MARKO LELOV:

kui tahame meestega tulemust, peame vaatama, mis noortes toimub

Novembris 50. sünnipäeva tähistanud Marko Lelov on elanud jalgpallile, vanaisa ja isa jälgedes tulid valikud loomulikult. Mängijana välismaale ja Eesti koondisesse jõudnud ning treenerina kõrgliigas juhendanud Lelov töötab nüüdseks juba aastaid Eesti Jalgpalli Liidu akadeemias, mispärast keskendub eelkõige noorte arendamisele.

Tekst:

Ivar Lepik

Ja on, millele keskenduda. Noortekoondiste tulemused ei ole enamasti sellised, nagu jalgpallifännidena ootame ja loodame – aga miks?

Ja mida saaksime teha, et olukord muutuks? Sellest – ja paljust muust – Leloviga räägimegi. Pikk ja põhjalik intervjuu ilmub Jalkas kahes osas – teine osa juba märtsikuu numbris! lin tagasi, Viljandis tekkis just kohalik võistkond. Tundsin end Rootsist tagasi tulles enesekindla ja iseseisvana. Ka väljaku peal. Oli jalgpallikarjääri tipphetk ja inimesena mingisse etappi jõudmine.

Marko, tähistasid novembris 50. sünnipäeva. Kas on teistsugune tunne ka?

Tegelikult ei ole. Tähtis on see, kuidas ennast ise tunned. Kui tunned end noore ja tegusana, siis nii ongi. Vanus on lihtsalt number. Kui peeglisse vaatan, siis ei tundu, et 50 oleks!

Öeldakse „pool elu millelegi andma“. Mitu aastat elust oled sina jalgpallile andnud?

See võrdlus mingis mõttes tõmbab suunurga üles ja mingis mõttes tegelikult alla. Pool elu... Jalgpalliga hakkasin tegelema seitsmeaastaselt, juba kõvasti üle poole. Pool elu läheb jalgpallile, pool perele. Ja vahepeal on see olnud tasakaalust väljas jalgpalli poole. Täna, 50aastasena mõtlen, et jah, see pidi mingil hetkel nii olema, aga täna balanssi sedapidi ei annaks, et jalgpall domineerib.

Kui alustasid, oli üks treeneritest isa Peeter. On vanema käe all treenimine lapsele kergem või raskem?

Arvan, et raskem. Isa saab nõuda natuke rohkem, oled kogu aeg mingisuguse järelevalve all. Distsipliin on paigas. Ja mingil hetkel, 25aastaselt mõtlesin, et ma ei käinudki väga kuskil, isegi mitte pioneerilaagris (naerab – toim.). See jäi kõik kõrvale. Käisin isaga juba väiksena kaasas, kui ta ise mängis. Kalakombinaadi/ MEKiga 1978. aastal Musta mere ääres, Saaremaa laagrites.

Oleksin võibolla tahtnud rohkem vaba aega, aga samas tagantjärele mõtlen, et balanss peab olema. Vanematel on raske. Kui vanem panustab kuskile, muusikakoolile, trennile, aga laps ütleb, et tahab puhata – kas sunnid minema? Kui sunnid, lõpetab võibolla üldse ära. Aga kui ei sunni, siis mingil hetkel ta võibolla küsib, et miks sa ei sundinud. Kasvatamises tuleb need hetked väga hästi ära tabada.

Paljud võibolla ei mäletagi või ei ole sind mängimas näinud. Milline mängija olid?

Hea küsimus! Umbes aasta tagasi leidis meie videoanalüütik kuskilt video, kus ma Vietnami koondise vastu värava löön. Mõtlesin, et mis mõttes. Seda küll ei mäletanud. Aga oligi Vietnami koondise vastu! Äärest läbi, ette nurka. Hea meenutada.

„Umbes aasta tagasi leidis meie videoanalüütik kuskilt video, kus ma Vietnami koondise vastu värava löön. Mõtlesin, et mis mõttes. Seda küll ei mäletanud. Aga oligi Vietnami koondise vastu! Äärest läbi, ette nurka. Hea meenutada.“

Minu jaoks on jalgpall olnud elu ja kultuur. Polnud küsimustki. Olin kindel, et kui karjäär lõppeb, hakkan treeneriks. Ma ei olegi osanud teistmoodi mõelda. Mingis mõttes on sellest isegi kahju – kui käisin ülikoolis, siis meil oli suusalaager, panin esimest korda mäesuusad alla. Läksime sõpradega Austriasse. Mõtlesin, et kas tõesti on selline elu ka olemas. See lööb korraks maailmapildi laiaks. Väga kitsasse ringi ei tohiks jääda.

1970. aastate alguses Pärnus sündinud poistest jõudis päris mitu mängijat Eesti koondisesse. Kas olid juba noorena silmapaistev mängija?

