Kuidas viigist lahti saada?

Aastalõputurniiril osutus naiste meistriliiga turniir sedavõrd tasavägiseks, et heitluses JK Tabasalu ja Saku Sportingu vahel tuli läbi käia kogu viigilahutajate nimekiri. Kuna kõik muud näitajad olid täiesti viigis ja võrdsed, sealhulgas ka omavaheline kohtumine, selgus võitja lõpuks loosi teel. Kohtunik Elis Kraisi otsustav mündivise tõi rõõmusõnumi Tabasalule, kelle kapten Laura Jaansen oli hetk varem saanud mündi poolt valida. Tegelikult ei oleks aga asi pidanud üldse selleni jõudma.

Olin juhuslikult selle turniiri teadustaja ning potentsiaalse loosi oht kerkis esile juba paar ringi enne turniiri lõppu – naiste meistriliiga aastalõputurniiril osales kuus võistkonda, kes kõik mängisid omavahel läbi ühe korra. Kuna igale naiskonnale tähendas see vaid viit kohtumist, ei olnud juba teoreetiliselt eriti ebatõenäoline, et mõni selline olukord võib tekkida – kuid kui paar vooru enne lõppu olid nii Saku kui Tabasalu võrdsete punktide peal täpselt võrdse löödud ja sisse lastud väravate arvuga, tuli hakata igaks juhuks juhendis viigilahutajate sektsioonis näpuga järge ajama.

Aastalõputurniiri juhend viigilahutajate osas teab mis originaalne ei ole. Seitse viigilahutajat on järgmised: a) väiksem tühistatud tulemuste arv turniiritabelis; b) omavaheliste mängude punktid; c) omavaheliste mängude väravate vahe; d) suurem võitude arv; e) üldine väravate vahe alagrupis; f) suurem löödud väravate arv; g) loosimistulemus.

Näiteks Premium liigas on viigilahutajate nimekiri sisuliselt sama, aga enne loosimistulemust arvestatakse seal esimeses järjekorras suuremat

Tekst: Raul Ojassaar võõrsil löödud väravate arvu ja kohta ausa mängu edetabelis. Aastalõputurniiril on igas mängus formaalselt küll kodu- ja võõrsilvõistkond, kuid olukorras, kus kõik võistkonnad mängivad samal platsil, ei oleks võõrsil löödud väravate arvu lugemine eriti loogiline või mõttekas. Ausa mängu edetabelit võiks aga teoreetiliselt küll arvestada – kes on mängude jooksul kogunud vähem kollaseid-punaseid kaarte, saaks eelise! Muide, naisteturniiril ei oleks ka see punkt Tabasalu ja Sakut eristanud, sest mõlemad teenisid turniiri jooksul ühe kollase kaardi.

Kui Tabasalu ja Saku eelviimases voorus omavahel viiki mängisid, oli oht juba päris reaalne – kui mõlemad võistkonnad oma viimase vooru kohtumises teiste vastaste vastu täpselt sama tulemuse teevad, ei jäägi ju midagi muud üle kui võitja loosida! Täpselt nii ka läks – Saku alistas esmalt Flora 4 : 0, seejärel suutis ka Tabasalu Põlva Lootose vastu täpselt neli väravat lüüa, kuigi nemad teadsid selleks hetkeks täpselt, et turniiri võidu kindlustamiseks oleks vaja üht väravat veel.

Turniiri korraldajate seas käis aga juba enne seda agar vestlus – kuidas loosimine täpselt välja võiks näha? Seda ju juhendis täpsustatud ei ol-

Kuidas mündivise otsustas EM-finalisti nud! Potentsiaalseid variante, nii absurdseid kui realistlikke, käis läbi mitu, kuid lõpuks valiti siiski konservatiivne meetod, mis olevat ka jalgpallireeglitega kõige täpsemini kooskõlas: kohtuniku mündivise.

Kui tänapäeval on mündiviske abil edasipääseja või võitja otsustamine haruharv juhus, siis veel pool sajandit tagasi oli see isegi tippjalgpallis märkimisväärsel kohal, sest penaltiseeriaid veel ei tuntud. Mündivise otsustas näiteks 1954. aastal Hispaania ja Türgi vahelise otsustava MM-valikmängu saatuse (Türgi võitis) ja 1965. aastal Meistrite liiga eelkäija Euroopa karika veerandfinaali Liverpooli ja Kölni vahel (Liverpool võitis).

Kõige olulisema rolli sai mündivise aga 1968. aasta EM-finaalturniiril, kui poolfinaal Itaalia ja NSV Liidu vahel lõppes 120 minuti järel viigiga. Kui tavaliselt oli tol ajal sellisel puhul tavaks pidada kordusmäng, siis seekord selleks aega ei olnud, kuna finaal pidi toimuma juba kolme päeva pärast. Seetõttu otsustati edasipääseja selgitada välja just mündiviskega. Selle asemel et teha seda kõigi ees staadionil, visati münti kohtuniku riietusruumis üksikute tunnistajate juuresolekul – peale kohtuniku, kaptenite ja UEFA delegaadi sattusid sinna mingil põhjusel ka venelaste ründaja Aleksandr Lenjov ja peatreener Mihhail Jakušin.

