2-kõne: Pelle Pohlak

Pelle Pohlak: Eestis hakkab tekkima jalgpallikultuur!

FC Flora on kehtestanud Eesti jalgpallis rohevalge võimu: nii meeste kui naiste seas hoitakse hetkel enda käes kõiki kodumaiseid tiitleid ja karikaid ning suure eduga juhitakse meistrivõistlusi ka tänavusel hooajal. Jalka puhus sel puhul juttu klubi presidendi Pelle Pohlakuga.

Tekst: Raul Ojassaar | Fotod: Hendrik Osula

FC Flora on sel aastal teinud Eesti jalgpalliajalugu: esimest korda on nii meeste kui naiste arvestuses kõik kodumaised suured tiitlid ühe klubi käes. Isegi aastalõputurniiril jäid Flora võistkonnad peale! Kas see tähistab, et olete justkui kuhugi kohale jõudnud, mingi eesmärgi saavutanud?

Iga kord, kui arvad, et oled jalgpallis kuhugi jõudnud või midagi saavutanud, siis hakkad ainult vastu pükse saama! Mulle meeldis, kuidas Arno Pijpers pärast viimast tiitlit ütles: kui talt küsiti, et kas kõik on hästi ja super, siis ta vastas, et kaugeltki mitte – kõik on okei. Kasutan ka tema sõnu ja ütlen, et meil on kõik okei. Jalgpallis ei saa sa kunagi valmis ega jõua kunagi kohale: asjad kogu aeg muutuvad.

Klubi peale on meil 70 inimest: kontoritöötajad, treenerite tiim, staff – et see kõik töötaks, on vaja meeletul hulgal inimsuhteid. See kõik võib kiirelt pea peale lennata. Sellises kohas polegi kunagi võimalik, et oled nüüd valmis või kohal. Arvan, et oleme okeis seisus, meil on inimesi ja isiksusi, kes teevad iga päev tööd, et liiguksime õiges suunas.

Kui olete praegu okeis seisus, siis mis hetkel saaks öelda, et olete heas või väga heas seisus?

Peaksime suutma tagada stabiilsuse veel kõrgemal tasemel. Kui praegust seisu vaatame, siis me ei ole koduliigas Bayern või Juventus, kes on aastaid järjest võitnud. Oleme võitnud ainult ühe tiitli järjest – see ongi „okei“. Meil ei saa veel ühe klubi ülemvõimust rääkida. Heast seisust oleme seega kaugel, väga head, ma arvan, kunagi ei tekigi. Kui ütleksin kunagi, et oleme väga heas seisus, siis liiguksime sealt edasi ainult allapoole. Iga päev tuleb näha võimalusi arenguks ja edasi liikumiseks – see on ainus võimalus edukas olla.

31aastane Pelle Pohlak on juba aastaid olnud Eesti edukaima jalgpalliklubi president. Kuigi Eestis on hetkel nende käes kõik täiskasvanute tiitlid ja karikad, tuleb tema sõnul vaadata ainult tuleviku poole.

Tooksin kõrvalaspektina välja, et ütleon see Floras klubipõhine. Öeldakse, et ideaalis on

kond kõige kõrgemal tasemel igas vanusegrupis. Mis on peamised asjad, mida olete viimaste aasNoortesuund on tegelikult tänamatu – vilju tate jooksul õigesti teinud? näeb ju alles kümne aasta pärast. Võibolla näeme Esimene asi on see põhimõtteline idee, mille sõnasalles siis, et tuleb hakata mingeid asju korritasime aastaid tagasi: keskenduda Eesti jalgpallugeerima, kui tulevad näiteks ainult teatud tüüpi rite arendamisele ja proovida olla klubi, kuhu Eesti mängijad. Üldpildis on see aga üks suuri muutuparimad noored tahavad ja saavad tulla. Ma arvan, seid, mis sai tehtud. Taavi Trasberg oli Inglismaalt et see on üks meie suuremaid võite. Selleks et nad tagasi tulnud ja töötas meil kolme grupiga. Ühel tahaksid siia tulla, peab sõna levima, et siin on kõik hetkel teatas ta, et Rakvere Tarvas kutsub teda hästi: mängijad arenevad, tehakse professionaalset oma noortetöö juhiks. Norbertiga helistasime ja tööd, murede korral kuulatakse ja aidatakse. ta ütles mulle, et meil ei ole ka sellist inimest – las

