Jalka (detsember 2020) by Jalka

SELLES NUMBRIS: SILVER GRAUBERG  KAAREL USTA  RAIKO KOKMANN  LUKA MODRIĆ

DETSEMBER 2020

Jaanus Reitel kogemusest Rwandas ja uuest proovikivist Viljandis

Miks kannab osa treenereid dresse, teised ülikonda? Sisehallid järgmiseks talveks nelja Eesti linna

III liiga hirm Dmitri Skiperski kübaratrikiga ei piirdu : POSTRID nd,

isko Flora na ndes, rna Bruno Fe ríguez, d James Ro t Rober wski Lewando

MART POOM MAAILMA PARIMAST

VÄRAVAVAHIST, KOONDISE LIIDRITEST JA THIERRY HENRYST ISSN 1736-7379

HIND 2,80 EUROT

Hõbepall saab noorema õe

Naiste meistriliiga hooaja kokkuvõte

Täringujalgpall sai 11aastase meistri

DETSEMBER

Raskeima hooaja

finišijoon Pole kellegi saladus, et aasta 2020 on olnud raske kõigile. Jalgpallurid ja jalgpalliinimesed ei ole selles suhtes erand: klubidel on koroonakriisi tingimustes keeruline ots otsaga kokku tulla, mängijad peavad oma töö tegemiseks taluma pidevat ninas surkimist ning üksikuid pikki päevi ja öid hotellitubades. Pealtvaatajad peavad rahulduma oma lemmikute televiisorist vaatamisega (kui see üldse võimalik on!), ametnikel tuleb aga pidevalt töötada välja uusi protokolle ja juhendeid, tegeleda mängude edasi lükkamise ja ümber korraldamisega. Detsembrikuu algus toob vähemalt Eestis kaasa aga hooaja lõpu – loodetavasti saavad Premium liiga ja teised veel käimasolevad liigad suuremate sekeldusteta aasta ära lõpetada ning võitjad-kaotajad saavad selguda palliplatsil, mitte laboris või kodukontoris. „Normaalset“ igapäevaelu tuleb veel natuke aega oodata. Sellest annavad jalgpallilises mõttes märku kasvõi tõsiasjad, et traditsioonilised aastalõpu üritused on sedapuhku hoopis teise ilmega: jalgpalligala toimub virtuaalselt, aastalõputurniir teeb aga tänavu hoopis aastase pausi. Kõige selle juures on Jalka ilmumine vaat et kõige normaalsem osa jalgpalli ümber toimuvast: kõik on suures plaanis nii nagu ikka. Räägime mängijate, treenerite ja muude asjapulkadega ikka jalgpallist, millest muust. Selles numbris on suuremaid usutlusi suisa neli: lugejate huvitavatele küsimustele vastab Mart Poom; 2-kõnes peab toimetusega dialoogi värskelt Viljandi Tuleviku peatreeneriks nimetatud Jaanus Reitel. Oma loost ja põhimõtetest pajatab FC Flora noormängijate kehalise ettevalmistuse treener ja endine noortekoondislane Silver Grauberg, lõpuloos teeme aga juttu igihalja Dmitri Skiperskiga, kellest on sportlikus mõttes kõrges vanuses saanud absoluutselt halastamatu väravakütt. Teemasid on mõistagi veel: juba praegu saame kokku võtta hooaja naiste meistriliigas, jagada häid uudiseid sisehallide kerkimise kohta ning mõtiskleda Eesti A-koondise olukorra üle. Põnevat uudistamist jagub veelgi – head lugemist!

Foto: Jana Pipar

2020 DETSEMBER JALKA

SISUKORD 16

KAANELUGU LK 20–23 Jalka lugejate küsimustele vastas sedapuhku Eesti jalgpalli tõeline legend – endine väravavaht, praegune koondise väravavahtide treener ja omanimelise jalgpallikooli eestvedaja Mart Poom. Intervjuus puudutas Poom nii oma mängijakarjääri, Inglismaa tippklubis Arsenalis pallimist, Eesti koondise hetkeseisu kui väravavahi ja väravavahtide treeneri töö spetsiifikat.

60 Kolumn

12 Raul Ojassaar Persoonid & intervjuud

16 2-kõne: Jaanus Reitel KUU TSITAAT „Eks mind on teatud inimesed pidanud tõmblejaks tüübiks ja öelnud, et ma peaksin asju rahulikumalt tegema, aga mul on omad ambitsioonid ja oma suhteliselt konkreetne nägemus. Kui mulle midagi ei meeldi, siis ütlen neid asju ka välja, ja see ka tihtipeale paljudele ei meeldi. Eks see on tegelikult mu karjääri mõnes mõttes pärssinud. Kui ma oleks selline libe vend, pandav mees, siis oleksin ehk praegu karjääris kuskil kõrgemal, aga oma olemust ei saa muuta.“

Jaanus Reitel lk 16–19

36aastane Jaanus Reitel on maailmas ringi rännanud, kogenud väga erinevaid jalgpallikultuure ja karastunud erinevates tingimustes. Nüüd asub ta esimest korda tööle Premium liigas – novembri keskel sai temast Viljandi Tuleviku uus peatreener.

20 Lugeja küsib: Mart Poom 40 Luubi all: Kaarel Usta 50 Treener: Silver Grauberg 60 Lõpulugu: III liiga hirm Dmitri Skiperski

426 väravat 229 mänguga võib kõlada nagu mõne käsipalluri või saalihokimängija karjääri kokkuvõte, kuid tegelikult on täpselt sellise saldo viimase kümne aastaga kokku ajanud Hunt Kriimsilmana mitmes ametis korraga toimetav Dmitri Skiperski.

Rubriigid

3 Detsember 6 Lembit Peegel 8 Nimed & numbrid 10 Lood & tsitaadid 24 Koondis 39 Miks?

Jalka uues rubriigis „Miks?“ küsime asjatundjatelt küsimusi, mis jalgpalli jälgides aeg-ajalt ikka tekivad. Seekord uurime, miks kannavad mõned treenerid platsi ääres dresse, teised ülikonda.

IMPRESSUM 42

ESIKAANEL: MART POOM FOTO: JANA PIPAR NR 12 (156) 2020

PEATOIMETAJA: RAUL OJASSAAR raul.ojassaar@jalgpall.ee FOTOGRAAF: LEMBIT PEEGEL MAKETT JA KUJUNDUS: MARJU VILIBERG KEELETOIMETAJA: TRIINU-MARI VORP REKLAAM: EVA NÕMME

42 Nõuanded: toitumine

Eesti Jalgpalli Liidu kehalise ettevalmistuse treener Raiko Kokmann kirjutab seekordses nõuannete rubriigis toitumise olulisusest sportlaste taastumisprotsessi vaatevinklist.

44 Naised

Värskelt lõppenud hooaja naiste meistriliigas võtavad kokku neli sellel hooajal eriti silmapaistvalt säranud noortähte, kes said juba jala ka A-koondise ukse vahele.

54 Maailm 56 Klõpsud 58 10 aastat tagasi 64 Lisaaeg 66 Ristsõna

+372 5816 4595 eva@jalgpall.ee KOLLEEGIUM: INDREK SCHWEDE (ESIMEES) LENNART KOMP SIIM KERA NEEME KORV AIVAR POHLAK ANU SÄÄRITS MIHKEL UIBOLEHT VÄLJAANDJA: EESTI JALGPALLI LIIT WWW.JALGPALL.EE TELLIMINE:

Muu

26 Taristu

Pikk ootus hakkab tasapisi lõppema: 2021. aastal kerkivad jalgpalli sisehallid riigieelarvest eraldatud raha toel nelja Eesti linna. Järgmise nelja aasta jooksul saab nendega kaetud sisuliselt kogu Eesti.

30 Annika

Aasta ilusaima koondisevärava eest antakse seekord meeste Hõbepalli kõrval välja ka naiste Annika. Miks on auhinnal just selline nimi?

48 Täringujalgpall Postrid

FC Flora naiskond Bruno Fernandes James Rodríguez Robert Lewandowski

OMNIVA.EE / AJAKIRJANDUS / TELLI AJAKIRJANDUST / AJAKIRJAD TELLIMISHINNAD: AASTA 29,80 EUROT POOLAASTA 16 EUROT TOIMETUSE POSTIAADRESS: JALKA, EESTI JALGPALLI LIIT, JALGPALLI 21, 11312 TALLINN TRÜKITUD REUSNERIS

EESTI JALGPALLI LIIDU AJAKIRI ILMUB 12 KORDA AASTAS

2020 DETSEMBER JALKA

PEEGELDUSED

Tagasivaade koondisesügisele Fotod: Lembit Peegel

Eesti koondis lõpetas Rahvuste liiga alagrupiturniiri paraku viimase kohaga, ent emotsioone ja põnevaid hetki pakkusid kohtumised meile sellegipoolest. Vaatame üle, mida Lembit Peegli fotosilm kinni püüdis!

Just nii teenis Eesti koondis kodumängus Põhja-Makedoonia vastu penalti: Mattias Käidi karistuslöögi takistamiseks võtsid vastased müüris appi käed.

JALKA DETSEMBER 2020

PEEGELDUSED

Kui paljudes Euroopa riikides publikut koroonaviiruse leviku vältimiseks staadionile ei lubatud, siis Eestis sai piiratud arv pealtvaatajaid siiski tribüünile tulla. Seal tuli aga olla hajutatult ja maskides. Sügisega tõusis koondise selgeks esiründajaks Rauno Sappinen, kes lõi Rahvuste liiga mängudes kokku neli väravat ja jagas sellega C-liiga parima väravaküti tiitlit. Võib mürki võtta, et võõrsil Põhja-Makedooniale löödud koll võidab ka Hõbepalli!

FC Flora mängumees Frank Liivak näitas end koondises heast küljest ning realiseeris Põhja-Makedoonia vastu külmavereliselt ka penalti.

Kes ütles, et koondisemängudes lüüakse vähe väravaid? Eesti ja Põhja-Makedoonia kodumäng tõi kaasa lausa väravafestivali! 2020 DETSEMBER JALKA

NIMED & NUMBRID

Mario Pruul

Eesti Jalgpalli Liidus alustas vastutusrikkal ametikohal tööd 30aastane Mario Pruul, kes asus noortetöö juhtide projektijuhiks. Endise FC Kuressaare mängija ja tegevjuhi Pruuli koordineerimisel palkab jalgpalliliit 2021. aastal kõikidele Premium liiga ja esiliiga iseseisvatele klubidele noortetöö juhi.

Uno Tutk

23 aastat jalgpalliliidu peakohtunikuna tegutsenud Uno Tutk vahetas alaliidu sees ametit ja jätkab distsiplinaarkomisjoni juhina. Kohtunikutöö valdkonnast jäävad Tutki vastutada aga endiselt tippliigad ja kohtunike määramine Premium liiga, esiliiga ja esiliiga B mängudele. Kohtunike osakonna juhina alustas Tutki asemel tööd senine kohtunike koolitusjuht Hannes Kaasik. Meenutus eelmise aasta konverentsist. Vestlusringis osalesid Tarmo Tiisler, Grete Arro, Kristjan Port ja Joosep Susi.

Jalgpallikonverents tuleb taas Ajakiri Jalka korraldab ka sel aastal Tallinnas A. Le Coq Arenal jalgpallikonverentsi, kus esineb kaks professorit ning mitu tuntud kirjandus- ja jalgpallitegelast. Tekst: Raul Ojassaar | Foto: Liisi Troska Tänavused esinejad on semiootik ja riigikogu liige, professor Mihhail Lotman (Tallinna ülikool ja Tartu ülikool), semiootik ja professor Peeter Torop (Tartu ülikool), kirjandusteadlane Jaak Tomberg (Tartu ülikool), kirjanik ja õpetaja Mika Keränen ning Raasiku kooli direktor ja jalgpallikohtunik Reelika Turi. Ettekannete kõrval on ka sel aastal kavas aruteluring, mille teemaks on sedapuhku „Jalgpall ja popkultuur“. Vestlusringis on Tallinna ülikooli popkultuuriteooria lektor Tõnis Kahu, kirjanik Jan Kaus ning luuletaja, melomaan ja jalgpalliajakirjanik Siim Kera. Arutelu juhib Tartu ülikooli nooremteadur ja Tallinna ülikooli kirjandusdidaktika lektor Joosep Susi.

…aastat tegi treeneritööd Viljandi jalgpalli suurkuju Leo Ira, kes sel sügisel 69aastaselt pensionile jäi.

JALKA DETSEMBER 2020

…mängijat said tänavu sügisel kirja meeste A-koondise debüüdi: Karl Jakob Hein, Henri Järvelaid, Georgi Tunjov, Mark Anders Lepik, Edgar Tur ja Markus Soomets.

„Mul on hea meel, et meie eelmisel aastal alanud traditsioon jätkub ja ettekandjateks on eri humanitaarsuundade esindajad, kes kindlasti rikastavad meie arusaama jalgpallist,“ räägib ajakirja Jalka kolleegiumi esimees ja konverentsi korraldaja Indrek Schwede, kelle sõnul tehakse ka sel aastal konverentsist otseülekanne. „Elame heitlikul ajal ja ohtlik viirus võib plaane segi lüüa, aga konverents toimub igal juhul. Kui publiku saali lubamine osutub võimatuks, toome vähemalt esinejad kokku. Kui ka see peaks osutuma liiga ohtlikuks, teeme kogu konverentsi virtuaalselt. Igal juhul jõuavad kõik väärt esinejate väärt mõtted huvilisteni.“ Kõikide ettekannete tekstid ja kokkuvõte aruteluringist avaldatakse Jalka jaanuarikuu numbris, mis on ühtlasi publitsistika erinumber. 1. detsembril kell 14 algavat konverentsi on võimalik jälgida otseülekandena Eesti Jalgpalli Liidu kanalites.

79 766

…eurot toetust kogusid LHV jalgpallikaardi kasutajad 2019. aasta novembrist 2020. aasta oktoobrini Eesti jalgpalliklubidele. Nii uskumatu kui see ka pole, on tegu rekordi kordamisega – 2018. aastal koguti klubide toetuseks täpipealt sama summa!

