Vanamoodsa Jim Smithi uuendusmeelne Derby County

Raamat „Eeltöö“ vaatleb Derby County sajandivahetuse edu peatreener Jim Smithi kaudu. Smith suutis luua keskkonna, milles lõi särama mitme jalgpalluri, treeneri, psühholoogi, fitnessitreeneri talent. Paljusid asju tehti Inglismaa profijalgpallis esimesena. Seda kõike saatis Smithi huumor ja punane vein.

Tekst: Indrek Schwede

Eelmisel aastal ilmus raamat Inglise legendaarsest treenerist Jim Smithist ja tema tegemistest Derby County juures. „Eeltöö“ („Groundwork“ on originaali pealkiri) heidab pilgu nendele teguritele, mis võimaldasid suhteliselt tagasihoidliku eelarvega klubil tõusta Inglismaa meistriliigas esikümnesse, ja kui suur oli selle juures Smithi roll. Kindlasti tuleb paljudele lugejatele üllatusena, kui palju uut Inglismaa jalgpallis hakati juurutama just Derby Countys, ja selle kinnituseks on kasvõi mitme taustajõuna töötava asjatundja hilisem tähelend suurklubides, eriti Manchester Unitedis. Eestile teeb selle kõik põnevaks aga Mart Poomi osalemine kõiges kõnesolevas.

Steve McClaren – suurepärane punaveini valaja

Jim Smithi suurus treenerina avaldub eelkõige teiste inimeste kaudu. Ta oli suurepärane suhtleja, kes oskas luua keskkonna, milles tema abilised said end teostada. Seda kõike saatsid Smithile iseloomulik huumor, punane vein ja sigar ning ropendamine.

Abitreener Steve McClaren meenutab raamatus tutvuse algust Smithiga. Treeneritööd otsiv McClaren tuli Oxford Citysse, oodates seal peatreenerina tegutseva Smithi korraldusi, ja sealt see tuligi: „Viski veega ja kolm jääkuubikut.“

McClaren on naljaga pooleks meenutanud, et alguses ta oligi Smithile justkui ettekandja. Hiljem, kui Smith palkas McClareni Derby Countysse, kõlas tema seletus klubijuhtidele: „Ta on suurepärane punase veini väljavalaja.“ mekalt Derby mängija Lee Carsley öeldu: „Me ei vaja Bill Beswicki. Me oleme Birminghami poisid!“ Inglismaal valitses töölisklassipõhine matšokultuur, arusaam, et igaüks pidi ise mees olema, mitte kõrvalist abi paluma. Meedia naeruvääristas teistsugust suhtumist. Alguses kutsusidki mängijad Beswicki Psühho-Billiks. Ühelgi teisel klubil polnud veel psühholoogi ja Beswickiga ei juletud rääkida teiste nähes, mis oli nõrkuse märk.

McClarenist kujunes Derby County edu üks tugitalasid. Klubi tõusis nende kahe mehe juhtimisel 1996. aasta kevadel Premier League’i. Treeninguid viis läbi edumeelne McClaren, kelle lähenemine mängijatele meeldis. Vana kooli Smithi treeningud olid paljude arvates kui õudusunenägu. Smith armastas nädala esimeses pooles istuda Raynesway treeningukeskuses oma toas. Välja ilmus ta alles neljapäeval ning vaidles mängijate ees McClareniga. Taanlasest mängija Jacob Laurseni sõnul karjus Smith üle väljaku „ei, ei, ei“ ning hakkas tegema muudatusi. Laurseni arvates teadis Smith hästi, et McClaren oli teinud suurepärast tööd, ning tema eesmärk oli hoida mängijaid positiivses pinges. Kindlasti tahtis Smith ka näidata, kelle jalas on püksid.

