Kolmanda liiga hirm Dmitri Skiperski: väravate löömine on nagu narkootikum!

Dmitri Skiperski on Eesti jalgpalli mitmel moel sisse põimunud: endine meistriliiga mängija tegutses vahepeal liiga tegevjuhina ja on töötanud spordidirektorina FCI Levadias, praegu aga FCI Tallinnas. Peale selle on ta ka Eesti saalijalgpalli koondise ja saalijalgpalli U19 koondise peatreener. Kõige selle kõrvalt on 47aastane Skiperski aga juba kümme hooaega kõmmutanud kolmandas liigas väravaid Lilleküla JK Retro eest.

Tekst: Raul Ojassaar Foto: Liisi Troska

Väravate kõmmutamise kõrvalt töötab Skiperski Eesti saalijalgpallis nii meeste kui U19 koondise peatreenerina.

Dmitri Skiperski

Sünniaeg: 29.04.1973 Meeskond: Lilleküla JK Retro Endised klubid: Aleksandrovskoje Kolos, Tallinna Dünamo, Tallinna Nikol, TVMK, FC Kuressaare Skiperski arvele on kümne hooajaga jäänud murujalgpallis suisa uskumatud arvud: 229 mängu ja 426 (nelisada kakskümmend kuus!!) väravat – sealjuures on suur osa neist tulnud pärast 40. sünnipäeva. Kolmanda liiga põhjatsoonis aitas Skiperski Retro võistkonna tänavu 37 tabamusega esikohale, kolmanda liiga võitu aga Retro sedapuhku ei saanud. Päris julgelt võib väita, et tegu on Eesti meistrivõistluste viimase kümne hooaja parima väravakütiga. Meesmängijate seas võib Skiperski vabalt olla isegi Eesti meistrivõistluste ajaloo absoluutne rekordimees – teadaolevalt pole keegi sellist arvestust aga pidanud. Retro (esimestel hooaegadel kandis nime Eesti

Koondis) on viimasel kümnel hooajal toetunud just

Skiperski tabamustele: kümnest hooajast koguni üheksal on just tema tulnud liiga parimaks väravakütiks. Seni kõige resultatiivsemal, 2014. aastal kõmmutas Skiperski III liiga läänetsoonis 20 mänguga 54 väravat, väravaküttide edetabelis teisele kohale jäänud mees sai kirja „vaid“ 17 tabamust… „Ma ütleks, et kolmanda liiga tase on selle kümne aastaga kõvasti tõusnud. Kui seal mängimist alustasin, siis teadsin, et kõik võistkonnad ei teinud isegi trenni,“ meenutab Skiperski. „Praegu on aga vähemalt põhjatsoonis, kus Retroga mängime, meeskonnad nagu näiteks Hell Hunt, Eston