LOOD & TSITAADID

Nii nad

ütlesid „Poliitikat hakati tegema nii, nagu mängitakse jalgpalli. Kohtunikud loevad punkte, üks võistkond võidab, teine kaotab. Kõige tähtsam on seis tablool. Ent poliitika ei ole mäng.“ Marju Lauristin Res Publica toodud muutusest poliitikasse sajandi alguses „Noh, ei saa arugi, kas Messi või mina!“ Tõkkesprinter Keiso Pedriks ilmus kergejõustiklaste jalgpallitrenni FC Barcelona pükstes „Ma olen nüüd mõned nädalad seda @eestijalgpall-i ümber toimuvat kino jälginud ja mul on valus. Mis ajast on spordist saanud spordiajakirjanike ja treenerite vaheline show, kus kordamööda loobitakse mängijaid „rongi alla“? Meie sport on liiga väike, et meie spordi kõige suuremat vara ehk SPORTLASI mitte hoida, mitte toetada ning ainult p***ga loopida. (Ja nüüd ei mõtle ma ainult @eestijalgpall-olukorda, vaid ka spordimaastikku üldisemalt!)“ Hokikoondislane Robert Rooba Twitteris „Maskeerime end indiaanlasteks ja võtame roheliste kauboide skalbid!“ Paide Linnameeskonna peatreener Vjatšeslav Zahovaiko ootas pärast võitu Nõmme Kalju üle juba järgmist kohtumist FC Floraga „Nii kurb kui see ka pole, olen mängus seda märganud. Puhtad veaolukorrad jäetakse vilistamata. Ma ei saa enam aru, mida tegema peaksin. Kui jään pärast viga püsti, öeldakse, et ma ei kukkunud. Ja kui on teistpidi, siis öeldakse, et kukun liiga kergesti. See teeb mind närviliseks ja seetõttu keevad ka mängus emotsioonid üle pea.“ Frank Liivak kuulis, et kohtunike seminaril oli teda esitletud kui kergesti kukkuvat mängijat „Frantsev oli tõsine slaavi vana kooli treener, Erlandsen samuti vana kool, aga euroopalik vana kool. Mõlemaga oli nii, et oma peaga mõtlema ei pidanud. Tunne oli, et treener mängib puldiga Playstationit ja mina jalgpallurina pean tegema seda, mida tema klahvivajutusega tahab.“ Ats Purje oma kahest endisest treenerist, Nõmme Kaljut juhendanud Sergei Frantsevist ja KuPSi tüürinud Arne Erlandsenist

JALKA DETSEMBER 2020

Tänavune jalgpalligala toimub Estonia kontserdisaali asemel A. Le Coq Arena konverentsikeskuses telesaatena.

Aastalõputurniir jääb ära, jalgpalligala toimub virtuaalselt Tekst: Raul Ojassaar | Foto: Jana Pipar Koroonaviiruse leviku tõttu toimuvad tänavu teistmoodi ka traditsiooniliselt hooaja ja aasta lõppu tähistavad jalgpalliüritused. 25 aastat järjest korraldatud aastalõputurniir jääb seekord sootuks ära, hooajale paneb aga piduliku punkti seekord virtuaalne jalgpalligala. „Eelmisel aastal osales aastalõputurniiril 13 päeva jooksul 3958 mängijat, lisaks mitu tuhat pealtvaatajat. On selge, et koroonaviiruse leviku tingimustes toob siseruumis nii suure osalejate arvuga võistlus kaasa väga tõsised riskid,“ selgitab Eesti Jalgpalli Liidu peasekretär Anne Rei, lisades, et otsuse taga on ka tavapärasest hiljem lõppev ja koroonaviiruse leviku tõttu oluliselt stressirohkem hooaeg. Jalgpalligala toimub küll esialgu plaanitud kuupäeval ehk 12. detsembril, ent mitte Estonia kontserdisaalis nagu tavapäraselt, vaid hoopis A. Le Coq Arena konverentsikeskuses ja telesaate formaadis. „Teatrietenduste ja galade korraldamine ei ole praeguse seisuga riigis keelatud, ent leidsime siiski, et praeguses olukorras ei oleks Estonia kontserdisaalis tavapärase gala korraldamine vastutustundlik, eriti arvestades seda, et sinna tuleks kokku väga erinevat rahvast üle Eesti,“ avab Eesti Jalgpalli Liidu infojuht Mihkel Uiboleht otsuse tagamaid. „Töötasime välja stuudioformaadi, mida saaks igal juhul ellu viia – ka siis, kui rahvakogunemised sootuks ära keelatakse.“ Uibolehe sõnul pannakse rõhku sellele, et galal osalejatel säiliks siiski hooaja lõpetamise pidulikkus ja väärikus – seekord tuuakse see kõik vutihuvilisteni lihtsalt teisel moel. „Kui seni on olnud üritus rohkem kohapeal olevate inimeste põhine ja sellele lisaks on olnud internetiülekanne, siis sel aastal on rõhk just ülekandel. See tähendab, et kohapealset publikut ei teki – auhinnasaajad tulevad neile määratud ajaks kohale ning neile antakse laval auhinnad kätte, misjärel nad lahkuvad,“ selgitab Uiboleht. Niisugune formaat tähendab ühtlasi suuremat rõhku videomaterjalile ja tavapärasest tempokamat üritust, mille kogupikkus jääb tõenäoliselt alla kolme tunni. Jalgpalligalal on olenevalt aastast olnud kohapeal 600–800 osalejat, sellest toodetud otseülekandeid on tavaliselt vaadanud 3500 inimest. Tavaolukorras aasta lõpus toimuvad Eesti meistrivõistlused jalgpalli mälumängus lükkusid aga edasi – need toimuvad 22. aprillil.

LOOD & TSITAADID

87 mängijat kasutanud U15 koondis tegi eliitliigas tugeva hooaja Eesti U15 koondis mängis tänavu noorte meistrivõistlustel kaasa U17 eliitliigas, kogudes endast paar aastat vanemate seas häid kogemusi ja tublisid tulemusi. 18 kohtumisest võideti kokku üheksa. Kuna kevadel mängida ei õnnestunud, muudeti veidi U17 eliitliiga formaati ning lõppenud hooajal mängiti peale kõrgliiga kahes tsoonis, millest omakorda moodustati esimese ringi järel A- ja B-tasand. U15 koondis jäi esimese ringi järel napilt B-tasandile, ent sai sügisel seal heade esituste toel Viljandi Tuleviku järel lõpuks teise koha. Koondise peatreener Ludvig Tasane jäi rahule, et võistkond sai hooaja vältel tegeleda eri mänguelementidega. „Mäletan, et on olnud aastaid, kus oleme pidanud mängima vaid kaitsest lähtuvalt ja oleme hätta jäänud palli teisele poole väljakut viimisega. Sel hooajal saime tegutseda tasakaalustatumalt – mängisime palliga ja pallita ning saime kogemusi üleminekutest nii kaitsest rünnakule kui ka vastupidi. Samuti omandasime kogemusi standardolukordades. See on tasakaalus jalgpall. Kogu küsimus peitub ju mängija arengus ja mul on tunne, et lõime tänavu selle heaks oma mängupildiga korralikud eeldused, eriti arvestades asjaolu, et pandeemia ja järgnenud tihe mängukalender võttis meilt võimaluse ühistreeninguid korraldada.“ Sel aastal teenis U15 koondis 18 mänguga kokku 30 punkti, mida on märgatavalt rohkem kui eelmistel hooaegadel: mullune U15 koondis sai U17 eliitliiga tugevuselt teisel tasandil mängides 22 mängust seitse võitu ja kokku 22 punkti; 2018. aastal jäädi U17 eliitliiga kõrgeimal tasandil hätta, kui 18 mängu seast suudeti kokku saada vaid üksainus viigipunkt. Kokku kuulus U15 koondise nimekirja tänavu lausa 93 mängijat, kellest 87 käisid ametlikus mängus ka platsil. „Oleme tihedalt ühendust hoidmas klubidega ja teinud konstruktiivset ning mängijate arengust lähtuvat koostööd klubitreeneritega kogu hooaja vältel. Klubide mängijatelt oleme saanud üle 200 ankeedi ehk vastuse küsimustikule, kus analüüsitakse nende poolt mängijate tugevusi ja nõrkuseid. Ligi pooled neist, kokku 26 klubi mängijad, jõudsid U15 koondist tänavu ka esindada. Loodud baasilt on uuel aastal võimalus kokku kutsuda hästi kaardistatud U16 koondis,“ kiidab Tasane. Tasast abistasid koondise juures Aivar Lillevere, kehalise ettevalmistuse treener Karel Kübar, füsioterapeut Sten Ütsmüts ja väravavahtide juhendaja Mairon Pihor.

Nii nad

ütlesid „Ükskord ärkasime üles ja üks täiesti suvaline inimene magas meie diivani peal! See mees oli aga väga rahulik: meil olid sealsamas laua peal sülearvuti, pass, raha, aga ta ei võtnud midagi ära. Ta oli isegi kingad kenasti jalast ära võtnud!“ Andreas Vaikla meenutas omapärast intsidenti Norras Kristiansundis, kui ta Brent Lepistuga koos elades korterist hommikul kutsumata külalise leidis „Intrigant punus sellise intriigi. Ma ei tea, kas ta on omal ajal liigselt „Santa Barbarat“ vaadanud, et soovis elevust tekitada läbi meediakanalite.“ Paide Linnameeskonna peatreener Vjatšeslav Zahovaiko süüdistas koondise peatreenerit Karel Voolaidi meedia kaudu Henri Anieri survestamises „Nad vananevad kiiremini, kui nende tase tõuseb.“ Koondise peatreener Karel Voolaid tahaks meeskonna noormängijatele rohkem kõrgel tasemel mänge „Leidsin sobiva pargi ja treenisin iga päev seal. Väravat polnud, vaid panin kaks seljakotti maha ja see oligi värava eest. Nagu kunagi poisina hoovis mängides!“ Erik Sorga koroonaajast USAs „Tahtsin lüüa tagumisse nurka. Mõte oli täpselt selline, kuid teostus osutus veelgi paremaks.“ Rauno Sappinen Põhja-Makedooniale löödud iluväravast „Kui meeskonda tulevad mängijad, kellel ei ole koordinatsiooni, et hüpata, või kes ei oska joosta, siis see seab treeneritele suured piirid. [Mihkel] Ainsalu ei osanud näiteks peaga lüüa, kui ta meile tuli. Ta ütles, et ei taha ja ei oska peaga mängida. Kui esindusmeeskonda tulevad mängijad, kes ei oska peaga lüüa, siis on see mingisugune märk.“ FC Flora peatreener Jürgen Henn

U15 koondise edukaimaks väravakütiks tõusis 14 mänguga 15 väravat löönud 14aastane Maksim Kalimullin, kes on Premium liiga ajaloos enim kohtumisi pidanud Andrei Kalimullini poeg. Foto: Jana Pipar

„Eestlased ei kiirusta kunagi, nad on tüüpilised eurooplased, kuigi Venemaale nii lähedal. Natuke ebatavaline on see, et siin elavad euroopaliku eluviisiga, aga venekeelsed inimesed. Kõigile, kes tulevad Venemaalt, on see esialgu üllatus.“ Nõmme Kalju poolkaitsja Amir Natho

2020 DETSEMBER JALKA

MÕTISKLUSI

Väänatud AJALUGU Eesti kinodes jooksis hiljuti võrdlemisi põgusalt venelaste film „Streltsov“, mis jutustas loo Venemaa ühest aegade parimast vutimehest Eduard Streltsovist. Käisin seda vaatamas, aga pidin lõpuks pettuma.

Tekst: Raul Ojassaar

uli välja, et film Streltsovist ühendas minu jaoks kaks filmižanri, mis mulle kumbki põrmugi ei meeldi: ühest küljest oli tegu spordifilmiga, teisalt aga biograafiaga, kus faktid ja tegelikult juhtunud sündmused olid heal juhul statisti rollis. Spordifilmid on üldise žanrina näinud mulle alati arusaamatud. Tihti väga ettearvatavatest ja klišeedest pungil stsenaariumitest hullem on ainult väljakul toimuva kujutamine, mis on peaaegu alati ebarealistlik, ülihüpliku montaažiga, kunstlikult punnitatud, ülepaisutatud ja lihtsalt kentsakas. Päris sport pakub ju dramaatilisust, pinget ja põnevust palju rohkem kui mõni spordist tehtud film! Halenaljakaid spordistseene pakkus ka „Streltsov“: ühel hetkel näiteks virutas peategelane soojendusel palli kahurikuulina keskväljalt ristnurka, kusjuures palli tabamine oli sedavõrd „hea“, et õhus püsis mänguvahend täiesti paigal… Biograafiate puhul on minu jaoks üha häirivamaks tendentsiks kujunenud aga üha vabam faktide käsitlus. Viimasel ajal on seda hästi näha olnud näiteks Freddie Mercury elust rääkivas filmis, pisut vähem Elton Johnist rääkinud „Rocketmanis“. Mõningane dramatiseering on sääraste filmide puhul muidugi omal kohal ja sellele ei saa vastu vaielda, ent kui vändata film tõestisündinud loo põhjal, siis on ebameeldiv hiljem Google’i või Wikipedia vahendusel teada saada, et t e g e l i k u l t olid asjad hoopis risti vastupidi.

JALKA DETSEMBER 2020

Põhineb tõestisündinud fiktsioonil

„Streltsov“ viis tõeväänamise aga totaalselt uuele tasemele – kinolinal esitatud versioon osutus hiljem fakte kontrollides vaat et täielikuks muinasjutuks. Vutimängija eluloo olulistest sündmustest oli kummalise kindlusega esitatud väga omapärane nägemus, kus osa olulisi tegelasi ja liine oli täiesti välja mõeldud, teistest aga esitatud olulisel määral muudetud ja kohitsetud versioon. Kõige olulisema küsimärgina jäi minu jaoks õhku Streltsovi vägistamisskandaaliga seostuv. Linateoses esitatud versiooni kohaselt oli Nõukogude Liidu spordikomitee esimees Juri Postnikov armunud Streltsovi abikaasasse Allasse, kellega oli jalgpallur kohtunud siis, kui spordi-

MÕTISKLUSI Eduard Streltsovi osa mängis filmis Aleksandr Petrov.