Lisaks on see, et inimesed on siin saanud tööta on pigem meil, teeb vigu ja õpib neist, saame tada juba pikka aega. Norbert (Hurt – toim.) on kiiremini tulemuse. Taavi töö ja energia ongi väga saanud sportlikku poolt koos treeneriperioodiga suurt rolli mänginud. üles ehitada väga pikalt. Me ei ole keerises, kus Kõik see peab välja viima sinna, et klubi toimib inimesed pidevalt vahetuksid. niimoodi, et oma kasvandikud jõuavad üles välja. Oled Flora presidendi ametit ametlikult pidadel olnud publiku seas ka palju meie noormännud neli aastat, aga olid juba natuke enne seda gijaid. Loodetavasti saab kunagi mõni mängija klubi juures tegev. Mis on olnud peamised muu35aastaselt kaptenina karjääri lõpetades pisardatused, peamised uued sihid, mis selle ajaga on silmil öelda, et näe, mina käisin siin kunagi kaasa saavutatud? elamas ja nüüd olen siin. sin presidendiks saades üsna alguses Jääb mulje, et paljudel Eesti mängijavälja, et ma ei taha kunagi, et Florast lätel on just Flora esimene valik. Miks heks keegi tüliga ära. Siiani on see minu meelest õnnestunud. Muidugi on olnud probleemseid hetki, aga need on suudeKorrastamata noortesüsteemist: see nii on? Olen nõus, et pigem vaadatakse praegu meie poole, aga aastad on erinevad. tud normaalselt selgeks rääkida. Mihk„2002. aastal sündinute Kui Levadia oli edukas, siis vaatasid kõik liga (Ainsalu – toim.) läks ka kõik lõpuks grupp oli meil näiteks sinnapoole. See on seotud eduga. Noorväga sõbralikult, ei olnud olukorda, kus keegi oleks kellegi peale solvunud. Üks asi oli aga see, et pidime noortevahepeal täiesti puudu, panime selle hiljem kokku. tejalgpallis on samamoodi: kui näiteks 2006. aasta vanuses on üks väga hea võistkond, siis kõik ambitsioonikad vaatöö korda saama. Floras ei olnud varem Meil ei olnud üht aastakäiku: tavad nende poole. Mul endal on tunne, noortetöös toimuvale suurt tähelepanu Flora-suguse klubi jaoks on et viimastel aastatel on olnud üha rohpööratud. Ma ei hakka ühtegi vekslit välja käima, aga näen seda tööd, mida hetsee ju täielik absurd.“ kem noori, kes on saanud esindusmeeskonna juures võimaluse või ka nendega kel noortega tehakse, ja seda energiat, treenida. Ma arvan, et haistakse seda, mis sinna panustatakse. See on järgmine koht, et meil antakse just eestlastele võimalusi – teistes kust võiksime klubina tõusu teha. Kunagi oli meil võistkondades on rohkem leegionäre ja võibolla ainult paar treenerit, kes olid pikemat aega, ülejäätunnetavad nad seda, et mujal oleks läbilöök keenud vahetusid pidevalt. Treeningukeskkond oli sarulisem. Samamoodi on selle taga aga kindlasti ka muti väga treeneripõhine – julgen öelda, et praegu treenerite hea töö. Seda erilisem on, et viimasel ajal on meie mängusee vahekord selline, et 80 protsenti on klubi ja 20 Mainisid leegionäre. Lihtne küsimus: millal protsenti treeneri käekiri. Oleme sinnapoole teel mängib Floras järgmine mitte Eesti passiga ja lähiaastatel peaks see hakkama vilja kandma. mängija? Hea küsimus. Eelmisel aastal öeldi Anselmi NurMilles see vilja kandmine seisneb – kas esindusmela kohta ka lõpus, et ta on sisuliselt eestlane! meeskonda peavad jõudma oma noored? Selleks peab hunnik asju kokku langema. VõJah – kui vaatame kasvõi praegust esindustiimi, tame mõne suvalise positsiooni väljakul – meil ei siis on väga vähe neid, kes on meie juures maast tohi olla klubis ühtegi sellist mängijat või sellise madalast üles kasvanud. 2002. aastal sündinute perspektiiviga mängijat, keda võiks hakata sellele grupp oli meil näiteks vahepeal täiesti puudu, papositsioonile sisse mängitama, ning samamoodi nime selle hiljem kokku. Meil ei olnud üht aastaei tohiks selliseid mängijaid olla ka üheski teises käiku: Flora-suguse klubi jaoks on see ju täielik Eesti võistkonnas, kust me tahaksime seda mänabsurd. 2003. aastal sündinud olid madalamal gijat saada – või kust me sellist mängijat kätte ei tasemel, kui oleksime tahtnud. Praegu peaksime saa. Samamoodi ei ole välismaal ühtegi sellist Eesolema ainus klubi Eestis, kellel on noortevõistti mängijat, keda tagasi kodumaale tuua. Kui kõik