Pigem mitte, olin kindlasti hilise arenguga. Analüüsida ma tol hetkel muidugi väga palju ei suutnud, aga mäletan mingeid momente. Näiteks Nahkpalli turniiri Viljandis, kui olin 15, 1987. aastal. Ärkamisaeg, Henry Laksi laulud käisid taustaks (naerab – toim.). Mäletan, et lõin seal viis väravat ja tundsin, et midagi on minus tärkamas.

Täisealiseks saamine kattus Eesti taasiseseisvumisega. Ei tekkinud kordagi mõtet, et vahetaks jalgpalli vaba maailma ahvatluste vastu?

Kusjuures ei tekkinud. Siis ei olnud piirid veel nii lahti ja inimesena ei olnud ma küps, et kuskile iseseisvalt minna. Nagu nüüd Austraaliasse... Kui oleks võimalik vanuses 50+ minna, siis ma läheks kohe! Naljaga pooleks, aga oleks kindlasti mõttekoht. Meile piisas tollal sellest, et piirid avanesid. Saime kohe Soome minna, Saksamaal käisime mängimas. Reisida sai jalgpalliga ka.

Kui mängisin 1997–1998 Rootsis, siis mõtlesin küll, et seal võiks elada. Oli mõttekoht. Aga tu-

2017. aastal Pärnu Vapruse peatreenerina.

Foto: EJL

Olen mänginud tipuründes, äärepoolkaitsjana, keskpoolkaitsjana, mingil hetkel ka keskkaitses. 1999. aastal Viljandis loksus asi paika, olin toetav poolkaitsja. [Tarmo] Rüütli naljaga küsis, et kelle sinna paneme. Paneme Lelovi, ta ei jõua sealt niikuinii ära joosta, siis on koht täidetud!

Kui mängijakarjäär kokku võtta, siis otsisin õiget kohta. Lõpuks leidsin, aga lõppresultaati kätte ei saanud. Kiirust oleks võinud rohkem olla, võibolla ka sihikindlust. Hüpe noortest meestejalgpalli on väga raske. Mina tulin Pärnust Tallinna, alustasin iseseisvat elu. Teed olid valla, ahvatlusi palju. Oli väljakutse neist hoiduda ja elada rütmis kodu-trenn-kodu.

Viljandis hakkasin mõtlema, et jalgpall polegi raske mäng. Kui jääb kiirusest puudu, siis tuleb õige koht valida. Kompenseerid mõistusega. Aga sel ajal olid 25aastaselt juba vana. Kui 22aastasena polnud kuskile jõudnud... Kui Arno Pijpers tuli, siis olin mingis vaateväljas, aga see ei sobinud koondise toonase kontseptsiooniga. Kui oleksin olnud kolm aastat noorem, oleks ehk olnud lootust, aga rong oli läinud. Ise tundsin, et sain siis alles küpseks. Viimane samm jäi tegemata.

Jõudsid välja Eesti koondisesse, mängisid ka eurosarjas, Viljandiga võtsite hõbeda. Milline on jalgpallurina kõige eredam mälestus?

Täna Premium liigas näeme, kui raske on jõuda esikolmikusse ja saada euromänge. Me mängisime näiteks Club Brugge vastu, Intertotos olid Pärnuga alagrupis kreeklaste OFI Crete ja Leverkuseni Bayer. Koondises mängisin kolm mängu. Tegelikult läks päris hästi jalgpallurina! Aga kõige eredam on ikkagi see hõbe Viljandiga. Seal tundsin, et olen üks liidritest ja oluline lüli.

Meenub ka hetk noortest, kui Märt Siigur pani Pärnu JK poisid ja Pärnu KEKi 1973. aasta lõpu poisid kokku, et 1974. sünniaastaga A-klassi mängida. Pundis olid [Indrek] Zelinski, [Sergei] Terehhov,

Gert Olesk, mõned poisid veel. Tulime Eesti meistriks 3 : 0 võiduga KSK üle, lõin seal mängus kaks või kolm väravat. Enne mängu ei olnud meil mingit varianti võita.

See oleks noorteklassi tipphetk ja meestest siis Viljandi. Koondist ei tajunud tol hetkel ära. Poisid, kes täna sinna jõuavad, kogevad seda teistmoodi. Tol hetkel olid Flora ja koondis nii põimunud, et ma ei osanud seda hinnata.

Oli see, et piirdusid koondises kolme mänguga Balti turniiril, sinu enda arvates õige ja aus? Arvan, et see võis olla aus. Õiglane, jah. Nagu ütlesin, et kui [Arno] Pijpers 2001. aastal tuli, siis oleks võinud korra veel proovida, aga olin ilmselt mingi kuvandi loonud. Ju ma siis seda väärisin. Kolm on isegi hästi (naerab – toim.)!

