Jalka (mai 2023)

St. Pauli sotsialistlik vabariik Kuidas rahastatakse meistriliiga naiskondi?

Miks ei tohi mängida verise särgiga?

Ida-Virumaal on saalijalgpall popim kui muruvutt

Postritel: Karl Rudolf Õigus, Sam Kerr, Bukayo Saka

EUROOPA MEISTER SELGUB EESTIS! KUIDAS LÄHEB SINISÄRKIDEL?

Suurturniir kodumaal

Maikuus saame lõpuks nautida sündmust, mille koroonapandeemia meilt kolm aastat tagasi röövis: Eesti pinnal peetakse U17 vanuseklassi Euroopa meistrivõistlused. 2020. aastal oleks see pidanud küll olema 16 meeskonna osavõtul ja poistele, seekord on aga kaheksa võistkonnaga ja tüdrukutele, kuid suures plaanis vahet ei ole – peaasi on see, et meie koondisele saab kaasa elada suurturniiril, mis toimub kõigele lisaks meie oma koduõuel.

Sel puhul on meil sulle, hea Jalka lugeja, ka sümboolne kingitus: ajakirja vahelt leiad kaks turniiripassi, millega on tagatud tasuta sissepääs kõikidele turniiri kohtumistele, olgu selleks siis Eesti koondise alagrupimatš või suur finaal. Võta kaasa õde, vend, ema, isa, sõber või niisama tuttav ja tule suurt jalgpalli nautima!

Finaalturniiri eel tutvustab Jalka põgusalt meie koondislasi ning pakub konteksti, tuues välja finaalturniiri ajaloo ja senised tulemused. Selle kõrval puudutame aga ka paljusid teisi teemasid, alustades kodusest Premium liigast ja lõpetades välismaa klubi ja mängija portreteerimisega.

Ilusaid jalgpallielamusi!

Foto: Liisi Troska

Maikuu teisel poolel võõrustab Eesti tüdrukute U17 EM-finaalturniiri. Kes on need noored, kelle ülesanne on Euroopa tippkonkurentsis sinimustvalget lippu kõrgel hoida?

Kolumn

12 Raul Ojassaar

Persoonid & intervjuud

14 2-kõne: Aivar Anniste

JK Tallinna Kalev on juba enam kui poole hooaja jagu suutnud Premium liigas punkte koguda esikolmiku rütmis. Mis on suures osas väga noore ja võrdlemisi kogenematu meeskonna edu taga? Aru annab meeskonna üks peatreener Aivar Anniste.

24 EJLi töötaja: Kethy Õunpuu

Hamburgi kurikuulsas linnaosas, mida tuntakse eelkõige Reeperbahni kaudu, asub ka isepäine jalgpalliklubi, mille paljudele toetajatele on jalgpallist olulisem parandada poliitaktivismi abil ühiskonda. Alates jaanuarikuust on selle omalaadse alternatiivklubi osaks olnud ka Eesti koondislane Karol Mets.

Maailm lk 54–55

Tublisti üle kümne aasta jalgpalliliidus kolmes väga erinevas ametis töötanud Kethy Õunpuu nimi ei vaja Eesti jalgpallisõpradele pikemat tutvustamist, sest tegu on naistekoondise rekordinternatsionaaliga. Milliseid ülesandeid on ta aga mängimise kõrvalt igapäevaselt vutiliidus täitnud? 44

Teadlikkuse treener Indrek Verro on maailma tippu aidanud Eesti rannavõrkpallurid ja käis hiljuti koolitamas ka meie jalgpalli A-koondislasi. Mida tähendab teadlikkuse treenimine ning kuidas tuleb see sportlastele kasuks? 52

„Miks?“ uurib seekord, miks tuleb väljakul veriseks saanud särk kohe puhta vastu välja vahetada.

KAANELUGU LK 20–23

39 Naised

Kuidas panevad meie naiste meistriliigaklubid kokku naiskondade eelarve ning millest see koosneb?

46 Saalijalgpall

Ida-Virumaal köidab saalijalgpall publikut näiliselt rohkem kui suur murujalgpall. Mis on sealse fenomeni taga peidus?

50 Faktifoto: Signy Aarna hüvastijätt koondisega

54 Maailm: St. Pauli sotsialistlik vabariik

56 Klõpsud

58 Ajalugu

Jalka jätkab tagasivaadete sarjaga, kus on luubi all varasemad EM-finaalturniirid. Seekord hüppame aastasse 1972, kui nelja meeskonnaga finaalturniir toimus Belgias.

62 10 aastat tagasi

63 Pane end proovile!

Nuputamisrubriik toob teieni igal kuul põnevaid küsimusi nii mälumängu kui reeglite tundmise testi kujul.

64 Lisaaeg

66 Ristsõna

66 RistsõnaMuu

20 U17 EM: Eesti koondis

Kes on need mängijad, kes hakkavad Eesti koondist kodusel EM-finaalturniiril esindama?

42 U17 EM: ajalugu

Eestist saab alles üheksas riik, kes tüdrukute U17 EM-finaalturniiri võõrustanud. Kuidas on läinud varasemad selle vanuseklassi EMid ja kuidas on läinud varasematel võõrustajatel?

ESIKAANEL: EESTI U17 KOONDISE

MÄNGIJAD DAJANA SMIRNOVA, VIKTORIA

TODING JA ALEKSANDRA KELLI

FOTO: KATARIINA PEETSON NR 5 (185) 2023

PEATOIMETAJA:

RAUL OJASSAAR raul.ojassaar@jalgpall.ee

TOIMETAJA:

MAARJA TRAUSS

FOTOGRAAF:

LEMBIT PEEGEL

MAKETT JA KUJUNDUS:

MARJU VILIBERG

KEELETOIMETAJA:

TRIINU-MARI SANDER

REKLAAM:

MATTIAS KAUK +372 5650 9217 mattias.kauk@jalgpall.ee

KOLLEEGIUM:

INDREK SCHWEDE (ESIMEES)

LENNART KOMP

SIIM KERA

NEEME KORV

AIVAR POHLAK ANU SÄÄRITS

MIHKEL UIBOLEHT

VÄLJAANDJA:

EESTI JALGPALLI LIIT WWW.JALGPALL.EE

TOIMETUSE POSTIAADRESS:

JALKA, EESTI JALGPALLI LIIT, JALGPALLI 21, 11312 TALLINN +372 627 9960

TRÜKITUD PRINTALLIS

EESTI JALGPALLI

LIIDU AJAKIRI

ILMUB 12 KORDA

AASTAS

Karl Rudolf Õigus, Sam Kerr, Bukayo Saka

TEERAJAJAD 11 suve tagasi

Kui tänavu toimub Eestis tüdrukute U17 EM-finaalturniir, siis ei maksa unustada, et korra on Eesti pinnal jalgpallis Euroopa meistrid juba välja selgitatud – 2012. aastal mängiti siin poiste U19 vanuseklassi EMi. Korraldajana sai esimest korda võimaluse suurturniiril osaleda ka Eesti U19 koondis.

Eesti kuulus tugevasse alagruppi, kus tuli madistada hilisemate finalistide Hispaania ja Kreeka ning Portugaliga. Avamängus Portugaliga pidime vastu võtma 0 : 3 kaotuse, Kreeka vastu tunnistasime vastaste paremust skooriga 1 : 4 ning meie puhul lõppes turniir 0 : 2 kaotusega Hispaaniale. Siin pildil on Eesti koondise algkoosseis turniiri teises mängus Kreeka vastu. Esireas vasakult Kevin Ingermann, Andreas Raudsepp, Artur Pikk, Bert Klemmer, Johannes Kukebal. Tagareas vasakult Hannes Anier, Martin Kase, Karol Mets, Brent Lepistu, Vadim Gurnik, Karl-Eerik Luigend.

Fotod: Lembit Peegel

Eesti toonasest U19 koondisest tegi profivutis kõige kõrgema lennu Karol Mets, kes hakkab A-koondises tasapisi juba 100 mängule lähenema –märtsis sai ta kirja 85. A-koondise mängu.

Eesti koondise keskväljal moodustasid huvitava duo kaks võitluslikku mängijat. Kui Brent Lepistu on endiselt profijalgpallis tegev, siis Bert Klemmer on mängimise juba lõpetanud, ent tegeleb nüüd sportlaste vaimse poolega.

Eesti koondise kapten oli kodusel finaalturniiril vasakäärena mänginud Karl-Eerik Luigend, kelle arvele jäi ka Eesti koondise ainus värav – just sellisest asendist sahistas ta mängu lõpus Kreeka võrku.

A-koondisesse jõudis Eesti 18mehelisest koosseisust lõpuks viis meest: peale Metsa ja Lepistu veel Artur Pikk, Andreas Raudsepp ja Hannes Anier (pildil). Anier on lisaks Pikale seni ainus toonane U19-koondislane, kes A-koondise eest ka värava löönud. 2012. aastal oli ta aga meie meeskonna ainus välisklubis palliv mängija – ta kuulus Taani klubi Odense ridadesse.

Andres Oper

Eesti meestekoondis jäi aprillis ühe treeneri võrra vaesemaks, kui seni abitreenerina tegutsenud Andres Oper võttis ette uue katsumuse ning asus Eesti U16 koondise peatreeneriks. Meestekoondise uus abitreener nimetatakse ametisse enne järgmisi valikmänge juunikuus.

Mathias Villota

Pärnu Vapruse 17aastane poolkaitsja on sel hooajal olnud küll Vapruse üks põhitegijaid, kuid jalgpall pole tegelikult sugugi tema põhiala – aprilli keskel jättis ta suisa ühe Vapruse kohtumise vahele, et osaleda Leedus Balti tuuri etapil kettagolfis, mille ta Baltimaade tippude ees võitis! Paistab, et uhke võit andis talle enesekindlust juurde ka palliplatsil, sest järgmises kohtumises Narva Transi vastu lõi ta võiduvärava, mis oli tema Premium liiga karjääri esimene tabamus.

Hispaania kõrgliiga tahab

KOHTUNIKE PALGAD peaaegu poole väiksemaks lõigata

Hispaania kõrgliiga La Liga kavatseb astuda sealsete tippkohtunikega läbirääkimistesse, et vilemeeste väga kõrged palgad lausa 40 protsendi jagu väiksemaks kärpida, kirjutavad sealsed meediaväljaanded. Alaliit on väidetavalt hetkel olukorras, kus nad ei saa kohtunikelt suurte tasude juures vastu piisavalt head kvaliteeti, mistõttu soovitakse suurt osa neile makstavast rahast mujal kasutada.

Praeguse süsteemi kohaselt saavad Hispaania kõrgliigat vilistavad väljakukohtunikud põhipalgana lausa

12 500 eurot kuus, millele lisanduvad mängude eest saadavad tasud, mis võivad paremal juhul põhipalga sisuliselt kahekordistada. El Periódico arvutuste kohaselt teenib kohtunik, kes teenindab hooaja jooksul 20 mängu väljakul ja 20 VAR-ruumis, aastas lausa 300 000 eurot – La Liga soovib selle summa kärpida 180 000 euro peale, mis tähendaks sisuliselt 40protsendilist kärbet.

Sealjuures oleks isegi 180 000 euro suurune aastapalk tunduvalt suurem kui näiteks Inglismaa Premier League’is, kus tippkohtunike aastane teenistus jääb 100 000 euro kanti. Ka teiste tippliigade kohtunike maksimaalsed aastapalgad jäävad alla 150 000 euro, nii et isegi kui La Liga nõudmised läheksid läbi, jääksid Hispaania vilemehed Euroopa kõige tasustatumaks.

900

euro suuruse spordistipendiumi teenis kultuuriministeeriumilt

ka kaks jalgpallurit: naistekoondislased Emma Treiberg ja Jaanika Volkov.

7

mängu läks Pärnu Vaprusel aega, et saada Premium liigas tänavu kokku

11 punkti ehk sama palju kui mullu kogu hooaja ehk 36 mänguga.

2

vastast alistas Marko Pärnpuu juhendatav Eesti poiste U17 koondis Maltal peetud sõprusturniiril, kus oldi üle nii võõrustajatest (2 : 0) kui Islandi eakaaslastest (3 : 2). Turniiri viimases mängus jäädi küll Armeeniale 1 : 2 alla, kuid armeenlastega jagati siiski võrdsete punktidega turniiri esikohta.

Hetkel ilmselt tuntuim Hispaania kohtunik on Antonio Mateu Lahoz, keda on küll sageli süüdistatud liigses tähelepanu endale tõmbamises. Äsjasel MM-finaalturniiril jagas Lahoz kohtumises Argentina ja Hollandi vahel lausa 18 kollast kaarti. Foto: Eddie Keogh, UEFA via Getty Images

Nii nad ütlesid

„FSB vahistas spionaažisüüdistusega USA ajakirjaniku Evan Gershkovichi. Tunnen Evanit isiklikult, muu hulgas oleme koos vaadanud tribüünilt Flora–Levadia vutti.“

Ajakirjanik Holger Roonemaa kolleegi arreteerimisest Venemaal

„Pärnul on kõik eeldused jalgpallis tõusta, kaasates senisest enam poisse-tüdrukuid, saada jalgpallikogukonnaks. Tugevnev vutivundament loob omakorda eeldused, pürgimaks kõrgemate sportlike eesmärkide poole. Täiuslikult omandatud kuninga tantsusammud, koordinatsioon ja sünkroonsus mänguplatsil tõstavad meie jalgpalli printsid ja printsessid püünele kroonimistseremooniatel.“

Pärnu abilinnapea Meelis Kukk spordialade kuninga jalgpalli harrastamiseks loodavate sisehallide olulisusest

„Ei saa salata, algus oli raske. Raske oli kodust eemal olla. See hetk, kui taipad, et oled vaid 16, aga koju sa enam tagasi ei koli... Aga iga kord, kui tundsin koduigatsust, tuletasin endale meelde: Karl, sa oled nüüd Arsenalis, sellest paremaks ei saa asjad minna!“

Karl Jakob Hein noorena Arsenali siirdumisest

„Kui esimese poolaja keskel lastele vaheajal koju minemise lubaduse andnud isad hakkavad vaheajal mudilasi erinevate suhkrut sisaldavate lubadustega ümber veenma, on see jalgpallimängule kompliment. Sääraseid tehti täna Rehepapis mitu!“

Soccernet.ee ajakirjanik Ott Järvela Pärnu Vapruse ja Tallinna Kalevi kohtumisest

„Meie ehk Euroopa jalgpalli jaoks on tegemist juba aastaid tagasi tähelepanu alla tulnud teemaga. Kõnealune probleem on eelkõige seotud spetsiifilise jalgpallikultuuriga, kus on peaga mängule pööratud traditsiooniliselt keskmisest rohkem tähelepanu. Pean silmas eelkõige Inglismaa ja Skandinaavia jalgpalli. Kultuurides, kus pall püsib rohkem maas, on probleem väiksem või pigem isegi puudub. Eesti jalgpallikultuur asub teisena kirjeldatud mõjualas.“

Aivar Pohlak jalgpalli korduvalt peaga löömisest tekkivatest neuroloogilistest probleemidest

Jalkale mälumängu meistrivõistlustelt ühtaegu kuld ja kuues koht

Aprilli keskel toimusid juba 13. korda Eesti meistrivõistlused jalgpalli mälumängus. Kuigi varem kuuel korral meistriks kroonitud Jalka võistkond sai sedapuhku kuuenda koha, tuli ka kuldmedal siiski osaliselt Jalkale, sest võitjaks tulnud Barankade võistkonna ridadesse kuulus ka Jalka peatoimetaja Raul Ojassaar.

Võistlus toimus traditsioonilises formaadis, kus kokku esitati 50 küsimust, mis olid jaotatud kümnesse viiest küsimusest koosnevasse plokki. Kuna iga küsimuse eest sai maksimaalselt saada kaks punkti, oli suurim punktisumma 100. Võidumeeskond Barankad (Rasmus Voolaid, Raul Ojassaar, Erki Lomp) paistis võistluse jooksul silma stabiilsusega, vältis suuri ärakukkumisi ja kogus lõpuks 71 punkti, millest piisas võiduks – teise koha saanud Vironia (Siim Boikov, Mati Räli, Urmet Paloveer) sai 65 punkti, napilt tuli pronksile MRG Vilistlased (Meinhard Pulk, Johannes Vedru, Kristjan Remmelkoor), kes edestas 63 punkti juures neljanda koha saanud mulluseid võitjaid Puupallureid (Matis Song, Andres-Andi Sarv, Rene Štrik) vaid ühe punktiga.

Jalka võistkond mängis seekord koosseisus Indrek Schwede, Mihkel Uiboleht ja Siim Kera ning tuli tihedas konkurentsis 57 punktiga kuuendale kohale. Jalka tiim jagas sealjuures enne viimast viit küsimust veel kolmandat kohta, kuid otsustavast plokist tuli nulliring, mistõttu lubati mitu konkurenti endast mööda.

Medalitele tulid jalgpalli mälumängus seega juba suuresti tuttavad nimed: Vironia võistkond on varem samas koosseisus korra tulnud hõbedale (2014) ja kaks korda pronksile (2016 ja 2018). MRG Vilistlaste ridades oli Pulk küll esmakordne osaleja, kuid Vedru ja Remmelkoor tulid sama nimega võistkonna ridades nii 2015. kui 2017. aastal Eesti meistriks. Barankade võistkond on samuti varem korduvalt medalile jõudnud – 2017. ja 2019. aastal tuldi pisut erineva koosseisuga pronksile, lisaks on Ojassaar olnud Jalka võistkonna ridades eelmisel kahel mälumängul hõbedase meeskonna liige.

Ojassaarest sai meistrivõistluste ajaloos esimene vutikilbar, kel on nüüd kodus olemas medalikomplekt – kuld, kaks hõbedat ja pronks. Võidumeeskonda kuulunud Rasmus Voolaid sai aga hakkama omalaadse pallimängude duubliga: vähem kui nädalapäevad varem tuli ta pronksmedalile Eesti meistrivõistlustel korvpalli mälumängus! Individuaalse medalitabeli tipus on aga Jalka endine peatoimetaja Indrek Schwede (kuus kulda, kaks hõbedat).

„Vastupanu osutus väiksemaks, kui võis aimata,“ rääkis Voolaid. „Mitme küsimuste ploki lõpus olime täiesti kindlad, et langeme esikohalt, aga vahel tuli hoopis välja, et suurendasime vahet!“ Erki Lomp lisas, et Barankadel jäi lauale isegi kuus-seitse punkti – arutelust käis õige variant läbi, aga paberile kirjutati lõpuks vale vastus.

Kokku osales võistlustel 39 võistkonda. Küsimused koostasid Siim Avi, Ott Järvela ja Siim Juks, mälumängu toimumist toetasid A. Le Coq, Rimi, MyFitness, Teamsport, Fifaa, Jalka, Spordihooldus ja Nuti Grupp OÜ.

Barankade kuldne võistkond: vasakult Erki Lomp, Raul Ojassaar ja Rasmus Voolaid.

Foto: Katariina Peetson

Finaalturniiri ajal jagavad

Eesti treeneritele teadmisi

UEFA eksperdid

Rõõmusõnum kõigile naistejalgpallis tegutsevatele treeneritele! Maikuise finaalturniiri ajal saabuvad Eestisse UEFA eksperdid, kes jagavad kolmel järjestikusel koolituspäeval olulisi teadmisi. Ja mis veelgi toredam – koolitused on kõigile osalejatele tasuta.

Eestis toimub tänavu 14.–26. maini neidude U17 EM-finaalturniir, mis toob Euroopa tulevikulootused kolme Eesti linna. Suursündmuses on olulisel kohal turniiri pärandiprojekt, mille kaks peamist eesmärki on naistreenerite värbamine ja koolitamine ning seeläbi naisjalgpallurite arvu kasvatamine.

Niisiis toimub finaalturniiri ajal Tallinnas kolm naistejalgpalliteemalist koolitust: „Treeneri roll tüdrukute jalgpalli arendamises“, „Treeneri roll naistevõistkonna arendamises“ ja „Kehalised võimed naistejalgpallis“. Esimest kahte koolitust viib läbi UEFA tehniline instruktor Anna Signeul, kehaliste võimete teemalisel koolitusel jagab teadmisi UEFA kehaliste võimete ekspert Stacey Emmonds.

Signeul on endine Rootsi mängija ja kõva kogemuste pagasiga treener: tema juhendusel tõusis Šotimaa naistekoondis FIFA edetabelis läbi aegade parimale, 19. kohale, mullu tüüris ta Soome naistekoondise EM-finaalturniirile. Signeuli sõnul on tema koolituspäevadel põhilises fookuses Eesti naisteja tüdrukute jalgpalli arendamise võimalused nii väljakul kui väljaspool seda. „Käsitleme tüdrukute ja naiste juhendamise tehnilisi, taktikalisi, kehaliste võimetega seotud, vaimseid ja sotsiaalseid aspekte. Kirjeldame ka seda, mida nõutakse naistejalgpallis tipptasemel,“ räägib Signeul.

Signeuli sõnul on koolitusel osalemine treeneritele hea võimalus saada uusi teadmisi tüdrukute ja naiste juhendamise eripäradest. „Treenerid saavad õppida uusi juhendamistehnikaid, suhelda teiste treeneritega, viia end kurssi viimaste trendide ja arengutega, tutvuda uute vaatenurkadega ja parandada ka oma suhtlusoskust. Soovitan osaleda kõigil treeneritel, kes soovivad end arendada ja olla osalised Eesti naistejalgpalli tuleviku suunamises ja arendamises,“ lisab Signeul.

Kehaliste võimete ekspert Stacey Emmonds on Inglismaal Leeds Becketti ülikoolis spordivaldkonna õppejõud, kusjuures samas ülikoolis on ta omandanud ka doktorikraadi. Õppe- ja teadustöös keskendub ta peamiselt noorte sportlikule arengule ja sooritusvõimele. Emmondsi koolitusel „Kehalised võimed naistejalgpallis“ arutatakse, kuidas läheneda naisjalgpalluri kehaliste võimete arendamisele, arvestades seejuures mängude eripära, väsimuse ja taastumisega. „Eesti treenerid saavad uute teadmiste toel tagada, et nende treeningud on kooskõlas naismängija vajadustega. Teadlik treener aitab parandada naismängijate sooritusvõimet ja vähendada vigastuste riski,“ räägib Emmonds.

Ühepäevased koolitused toimuvad neidude U17 EM-finaalturniiri perioodil Eesti Jalgpalli Liidu konverentsikeskuses kolmel järjestikusel päeval: 15. ja 16. mail koolitab Anna Signeul, 17. mail jagab teadmisi Stacey Emmonds. Registreerimine koolitustele on avatud 10. maini ERISe keskkonnas (eris.jalgpall.ee).