need asjad kokku langevad, siis võiks tekkida olukord, kus see üks leegionär kuskilt tuleb, aga sellist asja, et kuskilt Peruust või Ghanast hakkaksid mehed järsku sisse jooksma, seda varianti ei ole.

Viimasel ajal on kriitikutel Flora puhul pinnuks silmas olnud Eesti mängijate arendamise teema. Välja on toodud, et mõned mängijad oleks justkui kõrvale heidetud – kasvõi seesama Mihkel Ainsalu näide. Tahtsite teda talvel välismaale müüa, aga kui see mingil põhjusel ei õnnestunud, siis ei olnud tal justkui enam võistkonnas kohta. Mihkel oli ju tegelikult võistkonnast eemal ainult suve lõpu poole, enne seda oli ta vigastatud ja teda prooviti terveks ravida. Kuskilt jäi valesti kõlama, et Flora teda rohkem ei aita – tegelikult me teatud agentide kaudu ikka aitasime ja otsisime talle klubi edasi isegi siis, kui ta enam esindusmeeskonnaga ei treeninud. Selle situatsiooni puhul ei olnud kuidagi tegu sellega, et see oleks olnud ühepoolne – mõlemad osapooled said aru, et nii on parem. Ei

Noorte jalgpallurite arendamise on Pelle Pohlak Floras seadnud prioriteediks. Klubi presidendiks saanuna oli see üks esimesi asju, mida korrastama hakati, ning investeeringud noortetöösse jätkuvad.

olnud temal enam hea olla meie esindusmeeskonna juures ja meile ei olnud hea, kui tema seal on. Ma arvan, et see on viisakalt öeldud.

Muidugi – mitte kunagi ei tea jalgpallis asju ette. Kui eelmine hooaeg algas, oli Markus Poom sisuliselt põhiline keskpoolkaitsja, aga sai vigastada. Vladislav Kreida alustas tema asemel nii edukalt, et tõusis ise põhimeheks. Sel aastal olid alguses Ainsalu ja Poom vigastatud ja tuli Soomets, kes mängis väga hästi. Konkurents muudab seda, mis saama hakkab.

Kui varem on öeldud, et klubis peab olema konkurents, ja kui see konkurents tekib, siis öeldakse, et ei tohi konkurentsi olla ja mängijatele peaks võimalusi lihtsamini andma. Ma arvan, et õiget ja valet siin ei ole – iga klubi valib oma suuna ja lähtub sellest, kas mängijad tulevad sinu juurde või mitte. Ma arvan, et kui meil on mängija, kes ei suuda läbi lüüa või põhikoosseisu tõusta, siis ega palju võimalusi pole: pead veel rohkem tööd ja vaeva nägema. Pole ju reaalne, et kui sa Eestis selles konkurentsis läbi ei löö, siis oleksid välismaal väga edukas, see ei ole minu arvates võimalik.

