Treeninguid nautiv Henri Perk on tuleviku suhtes põnevil

Meenuta palun esimest mälestust seoses jalgpalliga. Millisel hetkel tabasid, et see on ala, millega soovid tegeleda? Olin kuueaastane, kui naabripoisiga koos Operi JK proovitreeningule läksime. Trenn toimus Kotka tänava staadionil, mis nüüd kannab nime TNTK staadion, kus Kaljuga oleme oma kodumänge mänginud. Mäletan hästi, et Andres Oper oli isiklikult kohal, ning tema pühendusega autogrammikaart on mul tänaseni alles. Jalgpall hakkas mulle nii meeldima, et peale kooli oli trenniminek alati päeva tipphetk. Alguses toimusid treeningud kaks korda nädalas, aga juba siis oleksin tegelikult tahtnud rohkem käia. Sellel ajal käisin paralleelselt ka judotrennis, aga sealt tulin üsna kiiresti ära, sest sain aru, et pigem käiksin rohkem jalkas.

Kuidas sai sinust väravavaht ja miks on see positsioon teistest parem?

Olin juba noorena kõige pikem ning eks seetõttu mind ka puuri pandi (naerab – toim.). Ega selle vastu midagi polnud, pigem meeldis endale ka pallide tõrjumine rohkem kui väravate löömine. Väravavahi positsioon on eriline, sest väravavaht on viimane mängija väljakul, kelle peale meeskond loota saab. Iga tõrje järel on hea tunne, et suutsin meeskonna väravast päästa. Samas kaasneb väravavahiametiga ka tavapärasest suurem vastutus.

Kuidas valmistad end mentaalselt mängudeks ette, eriti tähtsate mängude eel? Tihtipeale üritan mängupäeval teha midagi, mis teeks pea mõtetest tühjaks. Erilist rutiini pole, käin jalutamas, teen midagi head süüa (lemmikuks on osutunud kanapasta) või kuulan muusikat. Mängule hakkan mõtlema tavaliselt üks-kaks tundi enne kogunemist ning proovin ennast ees ootava vastase vastu võimalikult hästi ette valmistada.

Kuidas saada heaks väravavahiks?

Enim valmistasid mulle kui noorele väravavahile raskusi vastutuse võtmine ja hirm teha vigu. Vanemaks saades olen mõistnud, kui oluline on väravavahina vastutuse võtmine ning keerulistel hetkedel otsuste langetamine. Tahes-tahtmata tuleb kõigil ette vigu, oluline on neid analüüsida ja nendest õppida. Eks selle ametiga tuleb ka paksu nahka kasvatada, et tagasilöögid ei murraks, vaid oleks osa arengust. Kogemusega on juurde tulnud enesekindlust ja eneseusku. Mainimata ei saa jätta ka raske töö ja distsipliini olulisust, et saada heaks väravavahiks.

CVSünniaeg: 14.10.1999

Positsioon: väravavaht

Endised klubid: Operi Jalgpallikool, Tallinna JK Kalev

Endised treenerid: Marko Pärnpuu, Atko Väikmeri, Peeter Kusma, Zaur Tšilingarašvili, Sergei Terehhov, Sergei Frantsev, Roman Kožuhhovskõi, Marko Kristal, Eddie Cardoso, Kaido Koppel

Koondisekarjäär: U19: 5/0

Kuidas on sinu hinnangul tehnoloogia (näiteks VAR) mõjutanud väravavahi tööd?

VAR jätab peaaegu alati õhku võimaluse, et leitakse midagi reeglitevastast, mis värava ära hoiab, seega väravavahi jaoks jääb lootus kuni selle hetkeni, kui värav kinnitatakse. Oluline on ka juhtida kohtuniku tähelepanu millelegi, mida ta esialgu ei näinud, sest kõik on võimalik videost üle kontrollida. Tehnoloogia arenguga tooksin välja veel vastaste skautimise, mis tänu erinevatele platvormidele palju lihtsamaks on tehtud. Enne igat mängu teeme väravavahtidega ülevaate vastase rünnaku mustritest, liikumistest, standardolukordadest jne.

Kes on sinu eeskuju jalgpallimaastikul ja miks?

Väga palju on minu karjääri mõjutanud endine treener Peeter Kusma. Tema käe all treenisin vaid mõned aastad, ent suhtleme siiani ja räägime iganädalaselt. 13aastasena Nõmme Kaljusse tulles oli tema minu esimene treener ja sellest ajast saati hakkasin jalgpalli palju

Fotod: Liisi Troska tõsisemalt suhtuma. Pets oskab väga hästi motiveerida ja distsipliini tekitada ning olen temalt aastate jooksul palju õppinud.

Eelmisel hooajal kerkisid Kalju esikindaks. Milline oli sinu jaoks hooaja kõige meeldejäävam hetk?

Minu jaoks oli kindlasti terve hooaeg meeldejääv, kuid hooaja lõpusirge osutus kõige põnevamaks. 4 : 3 võit Levadia vastu polnud kindlasti kõige parem mäng väravavahi jaoks, kuid meeskonnale oli see ülioluline võit ning emotsionaalselt kõige meeldejäävam. Eelmise hooaja kõige olulisem lüli oli aga mu väravavahtide treener Ville Hulkkonen. Ville alustas eelmise aasta alguses Kalju väravavahtide juhendamist ning vaid ühe hooajaga õppisin temalt väga palju ja tegin oma arengus suure sammu edasi.

Teenisid jaanuaris esimese A-koondise kutse. Millise mulje koondiselaager sulle jättis?

Esimene koondisekogemus vastas igati mu ootustele ja olen väga tänulik, et sain laagris osaleda. Eesmärk oli näidata oma tugevusi ning anda endast parim. Usun, et sellega sain ka hakkama. Tegemist oli küll minu esimese koondiselaagriga, kuid olin juba paljude mängijate ja treeneritega ka varem kokku puutunud. Usun, et selline laager on kõigile väga kasulik, just hea kooslus noortest ning kogenumatest mängijatest on see, mis selle kogunemise oluliseks teevad. Õhkkond oli töökas ja sõbralik. Nüüd on vaja tööd jätkata, et ka järgmistel kordadel valikusse mahtuda.

Kui saaksid valida ükskõik millise superkangelase võimed, et parandada väravavahioskusi, siis millise superkangelase võimed valiksid ja miks?

Väravavahina tööd tehes kuluksid ilmselt enim ära Ämblikmehe võimed. Kiirus, painduvus, hea hüppevõime ning vajadusel saaks võrgu abil palle kinni püüda. Tundub lõbus!

Milline on sinu jalgpalli-salasoov?

Salajane soov on vennaga kunagi samas mängus mängida. Richard on hetkel 16aastane ning ka üle poole oma elust jalkat mänginud. Varsti on ta tegemas esimesi samme meestejalgpallis. Tore oleks mängida samas meeskonnas, samas oleks põnev mängida ka üksteise vastu. Richard on ründaja, seega saaksime vaadata, kumb peale jääb!

Põhjatribüünile mahuvad St. Pauli fännide (paremal) kõrvale ka HSV sinivalgemustad toetajad.