Kui klubi konsultant Ramm Mylvaganam küsis itaallastest mängijatelt Stefano Eraniolt ja Francesco Baianolt, miks nad pärast treeningut koos meeskonnaga treeningukeskusesse sööma ei jää, vaid duši alt kohe koju siirduvad, vastas Eranio: „Ramm, sa ei mõtle ometi tõsiselt, et me hakkame seda sitta sööma? Ma teen kodus paremat sööki. Olen tippsportlane ja tahan korralikku toitu.“

Seda suhtumist hakkasid murdma välismaised mängijad, sealhulgas Poom, kes tundsid Beswicki pakutu vastu huvi ja andsid head tagasisidet teistele. Peamiselt töötas Beswick siiski treeneritega. Isegi Smith, kes oli olnud Beswicki palkamisega vastumeelselt nõus, hakkas pikkamisi sulama. Beswicki sõnul on treenerid oma töös üksi ja leidsid temas neutraalse sõbra, kes ametist tulenevalt ei tohi midagi edasi rääkida.

Füsio Dane Farrell ning söök-jook

Inglastest pallurid ilmutasid vastumeelsust ka füsioterapeut Dane Farrelli pakutava suhtes. Nende arvates pidi jalgpallur ainult jalgpalli mängima ja kui see tuli hästi välja, oli kõik korras. Farrell toob näite valitseva mentaliteedi kohta: „Bryan Robson (sel hetkel Middlesbrough’ pallur, endine Manchester Unitedi staarmängija – toim.) võis end reedel täis juua, mängida laupäeval pimestavalt ja olla mängu parim. Olin sellise suhtumise vastu.“

Välismängijad ja Bill Beswick murravad matšomentaliteedi Derby County oli esimesi Inglismaa klubisid, mis hakkas pärast Bosmani seaduse jõustumist palkama välismaiseid mängijaid. Klubi tuntust näitab ilmekalt Horvaatia kaitsja Igor Štimaci ülestunnistus: kui ta klubiga tutvuma saabus, ei teadnud ta isegi seda, millises liigas Derby mängib. Värbamine oli edukas: vaid 11 Derby mängijat on läbi ajaloo osalenud MM-finaalturniiril ja viis neist olid seal 1998. aastal.

Kuid peale Euroopas tuntud jalgpalliriikide visati silm peale vähe tuntud maade palluritele nagu Paulo Wanchope Costa Ricast ja Mart Poom Eestist. Need kaks tähendasid raamatu sõnul uue ajastu algust, kui nad 1997. aasta aprillis tegid võiduka debüüdi Old Traffordil Manchester Unitedi vastu.

Steve McClareni teeneks tuleb lugeda psühholoog Bill Beswicki palkamine. USAs õppinud ja Inglismaa korvpallikoondise juures töötanud Beswick tõi kaasa suure murrangu. Inglastest mängijate suhtumist psühholoogiasse näitab il-

Kuid pikapeale nägid ka kohalikud mängijad, et nende näitajad paranesid, ja nad hakkasid edumeelsematest välismaalastest, eriti Stefano Eraniost ja Mart Poomist, eeskuju võtma.

Näiteks Igor Štimac palkas endale isikliku füsioterapeudi. Eraniol palus Farrell aga rääkida toitumisest.

Ferguson aitas liigasse püsima jääda

2001. aasta kevadel oli Derby County kõrgliigast väljakukkumise äärel ja ees ootas võõrsilkohtumine tiitli kindlustanud Manchester Unitediga. Sellele eelnenud õhtul jõid Ferguson ja Smith taas üheskoos veini, aga seda tegid ka selleks ajaks juba Unitedi abitreenerina töötanud Steve McClaren ja Derby abitreenerid. Raamatus räägib McClaren, kuidas ta ütles enne veinijoomist Fergusonile, et neil on juba tiitel käes, aga Smith võitleb liigasse püsimajäämise eest – kas ta edastab talle mingi sõnumi? Mille peale Fergie vastas: „Hästi, me paneme mõned noored mängima, ütle talle seda, et ta saaks magada.“

Derby võitis 1 : 0 ja säilitas koha Premier League’is. Pealtnägijana võin kinnitada, et Unitedi fännidel oli kaotusest suva –nemad nautisid asjaolu, et Derby võit kukutas liigast linnarivaali Manchester City.