„Teisest küljest on püüdlikkus teistsugune kui poistel. Kui poisid on sellised tuulepead ja peab mitu korda rääkima, siis tüdrukute puhul on see lihtsam. Nad üritavad ikka teha nii, nagu öeldakse. Vahel ollakse selles võibolla liiga kinni.“

Viimsi JK naiskonna peatreener Martin Reim tüdrukute juhendamisest

„See oli ilmselt suurim kultuurišokk, mille olen oma elus saanud – tundus, nagu oleksin peaaegu Nõukogude Liitu tagasi läinud! Mõtlesin, et lähen Eestisse, aga Narvas ei räägi peaaegu mitte keegi isegi eesti keelt, kõik räägivad vene keelt. Esimesel päeval kõndisin riietusruumi, mis oli tegelikult üks suur metallkonteiner, ja küsisin, kus on füsioteraapiaruum, kus saaksin sooja teha ja massaažirulli kasutada. Ei olnud seal mingit füsioteraapiaruumi, see oligi kõik! 25 meest ühe konteineri sees... Mõtlesin: okei, ise ma olen ennast siia mässinud! Õue minnes selgus, et väljak oli kivikõva – see oli kindlasti minu jaoks väga õpetlik kogemus.“

Andreas Vaikla elust Narvas

„Ega ükski brasiillane ei sünni siia ilma ja mõtle, et tahaks kümnevõistlejaks hakata!“

Tarmo Kink jalgpallimaailmas valitsevast meeletust konkurentsist

„Mõnes mõttes kindlasti raske, teistpidi aga lihtne. Õigete mustrite tekitamine on alguses raske – sa pead millestki loobuma, midagi ohverdama, midagi teistsugust tegema. See võtab palju energiat. Aga kui need mustrite ketid piisavalt tugevaks saavad, siis tundub see juba nii lihtne, sest sa teed seda igapäevaselt. Ja kui sa seda igapäevaselt ei tee, siis tundub juba teistpidi imelik – et miks sa nii ei tee?“

Ragnar Klavan maailma tippu jõudmisest

„Järgmine mäng tulen kiivriga!“

Tallinna Kalevi naiskonna kapten Maria Orav pärast seda, kui vastased talle kahes mängus järjest audisisseviske kogemata vastu pead virutasid

„Võibolla tähistab see seda, et ma peaks hakkama vaikselt otsi kokku tõmbama. Kuhugi enam rühkida ei ole!“

FC Kuressaare naljaninast ründaja Sander Laht lõi mängus Nõmme Kaljuga oma 50. värava Premium liigas

Koolitusele on oodatud kõik naistejalgpallis tegutsevad treenerid, sealhulgas naisi ja tüdrukuid treenivad mehed. Foto: Katariina Peetson

MÕTISKLUSI

SEAL, KUS MURU ON

Kogukonnajuhtide projekt on paljudele Eesti jalgpalliklubidele ja -juhtidele näidanud ja selgeks teinud, et tribüünidele ei tule inimesed vaid puhtalt 90 minutit higistamist vaatama ja et suurem publikuarv on seal, kus mängitakse jalgpalli kõige edukamalt. Kaugel sellest – viimastel aastatel on kõvasti tööd tehtud, et pakkuda publikule võimalikult head mängupäeva kogemust. See hõlmab endas mugavat sissepääsu, tasemel ja taskukohast toitlustust, varju ilmastikutingimuste eest, normaalseid kempse ja kõike muud niisugust.

Esmajoones ongi õige tegeleda heade tingimuste loomisega neile inimestele, kes mängudel kohal käivad. Pakuvad ju just nemad klubidele ja jalgpallile piletirahaga kõige otsesemat toetust, elavad kõige vahetumalt mängijatele kaasa ja loovad kohtumiste atmosfääri. Täiesti kõrvale ei maksa aga jätta ka neid, kes jälgivad mänge distantsilt, ehk televaatajaid.

Eesti jalgpallist toodetakse iga aastaga üha rohkem ja rohkem otseülekandeid. Premium liiga mängude ülekanded on viimaste aastatega saanud juba enesestmõistetavaks, ent huvilised saavad jälgida ka kõiki esiliigakohtumisi, samuti osa naiste meistriliigamatše. Lisame siia veel juurde hooajaeelsed treeningmängud, karikamängud, noortekoondiste mängud, klubide endi korraldatud ülekanded… pilt on kirju.

Aga võiks olla veel oluliselt kirjum – ja mitte kujundlikult rääkides.

Telepildi jälgimise kogemuse juures on tohutult oluline selle visuaalne kütkestavus. Keeruline on jälgida mängu, mis toimub tihedas lumesajus, poolpimedas või kui kaamerad on asetatud vastu päikest, nii et mängijate asemel liigub platsil 22 varju. See on aga vaid üks osa tervikust: suures plaanis lisavad tohutult väärtust veel rahvast täis tribüünid (ja isegi tühjad tribüünid on paremad kui üldse mitte midagi!), kvaliteetne valgustus, platsi värv ja suisa värske ilmega väljakuäärsed reklaamid.

Tekst: Raul Ojassaar

Mõned aastad tagasi said teised Euroopa tippliigad aru, et inglaste Premier League annab neile teleülekannete visuaalse kvaliteedi poolest silmad ette: kui võrrelda näiteks viie-kuue aasta taguseid videoid Hispaania või Itaalia liigast toonaste Premier League’i klippidega, võib näha meeletut vahet: Hispaanias ja Itaalias mängitaks justkui tuhmunud muruväljakutel, samal ajal kui Premier League’i platsid on säravrohelised ja lausa kutsuvad vaatama. Inglastel on ses osas küll kerge eelis, sest nende niiske kliima ja väga kõrgetasemeline muruhoolduse kultuur soosib ilusat rohelist muru, samal ajal kui Lõuna-Euroopa klubid on näiteks tihtipeale suve lõpus hädas, sest kuum ja kuiv suvi on platsid kollakaspruuniks kõrvetanud.

Viimaste aastatega on aga ka nemad saanud valgustuse ja väljaku kvaliteedi korrutise väärtusest aru ning teinud pingutusi, et väljakud oleksid visuaalselt ilusamad. Ilusad erkrohelised (samas mitte ebaloomulikku värvi) platsid ja seal mängitav jalgpall loovad juba alateadlikult tunnetuse, et tegu on tähtsama, kõrgematasemelise ja parema mänguga.

Eestis saab visuaalse üldpildi osas tuua näiteid parematest ja halvematest staadionitest. Sealjuures tasub alustuseks rõhutada, et meie olude, võimaluste ja ressursside juures on alltoodust suur osa paratamatu – toon need faktorid välja lihtsalt selleks, et kogu fenomeni ilmestada.

Kui 11. aprilli karikamäng Kuressaare ja FC Flora vahel lisaajale läks, oli siililegi selge, et väljaku valgustusest jääb normaalse telepildi tarbeks väheks. Sellele lisaks on aga selle väljaku puhul suur miinus inetu taust – kaamera võetava küljejoone taha jääb aegu näinud ja tööstusliku välimusega parkimisplats. Ühe otsajoone taga saab samuti läbipaistva võrkaia taha, vaid mõne meetri kaugusele platsist parkida. Sellises keskkonnas näeb profisport lihtsalt natuke… eksinud välja. Isegi kui mäng ise on kaasahaarav ja kvaliteetne. Sama mure on sealjuures veel mitme Premium liiga staadioniga – muu hulgas näiteks Pärnu Rehepapi väljakuga.

Mõne üksiku staadioni puhul tekivad probleemid aga siis, kui pidada mäng päevasel ajal – paar hooaega tagasi filmiti Kadrioru staadionil toimunud mängud näiteks väiksema küljetribüüni poolt, mis jättis taustale küll kenama peatribüüni, aga tekitas päikesepaistelise ilma korral uue probleemi: valgusnurga tõttu oli väga keeruline eri särgivärvidega mängijaid eristada. Vaadake kasvõi seda pilti kolme aasta tagusest Tallinna Kalevi ja FCI Levadia kohtumisest, kus kalevlased mängisid sinistes ja Levadia rohelistes särkides! „Vürtsi“ lisas veel mustas peakohtunik… Õnneks võeti eelmisel hooajal Kadriorus mängud üles peatribüünilt.

Veel levinum asi, mida saaksid paljud klubid võrdlemisi väikeste kuludega muuta, on kasutatavate väravate võrgud võimalikult lumivalged ja paksud valida. Ka Kuressaare näite puhul ei ole telepildis kummagi värava võrku sisuliselt nähagi – see tekitab omakorda veel mulje, nagu mängitaks hoovijalgpalli, nii et vandaalitsemise tagajärjel on väravast alles jäänud vaid postid ja latt. Väravate juurde on vaja kontrasti, mitte halli ja nähtamatut võrku! Peale kaunima visuaali on sel ka praktiline mõju, sest niimoodi on palju lihtsam aru saada, kas pall löödi väravasse või mitte – kui kaugelt on näha, et kogu võrk väriseb, ei pea selleks ainult palli asukohta jälgima. Toon võrdluseks ühe juhusliku kaadri Inglismaa Premier League’i ülekandest, kus on parema valgustuse ja kõrgema kaameranurga kõrval hästi näha ka see, millise efekti selgepiiriline ja hästi näha olev väravavõrk annab.

Vastu päikest filmides tekib veel üks murekoht: kuigi jooned on väljakule tegelikult tehtud väga korralikud ja teiselt poolt vaadatuna ei ole nende tuvastamisega probleeme, jäävad need vastu päikest telepildist vaat et täiesti välja. Vaadake näiteks seda kaadrit Viljandis peetud kohtumisest – kas keegi tuvastab siit karistusala?

Lõpetuseks ka positiivne näide: A. Le Coq Arena suurus (tribüünid täidavad tausta), kõrge kaameranurk ja kena muruväljak teevad tippmängust tippmängu ka teleekraanil. Oleksid ka tribüünid veel puupüsti täis…

Aivar Anniste: Kalev naudib tehtud töö vilju!

JK Tallinna Kalev sai kuu aega enne eelmist hooaega teda, et esiliiga asemel ootab neid hoopis seiklus Premium liigas. Tulemuste järgi otsustades läks harjumiseks peaaegu pool aastat, aga kui kõrgliigas end lõpuks mugavalt tunti, on tehtud lausa imelist tööd: viimase paarikümne Premium liiga vooruga on neist selgelt rohkem punkte teeninud vaid FC Flora.

Jalka istus aprilli keskel maha Kalevi ühe peatreeneri Aivar Annistega, et uurida: kuidas on võimalik, et suures osas verinoortest mängijatest koosnev võistkond mängib järsku jalgpalli, mis lubaks mõelda eurokohtadele jõudmisest?

Aivar, loen sulle ette nimekirja võistkondadest, kes on alates eelmise aasta 23. augustist teeninud Premium liigas rohkem punkte kui Tallinna Kalev: see nimekiri koosneb vaid ühest võistkonnast ja see on FC Flora. Mis teie meeskonnaga eelmisel suvel juhtus, et tulemused ühtäkki nii vägevalt tulema hakkasid?

Ma ei tea, kas saab üldse öelda, et midagi nii väga juhtus – pigem oli see tehtud töö vili. Sama tuumik mängis meil ju juba 2021. aastal esiliigas ja siis hakkas see töö pihta. Premium liigas oli algus natuke rabe, otsisime oma mängu. Kui suvel murule jõudsime, saime ka justkui uue

hingamise. Ma ei kujuta ette, äkki see aasta läheb vastupidi! Üldiselt ei juhtunud aga justkui midagi erilist, kündsime oma vagu ja läksime mäng-mängult edasi.

Heal tiimivaimul on samuti meie edus oluline roll olnud. Samuti paistab, et oleme treeneritena teinud õiged valikud – Eestis ei ole ju ühtegi meeskonda, kes saaks endale kõiki mängijaid ja mängijatüüpe, keda ta tahab. Treenerid ei saa niimoodi töötada, et võtavad mingisuguse kindla mänguplaani ja siis panevad mängijad sinna sisse – tuleb ikkagi mänguplaan koostada selle järgi, millised mängijad sul kasutada on. Vastasel juhul võib asi väga kiirelt väga halvasti lõppeda.

Tooksin välja ka kehalise ettevalmistuse treeneri Ilo Rihvki, kes oli ka teatud ajal Flora edukate aastate taga. Tema teadmised ja nõuanded on meid füüsiliselt edasi aidanud ja ka noormängijate arendamisel kasuks tulnud.

Tekst: Raul Ojassaar | Foto: Brit Maria Tael / Soccernet.ee

Muru peale jõudmisest rääkis eelmisel kevadel palju ka Joel Lindpere, kes justkui lubas, et kui meeskond murule jõuab, hakkavad ka tulemused tulema. Mäletan, et pidasin seda juttu toona kummaliseks – mis siis Kalevi puhul nii erilist on, et just nemad muru peal teistest paremini peaksid mängima? Tuli aga välja, et tal oli tuline õigus! Ega me ei võrrelnudki end teiste meeskondadega, vaid see oli tunne, mis meil sees oli. Võtame näiteks Ats Purje, kelle puhul on juba väikestviisi ime, et ta on sellises eas suutnud kunstmurude peal terveks jääda – muru peal on ikka hoopis teine tera mängida. Kui on hea muruväljak ja soe ilm, siis on ikka tunduvalt rohkem jalgpalluri tunne ka kui külma ilmaga kõval ja libedal kunstkattel.

Tol aastal, kui me esiliigaks valmistusime, oli meie olukord talvel selline, et pidime trenni tegema vaheldumisi väga erinevates kohtades – vahepeal jalgpallihallis, vahepeal väljas Kalevi kunstmurul, kui maa oli külmunud. Nüüd oleme kaks hooaega üritanud treeninguprotsessis võimalikult vähe erinevatel väljakutel ja pinnastel treenida ja vigastusi on tulnud drastiliselt vähem. Usun, et need asjad on omavahel seotud.

Räägime hetkel, kui selle hooaja Premium liiga tabelis on Kalev kolmandal kohal. Mis tunne tabelisse vaadates tekib?

Hea tunne on ikka, aga mina – ja ma usun, et ka Daniel – ei vaata seda kindlasti sellise pilguga, et nüüd nii ongi. Poiste üle on aga ikka hea meel – nemad naudivad, vaatavad tabelisse suure uhkustundega. On ka põhjust!

Kui jätkusuutlik see kõik sulle tundub? Punktide mõttes olete praegu suutnud juba enam kui poole hooaja jagu esinelikumeeskondadega sammu pidada. Samas on teil Flora, Levadia, Kalju ja Paidega võrreldes ju hoopis teistsuguse loogikaga üles ehitatud meeskond, mis on nendega võrreldes väga noor.

Teised on ju ikka profipundid, meil on ikka enamikus koolipoisid ja amatöörid, paljud käivad ka trenni kõrvalt muul tööl. Raske uskuda, et suudame hooaja lõpuni sellises rütmis punkte võtta, aga see ei ole võimatu! Edu ju tihtipeale kasvatab enesekindlust ja poisid on praegu heal lainel. Meie kui treenerite ülesanne on nüüd hoida jalgu maa peal, et mängijad ära ei tõuseks ja uhkeks ei läheks – siis võib kohe vastu näppe saada. Me ei ole ju tegelikult midagi väga erilist teinud –Florat-Levadiat me ei võitnud. Jah, Paide vastu vedas, et nad oma võimalusi ära ei löönud, ja olime kaitses tublid, Kalju vastu samamoodi, aga ülejäänute vastu oleme suutnud võrdne võrdse vastu mängud enda poole kallutada. Ma ei tähtsustaks seetõttu neid võite üle, aga oleme tublid olnud ja on hästi läinud.

Sina ja Daniel Meijel olete Kalevi esindusmeeskonda tüürinud juba 2021. aastast alates üheskoos. Esindusmeeskonna peatreeneri tööd polnud teist kumbki varem nii pikalt teinud, kuigi klubis olite juba tükk aega enne seda olemas olnud, Meijel ju kõvasti üle kümne aasta. Kuidas see duo kokku sattus?

Olime esialgu kaks aastat koos duubelmeeskonna juures, nii et tema oli peatreener ja mina abitreener. Mul oli toona veel kõrvalt muu töö ka, mingil ajal olin veel A-koondise abitreener. Kuna olin pärast profikarjääri lõpetamist mänginud madalamates liigades ja kuna tunnen Joel Lindperet hästi, kutsus ta mind ühel hetkel meie duubeltiimi juurde appi. Siis hakkasimegi Danieliga vaikselt toimetama.

Kahe peatreeneri puhul meeldib mulle alati aasida: kas teate mõnd riiki, kus on kaks peaministrit, mõnd suurfirmat, kus on kaks tegevjuhti… Kuidas teie koostöö toimib? Kas olete paika pannud, kes mille eest vastutab?

Eks see on töö käigus välja kujunenud, eraldi me kuskile seda kirja pole pannud. Meil on tekkinud hea klapp – üks täiendab teist ja vastupidi. Kuigi esialgu olime peatreener ja abitreener, siis ühel hetkel leppisime kokku, et jagame vastutuse pooleks.

Danielil on minust palju rohkem kogemust. Ta on ju Kalevis olnud peaaegu 20 aastat, klubi asutamisest saati. Meie koostöö algas ju selliselt, et tema tegi põhitöö ära ja mina olin poole kohaga talle abiks. Võibolla teeb ta ka praegu natuke rohkem asju kui mina, aga ma leian, et oluline on just see, kuidas me koos toimime – me ei lähe tülli, me leiame üksmeele ilma uksi paugutamata. Mõttekohti või erinevaid arvamusi on ikka aeg-ajalt olnud, aga oleme mõlemad piisavalt rahumeelsed inimesed, et suudame asja rahulikult arutada ja lahenduse leida.

Kui meie erinevusi lahata, siis Daniel on heas mõttes negatiivsem – näiteks kui mina mõtlen sellele, kuidas saaksime palliga paremini mängida, rohkem initsiatiivi võtta või rohkem võimalusi luua, siis Daniel rõhutab alati, et asjad oleksid korras ka siis, kui palli kaotame. Niimoodi loksuvadki detailid paika.

Ühesõnaga – sina oled ründavam ja tema on kaitsvam?

Mingil määral küll, jah. See aga loomulikult ei tähenda, et mina üldse kaitse peale või tema rünnaku peale ei mõtleks, arutame kõik asjad ikka koos läbi. Aga oma uskumuste ja arusaamade poolest võib laias laastus nii liigitada küll. Nagu Ameerika jalgpallis, et ründetreener ja kaitsetreener! (Naerab – toim.).

„Kui mängija kavatseb kõvasti pingutada alles profiks saades, siis ta ei jõuagi nii kaugele.“

Kõrvalt on jäänud mulje, et Daniel on teist kahest natuke emotsionaalsem, sina pisut malbem ja rahulikum. Kas selles ka tasakaalustate teineteist?

Jah, ma arvan küll. Eks igaüks, kes meie pinki mängude ajal jälgib, saab sellest ilmselt kohe aru. Samas on Daniel ise rääkinud, kuidas ta on viimaste aastatega muutunud – varem oli tal süütenöör palju lühem. Aga kui on ikka vahel vaja käratada, siis ta käratab – ja mina ka!

Kui üks teist ütleb, et paneme põhikoosseisu mängija A, aga teine raiub, et mängija B – kelle sõna peale jääb?

Arutame, räägime plussid-miinused läbi ja lõpuks leiame lahenduse. Seni pole sellised olukorrad teravaks läinud, ei ole isegi sellele lähedale jõudnud. Paljudes asjades mõtleme üsna sarnaselt, ilmselt seepärast see koostöö ka toimib.

Enne korra puudutasime seda teemat – kuivõrd saab Kalevit üldse profimeeskonnaks nimetada? Kui palju on teil mängijaid, kes ei õpi ega tööta mujal, vaid nende põhitöö ongi jalgpalli mängimine?

Ats Purje on meie duubeltiimi peatreener, Oskari Forsman treenib väravavahte ja ka Marek Kaljumäe on klubis treenerina tööl, mis tähendab, et mitu vanemat mängijat töötab ikka topeltkoormusega. Kui võtta neid, kes tegelevadki ainult jalgpalli mängimisega, siis Sander Sinilaid ja Arseni Kovaltšuk… neid saab kindlasti ühe käe näppudel lugeda.

oskuste poolest eeskuju, et noored saaksid paremini areneda. Noorte puhul ei saa me eeldada, et nad on kohe profid. Olen rõhutanud, et kui tahad üldse profiks saada või kuhugi jõuda, siis pead oma mentaalse poole ja suhtumise muutma professionaalsemaks. Kindlasti ei toimi asi niimoodi, et kui sa oled veel noor ja ei ole proff, siis võib asja lõdvalt võtta. Kui mängija kavatseb kõvasti pingutada alles profiks saades, siis ta ei jõuagi nii kaugele.

Ka sina ise pakud ju endiselt Kalevi duubeltiimis mängijana noortele kogemust. Kas natuke on nii ka, et kuna su oma profikarjäär katkes vigastuse tõttu varakult, siis on midagi veel mängijana justkui andmata jäänud? Või mängid lihtsalt suurest jalgpalliarmastusest?

Kalevis on Aivar Anniste leidnud suurepärase klapi Daniel Meijeliga (paremal), kellega ollakse kahasse meeskonna peatreenerid.

Foto: Jana Pipar

Nii üht kui teist. Ühest küljest jäi karjäär tipus jah lühikeseks, aga mis teha, looduse vastu ei saa. Praegu tõesti naudin mängimist, sest kui ma ei naudiks, siis ma kindlasti ei teeks seda. Võin vabalt mängida ka kolmandas liigas, mul ei ole mängijana mingeid ambitsioone, ma ei soovi kellelegi midagi tõestada, aga mulle meeldib see protsess. Kui ma vahepeal ei saa pikemat aega jalgpalliväljakule ise minna, siis tunnen, et ma ei saa seda adrenaliini kätte.

„Kui ma vahepeal ei saa pikemat aega jalgpalliväljakule ise minna, siis tunnen, et ma ei saa seda adrenaliini kätte. Isu mängida on nii suur, kuigi vahel on see piinarohke, sest jalad teevad põrguvalu.“

Isu mängida on nii suur, kuigi vahel on see piinarohke, sest jalad teevad põrguvalu. Mul on pöialiigeste kõhred kulunud, nii et ma ei saa igapäevaselt trenni teha – nad hakkavad lihtsalt nii kõvasti valutama, et nii on võimatu olla. Isegi kui ma selle valu ära kannatan, siis hakkab keha kompenseerima – jalad käivad niikuinii rohkem väliskülgede peale ja kui ma liiga palju koormust saan, hakkavad sealt järjest ka põlved ja selg valutama. Kui ma aga paar korda nädalas trenni teen ja mängin keskkaitses, kus üleliia palju jooksma ei pea, siis on see talutav. Tegelikult ma ei peaks sel aastal duubli eest mängima, aga sel aastal on nii juhtunud, et keskkaitses on probleeme ja mängijaid ei ole. Meil on taas Kalevi kolmas meeskond olemas, idee poolest peaksin hoopis seal mängima.

