KOHTUNIKUD
Kristo Tohver
pidas Saudi Araabias elu raskeima mängu Augustis tegi Eesti kohtunike brigaad (peakohtunik Kristo Tohver, abikohtunikud Silver Kõiv ja Sten Klaasen) ajalugu, teenindades kaht kohtumist Saudi Araabia meistriliigas. Tohver räägib Jalkale, et eksootilised kohtumised andsid mitmes mõttes väärtusliku kogemuse, sealhulgas füüsilises mõttes tema elu kõige raskema kohtumise. Tekst: Raul Ojassaar | Foto: erakogu
K
utse kõrberiiki vilistama minna tuli eestlastele suhteliselt ootamatult – esimene kontakt oli alles paar päeva pärast 18. juulil toimunud Levadia ja Flora kohtumist, kus sama kolmik õigust mõistis, 27. juuli hommikul asuti aga juba Tallinnast teele. „Pidime pakkumise omavahel läbi arutama ja ka jalgpalliliiduga kooskõlastama,“ selgitab Tohver Eestisse naasmise järel. „Lihtne see otsus aga ei olnud – pidime perest kaks-kolm nädalat eemal olema, lisaks veel tagasi jõudes kaks nädalat karantiinis.“ Pakkumine oli hea, sest sisaldas endas ka Eesti kohtunikele esmakordset võimalust vilistada mängu, kus oli kasutusel ka videokohtuniku süsteem ehk VAR. „Pingelt või tähtsuselt ei ole need võrreldavad Euroopa liiga või rahvuskoondiste mängudega, aga need olid esimesed kohtumised, mille tegin väljaspool Euroopat. Täiesti teistsugune keskkond, kultuur, kliima – õppida oli palju. Lisaks muidugi ka VARi aspekt – esimest korda elus sai seda katsetada päris mängus.“ Saudi Araabias on välismaalt pärit kohtunikud igapäevane nähtus. Igas voorus on kaheksa kohtumist, millest osa on alati kaetud rahvusvaheliste vilemeestega. „Pärast meid saabus sinna näiteks argentiinlane Néstor Pitana, kes vilistas teatavasti kaks aastat tagasi MM-finaali,“ toob Tohver välja. Kahe mängu peale kokku sai Tohver mängu ajal VARi ekraani juures käia kolmel korral. „Väga hea tunne sinna minna ei ole, sest Euroopas tähendab see üldiselt, et oled teinud vale otsuse ja lähed seda muutma. Seal on aga loogika hoopis selline, et kui on kahevahel olukord, siis oodatakse, et kohtunik läheks seda video pealt üle vaatama,“ selgitab Tohver. „Esimeses mängus oli
Silver Kõiv, Kristo Tohver ja Sten Klaasen Saudi Araabias.
kohe seitsmendal minutil penaltiotsus, mille ma väljakul andsin, ja olin selles suhteliselt kindel. Mind kutsuti aga ekraani juurde seda üle vaatama. Juhtus aga nii, et operaator, kes kohtunikele videopilti vahendas, oli suhteliselt algaja ja näitas meile olukorda ainult ühe nurga alt, kust tundus, et lükkamine kastis oli imekerge. Muutsin otsuse ära – pärast seminaril näidati seda aga eri kaameranurkade alt ja teiselt poolt oli näha, et see oli tegelikult selge penalti! Kaameranurk ja aegluubis video jätsid mulle vale mulje. Kuna tegin seda esimest korda, siis ei osanud ma ka olukorda teise nurga alt küsida, sest arvasin, et mulle näidatakse parimat nurka. Hea näide sellest, kuidas ka VAR võib eksida.“ Teises mängus aitas VAR aga Tohveri brigaadil kollase kaardi punaseks muuta. „Kõik käis nii kiiresti ja väljakul meie jaoks halva nurga all, et meil oli võimatu näha, kuhu kõrge jalg tabas. Video pealt oli kõik aga hästi nähtav ja muutsime kollase kaardi punaseks. Saime VARi kohta hea kogemuse.“ Kõvaks katsumuseks osutus Saudi Araabia kliima. „Esimene kohtumine toimus keset kõrbet 38 kraadiga. Kuna kaalul oli palju, siis oli mäng intensiivne ja võitluslik. Kui Euroopas olen tavaliselt mängu ajal pulsi mõttes umbes 20 minutit „oranžis“ kõrge intensiivsusega pulsitsoonis, siis seal olin 40 minutit. Samas sain hakkama. Teine mäng oli aga umbes 100 kilomeetrit rannikust ja 42 kraadiga – seal oli oluliselt niiskem ja tõesti raske. Füüsiliselt olin maksimaalses tsoonis seal isegi vähem kui esimeses mängus, aga enese liikuma sundimine oli mängu lõpus väga raske. Õnneks ei jäänud midagi selle taha, aga just füüsiliselt oli see ilmselt mu elu raskeim mäng.“
2020 SEPTEMBER JALKA
39
