Raul Ojassaar

Paharet Lepmetsa sünge aasta

Eesti Jalgpalli Liit tegi FCI Levadia endise väravavahi Sergei Lepmetsa suhtes kindlakäelise otsuse: klubi, mis soovib meest sel hooajal palgata, peab Levadiale tasuma 14 568 eurot kompensatsiooni, sest Lepmets eksitas klubi lepingu enneaegse lõpetamise eesmärgil teadlikult.

Eesti jalgpalli kontekstis oli Lepmets kogu koroonakriisi suurim kaotaja. Olukord, mis algas justkui süütust vabatahtlikust korrakaitsmisest, lõppes sellega, et Eesti koondise „valitsev“ esiväravavaht (seni viimases koondisemängus oli ta ju põhikoosseisus!) on oma vahepeal taastunud maine taas mutta tampinud.

Sealjuures ei ole Lepmetsal tekkinud situatsioonis süüdistada ka mitte kedagi teist peale iseenda. Kui varem jäi kõlama, et Lepmets käis munitsipaalpolitseis tööl sellepärast, et Levadias vähendati tema palka, siis nüüd on välja tulnud, et mehe töötasu Levadias aprillis ja mais ei vähenenud. Kui Levadiaga lepingut lõpetades ütles ta klubile välja, et soovib profikarjääri lõpetada, siis ei tasu imestada, et vaid poolteist kuud hiljem uue klubiga liituda soovides tekivad jamad.

Kogu olukord on lihtsalt kummaline. Ilmselt ei tea me ega saagi teada tagamaid, aga pole mingit alust uskuda, et Nõmme Kalju oleks kuidagi üritanud väravavahti Levadiast ebaausate võtetega endale meelitada – Lepmetsa oma käitumine on olnud pentsikult ebakompetentne. Äärmiselt kahju, et nii kõrgel tasemel mängivale mehele ei suudetud õigel ajal ka head nõu anda.

Kui selgus, et Nõmme Kalju peaks Lepmetsa mängijana palkamise eest tasuma Levadiale enam kui 14 000 euro suuruse kompensatsiooni, üllatas mind ka Kalju presidendi Kuno Tehva reaktsioon. Soccernet.ee-ga vesteldes leidis Tehva, et Lepmetsale on selle otsusega liiga tehtud ja et temasugust jalgpallurit tuleks proovida igal juhul jalgpalli juures hoida.

Liiga tehtud? Tohoh! Kas Kuno Tehva ise ei olnud mitte see, kes rääkis röövpüügist, kui Mihkel Ainsalu kuus aastat tagasi suure furoori saatel Kaljust Florasse siirdus? Kui Ainsalu (või Henrik Pürg või Vlasi Sinjavski, kelle üleminekud Kaljust Florasse samuti paksu verd põhjustasid) oleks omal ajal teatanud Kaljule, et lõpetab karjääri,

Tekst: Raul Ojassaar aga selle asemel kuu-kaks hiljem Floraga liitunud, oleks kõik okei olnud? Levadial on klubina vägagi õigustatud ootus Lepmetsa eest raha küsida.

Olen idee poolest nõus, et võimaluse korral tuleks sellise klassiga mängijaid jalgpalli juures hoida, ent reeglid on täitmiseks, mitte painutamiseks või nendes erandite tegemiseks. Õnneks ei saa jalgpallis profitasemel käituda selliselt, et mängija valib hooaja keskel meeskonda selle järgi, milline tuju tal on.

Koondisekarjäär läbi?

Omapärasel kombel jõudis jalgpalliliidu otsusega samal päeval meediasse, et Lepmets tabati jaaniööl purjus peaga autoroolist. Ja mitte jääknähtudega, vaid kõvasti suurema kui kahepromillise, sügavalt kriminaalse joobega. Sergei Lepmets on kurjategija.

Kujutage ette, et joote mõne tunni jooksul ära pisut vähem kui pool liitrit viina ja otsustate seejärel veel autorooli istuda… Aga just sellises mahus alkoholi on tarvis ära juua, et niisugune joove saavutada. Keskmisele inimesele võivad sellised promillid tähendada mäluauku. Sellises olukorras rooli istumisele ei ole vabandusi, see on õõvastav, vastutustundetu ja idiootne.

See ei ole siin ilmselgelt kõige õigem koht, et kritiseerida karistusi, mida Eestis purjus peaga autorooli istumise eest määratakse. Vahel panevad need aga kulmu kergitama küll, eriti kui arvestada seda, kui palju on ühiskonnas sel teemal arutelusid olnud ja ennetustööd tehtud. Lepmetsal tuleb karistusena lihtsalt tasuda 1231,20 eurot, millele lisanduvad 535,20 euro suurused menetluskulud – kohtupingist püsti tõusnult võis ta näiteks autoga koju sõita nagu õige mees kunagi. Kelle huvides on sedavõrd tõsise rikkumise puhul nii tühine karistus?

Paar nädalat hiljem rääkis Lepmets meedias tõsimeeli, kuidas soovib Kaljuga liitudes klubi fännidele mõeldud särginumbri 12 endale võtta, Marko Meeritsa pingile mängida ja koondise esinumbrina jätkata. Tõsiasi, et Lepmets ei ole pool aastat mänginud, teeb tema koondisest välja jätmise otsuse treeneritele mõistagi eriti lihtsaks. Kriminaalkorras karistatud roolijoodikutele võiks aga nii või teisiti kehtida mõneks ajaks koondisekeeld, et saata välja signaal: sellist käitumist ei tolereerita. Arvestades Lepmetsa vanust ja alternatiivide olemasolu võib pakkuda, et ta ongi oma viimase mängu Eesti koondise eest juba mänginud.