Kalevisse sattusid tänu sõprusele Joel Lindperega. Mis ajast te teineteist juba tunnete?

Vanuselises mõttes on teie meeskond üles ehitatud päris omapäraselt – teil on mõned 30+ vanuses mängijad ja siis hunnik päris noori. Kas see on olnud teadlik valik?

See on niimoodi välja kujunenud – kui sul on väga noor meeskond ja tahad oma noori mängitada, siis oleks nende kõrvale kogemust ja liidrit vaja,

Juba päris noorena mängisime teineteise vastu –ta on küll minust poolteist aastat noorem, aga oli juba noortes väga hea ja mängis endast vanematega. Kui meie noored olime, siis talviti mängisime saalis puupõrandatel igasuguseid turniire. Põltsamaa, kust mina pärit olen, korraldas samuti ja seal käis ikka ja jälle mängimas ka Aivar Tiiduse punt Tallinnast, kus mängis ka Joel. Lähemalt tuttavaks saime juba Lelles või Valgas, kui mõlemad Flora süsteemis olime. Hiljem mängisime koos ka koondises, siis tekkisid juba ühised hobid: käisime koos snuukrit või bowling’ut mängimas, teeme seda

siiani. Vahepeal oli Joel küll pikalt välismaal, aga heade sõpradega ongi niimoodi, et võid aastaid eemal olla, aga kokku saades poleks seda pausi justkui olnudki.

Enne täiskohaga jalgpalli juurde jõudmist tegutsesid ju kohvikuäris, nii Mustas Puudlis kui Sinilinnus. Kas see episood sinu elus on nüüd lõppenud?

Jah, see lõppes juba aastaid tagasi, kui lapsed sündisid. Esimese lapse kõrvalt sai seda veel natuke tehtud, aga sain kiirelt aru, et pere kõrvalt niisugust asja enam teha ei taha. Ühest küljest oli see küll kohvikuäri, aga teisalt olid mõlemad kohad päris palju ka ööelule keskendunud, toimus igasuguseid üritusi hilistel tundidel. Ma ei soovinud enam aega niimoodi veeta.

Kas pärast kohvikuid ja enne jalgpalli olid veel kuskil ametis?

Jah, ka see tuli Joeli kaudu. Tallinna Spordiselts Kalev lõi ühel hetkel sellise turundusüksuse, kus taheti Tallinna Kalevi eri spordialade klubisid ühendama hakata. Peaaegu aastakese olin seal, aga lõpuks jäi see projekt soiku ja liitusin Kalevi jalgpalliklubiga.

Vahepeal olid ju ka koondises abitreeneri rollis. Kas see oli sulle endale üllatus ka, kui see kõne ühel hetkel tuli Karelilt? Mulle tundus, et jalgpallipublikule oli sinu määramine päris suur üllatus – mängijana sind ju teati, aga treenerina ei olnud sa veel endale nime teinud.

Ühest küljest oli see väga suur üllatus, kui Karel mulle helistas. Samas mäletan, et kui nägin, et telefon heliseb ja Karel helistab, siis sisetunne ütles mulle kohe, et ta tahab minuga sellest rääkida. Olin ju tema koolitustel käinud – ju ta tundis, et me klapime ja võiksime koostööd proovida.

Mida see aeg sulle kui treenerile andis? Koondisele oli see ju tulemuste mõttes väga õnnetu aeg. See oli vägev kogemus. Olen mängijana palju olnud seal teisel pool – mängijana on kindlasti koondises palju lihtsam olla, nii väljakul, selle kõrval kui vabal ajal! Tulemustest hoolimata võtan sellest ainult positiivset kaasa. Mulle tegelikult väga istus Kareli lähenemisviis ja see, kuidas ta asju organiseeris, samuti koostöö Vova Vassiljevi, Mario Hansi ja Mart Poomiga, Ott Meeritsa ja arstliku poolega… Meil oli väga äge punt. Tundsin, et saime selle asja siiski üsna hästi tööle, kuigi seda tulemust, mida lootsime, ei tulnud. Vahel jäävad aga ebaõnnestumised kinni väikestesse asjadesse.

Oled pärit Põltsamaalt, kust peale sinu väga kõval tasemel mängijaid ei olegi Eesti jalgpallile tulnud. On sul kunagi mõttesse tulnud hoopis kodukoha jalgpalli arendama hakata?

Nii palju kui kõrvalt olen näinud, siis on seal

A-koondises mängijana 45 mängu ja kolm väravat kirja saanud Anniste täitis Karel Voolaidi kõrval mõned aastad tagasi rahvusmeeskonna abitreeneri rolli.

Foto: Liisi Troska

andekaid poisse olnud küll, aga ühel hetkel on nad ikka mängimise pooleli jätnud või on areng mingil põhjusel seisma jäänud. Minul oli õnne, sest treener nägi, et mul on talenti, ja otsis mulle juba varakult lisaväljundeid – hakkasin juba 13aastaselt korra-kaks nädalas Tartus Tammeka juures trennis käima ja nendega ka noorteliigat mängima. Põltsamaal olime saaliturniiridel viis viie vastu mängus päris head, aga suure platsi jaoks ei jagunud meil piisavalt kvaliteetseid mängijaid ja saime õues teiste käest tavaliselt korralikult peksa.

Kui mind 15aastaselt U16 koondisesse kutsuti ja me Rumeenias turniiril käisime, kutsus Josep Katsev mind omakorda Tallinna Jalgpallikooli, kus sain juba päris noorelt hakata hilisemate legendide Andrei Stepanovite, Maksim Smirnovide ja teistega koos trenni tegema. Seal oli juba väga hea tase, paljud olid ka minust aasta vanemad. Minul seega vedas, et sain õigel ajal tulema. Nüüd on ka Kalev juba sellest sügisest loomas akadeemiat, kuhu on võimalik ka väljastpoolt Tallinna tulla – ja just olulisel hetkel, kui noorteliigadest tuleb üleminek meesteklassi. Maakohtades on just see tihti see aeg, kui ära hääbutakse.

Kui vahel Põltsamaal käin, siis tekib jälle huvi ja tahe kuidagi aidata, aga paraku ei näe ma hetkel, et elu mind sinna tagasi viiks. Kui seal käin, saan lihtsalt nõu anda, aga mis abi see ikka on, kui ma sinna paar korda aastas jõuan…

Võitle, EESTI, võitle!

14.–26. mai. Tallinn, Tartu ja Võru. Teist korda ajaloos peetakse Eesti pinnal jalgpalli Euroopa meistrivõistlused, sedapuhku tüdrukute U17 vanuseklassis. Kaheksa osaleva naiskonna sekka kuulub ka Aleksandra Ševoldajeva juhendatav Eesti koondis. Saame sinistes särkides tüdrukutega tuttavaks!

Jalka toob välja 25 mängijat, kelle seast tehakse suure tõenäosusega lõplik valik. Tasub aga tähele panna, et 20 mängijast koosnev finaalturniiri koosseis läheb lukku 12. maiks, mistõttu võib nimekirjas veel muudatusi tulla.

VÄRAVAVAHID

KAITSJAD

Positsioon: väravavaht

Sünniaeg: 4.04.2006

U17 koondises: 18/0

Koduklubi: Viimsi JK

Katarina

Positsioon: väravavaht

Sünniaeg: 16.03.2006

U17 koondises: 8/0

Koduklubi: FC Flora

Anna Mariin Juksar

Positsioon: vasakkaitsja

Sünniaeg: 2.06.2006

U17 koondises: 21/0

Koduklubi: Saku Sporting

Viktoria Toding

Positsioon: keskkaitsja

Sünniaeg: 28.09.2006

U17 koondises: 19/0

Koduklubi: FC Flora

Annegret

Positsioon: paremkaitsja

Sünniaeg: 3.05.2006

U17 koondises: 17/0

Koduklubi: Tartu Tammeka

Kala

Elisabeth Käpa

Liisa Liimets

Positsioon: keskkaitsja

Sünniaeg: 14.02.2007

U17 koondises: 16/0

Koduklubi: JK Tabasalu

Karola Purgats

Positsioon: keskkaitsja

Sünniaeg: 6.04.2006

U17 koondises: 7/1

Koduklubi: FC Flora

POOLKAITSJAD

Mia-Lisette

Positsioon: keskpoolkaitsja

Sünniaeg: 15.10.2006

U17 koondises: 24/1

Koduklubi: JK Tabasalu

Positsioon: vasakkaitsja

Sünniaeg: 22.09.2006

U17 koondises: 16/0

Koduklubi: JK Tabasalu

Ranele Valk

Positsioon: paremkaitsja

Sünniaeg: 28.07.2007

U17 koondises: 7/0

Koduklubi: Viimsi JK

Kätrin

Positsioon: paremäär

Sünniaeg: 17.08.2006

U17 koondises: 17/1

Koduklubi: Viimsi JK

Positsioon: äärekaitsja

Sünniaeg: 12.10.2006

U17 koondises: 9/0

Koduklubi: FC Elva

Katriin Rodi

Positsioon: keskkaitsja

Sünniaeg: 21.08.2007

U17 koondises: 3/0

Koduklubi: Tartu Tammeka

Elisabeth Õispuu

Positsioon: vasakäär

Sünniaeg: 19.11.2007

U17 koondises: 17/1

Koduklubi: FC Flora

Carolin Hunt

Anni Iiris Ilisson

Sarapik

Liisi Karilaid

Välba

Positsioon: keskpoolkaitsja

Sünniaeg: 4.05.2007

U17 koondises: 12/1

Koduklubi: FC Flora

Positsioon: äärepoolkaitsja

Sünniaeg: 16.12.2006

U17 koondises: 5/0

Koduklubi: FC Elva

Positsioon: ründav poolkaitsja

Sünniaeg: 13.07.2006

U17 koondises: 4/1

Koduklubi: Tartu Tammeka

RÜNDAJAD

Positsioon: keskpoolkaitsja

Sünniaeg: 21.03.2007

U17 koondises: 9/0

Koduklubi: FC Flora

Positsioon: keskpoolkaitsja

Sünniaeg: 15.08.2007

U17 koondises: 5/0

Koduklubi: FC Elva

Positsioon: ründaja

Sünniaeg: 28.07.2006

U17 koondises: 24/3

Koduklubi: Pärnu Vaprus

Positsioon: keskpoolkaitsja

Sünniaeg: 16.02.2007

U17 koondises: 6/0

Koduklubi: JK Tallinna Kalev

Positsioon: keskpoolkaitsja

Sünniaeg: 9.08.2007

U17 koondises: 5/0

Koduklubi: FC Flora

Positsioon: ründaja

Sünniaeg: 11.08.2006

U17 koondises: 21/8

Koduklubi: Tartu Tammeka

Diana Salamatova

Aleksandra Kelli

Pilleriin Pohlak

Mirtel Kalamees

Carola Erik

Karlotta Levin

Jane Mirjam

Egle-Eliise Kurg

Dajana Smirnova

Positsioon:

Sünniaeg:

U17

Koduklubi:

Positsioon:

Sünniaeg: 27.03.2007

U17

Koduklubi:

PERSONAL

Aleksandra Ševoldajeva Peatreener Sünniaeg: 16.04.1987

Maria Sootak Kehalise ettevalmistuse treener Sünniaeg: 29.10.1990

Merily Toom Mänedžer Sünniaeg: 20.08.1994

Minna-Brit Jõelaid

ründaja

8.02.2007

koondises: 7/0

JK Tabasalu

Reivo Vinter Abitreener Sünniaeg: 2.02.1987

Anette Rõõmussaar Füsioterapeut Sünniaeg: 2.06.1987

Marta Panova

ründaja

koondises: 5/0

FC Flora

Mattias Traublum Väravavahtide treener Sünniaeg: 10.07.1993

Liisi Sakala Füsioterapeut Sünniaeg: 9.04.1991

Naistejalgpalli projektijuht Kethy Õunpuu naudib tööst saadavat emotsiooni

Kuigi viimastel aastatel on Õunpuu saanud Eesti koondises vigastuste tõttu vähem kaasa lüüa, on ta 116 mänguga naistekoondise rekordinternatsionaal.

Naistekoondise rekordinternatsionaal Kethy Õunpuu on jalgpalliliidus töötanud ligi 15 aastat. Selle aja jooksul on ta saanud Eesti jalgpallile õla alla panna mitmel viisil, kuid praegu on ta jõudnud endale kõige hingelähedasemale positsioonile, kus saab igapäevatöös naistejalgpalli arendamisega tegeleda.

Tekst: Eva-Maria Kriisa | Foto: Liisi Troska

Aasta oli 2007. Värskelt keskharitud Õunpuu otsustas ülikooli edasi õppima minna, ent jõudis üsna kiiresti mõistmiseni, et see ei olnud talle, ning asus tööotsingule. Samal ajal otsis jalgpalliliit endale uut varustajat. Õunpuu esindas toona palliplatsil Tallinna Kalevi värve ning kord tulid tööotsingud jutuks seltskonnas, kus teati Õunpuud jalgpalliliidu poole suunata. Edasine käis kiiresti – Õunpuu kohtus jalgpalliliidu peadirektori

Tõnu Sireliga ja kuna kõik klappis, asus ta sisuliselt kohe ka tööle.

Kui praegu töötab jalgpalliliidus igapäevaselt kolm varustajat, oli Õunpuu sel ametikohal valdavalt üksi. Tõsi, aeg-ajalt tegutsesid väiksema koormusega ka mõned abilised, ent oluliselt väiksema tööjõuga tuli varustada kõiki Eesti koondiseid.

„Kui mõnel perioodil mitme koondise tegemised kokku langesid, oli töömaht päris suur, sest varustust ise oli oluliselt vähem, kui on näiteks täna. Noore inimesena oli kaootilisema rütmiga lihtsam toime tulla, praegu ma niiviisi töötada ei sooviks,“ räägib Õunpuu. Samas nendib ta, et nüüdseks on koondiste tegevuse maht oluliselt kasvanud: kattuvusi on nii palju, et seda tööd ei olegi tänapäeval füüsiliselt võimalik enam üksi teha.

Varustaja töö kulgeb suuresti koondiste tegutsemise rütmis – rahulikud perioodid vahelduvad väga töiste aegadega. Tihti tuli ette öösel töötamist: kuna varustust nappis, tuli õhtul laagri lõpetanud koondise riided järgmisel päeval kogunejate jaoks öötundide jooksul puhtaks pesta ja komplekteerida. Samuti tuli koondistel vastas käia lennujaamades, ka siis, kui Eestis maanduti hilistel tundidel.

mid paradiisisaarel elades küll leevenesid, aga talvel Eestisse naasnuna taas hoobi andsid. Sel põhjusel ta töölainele enne 2013. aasta kevadet ei naasnudki.

Liigahaldur ehk süsteemitundja, jalkaekspert ja suhtenõustaja, kolm ühes Õunpuu jõudis jalgpalliliitu tagasi Kadri Jägeli kutsel ning sedapuhku alustas ta töötamist võistluste osakonnas, kus tegutses peaaegu kümme aastat. Esialgu Õunpuu võistluste osakonnas mingit kindlat rolli ei saanudki, vaid abistas teisi liigahaldureid ja toimetas jooksvate ülesannetega olenevalt vajadusest. „Ühel hetkel kujunesid ka mulle välja kindlad ülesanded ja üsna kiiresti said minu vastutuseks tüdrukute ja naisteliigad ning rannajalgpall. Ma ei mäleta, et oleksin need liigad endale ise valinud, aga ilmselt tundus see loogiline, sest olin ise asjas sees ja tundsin inimesi,“ meenutab Õunpuu. See, et tegevmängija naiste- ja tüdrukute liigasid haldas, tekitas mõnes võistkonnaesindajas esmalt veidi paranoilisust. „On olnud olukordi, kus arvatakse, et kasutan seda positsiooni ära või eelistan kedagi. Minu jaoks ei ole see kunagi teema olnud: siin majas olen ma jalgpalliliidu töötaja ja klubi juures mängija,“ kinnitab ta. Töö- ja eraelu lahus hoidmine on Õunpuul alati olnud teadlik otsus ja kindel põhimõte, millest ta üle ei astu. Seega – trennides tema poole tööküsimustega pöörduda ei tasu, sest vastuseid nendele ei saa. „See on aeg, kus ma olen lihtsalt jalgpallur ja naudin seda hobi,“ räägib ta.

„On olnud olukordi, kus arvatakse, et kasutan seda positsiooni ära või eelistan kedagi. Minu jaoks ei ole see kunagi teema olnud: siin majas olen ma jalgpalliliidu töötaja ja klubi juures mängija.“

Üheksast viieni kestev töörütm, mida eelmisel tööpostil pigem ette ei tulnud, sobis talle oluliselt paremini. „Olid kindlad kellaajad, mil ma olin kontoris, ja pärast päeva lõppu ma tööasjadega valdavalt tegelema ei pidanud. Muidugi tuli liigahooaegade alguses võistkondadelt pistelisi küsimusi ja muresid ning loomulikult tulin neile vastu, aga kindlasti ei olnud need asjad iganädalased.“ Selline rütm tegi ka jalgpalli mängimise oluliselt lihtsamaks: „Eks mul on mängijana ka ambitsioonid ja võistluste osakonnas töötades oli mul endast väljakul maksimumi andmiseks palju rohkem jõudu,“ räägib ta.

Sel ametikohal tegutses Õunpuu veidi üle viie aasta. Ühel hetkel varustaja rütm talle enam ei sobinud ning keha ja vaim vajasid puhkust. Kuna noore inimese ees on kogu maailma uksed lahti, otsustas ta põrutada maailma teise otsa Hawaiile. „Tundsin, et mul on vaja juhe seinast tõmmata, ja kui tuli võimalus Hawaiile minna, siis läksingi. Olin seal paar kuud ja ega ma tegelikult ei mõelnudki, mis minust edasi saab,“ räägib Õunpuu. Enne minekut õnnestus tal saada puukborrelioos, mille sümpto-

Liigahalduri töö peamine eesmärk on, et võistkonnad saaksid parimal võimalikul viisil kõik liigamängud peetud. Üks pool selle eesmärgi täitmisest on panna liigahooaeg paika nii, et see oleks võimalikult heal tasemel: alustades loogilisest võistluste süsteemist, mängude arvust ja juhenditest kuni väiksemate ja märkamatute detailideni välja. „See töö on ajas palju muutunud,“ räägib Õunpuu. „Praegu on kogu haldamine kasutajasõbralikum, varem oli paberimajandust ja käsitsi sisestamist palju rohkem. Süsteemid on nüüd digitaalsed, aga neid peab väga hästi tundma, mis on omamoodi katsumus. Ma arvan, et paljud treenerid ja võistkondade esindajad ei hooma, mida

see kontoripoole töö endast kujutab,“ mõtiskleb Õunpuu. Sisuliselt peab liigahaldur kõike oskama ja liiga kohta detailideni kõike teadma.

Sel positsioonil on olulisel kohal ka hea suhtlusoskus. Töö teist poolt kirjeldab Õunpuu sõnaga „suhtenõustaja“ – liigahaldurina tuleb igapäevaselt olla võistkondadevaheline lüli ning tegeleda kõiksugu murede, ettepanekute ja muudatustega. „Kõigeks tuleb alati valmis olla ning võistkondade jaoks olemas olla. Kui mingi jama on, pöördutakse esimesena just liigahalduri juurde. Umbes nii nagu klienditeenindajad poes ja restoranis saame meie tihti selle esimese emotsiooni enda kaela, ka siis, kui mure tegelikult meist ei sõltu. Oma töös olen ma jõudnud mõistmiseni, et kuigi pahameelega üle valatud olemine ei ole kuigi meeldiv, on lapsevanematel ja klubide esindajatel vahel vaja lihtsalt kellegagi rääkida. Meie ülesanne on olla avatud arutelule ja tihti jõuamegi kõne lõpuks järeldusele, et tegelikult on kõik hästi,“ räägib Õunpuu.

Töö võistluste osakonnas lõi sissejuhatuse naistejalgpalli arendamisele

alustas, oli tüdrukute ja naistevõistkondade arv esimest korda kasvamas. See oli otseselt seotud Keith Boanase panuse ja tööga – naistejalgpall oli tõusuteel, koondisel läks hästi ning Õunpuu sõnul andis ta muu hulgas uue hingamise treeneritele ja treenerite koolitamisele. Ühel hetkel see tõus aga pidurdus. „Võistkondade arv oli mõned aastad stabiilne, aga uusi enam peale ei tulnud – enamikul klubidel oli piisav arv gruppe olemas ja uut käiku sisse ei pandud,“ räägib Õunpuu.

„Kõik ei peagi tööd tegema selle nimel, et välja panna meistriliiga naiskond –saan aru, et see võib olla miinusmärgiga projekt –, aga tüdrukute võistkonnad võiksid klubides olemas olla, et kõigile jalgpalli mängimiseks võimalus anda.“

Tüdrukute liigasid hallates on Õunpuu saanud lähedalt näha ja tunda naistejalgpalli valukohti. Üks püsiv mure on olnud tüdrukute võistkondade arv. Kui ta 2013. aastal võistluste osakonnas

Ka praegu on Eestis piirkondi, kus tüdrukute jalgpalliga ei tegeleta. „Ma ei saa öelda, et see on kõigile kohustuslik, aga ma arvan, et seda tuleks vaadata kui võimalust. Kõik ei peagi tööd tegema selle nimel, et välja panna meistriliiga naiskond – saan aru, et see võib olla miinusmärgiga projekt –, aga tüdrukute võistkonnad võiksid klubides olemas olla, et kõigile jalgpalli mängimiseks võimalus anda.“ Õunpuu sõnul ei päde ka vabandus, et treenereid on vähe –tänapäeval on olemas palju koolitusi, kus osalemisele võiksid mõelda näiteks klubi lapsevanemad ja mängijad, ka endised. „Minu soov oleks, et klubide esimene mõte ei oleks mitte „me ei saa“, vaid hoopis „kuidas saaks?“. Võimalusi on alati,“ lisab ta.

