Evald Miksoni saladused: Eesti koondislast ja hilisemat Islandi sporditegelast saatsid süüdistused sõjaroimades

Jalgpallis viiekordseks Eesti meistriks kroonitud ja 1930. aastatel ka Eesti jalgpallikoondise au kaitsnud väravavahi Evald Miksoni eluseiklustes oleks ainest nii mahuka järjejutu kui ka pikemat sorti linateose tarvis. Kuidas juhtus nii, et Tartus sündinud Miksonist sai II maailmasõja järel Islandi kodakondne, kes pani aluse kohalikule spordidünastiale, mis saareriigi jalgpallis praeguseni tooni annab?

Ning miks saatsid teenekat sporditegelast terve elu KGB vari ja süüdistused natsikuritegudes?

Tekst: Veiko Valdna

Paadipõgenikuna marsruudil

Tallinn–Venezuela

Linnulennult lahutab Eestit ja Islandi ligemale 2500 kilomeetrit. Umbkaudu sama kaugele jääb meist ka vahemere pärl Sitsiilia. Kui aga lõunameres toretseb päike ja soojus, siis Islandi karmis kliimas annavad tooni jäised tuuled ja lõputuna näivad vihmasajud.

Eestit seob selle vähem kui 400 000 elanikuga riigiga üks äärmiselt oluline kuupäev. 26. augustil 1991 tunnustas Island esimese riigina Nõukogude Liidust lahku löönud Balti riike, kellele oli see ülioluline samm omariikluse taastamise teel.

45 aastat varem oli seesama riik võtnud enese rüppe ühe eestlase, kes oli pooleldi õnne ja pooleldi juhuse tahtel Islandi ranniku teravatel karidel maabunud. See mees oli Evald Mikson: endine jalgpallur, sõjapõgenik, metsavend, Eesti vabariigi politsei- ja julgeolekuametnik ning tagatipuks ka meremees.

Evald Mikson tuli aastatel 1934–1939 viiel korral järjest Estonia meeskonna ridades Eesti jalgpallimeistriks. Sel fotol kükitab väravavaht Mikson esireas keskel (tumedamas vormis).

Foto: rahvusarhiiv

Eesti jalgpallikoondise väravas seitsmel korral lööke tõrjunud Mikson oli sel hetkel teenistuses kaubalaeval Rosita, mis oli otsad andnud 1946. aasta augustis Haldeni sadamas Norras. Rohkem vanarauda kui tõsist alust meenutanud õnnetu kaubalaev oli teel Ladina-Ameerikasse, kui tormine meri aluse elupäevad Islandil Keflavíki madalikul lõpetas.

1944. aastal kümnete tuhandete teiste eestlaste kombel kommunistliku terrori eest põgenemisteed alustanud Miksonile jäi see saar koduks elupäevade lõpuni.

„Saja käega mees!“ aastal liitus Mikson Eesti esimese poolprofi jalgpallimeeskonnaga Estonia, olles seejuures üks esimesi provintsist pärit jalgpallureid, kes profileivale pääsenud. Seni Mikina tuntud kindamees teenis meeldejäävate esitustega peagi rahvalt teisegi hüüdnime, milleks oli saja käega mees.

Evald Mikson sündis 1911. aastal Tartus. Juba noores eas oli ta kodulinna tänavatel näinud nii Vene tsaariarmeed, sõdureid keiserlikult Saksamaalt kui ka vabadussõtta marssivaid Eesti üksuseid. Rahvusriigi sünni juures olek andis noorele Evaldile patriootliku meelestatuse, Hugo Treffneri gümnaasium aga suure spordilembuse.

Nii tennises kui jäähokis osavust näidanud noormehe süda kuulus siiski jalgpallile. 1928. aastal asutatud Tartu Jalgpalliklubi meeskond koosnes Taaralinna parimatest poegadest ning nende sekka kuulus ka väravavaht Mikson. Samamoodi nagu tänapäeval paiknes kohaliku jalgpalli koorekiht siiski pealinnas. 1933.

Estonias krooniti osav puurivaht viiel korral Eesti meistriks ning juba aasta pärast Tallinna siirdumist pälvis ta ka rahvuskoondise kutse. Neil aastail oli sinisärkide esikinnas muidugi üks veelgi tuntum Evald, perekonnanimega Tipner. Eesti jalgpalliajaloo legendaarne puurivaht ja rahvusmeeskonna kapten hoidis esiväravavahi kindaid kindlalt enda käes, ent sellest hoolimata jõudis Mikson koondist esindada seitsmes kohtumises.

Põrgu Männikul

15. juuni 1936 Tallinnas. Suvehommikust idülli lõhestab verd tarretavalt vali kärgatus, millele järgneb peagi teine. Männiku piirkonnast õhku kerkivad suitsusambad viitavad eksimatult, et juhtunud on ränk õnnetus.