nud neil aastail üldse olemas. Alla ja Eduard kohtusid juhuslikult ning Alla ei olnud spordikomitee töötaja. Marina Lebedeva, kelle vägistamises Eduard süüdi mõisteti, ei olnud Streltsovi endine tüdruksõber – nad kohtusid esimest korda samal saatuslikul õhtul. Selles, kas Streltsov ka tegelikult tol õhtul Lebedeva kallal kuritöö toime pani, on senimaani täielik selgus puudu. Ühest küljest on hiljem välja tulnud fotod Streltsovist ja Lebedevast saatusliku öö järel, kus on mehe näol näha kolm suurt kriimu – justkui küünejäljed – ja naisel siniseks löödud silmad. Teisalt ei ole täpselt teada, kas need pildid on kaasusega otseselt seotud. Lebedeva ja Streltsov olid mõlemad olnud purupurjus ning naine ei olnud väidetavalt kõike täpselt isegi mäletanud. 20aastane Streltsov tunnistas ennast süüdi, sest talle lubati, et sel puhul on tal võimalus 1958. aasta MMile sõita. Tegelikult mõisteti ta aga pikema jututa vangi. Vandenõuteooriad räägivad aga seda, et Streltsovi süüdi lavastamise taga oli toonane poliitbüroo liige Jekaterina Furtseva, kes soovis, et Streltsov abielluks hoopis tema tütre Svetlanaga. Kui Furtseva Kremli ballil sellise soovituse Streltsovile edastas, olevat vutimees poliitiku sisuliselt välja naernud ja tema tütart hiljem ahviks kutsunud. Furtseva isik oli filmist täielikult välja jäetud ja suures plaanis täitis tema osa väljamõeldud Postnikov. Filmi lõpus naasis viis aastat vangilaagris veetnud Streltsov jalgpalliellu, hakates taas mängima Torpedo eest ja jõudes tagasi ka koondisesse – täpselt enne kaht 1965. aastal Moskvas toimunud sõpruskohtumist Brasiiliaga, mille eest jooksis platsile ka Pelé. Filmis näidatakse, kuidas esmalt lisati Streltsov NSV Liidu algkoosseisu, kuid kõrge ametniku Postnikovi tungival nõudmisel võeti kriminaalkorras karistatud kurjategija koondise rivistusest siiski maha. Tablool muudatust näinud rahvas läks seepeale marru ja sada tuhat inimest hakkas Streltsovi korraga ajalehti põletades väljakule nõudma – riigijuhi Leonid Brežnevi otsusega komitee palus tal komsomoliliikmeks astuda ja lubatigi filmi kangelane tagasi platsile, kus ta määras Alla vutimeest aitama. Allat himustanud sai lõpuks Peléga vastamisi minna. Postnikov mõtles seepeale välja Tegelikult oli omajagu ajalooplaani: ta veenis Streltsovi endist list fiktsiooni selleski stseenis: tüdruksõpra Marinat vutimeheStreltsov ei olnud Brasiiliaga peele kätte maksma. Koondise treetud sõpruskohtumiste ajaks veel ningulaagri ajal kutsusid sõbrad Päris sport pakub ju koondisesse tagasi murdnud. Jah Streltsovi lähedal olevasse suvilasdramaatilisust, pinget ja – Venemaa jalgpallipublik käitus se peole, kus kõik ennast purju jõid Streltsovi platsile nõudes sellisel põnevust palju rohkem kui ja viinauimas Eduard Marina kõrval viisil, aga mitte hiiglaslikul Lužniki magama jäi. Hommikul kutsus Mamõni spordist tehtud film! staadionil, vaid hoopis 1964. aastal rina politsei ja süüdistas Eduardi Nižni Novgorodis, kui Streltsov endiselt profivägistamises, mille eest Streltsov 12 aastaks Gujalgpalli mängida ei tohtinud ja seetõttu hoopis lagi vangilaagrisse saadeti. ZILi tehasetiimis amatöörina vutti tagus. Mis juhtus tegelikult? Postnikovi ei olnud teNatuke ajaloolist tõde nendes stseenides siiski gelikult olemas, spordikomiteed kui sellist ei olFoto: Sergei Ilnitski, EPA/Scanpix

2020 DETSEMBER JALKA

MÕTISKLUSI silma paistis – teiste NSVLi koondislaste nimede seas vilksatas tablool ka Eestist pärit Georgi Rjabov, kes tõepoolest Brasiilia vastu platsil käis. Ühesõnaga: filmis, mida esitleti justkui tõestisündinud loona, jäeti paljudele inimestele Streltsovist mulje kui süütust ullikesest, kes sattus pahuksisse alkoholi, sigarettide ja naistega ning jäi süsteemi hammasrataste vahele. Tegelikult säras ta tol ajal väljakul just oma intelligentsusega, leides geniaalseid lahendusi, sööte ja lööke, mida teised ei suutnud. Pehmelt öeldes võib seda nimetada muinasjutuks, järsemalt aga suisa manipulatsiooniks.

Kas kurjategijast sportlast võib ülistada?

Kes oli Eduard Streltsov? Võib arvata, et noorema põlvkonna lugejatel pole aimugi, kes Eduard Streltsov üldse oli. Olgu siinkohal abiks väike ülevaade. 1937. aastal sündinud Streltsov kerkis juba 16aastaselt Moskva Torpedo põhimeheks ja aitas NSV Liidu 1956. aastal Melbourne’is olümpiakullale. 1958. aasta MM-finaalturniiri eel oodati „Vene Pelélt“ suurt läbimurdeturniiri (aasta varem oli ta Ballon d’Ori valimistel saanud seitsmenda koha), ent turniiri eel sattus elumehe kuulsusega pallur suurde skandaali, kui 20aastane Marina Lebedeva süüdistas teda vägistamises. Segases olukorras otsustas Streltsov süüd tunnistada, sest väidetavalt öeldi talle, et sel juhul on tal võimalik MMil mängida. Selle asemel saadeti ta aga 12 aastaks Gulagi vangilaagrisse. Viie aasta möödudes Streltsov vabanes ning naasis hoolimata võimude esialgsest vastuseisust lõpuks nii Torpedo kui NSV Liidu koondisesse. Streltsov suri 1990. aastal kõigest 53aastaselt söögitoruvähki. Torpedo eest jäi Streltsovi statistikaks lõpuks 222 mängu ja 99 väravat, NSV Liidu koondises olid need arvud 38 ja 25. Inglasest vutiajaloolane Jonathan Wilson on oma suurteoses „Inverting the Pyramid“ nimetanud Streltsovi parimaks väljakumängijaks, kes Venemaalt kunagi tulnud.

Filmi jooksul tabasin end pidevalt mõttelt: kas aastal 2020 oleks võimalik, et inimesed ülistavad ja nõuavad platsile mängijat, kes on värskelt vangist vabanenud sedavõrd koletu teo eest? Arvestades seda, kuidas tänapäevase #MeToo liikumise valguses mõistetakse väga ühemõtteliselt hukka juba inimesed, kelle kohta liiguvad muud? Piltlikult öeldes: kas maailma (või Eesti!) kasvõi sündsusetud kõlakad, siis tundub see parimaks jalgpalluriks võiks valida mängija, kes ühest küljest mõeldamatu. Teisalt – kui täht on on platsi peal kõigist teistest peajagu üle, ent piisavalt suur, kuulus ja omal ajal edukas, leidub mõistetakse hooaja lõpus süüdi tapmises? Aga alati tema imetlejaid, kes on nõus ükskõik mille kellegi, kes on äsja sama teo eest vanglast vabaees silma kinni pigistama. Kui Cristiano Ronalnenud? Selles, et tegu on parima jalgpalluriga, ei dot hiljuti vägistamises süüdistati, leidus üllakahtle ilmselt keegi, aga… tavalt palju inimesi, kelle meelest ei olnud tema Mina ei suuda sportlasi vaadelvõimalikud varasemad pahateod da ilma kontekstita. Kurjategijast isegi süüdimõistmise korral piisajalgpallur jääb kurjategijaks ka vuvalt suure kaaluga, et teda mitte tiplatsile astudes. Alati oleneb kõik edasi fännata. muidugi konkreetsest juhtumist, Tänapäeva tippjalgpallis leidub Kas maailma (või Eesti!) toime pandud teost, selle ajastusüüdimõistetud kurjategijate kohta sest ja muudest üksikasjadest, kuid parimaks jalgpalluriks võiks sealjuures väga erinevaid näiteid. mõnel puhul lihtsalt ei saa muudEndine Inglismaa koondislane Adam valida mängija, kes on platsi moodi. Brasiilia tippklubi Santos Johnson mõisteti 2016. aastal süüdi peal kõigist teistest peajagu üle, sattus igati õigustatult kriitikatulseksuaalses tegevuses alaealise tüdent mõistetakse hooaja va alla, kui üritas endale värvata rukuga ning kuigi ta sai juba 2019. endist ründetähte Robinhot, kes lõpus süüdi tapmises? aastal vanglast välja, pole ükski klubi mõisteti 2017. aastal Itaalias süüsöandanud talle uut võimalust anda. di grupiviisilises vägistamises ja on sellest ajast Chelsea kaitsja Marcos Alonso põhjustas aga saati kodumaal redus olnud. Kes tahaks sellisele näiteks 2011. aastal purjus peaga roolis olles suure inimesele kaasa elada? avarii, milles sai surma tema autos olnud 22aas*** tane neiu. Hispaania kohtus mõisteti ta ka süüdi. Paneme lõpetuseks vandenõuteooriad korVanglakaristus asendati suure rahatrahviga, ent ra kõrvale ja oletame, et Streltsov oli tõepoolest vutikarjääris tal pausi sisuliselt sisse ei tulnudki. süüdi, pannes tol saatuslikul ööl Marina Lebedeva Paljud Chelsea fännid ei pruugi ilmselt teadagi, et kallal toime jälgi kuritöö. Millise pilguga vaataks Alonso on millegi sedavõrd õõvastavaga elus hakLebedeva (kui ta veel elus on) filmi, kui ta näeb, et kama saanud. temast on maalitud pilt kui kättemaksuhimulisest Kokkuvõtteks tekibki küsimus: kuhu tõmmavaletajast, kelle tegu rikkus noore ja lootustandva ta piir? Kas sportlast saab toetada nii, et jätame jalgpalluri karjääri ning maksis Nõukogude Liidukõrvale tema isiksuse, iseloomu ja teod väljaspool le kõrge koha MM-finaalturniiril? Filmi näinuna jalgpalliväljakut, korvpalliplatsi, ralliautot, suusatuleb loota, et Streltsov, kes pole oma süüd korrada või ujulat? Kas sportlast tuleks vaadelda ja dagi eitanud, oli tegelikult puhas poiss. Juba mõte hinnata ainult selle järgi, mida ta saadab korda vastupidisest ajab südame pahaks. oma spordialal, või tuleks arvesse võtta ka kõike

JALKA DETSEMBER 2020

2020 DETSEMBER JALKA

2-KÕNE

Jaanus Reitel: kui oleksin libe vend, oleksin karjääris kuskil kõrgemal

Tähelepanelikumad pilgud võisid Jaanus Reiteli (paremal) Viljandi linnastaadioni tribüünilt tuvastada juba enne seda, kui tema peatreeneriks asumine välja hõigati. Koos Reiteliga jälgivad mängu Tuleviku eestvedajad Rain Tölpus ja Raiko Mutle.

tahes treeneritööni ma FC Elvas jõudsin. Pärast seda arenes kõik suhteliselt kiiresti. Pärast Elvas noortetöö käimapanemist leidsin ennast juba Kotkas Juunioris, samamoodi alles ise keskkoolis õppides. Sealt läksid asjad juba omakorda edasi.

Oled maailmas päris palju ringi rännanud. On see olnud sinu teadlik siht ja valik, et sa ühte kohta liiga kauaks püsima pole jäänud? ntervjuus Jalkale räägib Reitel oma värvika karKõike ei saa ette planeerida. Sageli tuleb töö käijääri eredamatest seikadest ja oma põhimõtegus vaadata, kuidas asjad arenevad, mis võimalutest treeneritöös. Mõistagi tuleb juttu ka uuest sed avanevad. Hollandis olles ei olnud see näiteks proovikivist Viljandist ja tulevikueesmärkidest. mul põhitöö, vaid enda investeering tuHoolimata võrdlemisi noorest east levikku. Seal teatud kompensatsioonion Reitel noortetreenerina töötanud mehhanismid olid, aga põhiliselt oli see peale Eesti Hollandis, Norras, USAs ja lihtsalt hea paik, kus kogemusi omanSoomes. Esindusmeeskonna peatreedada. Norras sain ühe tuttava kaudu ner ja noortetöö juht oli ta Kauhajoen pakkumise kolmanda liiga klubist, kellel Karhus (Soome), esimene kõrgliigas „Kui ma oleks selline libe oli ambitsioon edasi liikuda. Töötasin peatreenerina töötamise kogemus tuli vend, pandav mees, siis seal noortetöö juhi ja spordidirektorina, aga tänavu Rwanda kõrgliigas Heroes FC ridades. Kümne järjestikuse välis- oleksin ehk praegu karjääris reaalsuses tähendas see noortega tegelemist. Võtsin pakkumise vastu, sest sain kuskil kõrgemal, aga oma maal elatud aasta järel on Reitel nüüd seal oluliselt rohkem jalgpallile keskentagasi kodumaal. olemust ei saa muuta.“ duda ja selle eest ka rohkem raha. Alguses hakkasid asjad täiesti okeilt minema, aga ühel Hakkasid treenerina tööle juba gümnaasiumihetkel tekkis mul väike arusaamatus juhtkonnaga. õpilasena. Miks sinust mängijat ei saanud? Ütleme nii, et minu nägemus, kuidas asju teha Eks iga vend peab oma taset teadma. Teadsin, et ja milline töökultuur võiks klubis olla, oli nende minus ei ole profimängija materjali. Kuna jalgpalomast pisut erinev. Leidsime, et aeg on lahku liarmastus ja huvi mängus sees olla oli suur, siis minna. viis üks asi teiseni – oli see õnn või saatus, iga-

JALKA DETSEMBER 2020

2-KÕNE Seal oli päris palju poliitikat, tean, kuidas Heroesi president seal kõigiga võitles. Mingil hetkel lepiti ka teatud asjades kokku, aga siis ei pidanud need kokkulepped vett. Seal käibki kogu aeg inimeste seljataga mingi tšikibriki. Meid häiris kõige rohkem see, et esiliigas oli jõutud mängida ainult 40 protsenti hooajast, aga seal korraldati esimese otsa tiimidele playoff-turniir, mille võitjad tõusevad kõrgliigasse. Miks siis meile sellist võimalust püsima jääda ei antud? Oleksime võinud ju ka playoff’i mängida. Tuli välja, et allpool on teatud klubidel ka väga ambitsioonikad presidendid, kes tahavad üles liikuda. Teades, kuidas seal meelehead pakutakse, siis ei ole raske oletada, miks mingeid otsuseid tehakse.

Eks mind on teatud inimesed pidanud tõmblejaks tüübiks ja öelnud, et ma peaksin asju rahulikumalt tegema, aga mul on omad ambitsioonid ja oma suhteliselt konkreetne nägemus. Kui mulle midagi ei meeldi, siis ütlen neid asju ka välja, ja see ka tihtipeale paljudele ei meeldi. Eks see on tegelikult mu karjääri mõnes mõttes pärssinud. Kui ma oleks selline libe vend, pandav mees, siis oleksin ehk praegu karjääris kuskil kõrgemal, aga oma olemust ei saa muuta.