Pidevalt nende kitsaskohtade kiuste töötanud Õunpuu teab, et probleemiga tuleb tegeleda ro-

Koondises käis Õunpuu viimati platsil mullu sügisel, kui aitas Eesti Tartus Balti turniiri võiduni. Fotod: Liisi Troska

hujuuretasandil. On oluline, et tüdrukud jõuaksid jalgpalli juurde võimalikult varakult, sest seda suurem on potentsiaal kõige kõrgemal tasemel. Niisiis on igati loogiline, et tänavu jaanuaris sai tema uueks ametikohaks naistejalgpalli projektijuht, kus tal on võimalik probleemide kiuste töötamise asemel neile lahendusi leida. Ühe sammu selle suunas tegi ta juba kaks aastat tagasi, kui asus Eestis juhtima UEFA Playmakersi projekti, mille eesmärk on tutvustada tüdrukutele jalgpalli Disney lugude kaudu turvalises keskkonnas. Toona jäi ta projekti eestvedamise kõrvalt poole kohaga ka võistluste osakonda, kus ta praeguseks enam ei tegutse. „Ühelt poolt on Playmakersi projekti maht kasvanud, teisalt tundus see ka loogiline samm edasi. Tunnen elus ära need hetked, kus tuleks suunda muuta, ja olin omadega jõudnud kohta, kus tundsin, et tahaksin ise rohkem ära teha ja oma töös reaalset tulemust näha,“ selgitab ta jaanuarikuise sammu tagamaid.

U17 EM-finaalturniir

peab jätma jälje Niisiis on Õunpuu töö peamine eesmärk juhtida ja koordineerida projekte, mis toetavad Eesti naistejalgpalli arenemist. Praegu on põhiline fookus kahel projektil: peale Playmakersi on käsil ka tänavu Eestis toimuva neidude U17 EM-finaalturniiri pärandiprojekt. Selle eesmärk on jätta suurturniirist maha pikaajaline väärtus, mis peegelduks naisjalgpallurite arvu kasvus, uute naistreenerite värbamises ja olemasolevate koolitamises.

„Üks asi on see, kui näen numbrites seda, et projekt on olnud edukas. Hoopis teine on aga see vahetu emotsioon, mida tunnen, kui tüdrukud meie üritustel rõõmsalt ringi jooksevad, või siis, kui EJL D esimesel koolituspäeval on ruum uusi potentsiaalikaid naistreenereid täis. See teeb meele rõõmsaks.“

ki treeningud, kus osales 335 tüdrukut, nüüdseks on toimunud kolm treeningute plokki ning kõigis neis on osalisi olnud ligi 350. Projekti ühe osana koolitatakse välja ka uusi treenereid, kellelt kvalifikatsiooni ei nõuta. Praeguseks on toimunud viis Playmakersi treenerite koolitust, millest on osa võtnud 70 treenerit, ning umbes pooltel nendest treeneritöö kogemust ei olnud. Koolituse läbimise järel saavad treenerid tasuta läbida ka EJL D kvalifikatsioonikursuse ning osa on seda võimalust ka kasutanud. Seega täidab Playmakers suures pildis samu eesmärke, mis on seatud finaalturniiri pärandiprojektile. „Suurem eesmärk on naistejalgpalli populariseerida ja kõik need tegevused ongi loodud selleks, et selle täitumist toetada,“ räägib Õunpuu.

Playmakersi projektist rääkis Õunpuu Jalka ajakirjas pikemalt möödunud aasta aprillikuu numbris. Toona võttis projektist osa 20 klubi, praeguseks on projektiga liitunud 31 jalgpalliklubi üle Eesti. Lisaks on projektist osa saanud oluliselt suurem hulk tüdrukuid kui mullu: 2022. aasta märtsikuu seisuga olid Playmakersi projektis lõppemas esimese plo-

Turniiri pärandiprojektile on määratud kaks peamist suunda: üks on seotud treenerite, teine harrastajatega. Aprillikuus alustati jalgpalliliidus nii tulevastele kui praegustele naistreeneritele suunatud EJL D kvalifikatsioonikursusega, mille käigus saadakse esmased teadmised treeneritööst ja lastejalgpallist. Koolitust viisid läbi naiskoolitajad ning kursusel osalesid samuti vaid naised, kusjuures mitu osalejat on treeneritööni jõudnud Playmakersi projekti kaudu. Kõikidele osalejatele oli õpe tasuta, samuti on sel aastal kõigil naistreeneritel võimalik tasuta läbida UEFA C ja UEFA B kvalifikatsioonikursus. Finaalturniiri ajal saab sentigi maksmata osaleda UEFA ekspertide ühepäevalistel koolitustel, mis on suunatud naistejalgpallis tegutsevatele treeneritele. Seega on kogu aasta vältel fookuses uute treenerite jalgpalli juurde toomine ja olemasolevate teadmiste pagasi laiendamine.

Ka harrastajate arvu suurendamiseks on planeeritud mitu tegevust. Kui tavapärased koolidevahelised turniirid on mõeldud nii poistele kui tüdrukutele, toimuvad tänavu ka ainult tüdrukutele mõeldud tur-

U17 EM-finaalturniiri pärandiprojekti raames toimunud tüdrukute jalgpallifestivalil Viimsis osales aprillis 226 tüdrukut. Foto: Katariina Peetson

niiripäevad, kus osalejad saavad end proovile panna lihtsamates jalgpalliga seotud võistlustes. Teine projektitegevus toimub samuti koolides. Sedapuhku on tegemist sisuliselt ühe kooli tüdrukutele loodud jalgpallifestivaliga, mida viiakse läbi koostöös klubidega. Sel aastal on neid olnud kaks: Türil tutvustas tüdrukutele jalgpalli Paide Linnameeskond, Viimsis korraldas lõbusa päeva Viimsi MRJK. Ühelt poolt on see tüdrukutele taas kord võimalus jalgpalliga tutvuda, teisalt tekib selles keskkonnas klubil otsene kontakt potentsiaalsete uute mängijatega, keda oma gruppide juurde tuua.

Finaalturniiri ajal on igasse linna planeeritud ka üks festivalipäev: 14. mail, turniiri avapäeval toimub see Tallinnas, 17. mail Võrus ning 20. mail Tartus. „Need on sellised suuremad festivalid, kuhu ootame kõiki 5–12aastaseid tüdrukuid, eelkõige neid, kel jalgpalliga varasemat kokkupuudet ei ole. Festivalidele on kaasatud eri klubide treenerid ning tüdrukud saavad infot, kuhu soovi korral trenni minna saab,“ räägib Õunpuu. Lisaks toovad festivalid finaalturniiri mängudeks rahvast tribüünidele, sest päeva lõppedes vaadatakse tüdrukutega ühiselt jalgpalli.

Töö pärast koondisest ei puudu

Kogu jalgpalliliidus töötamise aja on Õunpuu peale klubitasandi esindanud ka Eesti naistekoondist, kus on 116 mängu juures tema kanda rekordinternatsionaali tiitel. Töö tõttu ta kunagi ühestki kogunemisest kõrvale jääma ei ole pidanud. „Jalgpalliliidus ei pea tööandjale selgeks tegema, mida tähendab koondise esindamine. Selles mõttes on mul vedanud, sest paljudel tuleb paraku selliste probleemidega tegeleda. Läpaka saab ju alati laagrisse kaasa võtta! Kuigi hommikust õhtuni ma arvuti taga ei istu, olen alati saanud asjadel ikkagi silma peal hoida ja nendega tegeleda. Kui ise ei jõua, olen saanud ülesandeid osakonnale delegeerida – midagi tegemata minu eemaloleku tõttu ei jäänud,“ räägib ta.

Seesugused üritused on Õunpuu sõnul ülimalt olulised, sest mõnel tüdrukul on tegemist esimese korraga, kui ta jalgpalliga kokku puutub, ning see võib talle jätta kustumatu mälestuse. „Võibolla tema koolis mängivad kehalise kasvatuse tunnis jalgpalli ainult poisid ja muul juhul ei tekikski tal võimalust mängimist ise proovida. Tänapäeval on naistejalgpall palju rohkem pildis: eelmise aasta naiste-EMi sai ETV kanalilt telekast vaadata. On palju inimesi, kes muidu neid mänge vaadanud ei oleks, aga said tänu sellele hea elamuse ja kinnituse, et naistejalgpall on muutunud tehnilisemaks ja kiiremaks, ning seepärast on see vaatajatele oluliselt atraktiivsem jälgida. See, et meil Eestis selline noorte suurturniir toimub, on naistejalgpalli kuvandile ja selle pildis hoidmisele minu arvates väga oluline.“

Peale projektidele seatud eesmärkide täitmise ja reaalsete tulemusteni jõudmise on Õunpuule oluline emotsioon, mida naistejalgpalli projektijuhi tööga seotud tegevused talle vastutasuks pakuvad. „Üks asi on see, kui näen numbrites seda, et projekt on olnud edukas. Hoopis teine on aga see vahetu emotsioon, mida tunnen, kui tüdrukud meie üritustel rõõmsalt ringi jooksevad, või siis, kui EJL D esimesel koolituspäeval on ruum uusi potentsiaalikaid naistreenereid täis. See teeb meele rõõmsaks,“ ütleb Õunpuu lõpetuseks.

Playmakersi treening Sauel Midrimaa lasteaias. Foto: Liisi Troska

Miks ei tohi mängida vereplekilise särgiga?

Jalgpallimäng on väga füüsiline ning harvad pole juhud, kui mängija saab palliplatsil vigastada. On olukordi, kus kohtunik palub lahtise haava saanud mängijal vahetada enne väljakule naasmist särk. Miks see nii on? Kas reegel on loodud pelgalt visuaalse kuvandi pärast või on selle taga midagi enamat, arvestades, et muul põhjusel määrdunud vormi (näiteks mudaseid pükse) kohtunikud välja vahetada ei palu?

Niisiis: miks ei ole lubatud verise särgiga mängida? Vastab Eesti Jalgpalli Liidu kohtunike osakonna juhataja Hannes Kaasik: „Verereegel on paljudel spordialadel kasutatav reegel, mis üldiselt ütleb, et sportlane, kes saab lahtise haava, veritseb või kellel on verd riietel, peab arstiabi saamiseks viivitamatult mängualalt lahkuma. Mängija võib hiljem platsile naasta, ent ei saa mängu jätkata enne, kui haav on hooldatud, verejooks on peatunud ja kõik saastunud seadmed on välja vahetatud, mida sätestab ka jalgpallireeglite eest vastutav IFAB ehk The International Football Association Board.

On mitu põhjust, miks tuleb särk vahetada. Esiteks on jalgpall väga suure kontaktsusega, veri jalgpallisärgil on ebahügieeniline ning on kahjulik teistele väljakul viibivatele mängijatele. Veri võib kanda edasi viiruseid ja baktereid, need võivad levida lahtiste haavade või sisselõigete kaudu ja põhjustada tõsiseid terviseprobleeme. Seetõttu on haiguste leviku tõkestamiseks hädavajalik eemaldada komplekt.

Vereplekkide olemasolu mängija särgil võib saata publikule, eriti lastele, negatiivse sõnumi. Lapsi inspireerivad sageli jalgpallurid ja nad võivad proovida nende käitumist jäljendada. See saadab

omakorda vale sõnumi, et vigastuse korral on okei mängimist jätkata, mis kahtlemata nii ei ole. Peale vigastuse saamist kontrollib arst põhjalikult mängija tervislikku seisundit ning tema suutmist jätkata mängu.

Lõpuks näitab komplekti vahetamine, kui sellel on vereplekke, austust mängu ja vastase vastu. Jalgpall on spordiala, mis väärtustab sportlikkust ja ausat mängu. Komplekti vahetades näitavad mängijad, et austavad mängureegleid ja vastase turvalisust. Samuti demonstreerib see professionaalsust ja on noortele mängijatele hea eeskuju. Kokkuvõtteks võib öelda, et komplekti vahetamine, kui sellel on vereplekke, on oluline mängijate tervise ja ohutuse, mängu fookuse ja keskendumise pärast ning publikule positiivse sõnumi saatmiseks. See on lihtne, kuid ülioluline samm, mida kõik jalgpallurid peaksid astuma, et tagada mängu ohutu ja lugupidav mängimine.“

Jalka võtab rubriigis „Miks?“ luubi alla küsimused, mille on lugejad meile saatnud või mis on lihtsalt jalgpalli vaadates tekkinud. Kui ka sul on mõni jalgpalliteemaline küsimus, millele pole seni vastust saanud, siis saada see aadressil raul.ojassaar@jalgpall.ee ning leiame sellele asjatundjate abiga vastuse!

Tekst: Maarja Trauss Foto: Liisi Troska

Bukayo Saka

Arsenal Inglismaa

Foto: Ian Walton, AP/Scanpix

Karl Rudolf Õigus

Foto: Katariina Peetson

Bukayo Saka

Arsenal Inglismaa

Foto: Ian Walton, AP/Scanpix

Naiste meistriliiga eelarved: kuidas rahastatakse Eestis naiste tippjalgpalli?

Tartu Tammeka naiskond korraldas

hooaja alguse eel Eestis seninägematu

kampaania, mille käigus müüdi naiskonna mänguvormidel „kinnisvara“ – osta.ee

keskkonnas leidis oksjoni kaudu koha

võistlusvormil lausa 21 toetajat, millega toodi naiskonna eelarvesse 5800 eurot.

Kuigi Tammeka naiskonna mänguvormid on nüüd üleni sponsorlogodega kaetud, moodustab saadud toetus vähem kui kümme protsenti naiskonna hooaja eelarvest. Jalka uuris: millest koosnevad Eesti meistriliiga naiskondade eelarved ning kuidas need kokku saadakse?

Kõigi naiskondade puhul toimivad esimest aastat ka UEFA naiste Meistrite liiga solidaarsustoetused. Eelmisel aastal naiste Meistrite liigas Eestit esindanud FC Floral jääb see 60 000 euro suurusjärku, ülejäänud seitse meistriliiga naiskonda saavad toetust 10 000 euro juurde jääva summa ulatuses. Sealjuures sõltub summa suurus igal hooajal sellest, kui hästi riigi meister Euroopas esineb: oleks Flora näiteks mullu Meistrite liiga eelringis mõne kohtumise võitnud, oleks summa olnud kõikide naiskondade jaoks automaatselt pisut suurem.

FC Flora

Naiskonna eelarve: 150 000 eurot

President Pelle Pohlak:

Meil on naiskonnal eraldi toetaja – naiste särkide peal on Sportlandi logo ja nemad toetavadki spetsiaalselt meie naiskonda. Samas on nad üks väheseid sponsoreid, kes keskendub just naiskonnale – enamik toetajaid aitab meie klubi tervikuna. Peale selle jooksevad aga suures plaanis meil siiski kõik klubi kulud ühte kohta kokku ja neid tasutakse klubi eelarvest, kuhu jõuavad nii liikmemaksud kui muud sponsorlused. Esindusnaiskonna liikmed meil liikmemaksu maksma ei pea ning ka varustuse anname neile klubi poolt, aga liikmemaksud on näiteks duubelnaiskonnal ja tüdrukute võistkondadel.

Lisaks on meil mõned mängijad osaliselt klubi palgal – mõned tegutsevad noortetreeneritena, Jessika Uleksin on aga näiteks esindusmeeskonna kokk.

Saku Sporting

Naiskonna eelarve: 55 000 eurot

Tegevjuht Argo Zirk:

Meil on nii, nagu ma arvan, et on sisuliselt kõigil teistel meistriliiga naiskondadel – kulud ja tulud kunagi nullis ei ole. Meil koosneb eelarve naiste solidaarsustoetusest, umbes samaväärse summaga on kaasatud erasektor ehk sponsorid. Lisaks tuleb sinna juurde näiteks treenerite tööjõukulu toetus, mida meie puhul makstakse kahele treenerile, kes nõuetele vastavad. Ülejäänud osa tuleb klubi oma vahenditest, mis tekivad suuresti liikmemaksudest. Esindusvõistkonna naised küll liikmemaksu maksma ei pea, samuti on neile kompenseeritud sõidud, varustus ja kõik muu, mis sinna juurde kuulub.

Oleme kogenud, et ainult naiskonnale on sponsoreid leida suhteliselt keeruline, aga meil on nii meeskonnal kui naiskonnal eraldi toetajad. Klubi üldine poliitika on olnud selline, et meil üht suurt toetajat ei ole, vaid igal asjal on eraldi toetaja – pigem korjame väikeste osadena mitmelt sponsorilt kui ühelt toetajalt suure osa. Meil on näiteks kogukonna toetaja, noortespordi toetaja, treeningukeskuse toetaja ja nii edasi.

JK Tallinna Kalev

Spordidirektor Joel Lindpere: Meil ei ole hetkel naiskonnal eraldi eelarverida tekitatud – küll aga oleme kogu aeg seda joont hoidnud, et soovime klubis naiskonda hoida, ja praegu tuleb selle rahastus suuresti klubi juhtkonna erarahastusest. Liikmemaksu maksid esindusnaiskonna mängijad ehk viimati esimesel aastal, kui me juhtkonda tulime, aga sellest ajast peale ei ole me neilt seda küsinud. Liikmemaksust on vabastatud ka esindusnaiskonnas mängivad noored. Esindusnaiskonna taustajõud on meil aga olnud hästi mehitatud, seal on olnud füsioterapeut ja väravavahtide treener, mida on juba rohkem kui paljudel teistel meistriliiga naiskondadel. Niikaua, kuni meil oma baasi valmimine venib ja Kalevi kunstmuru kvaliteet meistriliiga mänge ei kannata, siis oleme koostöös jalgpalliliiduga otsi-

Tekst: Raul Ojassaar

nud lahendusi, kuidas esindusnaiskonnale sobivad treeningutingimused leida.

JK Tabasalu

Naiskonna eelarve: 60 000 eurot

Juhatuse liige Viktor Kiolein: Sponsoritega on meil natuke kehvasti, neid meil väga ei ole! Kui see 60 000 laiali jagada, siis see koosneb valla toetusest, jalgpalliliidu toetusest, pearahast ja liikmemaksudest – need on neli põhiasja. Liikmemaks on 50 eurot ja seda maksab iga kuu iga naiskonna liige – küll aga pakume klubi poolt neile võistlusvormi. Igatahes ootame ja otsime uusi sponsoreid!

Tartu JK Tammeka

Naiskonna eelarve: 65 000 eurot

Tegevjuht Kristjan Tiirik:

Naiskonna vormidele sponsorite oksjonil müümise projektiga võime väga rahule jääda – unikaalse projektiga pea 6000 eurot saada on väga positiivne.

Naiskonnal on eraldi sponsoreid ka varem olnud –kui toetajaid otsime, siis alati on meil kolm suunda: esindusmeeskond, esindusnaiskond ja noored. See juba oleneb toetajast, mis teda rohkem kõnetab.

Ülejäänud osa naiskonna eelarvest koosneb

UEFA solidaarsustoetusest, treenerite tööjõutoetusest ja liikmemaksudest ning selle miinuse, mis sealt üle jääb, katab klubi ülejäänud eelarvest. Naiskonna mängijatel on meil praegu veel liikmemaks, aga oleme suuna võtnud sinna, et esindusnaiskonna

Tartu Tammeka naiskonnal on nägu naerul: särk on sponsoreid täis!

Foto: Liisi Troska

mängijad ei peaks seda enam maksma. Varustuse pakume neile samuti klubi poolt.

Pärnu JK Vapruse ja Viljandi

JK Tuleviku ühisnaiskond

Vapruse tegevjuht Karin Lipstuhl:

Linna poolt saame meistriliigas mängides esindusnaiskonna toetust, samuti saame kogu klubile transporditoetust ja väljakutoetust, millest osa läheb proportsionaalselt ka naistekulude katteks. Ülejäänud toetused jagunevad klubile, mitte konkreetselt naiskonnale eraldi.

Liikmemaksude osas on meil kogu klubis kindel reegel, et kõik kuni 19aastased mängijad tasuvad seda vastavalt treeningukordade arvule nädalas – see tähendab, et küsime seda ka nendelt noortelt, kes on juba esindusmeeskonna või -naiskonna juures.

Tuleviku tegevjuht Rain Tölpus: Oleme Pärnuga rahakotid lahus hoidnud – nii meie kui Pärnu poolel on naiskonnal üks treener, mis tähendab, et need kulud on niikuinii eraldi. Bussisõitudega on samamoodi: kui mäng on näiteks Tallinnas, siis Pärnu punt läheb sealt mängule Vapruse kuludega ning Viljandi punt Tuleviku kuludega. Eks me niimoodi neid asju kombineerime. Sama on kodumängude korraldamisega: need kodumängud, mille peame Viljandis, on meie kulude eest, Pärnus toimuvad mängud Vapruse kulude eest.

Meie klubil hetkel eraldi naiskonna toetajat ei ole, kuigi varem on naiskonda sponsorid ka

eraldi toetanud. See aga ei tähenda, et me seda ei otsiks!

Liikmemaksudega on meil juba aastaid olnud nii, et oleme esindusnaiskonda võtnud selles osas samaväärselt kui esindusmeeskonda – see on nii-öelda õnnistatud maale pääsemine ehk esindusse jõudnud mängijad on liikmemaksust vabastatud ning neile hakkavad hoopis erinevad hüved tulema, näiteks aitame teatud sõite kompenseerida.

Põlva FC Lootos

Naiskonna eelarve: 25 000 eurot

Tegevjuht Indrek Käo: Tulude poolest annab kõige suurema osa jalgpalliliidupoolne solidaarsustoetus, mis moodustab umbes poole naiskonna eelarvest. Ülejäänud pool koosneb näiteks Põlva valla tegevustoetusest ja kultuurkapitali toetusest, samuti osalusmaksust ja sponsorite toetusest. Mõni sponsor on meil konkreetselt naiskonna toetaja, aga kuna meil on üks meistriliiga nooremaid naiskondi, siis on ka noortespordi toetusest solidaarselt osa naiskonna eelarve juures. Eelarvesse arvestame ka riikliku treenerite tööjõutoetuse.

Mänguvormi ja mänguvarustuse pakub klubi koos sponsoritega naiskonnale omalt poolt, aga mängijad saavad sinna juurde osta pikki dresse ja muud taolist, mida nad meie kaudu soodushinnaga saavad.

Kulude poolest moodustab kõige suurema osa transport, seejärel jalgpalliliidu osavõtumaks ja treeneri töötasu. Meie väljak Lootospark on küll klubi

oma, kuid selle haldamisega kaasnevad samuti omad kulutused, millest oleme ka osa naiskonna kulutuste sekka arvestanud. Eraldi rida on meil ka füsioterapeudile ja varustusele, lisaks veel mõned väiksemad asjad.