See oli Eesti möödunud sajandi suurimaid katastroofe. Plahvatas Suur-Männiku laskemoonalao laadimisjaam ühes laboratooriumiga. Saatanlik püssirohi viis hetkega teise ilma 60 töölist, vigastada said veel kümned. Halvimal juhul võinuks tekkinud tulekahju levida ka moonaladudeni, mille plahvatamine võinuks ohtu seada kogu Tallinna linna.

Sündmuskohta uurima saabunud võimudele anti ülesandeks tõde välja selgitada. Lisaks õnnetusjuhtumile kahtlustati tõsiselt ka tahtlikku akti enesetapu kujul ja isegi terrorismi.

See elukutsevalik määras Miksoni elus palju. Olgu öeldud, et Männiku katastroofi polpoli abiga välja selgitatud põhjus oli inimlik rumalus ja hooletus ning kohutavate tagajärgedega juhtumis mängis pearolli õnnetu juhus.

Rahvas kahe tule vahel

Tõeliselt tormilised ja plahvatusohtlikud aastad olid aga alles ees. Nõukogude okupatsiooni algus aastal 1939 tähendas Miksonile, kes oli lühikest aega muide ka president Konstantin Pätsi ihukaitsja, nii jalgpalli- kui tööelu seiskumist. Polpol saadeti laiali ning üha repressiivsemaks muutuv okupatsioonivõim sundis Miksonit pealinnast pagema.

Temast sai metsavend, kes paistis 1941. aasta suvesõjas silma Võnnu vabatahtlike salga juhina, võideldes taganevate punavägede ja surma külvavate hävituspataljonlaste vastu veel enne, kui Saksa väed Eestis kanda kinnitasid.

Just järgnevad Saksa okupatsiooni aastad heidavad aga Miksoni elule varju, millesse pole täit selgust suudetud tänaseni tuua. 1941. aasta sügisel liitus Mikson Eesti Omavalitsusele allunud

Evald Miksoni poeg Atli näitab 2002. aastal Islandi koondise peatreenerina Tallinna lennujaamas uhkelt oma Eesti passi. 2019. aastal suri Atli 62aastaselt vähki.

Foto: Mati Hiis, Õhtuleht/Scanpix julgeolekupolitseiga, mille haldusalasse kuulus natsi-Saksamaa vastaste ja ebasobivate isikute vahistamine ja ülekuulamine.

Eesti Omavalitsus ühes allüksustega oli mõistagi vaid formaalne moodustis, mis allus täielikult Berliini käskudele. Kohalike kallal veriseid tegusid korda saatnud kommunistide ja küüditajate kõrval sattus löögi alla ka juudi kogukond. 1998. aastal loodud Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Rahvusvahelise Komisjoni (Max Jakobsoni komisjoni) ülevaadetest selgub, et Miksoni allkiri võis olla mitmel tolleaegsel hukkamisotsusel.

Kurioosumina istus Mikson enamiku Saksa okupatsiooni aastatest hoopis ise vanglas. Vahistamise põhjusena on välja toodud eri versioone. Ühe, nõukogude propagandas leierdatud versiooni kohaselt olla Miksonile süüks pandud ülekuulatavate vara omastamist. Teise kohaselt süüdistati teda aga ebatäpsustes Eesti tippkommunisti ja Nõukogude spiooni Karl Säre ülekuulamisprotokollide esitamisel, mistõttu Saksa võimud mehe vangikongi heitsid.

Hüvastijätt kodumaaga

Niisama selgusetu kui arreteerimise põhjus oli ka tema vabastamine 22 kuud pärast vahi alla võtmist, sügisel 1943. Miksoni elulooraamatu kohaselt õnnestus tal endiste kolleegide abiga kasutada ära ajahetke, mil toimus verevahetus Saksa kindralkomissariaadi kohalikus võimuladvikus.

Pärast vabastamist tegi Mikson koostööd Saksa luureorganisatsiooniga Abwehr, mille juht admiral Wilhelm Canaris osales hilisemas atentaadikatses natsiliider Adolf Hitlerile. 1944. aasta sügisel jättis Mikson kodumaaga lõplikult hüvasti, põgenedes lähenevate punavägede eest Rootsi.

Erinevalt paljudest teistest paadipõgenikest ei leidnud Mikson Rootsist pelgupaika. Nõukogude

Liidu julgeolekuorganite huvi mehe vastu, kes oli kuulanud üle kümneid kommuniste, püsis suur. Polnud võimatu, et Rootsi valitsus andis NSV Liidu survele Mikson välja anda järele.

1946. aasta suvel lahkus Evald Mikson Rootsi juristi Yngve Schartau abiga Norrasse, kus ootas ees peaasjalikult Eesti päritolu pagulastest koosneva meeskonnaga kaubalaev Rosita.

Paberite järgi oli ta laeval nüüd madrus, kuigi kogemused tal selles ametis puudusid. Meremehe elu ei saanud kesta aga liiga kaua. Hädise, vaevu merekõlbliku aluse päevad lõppesid mõned kuud hiljem Islandil Keflavíki rannikul, kus laev tormi tõttu madalikule jooksis. Mikson otsustas saarele jäädagi, leidis armastuse ning sai peagi ka Islandi kodanikuks.

