Jalka (detsember 2020)

Väänatud ajalugu

Eesti kinodes jooksis hiljuti võrdlemisi põgusalt venelaste film „Streltsov“, mis jutustas loo Venemaa ühest aegade parimast vutimehest Eduard Streltsovist. Käisin seda vaatamas, aga pidin lõpuks pettuma.

Tekst: Raul Ojassaar

Tuli välja, et film Streltsovist ühendas minu jaoks kaks filmižanri, mis mulle kumbki põrmugi ei meeldi: ühest küljest oli tegu spordifilmiga, teisalt aga biograafiaga, kus faktid ja tegelikult juhtunud sündmused olid heal juhul statisti rollis.

Spordifilmid on üldise žanrina näinud mulle alati arusaamatud. Tihti väga ettearvatavatest ja klišeedest pungil stsenaariumitest hullem on ainult väljakul toimuva kujutamine, mis on peaaegu alati ebarealistlik, ülihüpliku montaažiga, kunstlikult punnitatud, ülepaisutatud ja lihtsalt kentsakas. Päris sport pakub ju dramaatilisust, pinget ja põnevust palju rohkem kui mõni spordist tehtud film!

Halenaljakaid spordistseene pakkus ka „Streltsov“: ühel hetkel näiteks virutas peategelane soojendusel palli kahurikuulina keskväljalt ristnurka, kusjuures palli tabamine oli sedavõrd „hea“, et õhus püsis mänguvahend täiesti paigal…

Biograafiate puhul on minu jaoks üha häirivamaks tendentsiks kujunenud aga üha vabam faktide käsitlus. Viimasel ajal on seda hästi näha olnud näiteks Freddie Mercury elust rääkivas filmis, pisut vähem Elton Johnist rääkinud „Rocketmanis“. Mõningane dramatiseering on sääraste filmide puhul muidugi omal kohal ja sellele ei saa vastu vaielda, ent kui vändata film tõestisündinud loo põhjal, siis on ebameeldiv hiljem Google’i või Wikipedia vahendusel teada saada, et t e g e l i k u l t olid asjad hoopis risti vastupidi.

Põhineb tõestisündinud fiktsioonil „Streltsov“ viis tõeväänamise aga totaalselt uuele tasemele – kinolinal esitatud versioon osutus hiljem fakte kontrollides vaat et täielikuks muinasjutuks. Vutimängija eluloo olulistest sündmustest oli kummalise kindlusega esitatud väga omapärane nägemus, kus osa olulisi tegelasi ja liine oli täiesti välja mõeldud, teistest aga esitatud olulisel määral muudetud ja kohitsetud versioon.

Kõige olulisema küsimärgina jäi minu jaoks õhku Streltsovi vägistamisskandaaliga seostuv. Linateoses esitatud versiooni kohaselt oli Nõukogude Liidu spordikomitee esimees Juri Postnikov armunud Streltsovi abikaasasse Allasse, kellega oli jalgpallur kohtunud siis, kui spordi-

komitee palus tal komsomoliliikmeks astuda ja määras Alla vutimeest aitama. Allat himustanud Postnikov mõtles seepeale välja plaani: ta veenis Streltsovi endist tüdruksõpra Marinat vutimehele kätte maksma. Koondise treeningulaagriajal kutsusid sõbrad Streltsovi lähedal olevasse suvilasse peole, kus kõik ennast purju jõid ja viinauimas Eduard Marina kõrval magama jäi. Hommikul kutsus Marina politsei ja süüdistas Eduardi vägistamises, mille eest Streltsov 12 aastaks Gulagi vangilaagrisse saadeti.

neil aastail üldse olemas. Alla ja Eduard kohtusid juhuslikult ning Alla ei olnud spordikomitee töötaja. Marina Lebedeva, kelle vägistamises Eduard süüdi mõisteti, ei olnud Streltsovi endine tüdruksõber – nad kohtusid esimest korda samal saatuslikul õhtul.

Selles, kas Streltsov ka tegelikult tol õhtul Lebedeva kallal kuritöö toime pani, on senimaani täielik selgus puudu. Ühest küljest on hiljem välja tulnud fotod Streltsovist ja Lebedevast saatusliku öö järel, kus on mehe näol näha kolm suurt kriimu – justkui küünejäljed – ja naisel siniseks löödud silmad. Teisalt ei ole täpselt teada, kas need pildid on kaasusega otseselt seotud. Lebedeva ja Streltsov olid mõlemad olnud purupurjus ning naine ei olnud väidetavalt kõike täpselt isegi mäletanud. 20aastane Streltsov tunnistas ennast süüdi, sest talle lubati, et sel puhul on tal võimalus 1958. aasta MMile sõita. Tegelikult mõisteti ta aga pikema jututa vangi.

Vandenõuteooriad räägivad aga seda, et Streltsovi süüdi lavastamise taga oli toonane poliitbüroo liige Jekaterina Furtseva, kes soovis, et Streltsov abielluks hoopis tema tütre Svetlanaga. Kui Furtseva Kremli ballil sellise soovituse Streltsovile edastas, olevat vutimees poliitiku sisuliselt välja naernud ja tema tütart hiljem ahviks kutsunud. Furtseva isik oli filmist täielikult välja jäetud ja suures plaanis täitis tema osa väljamõeldud Postnikov.