Viimsi JK

Klubi juhataja Martin Reim:

Kuna meie naiskond on väga kiiresti tekkinud ja veel eelmiselgi aastal mängisime esiliigas veel tüdrukutega, kes kuulusid sisuliselt jalgpallikooli alla, siis eraldi eelarvet meil naiskonna jaoks tekkinud ei olegi, kõik käib klubi suurest eelarvest. Meistriliigasse tõusmine tuli ka nii ruttu otsa, et eraldi eelarve tekitamine ongi koos sportlikult püsimajäämisega üks selle aasta plaane. Praegu on naiskond seotud meeskonna ja noortesüsteemi eelarvega.

Naiskonnal on küll mõned oma tulud – nooremad maksavad liikmemaksu ja saame nende pealt pearaha, aga eraldi toetajaid me naiskonnale veel leidnud ei ole, kuigi meil on klubis mõned sponsorid, kes toetavad kas konkreetselt esindusmeeskonda või noortesüsteemi. See aga ei tähenda, et me selliseid toetajaid ei otsiks – saime ju alles detsembris teada, et tõuseme meistriliigasse, ning sealt peale on meie fookus olnud sportliku poole arendamisel, et meistriliigas hakkama saada.

Liikmemaksu osas on suuresti nii, et need, kes veel kodus vanemate tiiva all on, need maksavad, aga sellises vanuses, kus noored juba iseseisvuvad ja siirduvad kaitseväkke või ülikooli, läheneme individuaalselt, näiteks küsime seda natuke teisel kujul.

Tüdrukute U17 EM-finaalturniir: UEFA noorim muruturniir

Eestist saab alles üheksas riik, kes on tüdrukute U17

EM-finaalturniiri võõrustanud.

Euroopa jalgpalliliit UEFA korraldab murujalgpallis koondistele regulaarselt kokku kaheksat turniiri: meeste ja naiste täiskasvanute EM, meeste Rahvuste liiga (peagi lisandub ka naiste Rahvuste liiga), poiste U21, U19 ja U17 EM-finaalturniir ning tüdrukute U19 ja U17 EM-finaalturniir. Nagu Eesti Jalgpalli Liidu peasekretär ja UEFA naistejalgpalli komitee esimees Anne Rei eelmises Jalka numbris avaldas, mõtleb UEFA ka tüdrukute U21 või U23 vanuseklassi võistluste loomise peale, kuid seni on neiud Euroopa meistrivõistluste tasemel mänginud vaid kahes vanuseklassis: U19 ja U17.

Sealjuures on neidude U17 vanuseklassi tiitlivõistlused maailma jalgpallis veel üsna uus nähtus. Esimest korda selgitati selles klassis nii Euroopa kui maailmameister välja alles 2008. aastal. Võrdluseks: samas vanuses poisid (toona nimetati seda küll U16 turniiriks) mängisid esimest korda EM-tiitlile juba 1982. aastal, U19 vanuseklassis mängiti tüdrukute EM-tiitel esimest korda välja aga 1998. aastal.

Sellest ajast saati on turniir toimunud igal aastal – vaid 2020. ja 2021. aastal jäi see koroonapandeemia tõttu vahele. Esimesed kuus aastat ehk kuni 2013. aastani toimus turniir alati nelja naiskonna osavõtul UEFA peakorteri juures Šveitsis Nyonis, alates 2014. aastast suurendati finaalturniiri kaheksa naiskonnani ja see on toimunud igal aastal eri riigis.

Saksamaa ja Hispaania valitsevad

Seni toimunud 13 turniiri on näidanud, et selles vanuseklassis valitseb Euroopat kaks riiki: Saksamaal on ette näidata lausa kaheksa tiitlit, Hispaanial neli. Sealjuures on koguni kuuel aastal ehk peaaegu pooltel kordadel omavahel

Tekst: Raul Ojassaar | Foto: Liisi Troska

finaalis kohtutud! Poola on seni ainus riik, kes on suutnud nende kahe hegemoonia murda – 2013. aastal ei jõudnud Saksamaa finaalturniirilegi (see on olnud nende ainus eemalejäämine!), Hispaania aga kaotas poolfinaalis penaltitega Rootsile, kes omakorda finaalis Poolale alla jäi. Poola koondise liider oli toona praegune Wolfsburgi tormaja Ewa Pajor, keda peetakse üheks maailma paremaks ründajaks.

Poola puhul on kuldne 2013 olnud sealjuures ainus kord, kui üldse nelja parema sekka pääsetud – kohal oldi veel ka 2018. aasta finaalturniiril, samuti lunastati pilet tänavu Eestisse.

Kui arvestada juba ka tänavust turniiri, on osaluskordade arvestuses Saksamaa (13) ja Hispaania (12) järel kolmas Prantsusmaa (9), enamikul turniiridel on kohal olnud ka Inglismaa (8). See suur nelik on ka Eestis platsis. Edukaimad naiskonnad, kes tänavusele turniirile ei pääsenud, on viiel korral finaalturniiril osalenud Holland ja Norra.

Korraldajad ei ole üldjuhul edu nautinud Viimastel aastatel on finaalturniir sageli toimunud riikides, mis tavalise kvalifikatsiooni kaudu ei ole finaalturniirile jõuda suutnud. Samas olukorras on ka Eesti – meie U17 koondis mängis küll valikturniiril viimati A-liigas ehk Euroopa 28 parema seas, kuid kaotas seal kõik kolm kohtumist Poolale, Rumeeniale ja Tšehhile ning langes järgmiseks turniiriks tagasi B-liigasse.

Tüdrukute U17 EM-finaalturniiril on korraldajariike tabanud suisa hämmastav kaotuste seeria: viimati suutis korraldajamaa mõnes mängus kaotust vältida 2014. aastal, kui mitme praegu Euroopa naiste meistriks kroonitud mängijaga Inglismaa poolfinaali jõudis. Sellest ajast saati on kõik

Tüdrukute U17 EM 2023

A-alagrupp: Eesti, Hispaania, Saksamaa, Šveits

Tüdrukute U17 EM-finaalturniiri ajalugu

Aasta Võõrustaja Võitja Finalist

2008 Šveits Saksamaa Prantsusmaa

2009 Šveits Saksamaa Hispaania

2010 Šveits Hispaania Iirimaa

2011 Šveits Hispaania Prantsusmaa

2012 Šveits Saksamaa Prantsusmaa

2013 Šveits Poola Rootsi

2014 Inglismaa Saksamaa Hispaania

2015 Island Hispaania Šveits

2016 Valgevene Saksamaa Hispaania

2017 Tšehhi Saksamaa Hispaania

2018 Leedu Hispaania Saksamaa

2019 Bulgaaria Saksamaa Holland

14. mai kell 13: Saksamaa–Hispaania, Kadrioru staadion

14. mai kell 19: Eesti–Šveits, A. Le Coq Arena

17. mai kell 17: Eesti–Saksamaa, Kadrioru staadion

17. mai kell 19: Hispaania–Šveits, A. Le Coq Arena

20. mai kell 17: Hispaania–Eesti, A. Le Coq Arena

20. mai kell 17: Šveits–Saksamaa, Kadrioru staadion

B-alagrupp: Rootsi, Poola, Inglismaa, Prantsusmaa

14. mai kell 13: Inglismaa–Poola, Võru staadion

17. mai kell 13: Poola–Prantsusmaa, Võru staadion

2020 Rootsi Ei toimunud koroonapandeemia tõttu

2021 Fääri saared

2022 Bosnia ja Hertsegoviina Saksamaa Hispaania

korraldajariigid alagrupis kolm mängu kaotanud ja turniirilt välja langenud!

2015. aastal kaotasid Islandi noored ülitummises grupis Hispaania, Saksamaa ja Islandi vastu kolm kohtumist väravate vahega 1 : 10, 2016. aastal jäi Valgevene alla Inglismaale, Norrale ja Serbiale (väravate vahe 1 : 19). 2017. aastal mängis Tšehhi Saksamaa, Hispaania ja Prantsusmaaga (väravate vahe 3 : 12), 2018. aastal proovis kätt Leedu, kes jäi Saksamaale, Soomele ja Hollandile alla koguskooriga 0 : 21. Bulgaaria neiud suutsid küll Hispaania, Portugali ja Taani vastu skoori võrdlemisi madala hoida, kuid kolm kaotust väravate vahega 1 : 8 oli siiski tõsiasi. Viimati üritas seeriat murda Bosnia ja Hertsegoviina, kelle katse lõppes aga Saksamaa, Hollandi ja Taani vastu kolme kindla allajäämisega, väravate vaheks kirjutati 0 : 16.

Korraldajariikide ebaedu ei ole tegelikult üllatav, sest UEFA on need turniirid viimastel aastatel andnud sageli riikide kätte, kelle naiste- ja tüdrukute jalgpall ei kuulu Euroopa tippu – ja kuna finaalturniirile pääseb ainult kaheksa riiki ehk parematest paremad, jäädaksegi tihti hätta.

14. mai kell 17: Rootsi–Prantsusmaa, Tartu Tamme staadion

17. mai kell 19: Rootsi–Inglismaa, Tartu Tamme staadion

20. mai kell 13: Prantsusmaa–Inglismaa, Võru staadion

20. mai kell 13: Poola–Rootsi, Tartu Tamme staadion

23. mai kell 17: I poolfinaal, Kadrioru staadion

23. mai kell 19: II poolfinaal, A. Le Coq Arena

26. mai kell 19: finaal, A. Le Coq Arena

Eesti koondis kuulub tänavusel turniiril samuti väga keerulisse alagruppi selle vanuseklassi kahe valitseja Hispaania ja Saksamaa ning Šveitsiga – kusjuures Šveitsi koondisesse loodab pääseda Eesti meestekoondise peatreeneri Thomas Häberli tütar Eline Ruth, kes on viimased hooajad mänginud FC Floras. Kas Eesti realistlik eesmärk võiks olla lüüa mõni värav ja rihtida kolme mängu peale väravate vahet, mis oleks vähemalt parem kui Leedu neiude 0 : 21 viis aastat tagasi?

Erko Jonne Tõugjas

Seekord on Jalka luubi all Tallinna FC Flora keskkaitsja Erko Jonne Tõugjas. Sel suvel 20. sünnipäeva tähistav Tõugjas on elu jooksul esindanud mitut noortekoondist. Tänavu murdis ta ka meestekoondisesse, kus kuulus debüütmängus põhikoosseisu ja on praeguseks sinisärkide eest väljakule jooksnud kolmel korral. Tõugjase tehnilisi elemente hindasid Flora peatreener Jürgen Henn ja keskkaitsjat noorteklassides juhendanud Martin Klasen.

ÕHUVÕITLUS

Henn: Tänu kasvule võib olla õhus võimas. Peab parandama ajastust, lisaks võiks nii suur mängija olla õhus veelgi võimsam ja rohkem domineerida.

Klasen: Kui vaadata tema gabariite, tahaks arvata, et domineerib teisel korrusel täielikult. Arvan, et see on element, kus saaks palju juurde panna.

JÕUD

Klasen: Võrdluses teiste mängijatega on tegemist füüsiliselt võimeka noormehega, aga selliste mõõtmete juures tasuks sellele veel rohkem rõhku panna – sellest võiks tulevikus saada üks tema trumpidest.

SISU

Henn: Noorte mängijate puhul on tavaline, et mõnes mängus on võitleja mentaliteeti kõvasti, aga sekka võib tulla ka mänge, kus ei õnnestu end nii hästi käima saada.

Klasen: Motivatsioon on mingites eluetappides veidi rajalt kõrvale kaldunud, aga kui sihid paika seab, on temas olemas kõik, et jõuda väga kaugele.

SÖÖT JA LÖÖK

Henn: Väga head, on üks tema tugevustest. Vasak jalg on tal tugev ja vasakpoolse keskkaitsjana mängides paremat jalga palju kasutama ei peagi. Nii pikad kui lühikesed söödud on head ja kui satub tsenderdama, on ka see ohtlik.

Klasen: Sööt on juba noorteklassidest olnud tema üks tugevusi, kindlasti oli abiks eri positsioonidel mängimisest saadud tehniline pagas.

VÄLJAKUNÄGEMINE

Henn: Keskkaitsja kohta hea. Näeb väljakut ettepoole ja nii lähemal kui kaugemal asuvaid mängijaid.

Klasen: Kuna on saanud mängida eri positsioonidel, oskab ta mõista, mida teised mängijad temalt tahaksid.

VASTUPIDAVUS

Henn: Tänapäevane mäng on läinud keskkaitsjate suhtes nõudlikumaks, mänguga on rohkem vaja kaasa liikuda, aga tuleb sellega praegu väga korralikult toime. Loomulikult on ka siin, nagu kõige muu puhul, vaja tipptasemele lähemale liikumiseks tööd teha.

LIIKUVUS

Henn: On vana kooli keskkaitsja: püsib rohkem keskel oma tsoonis ja sealt väga ära liikuda ei taha. Eks see on ka treeneri maitse küsimus, kui liikuvat kaitsjat ta oma mängupildis näha tahab. Erko puhul ei ole asi kindlasti võimekuses, vaid rohkem teadlikkuses. Klasen: Tema suurust arvestades võib liikuvuse hinnata heaks.

TEHNIKA

Henn: Pika mehe kohta heal tasemel. Keskkaitsja kohta on tehnika korralik nii söötude kui puudete puhul.

Klasen: Tegemist on tehniliselt väga võimeka vasakujalgse keskkaitsjaga. Noorena arenes tehniline pagas eri positsioonidel mängides tublisti.

KIIRUS

Henn: Tippkiirus on korralikul tasemel. Olles teda näinud mängimas Euroopa mõistes tugevate klubide vastu, ei ole ta selle poolest otseselt alla jäänud. Reaktsioonikiirus, esimesed sammud ja sammude tihedus on see, mille kallal veel tööd teha.

Klasen: Kui jõunäitajaid arendada, võiks ka kiirus hüppe teha. Kui näiteks välismaiste keskkaitsjate peale mõeldes võivad nad esmapilgul tunduda suured ja kohmakad, siis maksimaalse kiiruse poolest on liigade esikümnes tihti mõni keskkaitsja.

Ristsõnafännist oleks võinud saada hoopis itimees

Kui sa ei oleks valinud teekonda jalgpallurina, siis millega praegu tegeleksid?

Ilmselt oleksin hetkel üliõpilane, aga arvatavasti tegutseksin IT-valdkonnas või spordiga mõnel muul viisil, näiteks fitnessitreenerina.

Millised õppeained sulle koolis kõige rohkem meeldisid?

Inglise keel, keemia ja ühiskonnaõpetus. Käisin inglise keele kallakuga klassis ja õppisime ka teaduslikku inglise keelt, mis oli päris huvitav. Põhikoolis oli mul väga hea keemiaõpetaja ja sellepärast meeldis mulle keemia alati – tegin selles isegi põhikooli eksami. Ühiskonnaõpetus on hea aine, mis aitab teadmisi avardada.

Oled sa alati keskkaitses mänginud?

Kuidas sai sinust keskkaitsja?

Ei ole. Väiksena olin ma ründaja ja mingil hooajal oli mul seal ka päris muljetavaldav statistika – kaheksa mänguga

28 väravat. Mingil hetkel natuke enne suurt väljakut proovis üks treener mind kaitses ja sinna ma lõpuks ka teiste treenerite käe all jäingi.

Mida sa selle positsiooni juures enim naudid?

Ma arvan, et vastutus on hea sõna. Üks pool on kaitsmine, teine palliga mäng – ma leian, et kui keskkaitsjad on palliga head ja rahulikud, siis mängib ka meeskond palju paremini.

Kas pead ennast rohkem linna- või maainimeseks?

Kindlasti linnainimeseks, mul pole kunagi isegi maakodu olnud. Linnas toimub alati midagi ja siin on palju võimalusi.

Kuna sinu perekonnanimi on Tõugjas, siis ka üks kohustuslik küsimus – kas sulle kalal meeldib käia?

Olen ühe korra elus kalal käinud ja tookord minu meelest väga hästi ei läinud. Seega ei ole ma hetkel veel kalastamisarmastust enda jaoks leidnud, aga võibolla see kunagi juhtub.

Kes on sinu senisel teekonnal jalgpallurina olnud suurim suunaja või inspiratsioon?

Kindlasti Martin Klasen, kes oli väga

pikalt minu treener ja aitas mind mängijana väga palju. Välismaiste mängijate puhul on eeskujud ajas vahetunud, aga Eestist on kõige suuremad eeskujud olnud Ragnar Klavan ja Karol Mets.

Nüüdseks oled saanud ühe eeskujuga koos ka meestekoondises toimetada. Mis tunne see oli?

Laagris oleme tõepoolest koos olnud, mänginud koos veel ei ole. Trenni koos tehes ja mänge vaadates saab väga palju lähedalt õppida. See oli väga lahe kogemus.

Käisid 2020. aastal Inglismaa suurklubi Tottenham Hotspuri juures testimas. Millised mälestused sulle sellest jäänud on?

Veidi on jäänud mõtted, kas ja kuidas oleksin saanud midagi paremini teha. Üldiselt tuli see kogemus väga kasuks – nägin, mida tähendab noorte tippvutt ja kuidas elu suurel jalgpallimaal käib. Kõik need treeningukeskused ja asjad, mis seal toimusid… See kogemus jääb kindlasti eluks ajaks meelde.

Sinu vend Johan mängib samuti jalgpalli. Kumb lapsena kodustele rohkem peavalu valmistas?

Ma arvan, et me olime mõlemad päris hea peavaluallikas. Vanemad said iga päev mitu korda Männiku vahet sõita –kõigepealt viidi mind trenni, siis toodi koju ja seejärel tuli venda samamoodi viia ja tuua. Selles osas suur tänu ja austus neile, et nad meid niimoodi kogu aeg vedada jaksasid!

On sul mõni ebatavaline hobi või harjumus?

Ma ei tea, kui ebatavaline see just on, aga mulle meeldib ristsõnu lahendada.

Meestekoondises on teatavasti traditsioon, mille puhul debütandid peavad võistkonnale esitama mõne muusikapala. Millise laulu sina esitasid?

Mina laulsin Oasise „Wonderwalli“. Tagantjärele mõtlen, et oleksin võinud midagi lihtsamat valida, aga tol hetkel tundus õige ja esitus läks… okeilt. Kuna paljud esitasid midagi eesti keeles, oli see võibolla hea kontrast.

Sünniaeg: 5.07.2003

Positsioon: keskkaitsja

Klubi: Tallinna FC Flora

Endised klubid: Tallinna JK

Legion, FC Nõmme United, Operi JK

Treenerid: Kait Talve, Marko

Pärnpuu, Ralf Rogov, Erki Kesküla, Priit Tomingas, Rainis Maasing, Martin Klasen, Sergei Terehhov, Denis Belov, Mihhail Artjuhhov, Norbert Hurt, Joel Indermitte, Sander Post, Jürgen Henn

Koondisekarjäär: A-koondis

3/0, U21 1/0, U19 5/0, U17 11/0, U16 2/0

Mis on su senine eredaim mälestus jalgpallist?

Viimasena muidugi A-koondise debüüt. Hästi jääb meelde ka edukas eurohooaeg Floraga ja kindlasti U17 koondisega suurte riikide vastu saavutatud võidud. Eks neid eredaid hetki on olnud palju. Loodame, et neid tuleb veel!

FOTOD: Katariina Peetson, Liisi Troska

Saalijalgpall köidab Ida-Virumaa publikut

Kolm Ida-Virumaa klubi juhivad Coolbet saaliliiga Eesti meistrivõistlustel kodumängude publiku edetabelit. Uurime, mis publikut köidab.

Ida-Virumaa jalgpallilembus on üldteada. Samal ajal on sealse murujalgpalli lipulaev Narva Trans olnud Premium liigas publikuhuvi edetabelis viimaste seas. Eelmisel aastal käis Transi mänge kodus vaatamas keskmiselt 189 pealtvaatajat, mis on liigas 8.–9. tulemus. Seevastu saalijalgpallis käis Narva Unitedi mänge hooajal 2022/2023 vaatamas keskmiselt 235 huvilist, mis on Coolbet saaliliiga parim tulemus. Esikolmikus olid kõik Ida-Virumaa klubid.

EJLi Ida-Virumaalt pärit juhatuse liige Eduard

Rõžov arutleb: „Saalijalgpall meeldib publikule, sest ta on dünaamiline, olukorrad vahetuvad kiiresti ja mõne sekundi jooksul võib nii palju juhtuda. Kui suures jalgpallis lendab pall pikalt õhus, ei juhtu pealtvaataja jaoks suurt midagi. Saalis lüüakse väravaid palju. Kindlasti loeb ka mugavus, sest soojas saalis on hea istuda. Need argumendid kehtivad muidugi ka teiste paikade kohta, aga mulle näib, et Ida-Virumaa publikuhuvi üheks põhjuseks on asjaolu, et olemas on kodusaal ja selle ümber koondunud kogukond. Näiteks Tallinnas pole saalijalgpallis seda kogukonnatunnet.“

Rõžov peab oluliseks ka eduelamust: saalijalgpallis tekib see kergemini ja sellisena on tegemist väga hea väljundiga nendele jalgpalluritele, kes pole murul mistahes põhjusel seda piisavalt kogenud. Näiteks Narvas on noori jalgpallureid palju,

Publikuarvudega pikalt teistest ees

Coolbet saaliliiga kevadel lõppenud hooajal olid kolm Ida-Virumaa klubi kodumängude publiku edetabelis esikolmikus. Narva United FC tõi saali keskmiselt 235, Jõhvi FC Phoenix 184 ja Sillamäe FC NPM Silmet 156 pealtvaatajat. Neljandana selles paremusreas on Aruküla Radius 94 pealtvaatajaga.

EJLi rahvajalgpalli osakonna juhataja Teet Allas, kes on möödunud aastast ka meie saalijalgpalli tehniline juht, ütleb, et Ida-Virumaa klubide eestvedajad tahavad, et ala jõuaks inimesteni. Publikusse on kaasatud noormängijaid ja palju on mõeldud lastele.

aga peale Transi polegi kuhugi mujale pürgida. Saalijalgpall on ka sellisel puhul hea võimalus.

Narva United FC esindaja Aleksandr Dmitrijev nõustub, et suurt jalgpalli on linnas vähe ja see on aidanud saalijalgpalli. Aga ta rõhutab, et publikule on nad kogu aja ka väga tõsiselt mõelnud ning kümmekonna aasta jooksul on enamikul kordadel just Narvas olnud suurim pealtvaatajate arv.