Foto: Jana Pipar

„Sellises olukorras rooli istumisele ei ole vabandusi, see on õõvastav, vastutustundetu ja idiootne.“

Kellele seda koondiste jalgpalli vaja on?

Alustame algusest. Kuna minul puudub Eesti jalgpallis otsene lemmikklubi või -tiim, kellele pöialt hoida, siis on Eesti koondise mängud minu jaoks jalgpalliaasta tippsündmused. Ühest küljest ühendavad nad sisuliselt kogu Eesti jalgpallirahva ning ei jäta külmaks ka paljusid teisi, teisalt pakuvad nad meile regulaarselt võimaluse end absoluutse tipuga otseselt võrrelda. Sarnasel pulgal on minu jaoks ka Eesti klubide euromängud, ent koondis on ikkagi püha.

Ometi paistab mulle kohati, et mõistlik otsus oleks sügisesed koondisemängud sootuks ära jätta või edasi lükata.

Ülemaailmse koroonapuhangu võimalikust sügisesest teisest lainest räägiti meile juba kevadel, kui paljud riigid maadlesid veel esimese suure puhanguga. Nüüd, kui nakatunute arv on üle Euroopa taas valdavalt suurenemas, on alust arvata, et kardetud teine laine hiilib tõepoolest lähemale. Taas on piiride sulgemise ja erinevate piirangute oht.

Kogu selle kompoti sisse koondisemängud mahutada on UEFA-le tohutult kulukas ülesanne, nii raha poolest kui ka muus osas: erinevate automaatsete reisipiirangute tõttu tuleb alaliitudel asuda riigi valitsustega läbirääkimistesse, et endale erandid välja kaubelda. Kõiki mängijaid ja osapooli küll testitakse enne lennuki peale lubamist, et tagada võimalikult turvaline keskkond, ning koondised liiguvad kindlal marsruudil lennujaam-buss-hotell-staadion, kuid lõppkokkuvõttes ei ole võimalik tagada täielikult koroonavaba reisimist: kuigi koondised reisivad tšarterlendudega, tulevad üksikud mängijad eri riikidest koondise juurde ju siiski muul moel.

Koondiste kokku saamine ja nende omavahel mängitamine on teadupoolest märksa raskem ülesanne kui klubide eurosarju korraldada. Paljude koondiste puhul tulevad mängijad kokku eri riikidest üle Euroopa (või suisa üle maailma). Ühe koondiseakna jooksul mängib iga võistkond vähemalt kaks rahvusvahelist mängu, mis võib ühe mängija puhul tähendada nelja reisi: 1) klubi juurest kodumaale koondiselaagrisse; 2) koondiselaagrist esimese vastase riiki; 3) esimese vastase riigist teise vastase riiki; 4) teise vastase riigist tagasi klubi juurde. Kui UEFA liikmesriigid isegi suudavad kõik oma valitsustega kokkuleppele jõuda, siis ei pruugi piisata ka sellest: ausa konkurentsi tagamiseks on vajalik ka see, et koondise juurde (ja mis samuti oluline – koondise juurest tagasi klubi juurde!) oleks võimalik oluliste piiranguteta reisida ka väljaspool Euroopat pallivatel mängijatel.

Kuna sügisel mängitakse Euroopas vaid Rahvuste liiga alagrupikohtumisi, ei tekitaks nende ära jätmine ka väga olulisi probleeme võistlussüsteemides. Kuigi Rahvuste liiga mõjutab järgmise MM-valiksarja asetusi, saab valiksarja alagrupid ära loosida ka ilma selleta, ning oma lühida ajaloo (loe: traditsioonide puudumise) tõttu võiks Rahvuste liiga olla UEFA-le üks lihtsamaid võistlusi, mida ühe tsükli jooksul ära jätta – seda enam, et finaalturniirile pääs ei sõltu otseselt Rahvuste liiga tulemustest.

Kui sügisesed koondisemängud siiski toimuvad, siis õnneks teame seda, kui tõsiselt UEFA oma vastutust võtab – mängijate ja delegatsioonide maksimaalne testimine, tšarterlennud ja „mulli“ sees elamine tähendavad seda, et jalgpalluritele on loodud kõik võimalused koondise juures olles koroonaviirusega nakatumist vältida. Paraku tuleb tihtipeale teha koondise juurde jõudmiseks läbi pikk reis ning kui selle jooksul endale (näiteks lennujaamas) viirus külge hankida, ei tuvasta seda suure tõenäosusega koroonatest, mis on antud näiteks kohe pärast koondise juurde jõudmist. Järgneva nädala aja jooksul, mille mängija koondisega veedab, võib ta aga kaaslasi nakatada isegi juhul, kui tal endal sümptomid ei avaldu – ja nii võivadki jalgpallikoondistest saada nakkuskolded. Just seetõttu peavadki koondiste juures kasutatavad nakkuse vältimise meetmed olema klubijalgpalli omadega võrreldes karmimad.