Villa ja Zapoos, kes treenivad väga korralikult. Skiperski ainus Viimastel aastatel tunnen, kuidas meeskonnad on Eesti meistritiitel hakanud ka taktikaliselt hästi mängima, distsipmurujalgpallis pärineb 2005. liin on paigas. Arusaam, kuidas kaitses mängida, aastast, kui ta on parem.“ tuli tšempioniks Hoolimata sellest on Skiperski jätkuvalt igal TVMK ridades. hooajal väravaid kõmmutanud. Lõppenud jalg- Pildil poseerib ta palliaastal sai ta liigamängude ja karikavõistluste koos tiimikaaslaste Ingemar peale kokku kirja 22 mängu ja 37 väravat. Kui üle- Teeveri ja Erko jäänud meeskondade tase on III liigas tõusnud, Saviauguga. kas see tähendab siis, et Skiperski ise läheb ka Foto: Lembit Peegel ajaga üha paremaks? „Ma ei tea – tunne on selline, et oleks võinud ise- on paljudel lisamotivatsiooni – kui meile värav gi rohkem väravaid tulla! Mõnes olukorras annab lüüakse, siis on vastaste reaktsioon tavalisest palvanus ikkagi tunda: jalg ei ole nii kiire või täpne, kui ju emotsionaalsem,“ muigab Skiperski. peaks olema. Muidugi aitavad mind pal- Ta soovib selgeks klattida ka ühe vaju meeskonnakaaslased – päris suur osa learusaama, mis Retro kohta levib. „Kui nendest väravatest on tulnud nii, et olen see võistkond moodustati, siis alguses olnud õigel ajal õiges kohas ning lihtsalt majandas seda jalgpalliliit, aga hiljem palli tühja väravasse lükanud. Väravavaist on mul tõenäoliselt olemas, aga ma ei oska öelda, kas see on kaasa sündinud „Kui mängin, tahan iga kord kõik momendid võttis Toomas Tohver selle vedamise üle ja viimastel aastatel on ta põhimõtteliselt ise kulud katnud ja võistkonvõi arendatav – ma arvan, et natuke on sajaprotsendiliselt da üleval pidada aidanud. Meil on hea seda võimalik arendada küll. Kui peas realiseerida. Isegi kui olen seltskond, käime võimalusel alati pärast rünnaku käiku analüüsida, siis võib eeldada mingeid momente, kuhu pall võiks tulla. Rünnaku lõpetamine peab olema juba kolm või neli väravat löönud, tahan ikka lõpuni mänge koos söömas. Tarmo Rüütli viskab treenerina head nalja, hoiab tuju üleval ja annab muidugi kõrvalt nõu. aga sisuliselt refleks.“ välja veel ja veel.“ Seega ei ole nii, et jalgpalliliit maksab Kolmas liiga täpselt paras Võimsast III liiga saldost hoolimata pole SkiHoolimata sellest, et Retro on viimasel kümnel perskit viimasel ajal tõsimeeli kuhugi tugevamashooajal olnud viiel korral oma liigatsooni võitja ja se liigasse mängima kutsutud. „Naljaga pooleks esikolmikust on välja jäädud vaid kahel korral, ei on vahel ikka räägitud, aga tegelikult on kolmas ole seni kõrgemate liigatasemete poole vaadatud. liiga mulle paras. Teises liigas võiksin olenevalt „Algusaastatel oli see tavaliselt hooaja lõpus ju- võistkonnast ehk mõne värava ikka ära lüüa, aga tuks, aga oleme siiski amatöörsats. Kolmas liiga sellest veel kõrgemal – vaevalt.“ ongi meie tase! Pakume seal teistele korralikku Liiga parima väravaküti auhindu on Skiperskil konkurentsi. Tundub, et meie vastu mängides meile kõik kinni.“

Ilmselt 1996. aasta suvel tehtud foto Tevalte-Marlekori võistkonnast, millest sai hilisem TVMK. Skiperski on tagumises reas vasakult neljas. Tuttavaid nägusid leiab jalgpallisõber pildilt veelgi: tagumises reas on vasakult teine näiteks Maksim Smirnov, vasakult kuues noor Andrei Stepanov ja paremalt kolmas Viktor Passikuta. Esireas on paremalt teine Aleksandr Puštov, paremalt kuues mees on aga varalahkunud koondislane Aleksandr Olerski. Foto: erakogu