„Kui me 2017. aastal Eesti meistriks tulime, oli meie alla 800 mahutavas saalis üle 800 inimese,“ räägib Dmitrijev. „Meie jaoks on olemas mäng ise, mis toimub väljakul, ja selle kõrval pöörame eraldi tähelepanu tegevustele väljaspool platsi. Iga mängu vaheajal jagame auhindu, näiteks 50 eurot. Teeme muu hulgas lihtsat mängu „kivi-paber-käärid“, mis on jõukohane kõigile. Meil on olnud tantsutüdrukud. Oleme orienteeritud sellele, et mäng ja selle ümber toimuv on perekonnasõbralik. See on toonud tribüünidele palju lapsi ja naisi. Meie loogika on lihtne: väljakul toimuvat me kontrollida ei saa ja alati ei saa me tulemuse üle rõõmustada. Aga platsivälisega saame pealtvaatajaid alati rõõmustada. Sel aastal tegime esimest korda Eestis korvpallist tuntud mängueelse šõu: mängijad tulid platsile läbi kunstudu.“

Südamerohu meeskond Jõhvi Phoenix Aleksandr Dmitrijev pole kade kiitma ka konkurente, öeldes, et Jõhvi kodupublik on teatud elementides neist isegi eespool: neil on tribüünil trummid jms.

Jõhvi FC Phoenixi esindaja Sergei Ivanov rõõmustab samuti oma fännigrupi üle. Nende eesotsas on kümmekond aktiivset inimest, kes tõmbavad publiku kaasa: „Meie poistele luuakse kodusaali tunne. Meil on isegi vanaemad kaasa tõmmatud! Kolm meie mängijat on ise lastetreenerid ja nende kasvandikud vaatavad mänge esireast. Neile on suur asi, kui treener skoorib ja nad saavad oma treenerit õnnitleda. Paljud vanemad mängijad, kes on varem tegelenud murujalgpalliga, pole kunagi kogenud publiku sellist toetust. Nad tunnevad, kuidas neid armastatakse. Pärast mängu tullakse juurde ja suheldakse. Meie saalijalgpall on tõestus, et mäng on eelkõige publikule, mitte asjatundjatele ega teistele asjapulkadele!“

Sergei Ivanovi sõnul on saalijalgpalli publikuhuvile kaasa aidanud tõsiasi, et linnas pole konkurentsi teiste sportmängude kujul.

„Vähetähtis pole ka see, kuidas meeskond mängib,“ lisab Sergei Ivanov. „Kui mängib kehvasti, siis

Tekst: Indrek Schwede

peeti sel hooajal esimest korda Final Fouri turniir, kus ühe nädalavahetusega mängiti Sillamäel ära nii poolfinaalid kui finaal. Suurt publikutoetust nautisid just nelja parema sekka pääsenud Ida-Virumaa meeskonnad – Jõhvi Phoenix kaotas küll finaalis Tallinna Cosmosele, kuid mängis enam kui 700pealise publiku toetusel. Foto: Liisi Troska

pole ka pealtvaatajaid. Me kutsume ise oma meeskonda südamerohu järgi Carvaloliks – meie soov on kogu aja mängida head ilusat ründavat jalgpalli ja seetõttu on kõik alati viimase sekundini võimalik.“

Sillamäe on teatud mõttes olnud Eesti saalijalgpalli pealinn. Juba okupatsiooniajal peeti siin ajalehtede Spordileht ja Säde minijalgpalliturniire. Sillamäe FC NPM Silmeti esindaja Artjom Mašinistov meenutab, kuidas 1990. aastatel toimusid linna meistrivõistlused kuni kümnele meeskonnale. Kaasa mängis tema vanem vend ja saalis oli palju tegu vabade kohtade leidmisega. Praegune on selle traditsiooni jätk.

„Oleme mõelnud publiku heaolule ja hindame seda väga,“ räägib Mašinistov. „Järgmisel aastal leiame neile tegevust nii enne mängu kui vaheajal. Meil on Eesti parim saal ja sel aastal toimus siin ka Eesti meistrivõistluste Final Four. Noortekoondis on siin treenimas käinud ja neile on meeldinud.“

Mašinistov rõhutab, et saalijalgpall tõi tribüünile ka varem rohkem publikut kui kohaliku Kalevi mängud murujalgpallis. Seejuures ei pea ta peasüüdlaseks sugugi meie kliimat, kuigi kogu Eestis on pealtvaatajal kindlasti mugavam vaadata jalgpalli saalis. Ka Mašinistov toob välja, et saalijalgpall on šanss neile, kes end suures jalgpallis mingil põhjusel ei saa realiseerida: „On ikkagi meeldiv, kui sind kodulinnas tuntakse. Muuseas, ka Soomes

Saalijalgpall vajab toetust ja koolitusi

EJLis saalijalgpalli eest vastutav Teet Allas tõdeb, et saalijalgpalli ei aktsepteerita veel sedavõrd kui tavajalgpalli. Seepärast pole paljud spordisaalid nõus saalijalgpallile aega eraldama. Põhjuseks tuuakse muu hulgas, et pallid lõhuvad saali. Kuid seda teeb ju ka käsipall! Samuti on probleemiks saaliüürid.

„Peame omavalitsuste ja riigiga koos arutama, kuidas leida saalijalgpallile toetust,“ räägib Allas. „See ala võib tuua uusi inimesi jalgpalli juurde ja palju melu tribüünidele. Üle Eesti on palju potentsiaali. Tahaks seda ala geograafiliselt laiemaks saada.“

Allase sõnul on saalijalgpallil suur potentsiaal kaasata ka tüdrukuid ja naisi. Selleks kõigeks on vaja koolitada treenereid. Saalijalgpalli metoodikat ongi hakatud viima treenerikoolitusse. Suvel algab UEFA saalijalgpalli koolitus välislektoritega. Grupp koosneb 25 inimesest ja koolitus kestab terve aasta. Juba praegu toimib koostöö Leeds Unitedi abitreeneri Michael Skubalaga.

„Tahame kaasata ka kehalise kasvatuse õpetajaid, sest mäng on liikuv ja kaasahaarav,“ räägib Allas. „Samuti soovime juurde koolitada kohtunikke.“

on suhtumises saalijalgpalli toimunud murrang –mullusel EMil jõuti veerandfinaali.“

Ka Eduard Rõžovi arvates ei peaks murujalgpall kartma saalijalgpalli levikut: „Kunagi me kartsime, et kui keskenduda liialt saalijalgpallile, siis pole me edukad pärisjalgpallis. Aga minu arvates on vastupidi: kui oled palliga osav, siis taktikat ja füüsilist poolt saab hiljem ka arendada. Saalijalgpall võimaldab palju pallipuuteid ja aitab palliga sõbraks saada.“

Saalijalgpalli karikavõistlustel

Teadlikkus aitab negatiivsetest emotsioonidest vabaneda

Iga asi, mida oma elus teeme, vajab teadlikkust: kuidas me midagi teeme, miks me seda teeme ning mis on selle eesmärk? See kõik kehtib ka tippspordis, kus käib võitlus iga sajandiku ja millimeetri pärast. Selleks et mängijad tunneksid end väljakul enesekindlamalt, on keha treenimise kõrval kerkinud päevakorda teadlikkuse rakendamine.

Millega on täpsemalt tegu, kui palju annab meetodi praktiseerimine tegelikult juurde ja kas seda üldse on vaja? Tagamaid ja vastuseid jagab Practical Consciousnessi treener Indrek Verro, kes on teinud pikaajalist koostööd Eesti rannavõrkpalli esipaariga ja jaganud teadmisi ka meie jalgpalli A-koondislastele.

Verro omandab teadmisi meetodi loojalt Ingvar Villidolt, kes on uurinud inimest juba üle 35 aasta ja kelle avastused on muutnud arusaama inimese toimimisest ja sellest, mida inimene on võimeline saavutama.

„Iga treeneri ja sportlase ülesanne on märgata treeningutes selliseid asju nagu lihaspinged või tehnilised puudujäägid. Selliste asjade märkamine nõuab teadvustamist ehk teadvuse kasutamist. Teadvustamine aitab märgata asju, mis vajavad muutmist või kus peitub probleemi tuum. Teadvustada saab nii oma füüsilist keha kui ka psüühikat, mis koosneb mõtetest ja emotsioonidest,“ selgitab Verro, lisades, et praktika annab sportlastele edasi teadmisi, kuidas oskuslikult kasutada ja mõista oma mõtteid ja automaatseid emotsioone.

„See meetod õpetab, kuidas vaigistada üleliigset mõtlemist ja vabaneda negatiivsetest emotsioonidest. Sportlane õpib mõistma, kes ta ise on ja kuidas kasutada seitset teadvuse omadust: teadvustamine, eristamine, arusaamine, süvenemine, taipamine, intuitsioon ja inspiratsioon. Need on kõik reaalsed omadused, mida saab õppida meisterlikult kasutama, ja nende omaduste meisterlik kasutamine hakkab mängima lähitulevikus olulist rolli medalite võitmise ja kaotamise vahel,“ kirjeldab ta.

Verro jõudis valdkonnani selle kaudu, et soovis teada saada, kuidas treenitavaid paremini treenida. „See viis mind mitme küsimuseni, millele ma ei saanud vastuseid. Kui kohtasin Ingvarit, siis tema aitas mul need vastused leida ja tänu sellele nägin ka palju suuremat potentsiaali, milleni inimene võib jõuda. Olen treenerina tegutsenud nüüd juba üle 17 aasta, millest viimased kaheksa olen süvenenud just selliselt, nagu tema õpetab. See on olnud minu jaoks midagi täiesti erakordset ja tänu sellele on maailma rannavolle tippu jõudmas Mart Tiisaar ja Kusti Nõlvak, kellega ma viimased kuus ja pool aastat olen koostööd teinud. Kui alustasime koostööd, olid poisid maailma edetabelis 75. kohal, viimasel MMil saavutasime aga juba 5. koha! Hoolimata sellest on see kõik meie jaoks teistsugune ja uus, mistõttu läheb ka palju aega sellele, et uurida ja katsetada, kuidas seda kõike tippspordis rakendada. Tundub, et oleme jõudnud

Tekst: Maarja Trauss | Fotod: erakogu

Indrek Verro.

sellega sinnamaale, et on tekkimas konkreetne süstemaatilisus, ja nüüd oskan seda natukene ka juba teistele õpetada ja edasi anda,“ selgitab Verro.

Kehakultuuri ja rekreatsiooni õppinud Verro alustas uurimist teooriast, mis viis ta juba praktikani. „Esmalt tahtsin teada, kuidas töötavad inimese psüühika ja impulsid. Seejärel tahtsin juba teada, kuidas juhtub nii, et soovist kätt liigutada hakkab see liikuma, või kuidas tekib üldse liigutuse kiirus, millest see sõltub ja nii edasi. Sedasi asju uurides jõuamegi tulemusteni.“

Verro on veendunud, et füüsilise jõu arendamine ei kao tippspordis kusagile – mis aga on kindlasti juba praegu muutunud ja muutub veelgi, on see, kuidas mängijad füüsist arendavad. Juba 10–15 aastat tagasi uuris Verro, mida tehakse maailmas selleks, et olla füüsiliselt paremas vormis.

kaugele, et kohe kui olukord muutub, muutub sinu arusaam sellega kaasa. Tänu detailsele arusaamale olukorrast teab mängija ka seda, kuidas olukorras tegutseda. Ta teab täpselt, millise kohaga palli tabada ja kui kõvasti seda teha. Samuti suureneb teadlikkus sellest, milliseks kujuneb tema tegutsemise tagajärjel kogu olukord.“

Verro toob näite rannavõrkpallist. „Kustil on näiteks tänu sellele välja arenenud super platsinägemine ja platsipõhine tegutsemine, spontaansus, mis läheb Mardi tegevusega kokku nii, et sõnu polegi vaja kasutada. Need on ainult mõned näited sellest, mis juhtub siis, kui sa hakkad teadlikkust spordis kasutama. Loomulikult ei juhtu kõik üleöö, aga ka see osa, mille kohta vanasti arvati, et see ei ole oluline ja seda ei ole võimalik treenida, või ei teatud üldse, et selline asi eksisteerib, ka seda osa on võimalik treenida ja just see annab pikas perspektiivis hoopis teise vaate füüsilisele arengule ja osavusele.“

Mõttejõul on suur võim, olgu selleks siis enese häälestamine enne tähtsat kohtumist väljakule minnes või häälestamine end igapäevatoimingute tegemiseks. On teada, et õige häälestatus suudab muuta palju. Kuidas rakendada teadlikkust nii, et inimene iseennast ei saboteeriks? Verro sõnab, et mõttejõul on tõesti suur võim: „Lisaks mõtetele on meil veel emotsioonid. Need on just see põhjus, miks me ennast vahel halvasti või hästi tunneme. Kui mängija kogeb enne mängu või trenni negatiivseid emotsioone, siis jäävad need tihti aktiivseks ka kogu mängu ajaks. Ma usun, et iga inimene saab aru, kumb on väljakul efektiivsem mängija – kas positiivse emotsiooniga mängija või negatiivse emotsiooniga mängija. Alles mõnda aega tagasi saime me teada, et negatiivseid emotsioone on võimalik vabastada.

Koostööst Mart Tiisaare ja Kusti Nõlvakuga:

„Kui alustasime koostööd, olid poisid maailma edetabelis 75. kohal, viimasel MMil saavutasime aga juba 5. koha!“

„Avastasin, et Eesti areng tegudes ja õpetuses oli umbes kümme aastat maas sellest, millega näiteks USAs juba tegeleti. Samas oli üks asi, mille lõpuks ise just Eestist avastasin, just teadlikkuse rakendamine ja teadlik treenimine. Teadlik treenimine viib sind lihtsalt öeldes selleni, et tead mängijana väljakul täpselt, milline on olukord ja milliseks see kujuneb. Sul on teadmine oma vastaste asukohast ja nende liikumise tendentsidest, sul on reaalne arusaam nende võimekusest ja oskustest. Mitte paberil, vaid reaalselt väljakul olles, selles olukorras. Kuna olukorrad muutuvad pidevalt, siis on võimalik arendada oma teadvustamise võime nii

Selleks on aga vaja teada, kuidas seda teha – kusjuures alustuseks tuleks üldse teadvustada, et tegu on negatiivse emotsiooniga. Teadlikkust kasutama õppides on seega võimalik ennast mänguks või trenniks paremini ette valmistada. Lisaks sellele võib alateadvusest iga hetk esile kerkida mõni negatiivne emotsioon, aga ilma seda teadvustamata ja teadmata, kuidas seda teadlikult vabastada, ei ole võimalik sellest lahti saada. See aga mõjutab väga tugevalt sportlikku sooritust, muudab ajukeemiat ja see omakorda mõjutab väga tugevalt omakorda füüsist. Mitte ükski treener ei saa vabastada sportlase eest tema negatiivset emotsiooni, aga treener saab sportlasele õpetada, kuidas seda teha. Mõlemal on siin oma roll.“

Verro viib peagi läbi kaks teadlikkuse koolitust: 28. mail ja 3.–4. juunil, täpsema info leiab Practical Consciousnessi veebileheküljelt.

Indrek Verro koos Eesti rannavolle esipaariga.

Signy Aarna hüvastijätt

Signy Aarnast sai teine Eesti naiste jalgpallikoondislane, kelle auks on koondises korraldatud lahkumismäng. 7. aprillil Sportland Arenal toimunud kohtumises pidi Eesti aga tunnistama Malta 2 : 1 paremust.

Lahkumismäng… kas ikka lõplikult?

Tegu oli alles teise korraga, mil Eesti naistekoondise mängijale on korraldatud lahkumismäng: esimene selline matš toimus juba 2012. aasta suvel, kui Anastassia Morkovkina lahkus pauguga, lüües oma lahkumismängus Läti võrku kübaratriki. Morkovkina puhul ei olnud aga tegelikult tegu tema viimase koondisemänguga, sest kolm aastat hiljem tuli ta veel üheks mänguks koondisesse tagasi.

Algus ja lõpp Põlva Lootoses

Kuigi suure osa klubikarjäärist veetis Aarna Soome kõrgliigas Kuopio Pallokissati ja Ahvenamaa esindusklubi Åland Unitedi eest, seostatakse teda

Eestis eelkõige Põlva Lootosega: just Põlva ridades kerkis ta 15 aastat tagasi pildile ja just Põlva eest plaanib ta sel hooajal ka naiste meistriliigas kaasa lüüa.

Foto: Katariina Peetson

37 vastast

Koondisekarjääri jooksul

jõudis Aarna oma 107 ametlikku

kohtumist mängida 37 riigi vastu.

Kõige sagedamini astus ta platsile

Läti ja Leedu vastu (13 ja 11 matši), aga vähemalt neli korda sai ta madistada ka Valgevene, Malta, Kasahstani, Prantsusmaa, Serbia, Põhja-Iirimaa ja Türgiga. Kõik Aarna 107 koondisemängu toimusid sealjuures UEFA liikmete vastu.

Koondisekarjääri suurepärane algus

Aarna debüteeris naistekoondises

2007. aastal vaid 17aastaselt ning tema

koondisega liitumine langes kokku ajaga, mil Eesti naised nautisid häid tulemusi: Aarna esimese 20 koondisemänguga kogus Eesti kuue kaotuse ja kahe viigi kõrvale lausa 12 võitu, mis tähendab, et Aarna sai koondisesärgis suurema osa võitudest enne 21aastaseks saamist: ülejäänud 87 koondisemänguga tuli 11 võitu. Kokku jäi Aarna 107 koondisemängu saldoks 23 võitu, 14 viiki ja 70 kaotust.

26 kolli

Eesti koondise eest tegi Aarna 107 mängus skoori 26 korral, millega ta on naistekoondise edetabelis teisel kohal, jäädes alla 40 kolli kõmmutanud Anastassia Morkovkinale. 26 väravast viimase lõi Aarna sealjuures juba oma 67. koondisemängus 2017. aastal. Viimasel paaril hooajal tegutses noorena kesktormajana mänginud Aarna hoopis keskkaitses. 26 väravast lausa 11 lõi ta Läti koondisele (sealjuures ühes mängus suisa neli tükki!), Leedut kostitas aastate jooksul nelja, Walesi ja Horvaatiat kahe tabamusega. Ühe korra sahises tema löögist Malta, Poola, Ukraina, Tšehhi, Armeenia ja Gruusia võrk. Eesti koondis lõi Aarna platsiloleku jooksul kokku 84 väravat, mis tähendab, et kui ta oli parasjagu väljakul, vastutas Aarna 30,9 protsendi Eesti koondise väravate eest!

Napoli naudib Gruusia Maradonat

Venemaa kallaletung Ukrainale paiskas segamini ka osa jalgpallimaailmast. Venemaa ja Ukraina klubides pallinud mängijatel avanes ootamatult võimalus tööandja juurest lahkuda. Kui Eesti Premium liiga sai seepärast eelmise aasta kevadel mõneks ajaks rikkamaks

Joonas Tamme, Bogdan Vaštšuki ja Mihkel

Ainsalu jagu, siis Gruusia meistriliiga sai 11 mängus nautida oma koondise liidrit Hvitša Kvaratsheliat. Vahetult enne seda, vaid mõne kuuga sai siis veel 21aastasest ääreründajast maailma jalgpalli üks kuumemaid nimesid.

alguses 50 parema 21. sajandil sündinud mängija hulka. Teda jälgis teravalt mitu tippklubi.

Tippklubide asemel Gruusia liigasse Ometi leidis Gruusia koondise peatreener, pikaaegne Müncheni Bayerni ja Prantsusmaa koondise mängumees Willy Sagnol end aasta tagasi olukorrast, kus hoolimata kõigist tutvustest ja sidemetest ei õnnestunud tal veenda ühtegi Euroopa klubi, et nad sõja tõttu Venemaalt lahkunud vasakääre endale võtaksid. Tasuta! „Mulle räägiti igal pool, et ta on mängija, kes jaksab ainult 70 minutit pingutada,“ rääkis Sagnol kodumaa raadiojaamale RMC Sport. „Nad ütlesid mulle: Willy, ta on ju grusiin, mitte brasiillane.“

2001. aasta veebruaris sündinud Kvaratshelia tõus tõeliseks algas kodumaa kuulsaimas klubis Thbilisi Dinamos, kelle eest tegi ta esimesed mängud kõrgliigas juba 16aastaselt, ning ta oli ka Gruusia noortekoondiste kandev jõud –kõikide vanuseklasside peale sai ta 33 mänguga kirja 21 väravat ja portsu väravasööte. 2018. aastal oli ta lähedal Rusthavi meeskonnast otse Müncheni Bayernisse siirdumisele, kuid toona ei saanud diilist asja – 2019. aasta algul liikus ta hoopis Moskva Lokomotivi laenule. Hoolimata Lokomotivi huvist ta päriseks endale osta ei jõudnud klubid ülemineku tingimustes kokkuleppele ja avanenud võimaluse kasutas ära hoopis Kaasani Rubin, kes 18aastase grusiiniga sama aasta suvel viieaastase lepingu sõlmis.

Lokomotivi toonane peatreener Juri Sjomin, kelle poeg Andrei oli parasjagu Narva Transi loots, tunnistas, et nii talendika poisi kaotamine ajas teda suisa nutma.

Just Kaasanis hakkas Kvaratshelia ka meesteklassis veelgi tõsisemalt pead tõstma – nii hooajal 2019/20 kui 2020/21 valiti ta Venemaa kõrgliiga hooaja parimaks noormängijaks, teisel hooajal valis Venemaa jalgpalliliit ta suisa hooaja sümboolsesse koosseisu. The Guardian nimetas ta juba 2018. aastal maailma 60 parima noore jalgpalluri sekka, L’Equipe arvas mehe aga 2021. aasta

Nõnda ei jäänudki Kvaratshelial midagi muud üle kui natukeseks kodumaale naasta. Hoolimata sellest, et Transfermarkt hindas tema turuväärtuse juba siis 16 miljonile eurole. Kvaratshelia liitus 2022. aasta märtsi lõpus Bathumi Dinamo meeskonnaga ning asus elama staadioni lähedal asuvasse hotelli – ilmselt teadmises ja lootuses, et suvel ootab teda ees üleminek mõnda tugevasse Euroopa liigasse. Ta jõudis Bathumi eest mängida 11 mängus, lüüa selle jooksul kaheksa väravat, meelitada tribüünidele kümneid tuhandeid inimesi ja suisa lustida: maailma jalgpallis näeb ilmselt väga harva olukordi, kus üks mängija on nii ilmselgelt ülejäänud liiga omadest parem. Tasub märkida, et UEFA riikide klubijalgpalli edetabelis on Gruusia 55 Euroopa riigi seas 46. kohal, Eesti 47. kohal.

Bathumi klubi ajaloo kahe kõige elevuslikuma kuu järel saabus neile ka rasvane tšekk: suvel oli teda mitu aastat jälginud Napoli lõpuks nõus Kvaratshelia endale ostma. Bathumile maksti tema eest kümme miljonit eurot.

