JK või FC?

2014. aasta veebruarikuu Jalka kaa nel oli Eesti naistekoondise väravavaht Getter Laar, kes muljetas oma elust Prantsusmaa kõrgliigaklubis Guingamp. Hoolimata sellest, et ta mängis Euroopa tipus, tundis Laar ise, et ei ole veel sugugi oma võimete piiri lähedale jõudnud. „See on naljakas. Liiga on hästi tugev, ma olen väga korralikus klubis, aga kui ma vaatan individuaalselt, siis on palju, mille kallal tööd teha ning areneda,“ rääkis Laar.

Oma kolumnis kritiseeris Kirsi Altjõe jalgpalli noorteturniiride korraldajaid, kes kipuvad võistluste ajal pakkuma osalejatele ebatervislikku toitu. „FC Flora korraldas aasta lõpus suurepärase noorteturniiri uhiuues jalgpalliliidu sisehallis. Värskes hallis tammuda oli uhke tunne, vaat et võimsam kui Disneylandi väravate ees seista! Ikkagi meie oma suursaavutus! Milline suurepärane valgustus, hea kate, soojustusega riietusruumid, viisakad pesemistingimused, korralikud tribüünid pealtvaatajaile. Ja söök? Soolapähklid ja seljanka. Coca-Cola ja pulgakommid. Krõpsudest ei hakka rääkimagi. [---] Pole vaja toidurevolutsiooni, vaid lihtsalt pisut rohkem talupojatarkust ja hoolivust turniiri korraldajate, aga ka spordiareenide haldajate poolt. Ega ilmaasjata ei öelda, et sa oled see, mida sa sööd. Kes tahaks olla soolapähkel?“

Peatoimetaja Indrek Schwede kurjustas Nõmme Kaljuga, kes andis 2014. aasta alguses teada, et vahetab klubi nime euroedu taustal rahvusvahelisemaks: eestipärasest Nõmme JK Kaljust sai Nõmme Kalju FC. „Esiteks ei pane ju keegi neid tähekesi – JK või FC – õieti tähelegi. Puudub igasugune vajadus neid tavasuhtluses välja öelda ja hääldada. Teiseks on jalgpallimaailm harjunud väga eripäraste ja erikeeleliste lühenditega, mis rikastavad klubide nimesid ja mida üliharva tuleb kellelgi pähe muuta, sest sellega riskitakse muutuda naeruväärseks. Kalju puhul leidis kinnitust üldteada tõsiasi, et klubi väärtustab välismuljet.“

Premium liiga rubriigis võrdles Siim Kera klubide Facebooki-jälgijaskonda nende kodumängude külastatavusega ning leidis muu hulgas, et Sillamäe Kalevi puhul oli publikut mängudel keskmiselt isegi rohkem kui neil Facebookis fänne (180 vs. 156), vastupidi oli kõige kehvem suhe aga FC Infonetil (155 vs. 4033). Populaarseim klubi Facebookis oli Nõmme Kalju (13 505), kelle kodumängudel käis keskmiselt 250 pealtvaatajat.

Põhjalikult lahati fänniühenduse Jalgpallihaigla juhivahetust ja sealseid probleeme. Tarmo Kruusimäe ehk Kojamehe asemel sai MTÜ juhiks Mari-Helene Kaber – Kojamees pani oma sõnul ameti maha, sest ei tundnud enda ümber piisavalt toetust. Kaberi sõnul hakkas paljusid segama ka Kojamehe poliitiline taust, mistõttu hakkas organisatsiooniga segunema Isamaa ja Res Publica Liidu rahvuslikum pool. Murekohaks peeti ka Jalgpallihaigla vähest juurdekasvu: 651 liikmest peeti umbes 150 mitteaktiivseks, juurdekasv olnud stabiilselt vaid kümne inimese jagu aastas.

Vanu aegu meenutas FC Flora loomise juures olnud Teet Anier, kelle pojad Henri ja Hannes (fotol) paar aastakümmet hiljem ka klubi esindusmeeskonda jõudsid. Tänu juhusele Florasse sattunud Anier rääkis, kuidas ta pidi üheksakümnendate algul olema klubis sisuliselt Hunt Kriimsilm. „Põhiülesanne oli korraldada-organiseerida klubis nii palju, kui võimalik oli (sealhulgas transport, lepingud, sponsorid jms), et asjad toimiksid soovitud suunas. Aivar (Pohlak) täitis toona ka peatreeneri rolli. Samas mina korraldasin poistele ka füüsilise ettevalmistuse treeninguid ning sõna otseses mõttes dikteerisin trennides jooksutempot.“

Alguse sai enam kui viis aastat kestnud traditsioon – igas Jalka numbris koostas mõni jalgpallitegelane või muult elualalt tuntud inimene oma sümboolse algkoosseisu. Esimesena oli see au Mart Poomil, kes valis oma üheteistkümne sekka iseenda, Urmas Rooba, Raio Piiroja, Ragnar Klavani, Urmas Kirsi, Joel Lindpere, Konstantin Vassiljevi, Martin Reimi, Risto Kallaste, Andres Operi ja Indrek Zelinski.

Postritel olid Siim Tenno, Simon Mignolet, Diego Costa ja Paul Pogba, mängijaks luubi all Igor Subbotin.

Loe Jalka vanu numbreid aadressil www.issuu.com/jalka!