Jaanus Reitel Sündinud: 22.01.1984 Noortetreenerina: FC Elva, Kotkas Juunior, Nõmme United, Almere City (Holland), Frøya FK (Norra), Dutch Total Soccer (USA), KTP (Soome) Peatreenerina: Kauhajoen Karhu (Soome), Heroes FC (Rwanda), Viljandi Tulevik

Seni teadsime sind Rwanda klubi Heroes FC peatreenerina. Sain aru, et Heroes langetati seal vastuolulisel kombel esiliigasse. Liiga pandi seal koroona tõttu märtsi keskel seisma. Meil oli oma mäng laupäeval ja osa vooru mänge pidid olema pühapäeval. Meie mäng toimus, mängisime seal viigipunkti välja, aga pühapäevaste mängude eel pandi liiga seisma. Tõusime selle viigiga konkurendi Espoiriga samadele punktidele. Siis hakkasid aga asjad juhtuma: jalgpalliliidus tühistati laupäevased tulemused ära, et kõigil oleks sama arv mänge peetud. Teisalt oleks meil olnud sama palju punkte kui Espoiril ning nende endine president on nüüd Rwanda jalgpalliliidu asepresident. Võta nüüd kinni, kes sellega kuidagi seotud on…

Kas koostöö lõppes seal sinu või klubi initsiatiivil? Kui oleksite kõrgliigasse püsima jäänud, kas oleksid Rwandas jätkanud? Jõudsime järelduseni koostöö lõpetada ühiselt. Olin suhteliselt kannatlik, sest tahtsin ära oodata, mis saab. Mul oli ambitsioon kõrgliigas jätkata, aga peaaegu kogu aasta läks ootamise peale. Mul oli juba augustis ühest välisriigist päris okei pakkumine noortetreeneriks hakata olemas, aga tahtsin lõpuni ära oodata, mis Rwandas saab. Oktoobri keskel sai lõpuks selgeks, et Heroes jätkab esiliigas. Oleksin võinud sportlikus mõttes seal jätkata, aga sealne esiliiga on selline, et pooled mängud toimuvad sisuliselt džungliväljakutel, samal ajal kui kõrgliigas on suur osa kunstmuru peal. Seal on väga raske mängida sellist stiili, mida ma armastan mängida, ehk palliga ehitamist ja lühikesi sööte. Teiseks käib seal esiliigas julm korruptsioon, kohtunikud on ära ostetud. Muidugi oleks olnud kihvt selle kiuste kõigile koht kätte näidata, aga klubi president tahtis osa mängijaid maha müüa ja veel noorematega peale minna. Mina oleksin aga tahtnud selle satsi koos hoida ja hambad ristis edasi panna, esiliiga võita ja tagasi tõusta. Mida sa Rwanda-kogemusest kaasa võtad? Väga äge oli, mulle meeldis! Meeldis kliima, meeldis toit, meeldis mu võistkond ja mängijad. Meil oli palju noori mängijaid, igas mängus oli viis-kuus 19–20aastast kutti väljakul. Nendega oli tore koos töötada, sain nendega hea klapi. Kahjuks jäi see kõik minust mitte tingitud põhjustel katki, minu jaoks jäi see projekt emotsionaalselt poolikuks. Koroonat ei osanud keegi ette näha, pole mõtet kedagi süüdistada ka – asjaolud olid sellised. Kogemusena oli see aga väga lahe. Miks mitte tulevikus Aafrika poole tagasi minna – seal oli palju ägedaid asju. Jalgpall areneb, muidugi on praegu palju korruptsiooni, neid asju tuleb teada. Küll nad jõuavad oma arengus ka sinnamaale, kus meie tänasel päeval oleme. 2020 DETSEMBER JALKA

2-KÕNE mingi hetk külas ja ta ütles, et Viljandis võivad Jalgpalli mõttes olid seal täiesti okeid tingimused, eriti nii-öelda tippklubide juures, kus mingid muudatused toimuda. Konkreetseks läkolid ka väga normaalsed eelarved ja mängijad sid jutud siis, kui mul said Rwanda koha pealt assaid meie mõistes ka korralikku palka. Riik ise jad selgeks – oktoobri lõpus. on väga organiseeritud, seal on president, kes Üldjoontes oli see lihtne otsus, sest multahab, et riik muutuks euroopalikuks. le meeldib Viljandi linn, seal on okeid Kaasa aitab see, et Rwandas pole maatreeningutingimused, lisaks tuleb sinvarasid, mille üle võidelda. Valgetel na hall. Mulle meeldivad inimesed, kes inimestel on seal turvaline elada, seaklubis igapäevaselt toimetavad. Kui dused on tehtud sellised, et kui kokäisin seal nendega rääkimas ja asju halik valget inimest näiteks röövida vaatamas, tekkis sisemiselt väga hea „Kui tood Mourinho FC tahab, siis määratakse selle eest väga emotsioon. Vahel tuleb sisetunnet Kuressaaret juhtima, suur karistus. Ma tundsin ennast seal usaldada. Natuke aega oli mõtlemist, siis ma arvan, et medalit ka suhteliselt turvaliselt. sest mõned variandid olid veel olemas, Nüüd aga sai sinust vutiüldsusele ehk pisut ootamatult Viljandi Tuleviku peatreener. Kui panna Heroes FC ja Tulevik omavahel mängima, milline skoor jääks? Kui olen Eestis olnud, siis on vahel ikka tehtud sarkastilisi märkusi, et mis see Aafrika jalgpall siis ära ole. Tegelikult inimesed lihtsalt ei tea! Ma ütleks, et Rwanda liiga on Eesti liigaga täpselt võrdne. Kui olen nüüd jälle Eestis käinud meistriliigamänge vaatamas, siis saan paralleele tõmmata sellega, mida seal nägin. Sealsed tipud on Eesti tippudega võrdsed ja arvan, et tagumine osa on isegi tugevam kui see, mis Eestis esineliku järel tuleb. Ma arvan, et suudaksime Heroesiga Eestis viienda koha peale mängida. Tulevikuga on see suhteliselt võrdsel tasemel tiim. Millal ja kuidas tekkis Viljandi huvi ning kas otsus Eestisse naasta oli sulle keeruline või lihtne? Tunnen Sander Posti juba pikka aega. Käisin tal

ikka ei tule.“

Rwandas vägesid juhatamas. Foto: erakogu

aga otsustasin, et tuleb sinna minna. Elame koroona tõttu päris segasel ajal – keegi maailmas ei tea, mis täpselt saama hakkab, õnneks on Eestis kõik veel praegu stabiilne ja hästi organiseeritud. Jalgpalliliit on meistriliigat ka hästi üleval hoidnud ja võib eeldada, et saame järgmisel aastal ka siin jalgpalli mängida. Olen nüüd päris pikalt jalgpallist eemal olnud, ootan juba väga seda, et saaks taas igapäevast tööd teha. Lepingu läbirääkimistel arutasite kindlasti ka Viljandi eesmärke lähitulevikuks. Millised need on? Mida sinult näiteks esimesel hooajal oodatakse? Sander Post on viimasel kolmel hooajal tegelikult teinud väga head tööd. Tihtipeale on seljataha jäetud klubid, kellel on paberi peal tugevam koosseis. Sellega on ta suurendanud ka Viljandi kogukonna huvi asja vastu, seda on staadionil näha. Tänu kõigele sellele on ambitsioonid tõusnud. Fakt on see, et lõpuks sõltub see, kui kõrgele kohale mängida saame, mängijate kvaliteedist, mis sõltub omakorda eelarvest. Selge on see, et eelarveliselt ei tee me suurt hüpet, aga üritame kõiki meie ressursse võimalikult hästi ära kasutada. Tänavusest hooajast me latti madalamale kindlasti ei lase. Tahame kogu klubi professionaalsuse mõttes järgmisele tasemele viia, see tähendab ka seda, et me ei saa esindusmeeskonnas järeleandmisi teha. Olen aru saanud, et Tulevikus käib juba komplekteerimine uueks hooajaks. Kas plaanite ka mõne liigutuse või nimega üllatada? Kõik sõltub läbirääkimistest. Üllatuste koha pealt – koroona on ka maailmas turgu muutnud ning kindlasti ilmub siin turule väga okeil tasemel mängijaid, kes ei maksa enam hingehinda. Eks vaatame enne esimest vooru, kes meil paberi peal on. Kas plaanid ka Rwandast tuua siia mõne mängija, kes seal silma jäi? Mingid mõtted on. Mine tea!

JALKA DETSEMBER 2020

2-KÕNE On sulle Eesti kõrgliigaklubid varem ka pakkumisi teinud, huvi tundnud? Viljandi oli esimene, kes pakkus peatreeneri kohta. Noortetreeneri ja muude rollide osas olen varasemalt ka inimestega juttu rääkinud. Kui palju sa Eesti jalgpalli vahepeal üldse jälgida jõudsid? Ma ikka vahel vaatasin – nüüd, kui mängud on netti kolinud, on neid lihtsam jälgida. Alati, kui on võimalik olnud, olen põnevamatel mängudel silma peal hoidnud. Soccernet.ee-d loen igapäevaselt, hoian ennast kursis, mis kodumaal toimub. Millise treenerina sa ennast kirjeldaksid? Millist jalgpalli sinu meeskonnad mängivad? Olen hästi kohanemisvõimeline inimene. Olen pidanud elus väga erinevate situatsioonidega kohanema, nii jalgpallis kui jalgpalliväliselt. Tippjalgpall on ikkagi tulemussport, tuleb leida selline tee, et võistkond teeniks ka punkte, aga kui küsida, millist mängu ma tahaksin mängida, siis ütlen nii, et mul on hästi palju olnud emotsionaalset ja praktilist sidet Hollandiga. Sealne filosoofia on lihtne: võistkond peab mängima mängu, mida on ilus vaadata, võitma stiilselt. Meil on ka siin Hollandi treenerid käinud, aga nad on siin vahel isegi kontrarünnakute peale mänginud. Tegelikult on see originaalne filosoofia ikkagi totaalne jalgpall, mis mulle meeldib. Et sellist mängu mängida, on vaja teatud tüüpi mängijaid teatud kvaliteediga. Siin tuleb palju tööd teha, et võistkond taktikaliselt ette valmistada, et nad oleksid võimelised palliga mängima ja õigeid otsuseid tegema. Mul on plaan mängijatega taktika poolt lihvida ja just seda otsuste tegemise poolt treenida. Kui taliturniir toimub, mängime seal tabeli tippude vastu ja seal näeme ära, kas me suudame natuke rohkem ise palliga mängida. Meie võistkond oli ka Rwandas üks väheseid, kes tõesti üritas palliga midagi ise ära teha. Ma ei taha ennast haipida, aga saime ka meedialt, pealtvaatajatelt ja isegi vastasvõistkondade juhtkondadelt kiita, et mängisime hästi. Sellest on ka kahju – usun, et kui hooaeg oleks Rwandas lõpuni mängitud, oleks mul olnud hea šanss seal mõnelt tippklubilt lepingupakkumine teenida. Mängisite küll hästi, aga jäite tabelis ikka tagumisse otsa. Kas asi oli mängijate kvaliteedis? Minu käe all mängis Heroes seitse mängu, millest saime ühe võidu, kolm viiki ja kolm kaotust. Kaotasime ainult esiviisiku meeskondadele. Üks kaotus läks kapteni kihlveopettuse nahka, üks

10. klassis käies alustas Jaanus Reitel esimest korda treeneritööd.

 Reitel Heroes FC pressikonverentsil. Foto: erakogu

mäng Police’i vastu oli selline, kus tundus, et kohtunikud olid vastastelt meelehead saanud. Seda kaotust ma taga isegi eriti ei nuta, sest nad olid meist tugevamad. Ühes mängus Mukura vastu, mille 0 : 1 kaotasime, olime selgelt paremad, aga kõik jäi realiseerimise taha. Mu põhiründaja mängis kõigis seitsmes mängus ja sai nende jooksul kirja ühe väravasöödu ja null väravat! Nii on jube raske mänge võita. Lõpuks jääb palju mängijate kvaliteedi taha. Kui sul on head mängijad, siis ei mängi sa tabeli lõpus. Kui tood Mourinho FC Kuressaaret juhtima, siis ma arvan, et medalit ikka ei tule. Näed sa töökohta Viljandi Tulevikus enda jaoks vaheastme või hüppelauana? Kuhu tahaksid välja jõuda? Olen ambitsioonikas inimene. Ma ei hakka muinasjutte rääkima, kuhu ma välja tahaks jõuda – eks elu näitab. Mul on omad plaanid ja eesmärgid, aga selleks peab ise vaeva nägema ja tööd tegema. Vahel peab õnne ka olema: tunnen, et kui koroonat poleks peale tulnud, oleksin praegu Rwandas ja veel kõrgemal ametis. Vaatame, kuidas meil Viljandis asjad lähevad. Vahel mängivad jalgpallis detailid suurt rolli – teed treenerina kõik hästi ära, aga ründajad ei löö võimalusi ära. Tuleb oma tööd professionaalselt teha, optimaalselt hästi ja loota, et asjad klapivad. Selle kohta on hea ütlus: inimesed maa peal planeerivad, jumal taevas naerab. Tahaksin liikuda samm-sammult ülespoole, eesmärk on ka ühel hetkel välismaale tagasi minna.

Hotellis ja logistikakeskuses

Üheks hooajaks

töötas Reitel Hollandis elades treeneritöö kõrvalt.

sõlmis Reitel Viljandi Tulevikuga lepingu. 2020 DETSEMBER JALKA

LUGEJA KÜSIB

Mart Poom: maailma parim väravavaht on Manuel Neuer! Jalka lugejate küsimustele vastab sedapuhku Eesti jalgpalli tõeline legend – endine väravavaht, praegune koondise väravavahtide treener ja omanimelise jalgpallikooli eestvedaja Mart Poom. Tekst: Raul Ojassaar

ntervjuus puudutab Poom oma mängijakarjääri, Inglismaa tippklubis Arsenalis pallimist, Eesti koondise hetkeseisu ning väravavahi ja väravavahtide treeneri töö spetsiifikat. Kes oli sinu suurim inspiratsioon? (@jaagup.lub) Väravavahtidest Peter Schmeichel. 1992. aastal, kui mina oma esimeses välisklubis KuPSis mängisin, tuli ta Taani koondisega Euroopa meistriks ja oli just siirdunud minu lapsepõlve lemmikklubisse Manchester Unitedisse. Ta tegi vägeva karjääri, hiljem Lissaboni Sportingus, Aston Villas ja Manchester Citys. Sain tema vastu mitu korda mängida. Mulle meeldis tema stiil, ta tegi julgeid väljatulekuid, domineeris oma karistusala. Tema avangud, väljavisked… Paljudele minu aja väravavahtidele oli ta eeskujuks. Üks kõigi aegade maailma paremaid kindlasti!