Kuigi pealtnäha võis tunduda, et Napoli sai tehinguga vastu pükse (paar kuud varem oleksid nad võinud ta ju endale saada sisuliselt poolmuidu!), on nüüd selge, et need kümme miljonit on üks klubi ajaloo paremini kulutatud summasid.

Juba hooaja avamängus säras

Kvaratshelia värava ja väravasööduga ning sarnases rütmis on kulgenud ka ülejäänud hooaeg. Koos

nigeerlasest ründaja

Victor Osimheni väravate, peatreener Luciano

Tekst: Raul Ojassaar Foto: Chris Ricco, UEFA via Getty Images

Aserbaidžaani

koondise eest mängis 2000. aastal kolm kohtumist Hvitša isa Badri Kvaratshelia, kes sündis ja kasvas üles küll Gruusias, ent mängis aastaid klubijalgpalli Aserbaidžaanis ja sai ka sealse kodakondsuse.

Spalletti suurepäraste valikute ja mitme teise ootamatult esile kerkinud mängijaga viivad nad Napoli tänavu alles kolmandat korda Itaalia meistriks ja esimest korda Meistrite liiga veerandfinaali.

Klubi ajaloo parim hooaeg on tulnud seda ootamatumalt, et mullu suvel jäädi ilma mitmest senisest liidrist ja pigem oodati Napolilt sisuliselt vaheaastat, kus noortest mängijatest uus tuumik kokku panna. Juba koduliigas esinelikusse pääsemine võinuks olla tulemus, mida lugeda õnnestumiseks.

Maradona teine tulemine

Nagu suurte jalgpallurite puhul tavaks, üritatakse ikka ja jälle leida nooremaid mängijaid, kes võiksid olla „järgmine X“. Järgmine Pelé, järgmine Cruyff, järgmine Beckham, järgmine Messi, järgmine Ronaldo… Napoli fännide seas sai Kvaratshelia aga juba varakult hüüdnime Kvaradona, mõistagi klubi ajaloo suurima ikooni Diego Maradona järgi. Ja kui juba Napoli fännid peavad kedagi Maradona mantlipärijaks, tuleb seda võtta tõsiselt!

Kahele mehele peale vaadates on sarnasusi näha väga keeruline – Maradona oli lühike ja jässakas, Kvaratshelia on aga sihvakas ja peenike. Maradona oli täielik rokkstaar ka väljaku kõrval, olles igal hetkel tähelepanu keskpunktis – Kvaratshelia on aga tagasihoidlik ja vaoshoitud.

Piisab aga vaid neid mängimas vaadata ning on selge, miks sobib hüüdnimi Kvaradona kui rusikas silmaauku. Kvaratshelia tribling on ühtaegu sirgjooneline ja täis petteid ja konkse; ühtaegu ebaratsionaalne ja efektiivne. Lihtsa söödu asemel võib ta otsustada võtta triblades ette kolm vastasmängijat – ja neist kõigist mööda pugeda, pall justkui jala külge liimitud. Tema mäng põhineb paljuski improvisatsioonil ja instinktidel, mis eristab teda paljudest teistest tänapäeva ääreründajatest, kes tegutsevad justkui õpitud liigutuste ja liikumiste piires. Ettearvamatuse tõttu on keeruline tema vastu mängimiseks valmistuda. Pealtvaatajatele pakub see aga X-faktorit, millesarnast on vaid väga üksikutel jalgpalluritel.

Kui aasta tagasi ütlesid suurklubid talle viisakalt ei, siis sel suvel paneb ilmselt mitu kõige-kõige rikkamat ja suuremat klubi Napoli kannatuse proovile. Isegi kui Napoli oleks sel hooajal ka Meistrite liigas võiduka lõpuni välja läinud, ei ole nad veel sellise kaliibriga klubi, et üheksakohalistele üleminekusummadele kergekäeliselt ära öelda. Võibolla olekski õige hetk suvel Kvaratshelia ja Osimhen kokku 300 miljoni euro eest Inglismaa klubidele maha müüa?

B-liigasse

aitasid Gruusia koondise Kvaratshelia viis väravat eelmisel aastal peetud Rahvuste liiga turniiril. Alagrupi võiduga on Gruusiale tagatud ka vähemalt koht järgmise kevade EM-valiksarja playoff’is.

A. Le Coq Arenal

pidas Kvaratshelia Eesti vastu oma karjääri teise A-koondise kohtumise –2020. aasta septembris andis ta Rahvuste liiga kohtumises 1 : 0 võiduväravale söödu.

St. Pauli sotsialistlik vabariik

Hamburgi kurikuulsas linnaosas, mida tuntakse eelkõige Reeperbahni kaudu, asub ka isepäine jalgpalliklubi, mille paljudele toetajatele on jalgpallist olulisem parandada poliitaktivismi abil ühiskonda. Alates jaanuarikuust on selle omalaadse alternatiivklubi osaks olnud ka Eesti koondislane Karol Mets.

Tekst: Indrek Schwede

Hamburgis 1910. aastal loodud FC St. Pauli on ilmselt maailma kõige tugevama peavooluvastase kuvandiga klubi maailmas. Vähemalt tasemel, mis hõlmab suure jalgpalliriigi meistrisarja või tugevuselt teist liigat, kus klubi praegugi pallib. Paljudele klubi poolehoidjatele polegi jalgpall nii tähtis kui protest ühiskonna vastu ja püüd seda paremaks muuta. Klubi fänkonda iseloomustab tugev vasakpoolsus. FC St. Pauli kuvandit on enim mõjutanud samanimeline piirkond, mille igapäevaellu kuulub kurikuulus prostitutsioonipesa Reeperbahn.

Moraalselt allakäinud marginaliseeritud linnaosa

St. Pauli on läbi ajaloo olnud marginaliseeritud piirkond, kus on muu hulgas asunud prügila. Möödunud sajanditel rajati siia ajutisi maju, et sõja puhkedes teha mere ääres ruumi kahuritele. Piirkonna allakäinud mainet süvendas aurulaevade ilmumine 19. sajandil – kuna neid peeti ohtlikuks, suunati nad maabuma St. Paulisse. 1830. aastal sai piirkonnast ametlikult St. Pauli ja sellele anti õigus olla esindatud linna juhtimises. 1894. aastal ühendati see poliitiliselt Hamburgiga. Natside aeg polnud samuti linnaosale lihtne, sest võimule olid pinnuks silmas svingmuusika, transvestism ja avalik prostitutsioon. Pärast II maailmasõda asus siin

Alates selle aasta algusest mängib St. Pauli meeskonnas ka Eesti koondislane Karol Mets. Metsa liitumise järel tõusis meeskond liiga põhjakihist vägeva võiduseeria toel esimesse tabelipoolde.

Foto: Daniel Reinhardt, dpa/Scanpix

Hamburgi suurim must turg, kus kaubeldi muu hulgas seksiga.

1960ndad panid aluse tänapäevasele St. Paulile. Ühest küljest toimus pööre, kus tähelepanu pöördus prostitutsiooni subkultuurilt noortemuusika ja seksuaalrevolutsiooni poole ja tekkis üleüldine sotsiaalne liberaliseerumine. Teisalt süvendas see prostitutsiooni ja viis üha uute seksitöötajate värbamiseni. Sel ajal sai Reeperbahnist alguse ka Briti ansambli The Beatles tähelend. Tänapäeval tähistab seda väike väljak, millele antud nimeks Beatles-Platz.

1970- ja 1980ndail liitusid prostitutsiooniga organiseeritud kuritegevus, kangetoimelised uimastid ja vägivaldsete kampade sõjad. Riigi sekkumine viis nende hajumise või ümber paiknemiseni, kuid tühimik täideti 1980- ja 1990ndail kiiresti migrandijõukudega. Võitlus nende vahel viis ulatusliku vägivallani.

Läbi aegade on St. Pauli piirkond pakkunud huvi finants- ja kinnisvaraturule, kuid põrganud kohalike vastupanule. 1981. aastal algas skvotterite liikumine Hafenstrassel protestiks piirkonna gentrifitseerimise kava vastu. Väidetavalt sai just Hafenstrasse skvotterist alguse praegusajal popu-

laarne jalgpalliklubi fännide piraadilipp: pealuu ja ristatud kondid.

Järsk pööre vasakule

Klubi on kujunenud käsikäes linnaosa arenguga. Piirkonna töölisklassi taust on klubi teinud vastuvõtlikuks protestimeeleoludele. Seda on soodustanud ka asjaolu, et võrreldes Hamburgi SVga sportlikult nõrgemal St. Paulil polnud palju pealtvaatajaid. Neid hakkas suurel hulgal lisanduma pärast Hafenstrasse liikumist. Klubi võeti lihtsalt üle, sest puudus kriitiline mass, kes oleks suutnud sedavõrd olulisele pöördele vastu seista. Väike rühm paremtiiva esindajaid neelati alla. Värsked fännid olid anarhistid, punkarid ja radikaalid, aga oodatud oli lai spektrum uusi fänne. Liitus ka teiste klubide, sealhulgas Hamburgi SV fänne. Klubi suurenevat populaarsust soosis edu väljakul: 1988. aastaks tõusti Bundesligasse.

Kui tuli ilmsiks, et klubi staadionile Millerntorile tahetakse panna nimeks Sky Dome, puhkesid suured protestid, mis kinnistasid toetust klubile ja klubi vasakpoolset kuvandit.

Seega pole paljud St. Pauli toetajad jalgpallifännid selle õiges tähenduses. Nad tulid klubisse kogukonna pärast ja siis said neist ka jalkafännid. Nõnda kujunes FC St. Paulist klubi, mis polnud mitte Hamburgi paremuselt teine, vaid mis on alternatiivne klubi, mis on kõike seda, mida Hamburgi SV pole: antirassistlik, antihomofoobne, antiseksistlik jne.

Kui migrandijõukude kuldajal, 1980–1990ndail autasustati St. Pauli eest skoorinud mängijaid tasuta bordellikülastusega, siis käesoleva sajandi teistkümnendate alguses keelati ära VIPi-boksides mängu ajal toimunud postitants. Üks boks kuulus lausa stripiklubile.

Ei turundusele!

Paljud St. Pauli toetajate protestid lähtuvad arusaamast, et jalgpalli kasutatakse ära rahateenimiseks ja tavaliste fännide peale ei mõelda. Seetõttu iseloomustab klubi toetajaid peavoolu-, eliidi- ja nomenklatuurivastasus, mida kirjeldab tabavalt üks klubi ingliskeelne sõnamänguline tunnuslause: „FC St. Pauli: NOT established since 1910 – that is, not part of „the establishment““ (vabas tõlkes: FC St. Pauli POLE asutatud 1910. aastal,

Võõrustati väikest MMi

Ebatavaline sõprus Glasgow Celticu fännidega

Arvestades St. Pauli üdini vasakpoolset meelsust on üllatav, et nende sõprusklubi on üdini katoliiklik Glasgow Celtic. See sõprus sigines 1990. aastate alguses, kui St. Pauli üks aktiviste Sven Brux sõlmis sidemed selle Šoti suurklubiga. Jalgpalliuurijad on välja toonud, et üks sõpruse põhjuseid on ilmselt ühiselt tunnetatud sektantlus – kitsa mõttekaaslaste rühma suletus. Ja veendumus, et jalgpalli ja poliitikat ei saa lahutada. Samuti ühendab neid eelkõige Liverpooli kaudu tuntuks saanud tribüünilaul „You’ll Never Walk Alone“.

sest ta pole osa nomenklatuurist (establish tähendab asutamist ning establishment nii asutamist kui nomenklatuuri-eliiti – toim.). Umbusaldatakse

Saksamaa jalgpallijuhte ja muidugi politseid, kelle naeruvääristamiseks veeretatakse tänavaprotestideks vahel välja päevinäinud veekahur.

Tähtis koht on Fanladenil, mis on ühest küljest fännipood, aga teisalt ka kohtumispaik, mis on pühendatud sotsiaalse hariduse andmisele. Seda tehakse kampaaniate abil koolides ja kogukonnagruppides. Jalgpalliuurija Guido Merkel on öelnud, et jalgpall on lahutamatu ja tähtis osa juhtrolli pärast Saksamaa ühiskonnas. Seda kasutab ära ka St. Pauli fänkond, uskudes, et võim on ühiskonnas liiga väheste käes ja jalgpall on vahend, kuidas seda muuta. Sealjuures pole arusaamad sugugi ühtsed. Osale on tähtis sportlik edu, teistele mitte. Teine pool deklareerib, et tuleb lõpetada turundus, mis tõmbab ligi turiste ja neid, kes tunnevad asja vastu huvi ainult siis, kui klubi on edukas; et turundus „müüb meie erilist eksistentsi“.

Toetatakse teatud poliitikat, mitte tingimata klubi. Paljud fännid väldivad oste isegi ametlikust fännipoest ning valmistavad riided jms käsitsi. Neile on klubi parasiit, mis toidab peremeest ikooniliste poliitiliste fännidega kommertshuvide järgi.

St. Pauli näitas vastuvoolumeelsust ka 2006. aastal Saksamaal toimunud MMi eel, kui korraldati FIFAs esindamata rahvaste MM, kus osalesid Gibraltar, Gröönimaa, Tiibet, Põhja-Küpros ja Sansibar. Puudus Monaco, mis väidetavalt jäi tulemata, kuna samal ajal toimus linnriigis prestiižne F1 etapp. Puuduva kuuenda koha – et saaks mängida kahes kolmeses alagrupis – haaras endale aga niinimetatud St. Pauli vabariik, millel puudusid esindusmeeskonna mängijad. Taas sai klubi demonstreerida dissidentlikku loomust.

St. Pauli kodustaadion Millerntor mahutab pisut alla 30 000 pealtvaataja ja maailmas arvatakse klubil olevat 11 miljonit fänni. St. Pauli fännide siseringi suuruseks hinnatakse 1000–3000 inimest, kes on väga motiveeritud poliit- ja kogukonnaaktivistid. Nende jaoks käivad poliitika ja jalgpall käsikäes, murul mängitaksegi poliitilist jalgpalli. Ühe uuringu kohaselt sõnas üks fänn: „Loome St. Pauli sotsialistliku vabariigi.“ See tähendab tegeleda kogukonnaga, peatada gentrifikatsioon ja müüa olemasolevad majad odavalt praegustele elanikele. Vabaduse võib saavutada jalgpalli kaudu, jalgpalli abil on parem ühineda ja tõstatada probleeme, koguda raha. Jalgpall on lihtsalt platvorm.

Nõnda on St. Pauli segu poliitilisest aktivismist ja jalgpallifänlusest, mis on selle väikese klubi tuntuks teinud. Ta esindab nostalgilist idealismi ja vastupanu identiteeti.

Õhulennud ja emotsioonid

Aprillikuu tõi meile ka aasta esimesed kevadilmad – ja kuigi päris muru peale pääsemisega tuleb veel õige natuke oodata, ei pea enam väljakuid lumest puhtaks küürima, vaid saab juba selga panna lühikese vormi. Ja ega see suvigi enam kaugel ole!

Tehtud! FCI Levadia esiründaja Felipe Felicio näitas hooajaeelsetes mängudes küll väga head resultatiivsust, kuid esimest Premium liiga väravat pidi ta ootama neljanda vooruni, kui noor brasiillane sahistas FC Kuressaare võrku.

Foto: Katariina Peetson

„Ei, ainult mitte näkku!“ Foto: Katariina Peetson



et

Aarna pidulik väljavahetamine tema lahkumismängus mõjus koondise peatreenerile Anastassia Morkovkinale isegi emotsionaalsemalt kui Aarnale endale! Foto:

Saku Sportingule löödud värava järel korraldas FC Flora kapten Lisette Tammik väravalööja Mari Liis Lillemäe vastu omamoodi rünnaku, murdes naiskonnakaaslase suurest rõõmust maadlusvõttega pikali! Fotod: Liisi Troska

Mäng teisel korrusel! Peapalli pärast võitlevad Taijo Teniste (Tammeka) ja Enrico Veensalu (Vaprus). Foto: Katariina Peetson

Tundus,

Signy

Katariina Peetson

EM 1972: sakslaste sajandi meeskond võtab seljavõidu

Jalka jätkab veebruarikuu numbris alguse saanud tagasivaadete sarjaga, mis võtab järjepanu

luubi alla kõik seni toimunud EMfinaalturniirid. Seekord on järg

jõudnud 1972. aasta turniiri juurde – seni viimase, 2020. aasta EMini jõuame 2024. aasta maikuus, vahetult enne järgmise turniiri algust!

Ajaloo neljandaks EM-finaalturniiriks oli võistluse formaat veelgi rohkem kinnistunud: valiksari toimus täpselt samasuguse süsteemiga nagu neli aastat varem, kus kvalifikatsiooni esimeses ringis jagati 32 osalejat kaheksasse neljaliikmelisse alagruppi. Alagruppide võitjad loositi omakorda veerandfinaalipaaridesse, kes selgitasid kahe mängu kokkuvõttes neli finaalturniiril osalejat. Nelja aasta tagusega võrreldes oli ainus muudatus ühe riigi lisandumine valiksarja: kaheksa-aastase pausi järel oli tagasi Malta koondis.

Kuna valiksõel oli tihe ja mitu alagruppi väga tugevad, ei saaks öelda, et mõni soosik oleks väga ootamatult oma alagrupis võidust ilma jäänud, sest mitmes grupis oli paratamatu, et vähemalt üks suur võistkond peab kaheksa parema sekka pääsust suu puhtaks pühkima. Mõned üllatustulemused siiski kaarte segasid: näiteks lõi Soome koondis kuue mänguga üheainsa värava, kuid see oli tabamus, mis tõi neile võõrsil Tšehhoslovakkia vastu 1 : 1 viigi. See viik sai lõpuks Tšehhoslovakkiale edasipääsu suhtes saatuslikuks, sest Rumeenia edestas neid võrdsete punktide juures tänu paremale väravate vahele. Muide: soomlaste värava lõi Matti Paatelainen, kelle poeg Mixu oli hiljem esimene soomlane Premier League’is ning on Eesti koondise vastu astunud nii Soome kui Läti rahvusmeeskonna peatreenerina.

32 meeskonnast jäi lõpuks punktita vaid Küpros, kes aga tegi see-eest NSV Liidu vastu nii kodus kui võõrsil skoori.



Foto: Imago/Scanpix

Valiksarja playoff’i ehk veerandfinaali pääsesid seega ainult kõvad jalgpalliriigid: Itaalia läks vastamisi Belgiaga, Ungari Rumeeniaga, Inglismaa Lääne-Saksamaaga ning NSV Liit heitles finaalturniiri koha nimel Jugoslaaviaga.

Sakslaste imeline esitus Wembleyl Suurte Lääne vutiriikide duelli eel olid sakslased pisut pelglikud: koondise tuumiku koduklubi Müncheni Bayern oli värskelt saanud kolm päris kehva kaotust nii kodumaal kui eurosarjas, samuti oli mitu olulist mängijat tervisemuredega kimpus. See pakkus aga suurepärase võimaluse noortele: põhikoosseisu pääsesid 20aastased Paul Breitner ja Uli Hoeneß, kellest said hiljem aastateks koondise tugitalad.

Just Hoeneß oli see, kes sakslased Wembleyl peetud avamängus peaaegu saja tuhande pealtvaataja ees juhtima viis – vihmast märjal platsil said nad oma parema tehnika maksma panna ning kuigi Inglismaa sai vastu mängu käiku 78. minutil kätte viigivärava, lõid sakslased järgmise kümne minutiga veel kaks väravat ning said kodumängule minna võrdlemisi kindlas eduseisus. Skoor oli

Lääne-Saksamaa mängijad finaali avaväravat tähistamas.

Tekst: Raul Ojassaar

ehk isegi pisut petlik: sakslaste ülekaal oli ilmne ning võimendus tõsiasjast, et kohtumine toimus

Inglismaa koduõuel. Prantslaste L’Equipe kirjeldas lausa, et sakslased mängisid justkui jalgpalli aastast 2000! Ka sakslased ise peavad seda senimaani oma koondise üheks kõigi aegade vingemaks esituseks.

Berliini olümpiastaadionil kaks nädalat hiljem enam väravaid ei löödud ning 3 : 1 edu saatis sakslased nelja parema sekka. Inglased mängisid Berliinis sealjuures väga jõhkralt: avamängus kiharate lehvides inglasi lollitanud mängujuht Günter

Netzer muigas kohtumise järel oma kriime täis jalgadele viidates, et inglased jätsid talle jala peale hunniku autogramme!

Murtud jala hinnaga finaalturniirile

Tiitlikaitsja Itaalia ja Belgia vastasseisus jäi avamäng San Sirol eelkõige külaliste suurepärase kaitsemängu pärast 0 : 0 viiki – kohtumise märkimisväärseim seik juhtus teisel poolajal, kui Belgia peatreener Raymond Goethals väljakule tormas, et sundida bulgaarlasest kohtunikku Petar Nikolovi mängu peatama, sest üks belglastest oli juba tükk aega vigastatuna maas lamanud. Goethals on hiljem meenutanud, et kui politseinikud ta staadioni siseruumidesse toimetasid, ostis ta nad ära, et ta saaks mängu lõppu vaadata.

Kordusmäng Belgias tõi ka väravaid: Belgia läks avapoolajal juhtima, kui vaid 167sentimeetrine Wilfried Van Moer standardolukorras kuidagi kaks itaallast üle hüppas ja palli peaga võrku rammis. Belgia televisiooni kommentaator oli väravast nii üllatatud, et sattus röökimise käigus köhahoo küüsi! Van Moeri mäng lõppes paraku veel enne avapoolaja lõppu – nimelt murdis Mario Bertini julm taklamine ta jalaluu mitmest kohast, mis tähendas, et finaalturniir tuli Van Moeril vahele jätta. Samal ajal kui kaaslast haiglas tohterdati, vormistas ülejäänud meeskond aga 2 : 1 võiduga edasipääsu. Bertini pääses küll eemaldamisest, kuid vahetati vaheajal hilisema tipptreeneri Fabio Capello vastu välja ning rohkem ta koondise eest platsil ei käinudki.

Sarnase mustriga – väravateta viik võõrsil ja võit kodus – pääses nelja parema sekka ka Nõukogude Liit, kes alistas nõnda Jugoslaavia. Hoolimata sellest läksid nad vaid kuu aega hiljem finaalturniirile juba uue peatreeneriga: senisele lootsile Nikolai Guljajevile sai saatuslikuks vahepealne maavõistlusmäng Lääne-Saksamaaga, mis 1 : 4 kaotati. Omapärasel moel jäi Guljajev võistkonna juurde abitreenerina edasi, ohjad võttis aga üle olümpiakoondise treener Oleksandr Ponomarjov.

