Mis teeb kohtunikust HEA KOHTUNIKU?

20. jaanuaril toimus A. Le Coq Arenal Elmar Saare nimelises konverentsikeskuses esimene jalgpallikohtunike konverents. Jalka käis põnevaid jutte kuulamas ning toob siinkohal esinejate jutust välja põnevamad ja huvitavamad mõtted.

Tekst: Raul Ojassaar

Kohtunike konverentsi idee tekkis Eesti kohtunike ringkonnas juba mitu aastat tagasi, ent vahepeal lükkas plaanid edasi koroonapandeemia. Nüüd jõuti esimese konverentsini – Tallinnas toimunud üritust jälgis kohapeal või netiülekande teel sadakond Eesti kohtunikku.

Ka konverentsi korraldajad on ise aktiivsed õigusemõistjad: peakorraldaja oli Reelika Turi, päevajuhid Sander Jürjens ja Kristjan Lukk.

Aivar Pohlak kohtunike konverentsil.

Foto: Katariina Peetson

Aivar Pohlak: ärge kasvatage endale paksu nahka!

Eesti Jalgpalli Liidu president Aivar Pohlak võrdles oma kõnes kohtunike arengut mängijate arenguga. Mängijatega arenguvestlusi läbi viies oli ta varem näiteks küsinud alati, milline on nende ambitsioon jalgpallis, ja sellele tuli 95 protsendil kordadest vastus, et nähakse end ühes viiest tippliigast. „Tegime seepeale küsimuse ümber nii, et ta puudutaks rohkem persooni: millised isiksuslikud omadused toetavad sinu teekonda jalgpalluriks ja millised ei toeta? Kui peaksin samasuguse ankeedi tegema kohtunikele, siis mulle tundub, et kohtuniku puhul on persooni sisu edule veel tähtsam kui mängija puhul. Kohtunikuamet on minu meelest persoonile kui peegel. Põhiküsimus võiks samasuguses ankeedis või endaga dialoogi pidades olla – mida ma olen kohtunikutegevuse kaudu saanud teada iseenda kohta? Mis mulle selles pigem meeldib ja mis pigem ei meeldi?“

Pohlak võrdles kohtunike igapäevatööd osaliselt ka oma rolliga Eesti jalgpalli sisulise piksevardana. „Ärge kasvatage endale paksu nahka! Sageli öeldakse, et kohtunikul peab olema paks nahk, aga mina ütlen, et mitte kellelgi ei tohi olla paksu nahka. Vastupidi: õppige negatiivsusega toime tulema. Laske see endale ligi, see tuleb teile ka elus kasuks, sest ühiskond toimib täpselt samamoodi.“

RefPali eestvedaja Sten

Klaasen: varsti aitab meid juba tehisintellekt

Eesti kohtunike loodud kohtunike õppe- ja hindamisprogrammi RefPal eestvedaja, FIFA kategooria abikohtunik Sten Klaasen tegi ülevaate RefPali sünnist ja arengust viimase natuke vähem kui kümne aasta jooksul, aga jagas huvitavaid mõtteid ka tulevikuperspektiividest. Praeguseks kasutab peale Eesti kohtunike RefPali veel Soome, Kuveidi, Läti, San Marino, Fääri saarte, Iirimaa ja Aserbaidžaani kohtunikkond.

Klaaseni ettekande tulevikku puudutav osa arutles selle üle, kuidas võiks RefPali ja kohtunikutööd üldisemalt muuta tehisintellekt, mis on viimase aasta jooksul usinalt maailma muutma asunud. Klaasen ja teine RefPali eestvedaja Kristo Tohver kohtusid hiljuti maailma tippülikoolide teadlastega, kes uurivad tehisaru spordi videoanalüüsi võtmes.

„Kaks neist teadlastest uurivad just seda, kuidas saaks tehisintellekt aidata kohtunikel otsuseid vastu võtta. Nad õpetavad tehisintellekti tundma olukordi väljakul ära ja neil on 4000 olukorra baasil loodud prototüüp, kus tehisintellekt andis olukorra juhtudes automaatselt selle kohta hinnangu. See jäi tavakohtunike hinnangule kümme protsenti alla. Selle pealt julgen väita, et hiljemalt kümne aasta pärast on selline asi maailmas kasutusel, aga ma usun, et see läheb veel kiiremini. See toimib ilmselt niimoodi, et tehisintellekt töötab olukorra sekundiga läbi ja annab kohtunikule tohutu andmebaasi põhjal soovituse: näiteks et 89 protsendil kordadest antakse sellises olukorras punane kaart. See on suund, kuhu maailm liigub, ja RefPal tahab siin kaasa rääkida.“

Arvud näitavad: kohtunikud soosivad alateadlikult koduvõistkonda

Video teel tegi Itaaliast ettekande Trieste ülikooli psühholoogiaprofessor Fabrizio Sors, kes tutvustas oma uurimust, mis võrdleb koroonapandeemia ajal tühjade tribüünide ees mängitud jalgpallimängude statistikat nende mängude omaga, kus publik oli lubatud.

Peamiselt keskendus Sorsi uuring koduväljakueelisele, kuid huvitavaid fakte tõi ta välja ka kohtunike otsuste kohta. Näiteks tuli välja, et kodupubliku olemasolu korral annavad kohtunikud vastasmeeskonnale statistiliselt rohkem kollaseid kaarte, samuti antakse kodumeeskonna üheväravalise kaotusseisu korral üleminuteid keskmiselt rohkem kui vastupidises olukorras. Pandeemia ajal tühjade tribüünide ees mängides läksid nii koduväljakueelis kui kohtunike alateadlik tegutsemine neutraalsemaks.

