Kohtunikud: Kristo Tohveri brigaad Saudi Araabias

Kristo Tohver pidas Saudi Araabias elu raskeima mängu

Augustis tegi Eesti kohtunike brigaad (peakohtunik Kristo Tohver, abikohtunikud Silver Kõiv ja Sten Klaasen) ajalugu, teenindades kaht kohtumist Saudi Araabia meistriliigas. Tohver räägib Jalkale, et eksootilised kohtumised andsid mitmes mõttes väärtusliku kogemuse, sealhulgas füüsilises mõttes tema elu kõige raskema kohtumise.

Tekst: Raul Ojassaar | Foto: erakogu

Kutse kõrberiiki vilistama minna tuli eestlastele suhteliselt ootamatult – esimene kontakt oli alles paar päeva pärast 18. juulil toimunud Levadia ja Flora kohtumist, kus sama kolmik õigust mõistis, 27. juuli hommikul asuti aga juba Tallinnast teele. „Pidime pakkumise omavahel läbi arutama ja ka jalgpalliliiduga kooskõlastama,“ selgitab Tohver Eestisse naasmise järel. „Lihtne see otsus aga ei olnud – pidime perest kaks-kolm nädalat eemal olema, lisaks veel tagasi jõudes kaks nädalat karantiinis.“

Pakkumine oli hea, sest sisaldas endas ka Eesti kohtunikele esmakordset võimalust vilistada mängu, kus oli kasutusel ka videokohtuniku süsteem ehk VAR. „Pingelt või tähtsuselt ei ole need võrreldavad Euroopa liiga või rahvuskoondiste mängudega, aga need olid esimesed kohtumised, mille tegin väljaspool Euroopat. Täiesti teistsugune keskkond, kultuur, kliima – õppida oli palju. Lisaks muidugi ka VARi aspekt – esimest korda elus sai seda katsetada päris mängus.“

Saudi Araabias on välismaalt pärit kohtunikud igapäevane nähtus. Igas voorus on kaheksa kohtumist, millest osa on alati kaetud rahvusvaheliste vilemeestega. „Pärast meid saabus sinna näiteks argentiinlane Néstor Pitana, kes vilistas teatavasti kaks aastat tagasi MM-finaali,“ toob Tohver välja.

Kahe mängu peale kokku sai Tohver mängu ajal VARi ekraani juures käia kolmel korral. „Väga hea tunne sinna minna ei ole, sest Euroopas tähendab see üldiselt, et oled teinud vale otsuse ja lähed seda muutma. Seal on aga loogika hoopis selline, et kui on kahevahel olukord, siis oodatakse, et kohtunik läheks seda video pealt üle vaatama,“ selgitab Tohver. „Esimeses mängus oli

Silver Kõiv, Kristo Tohver ja Sten Klaasen Saudi Araabias. kohe seitsmendal minutil penaltiotsus, mille ma väljakul andsin, ja olin selles suhteliselt kindel. Mind kutsuti aga ekraani juurde seda üle vaatama. Juhtus aga nii, et operaator, kes kohtunikele videopilti vahendas, oli suhteliselt algaja ja näitas meile olukorda ainult ühe nurga alt, kust tundus, et lükkamine kastis oli imekerge. Muutsin otsuse ära – pärast seminaril näidati seda aga eri kaameranurkade alt ja teiselt poolt oli näha, et see oli tegelikult selge penalti! Kaameranurk ja aegluubis video jätsid mulle vale mulje. Kuna tegin seda esimest korda, siis ei osanud ma ka olukorda teise nurga alt küsida, sest arvasin, et mulle näidatakse parimat nurka. Hea näide sellest, kuidas ka VAR võib eksida.“

Teises mängus aitas VAR aga Tohveri brigaadil kollase kaardi punaseks muuta. „Kõik käis nii kiiresti ja väljakul meie jaoks halva nurga all, et meil oli võimatu näha, kuhu kõrge jalg tabas. Video pealt oli kõik aga hästi nähtav ja muutsime kollase kaardi punaseks. Saime VARi kohta hea kogemuse.“

Kõvaks katsumuseks osutus Saudi Araabia kliima. „Esimene kohtumine toimus keset kõrbet 38 kraadiga. Kuna kaalul oli palju, siis oli mäng intensiivne ja võitluslik. Kui Euroopas olen tavaliselt mängu ajal pulsi mõttes umbes 20 minutit „oranžis“ kõrge intensiivsusega pulsitsoonis, siis seal olin 40 minutit. Samas sain hakkama. Teine mäng oli aga umbes 100 kilomeetrit rannikust ja 42 kraadiga – seal oli oluliselt niiskem ja tõesti raske. Füüsiliselt olin maksimaalses tsoonis seal isegi vähem kui esimeses mängus, aga enese liikuma sundimine oli mängu lõpus väga raske. Õnneks ei jäänud midagi selle taha, aga just füüsiliselt oli see ilmselt mu elu raskeim mäng.“

Tiheda jalgpallisügise mõjust naisjalgpallurite igapäevaelule

Amatöörmängijate mure on see, et kui sinimustvalge vormi selga tõmbamiseks läheb, peab esmalt saama kokkuleppele oma tööandjaga – kas kodumaa eest tohib palli mängima minna? Enamasti ikka tohib, aga siis tekib uus küsimus – kas rahakott ka lubab?