kümne aastaga kogunenud üheksa tükki. „Nai- JK Retro 2017. väga ilusaid väravaid eriti löönud. Mis neist ikka ne ei tea, kuhu neid panna!“ naerab väravakütt. aastal väikeste meeles pidada – lööd värava ära ja mõtled juba „Suur osa neist on panipaigas, sest praegu ei karikavõist- järgmisest! Ega ma kaugelt väga peale löögi – pimahu mulle need koju korraga ära. Mõned medalid on karbis. Unistus on selline, et ühel päeval luste finaali eel. Skiperski tagumises reas gem olen karistusalas ja ootan sööte. Ma arvan, et pool nendest 400 väravast on tulnud vasaku jalamajas või suuremas korteris elades saaks teha paremalt teine. ga, ülejäänutest kolmandik peaga ja kaks kolmanväikese nurga, kuhu kõik medalid ja meened välja Foto: Jana Pipar dikku parema jalaga. Ega mul parem jalg ainult panna.“ kõndimiseks ei ole, mõnikord paugutab see ka!“ Kübaratrikiga ei rahuldu „Eks hooaja lõpus jäävad pigem Skiperski sõnul on iga värav talle en- meelde tähtsad või magusad väravad. diselt oluline – nende löömine tekitab Sel hooajal oli meil näiteks Eston Villa vaat et sõltuvust! „See on nagu narkoo- vastu heas mõttes vastik mäng. Olime tikum! Kui lööd, siis tahad ikka rohkem „Ega mul parem jalg ainult lõpuminutitel 2 : 3 kaotusseisus, aga ja rohkem. Kui mängin, tahan iga kord kõndimiseks ei ole, mõnikord viigistasime 90. minutil ja siis lõin kolkõik momendid sajaprotsendiliselt rea- paugutab see ka!“ mandal üleminutil võiduvärava. Olin liseerida. Isegi kui olen juba kolm või lihtsalt õigel ajal õiges kohas, lükkasin neli väravat löönud, tahan ikka lõpuni välja veel palli tühja väravasse, aga emotsionaalselt oli see ja veel.“ vägev. Riietusruumis oli pärast eufooria!“ Lõuna-Venemaalt pärit ründeässa sõnul on ta naerab Skiperski. eelkõige efektiivne, mitte efektne edurivimän- Tribüünilt platsile gija – tõelisi iluväravaid tuleb ette harva. See tähendab ühtlasi, et üksikud tabamused ei kipu 2009. aastal FC Kuressaare särgis. 1989. aastal Eestisse õppima saabunud Skiperski oli enne küll kodukülas jalgpalli mänginud, kuid kauaks meelde jääma. „Minu meelest ei ole ma Fotod: Lembit Peegel seda mitte väga organiseeritult või kõrgel tasemel. 1984. aastal õnnestus tal kohaliku noortevõistkonnaga pääseda üleliidulisele Nahkpalli turniirile, kus läks vastamisi ka Tallinna Lõvidega, kuid see oli saavutuste mõttes ka sisuliselt kõik. Eestis jalgpalluriks saamise lugu mäletab Skiperski senini aga detailse täpsusega. „1993. aasta sügisel mõtlesin, et lähen jalgpalli vaatama – Kadriorus mängisid Flora ja Tallinna Dünamo. Flora võitis 5 : 1, aga mängu vaadates arvasin, et saaksin sellel tasemel hakkama. Kuna ma eesti keelt toona veel ei osanud, ei võtnud ma ühendust Floraga, vaid hoopis Dünamo treeneri Viktor Neštšeretnõiga, kes kutsus mind võistkonda. Talvel tegime trenni põhiliselt ühes Kopli saalis ning vahepeal ka õues lume sees. 1994. aasta kevadel tuli vist Eduard Võrgu kaudu meile kutse sõita USAsse – käisime Dallases laagris ning kui tagasi tulime ja meistrivõistlused jätkusid, lõin

kohe esimeses mängus Dünamo eest Nikoli vastu värava.“ Toonane Nikoli peatreener Vjatšeslav Smirnov pani seepeale noorele Skiperskile silma peale ja kutsus teda oma meeskonda. Nikolist sai hiljem FC Lantana-Marlekor, FC Tevalte-Marlekor, FC Marlekor ning 1997. aastal lõpuks FC TVMK. „Olin Lantanaga liitumas, aga toona võis meeskonnas olla maksimaalselt kolm välismaalast. Seal olid aga juba ees endised Peterburi Zeniti mängijad ja mina koosseisu ei mahtunud. Mängisin veel Dünamo eest esiliigas hooaja või kaks, 1996. aastal aga jäin lõpuks toonasesse Tevalte-Marlekori pidama,“ meenutab Skiperski. Pidama ta jäi sinna tõesti – aasta hiljem TVMKks ümber nimetatud võistkonnas pallis Skiperski 2006. aastani. Sellele järgnes aasta Sörve JKs ehk FC Kuressaare duubeltiimis, 2008. aastal pallis ta FC Kuressaare eest esiliigas ning 2009. ja 2010. aastal meistriliigas. „Jälgin Kuressaare käekäiku siiani ja elan neile kaasa!“ Eesti meistriliigas jäi TVMK ja Kuressaare eest pallinud Skiperski saldoks lõpuks täpselt 300 mängu ja 40 väravat. „Lõpetasin nii-öelda suure jalgpalliga mitu korda ära ja tulin ikka tagasi. Kui oleksin juba nooremana pääsenud põhikoosseisu ja kogu aeg stabiilselt mänginud, võinuks ehk Andrei Kalimullini rekordit ohustada!“ (Kalimullini nimel on Eesti meistriliiga rekord, 517 kohtumist – toim.). Väravaid tuli meistriliigas „vaid“ 40 aga seetõttu, et suure osa kõrgliigakarjäärist pallis Skiperski hoopis vasakkaitsjana. „Nooremana mängisin ikka ründes, aga Smirnovi käe all liikusin ühel hetkel poolkaitsesse ja sealt omakorda kaitsesse. Kõige korralikumad hooajad kõrgliigas tegingi vasakkaitsjana – kiirus oli hea, üks ühele olukordades olin hea. Ründes mängimisest jäid mingid omadused mul ikkagi külge, nii et rünnakule lülitumised olid head. Tänapäevane äärekaitsja! Ühel hooajal lõin kaitsjana isegi kuus väravat.“

