Miks tasub omavahel suhelda?

Avaldame katkendi raamatust „Luka Modrić. Sündinud jalgpalluriks“. Selles katkendis räägib Modrić Horvaatia koondisele üliedukaks osutunud, 2018. aasta MMile eelnenud ajast.

Foto: Manan Vatsyayana, AFP/Scanpix

Üks asi valmistas mulle isiklikul tasandil muret ja ma võtsin sihiks klaarida enne maailmameistrivõistluste ettevalmistusi ära kõik arusaamatused. Asi puudutas Mario Mandžukićit. Me oleme mänginud koos alates 2007. aastast, kui ta tuli Dinamosse. Me veetsime Dinamos koos ühe aasta ja mängisime Horvaatia särgis kõrvuti 11 aastat. Mario on eriline tüüp. Mõnikord paistab ta olevat tõre; enamasti on ta heas tujus. Need, kes teda ei tunne, võivad arvata, et ta on kogu aeg pahas tujus – aga mina olen Mariot alati tundnud erakordse mehena, kel on suur süda. Ta meeldis mulle esimesest päevast alates, ehkki paljudel inimestel kulus tükk aega, et mõista ja näha teda nii nagu mina.

Me elasime rahvuskoondises nii mõndagi üle. Kui mängisime 2014. aasta MMi kvalifikatsiooniturniiri playoff-ringis Islandi vastu, põrkasin hotelli lifti ees kokku Mandžukićiga. „Edasi, Mario. Anna endast täna kõik,“ ütlesin talle. See oli tavaline ergutuskõne, mida treeningutel või enne matši sageli kuuleb. Tema reaktsioon üllatas mind: „Jäta mind rahule! Tegele oma asjadega.“ Arvasin, et võibolla ta on halvas tujus.

Justkui ta peaks minu vastu vimma, kuid ma ei suutnud leida loogilist seletust. Meil oli alati hea suhe; me hoidsime sidet. Aga siis… vaikus. Meie suhe jahtus. Kui oleksin