Tekst: Laura Jaansen | Foto: Brit Maria Tael / Soccernet.ee

Selliste küsimustega pistab rinda enamik naiste A-koondise mängijaid, kes argipäeval käivad põhitööl ja õhtuti mängivad klubijalgpalli. Kontrastiks saab tuua olukorra maikuust, kui Sergei Lepmetsale näidati säärase tegevuse eest punast tuld ja FCI Levadia sundis väravavahti vaid ühe töö kasuks otsustama. Sellist stsenaariumit naistejalgpallis niipea veel näha ei saa, kuid see pole kellelegi ka üllatus. Selle kirjutise mõte pole parastada, miks pole meie naised professionaalsed jalgpallurid, vaid see, kuidas nad panevad töö ja jalgpalli omavahel toimima nii, et need päriselt ka toimivad.

Miks on see küsimus praegu õhku tõusmas? Kui enamasti on koondise tegemised hajutatud aasta peale laiali, mis tähendab, et küllaldaselt jääb aega nii tööks, eraeluks kui ka sportimiseks, siis sel sügisel ootab mängijaid varasemast tihedam graafik. Peale sügiskuudesse planeeritud kolme üheksapäevase koondiselaagri mängivad FC Flora naised oktoobris kümne päeva jooksul kolm Meistrite liiga kohtumist. Kiire matemaatika abil selgub, et 79 päeva jooksul (esimese koondiselaagri avapäevast viimase lõpupäevani) veedavad jalgpallurid 37 päeva kas koondise juures või klubiga välismaal. Kusjuures oktoobrisse jääb vaid seitse tööpäeva. See omakorda tõstatabki küsimuse, kuidas saavad amatöörmängijad seda kõike endale „lubada“.

Eesti Jalgpalli Liidu avalike ja koostöösuhete osakonna juht Mihkel Uiboleht selgitab, et alates 2018. aastast saavad naisjalgpallurid treeningulaagris osalemise eest päevaraha, mida nähakse kompensatsioonina koondises veedetud aja eest. Selleks et hüvitist saada, peab aga tegemist olema mitmepäevase laagriga, üksikute treeningute eest kompensatsiooni ei saa. Olenevalt finantsvõimalustest on ühe päeva tasuks kujunenud 20 eurot. Kui korrutada keskmise tööpäeva pikkus alam-tunnipalgaga, selgub, et koondislaste kompensatsioon on päeva kohta peaaegu seitsme euro võrra väiksem. Veelgi suuremad käärid tekivad, rääkides pikemast ajavahemikust, ja nagu juba mainitud, saab päevaraha vaid ööbimisega ehk mitmepäevaste laagrite eest, sest seepärast on auk sissetulekus oluliselt suurem. Toonitan veel kord, et võrdluses pole keskmine, vaid alampalk.

Niisiis saavad mängijad ühe üheksapäevase laagri eest 180 ja kolme eest 540 eurot. Kahtlemata pole kolme kuu kontekstis tegemist suure summaga, kuid üleüldises plaanis on kompensatsiooni olemasolu naistejalgpallis suur ja väga oluline edasiminek. Arenguruumi siiski on ja seda mitte vaid hüvitise suuruses: tasu laekub ebaregulaarselt ja vaid kahel korral aastas. Seega on pisut uljas loota, et töölt puudumise tõttu saadud