Väravaisu kisub tagasi platsile

Peale korra nädalas toimuva Retro trenni hoiab Skiperski ennast vormis ka jooksutrenni tehes ja võrkpalli mängides. „Mul on tekkinud selline rutiin, et mängujärgsel päeval lähen taastava trennina võrkpalli mängima. Kui tunnen, et on natuke koormust vaja, teen korraliku jooksutrenni. Tean enda organismi hästi ja teen, mida vaja, et järgmiseks mänguks võimalikult hästi valmis olla – siis saan meeskonda mitte ainult rünnakul väravatega toetada, vaid ka kaitsetööd teha. Kaitse ju algab ründajatest!“ Kuigi igal hooajal on Skiperski palle võrku tagunud muljetavaldava tempoga, pole temagi vi-

Saalivutt südames

Peale murujalgpalli on Skiperski kõva käsi ka saalis: Eesti meistrivõistlustel ja karikavõistlustel tegi ta aastatel 2008–2014 kaasa 76 mängus ja lõi 82 väravat. Praegugi mängib Skiperski väiksematel võistlustel saalijalgpallis kaasa, kuid pärast seda, kui temast 2014. aastal Eesti saalikoondise peatreener sai, pole ta meistrivõistlustel mängijana osalenud. „Arvasin siis, et on aeg mängijana lõpetada ja treeneritööle keskenduda. Mulle meeldib saalijalgpall väga – ühel hetkel tundus, et see on keerulisem ja huvitavam kui suur jalgpall. Piiratud aeg, piiratud väljak, otsused on vaja väga kiiresti vastu võtta ja täpselt tegutseda, mitte jalga väristada,“ selgitab Skiperski. „Kui suures jalgpallis oskan mängida, nii et nägu on vastase värava poole, siis saalis tuleb tihtipeale osata mängida vastupidi, selg vastase värava poole. Mingil hetkel hakkas see mulle suurest jalgpallist isegi rohkem meeldima – hakkasin õppima ja vaatama. Olukorrad muutuvad väga kiiresti, kogu aeg on väga põnev – minuti-pooleteise jooksul võib kõike juhtuda!“

Sellel 1984. aasta fotol on esireas paremalt teine noor Dmitri Skiperski. Kõige tagumises reas on vasakpoolne mees aga tema isa, kes töötas kehalise kasvatuse õpetajana. Foto: erakogu

gastustest päris pääsenud. Tõsi – raskeid traumasid pole seni olnud. (Sülitab kolm korda üle õla – toim.). „Tagareis on mul nõrk koht, igal aastal olen seetõttu sunnitud paar nädalat ja paar mängu vahele jätma. Põlv ka valutab, aga see valutas juba TVMKs mängides. See tuleb soojaks hõõruda, siis läheb üle,“ muigab kogenud ründaja. „Igal aastal mõtlen, et aitab, aga kui hooaeg peale hakkab, tuleb väravaisu jälle peale. Kui tuleb juba kaks-kolm väravat, tahan veel rohkem lüüa, isu ja motivatsioon on alati taas olemas. Ehk olen motivatsiooniks mõnele mängijale, kes mõtleb, et ta on juba 35 ja vana? Või mõnele noorele, kes tahab minu väravad üle lüüa? Kui olen kedagi motiveerinud, siis on mul hea meel – äkki lööb keegi kunagi sama palju või rohkemgi väravaid!“ filosofeerib Skiperski lõpetuseks.

229/446

on Skiperski viimase kümne aasta mängude ja väravate saldo murujalgpallis.

300/40

jäi Skiperski saldoks Eesti meistriliigas.

Kaheksa

väravat ühes mängus on Skiperski rekord – see pärineb 2011. aasta liigamängust Saaremaa JK vastu.