Kolm viiki, kolm kaotust. Eesti taas alagrupi viimane

Rahvuste liiga teine hooaeg oli Eesti koondisel suures plaanis esimesega sarnane: alagrupi viimast kohta vältida ei õnnestunud. Nüüd tuleb loota, et ajalugu kordub ka selles osas, et grupi viimane koht ei tähenda meile D-liigasse langemist.

Viik, mis maitses nagu kaotus. 0 : 0 mängus Gruusiaga ei suutnud skoori teha ka Rauno Sappinen, kelle esiletõus on üks väheseid tõeliselt positiivseid asju, mille koondis sellest sügisest kaasa võtab.

Aasta parima jalgpalluri valimine – hooaja tipphetk?

Kui üldjuhul on jalgpalligalal aasta parima meesjalgpalluri väljakuulutamine olnud suuresti formaalsus, sest võitjat saab juba väga tugevalt ette aimata, siis tänavustest valimistest tõotavad selles plaanis kujuneda ühed viimase aja põnevamad. Objektiivselt kõige kõrgemal tasemel mängiv Ragnar Klavan on koduklubis langenud vahetusmeheks ja koondise eest ei mänginud – seitsmes järjestikune tiitel võib seetõttu tal käest libiseda.

Kui eelmisel hooajal jäi Konstantin Vassiljev Klavanile suhteliselt napilt alla, siis tänavu ei ole pealtnäha ühtegi kindlat ja konkreetset „alternatiivset“ kandidaati, kes võiks kindla peale esikohale pretendeerida. Selle asemel võime näha väga tihedat rebimist: kui mullu sai näiteks esikohapunkte viis mängijat, siis ei maksa imestada, kui tänavu teenib vähemalt ühe esikohahääle rohkem mängijaid kui kunagi varem. Oma argumendid võiksid peale Klavani ja Vassiljevi olla kindlasti näiteks Rauno Sappinenil, Karl Jakob Heinal, Georgi Tunjovil, Karol Metsal, Joonas Tammel, Vladislav Kreidal ja ehk ka Märten Kuusel. Kümmekond nime! Üllatusi oleme valikute seas alati näinud, seda enam, et sel aastal valib parimat koguni 70 žüriiliiget.

MM-valikturniir: keda soovime vastaseks?

Juba enne novembrikuiseid koondisemänge oli matemaatiliselt kindel, et Eesti koondis jääb 7. detsembril toimuvaks MM-valikturniiri alagruppide loosimiseks tugevuselt viiendasse loosipotti. Viimastes Rahvuste liiga mängudes olid aga viimased asetused mitmel pool veel lahtised: näiteks suutis vaid ühe edetabelipunktiga (!) bosnialasi edestada Soome, kes leiab end seeläbi suisa kolmandast loosipotist.

Kas kellelgi oleks vastuväiteid alagrupile, kus saaksime vastasteks Taani, Slovakkia, Soome, Luksemburgi ja San Marino? Samal ajal on võimalik ka näiteks üliraske grupp Prantsusmaa, Poola, Venemaa ja Bosniaga. Kõik selgub juba 7. detsembril!

Loosipott 1: Belgia, Prantsusmaa, Inglismaa, Portugal, Hispaania, Itaalia, Horvaatia, Taani, Saksamaa, Holland.

Pott 2: Šveits, Wales, Poola, Rootsi, Austria, Ukraina, Serbia, Türgi, Slovakkia, Rumeenia.

Pott 3: Venemaa, Ungari, Iirimaa, Tšehhi, Norra, Põhja-Iirimaa, Island, Šotimaa, Kreeka, Soome.

Pott 4: Bosnia ja Hertsegoviina, Sloveenia, Montenegro, Põhja-Makedoonia, Albaania, Bulgaaria, Iisrael, Valgevene, Gruusia, Luksemburg.

Pott 5: Armeenia, Küpros, Fääri saared, Aserbaidžaan, Eesti, Kosovo, Kasahstan, Leedu, Läti, Andorra.

Pott 6: Malta, Moldova, Liechtenstein, Gibraltar, San Marino.