Vanad rivaalid Ungari ja Rumeenia pidasid aga maha lausa kolm kõva lahingut. Kuna mõlemad esialgu kavas olnud kohtumised lõppesid viigiga (Budapestis 1 : 1 ja Bukarestis 2 : 2), korraldati kolm päeva hiljem Belgradis neutraalsel pinnal lisamäng, mille Ungari tänu István Szőke 89. minuti

kollile 2 : 1 võitis. Paraku olid ungarlaste hiilgeajad juba möödas ning finaalturniiril paistsid nad olevat selgelt kõige nõrgem meeskond.

Poolfinaal külaliiga publikuga

EM-finaalturniirile esimest korda pääsenud Belgia suureks rõõmuks valis UEFA turniiri võõrustajaks just nemad, aga ühe olulise otsusega pandi küll täiesti puusse: nimelt otsustati kaks poolfinaalkohtumist pidada ühel ajal. Kuna kohalik rahvas ja tuhandete kaupa saabunud sakslased läksid mõistagi vaatama Antwerpenis peetud poolfinaali Belgia ja Lääne-Saksamaa vahel, jäi Brüsselis toimunud Ungari ja NSV Liidu vaheline kohtumine vaeslapse rolli. Ajakirjanikud on kirjeldanud, et tribüünil oli ehk tuhat ungarlast, mõnikümmend belglast ja „ Nõukogude Liidu ilmselgelt ülerahvastatud suursaatkond“. Ametlikuks publikuarvuks märgiti vaid 1659 inimest, mida oli isegi vähem kui kaheksa aastat varem Hispaanias – samuti Ungari osalusel! – peetud pronksimängus, mida jälgis hiiglaslikul Camp Noul vaid 3869 inimest.

Gerd Müller oli nelja väravaga finaalturniiri parim väravakütt – mitte ükski teine mängija ei saanud kirja üle ühe värava. Koondise eest sai Müller kokku 62 mänguga kirja 68 tabamust!

Foto: Imago/Scanpix

Selge soosikuna alustanud NSV Liit ei teinud vihmast märjal-mudasel platsil eriti head avapoolaega, kuid nende õnneks ei suutnud ungarlased oma šansse ära lüüa. Kohtumise ainsa värava lõi NSVL 53. minutil, kui nurgalöögiolukorras tulistas Anatoli Konkov palli rikošeti abiga karistusala tagant väravasse. Ungaril avanes mängu lõpus suurepärane võimalus viigistamiseks, kuid NSV Liidu väravat kaitsnud Jevhen Rudakov suutis Sándor Zámbó penalti tõrjuda. NSV Liit, kes oli ainsa meeskonnana osalenud kõigil senistel EMidel, oli jõudnud juba oma kolmandasse finaali.

Mitu head šanssi luhanud, suurema osa mängust hambutud välja näinud ungarlased said suisa kaela süüdistused mängu äraandmises. Aastaid hiljem on ründaja Lajos Kű meenutanud, et NSVLi koondis tundus võitmatu. „Mõtlesime, et kui nad alistame, saadetakse meid Siberisse, nii et meil ei

AJALUGU

tasu riskida!“ Hoolimata sellest, et see lause ei olnud öeldud täie tõsidusega, võis sellel siiski tõetera sees olla – oli ju ka Ungari toona üks NSV Liidu satelliitriikidest.

Belgia astub inglaste ämbrisse

EM 1972

Poolfinaalid

Belgia – Lääne-Saksamaa 1 : 2

Ungari – Nõukogude Liit 0 : 1

Kolmanda koha mäng

Belgia ja Lääne-Saksamaa kohtumine peeti aga samal ajal täismaja ehk enam kui 55 000 inimese ees, kusjuures tribüünid jaotusid poolehoiu osas vaat et pooleks: sakslastel ei olnud ju vaja kaugele tulla, et omasid toetada. Belgia alustas mängu küll selge autsaiderina, kuid oleks võinud vabalt juhtima asuda – kohtumise esimene suur šanss avanes nende ründajal Raoul Lambertil, kuid tema löök vihises värava eest läbi. Hoopis sakslased asusid 24. minutil juhtima – samamoodi nagu inglased andsid ka belglased Lääne-Saksamaa mängujuhile Günter Netzerile liiga palju ruumi ning Netzer karistas nad ära täpse tsenderdusega, mille rammis peaga väravasse Gerd Müller. Belglased süüdistasid väravas esialgu tugevat tuuleiili, kuid aastaid hiljem tunnistas belglaste väravavaht Christian Piot, et eksis väljatulekul ise. „Pärast seda, kui tegin Itaalia vastu karjääri parima mängu, tegin sakslaste vastu karjääri halvima esituse.“

Ungari–Belgia 1 : 2

Finaal

Lääne-Saksamaa – Nõukogude

Liit 3 : 0

muselt erinevamad: Lamberti värav oli suurepärase individuaalse kvaliteedi, füüsise ja tehnika kombinatsioon; Van Himsti tabamus aga lausa tragikoomiline. Lamberti madal tsenderdus väravaesisele oleks pidanud olema ungarlaste saak, kuid kaptenist kaitsja Miklós Páncsics arvas, et selle võtab väravavaht István Géczi, kes omakorda arvas, et selle klaarib Páncsics… Lõpuks ei teinud seda kumbki ning Van Himst sai kirja karjääri ühe lihtsama värava. Ungari kuivale ei jäänud, kuivõrd seekord suutis Lajos Kű nende eest penalti realiseerida, kuid lohutuseks see jäigi. Aastakümneteks – Ungari järgmine etteaste EM-finaalturniiril tuli 2016. aastal.

Sakslased hõivavad trooni

Ka sakslaste teine tabamus 71. minutil sündis sarnase šablooni järgi. Netzeril lubati seekord Müller leida suurepärase pika sööduga, väravavahiga silmitsi pääsedes tähtründaja ei eksinud. Belglased said küll tosin minutit hiljem ühe värava tagasi ning neil oli lõpus võimalus ka viigistada, kuid kaotusest enamat nad ei väärinudki.

Kuigi kolmanda koha mäng toimus finaalist päeva jagu varem ning selles mängis võõrustajamaa Belgia, ei olnud see publiku seas kõrgete piletihindade tõttu eriti populaarne – Liège’i tuli seda vaatama pisut üle kuue tuhande inimese. Kodupublik sai vähemalt nautida omade võitu – Belgia sai Rauol Lamberti ja Paul Van Himsti väravatest 2 : 1 võidu. Belglaste väravad sündisid sealjuures neljaminutilise vahega ning ei saanuks olla ole -

Fakte 1972. aasta EMi kohta

^ Esimest korda olid EM-finaalturniiril kasutusel kollased ja punased kaardid.

^ Tegu oli esimese EMiga, mida kanti vähemalt osaliselt üle värvitelevisioonis.

^ Esimest korda olid EMil lubatud vahetused: mõlemal võistkonnal oli mängus kasutada kaks vahetust.

^ Finaalis NSV Liidu algkoosseisu kuulunud 11 mängija sekka kuulus seitse ukrainlast, kaks grusiini, üks aser ja vaid üks venelane. Ka aasta hiljem manala teele läinud peatreener Ponomarjov oli sündinud Ukrainas.

^ 1972. aastal sai alguse Saksamaa seeria, mis kestab tänaseni: nimelt on nad alates sellest turniirist olnud kohal kõigil EMidel, sealhulgas 2024. aasta turniiril, kuhu nad on võõrustajana juba koha taganud.

Esikohamäng osutus kogu finaalturniiri kõige ühepoolsemaks kohtumiseks – paar kuud varem Wembleyl peetud kohtumise kõrval oli see Lääne-Saksamaa koondise tolle aja teine tähtmäng. NSV Liidu väravavaht Rudakov pandi juba esimestest minutitest alates surve alla ning värav paistis olevat aja küsimus. Vastuseks oli 27. minut – just siis kroonis sakslaste järjekordse mitmest episoodist koosnenud rünnaku lõpuks tabamusega ei keegi muu kui Gerd Müller. Eeltöö jagunes ära Franz Beckenbaueri, Günter Netzeri ja Jupp Heynckesi vahel. Kuigi edu oli vaid üheväravaline, ilmestas sakslaste enesekindlust see, kui väravavaht Sepp Maier oma nurgalipu juures Anatoli Konkovist mööda triblas. Ja see oli ajal, kui väravavaht oma karistusalast väljas oli haruldane vaatepilt!

Kui vaheajal said NSV Liidu mängijad end lohutada teadmisega, et vahe on endiselt vaid üks värav, siis teise poolaja algus kustutas kiirelt viimasegi lootuskübeme. Usin töömesilane Herbert Wimmer lõpetas 52. minutil sakslaste suurepärase sööduseeria resultatiivse pealelöögiga, kuus minutit hiljem virutas lahtiseks jäänud palli võrku taas Müller. Suures eduseisus said sakslased suisa mängu nautida – nii ka nende fännid, kes ühel hetkel veel mängu ajal suures võidujoovastuses platsile kippusid, nii et mäng tuli mõneks ajaks katkestada.

Lõpuvile kuulutas sakslaste totaalset paremust. Kui neli aastat varem tunti muret, et edu saatis kaitsest lähtunud meeskondi, siis Lääne-Saksamaa peatreener Helmut Schön rõhutas tiitlivõidu järel, et nende võit näitas, et jalgpall on enamat kui kaitse lukkukeeramine. „Kaitsvast jalgpallist tuleks igal juhul loobuda. Mäng peab voolama,“ õpetas Schön. Ja kodumaal saadi aru, kui hea meeskonnaga on tegemist – 1972. aasta Lääne-Saksamaa ristiti koguni sajandi meeskonnaks.

Sellest ajast saati on peetud paremaid EM-finaalturniire, kuid paremaid võidumeeskondi on olnud vaid mõni üksik. Kui sedagi!

Vändra Vaprus

alustas hooaega Pärnumaa esindusklubina. Ükski Pärnu võistkond ei mänginud meeste kahel tugevamal liigatasemel.

0,38 eurot

maksis pilet Kambodža kõrgliiga kahele mängule.

5 : 3

võitsid hollandlased koondisefännide mängus Amsterdamis Eesti fänne.

Kas Messi olemiseks tuleb kindlasti Pepsit juua?

2013. aasta maikuu Jalka kaanelugu oli suur intervjuu Eesti koondise ja Ungari kõrgliigaklubi Győri ETO ründaja Jarmo Ahjuperaga, kes meenutas oma senist nelja ja poolt aastat Ungaris. Ahjupera oli parasjagu olukorras, et ta oli hooaja teisel poolel Győris sisuliselt duubelmeeskonda „külmutatud“, kuna treenerivahetuse järel ei nähtud talle meeskonnas enam rolli ja eestlane oli juba eellepingu sõlminud Újpesti klubiga. Muu hulgas meenutas Ahjupera 2009. aastal saadud karmi vigastust, kui tal korraga murdusid sääreluu ja pindluu – lõpuks lausa

13 kuu pikkuseks veninud vigastuspausi jooksul vahetati 196sentimeetrisel ründajal jalas kümne millimeetri paksused metallvardad

13 millimeetri paksuste vastu.

„Mäletan, et jaanuarikuus jooksin koos meeskonnaga. (Tarmo) Kink ütles, et ma lonkan. Mina ajasin tagasi ja ta küsis kellegi teise käest, kas see on normaalne, kuidas ma jooksen. Ise ei saanud sellest arugi. Oli valus küll, aga mõtlesin, et läheb üle,“ meenutas Ahjupera vahepealset aega, kui väljakule naasmine plaanitud ajal välja ei tulnud.

Kolumnis nurises pereema ja ajakirja Pere ja Kodu peatoimetaja Kirsi Altjõe selle üle, et laste suurteks eeskujudeks olevad jalgpallurid reklaamivad ebatervislikke asju. „Miks võetakse seda iseenesestmõistetavalt, et alkohol ja jalka käivad käsikäes?! A. Le Coq Eesti koondise mängudel. Saku reklaamis jalgpall. Heineken iga Meistrite liiga poolaja meelelahutajana. Uuringud näitavad, et täiskasvanud suhtuvad reklaami kas külmalt või huumoriga, aga noored, eriti lapsed, võtavad reklaamitud elustiili otsese staatusesümbolina. Kui tahad olla jalkaväljakul Messi, pead ka Pepsit jooma?“

Indrek Schwede arutles oma kolumnis, kui reaalne on jalgpalliliidu eesmärk kasvatada jalgpalli harrastajate arv 2024. aastaks kolme kuni nelja protsendini elanikkonnast. 2013. aastal oli registreeritud pallureid nimelt 14 009 ehk 1,08% elanikkonnast,

mis tähendas, et iga aastaga oleks jalgpall pidanud juurde saama 2000 harrastajat. Praeguseks on selge, et kolme-nelja protsendini jõudmine jääb küll kaugeks eesmärgiks, kuid tugeva kasvu on harrastajate arv siiski teinud, küündides spordiregistri andmetel peaaegu 23 000ni.

Treenerirubriigis rääkis oma tööst Tartu Tammeka naiskonda juhendanud Aleksandra Ševoldajeva (pildil), kes oli paar hooaega varem teinud raske otsuse ja mängimisest treeneritöö kasuks loobunud. „Tammeka esindusnaiskonda 2011. aastal treenima hakates oli minu jaoks täiesti hämmastav, kui enesekriitilised ja madala enesehinnanguga mängijad olid. Tammeka ei olnud harjunud võitma ja pidin võitlema selle nimel, et mängijad hakkaksid uskuma mind ja ennast.“

Lennart Komp tegi ülevaate 1989. aastal loodud Tartu Tammeka ajaloost. Esimesel kümnel aastal oli klubi ainus treener Hillar Otto, misjärel klubi järk-järgult kasvas, 2004. aastal meistriliigasse tõusis ja vahepeal linnarivaali JK Maagiga ühines. Hoolimata vahepealsetest raskustest ja sekeldustest on Tammeka senimaani järjepidevalt kõrgliigas mänginud.

Järjepidevalt oli kõrgliigas mänginud ka Kaidi Jekimova – nimelt alustas ta 33aastaselt juba 21. järjestikust hooaega naiste meistriliigas, olles seal osalenud 1994. aastast saati. Ja ilma ühegi naiskonnavahetuseta! Enne jalgpallitrenni käis ta suusatamas. „Suusatrenni valisin alguses sellepärast, et seal jalgpalli mängiti!“ meenutas Jekimova.

Mängijaks luubi all oli Tartu Tammeka poolkaitsja Heiko Tamm, postritel olid Artur Rättel, Dante, Cristiano Ronaldo ja Phil Jones.

Loe Jalka vanu numbreid aadressil

Pane end proovile!

„Pane end proovile!“ pakub Jalka lugejatele igakuiselt pisut nuputamist – nii viktoriiniküsimuste vormis kui küsimustega reeglite tundmise kohta. Mitu õiget vastust kaheksa küsimuse peale kokku saad?

Mälumäng

1. Newcastle Unitedi ja Tallinna Levadia vastasseis UEFA karikasarjas toimus 2006. aasta sügisel ehk juba peaaegu 17 aastat tagasi, ometi leidus mõlema meeskonna toonases koosseisus mängijaid, kes tegutsevad siiani profimängijatena. Levadia poolelt käisid näiteks väljakul Konstantin Vassiljev, Sander Puri ja Ats Purje, aga milline praeguseks 37aastane pallur mängis nendes mängudes Newcastle’i eest? Küsitav mees mängib siiani Premier League’is.

2. Kui tänavu peetakse Eestis tüdrukute U17 EM-finaalturniir, siis 2012. aastal selgitati Maarjamaal mäletatavasti välja Euroopa meistrid poiste U19 vanuseklassis. Millised kolm riiki peale Eesti on veel mõlema turniiri osalised?

3. Püsime 2012. aasta U19 EMi juures. Kui tänavust tüdrukute turniiri mängitakse peale Lilleküla ja Kadrioru staadioni veel Tartus ja Võrus, siis millised kaks linna olid lisaks Tallinnale 11 aastat tagasi turniiri võõrustajad?

4. Milline on rahvaarvu poolest suurim UEFA liikmesriik, mille kõrgliigas pole ükski Eesti jalgpallur (mees või naine) veel mänginud?

5. Millise eseme ulatab FC Kuressaare kapten mängueelse rituaali käigus klubi fännidele?

Sina oled kohtunik

1. Väravavaht tõrjub vastase pealelöögi vastu sind, kust põrkab pall väravasse. Milline on sinu otsus?

a) värav loeb

b) kohtuniku pall kaitsvale võistkonnale

c) kohtuniku pall ründavale võistkonnale

d) vabalöök ründavale võistkonnale

2. Väravavaht paneb palli mängu, aga märkab, et löök jäi nõrgaks ja ründaja jõuaks pallini esimesena. Väravavaht otsustab seepeale palli uuesti puudutada ja peatab sellega lubava rünnaku. Milline on kohtuniku otsus?

a) vabalöök ilma kaardita

b) karistuslöök ja kollane kaart

c) vabalöök ja kollane kaart

d) vabalöök ja punane kaart

3. Väravavaht paneb palli mängu väravaesisest lahtilöögist. Kõik vastased on karistusalast väljaspool. Väravavaht lööb palli ja see liigub selgelt, mille peale siseneb ründaja karistusalasse, lõikab palli vahelt ja lööb värava. Milline on kohtuniku otsus?

a) väravaesine löök läheb kordamisele

b) väravaesine löök läheb kordamisele, ründajat karistatakse hoiatuskaardiga

c) kohtuniku pall kaitsva võistkonna kasuks

d) värav loeb

enne kui see on puudutanud mõnda mängijat, siis tuleb väravavahti lubava rünnaku või ilmse väravavõimaluse peatamise korral ka

(käega

teistkordne

Vastused

Vastused

1. James Milner

2. Hispaania, Inglismaa ja Prantsusmaa

3. Haapsalu ja Rakvere

4. Horvaatia

5. Viikingikiivri

1. Õige on variant b) – reegel 9 sätestab, et pall on mängust väljas, kui see puutub mängu ametnikku ja jääb väljakule või läheb otse väravasse.

Mängu taasalustatakse kohtuniku palliga. Kuna pall oli karistusalas, siis jäetakse pall kaitsva võistkonna väravavahile.

2. Õige on variant c) – reegel 12 sätestab, et kui rikkumiseks on palli

mängimine

või mitte) peale väravaesist lahtilööki ja

karistada.

3. Õige on variant d) – reegli 16 järgi on pall mängus, kui seda lüüakse ja see liigub. Vastasmängijad peavad jääma väljapoole karistusala, kuni pall on mängu pandud.

Foto: Liisi Troska

Maikuu sünnipäevad

TIITLIVÖÖ Nõmme United tiitlivööga

juba peaaegu kaks kuud

2022. aasta detsembris tutvustas Jalka Eesti jalgpalli tiitlivöö kontseptsiooni: alates 1992. aasta esimesest meistriliigamängust peetavat arvestust, kus tiitlivöö läheb selle meeskonna kätte, kes on suutnud ametlikus mängus seni seda hoidnud tiimi alistada. Jalka hoiab hooaja jooksul igakuiselt tiitlivöö käekäigul silma peal.

Tiitlivöö läks Premium liiga meeskondade valdusest välja eelmisel sügisel, kui Nõmme Kalju karikamängus Tabasalu võistkonnale kaotas. Sellest ajast saati on vöö olnud FC Tallinna, Tallinna Legioni ja nüüd Nõmme Unitedi käes, kes haaras selle endale juba oma esiliigahooaja esimese kohtumisega ja pole seda siiani käest andnud – esiliiga liider United on vööd kaitsnud juba kuues mängus. Muide: kuue mängu jagu on tiitlivööd klubi ajaloos kokku kaitsnud ka näiteks Paide Linnameeskond!

Järgmine mäng tiitlivöö peale (trükkimineku hetkel): 27. aprill, FC Flora U21 – Nõmme United

Karikatuur: Margus Kontus

Karikatuur: Meelis Naudi

Purid 3 x 35

7. mail tähistavad üheskoos 35. sünnipäeva õved Purid – spordikolmikud Sander, Kadri ja Eino. Kolmikutest teeb endiselt tipptasemel sporti vaid Sander, kes mängib Premium liigas Tartu Tammeka ridades – Einol on karjäär tippjalgpallis ja Kadril tippvõrkpallis läbi saanud. Sel 2009. aasta fotol on kolmikud alles 21aastased ning poseerivad ajal, mil vennad tulid Levadiaga Eesti meistriks jalgpallis, õde Kadri aga GMP/Olympicu ridades võrkpallis!

LHV edetabel

Foto: Lembit Peegel

Märtsikuu esikakskümmend tehingute summa põhiselt (sulgudes koht eelmise kuu edetabelis)

1. (1.) Tartu Jalgpallikool Tammeka

2. (2.) Tallinna FC Flora

3. (3.) Nõmme Kalju FC

4. (6.) FC Nõmme United

5. (5.) Viljandi JK Tulevik

6. (4.) FC Elva

7. (11.) JK Tallinna Kalev

8. (9.) Paide Linnameeskond

9. (7.) JK Tabasalu

10. (17.) Pärnu JK Vaprus

11. (10.) FC Kuressaare

12. (13.) Rakvere JK Tarvas

13. (12.) FC Tallinn

14. (14.) Viimsi JK

15. (19.) Raplamaa JK

16. (–) JK Narva Trans

17. (16.) Tallinna FCI Levadia

18. (8.) Tallinna JK Legion

19. (20.) Tartu Kalev Jalgpalliakadeemia

20. (18.) Pärnu JK Poseidon

LHV kaardiga toetad oma lemmikut – iga sinu ostu pealt maksab LHV pank kümme eurosenti sinu valitud jalgpalliklubi toetuseks.

Aprillikuu ristsõna õige vastus oli „Teenekas jalkamees“

Õige vastuse eest võitis Eesti U17 naiskonna mängusärgi Robin Aus. Võitjaga võtame ühendust. Maikuu ristsõna õigeid vastuseid ootame aadressil ristsonad@jalgpall.ee 20. maiks.

Õigesti vastanute vahel loosime välja U17 EM-finaalturniiri mängupalli.

NB! Loosimisel osalemiseks peab vastuse saatma koos ees- ja perekonnanimega.

EESTI SPORDI SUURTOETAJA

Tähelepanu! Tegemist on hasartmängu reklaamiga. Hasartmäng pole sobiv viis rahaliste probleemide lahendamiseks.

Tutvuge reeglitega ja käituge vastutustundlikult!