auasi, ja võimaldavad paindlikku töögraafikut,“ on Uiboleht praeguse seisuga rahul. Eeskuju näitavad EJL ja FC Flora tööandjana ka ise. Uiboleht selgitab, et jalgpalliliidu töötajale saadetud koondisekutse kutsub esile hoopis positiivseid emotsioone, ning kinnitab, et mängijal võimaldatakse koondises osaleda ka kiirel perioodil. Samamoodi käitub tööandjana Flora: treeneritena töötavad mängijad saavad koondise esindamiseks alati võimaluse ja püütakse aidata asenduse leidmisega. Mis saab aga neist mängijatest, kelle tööandja pole jalgpallimaailmaga ehk nii tuttav? Nii Flora kui ka koondise eest mängiv Kristiina Tullus kinnitab, et tööandja talle trennides ja laagrites osalemiseks piiranguid ei sea. Soosiv nüanss seisneb eelkõige selles, et Tulluse peamine töövahend on arvuti, mis võimaldab tal tööd väljasõitudele kaasa võtta. „Kui ongi mingi pikem laager, siis tuleb lihtsalt arvuti kaasa võtta ja leida aega, kus natuke tööd teha,“ selgitab andmesisestajana töötav Tullus ning lisab, et tihe jalgpallisügis talle tööl probleeme tekitada ei tohiks. Flora ja koondise väravasuul seisvale Getriin Striginile on jalgpalli ja töö kooskõlla saamine vastupidi suurem katsumus. Selleks et koondise ja klubi tegemistes osaleda, peab ta kindlaid kuupäevi aasta alguses ette teadma ja selle järgi sätib paika oma puhkusepäevad. „See aga tähendab seda, et kui on tihe aasta nagu 2020, siis kompensatsioon saabub koos põhitöö palgaga, Eelkõige reaalseks puhkuseks päevi ei jagu,“ selgitab Strining arusaadavalt võib koondises osalemine pan na mängijate sissetulekule korraliku põntsu. tuleb väga tihe sügis FC Floras mängivatel gin paratamatust naistejalgpallis. Niisiis kuluvad esiväravavahi ettenähtud puhkusepäevad ja seit

Erinevalt jalgpalliliidust pole Floral võimaEesti naistese lisaks võetud päeva jalgpalli mängimisele. Siinlik naismängijatele palka või muud tasu maksta, koondislastel. kohal pole tegemist aga tööandja jonniga. Strigin sest klubi eelarves pole selleks lihtsalt kohta. Ka Artiklis räägivad lisab, et kuigi tööandja on toetav, siis on prioriei anna Meistrite liiga alagrupiturniiril osalemine selleks võimalust, kuigi UEFA jagab toetusi. „Riioma olukorrast näiteks Kristiina Tullus (vasakult teetsed kolleegide ja klientide vajadused. Olgugi et jalgpalli ja tööaja klappima saamine võib olla gid, kes näiteks alagrupiturniiri korraldusõigust teine) ja Getriin mõneti stressirohke ning saabuv sügis mõjutab ei saa, saavad UEFA-lt väiksema rahalise toetuse, Strigin (oranžis). ka sissetulekut, ei lase Strigin end sellest heidumis kulub lennupiletitele ja kindlustutada. „Ideaalne see pole, aga arved saan sele, et alagrupiturniirile sõita,“ selgimakstud,“ jääb väravavaht positiivseks. tab olukorda FC Flora tegevjuht Reili Tulevikku silmas pidades kinnitab Järvalt, kes lisab, et summad on oluliJärvalt, et Flora püüab jõuda punkti, selt väiksemad kui meestejalgpallis. kus klubis mängivad ka tasustatavad

Sellest hoolimata ei ole mängijad Getriin Strigin: naissportlased. Sellises võimaluses on ise koondise (ega klubi) esindamisest loobunud, vaid probleem tekib hoopis siis, kui puudub sobiv asendaja või pole „Kui on tihe aasta nagu 2020, siis reaalseks kindel ka Uiboleht, kes selgitab, et kahe aasta eest tekkinud, koondisemängijaid hõlmav toetuste süsteem oli vajalik oluliste ülesannete tõttu lihtsalt võipuhkuseks päevi ei jagu.“ samm. Peale selle on Eesti riigi kaudu malik töölt puududa. „Tuleb mängijaid saadud toetus kahele koondisemängijamõista, sest nad teevad oma parima, et le aastas. „Selleks on erinevaid variante, ühendada koondise esindamine ja igapäevatöö,“ aga me ei välista, et ühel hetkel rakenduvad ka leiab Uiboleht. Teisalt mängivad olulist rolli ka naisteklubidele teatud mängijapõhised toetused,“ tööandjad, keda on varasematel aastatel kutsuon Uiboleht tuleviku suhtes optimistlik. Kuigi vara tud üles paindlik olema. Siiski on olukord selgelt on rääkida selgetest elementidest, mida seesuguparanenud ja viimastel aastatel ei ole EJL pidane rahalise abi tegevuskava endas hõlmaks, leiab nud koondislaste tööandjatele riigi esindamise Uiboleht, et klubipõhise programmi maht hakkab olulisust selgitama. „Tuleb kiita, et väga paljud olema suurem ehk kätkeb endas suuremat hulka tööandjad saavad aru, et koondise esindamine on mängijaid.