Filmi lõpus naasis viis aastat vangilaagris veetnud Streltsov jalgpalliellu, hakates taas mängima Torpedo eest ja jõudes tagasi ka koondisesse – täpselt enne kaht 1965. aastal Moskvas toimunud sõpruskohtumist Brasiiliaga, mille eest jooksis platsile ka Pelé. Filmis näidatakse, kuidas esmalt lisati Streltsov NSV Liidu algkoosseisu, kuid kõrge ametniku Postnikovi tungival nõudmisel võeti kriminaalkorras karistatud kurjategija koondise rivistusest siiski maha. Tablool muudatust näinud rahvas läks seepeale marru ja sada tuhat inimest hakkas Streltsovi korraga ajalehti põletades väljakule nõudma – riigijuhi Leonid Brežnevi otsusega lubatigi filmi kangelane tagasi platsile, kus ta sai lõpuks Peléga vastamisi minna.

Tegelikult oli omajagu ajaloolist fiktsiooni selleski stseenis: Streltsov ei olnud Brasiiliaga peetudsõpruskohtumiste ajaks veel

Natuke ajaloolist tõde nendes stseenides siiski silma paistis – teiste NSVLi koondislaste nimede seas vilksatas tablool ka Eestist pärit Georgi Rjabov, kes tõepoolest Brasiilia vastu platsil käis.

Ühesõnaga: filmis, mida esitleti justkui tõestisündinud loona, jäeti paljudele inimestele Streltsovist mulje kui süütust ullikesest, kes sattus pahuksisse alkoholi, sigarettide ja naistega ning jäi süsteemi hammasrataste vahele. Tegelikult säras ta tol ajal väljakul just oma intelligentsusega, leides geniaalseid lahendusi, sööte ja lööke, mida teised ei suutnud.

Pehmelt öeldes võib seda nimetada muinasjutuks, järsemalt aga suisa manipulatsiooniks.

Kas kurjategijast sportlast võib ülistada? Filmi jooksul tabasin end pidevalt mõttelt: kas aastal 2020 oleks võimalik, et inimesed ülistavad ja nõuavad platsile mängijat, kes on värskelt vangist vabanenud sedavõrd koletu teo eest? Arvestades seda, kuidas tänapäevase #MeToo liikumise valguses mõistetakse väga ühemõtteliselt hukka juba inimesed, kelle kohta liiguvad kasvõi sündsusetud kõlakad, siis tundub see ühest küljest mõeldamatu. Teisalt – kui täht on piisavalt suur, kuulus ja omal ajal edukas, leidub alati tema imetlejaid, kes on nõus ükskõik mille ees silma kinni pigistama. Kui Cristiano Ronaldot hiljuti vägistamises süüdistati, leidus üllatavalt palju inimesi, kelle meelest ei olnud tema võimalikud varasemad pahateod isegi süüdimõistmise korral piisavalt suure kaaluga, et teda mitte edasi fännata.

Tänapäeva tippjalgpallis leidub süüdimõistetud kurjategijate kohta sealjuures väga erinevaid näiteid. Endine Inglismaa koondislane Adam Johnson mõisteti 2016. aastal süüdi seksuaalses tegevuses alaealise tüdrukuga ning kuigi ta sai juba 2019. aastal vanglast välja, pole ükski klubi söandanud talle uut võimalust anda.

Chelsea kaitsja Marcos Alonso põhjustas aga näiteks 2011. aastal purjus peaga roolis olles suure avarii, milles sai surma tema autos olnud 22aastane neiu. Hispaania kohtus mõisteti ta ka süüdi. Vanglakaristus asendati suure rahatrahviga, ent vutikarjääris tal pausi sisuliselt sisse ei tulnudki. Paljud Chelsea fännid ei pruugi ilmselt teadagi, et Alonso on millegi sedavõrd õõvastavaga elus hakkama saanud.

Kokkuvõtteks tekibki küsimus: kuhu tõmmata piir? Kas sportlast saab toetada nii, et jätame kõrvale tema isiksuse, iseloomu ja teod väljaspool jalgpalliväljakut, korvpalliplatsi, ralliautot, suusarada või ujulat? Kas sportlast tuleks vaadelda ja hinnata ainult selle järgi, mida ta saadab korda oma spordialal, või tuleks arvesse võtta ka kõike muud? Piltlikult öeldes: kas maailma (või Eesti!) parimaks jalgpalluriks võiks valida mängija, kes on platsi peal kõigist teistest peajagu üle, ent mõistetakse hooaja lõpus süüdi tapmises? Aga kellegi, kes on äsja sama teo eest vanglast vabanenud? Selles, et tegu on parima jalgpalluriga, ei kahtle ilmselt keegi, aga…

Mina ei suuda sportlasi vaadelda ilma kontekstita. Kurjategijast jalgpallur jääb kurjategijaks ka vutiplatsile astudes. Alati oleneb kõikmuidugi konkreetsest juhtumist, toime pandud teost, selle ajastusest ja muudest üksikasjadest, kuid mõnel puhul lihtsalt ei saa muudmoodi. Brasiilia tippklubi Santos sattus igati õigustatult kriitikatulva alla, kui üritas endale värvata endist ründetähte Robinhot, kes mõisteti 2017. aastal Itaalias süüdi grupiviisilises vägistamises ja on sellest ajast saati kodumaal redus olnud. Kes tahaks sellisele inimesele kaasa elada?

Paneme lõpetuseks vandenõuteooriad korra kõrvale ja oletame, et Streltsov oli tõepoolest süüdi, pannes tol saatuslikul ööl Marina Lebedeva kallal toime jälgi kuritöö. Millise pilguga vaataks Lebedeva (kui ta veel elus on) filmi, kui ta näeb, et temast on maalitud pilt kui kättemaksuhimulisest valetajast, kelle tegu rikkus noore ja lootustandva jalgpalluri karjääri ning maksis Nõukogude Liidule kõrge koha MM-finaalturniiril? Filmi näinuna tuleb loota, et Streltsov, kes pole oma süüd kordagi eitanud, oli tegelikult puhas poiss. Juba mõte vastupidisest ajab südame pahaks.