Kohtunik küsis kaptenitelt viske eel inglise keeles: „Heads or tails?“ („Kull või kiri?“). NSV Liidu kapten Albert Šešternjov, kes inglise keelt ei mõiganud, vaatas selle peale vilemehele kalanäoga otsa, itaallaste kapten Giacinto Faccheti valis aga kärmelt kirja ja tegi õigesti – mõne minuti pärast sai ta võidukalt platsile naasta ja kodupublikule finaalipääsust teatada.

Igav!

Olen seisukohal, et edaspidi võiks aastalõputurniiri juhendit pisut muuta, et selliseks puhuks välja mõelda mõni hoopis vaatemängulisem ja põnevam lahendus. Mündiviske tulemust ei näe ju mitte keegi peale kohtuniku ja viskel osalevate kaptenite – ka sel korral tuli kõigil saalis viibijatel võitja teada saamiseks lugeda kaptenite kehakeelt. Ühest küljest oli pinge justkui maksimaalne, teisalt jäi sisse tunne, et sellise viigi oleks saanud lahendada kihvtimalt ja jalgpallisemalt.

Asi oleks pisut teine, kui tegu oleks mõne ametliku turniiri või tähtsa võistlusega – aastalõputurniir seda ju pole, pigem on tegu mõnusas õhkkonnas toimuva vaat et seltskondliku elemendiga sündmusega, kus võikski rõhutatult kasutada võtteid ja formaate, mida me mujal jalgpallis ette ei kujutaks või mis seal ei oleks mõeldavad.

Pakun siinkohal välja viis võimalikku lahendust, kuidas teinekord selline viik murda:

1) penaltiseeria. Kõige lihtsam ja loogilisem lahendus, mis oleks täiesti vastuvõetav ka vutikonservatiividele. Jah, see lööks pisut segamini võistluste ajagraafiku, kuid sama oht on niikuinii olemas igal sellisel aastalõputurniiri võistlusel, mis lõpeb väljalangemismängudega, kus viigi korral on penaltiseeria ette nähtud. Pealegi on sellised juhud, kus absoluutselt kõik näitajad on kahe võistkonna vahel võrdsed, piisavalt harvad ning väärivad paremat lahendust, eriti kui kaalul on turniiri võit. Mõlemad võistkonnad on ju saalis kohapeal – penaltiseeria annaks neile võimaluse ise oma saatus otsustada, mitte see fortuuna hooleks jätta;

2) hoki stiilis bullitt’id. Jalgpallis on varemgi penaltiseeria asemel seda varianti välja pakutud ning MLSis mõnikümmend aastat tagasi ka kasutatud – selle asemel et lüüa penaltit, asub mängija teatud maalt (aastalõputurniiri puhul

Edu mündiviskel lubas Tabasalu kaptenil Laura Jaansenil aastalõputurniiri võidukarika oma naiskonnale tuua.

Foto: Liisi Troska sobiks selleks hästi keskjoon) palliga teele ning peab kindlaksmääratud aja jooksul (näiteks kuus sekundit) palli väravasse saatma. Penaltitest oleks see kindlasti vaatemängulisem, sest see annab mängijatele ja väravavahtidele rohkem valikuruumi – kas lüüa kohe peale või üritada väravavahist mööda mängida? Kui agressiivselt mängijale vastu minna? Aastalõputurniiril võikski kõik penaltiseeriad selliste bullitt’itega asendada – proovime, kes meid keelab!?;

3) täpsuslöök kaptenite vahel. Jällegi – milleks lasta turniiri võitjal (või mõnes teises olukorras näiteks alagrupist edasipääsejal) selguda fortuuna abil, kui on võimalik see vastutus ja võimalus anda mängijatele? Mõlemad kaptenid saavad ühe võimaluse panna pall väravajoonele ja üritada see sealt ühe löögiga võimalikult platsi keskpunkti lähedale saata. Kumb saadab palli lähemale, ongi võitnud;

4) võidujooks! Vana kooli lahendus, paljudele tuntud juba lasteaiast või algklassidest. Mõlemad võistkonnad saavad endi seast välja valida ühe esindaja, kes heidab väravajoonele selili. Kohtuniku märguande peale tõusevad mõlemad jooksjad võimalikult kiiresti püsti ning jooksevad üle väljaku, puudutavad teisel pool platsi ära väljaku poordi ja sööstavad teises suunas tagasi. Võidab võistleja, kes jõuab tagasi tulles esimesena üle keskjoone;

5) kivi-paber-käärid. Miks ei võiks mündiviske asemel selguda võitja kiire kivi-paberi-kääride mängu abil? Tabasalu ja Saku duellis eelnes mündiviskele just nimelt kiire kivi-paber-käärid – seda selleks, et välja selgitada, kumb kapten saab valida mündi poolt. Sama hästi oleks võinud „kivikatega“ juba loosi tulemuse otsustada! Pingevälja kasvatamiseks võiks kivi-paber-käärid kesta kaptenite vahel kolme võiduni – kui ühe korra oleks selle tegemine sisuliselt õnnemäng, siis kolme võiduni jätkamine toob natuke sisse juba ka mõttemänge. Mündiviske ees on kivi-paberi-kääride eelis ka see, et ka pealtvaatajad näevad ja saavad paremini aru, mis parasjagu toimub.