JALKA DETSEMBER 2020

Väravavahtide treeneri amet tähendab seda, et Poomil tuleb senimaani koondise juures olles kindad kätte ja putsad jalga tõmmata. Foto: Jana Pipar

LUGEJA KÜSIB Milline oli sinu emotsioon, kui said esimest korda kutse välismaale mängima minna? (Romet Luik) Peamine emotsioon oli kindlasti ootusärevus koos suure motivatsiooniga. Sellega oli tegelikult päris paras saaga. Kui Tallinna Sport 1990. aastal lagunes, oli väga segane aeg, perestroika ja mida kõike veel. Balti liiga eksisteeris ka vaid ühe aasta. Tänu Roman Ubakivi kontaktidele tundsid paar Soome klubi minu vastu huvi. Üks neist oli Soome kõrgliiga klubi Kuopion Palloseura. Käisin seal testimas ja nad tahtsid minuga lepingu sõlmida, aga selle eelduseks oli siis see, et saan Moskvast tööloa. Ajad olid aga keerulised, see venis ja venis, mul polnud mõtet seal passida, seetõttu tulin kevadel 1991. aastal Florasse Eesti esiliigat mängima. Lõpuks kui suve alguses tööloa sain, mängisin veel viimase mängu Tallinna Dünamo vastu, aga seal löödi mul lõualuu katki. Pärast sellest vigastusest paranemist läks trennis kohe parema põlve menisk ja mulle tehti karjääri esimene operatsioon. Augustis sai Eesti iseseisvaks. Kui lõpuks 1992. aasta alguses KuPSi jõudsin, oli see suur samm edasi – ühest küljest liigataseme ja treeningutingimuste näol, teisalt sain ma seal esimest korda väravavahtide treeneriga harjutada, Eestis mul ju seda võimalust polnud. Kõigele lisaks olin 20aastane ja elasin esimest korda perest eemal üksi.

ju oma kunagise lemmikklubi ja iidoli Schmeicheli vastu. Mõistagi ainus Premier League’i mäng Arsenali särgis, mille pidasin Portsmouthi, oma esimese Inglismaa klubi vastu, samuti see, kui sain esimest korda Arsenali esindusmeeskonna eest liigakarikas väljakule.

1992. aastal olid väravavahtide särgid sageli väga erksad ja värvikirevad. Foto: Lembit Peegel

18aastane Mart Poom ja 18aastane Karl Hein. Millistes elementides on noor Poom Heinast üle, millistes elementides aga Hein noorest Poomist üle? (Robert, Tabasalu) Raske võrrelda, sest ajad olid teised. Nagu enne ütlesin, sain spetsiaalset väravavahtide treeningut alles 20aastaselt, kui Soome läksin. Kindlasti on Karl Jakob jalaga mängus parem, kui mina seda olin. Samuti näiteks blokitehnikas, mida minu ajal isegi ei tuntud ja ei treenitud. Minu areng oli hilisem, sest sain alles nii hilja erialast trenni teha. Usun, et enamikus elementides on Karl Jakob Hein parem kui mina 18aastaselt. Üheks minu tugevaks küljeks olid tsenderdustele väljatulekud, ma usun, et seal saab Karl kindlasti juurde panna. Usun, et tal on minu ees eelis, tal on eeldused jõuda minust veel kaugemale. Kes on hetkel maailma parim väravavaht? Nimeta oma esikolmik. (Tarmo) Mulle meeldib väga Manuel Neuer. Tema stiil natuke sarnaneb mu kunagise iidoli Schmeicheli omaga, pean teda juba aastaid maailma parimaks. Nüüdse Meistrite liiga võiduga tõestas ta seda veelgi, ta pidi finaalis ka mitu head tõrjet tegema. Tema panen esikohale. Teist ja kolmandat numbrit on juba keerulisem valida, siin on mitu väga tugevat väravavahti. Kui Premier League’i vaadata, siis Alisson mulle meeldib, ka David De Gea, kes ei ole aga viimastel aastatel enam nii kindel olnud. Paneksin Alissoni teisele kohale, aga kolmanda koha peale on mitu kandidaati: Thibaut Courtois, Ederson, Hugo Lloris, Marc-André ter Stegen, Jan Oblak… (Mõtleb pikalt – toim.). Paneme Oblaki kolmandaks.

Parim mäng, mille oled mänginud? (@_h_e_i_n_r_i_c_h_) Neid on mitu, aga mõned nendest on tähenduslikud mängud. Üks, mis meelde tuleb, oli 1. jaanuaril 2001 Derby County eest Evertoni vastu. Mõni mäng on selline, kus oled in the zone, kõik tuMida väravavaht teeb, kui mängitakse leb välja, kõik otsused on õiged „Mõni mäng on selline, kus nõrgema vastase vastu ja vastasel ei ja näed mängu enda ees aegluuoled in the zone, kõik tuleb ole võimalusi? (@solnaskoskar) bis. Kahjuks ei ole selliseid mänge väga palju, aga neid tuleb nautida. Kes välja, kõik otsused on õiged Kõige tähtsam on keskendumine. Loomulikult pead juhendama, mängu sees on tippsporti teinud, teavad seda tunnet. ja näed mängu enda ees püsima ja kogu aeg mõtlema oma positLoomulikult on ka teisi mälestusaegluubis.“ sioonile. Vahel on sellised mängud kõige väärseid mänge: Eesti koondise esimeraskemad – sinu teeneid võib vaja olla viimasel mine mäng pärast taasiseseisvumist, kui tegime 1 : 1 nutil ja pead siis valmis olema. Kogu aeg fookuses viigi Sloveeniaga. Monacos 0 : 0 Šotimaaga, mis olemine on ka omaette oskus. Seda aitab teha pidev avas mulle tee Premier League’i Derby Countysjuhendamine ja rääkimine, oma väravajoonele nina se. Debüüt Derby eest Old Traffordil Manchesnokkima ei saa jääda. Isegi kui füüsilist sekkumist ter Unitedi vastu, mille võitsime – mängisin seal

2020 DETSEMBER JALKA

LUGEJA KÜSIB trenni, pärast seda või mõnel vabal päeval. pole vaja, tuleb kogu aeg mängus sees olla. Võistkonna treeningud ja harjutused tuleb läbi Seoses väravavahtide arenguga on oluline ka vämõelda: kus saaks väravavahti paremini kaasata, ravavahtide treenerite tase. Millised sammud, et ta ei peaks ainult väljakumängija rollis jalaga nii akadeemiliselt kui ka kogemuste ja praktimängu arendama ning saaks ka väravavahi positka põhiselt, on kõige olulisemad väravavahtide sioonile vajalikke otsuseid ja tehnikaid harjutada? treeneri arenguks? (Artur Lõhmus) Treeneri puhul oleneb palju ka sellest, kui palju Kindlasti aitab see, kui oled ise väravavaht olnud ta soovib ennast väravavahtide treenija tunned selle positsiooni detaile ja mise osas arendada – põhitõed võiks nüansse, seda, millise pinge ja vastutuse vähemalt selged olla, et treener oskaks see kaasa toob. Ega muud polegi – kusväravavahte trennis ja mängude ajal jukilt tuleb pihta hakata, näiteks noorte hendada ja tagasisidet anda. treenimisest. Eestis on ka EJLi värava„Kogu aeg fookuses olemine Samuti saab ehk teha koostööd vahtide treenerite litsentsi koolitus ja limõne teise klubiga, kus väravavahtide saks oleme läbi viinud ka ühe UEFA kõron ka omaette oskus. treener on, ja korra-kaks nädalas saageima väravavahtide treeneri litsentsi Seda aitab teha pidev ta oma noored väravavahid võimalusel koolituse. Lootsime sel sügisel alustada juhendamine ja rääkimine, teise klubisse, kus nad saaksid väravaväravavahtide UEFA B-litsentsi koolituoma väravajoonele nina vahtide trenne teha. sega, aga nüüd lükkub see järgmisesse aastasse. Tuleb käia koolitustel ja isenokkima ei saa jääda.“ Mida teeks Mart Poom jalgpalliliidu ennast harida: tänapäeval on võimalik presidendina teistmoodi kui praegune presiväga palju infot saada internetist, käia väravavahdent? (Roomet Saadi) tide treenerite konverentsidel, kuulata webinar’e, Mul ei ole olnud ambitsiooni saada jalgpalliliivaadata teisi treenereid jne. Tuleb treenimisega du presidendiks. Ma arvan, et see on väga-väga alustada – täpselt nagu muu treeneriameti puhul, raske ja tänamatu töö. Usun, et Aivar Pohlak on arened läbi oma kogemuse. See on järjepidev töö praegu ainus inimene Eestis, kes sellesse ametisja enesetäiendamine. Väga tähtis on ka see, et see se sobib ja sellega hästi hakkama saab. Loomutöö peab sulle meeldima. likult tahame alati kõik spordis paremat, aga me ei saa panna vastutust ainult ühe inimese õlule. Kuidas saaksid sinu hinnangul noorte väravaSee on tegelikult kogu Eesti Jalgpalli Liidu kui vahtide taset tõsta väiksemad klubid, kel väravaorganisatsiooni ja kogu Eesti ühiskonna ja jalgvahtide treenerit palgal ei ole? (Triin Vellemäe) Wembley pallikogukonna ühine pingutus ja vastutus. AiHea küsimus. Mainisin enne, et mul polnud ka staadionil nult kõik koos – riik, kohalikud omavalitsused, noorena väravavahtide treenerit. Väga palju sõlInglismaa Eesti Jalgpalli Liit, klubijuhid, ametnikud, toetatub võistkonna treenerist: kas tal on sellist tahet, koondise vastu jad, treenerid, mängijad, taustajõud, kohtunikud, pühendumust ja fanatismi, et leida noortele väramängimas. fännid – saame Eesti jalgpallikultuuri arendada ja vavahtidele aega lisatrenniks, kas enne võistkonna Foto: Lembit Peegel selle taset tõsta. Lõpuks jõuame selleni, milline on meie infrastruktuur, kui palju on meil haritud ja professionaalselt töötavaid treenereid, kui tugev on meie liiga, milline on treeningute kvaliteet, kui pühendunud on meie mängijad ning kas noored ise tahavad paremaks saada, kui palju on nad nõus individuaalselt harjutama, kuidas nad oma vaba aega sisustavad, kuidas toituvad, puhkavad jne. Kui kõik koos töötame targalt, pühendunult, professionaalselt, kirega ja kõrgete eesmärkidega, siis kindlasti tõuseb ka Eesti jalgpalli tase. Aga kui pean nimetama ühe asja, mida tahaksin muuta, siis mina pooldan ainult ühte esiliigat 16 võistkonna ja 30 mänguga hooajal. Kas Eesti koondisel on puudu Raio Piiroja sugusest liidriomadustega mängijast? (Anu, Tallinn) Ma usun küll. Häid liidreid ei ole kunagi palju. Kui ise mängisin, õnnestus mul Raioga koos mängida ja loodan, et ka mind peeti liidriks. Hiljem võttis mu kindad üle Sergei Pareiko, kes oli ka kindlasti liider. Lisaksin siia nimekirja ka Martin Reimi, Konstantin Vassiljevi ja Ragnar Klavani. Võibolla

JALKA DETSEMBER 2020

LUGEJA KÜSIB mängus paremini keskenduda. Mina käisin ise ka metsas jooksmas, eriti suvel, kui meil oli paus ja olin Eestis. Tegin ise korraliku ettevalmistuse. Tänapäeval väravavahid võibolla hooaja ettevalmistuse ajal nii palju ei jooksegi – erinevalt väljakumängijatest minnakse kiirelt üle palliga spetsiifilistele harjutustele. Ma arvan aga, et kui oled füüsiliselt tugev ja vastupidav, siis tunned ennast treeningutel ja mängudes paremini, see annab hea fiilingu ja enesekindluse. Muidugi on kiirus, plahvatuslikkus, reaktsioon, hüppevõime ja kehaline jõud lõpuks väravavahile ikkagi olulisemad kui aeroobne vastupidavus.

ei ole aeg veel küps, et uued nooremad mängijad oleksid valmis liidrivastutust ja -koormat enda õlgadele võtma. Kui neile aega anname ja neid toetame, siis usun, et küll uued liidrid esile tõusevad. Milline Inglismaa klubi jättis kõige parema mulje? (@ikoonmarten) Arsenal oli muidugi täielik tippklubi. Need kaks aastat mängijana ja üks abitreenerina… Nende koosseis oli võimas, taustajõudu rohkem, treeningutingimused suurepärased ja sel ajal koliti ka ju uuele Emiratesi staadionile. Legendaarne peatreener Arsène Wenger. Sellest on väga head mälestused. Kus mind aga kõige rohkem armastatakse, on ikkagi Derby County. Seal olin kauem ka, peaaegu kuus aastat. Viis hooaega Premier League’is, korra õnnestus mul ka hooaja parimaks mängijaks saada. Seal tegin suures jalgpallis läbimurde. Vaatamata raskele algusele jättis ka Sunderland tegelikult sügava mulje ja suurepärase mälestuse, sest Sunderlandiga võitsime me Championshipi, jõudsime Inglismaa karika poolfinaali ja nende eest lõin ma ka oma ainukese värava. Mul on selles suhtes olnud õnnelik karjäär, et mitmest klubist on häid mälestusi. Kui peaksin valima, et kus on südamel kõige soojem, siis ikkagi Derby.

Olen aru saanud, et vihud endiselt ka ise hirmsat moodi trenni. Kui tihti praegu jõusaalis või mujal trenni teed? Kas väravavahtide treener peab ise heas vormis olema? (Indrek, 1995. aastal mängus Leedu vastu. Esiplaanil pole mitte Ken, vaid ikka Risto Kallaste! Foto: Lembit Peegel

Tallinn) Enam ei jõua nii palju teha, kui tahaks! Proovin ikka kolm-neli korda nädalas teha ja mitmekülgne olla – mulle meeldib jõusaalis käia, tennist mängida, vahel käin jooksmas, suvel rattaga sõitmas ja talvel suusatamas, kui lund on. Ma usun küll, et väravavahtide treener peab olema heas füüsilises vormis, sest meie töös tuleb otseselt käed külge panna ja treeninguid läbi viia. Mida nooremad on juhendatavad, seda rohkem peab neid aitama, sest nad ei pruugi suuta ise nii kvaliteetselt palle lüüa. Mulle aga meeldib heas füüsilises vormis olla, see annab hea enesetunde ja rohkem energiat. Töökohustusi on mul ju palju.

Milline inimene oli Thierry Henry Arsenali päevilt? (@marko_johanson) Ta oli ikka tipp-tippmängija, ilmselt parim mängija, kellega koos olen mänginud. Väga tugev isiksus, väga enesekindel, aga samas saime hästi läbi – ma arvan, et ta austas mind, sest olin varem tema vastu häid mänge teinud ja ta nägi ka mu professionaalsust treeningutel. Ta oli viisakas, austas teisi ja oli selline, nagu tippmängija olema peab. Ta ei „Enne koroonat mängisime käinud ringi, nina püsti, vaid keskendus Nõmme Unitedi treeneritega oma karjäärile.