Muide, MM-valikturniiri playoff-faasi pääseb peale kõikide valikgruppide teise koha omanike veel ka kaks parimat Rahvuste liiga alagrupivõitjat, kes oma valikgrupis esimese kahe sekka ei jõua. Praeguse seisuga paistab, et nendeks võistkondadeks võiksid olla Wales ja Austria, sest Prantsusmaa, Belgia, Itaalia või Hispaania jäämine valikgrupi esimese kahe seast välja oleks suurüllatus. Walesi ja Austria selja taga ootavad järjekorras Tšehhi ja Ungari. Kui vaadata kuivi fakte, siis ei olnud meie jaoks kahel Rahvuste liiga alagrupiturniiril suurt vahet. C-liigas saime oma alagrupis viimase koha mõlemal puhul. Väravate vahe oli eelmine kord 4 : 8, sedapuhku 5 : 9. Eelmisel korral kuuest mängust neli kaotust, seekord kolm kaotust. Eelmine kord üks võit, seekord null – aga mäletame hästi, et eelmise korra võit tuli võõrsil Kreeka üle kohtumises, mis oli oma tähenduse poolest sisuliselt sõpruskohtumine. Oluline vahe tuleb aga sisse siis, kui vaatame, kes meil vastas olid. 2018. aastal pistsime rinda Soome,

Ungari ja Kreekaga, sedapuhku aga Armeenia, Põhja-Makedoonia ja Gruusiaga. Kõik kolm meie seekordset alagrupikaaslast kuulusid eelmisel hooajal

D-liigasse, mis oli toona praegusest laiem. Kuigi mäng Thbilisis lõppes viigiga, mis paberi peal nii halb välja ei näegi, oli kahju näha, kuidas Eesti ei suutnud Gruusia-suguse meeskonna vastu isegi väravavõimalusi luua. Mängu vaadates võis tunduda lausa uskumatu, et vaid viis aastat tagasi tegime (jah, küll maavõistlusmängus ja koduväljakul) selsamal vastasel seisuga 3 : 0 selja prügiseks. Neid mänge ei saa võrrelda, ütlete? Mõnes mõttes isegi saab. Gruusia ridades jooksid nii 2015. aasta mängus kui nüüdses novembrikuu mängus Eesti vastu platsile lausa kuus mängijat, sealhulgas väravavaht Giorgi Loria, kaitseliini liider Guram Kashia, kapten Jaba Kankava, lisaks veel Otar Kakabadze, Valeri Qazaishvili ja Gia

Grigalava. Eesti poolelt tegid mõlemas mängus kaasa Artur

Pikk, Karol Mets, Konstantin Vassiljev ja Rauno Sappinen. Vahe tuleb sisse aga sellest, et Eesti poolelt käisid viis aastat tagasi platsil veel näiteks Mihkel

Aksalu, Enar Jääger, Ragnar Klavan, Gert Kams, Aleksandr Dmitrijev, Ats Purje ja Joel Lindpere. Nende jälgedes ei ole praegused noored suutnud astuda, vähemalt veel mitte. Toona, selles 3 : 0 võidumängus tundus olukord väga lubav: skoori tegid 22aastane Artur Pikk ja 21aastane Maksim Gussev, Sappinenil ja Nikita Baranovil oli tegu sootuks debüüdiga. Kurb, et viie aastaga on jõudude vahekord sedavõrd muutunud, et meil on põhjust grusiine karta. Mõnes mõttes võiks ju öelda: miks me üldse arvame, et peaksime Gruusiat, Armeeniat ja Põhja-Makedooniat võitma? Oleme kõigist nendest riikidest väiksema rahvaarvuga. Kõikides nendes riikides on kõrgliiga publikuarvud (mis näitavad päris hästi ära kohalike elanike suhtumise jalgpalli) olnud alati Eesti omadest paremad. Kui Rahvuste liiga divisjonid pandaks paika koduliiga vaadatavuse järgi, jääkski Eesti

Euroopa viimase seitsme sekka ehk D-liigasse. Äkki on viga meie ootustes, mitte jalgpallikoondises? Virisemise asemel (või kui keegi väga tahab, siis virisemise kõrval) peaksid jalgpallihuvilised oma sammud staadionile seadma. Ja sõbrad kaasa võtma!

Kohaliku jalgpalli ja selle kaudu klubide ja mängijate taseme tõstmiseks on see vaat et kõige lihtsam moodus.