Sors tõi ühe kunstlikus keskkonnas korvpallikohtunike peal tehtud uuringu põhjal ka välja, et agressiivsete publikuhäälte korral muutus juba enne närvilisemate kohtunike otsuste kvaliteet kehvemaks, samal ajal kui enesekindlamad kohtunikud läksid otsuste täpsuses sellises olukorras suisa paremaks.

Meistrite liiga lätlane: koos päevatööga olen parem kohtunik

Oma karjääri ja kohtunikuks kujunemist valgustas Läti tippkohtunik, Meistrite liigas vilistanud Andris Treimanis. Treimanise ettekanne põhines kohandatud Maslow’ inimvajaduste püramiidil, mida aluseks võttes selgitas ta, millised vajadused peavad kohtunikul olema esmalt täidetud, et ta jõuaks tipptasemele.

Juba 12aastaselt noortemängude vilistamisega algust teinud Treimanis selgitas, kuidas ta sai juba varakult tunda kohtunikutöö pahupoolt ehk mängijate ja pealtvaatajate karmi kriitikat, kuid kuidas ta isa ja toonane jalgpallitreener teda selle juures pidevalt toetasid ning ta selle abil järgmisele tasemele aitasid. Lisaks tõi ta välja perekonna toetuse olulisuse ning kirjeldas ka seda, kuidas temale on oluline omada töökohta väljaspool jalgpalli.

Juristina töötav Treimanis otsustas ühel hetkel päevatööst kohtunikukarjääri nimel loobuda, kuid sai peagi aru, et see ei tulnud talle kohtunikuna kasuks – sissetuleku kindlustamiseks oli vaja kõrgel tasemel mänge saada, mistõttu tundis ta liiga suurt pinget hästi esineda, mis aga pärssis tema esitusi. Juristitööle naasnuna hakkas ta ka kohtunikuna taas paremini tegutsema.

38aastane lätlane rõhutas, et isegi kõige kõrgemal tasemel tuleb pidevalt juurde õppida – detaile saab alati oma oskuste pagasisse juurde lisada, samuti toonitas ta mentorite ja nõuandjate vajalikkust.

Lätlasena tunnetab Treimanis hästi ka Eesti kohtunike olukorda, kus rahvusvahelisel tasemel läbi murda on tohutult keeruline. „Mängija ja kohtuniku teekonnad on ka väga erinevad. Mängijana võid ju kasvõi 19aastaselt mängida MM-finaalis, kohtunikuna pole see aga võimalik. Kohtuniku karjäär on justkui mäest üles ronimine, mida tuleb teha sammhaaval. Väikeriigi kohtunikuna võid aga rahvusvahelisele tasemele jõuda alles 35aastaselt, misjärel ei pruugi olla enam võimalik seal ennast piisavalt palju näidata, et kõige suuremate eesmärkide ja mängudeni jõuda.“

Suhtlus olulisem kui otsuste täpsus

Pikaaegne tippkohtunik, Eesti kõrgtasemel nii väljaku- kui abikohtunikuna tegutsenud Jaan Roos tegi ettekande kohtunikesuunalise väärkohtlemise teemal. Muu hulgas tõi ta välja, et vahet tuleb teha emotsioonil ja agressiivsusel. Kohtunike puhul esineb vaimset väärkohtlemist umbes 35 korda rohkem kui füüsilist ning seda tõestas ka saalis läbi viidud kiirküsitlus: kui paluti käsi tõsta neil kohtunikel, keda on füüsiliselt rünnatud, tõusis mõni üksik käsi, sõimamise-ähvardamise puhul kerkis aga kätemeri.

Roos tõi veel välja, et suurema tõenäosusega väärkoheldakse noori kohtunikke, samuti naiskohtunikke, kuid Eesti puhul mängib õigusemõistjate kasuks riigi väiksus, mistõttu jõuavad juhtumid lihtsamini avalikkuse ette. „Suurtes riikides kipuvad juhtumid ära kaduma ehk rikkujatega ei tegeleta. Kohtunike sõnul tapab see motivatsiooni.“

Järgnenud aruteluringis pakkus fännidepoolset vaatenurka Nõmme Kalju fänn Mario Tromp, treeneritepoolset aga endine FC Flora abitreener ja praegu Eesti U19 koondist tüüriv Joel Indermitte, kes tõi välja, et tema hinnangul on kohtuniku puhul otsuste täpsusest olulisemgi suhtlus. „Enda kogemuse pealt ütlen, et pigem ei jää meelde otsused, aga jääb meelde suhtlus. See on kõige alus, et hoida suhted toimivana ja väljakul töörahu. Kui must kass kuskilt läbi jookseb, tulevad ka tulevikus konfliktid lihtsamini,“ sõnas Indermitte.

Trombi sõnul häirib teda, kui kohtunikud üritavad halbu otsuseid hiljem iga hinna eest õigustada. „Kui eksitakse, pole mõtet musta valgeks rääkida. „Videokohtuniku“ saade oli muidu väga hea projekt, aga sealgi tuli seda ette.“ Newcastle Unitedi toetaja Roos leiab, et kohtunikud võiksid saada oma otsuseid rohkem selgitada. Eestis ja ka Inglismaal on hakatud selles suunas liikuma, FIFA ja UEFA aga mitte. „Toon näite Meistrite liigast, kus Newcastle’i ja PSG kohtumises anti VARiga penalti, mis tundus paljudele küsitav. UEFA-lt selle kohta sõnagi ei tulnud, aga videokohtunik võeti siiski järgmiselt mängult maha. Öelge siis otse välja, et ta eksis!“