Ukraina koondisel oli hiljuti olukord, kus mitu väravavahti olid koroonaviiruse tõttu väljas ja nende väravavahtide treener, 45aastane Oleksandr Šovkovski nimetati sõprusmängus Prantsusmaaga vahetuspingile. Kas oleksid ka ise valmis mõnes mängus korra nädalas jalkat, aga pingi peal varuväravavaht olema, kui Platsimängija käib metsas jooksmas, nüüd meeldib mulle pigem seda oleks koondisel ootamatult vaja? et jaksaks platsil 90 minutit joosta. Kui väljakul joosta, väravasse (Rauno, Tartu) oluline on vastupidavus väravavahil ja kui palju tegeletakse nende puhul selle enam nii väga ei kisu. Aga kui Meil oli novembrikuise koondiseakna jooksul selles osas väike arutelu. Matarendamisega? (@renezahkna) on vaja, siis on vaja!“ vei Igonen vigastas ennast Põhja-MaVastupidavus on väravavahil oluline seekedoonias päev pärast mängu ja pidin treeningu pärast, et väravavahtide treeningud on väga inlõpus sekkuma. Ta oli küll Gruusia vastu pingil, tensiivsed ja füüsiliselt raskemad kui mängud. Kui kuid ei oleks olnud võimeline mängima. vastupidavust ei ole, ei jõua lihtsalt trenni teha! Kui Ma ise aga väravavahitrenni kui sellist enam ei meeskond teeb näiteks löögiharjutusi ja oled üksi tee ega jalgpalli ei mängi. Enne koroonat mängiväravas, nagu ma noorena Lõvides olin, siis puhata sime Nõmme Unitedi treeneritega korra nädalas ei saa ja peab olema korralik vastupidavus. Värajalkat, aga nüüd meeldib mulle pigem väljakul vavahtide trenn on põhimõtteliselt kiirusele üles joosta, väravasse enam nii väga ei kisu. Aga kui on ehitatud, aga peab olema ka üldist vastupidavust vaja, siis on vaja! (Naerab – toim.). ja kiiruslikku vastupidavust. Selle abil suudad ka

2020 DETSEMBER JALKA

KOONDIS

Kolm viiki, kolm kaotust. Eesti taas alagrupi viimane

Rahvuste liiga teine hooaeg oli Eesti koondisel suures plaanis esimesega sarnane: alagrupi viimast kohta vältida ei õnnestunud. Nüüd tuleb loota, et ajalugu kordub ka selles osas, et grupi viimane koht ei tähenda meile D-liigasse langemist. Tekst: Raul Ojassaar | Foto: Jana Pipar

JALKA DETSEMBER 2020

Viik, mis maitses nagu kaotus. 0 : 0 mängus Gruusiaga ei suutnud skoori teha ka Rauno Sappinen, kelle esiletõus on üks väheseid tõeliselt positiivseid asju, mille koondis sellest sügisest kaasa võtab.

KOONDIS

Aasta parima jalgpalluri valimine – hooaja tipphetk? Kui üldjuhul on jalgpalligalal aasta parima meesjalgpalluri väljakuulutamine olnud suuresti formaalsus, sest võitjat saab juba väga tugevalt ette aimata, siis tänavustest valimistest tõotavad selles plaanis kujuneda ühed viimase aja põnevamad. Objektiivselt kõige kõrgemal tasemel mängiv Ragnar Klavan on koduklubis langenud vahetusmeheks ja koondise eest ei mänginud – seitsmes järjestikune tiitel võib seetõttu tal käest libiseda. Kui eelmisel hooajal jäi Konstantin Vassiljev Klavanile suhteliselt napilt alla, siis tänavu ei ole pealtnäha ühtegi kindlat ja konkreetset „alternatiivset“ kandidaati, kes võiks kindla peale esikohale pretendeerida. Selle asemel võime näha väga tihedat rebimist: kui mullu sai näiteks esikohapunkte viis mängijat, siis ei maksa imestada, kui tänavu teenib vähemalt ühe esikohahääle rohkem mängijaid kui kunagi varem. Oma argumendid võiksid peale Klavani ja Vassiljevi olla kindlasti näiteks Rauno Sappinenil, Karl Jakob Heinal, Georgi Tunjovil, Karol Metsal, Joonas Tammel, Vladislav Kreidal ja ehk ka Märten Kuusel. Kümmekond nime! Üllatusi oleme valikute seas alati näinud, seda enam, et sel aastal valib parimat koguni 70 žüriiliiget.

MM-valikturniir: keda soovime vastaseks? Juba enne novembrikuiseid koondisemänge oli matemaatiliselt kindel, et Eesti koondis jääb 7. detsembril toimuvaks MM-valikturniiri alagruppide loosimiseks tugevuselt viiendasse loosipotti. Viimastes Rahvuste liiga mängudes olid aga viimased asetused mitmel pool veel lahtised: näiteks suutis vaid ühe edetabelipunktiga (!) bosnialasi edestada Soome, kes leiab end seeläbi suisa kolmandast loosipotist. Kas kellelgi oleks vastuväiteid alagrupile, kus saaksime vastasteks Taani, Slovakkia, Soome, Luksemburgi ja San Marino? Samal ajal on võimalik ka näiteks üliraske grupp Prantsusmaa, Poola, Venemaa ja Bosniaga. Kõik selgub juba 7. detsembril! Loosipott 1: Belgia, Prantsusmaa, Inglismaa, Portugal, Hispaania, Itaalia, Horvaatia, Taani, Saksamaa, Holland. Pott 2: Šveits, Wales, Poola, Rootsi, Austria, Ukraina, Serbia, Türgi, Slovakkia, Rumeenia. Pott 3: Venemaa, Ungari, Iirimaa, Tšehhi, Norra, Põhja-Iirimaa, Island, Šotimaa, Kreeka, Soome. Pott 4: Bosnia ja Hertsegoviina, Sloveenia, Montenegro, Põhja-Makedoonia, Albaania, Bulgaaria, Iisrael, Valgevene, Gruusia, Luksemburg. Pott 5: Armeenia, Küpros, Fääri saared, Aserbaidžaan, Eesti, Kosovo, Kasahstan, Leedu, Läti, Andorra. Pott 6: Malta, Moldova, Liechtenstein, Gibraltar, San Marino. Muide, MM-valikturniiri playoff-faasi pääseb peale kõikide valikgruppide teise koha omanike veel ka kaks parimat Rahvuste liiga alagrupivõitjat, kes oma valikgrupis esimese kahe sekka ei jõua. Praeguse seisuga paistab, et nendeks võistkondadeks võiksid olla Wales ja Austria, sest Prantsusmaa, Belgia, Itaalia või Hispaania jäämine valikgrupi esimese kahe seast välja oleks suurüllatus. Walesi ja Austria selja taga ootavad järjekorras Tšehhi ja Ungari.

ui vaadata kuivi fakte, siis ei olnud meie jaoks kahel Rahvuste liiga alagrupiturniiril suurt vahet. C-liigas saime oma alagrupis viimase koha mõlemal puhul. Väravate vahe oli eelmine kord 4 : 8, sedapuhku 5 : 9. Eelmisel korral kuuest mängust neli kaotust, seekord kolm kaotust. Eelmine kord üks võit, seekord null – aga mäletame hästi, et eelmise korra võit tuli võõrsil Kreeka üle kohtumises, mis oli oma tähenduse poolest sisuliselt sõpruskohtumine. Oluline vahe tuleb aga sisse siis, kui vaatame, kes meil vastas olid. 2018. aastal pistsime rinda Soome, Ungari ja Kreekaga, sedapuhku aga Armeenia, Põhja-Makedoonia ja Gruusiaga. Kõik kolm meie seekordset alagrupikaaslast kuulusid eelmisel hooajal D-liigasse, mis oli toona praegusest laiem. Kuigi mäng Thbilisis lõppes viigiga, mis paberi peal nii halb välja ei näegi, oli kahju näha, kuidas Eesti ei suutnud Gruusia-suguse meeskonna vastu isegi väravavõimalusi luua. Mängu vaadates võis tunduda lausa uskumatu, et vaid viis aastat tagasi tegime (jah, küll maavõistlusmängus ja koduväljakul) selsamal vastasel seisuga 3 : 0 selja prügiseks. Neid mänge ei saa võrrelda, ütlete? Mõnes mõttes isegi saab. Gruusia ridades jooksid nii 2015. aasta mängus kui nüüdses novembrikuu mängus Eesti vastu platsile lausa kuus mängijat, sealhulgas väravavaht Giorgi Loria, kaitseliini liider Guram Kashia, kapten Jaba Kankava, lisaks veel Otar Kakabadze, Valeri Qazaishvili ja Gia Grigalava. Eesti poolelt tegid mõlemas mängus kaasa Artur Pikk, Karol Mets, Konstantin Vassiljev ja Rauno Sappinen. Vahe tuleb sisse aga sellest, et Eesti poolelt käisid viis aastat tagasi platsil veel näiteks Mihkel Aksalu, Enar Jääger, Ragnar Klavan, Gert Kams, Aleksandr Dmitrijev, Ats Purje ja Joel Lindpere. Nende jälgedes ei ole praegused noored suutnud astuda, vähemalt veel mitte. Toona, selles 3 : 0 võidumängus tundus olukord väga lubav: skoori tegid 22aastane Artur Pikk ja 21aastane Maksim Gussev, Sappinenil ja Nikita Baranovil oli tegu sootuks debüüdiga. Kurb, et viie aastaga on jõudude vahekord sedavõrd muutunud, et meil on põhjust grusiine karta. Mõnes mõttes võiks ju öelda: miks me üldse arvame, et peaksime Gruusiat, Armeeniat ja Põhja-Makedooniat võitma? Oleme kõigist nendest riikidest väiksema rahvaarvuga. Kõikides nendes riikides on kõrgliiga publikuarvud (mis näitavad päris hästi ära kohalike elanike suhtumise jalgpalli) olnud alati Eesti omadest paremad. Kui Rahvuste liiga divisjonid pandaks paika koduliiga vaadatavuse järgi, jääkski Eesti Euroopa viimase seitsme sekka ehk D-liigasse. Äkki on viga meie ootustes, mitte jalgpallikoondises? Virisemise asemel (või kui keegi väga tahab, siis virisemise kõrval) peaksid jalgpallihuvilised oma sammud staadionile seadma. Ja sõbrad kaasa võtma! Kohaliku jalgpalli ja selle kaudu klubide ja mängijate taseme tõstmiseks on see vaat et kõige lihtsam moodus. 2020 DETSEMBER JALKA

TARISTU

Uus aasta toob

jalgpallihalli nelja linna

ärgatava arengu puhul Eesti jalgpallitaristus puhus Jalka juttu Eesti Jalgpalli Liidu peadirektori Tõnu Sireliga, kes on jalgpallihallide projekti juures olnud algusest peale. Sirel võtab muiates alustuseks laualt pisut

Tartu Tammeka saab järgmisel talvel loodetavasti treenida ja mängida juba Tartus asuvas jalgpallihallis.

JALKA DETSEMBER 2020

vanavõitu välimusega brošüüri – see on jalgpalliliidu infrastruktuuri arengukava aastast 2011. „Täismõõtmetega jalgpallihallid: Tallinnasse neli tükki, Tartusse kaks, lisaks Narva, Pärnusse, Viljandisse, Paidesse, Rakverre ja Kuressaarde. Mõnedes maakondades piisab ka poole väljaku suurustest hallidest,“ loeb ta ette. „See oli aastal 2011! Nüüd oleme jõudnud nii kaugele, et järgmisel aastal valmib neli esimest halli. Jalgpall on ühiskonnas jõudnud tähtsale kohale. On aru saadud, et see on oluline vahend, kuidas inimeste tervist tagada.“ Kui paberil olev plaan Eestimaa vutihallidega täita pärineb juba 2011. aastast, siis praegusele projektile on Sireli sõnul eelnenud kolme-nelja aasta pikkune eeltöö poliitikutega. Seda on juhtinud jalgpalliliidu president Aivar Pohlak. „Aivar

TARISTU on selle aja jooksul väga aktiivselt poliitikutega suhelnud ning riigile tõestanud, et neid halle on vaja ja see projekt õigustab ennast. Sealjuures käisid läbirääkimised kõikide parlamendi erakondadega, poliitilisi eelistusi selles osas ei olnud.“ Kui viimaste riigikogu valimiste järel moodustati koalitsioon, õnnestuski võimuerakondadel jalgpallihallide rajamine koalitsioonileppesse sisse kirjutada. Isegi koroonaviiruse pealetung ei ole plaani takistanud. „Võibolla mõjus see isegi mõnes mõttes hästi, sest kriis eeldas süsti majandusse. Keegi ehitab, keegi teeb – see annab firmadele ja inimestele tööd,“ arutleb Sirel.

Üks väljak juurde, mitte vana asemele

Esimesed neli halli rajatakse 2020. aasta eelarvest uuel aastal – need kerkivad Tartusse, Viljandisse, Raplasse ja Haapsallu. Esimesena just nende nelja linna kasuks otsustati kompromissina poliitiliste ja jalgpalliliste eelistuste vahel. Raplas rajatakse pneumohall sel suvel valminud kunstmuruväljaku kohale, kuid mujal ehitatakse vutikuplid nii-öelda tühja koha peale. See tähendab, et need linnad saavad ühe jalgpalliväljaku juurde, selle asemel et olemasoleva väljaku kohale lihtsalt katus püstitada. „Meie printsiip on algusest peale olnud see, et rajataks jalgpalliväljak koos halliga, sest tahame ruutmeetreid juurde saada,“ märgib Sirel. Kuigi lähiaastate jooksul ehitatakse üle Eesti enam kui kümme samasuguse funktsiooniga jalgpallihalli, ei tule need kõik siiski päris ühe-

sugused. Kultuuriministeerium ja jalgpalliliit annavad ette tehnilised näitajad ja üldised põhimõtted, muu on aga juba kohalike omavalitsuste otsustada. „Kõikide puhul on tegu pneumohallidega. Ette on antud omadused, millele need vastama peavad, nagu näiteks väljaku ja halli mõõtmed, membraani tõmbetugevus ja soojapidavus, aga arhitektuuriline lahendus on iga linna enda otsustada – alates sellest, kuidas ehitis konkreetsesse kohta sobitub, kuni selleni, kas juurde ehitatakse abihooneid või muud taolist,“ selgitab Sirel. Pneumohalli lahendus tähendab seda, et erinevalt näiteks Lillekülas asuvast jalgpalliliidu hallist puhutakse halli kompressoritega sisse rõhk, mis „kuplit“ üleval hoiab. Sarnaseid lahendusi on praegu kasutatud näiteks Tallinnas Sõle spordikeskuses, Lasnamäe kergejõustikuhalli kõrval Vikerlase tänaval ja Männikul Nõmme Unitedi kompleksis. „Meie jaoks on oluline, et sarnaselt Sõle, Vikerlase ja Männiku hallidega oleksid uutel hallidel kuplid mahavõetavad – suvel võetakse kuppel maha, talveks pannakse taas peale. See annab võimaluse neid väljakuid ka suvel kasutada, sest teame, et meie kliimas muutub hall suvel päris palavaks.“ Sirel lisab, et olulise põhimõttena rajatakse uued hallid koolide lähedusse. „See oli meie üks põhimõte, neli esimest halli ongi kõik koolidega seotud. See tähendab, et seal on ka hommikuti tegevust.“

2020 DETSEMBER JALKA

TARISTU Viljandi teistest ees

Kui Tartus, Raplas ja Haapsalus on hallide rajamine hetkel veel eelprojekti koostamise faasis, siis Viljandis on halli ja staadioni ehitamise riigihange juba välja kuulutatud – selles mõttes ollakse teistest linnadest pisut ees. Sellest hoolimata arvestatakse praegu sellega, et järgmiseks talveperioodiks oleksid kõik neli halli valmis. „Kõikide huvi on see, et esimesed hallid saaksid valmis järgmise aasta novembriks – siis saaks neid juba järgmisel talvel kasutada,“ selgitab Sirel. Iga halli püstitamist toetab riik 1,5 miljoni euroga. „Minimaalne vajadus hall püsti panna on riigi poolt tagatud. Kui linn tahab sinna midagi juurde teha, midagi uhkemaks või võimsamaks, siis paneb raha juurde kohalik omavalitsus. Jalgpalliliidu roll on kogu projekti koordineerimine, nõustamine ja jalgpallilise sisendi andmine.“ Vutiliidu peadirektori sõnul on järgmised neli halli juba planeeritud 2021. aasta eelarvesse – need peaksid seega valmima 2022. aasta lõpuks. „Järgmised neli halli peaksid tulema Rakverre, Jõhvi, Kuressaarde ja Pärnusse. Oleme kõigi nende omavalitsustega kontaktis ning uute hallide jaoks on kohad juba välja vaadatud.“

Kuhu kerkivad järgmise kahe aasta jooksul uued vutihallid?