Maailm

Kui klubi konsultant Ramm Mylvaganam küsis itaallastest mängijatelt Stefano Eraniolt ja Francesco Baianolt, miks nad pärast treeningut koos meeskonnaga treeningukeskusesse sööma ei jää, vaid duši alt kohe koju siirduvad, vastas Eranio: „Ramm, sa ei mõtle ometi tõsiselt, et me hakkame seda sitta sööma? Ma teen kodus paremat sööki. Olen tippsportlane ja tahan korralikku toitu.“

Kodus käis söömas ka Igor Štimac ja jälle kord olid välismängijad need, kes aitasid klubis sisse viia uuendusi. Brittidele mõjus paremini, kui toitumisest rääkis Eranio. Farrelli sõnul polnud vaja muuta menüüd, vaid mõtteviisi.

Prozone ja teised uuendused

Üks märgilisemaid uuendusi, mille Derby County esimesena Inglismaa jalgpallis kasutusele võttis, oli Ramm Mylvaganami leiutatud

Prozone, mis on soorituse analüüsimise programm. See oli aastal 1996.

Mängijad istusid 1997. aasta kevadel paigaldatud massaažitoolides ja vaatasid samal ajal suurelt ekraanilt statistikat. Meeskond sai sel ajal arutada ka taktikat, aga oli üks probleem: vibreerivad toolid kippusid mehi magama uinutama! Tulemuse tõi Prozone aasta hiljem, kui lõpetati 9. kohal, ja veel aasta hiljem (1998/99) 8. kohal.

Prozone’i sai Derby kasutada tasuta, kuid kokkuleppe kohaselt näidati seda ruumi vastaste treeneritele, et teha programmile reklaami. Samuti said Prozone’i inimesed kohad VIPi-sektoris, kus oli võimalik Smithiga veini juua ja teiste treeneritega kohtuda. Kuid keegi ei võtnud programmi soetamisel vedu. Kui McClaren läks 1999. aastal Manchester Unitedisse, võttis ta kaasa ka oma kogemuse.

Soe isafiguur Jim Smith

Kogu selle eesrindliku professionaalsuse taga oli Jim Smithi vana kooli persoon. Õigupoolest poleks tohtinud need kokku sobida. Smith oli alguses kahtlustav uuenduste suhtes, mida polnud mujal klubides juurutatud. Ta oli umbusklik kaamerate suhtes, mis paigaldati treeninguväljakule, et koguda andmeid jalgpallurite kohta.

„Ma ei mõista seda, ma ei taha sellest aru saada,“ reageeris Smith kaameratele ja kõvaketastele, mis selle kõigega kaasnes. Temaga harjumine kujunes katsumuseks kõigile. Mängija Paul Simpsoni sõnul käitus Smith paar esimest kuud kohutavalt kõigiga, ta pani paika oma standardeid. Kõige sellega käis kaasas tubli annus ropendamist, olgu kiites või laites. Ka golfirajal kulges Smith ropendamise saatel.

Pärast 0 : 4 tappasaamist Chelsea käest kogunes meeskond treeninguväljakul kokku ning mängija Chris Powell kamandas poisid ringi ja käskis neil käed üksteise õlgadele panna, nagu tehti korvpallis. McClaren ütles kõrvalt: „Tehke seda laupäeval (enne mängu – toim.).“ See komme levis jalgpallimaailmas kiiresti.

Samas tajusid mängijad, et selle karuse mehe rinnas tuksub soe ja õiglane süda. Smith väärtustas perekonda ja toetavaid suhteid. Hooajaeelsetesse laagritesse võttis ta kaasa mängijate naisi, justkui ette vabandust paludes, et kui mängud algavad, jäävad nad oma meestest ilma. Beswick rääkis loo, kuidas Smith tahtis peapesu teha ühele treeningul väga kehvalt esinenud noorele. Beswick palus luba noorukiga enne rääkida. Selgus, et poisi vanemad olid eelmisel päeval lahutanud ja mõlemad tahtsid, et poeg tema juurde jääks. Poiss ei teadnud, kelle juurde ta ööseks läheb. Smith oli poisiga väga lahke. Pakkus ööbimist hotellis, kuniks ema-isa saavad asja omavahel ära lahendada. Analoogseid näiteid Smithi emotsionaalse intelligentsuse, empaatia ning oskuse kohta mängijate ja fännidega suhelda on raamatus mitu.

