A. LE COQ PREMIUM LIIGA

Keda lugeda meistriks?

Nimekirja ja edetabelit koostades tekkisid nii mõnedki küsimused selle kohta, keda igal hooajal täpselt meistriks lugeda ja keda mitte. Mida teha noormängijatega, kes veedavad suure osa hooajast duubeltiimi ridades, aga on mõnes kohtumises medalile tulnud võistkonna pingil, olemata väljakule pääsenud? Mida aga nendega, kelle roll on piirdunud paari vahetusest sekkumisega? Kas kogu hooaja pingil olnud, aga mitte ühtegi mänguminutit kirja saanud meisterklubi varuväravavaht on Eesti meister või mitte? Mida teha nende palluritega, kes hooaja esimesel poolel olid meeskonna põhijõud, aga seejärel välismaale siirdusid?

Jalka otsustas plusside-miinuste vaagimise järel võtta suuna, et medalistideks tuleks lugeda vaid mängijad, kes hooaja ka medalivõistkonna juures lõpetasid, olenemata sellest, kui suur oli nende panus hooaja esimesel poolel. Samuti lugesime medalivõistkonna ridadesse need mängijad, kes hooaja jooksul vaid mõne üksiku kohtumise kirja said, veetes suurema osa aastast näiteks duubeltiimis või pingil kükitades. Keeruliseks muutis selle arvestuse tõsiasi, et üheksakümnendatel mängis kõrgliigas kaasa ka mitu duubeltiimi – seal kitsendasime pisut kriteeriume ja lugesime medalivõitjateks vaid need, kes hooaja teises pooles esindusmeeskonnas minuteid kirja said.

Erandi tegime vaid neile varuväravavahtidele, kes suurema osa hooajast medalivõistkonna pingil olid, kuid ühtegi minutit lõpuks kirja ei saanud. Selline lähenemine loob nii mõnegi näiliselt ebaõiglase olukorra, kuid midagi pole parata – kuhugi tuleb piir tõmmata.

Reaalses elus on poole hooaja pealt lahkunud mängijate seis väga erinev. Mart Poom on näiteks välja toonud, et tal on kodus hooajast 1993/94 küll Eesti meistri diplom, aga mitte medalit – ta jõudis hiljem meistriks kroonitud Flora meeskonnas mängida 11 kohtumist, kuid siirdus poole hooaja pealt Šveitsi. Meie tabelis me Poomi seepärast Eesti meistriks ei lugenud, andes talle vaid hooaegadel 1992/93 ja 1995/96 võidetud hõbemedali. Ka sport24.ee veebilehel olev andmebaas on selles osas väga korrapäratu, arvestades mõnel puhul sellised mängijad võistkonna koosseisu, mõnel puhul mitte.

Mitme tabelisse jõudnud mängija puhul on nii mõnigi võidetud medal või meistritiitel karjääri algfaasis üsna soodsa kokkulangemise teel saavutatud. Parim näide on ehk Igor Morozov, kelle neljast meistritiitlist kaks esimest tulid hooaegadel 2006 ja 2007, kusjuures mõlemal hooajal sai nooruke Morozov platsile vaid ühes kohtumises ja sedagi olukorras, kus Levadia oli meistritiitli juba ära kindlustanud!

Indrek Zelinskile võiks aga seitsme kulla kõrvale lisada teistsuguste kriteeriumite korral veel kaks tiitlivõitu, sest hooaja 1994/95 esimeses pooles mängis ta meistriks tulnud FC Flora eest kaasa kolm kohtumist (kokku 155 minutit), kuid veetis hooaja teise poole Lelle SK ja Pärnu Tervise ridades. 2001. aastal, kui Flora taas tiitlivõitjaks krooniti, lõi ta hooaja esimeses pooles 12 mänguga 13 väravat, ent siirdus suvel Taani meistriliigasse Aalborgi.

Meeste meistriliiga

Individuaalne Medalitabel

Vähemalt kolme kuldmedaliga mängijad. Esimese iseseisvusaja pallurid kaldkirjas; rasvaselt tegevmängijad, kel on perspektiivi medaliarvet suurendada.

Mitmekülgne spordiäss Heinrich Paal

Lisaks sellele, et Heinrich Paal on juba sajandi jagu olnud Eesti rekordimeister jalgpallis, on tema arvel veel terve ports spordisaavutusi – nagu tol ajal kombeks, olid tippsportlased väga mitmekülgsed ning võistlesid heal tasemel eri aladel. Paal oli omal ajal üks Eesti suuremaid spordistaare: kergejõustikus olid tema leivaks kesk- ja pikamaajooksud, aga Eesti meistrivõistlustelt võitis ta kuldmedali ka kümnevõistluses! Kergejõustikus tuli ta kokku kümnel korral Eesti meistriks ning oli kõrgel tasemel ka kettaheites. Sellega tema mitmekülgsus aga ei piirdunud – jääpallis krooniti ta aastatel 1920–1935 lausa 11 korral Eesti meistriks, aga nobedust uiskudel tõestas ta juba 1918. aastal, kui tuli riigi tšempioniks kiiruisutamise mitmevõistluses. Tagatipuks on tema nimel 1929. aastast ka kaitseliidu meistritiitel maadluses!

Hilisemas karjääris oli Paal nii kergejõustikus, jalgpallis (FIFA kategooria!) kui jääpallis hinnatud kohtunik. Eesti koondises oli suurepärase standardolukordade andjana tuntud poolkaitsja meie läbi aegade esimesest mängust alates ning sai kirja 36 mängu ja kuus väravat.

Vabadussõjas võidelnud Paali elu lõpp oli paraku traagiline: 1941. aasta veebruaris arreteeris NKVD ta ja mees saadeti kümneks aastaks sunnitööle. Paal suri 1942. aastal vangilaagris.

ja Tallinna Jalgpalli Klubi ridades, Kalimullin-Leitan-Malov aga aastatel 2000–2010. Kui Kalimullin ja Leitan veetsid kogu selle aja FC Levadia ridades, siis Malovi esimesed kuus medalit tulid TVMK ridades, ülejäänud neli aga Levadias.

Malov on taasiseseisvumisaegsetest mängijatest ühtlasi ainus, kes suutnud võita viis tiitlit järjest – 2005. aastal TVMKga kullale jõudmise järel sai ta Levadia ridades veel neli järjestikust esikohta. Kolmekümnendatel suutsid viis kulda järjest võita veel lausa seitse mängijat (Egon Parbo, Martin Jensen, Evald Mikson, Valter Mäng, Voldemar Peterson, Heinrich Uukkivi, Valter Neeris), kes kuulusid aastatel 1934–1939 Tallinna Estonia ridadesse. 8 medalit (kaks hõbedat, kuus pronksi) on kirjas nii Aleksei Kapustinil kui Stanislav Kittol – just nemad on Eesti meistrivõistlustelt võitnud enim medaleid ilma meistriks tulemata.

Karl Mööl

on samas arvestuses esikohal tegevmängijate seas – tema auhinnakapist leiab ühe hõbeda ja viis pronksi.

Rauno Tutk

on enim Premium liiga mänge (405) mänginud pallur, kes pole ühtegi medalit võitnud.