Tartusse rajatakse lähiajal praeguse Annelinna kunstmuruväljaku vahetusse lähedusse suisa kaks kõrvuti asetsevat jalgpallihalli. Esimesena kerkib eskiisil vasakul asuv pneumohall. Tartu linn kavatseb selle kõrvale hiljem rajada statsionaarse vutihalli. Eskiis: Margit Aule, KAOS Arhitektid OÜ

TÕNU SIREL: „Jalgpall on ühiskonnas jõudnud tähtsale kohale. On aru saadud, et see on oluline vahend, kuidas inimeste tervist tagada.“

Rapla jalgpallihall ehitatakse sel suvel avatud uue kunstmuruväljaku kohale.

JALKA DETSEMBER 2020

TARISTU

Viljandi jalgpallihall kerkib Männimäele Jakobsoni kooli lähedusse. Pärnus tuleb jalgpallihall kavandatava jalgpallikompleksi ühe osana Härma tänava algusesse.

Rakveres tuleb jalgpallihall Rakvere ametikooli vahetus läheduses asuvale tühermaale, mis asub ametikooli praeguse staadioni kõrval.

Haapsalu jalgpallihall ei kerki tegelikult Haapsalu linna piiride sisse, vaid hoopis selle kõrval asuvasse Uuemõisa külla mõisa kõrvale. Sealsamas on ka Uuemõisa lasteaed-algkool, mis saab halli võimlana kasutada.

1,5 miljonit eurot on ühe jalgpallihalli baasmaksumus, mille tasub riik.

Jõhvis plaanitakse kesklinnas praeguse staadioni kõrvale ehitada veel kaks jalgpalliväljakut, millest üks saaks endale kuppelkatte.

Kuressaares kavandatakse vutihalli praeguse kunstmuruväljaku juurde, et tekiks üks jalgpallikompleks. Sealsamas asub ka Kuressaare gümnaasium.

105 x 68 meetrit

Neli

ehk täismõõtmetes plats peaks lõpuks mahtuma iga halli sisse. Ruumipuuduse korral on aktsepteeritav ka 100 x 64 meetri suurune väljak.

täismõõtmetes jalgpallihalli on Eestis praegu, kõik need asuvad Tallinnas.

2020 DETSEMBER JALKA

ANNIKA

Annika – Hõbepalli noorem õde

Tänavu juba 26. korda välja antav Hõbepalli auhind saab endale õe – Eesti jalgpalliajakirjanike klubi (EJAK) annab esimest korda välja ka naistekoondise eest löödud ilusaima värava auhinna, mille nimeks on Annika. Tekst: Indrek Schwede | Foto: Hendrik Osula

uhinna nimele andis inspiratsiooni kunagine Eesti koondise kapten, 2001. aastal 21aastaselt liiklusõnnetuses hukkunud Annika Tammela. Eesti koondis oli selleks ajaks pidanud 32 maavõistlust, millest Tammela oli osalenud vähemalt 27s ja löönud vähemalt ühe värava. Kõhklus tuleneb asjaolust, et nelja mängu puhul pole naiskonna koosseis teada ja ühe mängu puhul puudub teave ka eestlannade värava autori kohta. Kuna Tammela oli naiskonna püsiliige ja puudus kindlalt vaid ühest mängust, on tõenäoline, et ta võis koondist esindada 31 kohtumises. Värava lõi keskpoolkaitsjana tegutsenud pärnakas koondise kõigi aegade esimeses võidumängus, kui Kehtna staadionil alistati 1997. aastal Türgi 5 : 1. Eesti meistrivõistlustelt võitis Tammela Pärnu Centrali ridades kolm kulda ja hõbeda, Pärnu Wiikingiga hõbeda ja pronksi ning Pärnu JKga hõbeda. Meistrivõistlustel skooris Tammela 96 korral. Kolmel aastal oli ta Eesti meistriliigas väravaküttide edetabelis kolmas. 1999. aastal valiti Tammela Eesti parimaks naisjalgpalluriks. Debüüdi meistriliigas tegi Tammela 14aastaselt ja A-koondises 15aastaselt. Traagiline kokkupõrge jalgrattal liigelnud jalgpalluri ja veoauto vahel lõpetas Tammela elu viis päeva enne tema 22. sünnipäeva. Tema mälestuseks korraldas jalgpalliliit mängu koondise ja Pärnu JK vahel.

Perekond on auhinna nimega nõus

Ajakirja trükkimineku hetkeks on Eesti naistekoondisel pidamata veel aasta kaks viimast mängu Türgi ja Sloveenia vastu. Seni on 2020. aastal löödud kaks väravat – mõlemad omamoodi ilusad, mõlema autoriks Kristina Bannikova.

Mõte anda naistele välja samaväärne auhind kui Hõbepall on EJAKi liikmete peas liikunud ammu. Käesoleva aasta alguses jõudsime kindla otsuseni asi ära teha. Kaalumisel oli ka võimalus valida Hõbepalli laureaat nii meeste- kui naistekoondise väravate hulgast. Lõpuks leidsime, et Hõbepall on saanud toimivaks traditsiooniks ning et naistekoondise väravad ja naistejalgpall tervikuna saavad suuremat tähelepanu eraldi konkureerides ja ainuomase nimetusega auhinna korral. Arutlustes esile kerkinud Annika nime kaalusime hoolikalt läbi. Võtsime ühendust Annika Tammela perekonnaga ja rääkisime oma plaanist. Perekond oli nõus. Oluline on rõhutada, et tegemist pole Annika Tammela nimelise või otseti talle pühendatud auhinnaga. Seos konkreetse jalgpalluriga on sümboolne. Käesoleva aasta Hõbepall ja Annika antakse välja 2021. aasta 2. jaanuaril.

Hõbepalli ja Annika statuut Mõlemal auhinnal on ühesugune statuut, mille kohaselt antakse see jalgpallikoondise eest kalendriaasta jooksul löödud ilusaima värava autorile. Arvesse lähevad kõik A-koondise tiitlimängudel ja ametlikel maavõistlustel löödud väravad. Mitteametlikeks maavõistlusteks on koondisemängud klubidega, mõne riigi regiooniga või FIFAsse mitte kuuluva riigiga. Auhinda annab välja Eesti jalgpalliajakirjanike klubi, millel on praeguseks 36 liiget.

JALKA DETSEMBER 2020

Foto: John Clifton, Sportimage / PA Images / Scanpix

MĂźncheni Bayern

Poola

Robert Lewandowski

Foto: Alex Livesey, PA Wire / PA Images / Scanpix

Eesti meister 2020 Tallinna FC Flora

Foto: Brit Maria Tael / Soccernet.ee

Esimene rida vasakult: Silja Goroško, Anastasia Ivanova, Anastasia Dodeltseva, Simona Põlismäe, Getriin Strigin, Getter Saar, Kristiina Tullus, Siret Räämet, Ariina Mürkhain, Jessika Uleksin, Liis Lepik, Kelly Rosen, Katrin Loo, Kethy Õunpuu. Tagumine rida vasakult: füsioterapeut Martin Seeman, Marta Raidna, abitreener Magnus Rosen, Valeria Liik, Elis Soodla, Kristina Teern, Gabriela Busch, Victoria Vihman, Maarja Saulep, Maarija Mikiver, Kärt Mere. Pildilt puudu: peatreener Aleksandra Ševoldajeva.

Everton

Kolumbia

James RodrĂguez

Foto: Alexander Hassenstein, POOL/Scanpix

Manchester United

Portugal

Bruno Fernandes

MIKS?

Miks kannavad mõned treenerid platsi ääres dresse, teised ülikonda? Tekst: Raul Ojassaar | Foto: Jana Pipar

õned jalgpallisõbrad on öelnud, et vutitreenerid saab küllaltki lihtsalt jaotada kaheks: ühed kannavad platsi ääres mängu jälgides dresse või muid spordiriideid, teised on aga viisakalt riides ja vahel suisa ülikonnas. Kas dressides treenerid ei viitsi lihtsalt viisakamat riietust selga ajada või tahavad ülikonnas juhendajad ennast lihtsalt tähtsana tunda? Miks on mõnel peatreeneril peale spordiriiete suisa korkidega putsad jalas? Stiile on väga erinevaid ning mõni treener võib olla ühes mängus üht-, teises teistmoodi Karikatuur: Margus Kontus riides. Niisiis – miks kannab osa treenereid platsi ääres dresse, teine osa aga ülikonda? Vastab endine Eesti koondise peatreener ja Viimsi MRJK juhataja Martin Reim, kes on ise platsi ääres esindanud mõlemat sektsiooni: „Ei ole ju kuskil ette kirjutatud, mida treener täpselt platsi ääres seljas peaks kandma! Öeldakse lihtsalt, et võiks viisakalt olla. Dresside ja ülikonna vahele jääb ka veel selline Saksamaa variant – seal näeme ju tihtipeale seda, et treenerid on platsi ääres teksades. Ma arvan, et minu esimene kord ülikonnas võis olla siis, kui sain A-koondise peatreeneriks. Vähemalt ma ei mäleta, et oleksin varem platsi kõrval ülikonda kandnud. Eks esimesel korral vähe

imelik ja harjumatu oli kingade ja ülikonnaga, aga harjus ära. Eks see, mida kantakse, on suures plaanis vast seotud mängu olulisusega – mida tähtsam kohtumine, seda viisakamalt ennast riidesse paned. Mõnes kodust kaugel peetud sõprusmängus võisin ka A-koondise treenerina rahulikult dressides olla, aga kui oli näiteks kodumäng ja oodata palju publikut, siis panin ikka viisakamalt riidesse. Kunagi olen treenerina ka putsasid kandnud – see oli ajal, kui mul tuli peatreenerina ka soojendusele platsi peal kaasa aidata. Selle jaoks panin putsad jalga ja need jäid mulle jalga ka mängu ajaks. Tänapäeval on ka Eesti tippmeeskondades juba rohkem personali ning peatreenerid seda üldiselt tegema ei pea. Siis näeme rohkem, et kui on dressid seljas, siis putsade asemel võivad olla ka lihtsalt sporditossud.“

Jalka alustas uue rubriigiga „Miks?“, kus võtame luubi alla küsimused, mille on lugejad meile saatnud või mis on lihtsalt jalgpalli vaadates tekkinud. Kui ka sul on mõni jalgpalliteemaline küsimus, millele pole seni vastust saanud, siis saada see aadressil raul.ojassaar@jalgpall.ee ning leiame sellele asjatundjate abil vastuse.

2020 DETSEMBER JALKA

MÄNGIJA LUUBI ALL

Kaarel Usta Kaarel Usta alustas oma jalgpallurikarjääri Eesti suvepealinnas, seejärel mängis aastaid Soomes ja nüüd on ta tagasi kodumaa pealinna pallima jõudnud. See liikumine toimus suuresti tänu Nõmme Kalju FC abitreenerile Sergei Terehhovile. Peale tema analüüsib poolkaitsjat ka klubi peatreener Marko Kristal.

ÕHUVÕITLUS

Terehhov: See on võibolla tema kõige nõrgem koht. Aga see probleem on enamikul Eesti mängijatel, sest väga palju tähelepanu sellele komponendile noorte jalgpallitöös ei pöörata. Kristal: Element, mille kallal tuleb tugevalt tööd teha.

VASTUPIDAVUS

Terehhov: Võin öelda, et sellega on kõik korras. Kristal: Mootor on korralik ja jõuab teha tööd terve väljaku ulatuses.

VÄLJAKUNÄGEMINE

Terehhov: Selles komponendis peab juurde panema, aga arvan, et vanusega ja kogemustega see paraneb. Kristal: Võiks olla parem eriti kiiretes situatsioonides.

JÕUD

Terehhov: Väga jõuline mängija ta ei ole, aga kontaktses mängus seisab jalgadel küll. Ülakehale vaja lihaseid juurde. Kristal: Tugevust oleks juurde vaja. See muudaks ta mängu palju efektiivsemaks.

SISU

Terehhov: Sisu tal on, aga peab tegutsema väljakul palju enesekindlamalt ja peale pallikaotust kiiremini ümber lülituma kaitsetegevusele. Kristal: Sisu on olemas. Tahtmise taha ei jää midagi.

LIIKUVUS

Terehhov: Liikuvus võiks parem olla. Kristal: Kui liikuvust suudab parandada, muutuvad ka teised elemendid palju kindlamaks.

TEHNIKA

Terehhov: Tehniline mängija, kuid tsenderduste kvaliteet vajab stabiilsust. Kristal: Kohapealne tehnika on tasemel, kuid kiirusel kipub lagunema.

SÖÖT JA LÖÖK

Terehhov: Söötude täpsus vajab rohkem keskendumist. Löök paremaga on hea. Vasak jalg ka suhteliselt okei – vajadusel lööb ka vasakuga. Kristal: Tuleks tegeleda oma söödu ja löögi stabiilsemaks saamisega. Seda eriti liikumisel.