Ramm Mylvaganam: „1999. aasta 25. mail oli meil kaks klienti – Derby County ja Manchester United – ja kumbki ei maksnud meile.“ Kuid pikapeale hakkas Prozone’i kasutegur kohale jõudma: näiteks Derby vigastatute nimekiri lühenes selle mõjul. Kolmandana soetas endale programmi Arsenal, siis esiliigaklubid, kes hakkasid tõusma Premier League’i, ja kolme aastaga sai Prozone’ist profijalgpallis enesestmõistetavus.

Raamatust tuleb riburada välja veel asju, mida Derby County tegi väidetavalt esimest korda. Neist huvitavaim on Dane Farrelli meenutus, kuidas pärast 0 : 4 tappasaamist Chelsea käest kogunes meeskond treeninguväljakul kokku ning mängija Chris Powell kamandas poisid ringi ja käskis neil käed üksteise õlgadele panna, nagu tehti korvpallis. McClaren ütles kõrvalt: „Tehke seda laupäeval (enne mängu – toim.).“ See komme levis jalgpallimaailmas kiiresti.

Smith hoidis häid suhteid ka omanikega, keda treenerid ei pruugi sallida. Smith kaasas aga Lionel Pickeringi tehtavasse, võttis ta nii-öelda siseringi. Hästi iseloomustab seda Pickeringi öeldu: „Ma ei saa mitte muhvigi aru (mida ja miks ta teeb –toim.), aga ma maksan talle selle eest.“

Smith püüdis alati ka mängijaid omavahel sõpradeks pöörata. Pickeringi juures korraldatud

„Kas võin Poomi maha lüüa?“

Jim Smith oli mängijatega sageli väga vali ja seda sai tunda ka Mart Poom. Raamatus räägib Steve McClaren, kuidas ta ütles Smithile, et too tapab Poomi enesekindluse. Et las McClaren ja väravavahtide treener Eric Steele tegelevad sellega ja esmaspäeval ütlevad talle, kas ta võib ta maha lüüa või mitte. Hiljem sai sellest nali ja Smith tavatses küsida, kas ta võib Poomi maha lüüa. Kui McClaren vastas, et jah, Poom oli tõesti väravas süüdi, kamandas Smith, et Poom kutsutaks tema tuppa.

„Aga me päästsime Poomi palju kordi, kui ta polnud meile löödud väravates süüdi,“ räägib McClaren.

grillipidudele olid alati lisaks meeskonnale oodatud väljakumeistrid abikaasa ja lastega. Jacob Laurseni sõnul hoolitses Smith selle eest, et ei tekiks klikke, et valitseks harmoonia.

Riigi külalislahkeim kontor

Lood Smithi armastusest punase veini vastu on raamatus vahest ülevõimendatud, kuid lustakad. Näiteks Fabrizio Ravanelli üheaastaseks planeeritud leping muutus mängija ja tema agendiga veedetud hoogsa õhtu jooksul omanike suureks üllatuseks kaheaastaseks. Punase veini taga arutas asju ka Derby treenerite tiim. Smith nautis väljasõitudel seltskonda ja veini, oli alati suurepärases jutuhoos meelelahutaja ja keelitas kaaslasi mitte veel hotellituppa minema. Kui teistel oli järgmisel hommikul raske, siis Smith säras, nagu poleks midagi juhtunud.

Smith armastas istuda oma kontoris, kus oli pealtnägijate sõnul „kõigi liigade parim baarikapp“. Seal ta sirvis ajalehte, ennustas hobuste võiduajamise tulemusi ja alati olid seal oodatud külalised. Üks neist oli Alex Ferguson, aga ka sellised Inglismaa jalgpalli tuntud mehed nagu Howard Wilkinson, Ron Atkinson, Sam Allardyce ja Harry Redknapp.