Meil on häid näiteid ju võtta küll. Märten Kuusk ei saanud alguses Floras üldse löögile, tema ees mängis keskkaitses Jürgen Lorenz. Nüüd on Kuusk üks abikaptenitest. Samamoodi ei saanud Michael Lilander aasta aega peaaegu üldse peale, aga nüüd mängib. Kui oled ise kannatlik ja töökas, siis saad selle võimaluse igal juhul. Mihkli puhul ütleksin puusalt, et ta on Eesti kõrgliigas mänginud seitse aastat järjest. Kõige ideaalsem aeg välja minna oleks olnud juba paar aastat tagasi, aga turg ei ole ka nii lihtne, et lähed nipsust välismaale.

Kõlama on aeg-ajalt jäänud ka selline väide, et Flora arendab noori mängijaid täpselt nii kaua, kuni nad on potentsiaalsed müügiartiklid. Kui Markus Jürgenson või Brent Lepistu välismaalt tagasi tulid, siis Flora neid enam ei soovinud.

See tekib seetõttu, et vaatame asju hästi pikalt ette. Kui Lepistu meilt ära läks, oli meil täpselt teada, kes tuleb asemele, kes peavad olema need mängijad, kes võtavad tema koha üle. Oleks tema ka veel keskpoolkaitses sel aastal juures olnud, oleks see seis meil seal veelgi tihedam ja hullem. Vaatame asju pika perspektiiviga, tihtipeale on juba järgmised mängijad olemas, kes võiksid edukalt mängida. See on jalgpalli paratamatus – kõik ei saagi meile mahtuda. Mõni jõuab tagasi, mõni mitte. Ken Kallaste näiteks värskelt jõudis tagasi. Neid näiteid on tegelikult mõlemat pidi.

Kui mõtleme Levadia peale, siis Konstantin Vassiljev tuli ju Eestisse naastes meile, Aleksandr Dmitrijev ja Dmitri Kruglov läksid ju alguses üldse Infonetti. Seda juhtub igal pool klubides.

Kui siit-sealt asju kõlama jääb, siis ma ütleksin teistpidi, et see näitab väheke, et meil on jalgpallikultuur, inimestele lähevad asjad korda. See, kui

mõne teise pallimängu võistkond tuleb naaberriigist mängult ja mängijad-treenerid panevad kogu tee bussis õlut, siis need on asjad, millest ei räägita või mis ei lähe korda. Võibolla ei ole inimesi, kes tahaks neid asju välja tuua, või ei ole see ringkond nii suur, et neile kõlapinda anda, aga jalgpallis on tekkinud see, et kui kuskil midagi on, siis tahetakse see kohe välja tuua ja avaldada. Mingisugune jalgpallikultuur hakkab tekkima!

Tihe sõel ja terav konkurents – kas olukord esindusmeeskonnas on sihilikult tekitatud selline, et terad sõkaldest eristuksid?

