Andres Vaher

Vean kihla, et hasartmängukurat kollitab meid endiselt

Tekst: Andres Vaher | Foto: Steven Senne, AP/Scanpix liiga juhendi punkti 73, mis keelab mängijal „otsevärav...? Ometi oleks lühinägelik arvata, et laastav selt või kaudselt talle lähedase isiku kaudu osa

Iga kord, kui satun lugema või kuulma mõnest ennustusmängudes mängu tulemuse või käigu Eesti jalgpalliga seotud kihlveojuhtumist (või peale EJLi poolt korraldatavatel või viimase egiidi isegi -kahtlusest), kangastub silme ette ammune all toimuvatel võistlustel ja teiste Eesti jalgpallilugemiselamus. See oli uurimistoimik, mis puuduklubide ning rahvuskoondiste osalusel peetavatel tas Maksim Gruznovi ja mitme teise siinse tippmuudel mängudel (sh euromängud)“. mängija seotust seltskonnaga, millega üks jalgpalVähemalt EJL ja Flora kinnitasid, et Kreida ühegi lur mingil juhul ega moel ei tohiks seotud olla. reegli vastu ei eksinud. Teda noomiti, kuid ei karisTõeliselt värvikas kriminull oli. Suisa filmimatatud, sest selleks puudus igasugune õiguslik alus. terjal, ütleks. Või siis õpik järgnevatele põlvkonEnt nii jalgpalliliidu infojuht Mihkel Uiboleht kui dadele, millest nagu tulest hoiduda. Flora juhtpersoonid Pelle Pohlak ja Norbert Hurt

Kõik see oli veidi enam kui viis aastat tagasi. rõhutasid, et panustamine pole kindlasti tegevus, Vahepeal on meie jalgpall kokkuleppemängude millega profijalgpallur peaks kokku puutuma. Hurt pahest puhta(ma)ks saanud. Enam ei pea mänge tõdes ka, et Kreida sai jutuajamisel aru, mida tävaadates kukalt kratsides nuputama: kas ka see hendab tema kantav avaliku elu tegelase roll. leda panustamises või sellega sarnases tegevuses haigusekoll meid enam iial ei ähvarda. Süütust näpuandmisest

Vahepeal on elu veel muutunud. Vaat et tundvõib saada sõltuvus matuseni. Kihlveokontorite koefitsientidest on Nii jõuamegi kogu loo – või õigemini märksa laiesaanud teleülekannete ja jutusaadete lahutamama teemaringi – kahe tuumikpunktini. Esiteks: tu osis. Üks neist kannab hasartmänmida saaks alaliit ja klubid ära teha, et guteenuse pakkuja nime. Kõigi meie mängijatel ei tekiks säärast kiusatust? palavalt armastatud jalgpallur ilutseb Ja teiseks: kas koduse tippliiga pallurid linnasüdames teist kontorit reklaamival üldse hoomavad, miks on kõnealune teülisuurel plakatil. Kõiges selles pole midagi keelatut. „Paraku ei adu paljud, gevus rangelt mittesoovitatav? Alustame tagantpoolt. Elame turumajanduses. Kõik jalgpalmilliseid ohte mistahes Pealtnäha ju igapidi süütu ja ohutu lisõbrad soovivad ju, et lemmikmängu hasartmäng tegelikult endas värk: proovid suvalise rahvusvahelise võimalikult palju raha vohaks. Kui ta jõuab sinna igati legaalsel moel, ongi kõik parimas korras. Justkui. Ehkki kätkeb. Pelk lõbu kasvab sõltuvuseks nii, et ohver mänguga õnne. Lihtsalt selle vaatamise kõrvale. Et lõbusam oleks. Puhas ajaviide ju. vahel tundub, et unustame seejuures isegi mitte ei hooma seda.“ Eks ta olegi. Aga täpselt niikaua, kuni mõelda ja tajuda, mis meie ümber täpväikeste summadega meelelahutusest semalt toimub ja kuhu üheskoos ujume. saab midagi enamat. Paraku ei adu paljud, milliseid ohte mistahes hasartmäng tegelikult endas Keelata ei saa, noomida saab kätkeb. Pelk lõbu kasvab sõltuvuseks nii, et ohver Juuli keskpaigas tekitas paraja tormi veeklaasis isegi mitte ei hooma seda. Vladislav Kreida juhtum. Eesti koondise poolkaitsJust ses faasis puutubki profijalgpallur kokku jat nähti napp pool tundi pärast FC Flora kohtusellega, et ta on profijalgpallur. Siis ei ole enam mist Levadiaga juba spordibaaris. Ja mitte lihtsalt ainumäärav, kas ta rikub otseselt reegleid või niisama aega veetmas, vaid panuseid tegemas. mitte. Ta on jõudnud staadiumisse, kust jääb

Ei hakka siinkohal peatuma (tegelikult olulisel) seaduse eiramiseni vaid üks samm. Ning taas: pisiasjal: millis(t)ele mängu(de)le ja millis(t)e märksa lühem samm, kui võib esmapilgul tundusumma(de)ga Kreida ennustusi tegi. Oletame, da. Ta on andnud kuradile sõrme. Ta õpib uut loodame ja eeldame, et floralane järgis Premium maailma järjest paremini tundma, märkab seal

avanevaid turgusid ja kohtumisi, millest õpipoisina võibolla teadlikki polnud. Ta on haavatav.