Kui Redknapp oli West Hami peatreener, kutsus Smith ta enne mängu kontorisse Liibanoni veini jooma ja see treenerite „soojendus“ venis sedavõrd pikaks, et välja tuldi kuus minutit enne avavilet. Samamoodi veetis tema kabinetis mängueelseid minuteid Alex Ferguson, kellega kuni viimase hetkeni vaadati hobuste võiduajamise ajalehte. Fergusoniga rääkis Smith telefonis peaaegu iga päev. Omavahel vahetati infot vastaste kohta.

Lasi kõigil minna

Derby County edu märgati ja tema taustajõud said järjest pakkumisi suurklubidelt. Suur kaotus oli McClareni lahkumine 1999. aastal Manchester Unitedisse. Smith lubas tal lahkuda. Esimesel treeningul uues klubis ütles Ferguson McClarenile: „Mida iganes sa tegid Derbyga, tee seda ka siin! Selleks ma su siia ostsin.“

Hiljem tegi McClaren karjääri peatreenerina, sealhulgas Inglismaa koondises, ning maandus eelmisel aastal jälle Unitedi abitreeneri pingile. Veel üks tollane abitreener Steve Round on paljude teiste suurte klubide kõrval töötanud samuti Manchester Unitedis, Inglismaa koondises ja on praegu ametis abitreenerina Arsenalis. Väravavahtide treener Eric Steele jõudis samuti välja Man Unitedisse.

Bill Beswick meenutab, kuidas nad ükskord arutasid McClareniga, millises satsis nad tahaksid töötada, kus on hea atmosfäär, ja nad said kokku üheksa klubi, kusjuures nende seas polnud Manchester Unitedit, sest see oli väljaspool nende unistusi. Järgmisel päeval mängitigi Unitediga, McClareni välja pakutud taktika töötas suurepäraselt ja sellest järgmisel päeval võttis Ferguson

McClareni asjus Smithiga ühendust. Peagi lahkus suurklubisse ka Beswick.

Kuidas Smith mu naerualuseks tegi

Jim Smithi huumorit sai tunda ka käesoleva loo kirjutaja külaskäigul Mart Poomi juurde 2001. aastal. Olin ostnud Jim Smithi autobiograafia ja soovisin sellele tema autogrammi. Tänu Poomile oli mul ligipääs Derby County treeningubaasi, kus sisenesin mahukasse ruumi, kus Smithil oli oma laud, aga seal oli ka teisi inimesi. Muidugi oli Smith valmis pühendusega autogrammi andma ja küsis selle tarbeks mu nime. Pidasin lihtsamaks võtta välja oma ID-kaart ja seda sealt näidata. Kui ma dokumenti otsima hakkasin, kõmas üle ruumi Smithi hääl: „Misasja – kas sa ei tea oma nime?“ Mitmehäälse müriseva naeru saatel näitasin Smithile nime ja sain soovitud pühenduse.

Kui Beswick oli enne Manchesteri siirdumist lõpetanud viimase tööpäeva Derbys, tuli Smith teda saatma ja andis talle musi.

„Mille eest, Jim?“ – „Sest sa olid ainus inimene jalgpallis, kes iga päev küsis, kuidas mul on, ja sa hoolitsesid mu eest.“

Beswick küsib raamatus, miks Smith aktsepteeris sedavõrd palju uusi ideid, mille tõhusus selgus alles hiljem, ja vastab: Smith oli ise psühholoog. Ta teadis alati, kuidas pallureid kohelda. Tänu oma emotsionaalsele intelligentsusele teadis ta alati, millal kiita ja millal peale hüpata. Vaatamata sellele teisele kuulus talle mängijate austus.

„Asi pole selles, kui palju sa tead, vaid kui palju sa hoolid,“ selgitab Beswick. „Selline mees ta oligi.“