Ma ei ütleks, et see terad sõkaldest tähendab seda, et ühed on paremad ja teised halvemad. Ma usun, et kõik mängijad, kes on esindusmeeskonnas, on sellise potentsiaaliga, et nad võivad ühel Flora kontotat Eesti meistriks. Seal Euroopas edukas olemise päeval jõuda välismaale või koondisesse. Flora ei ole tänasel päeval see keskkond, kus peaksid olema mängijad, kes ei näe perspektiivi ja soovi risse astudes on raske mööda vaadata nende uhkest karikakoeest raha ei maksta. Ühel hetkel mindi Euroopas suuremat ampsu võtma – klubi läks pankrotti. Eestis ei olegi enam naiskonda, kes mängijateareneda või oma karjääris kuskile jõuda. Pigem gust. Vasakult: le palka maksaks. Kui oled edukas, pead tegema ütleksin, et see on tugev konkurents, kus pead meeste superväga õigeid otsuseid, et edukaks jääda, mitte nii, hakkama saama selleks, et edukas olla. karikas, naiste superkarikas, meeste meistet kui eelmise korra edu otsa saab, siis teeb klubi kohe samme allapoole. Kuhu edasi? Kus tahaks FC Flora olla kahe-kolritiitel, naiste me, viie, kümne aasta pärast? Eurosarja alagrumeistritiitel, Millesse on Flora oma Euroopast teenitud raha piturniir on see, millest kogu aeg räägitakse, meeste karikas, investeerinud? aga see on ka asi, mis võib tulla ja minna. naiste karikas. Noortetöö on saanud korralikke süste. Arvan, et Kes mõtleb välja, mõtleb: ühe toreda Euroopa noorte peale minev eelarve ei ole meil kunagi nii väikeriigi klubi, kes on siin Kalju vastu käinud masuur olnud kui praegu. See investeering on tehdistamas, on kaks hooaega järjest alagruppi jõudtud mõttega, et see hakkaks ühel päeval ka esinnud. Käin Euroopas koos õppimas ühe selle klubi dusmeeskonnale tulu tooma. Kui Soomes müüakametnikuga, kes kirjutas meie WhatsAppi gruppi, se igal aastal hunnikutes noormängijaid välismaa et kurat, koroona pani meil liiga seisma ja jäime akadeemiatesse ja igal 16aastasel on juba agent, eurosarjast välja – see tähendab, et siis ma tahaks, et Eestis jääks see mängime aasta sisuliselt noortega, mõistlikkuse piiridesse. sponsorid on tagant läinud ja raha sisuliselt otsas. Minu küsimus oleks Flora visioon on selles plaanis seesee: kuidas on see võimalik? Oled ga arendada noori selliselt, et väkaks aastat järjest alagrupiturniiKriitikast: lismaale saaks müüa valmis mänril, sealt makstakse head raha – kui „Kui varem on öeldud, et klubis gijaid. halvasti sa pead selle rahaga ringi käima, et sellise kriisi järel ähvardab sisuliselt putka kinni panemine? peab olema konkurents, ja kui see konkurents tekib, siis Jah. Kusjuures vanus on mängijate kaupa erinev – mõni on juba 17–18aastaselt valmis, mõni saab

Muidugi peab olema unistus öeldakse, et ei tohi konkurentsi alles 22selt küpseks. Jesse Lingardi ja plaan. Tahame Eestis kogu aeg olla ja võimalusi peaks näide oli ju sarnane: ta oli noorena võita ja Euroopas maksimaalselt kaugele minna. Kui see peaks ühel mängijatele lihtsamini andma.“ väikest kasvu ja Alex Ferguson ütles talle pidevalt, et oota, sinu aeg veel hetkel alagruppi tähendama, oleks tuleb. Väga oluline on, et ei antaks tore. See ei saa aga tähendada seda, et kui see alla ja jõutaks oma aeg ära oodata. ühel hetkel kätte jõuab, siis teeme mängijatele Näen väga palju teisi pallimängude võistkondi ja treeneritele topelt töötasu ja läheme hulluks. ja mängijaid. Mul on mulje, et jalgpallis liigub küll Iga kord, kui jõuad kuhugi kaugemale, siis tuleb suurem raha kui näiteks võrkpallis, aga võrkpallis investeeringud teha nii targalt, et sa ei ole käpuon see ratta pealt maha astumine kuidagi palju li, kui uuesti edu ei saavuta. Ma arvan, et see on raskem – seal ollakse nõus panustama rohkem midagi, mida kõik Eesti jalgpalli juures olevad iniselleks, et sel alal kuhugi jõuda. Mulle tundub, et mesed peaksid mõistma. jalgpallis loobuvad andekad noored liiga kerge

Mu abikaasa mängis aastaid Kohila Võrkpallikäeliselt, kuigi võimalused pole halvemad kui klubis. Kolm aastat tuldi Balti meistriks, neli aasmõnel muul spordialal.