Mõistagi ei tunne krediidiasutused ja kindlad tööandjad inimese säärase käitumisajaloo vastu enne otsuste langetamist huvi juhuslikult. Kusjuures too huvi pole teps mitte sportlik. Riskigrupi tundemärgid on neile teada.

Olen paduveendunud: sääraseid Kreidasid leidub Eesti liigas palju. Neid võib inimlikult mõista. Mis pole keelatud, on teadupärast lubatud. Pealegi ei saa sellest ju sündida midagi halba, nagu just sai arutletud. Ajend on päevselgelt olemas.

Kuuldavasti tunneb elu ka juhtumeid, kui proovitakse sõbra dokumendiga kasiinosse siseneda. Väidetavalt leidub treenereid (äkki ka mängijaid?), kes on oma potentsiaalsele mängukirele maksuja tolliametis registreeritud keeluga juba ise eos tõkke seadnud.

Kuidas lämmatada rikastumisahvatlus?

Päris kindlasti ei moodusta jalgpallurid erandlikku mustade lammaste seltskonda. Aga kui keegi valab igapäevaselt ränka higi liiga professionaalseks muutmise kallal, siis... Kahtlemata peitub siin oluliselt sügavam mõttekoht, kui vähemalt avalikult endile tunnistada soovime.

Seda enam, et Eesti liiga palgatase on niru. See liigub tänu alaliidu abimehhanismidele küll vaikselt ülespoole, ent päevast, mil kodusel tipptasemel vuti mängimine hoiab ära muud ahvatlused, asume valgusaastate kaugusel. Kui soovime aga olla endi vastu eriti ausad, on mõistlik arvestada, et seda päeva ei saabu iial.

Sestap tasub liidul ja klubidel tõsiselt nuputada, kas ja mida annab ohtude ennetamiseks ära teha. Praegu sattus tänu ühe huvilise aktiivsusele tähelepanu keskmesse Kreida. Nagu öeldud, päris kindlasti pole ta ainus. Usutavasti sündis tolle juhtumi lahkamisest kasu nii talle kui mõnelegi teisele, ent naiivne oleks uskuda, et mure sai päevakorrast maha.

Teavitustöö mängijate ja muu personali seas peab olema pidev. See ei tohiks piirduda üksnes lubatu ja keelatu kuiva äramärkimisega, vaid olema nimelt reaalsetele ohtudele rõhumine. Miks mitte näiteks psühholooge kaasates. Kui aga mõni klubi soovib rakendada ametliku täisleppimatuse ehk keelata oma palgalistel lepingupügala abil mistahes moel jalgpallile panustamise, ei saa seda kuidagi vähem hukka mõista kui palluri keelatu ja lubatu piiril kõlkumist.

Varem vaid välismaa filmidest tuntud spordibaarid on üha rohkem kanda kinnitamas ka Eestis.

Tajumatu iidoli ja vastutuse kandmise roll

Siit jõuame veel ühe olulise nüansini. Kahtlemata ei taju Eesti liiga tippjalgpallurid end ligilähedaseltki samasuguse eeskujuna nagu välismaised kolleegid. Mõni üliharv ja üksik erand ehk vaid välja arvatud. Ma ei pea võrdlusmaterjalina sugugi silmas vaid absoluutseid tippsarju. Oleme ääremaa nii asukoha kui taseme poolest – let’s face it, nagu maakeeli tabavalt öeldakse.

Toosama Kreida ei saagi ju kuidagi tajuda, et äkki on kuskil mõni noorem (või järsku isegi vanem?) mängija, kes nimelt temalt kontrolliva poolkaitsja saladusi õpib. Tahab ehk saada sama heaks. Ma ei arva, et oleks põrmugi vale, kui Kreida ja vähemalt kõik teised koondislased sarnast vastutust päris selgelt tajuks. Profiks – ja enamgi veel, eeskujuks – olemisega kaasneb terve rida eri rolle. Staatuse muutudes võiks küsimus, kas kogu platsiväline tegevus peab ainuüksi olema õige või ka sellisena näima, saada teistsuguse vastuse. Mentaliteedile „Kõik, mis pole keelatud, on lubatud“ ei ole enam kohta. Eksimuljed ja valede järelduste tegemise võimalused tuleb juba eos viia miinimumini.

Paraku pole selleni jõudmiseks muud võimalust, kui keskenduda juba madalamatel tasemetel probleemi tegelikule sisule, mitte juriidilistele võimalustele. Sisemised eetika- ja moraalikompassid tuleb õiges suunas tiksuma saada enne, kui on lootusetult hilja.

Kes väga petta tahab, leiab selleks võimaluse niikuinii. Kõiki emasid, äiaõdesid ja muid lähedasi-tuttavaid pole ju võimalik kontrollida. See on paratamatus, millega lihtsalt tuleb leppida. Infot liigub palju, panustada saab vaat et kõigile mängudele – ja nii ta läheb... Pealegi pole ju lõpuks vahet, kas ennustused teha avalikus kohas (mida spordibaar kahtlemata on, eriti ühele koondislasele) või üksinda pimedas kodutoas.