Räägime kogemusest Rootsis ka. Mul oli tegelikult kott pakitud, et minna kaitseväkke. Selleni oli umbes kuu, kui Aivar Pohlakult tuli kõne, et Rootsist on variant. Neljas liiga. Minu jaoks... Kui tekkis selline võimalus, eelistasin seda muidugi kaitseväele.

Läksime Meelis Lindmaaga aastase lepinguga ja seal oli sees, et peame sisserännanutega koos koolis käima. Klubi sai selle pealt ilmselt mingit toetust, sest nende jaoks oli oluline, et me käime. Vahepeal käidi isegi kontrollimas! Alguses oli väike paanika küll, ostsin sõnaraamatud-asjad kaasa. Ega ma ei osanud eriti inglise keelt ka. Aga väga hea meel, et õpetati inglise keeles rootsi keelt ehk sain kaks ühes.

Kuidas sealne jalgpallielu välja nägi?

Meil oli kolm trenni. Amatöörvõistkond tegelikult, kuigi meie saime palka. Esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel trennid, laupäeval mängisime põhivõistkonnas ja kohustus oli aidata ka duublit. Seal oleks saanud areneda, oleksime pidanud otsima lisaväljundit jõusaali või individuaalsete treeningute näol, aga langesime mugavustsooni. Tegime oma kolm trenni ära ja nii ta läks. See oli üks võtmekohti. Oleks keegi andnud nõu või kui oleksime osanud küsida... Nüüd on hea targutada, aga kindlasti ka väärt kogemus, mida edasi anda.

Hooaja lõpp vajus ära ja tulin Eestisse tagasi. Sain vigastada, olin pool aastat väljas. Mingil hetkel sama kontakt helistas ja pakkus võimalust teises liigas Nyköpingus. Läksin testima, lõin kohe kontrollmängus värava. Olin selleks ajaks ehk nädal aega trenni teinud. Füüsiline vorm oli olemas, suutsin ennast piisavalt näidata, et pooleaastane leping teenida. Aga põhja all ei olnud ja hooaja lõpp vajus individuaalselt ära.

2012. aasta sügisel FC Flora peatreenerina.

Foto: Lembit Peegel

Siis oli küsimus, kuidas edasi. Otsida ise Rootsis varianti või tulla Eestisse? Viljandisse tekkis just võistkond ja asjad sobitusid paika, aga Rootsi kogemus avas kindlasti silmad ja andis inimesena ka uue vaate.

Mängijakarjäär lõppes tänapäeva mõistes võrdlemisi vara, umbes 30aastaselt. Käisin meniskiga teist korda operatsioonil. Meniskit lõigati, taastusravi polnud piisav, tulin liiga vara tagasi, menisk läks uuesti... Olin pikalt väljas ja siis anti mulle Viljandi Tuleviku tüdrukute võistkond juhendada. Kui Rüütli oli Viljandis, siis juba kirjutasin treeninguid üles. Protsess läks loomulikult. Aga tol hetkel treeneriks saada... Oodati, et oled 60aastane, kel 30 aastat staaži. Ei olnud võimalik, et tipptasemel mängija astub kõrvale ja on kohe kuskil esindusmeeskonna juures. Olin üks esimesi, kes nii liikus.

Töö kõrvalt EJLi akadeemias on Lelov sageli tööl ka kommentaatori ja stuudioeksperdina.

Foto: Jana Pipar

Anne Rei töötas sel ajal Floras ja kaks-kolm kuud helistasin pidevalt, et kas oleks variant mõne võistkonna juurde treeneriks saada. Tol ajal oli Kehtnas veel Flora kool ja esialgu sooviti, et võtaksin seal mingi grupi kogemuste saamiseks. Aga sel hetkel, kui lõpetasin, koliti Tuleviku võist- kond Tallinnasse ja [Aivar] Lillevere hakkas ka seda vahet sõitma. Kõik klappis, Viljandile polnud paremat varianti appi võtta. Oleksin võinud ka Kehtnas alustada, aga elu mängis teistmoodi ette.

Esimene suur tööots oli Viljandi Tuleviku peatreenerina. Kuus aastat. Mida selle ajaga õppisid? Elu muutus, olin vahepeal jõudnud Viljandist abikaasa leida ja meile sündis laps. Kolisime Tallinna. Aga edasi? Osta korter? Üürida? Majanduslangus tuli, ei olnud kerge aeg. Ja tasakaal elus oli tunduvalt rohkem jalgpalli poole. Tagantjärele mõeldes ei olekski teistmoodi saanud, aga imelik on nüüd mõelda.