toona teadnud seda, mida tean Meie mängisime teineteise vasnüüd, oleksin asja kohe sealsa- tu neljas matšis – ülejäänud neli mas või vähemalt järgmise rah- jäid mul vahele tõsise vigastuse vuskoondiste mängude pausi ajal tõttu, mille sain rahvuskoondisirgeks rääkinud. Kuid ma panin sega Milanos mängides. talle seda pahaks; kaks kõva kivi Selle aasta jooksul nägime sattusid kokku. Tulemus? Lühis! Marioga teineteist ja tervitasiOlgem ausad, mul oli selle pärast me vaid neis neljas matšis. Olipaha tunne, kuid ma ei tahtnud me reserveeritud ja hoidsime astuda esimest sammu. Ja tema seda joont ka rahvuskoondises. ka mitte. Meeskonnakaaslaste- Otsustasin sellele asjale enne na ei olnud meil mingeid prob- maailmameistrivõistlusi Veneleeme; platsi peal ei muutunud maal lõpu teha. Ma teadsin, et midagi. Isegi väljaspool platsi need on meie viimased maailoli meie suhtlemine normaalne, mameistrivõistlused ja suurima eriti meeskonna koosolekutel ja tõenäosusega viimane turniir, mujal. Ta õnnitles mind esime- kus koos mängime. Ja veel sellise Meistrite liiga võidu puhul ne, kus meil oli võimalus midagi – tema teadis, kui õnnelikuks suurt teha. Mario oli Horvaatia see mind tegi, sest oli aasta va- meeskonnas nii platsi peal kui rem ise võitnud koos Bayerniga. kõrval üks kõige olulisemaid Nii et probleem ei olnud selles. mängijaid. Tal olid oma veidruLoomulikult, rahvuskoondises sed, meil kõigil on, kuid ta on toimivad asjad harva nii nagu aus mees. Mõnedes asjades oleklubides, kus mängijad saavad me me sarnased – me mõlemad päevast päeva kokku. Mängijad oleme mõnevõrra introvertsed, muutuvad; meeskond koosneb me näitame harva emotsioone mängijaist, kes tulevad erineva- välja, me võime olla kangekaeltest klubidest ja keskkondadest, kel on erinevad hoiakud ja kes Jalka lugeja saab Luka Modrići raamatu tellida endale soodushinnaga! Sooduskoodiga sed. Kuid ta on keegi, kellega võin igal ajal lahingusse minna. kuuluvad erinevatesse põlvkon- JALKA saab raamatu Heliose e-poest osta Juhtugu mis tahes, ma tean, et dadesse. Loomulikult tunned sa kaheksa eurot odavamalt kui poest (tava- tema annab endast parima, ta end lähedasemana kellegagi, keda hind poes 25,90, soodushind koodiga 17,90). tuleb mulle appi ega jäta mind tunned paremini, või kes kuulub kunagi maha. Ta ei suuda seda sinuga samasse põlvkonda, nii et ainult siis, kui ta ei ole vormis. te veedate rohkem aega koos. Rohkem kui kusa- Ootasin vestluse alustamiseks õiget hetke; ma gil mujal saab kõik kokku rahvuskoondises, kus tahtsin talle öelda, kui väga ta mulle meeldib ja jagatakse oma riigi särgi kandmise vastutust ja kui kahju mul on, et me ei ole lähedased. Ma tahtau. Selles suhtes toimis Mario ja minu vahel kõik sin teada, mis oli juhtunud, ja miks ei olnud me hästi. Kuid meil oli temaga lähedane, sõbralik rohkem kui kolm aastat suutnud suhelda nagu suhe ja see tupikseis – näo tegemine, et kõik on sõbrad. Me mõlemad teadsime, et see on meie hästi, kuigi tegelikult ei ole – tegi mulle muret. viimane suur šanss, ja me teadsime, kui tähtis Saatuse tahtel lahkus Mandžukić 2014. aasta oli tulla kokku ja ühiselt tegutseda. Ütlesin talle, suvel Bayernist ja tuli Madridi Atléticosse. Taas et olen kindel, et me oleme tugevad ja et see on kord elasime samas linnas ja olime linnaderbis meie hetk. Me pidasime avameelse vestluse ja sel konkurendid, just nagu tükk aega tagasi, kui tema hetkel sulas meie vahelt jää, mis oli sinna tekkimängis Zagrebis ja mina Dinamos. Niipea, kui üle- nud eimillestki. minekust teada sain, tahtsin saata talle sõnumit, „Ma ei olnud sinu peale vihane. Ma arvasin, et aga mul ei olnud tema numbrit. Ma ei usu, et on sina oled minu peale vihane,“ ütles ta ja mina ütolemas mängijat, kes vahetaks oma numbrit nii lesin talle sedasama. sageli kui Mario! Kui ma selle lõpuks sain, saatsin Nii et olge lahked: niisuguseks võivad suhted talle sõnumi, õnnitlesin teda ülemineku puhul ja muutuda, kui te ei räägi. See näitab veel kord, et ütlesin, et võtku minuga ühendust, kui vajab abi, kõige parem on sellega, mis sind häirib, tegeleda et leida Madridis korterit või midagi muud – või otsekohe, eriti kui asi puudutab suhteid. Mario mida iganes. Ta vastas mulle, tänas ja sellega oligi ja minu vahel tekkis otsekohe positiivse energia kõik. Mandžukić jäi Madridi vaid üheks hooajaks, tõus. Võibolla ma liialdan, aga ma arvan, et see oli Real ja Atlético mängisid ei rohkem ega vähem kui tugevam kui kunagi varem. Pärast Venemaad ja kaheksa korda: kaks korda nii La Ligas, Hispaania kõike seda, mida me läbi elasime, on meil vanast superkarikal, Copa del Reyl kui Meistrite liigas. peast lugu, mida rääkida.