MAAILM
Miks tasub omavahel
suhelda?
Avaldame katkendi raamatust „Luka Modrić. Sündinud jalgpalluriks“. Selles katkendis räägib Modrić Horvaatia koondisele üliedukaks osutunud, 2018. aasta MMile eelnenud ajast. Foto: Manan Vatsyayana, AFP/Scanpix
Ü
ks asi valmistas mulle isiklikul tasandil muret ja ma võtsin sihiks klaarida enne maailmameistrivõistluste ettevalmistusi ära kõik arusaamatused. Asi puudutas Mario Mandžukićit. Me oleme mänginud koos alates 2007. aastast, kui ta tuli Dinamosse. Me veetsime Dinamos koos ühe aasta ja mängisime Horvaatia särgis kõrvuti 11 aastat. Mario on eriline tüüp. Mõnikord paistab ta olevat tõre; enamasti on ta heas tujus. Need, kes teda ei tunne, võivad arvata, et ta on kogu aeg pahas tujus – aga mina olen Mariot alati tundnud erakordse mehena, kel on suur süda. Ta meeldis mulle esimesest päevast alates, ehkki paljudel inimestel kulus tükk aega, et mõista ja näha teda nii nagu mina. Me elasime rahvuskoondises nii mõndagi üle. Kui mängisime 2014. aasta MMi kvalifikatsiooniturniiri playoff-ringis Islandi vastu, põrkasin hotelli lifti ees kokku Mandžukićiga. „Edasi, Mario. Anna endast täna kõik,“ ütlesin talle. See oli tavaline ergutuskõne, mida treeningutel või enne matši sageli kuuleb. Tema reaktsioon üllatas mind: „Jäta mind rahule! Tegele oma asjadega.“ Arvasin, et võibolla ta on halvas tujus. Justkui ta peaks minu vastu vimma, kuid ma ei suutnud leida loogilist seletust. Meil oli alati hea suhe; me hoidsime sidet. Aga siis… vaikus. Meie suhe jahtus. Kui oleksin
54
JALKA DETSEMBER 2020