Esimesel aastal õppisin tööd Lillevere kõrvalt, aga siis muutus tema jaoks pere tähtsamaks, ta ei tahtnud enam pealinna vahet sõita. Visati mind tulle. Palju mängijaid liikus edasi Florasse, seega pidime üles tooma mängijaid Elvast, mis oli toona Viljandi duubel. Nende kokku sulatamine oli kõva pähkel, aga lõpuks kõik laabus.

Jalgpalliliidus õnnestus kohe läbi koolituste Hollandi koolkonna mõtetega tutvuda. Lõpuks tulebki erinevatest kohtadest oma visioon paika panna. Viljandi periood läks väga hästi täkkesse. Aga lõpu poole... Kuus aastat on palju. Olin oma peas valmis mängimiseks kõrgematele kohtadele, viimases lennus olid [Andre] Frolov, Ats Sillaste, [Jüri] Jevdokimov... Florasse võeti jälle mingi osa mängijaid ära. Siis tekkis küsimus, kuidas edasi.

Oli väike hingetõmbeaeg, enne kui 2013. aastaks Flora etteotsa asusid.

Jah, töötasin jalgpalliliidus ja olin noortekoondiste juures. Sinna aega jääb ka U19 EM-finaalturniir. Olin Frank Bernhardti kõrval, kui nad Lars Hoppiga tulid. Olid huvitavad ajad, eelarves tekkis ettevalmistuseks varasemast rohkem võimalusi. Finaalturniiril olin juba Arno Pijpersi abiline. Sain rahvusvahelist kogemust. Ja siis tuli Florast ettepanek.

Aastalõputurniiril esimest korda peetud legendide turniiril esindas Lelov Pärnu meeskonda.

Foto: Liisi Troska et ta ka minu alt välja kasvas! Saame siiani väga hästi läbi.

Seal ongi võibolla väike okas. Kus viga näed laita, seal tule ja aita. Oleks mulle seatud eesmärgiks eurosarjas edasi saada, siis oleksin saanud selle nimel töötada. Aga seda eesmärki ei pandud. Tol hetkel olime meistriliigas teisel või kolmandal kohal, mingid punktid maas, aga mingid mängud varuks. Tulime Albaaniast tagasi, kusjuures eurosarjas me tegelikult ei kaotanud. 1 : 1 kodus ja 0 : 0 võõrsil. Võtsime veel lõpus suuri riske, aga langesime võõrsilväravaga välja. Siis kaotasime Sillamäel ja... Nii võiksime pidevalt treenereid lahti lasta.

Ometi see periood väga kaua ei kestnud. Praegugi saab nalja visatud, et mingid tööd lõppevadki juuli ja euromängudega ära. Ma ei ole ainuke treener, kes juulis lõpetanud. Minu jaoks tagantjärele... Kui enne küsisid, kas mingi okas jäi hinge, siis... Ma ei põe, aga potentsiaal jäi Floras kätte saamata.

Mustvalgelt, jah, oli euromängus vaja tulemust, mida ma ei saavutanud. Sinna on lihtne juurde panna, et võibolla ei olnud ka protsess õige. Aga kui vaatame, kuidas Jürgen [Henn] lõpetas, siis... Kui Jürgen tundis ennast eelmisel suvel kehvasti ja mõtles, et keegi võiks appi minna, siis küsiksin, et kui minu ajal nähti mingeid asju vales suunas liikumas, siis kellega ma pidin suhtlema. Abitreener oli noor Jürgen Henn. Mul on väga hea meel,

Olin kuus aastat Viljandis mängijaid arendanud. Et juhendada võistkonda, kes peab kullale tulema, jäi mingisugusest kogemusest puudu. Kui kuskil keegi aidanuks... Nagu Jürgen oli Arno kõrval. Ta sai terve aasta kogemust ammutada. Aga minul jäi midagi puudu ja ise ma seda välja ei mõelnud.

Millised olid toona ja millised on üldiselt suhted Aivar Pohlakuga?

Meil on pikk, aga lahe ajalugu. Meil on olnud kakskolm tõsist kätši, ilma kontaktita (naerab – toim.). Kui Flora treeneriks sain, siis ütles Aivar esimesel kohtumisel fännidega, et Lelov on esimene treener, kes teda pikalt saatnud. See juhtus Viljandi perioodi lõpus, kui mängijaid järjest ära võeti. Ta andis fännidele mõista, et olen isiksus, kes julgeb oma asja ajada.

Saan öelda, et meil on olnud mõned põrkumised. Saame väga hästi läbi, aga on olnud ka erimeelsuseid. Aktsepteerime üksteist. Igal inimesel on omad mõtted ja see on nagu pereelus – kas suudad leida kuldse kesktee, mis edasi viib?

Intervjuu jätkub märtsikuu Jalkas.