Kuidas ehitada kogukonda?

2013. aasta juunikuu Jalka kaanestaar oli 21aastane väravavaht

Marko Meerits (pildil), kes rääkis oma meeletult kiirelt sündinud läbimurdest: Meerits siirdus FC Florast Hollandisse Arnhemi Vitesse ridadesse, olles Eesti Premium liigas mänginud vaid 23 kohtumist. Kõigest kuu aega meeskonnaga trenni teinuna sattus ta kohe esimeses mängus Hollandi kõrgliigas ka platsile, kui põhiväravavaht vigastada sai. Kokku sai Meerits seejärel platsile veel kolmes kohtumises, sealhulgas võõrsil Amsterdami Ajaxi vastu. „Ajax oli minu noorpõlve lemmikmeeskond, keda olin vaadanud suurte silmadega. Olin 15aastane, kui unistasin Ajaxist, ja juba neli aastat hiljem mängisin nende staadionil nende vastu!“ imestas Meerits.

Oma kolumnis kirjeldas Lennart Komp seda, kuidas jalgpalli arendades räägitakse sageli kogukonnast, kuid tegelikult on moodsas maailmas vaja traditsioonilises mõistes kogukondasid tikutulega taga otsida. „Mitmed ühiskonnateadlased väidavad, et vajadus kogukonna järele, selle vajaduse sõnastamine, kuid selle pidev rahuldamatus on tänapäeva ühiskonna lahutamatu osa. Inimestevahelisi suhteid on rohkem kui varem, ent need on tuntavalt hõredamad. Püsimatus sünnitab rahulolematust, pidetustunnet, vajadust kuhugi kuuluda. Ja kuulutakse palju, kuid lühidalt, sest vaja on kiiret rahuldust. Selle saamise järel on vaja järgmist,“ kirjutas Komp.

Indrek Schwede hurjutas oma arvamusrubriigis aga Nõmme Kalju mängijaid ja personali käitumise pärast FC Floraga peetud Evald Tipneri karikafinaalis, mis 1 : 3 kaotati. Nimelt toetas seal Kaljut arvuliselt isegi rohkem inimesi kui Florat, ent lõpuvile järel tuli fänne tänama vaid käputäis mängijaid, kusjuures paljud meeskonna liikmed jätsid isegi teise koha medali vastu võtmata. „Selline käitumine on lugupidamatu võitjate, kogu võistluse ja publiku (mitte ainult Kalju fännide) suhtes. Selline käitumine on lapsik ja väiklane. Kalju klubi, mis peab nii oluliseks kõike välist, võiks õppida ka väärikalt kaotama,“ põrutas Schwede.

Kui praeguseks on kogukonnajuhid Eesti klubide juures juba harjumuspäraseks saanud, siis kümme aastat tagasi oli kogukonnatöö meie jalgpallis veel väga uus nähtus, mille võtteid ja kasutegurit alles teiste riikide näitel õpiti. Tartu Tammeka mänedžer Veiko Soo ja turundusspetsialist-fännikoordinaator Kalle Paas külastasid näiteks

Iirimaal Sligo Roversi klubi, kus tutvusid sealsete tavade, põhimõtete ja kogukonda puudutavate tegevustega. „Kõige tähtsam on tegeleda lastega! Seda põhimõtet kuulsime me Iirimaal vist iga päev ja iga ilmaga ning kõige erinevamal moel jalgpalliga seotud inimeste suust. Ja õige ka – täiskasvanud inimese harjumusi on raske (kui mitte võimatu) muuta, ent laps alles otsib hobisid ja harjumusi, millega end aasta(kümne)teks siduda,“ tõi Paas välja.

Treenerirubriigis meenutas esimesi aastaid täiskasvanute treenerina Martin Reim, kes võitis FC Flora juhendajana 2010. ja 2011. aastal kohe meistritiitli. „Minus kahtlesid paljud ja neid oli ka mängijate seas. Mul ei olnud retsepti, kuidas end tõestada. Iga meeskond kujutab endast kirjut seltskonda, milles on esindatud terve ühiskond. Neist igaühega eraldi polegi keeruline kontakti saada. Hoopis raskem on panna nad ühtmoodi mõtlema. Usaldasin intuitsiooni, olin järjepidev, kindel ja püüdsin olla õiglane, andes kõigile võimaluse,“ sõnas Reim.

Postritel olid Marko Meerits, Arturo Vidal, Marco Reus ja värskelt mängijakarjääri lõpetanud David Beckham, mängijaks luubi all Nõmme Kalju äärepoolkaitsja Janar Toomet.

Loe Jalka vanu numbreid aadressil www.issuu.com/jalka!