Jalgpallidünastia, mis pani aluse saareriigi vutistandardile

Elumere lained (sõna otseses mõttes!) olid nüüd viinud Eðvald Hinrikssoni nime kandva mehe märksa rahulikumatesse vetesse. Spordiinstruktorina treenis ta kohalikku jalgpallimeeskonda, õpetades samal ajal aktiivselt ka korvpalli, kergejõustikku ning teisi alasid. Miksonist sai ka massöör ja saunaentusiast, kes oma salongigi avas.

Ka Evaldi kaasa Sigríður polnud spordikauge, mängides nooruses edukalt käsipalli. Pere kahest pojast aga sirgusid profijalgpallurid, kes siirdusid mängima Euroopa parimate klubide manu.

Vanem poeg Jóhannes Eðvaldsson mängis nii Prantsusmaal FC Metzis kui Saksamaa klubis Hannover 96, ent jäi eelkõige meelde Glasgow Celticu tarmuka keskkaitsjana. Celtic Parkil võitis Johannes viie aasta jooksul nii kaks liigatiitlit kui karikat.

Noorema poja jalgpalluritee kulges aga veelgi kõrgema kaarega. Keskpoolkaitsjana esindas Atli Eðvaldsson kaheksakümnendatel mitut Bundesliga klubi, teiste seas ka Saksamaa hiidu Dortmundi Borussiat. Düsseldorfi Fortuna särgis tuli Atli hõbemedalile, olles ühtlasi esimene välismaalane, kes löönud Saksa jalgpalli kõrgeimal tasemel viis väravat ühes mängus (Fortuna–Eintracht 5 : 1, 1983).

Atlit loetakse tänini üheks Islandi jalgpalli enim mõjutanud meheks, kellel on kokkupuuteid ka Eestiga. Aastatel 1999–2003 juhendas ta Islandi meeste rahvuskoondist, saabudes 2002. aasta sügisel sõprusmänguks ka Tallinnasse. Lumise lahingu võitis Eesti mäletatavasti 2 : 0.

Evald Miksoni lapselaps Sif Atladóttir mängis aastatel 2009–2022 Islandi koondise eest äärekaitsjana 90 mängus. Atladóttir kuulus Islandi koondisesse nii 2009., 2013., 2017. kui 2022. aasta EM-finaalturniiril.

Foto: Alex Livesey, UEFA via Getty Images

Atlil oli taskus ka Eesti pass ning nagu ta tolle visiidi ajal kohalikule pressile meenutas, oli isa oma kodumaast rääkinud alati ülivõrdes. Lisaks tõi ta välja, et temast endast võinuks saada 1994. aastal sinisärkide juhendaja! Noor treener käinud Aivar Pohlaku kutsel Eestiski, ent oma kogenematusele viidates lükkas ta lõpuks pakkumise meie rahvuskoondise etteotsa asuda siiski tagasi.

Jalgpallipisik kandub mööda eesti-islandi perekonnaliini aga endiselt edasi. Atli tütar Sif Atladóttir esindas Islandi koondist 90 korral, poeg Emil Atlason aga mängib Islandi kõrgliigavutti klubis Stjarnan.

Epiloog

Evald Mikson lahkus elavate kirjast 27. detsembril 1993, olles 83aastane. Erinevalt paljudest teistest saatusekaaslastest õnnestus tal ära näha sünnimaa omariikluse taastamine. Island mäletab teda eeskätt kehakultuuri edendajana ja tõelise jalgpallidünastia loojana, ent ka aktiivse ühiskondliku tegelasena, kes juhtis oma eluajal korduvalt tähelepanu kommunismi hädaohtudele.

Teda saatnud süüdistusi ei võtnud Mikson kunagi omaks, viidates faktile, et endiste tippkommunistide ülekuulajana oli tema isik ideaalne märklaud nõukogude propagandamasinale. Nappide asitõendite valguses keeldus Islandi valitsus korduvalt kõigist Simon Wiesenthali keskuse (holokaustikuritegude uurimiskeskus) ja Nõukogude Liidu nõudmistest Mikson kohtu alla tuua.

Seda, kas Evald Mikson oli sõjakurjategija või hoopis ohver, kel oma saatuses vähe sõnaõigust oli, on ilmselt pea võimatu lõplikult välja selgitada. Tartus alanud ja Reykjavíkis lõppenud elulooga saab põhjalikumalt tutvuda ka Einar Sandeni raamatus „Tormi käest tulemaale“.

Kasutatud materjalid E. Sanden „Tormi käest tulemaale“ https://www.ohtuleht.ee/sport/131447/edvaldsson-naasis-isakoju https://dea.digar.ee/?a=d&d=kastrevalla20200601.2.20&e=-------et25--1--txt-txIN%7ctxTI%7ctxAU%7ctxTA------------- https://www.baltictimes.com/news/articles/4903/