidu logole iga tiitlivõidu (1924, 1928, 1930, 1950) eest ühe tärnikese.

Finaal Argentina vastu oli põhimõtteline vas- huvilised piletitasseis, milles argentiinlased domineerisid. Pärast sabas. 1 : 1 viiki mängiti kordusfinaal ja jälle olid argen- kumaid forvardeid ning juhtis oma soololäbimurretiinlased suruvam pool. Andrade pööras erilise tä- te ja täpsete söötudega meeskonna ründemängu. helepanu Raimundo Orsile, kes 1934. aastal aitas Tema mõju ulatus üle terve väljaku, seejuures pakItaalial võita MM-tiitli. Euroopa publik nägi kahe kus tema mäng silmailu. Sajandi teise poole alguses Lõuna-Ameerika suure esituses fantastilisi duel- särama löönud Alfredo di Stéfano kohta öeldi, et ta le, suurepäraseid soolosid ja uskumatuid trikke. on esimene jalgpallur, kes oskas väljakul teha kõike.

Uruguay võitis 2 : 1 ja kinnistas Tema järel tuli Johan Cruyff. Aga tunoma suurepärast kuvandit. Soome dub, et ligikaudu pool sajandit varem koondislane Eino Soinio, kes oli Ams- oli keegi neist ette jõudnud. terdamis ajakirjanikuna, ütles meie Kui professionalism 1932. aastal reporterile Oskar Lõvile, et Uruguay suudaks Soomet võita 20 : 0 ja „selle Oleks vale nimetada teda oma Uruguays legaliseeriti, oli Andrade 31aastane ja teda tõmbas taas rohjuures võivad uruguailased juba enne ajastu David Beckhamiks – õige kem muusika ja tantsu poole. Kaks matschi kindlaks määrata, missugus- on just vastupidine: Beckham on aastat hiljem läks ta Argentinasse, tel minutitel nad väravaid löövad“.2 Kaks aastat hiljem tuli Uruguay meie ajastu Andrade! kus mängis Unión Talleres-Lanúse eest kaks mängu. Kuna tema toonane esimeseks maailmameistriks. Finaalis alistati jäl- koduklubi Montevideo Peñarol keeldus teda vabaks le Argentina. See oli 29aastase Andrade 34. ja vii- andmast, jätkas ta naaberriigis mängimist valenimane mäng koondises, mille eest ta skooris ainult mede all ning pole teada, kui palju ja kus ta täpselt korra. See fakt näitab tema erakordsust: ta oli pal- mängis. Kodumaale naasnuna mängis ta veel vana lur, kes ei mänginud viiemehelises ründeliinis, aga koduklubi Bella Vista ja Montevideo Wanderersi kelle kaasaegsed ometi tunnistasid maailma kõige eest. Hiljem oli ta riigiteenistuja, kuid suri 1957. aastäiuslikumaks mängijaks. Ta seisis kaljuna kaitses, tal Montevideos unustatuna ja vaesuses mõni päev neutraliseeris vajaduse korral vastaste kõige ohtli- pärast oma 56. sünnipäeva tuberkuloosi.

1 Andrade sünni- ja surmadaatum ning andmed tema karjääri kohta lahknevad paljudes trükitud jalgpallientsüklopeediates ja Wikipedias. Artiklis on lähtutud IFFHSi (International Federation of Football History and Statistics) trükistes avaldatust. 2 Oskar Lõvi „Uruguay–Argentiina 1:1“ (Vaba Maa nr 132, 12.06.1928).