5 4 3 2 1 0

Väljakunägemine

3,5

Vastupidavus

JALKA DETSEMBER 2020

KIIRUS

Terehhov: Välkkiire ta ei ole, aga Eesti liiga jaoks kiirust tal on. Kristal: Kiirust on, kuid kui saab puhast füüsilist jõudu juurde, võib saada veel kiiremaks.

3,5

Liikuvus

3,5

Tehnika

2,5

Õhuvõitlus

3,5

Jõud

Sisu

Kiirus

3,5

Sööt ja löök

MÄNGIJA LUUBI ALL

Leplik kätekõverdaja

ja oliivipuude idealiseerija

FOTOD: Jana Pipar

CV Sündinud: 03.11.1999 Positsioon: poolkaitsja, ääreründaja Klubi: Nõmme Kalju FC Endised klubid: Pärnu Jalgpalliklubi, Kotka TP, Myllykosken Pallo Treenerid: Jüri Ivanov, Mika Pulkkinen, Jukka Karjalainen, Marko Kristal Koondis: U21 6/0, U23 1/1

Kes on hetkel maailma parim jalgpallur? Läbi aegade on mu lemmikmängijaks Cristiano Ronaldo. Tema ülimalt professionaalne suhtumine ja pühendumus jalgpallile hoiab teda 35aastasena ikka veel täiesti tipus ja ta on minu meelest ikka veel number üks. Millise firma esindusnägu tahaksid olla? Oleksin hea meelega Red Bulli reklaamnägu, sest siis saaksin osaleda lahedates reklaamides ja mind varustatakse Red Bulliga. Millist toiduainet sinu köögist kindlasti ei leia? Minu köögis leidub tegelikult kõike, sest olen harjunud kõike sööma. Kui sa oleksid taim, siis milline? Kui peaksin taim olema, oleksin oliivipuu, sest nende eluiga on väga pikk. Kes ei tahaks kaua elada? Kas eelistad mängida lauspäikesega või õhtuhämaruses? Õhtuhämaruses on parem mängida, sest kuum päike teeb mängimise keerulisemaks: paistab kõvasti silma ja suvel on väga palav ka. Milline on parim mängujärgne eine? Peale mängu on väga tihti tahe süüa Olerexi tortiljat, aga rohkem on isu gaasiliste jookide järele. Näiteks Värska vesi. Kas 500 kätekõverdust või 50 kilomeetrit jooksu? Kindlasti otsustan teha 500 kätekõverdust, sest mul on komme teha iga päev kätekõverdusi – ei peaks probleeme tekkima. Kui oleksid kujundujuja, kelle valiksid tiimikaaslastest oma partneriks? Pole mingit mõtet isegi tiimikaaslast valida, sest mulle tuleks otsemaid asendaja leida! Millist laulu pead enne mängu kindlasti kuulama? Üldiselt väga vahet pole, suvaline playlist kõlbab hästi. Või siis kuulan lihtsalt, mida riietusruumis lastakse sellel hetkel.

Kaarel Usta: „Kui peaksin taim olema, oleksin oliivipuu, sest nende eluiga on väga pikk. Kes ei tahaks kaua elada?“

Mis on su senine eredaim mälestus jalgpallist? Sellist otsest eredat mälestust ei ole, aga ilusaid hetki muidugi jagub. Näiteks Inglismaale värava löömine U23 koondises.

2020 DETSEMBER JALKA

NÕUANDED

Hea taastumise eeldus:

ÕIGE

toitumine Eelmisel kuul kirjutasin sellest, kuidas sportlane saab und enda kasuks ära kasutada ning selle kaudu oma soorituse taset tõsta. Uni on väga suur osa taastumisest ning ükski professionaaliks saada sooviv sportlane ei tohiks seda ignoreerida. Tekst: Raiko Kokmann, Eesti Jalgpalli Liidu kehalise ettevalmistuse treener

Õigesti toitudes jätkub jõudu ka mängu viimasteks minutiteks. Foto: Jana Pipar

JALKA DETSEMBER 2020

NÕUANDED

on süsivesikud jalgpallurile olulised, on järgmise eale une on aga ka muid asju, mille abil sammuna oluline mõista, mis need süsivesikud saab oma taastumisele kaasa aidata. Neid on ja kust neid saab. kõiki ühekorraga käsitleda ei jõua, aga Esiteks peab teadma, et olemas on erinehakkame kuskilt pihta. vaid süsivesikuid. Lihtsuse nimel jagame nad TOITUMINE. Midagi nii lihtsat, aga ometäna kaheks: lihtsüsivesikud (ehk suhkrud) ning ti nii keerulist. Igaüks meist sööb iga päev, aga liitsüsivesikud (ehk tärklis). Lihtsüsivesikuid kas meie toiduvalik aitab kaasa meie eesmärgisööme me endale kõige rohkem sisse lauasuhkle olla professionaalne sportlane? Võibolla sa ei runa (ehk sahharoosina). Seda on lisatud väga olegi sellele mõelnud. Kui sa oma toitumise peapaljudele toitudele (isegi soolasele) ja jookidele. le mõelnud ei ole ja sööd lihtsalt ettejuhtuvaid Tervise arengu instituudi (TAI) soovitus on süüa asju, pikendad sa seeläbi tegelikult oma treeninpäevas kõige enam 50 grammi lisatud suhkrut. gutevahelist taastumisaega. See omakorda võib Nii palju suhkrut on näiteks umbes pooleteises tähendada seda, et sa ei ole järgmiseks treeSnickersi batoonis või ühes pooleliitrises pudelis ninguks või mänguks sada protsenti puhanud ja Coca-Colas. värske. Sellisel viisil trenni või mängule minnes Pea meeles, et suhkur, kuigi energiaallikas, ei võib tekkinud defitsiit aga kuhjuda ja muutuda ole see, mida peaksid sööma oma süsivesikute küllalt kiiresti seisundiks, kus esitusvõime pole varude täiendamiseks. Suhkrut tahab meie keha väljakul enam sama, mida ise (ning mida teevad kasutada energiaallikaks kohe, mitte homme või ka treener ja pealtvaatajad) endalt ootame. Kuigi ülehomme. Kui sa aga tahad järgmises trennis meie mängulugemise oskus ja võibolla ka tahtvõi mängus panna sajaga, siis peaksid sööma toimine ei kao kuhugi, siis kehaline võimekus – kiitu, mis sisaldab tärklist. rus, vastupidavus ja osavus – võivad kõik väheTärklist on õnneks mitmes heas toidus: pudneda märkimisväärselt. rud (mis tehtud päris helvestest, mitte pulbrist), Mida peaks toitumisest teadma, et riis, pasta, kartul, tatar. Neis teha teadlikke valikõigis on tärklist erinevas kuid, mis toetavad koguses. Näiteks keedemeie eesmärke? tud tatras leidub 15 grammi Alustuseks tuleks tärklist 100 grammi kohta ja teada seda, mis on toitained. keedetud riisis 30 grammi Tegemist on toidus sisalduvaSuhkrut tahab meie keha 100 grammi kohta, nii et kui te ainetega, millest meie keha kasutada energiaallikaks kohe, sööd portsu, mis on umbes saab energiat ja mida meie mitte homme või ülehomme. Kui sa peotäiesuurune, oled juba organism kasutab erinevatel aga tahad järgmises trennis või omadega mäel. eesmärkidel. Toitaineid on kolSee, et meie süsivesikute me tüüpi: süsivesikud, valgud mängus panna sajaga, siis peaksid varu on 500–700 grammi, ja rasvad. Täna on minu jutu sööma toitu, mis sisaldab ei tähenda seda, et sellest keskne teema just süsivesikud. tärklist. kogusest toidus piisab, et Miks just süsivesikud? Põhvarusid täis saada. Sugugi jus on lihtne – süsivesikud on mitte – väga suur osa sisse söödud süsivesikukehalisel tööl (sportides) meie organismi peatest läheb kohe kasutatavaks energiaks ja ainult mine energiaallikas. See tähendab, et jalgpalosa sellest suudab keha talletada varudesse. See limängus on väga oluline, et meie kehal oleks tähendab, et täielikult tühjade varude täitmisega süsivesikute varu olemas. Olukorra teeb raskeks läheb aega mitu päeva. see, et süsivesikuid on kehal väga raske kuhugi Selleks, et varusid saaks optimaalselt täienvaruda. Nimelt saab meie keha mahutada ainult dada, peaks päevane tarbitud süsivesikute kogus 500–700 grammi süsivesikuid. Kuigi seda võib olema 7–10 grammi iga kilogrammi kehakaalu tunduda palju, siis tegelikult see nii ei ole. Umkohta. Näiteks 70 kilo kaaluv sportlane vajab bes 70% sellest võime ära kaotada juba esimese päevas 490–700 grammi süsivesikuid. 15–20 minutiga ja mängu lõpuks on üldjuhul vaMõistan, et toitumine võib tunduda päris rud otsas. Kui süsivesikute varud hakkavad otsa keerukas, kuid tegelikult on võimalik teha häid lõppema, siis kaob võime sprintida ja teha suurel otsuseid, lähtudes mõnest lihtsast põhimõttest. kiirusel liigutusi. Samuti häirub mõtlemisvõime Esimene neist on see, mida seekord arutasime: ja otsuste langetamise kiirus, mis on jalgpallis jälgi, et sinu igapäevases toidus on piisavalt liitaga – nagu me teame – ülioluline. süsivesikuid ehk tärkliseid, sest just nendest sõltub sinu järgmise treeningu või mängu enerSuhkrud ja tärklised giavaru. Ja just energiavarudest oleneb see, kui Selleks, et järgmiseks trenniks või mänguks oleks palju sa jaksad pingutada ja kui hästi suudad süsivesikute varud kindlasti taastunud, tuleb õimängida! gesti toituda. Kui oleme selgeks saanud, miks

2020 DETSEMBER JALKA

NAISED

Tänavune meistriliiga hooaeg

läbi noortähtede pilgu Naiste kõrgliiga nagu ka kõik teised liigad oli tänavu varasematest ilmselgelt meeldejäävam. Pikk, vahepeal lausa lõpmatuna tundunud ettevalmistusperiood. Teisalt sombuse ja kõleda sügiseni kestvad mängud. Tekst: Laura Jaansen | Fotod: Jana Pipar

ga seis oli kõigile võrdne, määravaks sai ehk see, kes tegi hooaja eel rohkem intervalljookse ja triblas pudelitest-puutoigastest tehtud markerite vahel väledamalt. Aga kõrgliiga tabeliseis sai täpselt selline, nagu ta sai. Kohati üllatas, kohati mitte – nagu jalgpall ikka. Nüüd – lõpus – on igati paslik võtta hooaeg kokku ja pakkida saadud tarkuseterad järgmistesse aastatesse kaasa. Seda teevad neli sellel hooajal eriti silmapaistvalt säranud noortähte. Miks nimetada neid noortähtedeks? Tegemist on 17–18aastaste mängijatega, kes said just sel hooajal putsa A-koondise ukse vahele. Niisiis on nad kandnud olulist rolli kõrgliigas mängides, samal ajal rihtinud julgelt ka kõrgemale. Keiti Kruusmanni (väravavaht, Saku Sporting) kirjeldades tuleb esmalt pähe väljend „pandi tanki“. Esiväravavahi Katriin Sauluse tõsise põlvevigastuse tagajärjel pidi Kruusmann oma meelispositsiooni keskväljal unustama ja asuma väravasuud kaitsma. Kusjuures Kruusmannile see tank iseenesest meeldis – sülle kukkunud olu-

17aastane Sandra Liir oli koondise pesamuna – enne seda, kui sinna jõudis ka paar kuud noorem Kärt Hüdsi!

kord tagas möödunud hooajaga võrreldes enam mänguminuteid ja just seesuguse eesmärgi oli noormängija endale püstitanud. Ise usub ta, et väravavahiamet tuli üsna hästi välja, ja tabelis see ka kajastub – Saku mängis end esikolmikusse, hõbedast jäädi napilt-napilt ilma. Sandra Liir (kaitsja, JK Tuleviku ja Suure-Jaani Unitedi ÜN) on põline kaitsemängija. Isegi kui on kihk vahepeal ründesse joosta, siis on ta siiski jäänud eelviimasesse liini püsima. Milliste mängijate vastu meeldib mängida? Selliste, kes võtavad kiiruse peale ja pakuvad ohtralt võimalusi spurtida. Ja vajaduse korral püsivad kaks jalga ka kindlalt maas: esimest korda naiste kõrgliigast tehtud Soccernet.ee ülekanded temas lisanärvi ei tekitanud ja meistriliiga tabeliseis ei üllatanud. Eva-Maria Niit (poolkaitsja, Tartu JK Tammeka) on selline mängija, kes sel hooajal sai mängida peaaegu et kõiki positsioone, kuid nüüd on ta oma koha leidnud. Naiskonna resultatiivseim mängija iseenesest ei kurda – variatiivsus on teda kõvasti voolinud. Imekspandav on ka see, et Niidule oli hooaja lõpp eriti meeltmööda – mõnele kindlasti negatiivsena tunduvad üleminekumängud andsid pimedas pallimist nautivale noormängijale juurde kaks mängu. Kärt Hüdsile (ründaja, Põlva FC Lootos) oli see hooaeg igati õpetlik ning ta alles otsib oma sisemist julguselõvi. Millise tarkusetera sellest hooajast kaasa võtab? „Pole hullu, kui kõik alati välja ei tule, sest iga aastaga tuleb kogemust ja mängutarkust juurde,“ on Hüdsi ratsionaalselt optimistlik. Kui möödunud aastal skooris noormängija end väravaküttide esikümnesse, siis tänavu parandas oma kohta kolme võrra, lõpetades kuuendal real. Niisiis tõestas Hüdsi, et ta sõnad peavad vett: matemaatilist loogikat järgides trooniks ta mõne aasta pärast väravalööjate edetabeli tipus.

Pikast ettevalmistusperioodist

2020. aasta hooaega jääb tahes-tahtmata saatma mälestus pikast ettevalmistusperioodist ja nii mõnegi mängija arvates võiski see määravaks saada. Sellega nõustub Kruusmann. Saku puurilukk lisab, et kuna koos treenida polnud võimalik, siis oli kokkumängu leidmine esialgu keeruline. Hüdsi leiab vastupidi, et Lootos sai kohe hea hooga minema ja „nälg mängida oli suurem kui tavaliselt“. Kuivõrd esimene mäng oli Lootosel just Sakuga, siis realiseerusid pallurite sõnad ka mängutulemuses. Üllatuslikult võtsid 2 : 0 võidu

JALKA DETSEMBER 2020

NAISED

Mida tähendavad otseülekanded naistejalgpallile? „Võistkonnas oli mängijaid, kellele see andis motivatsiooni juurde, aga oli ka mängijaid, kelles tekitas see palju ärevust,“ kirjeldab Põlva Lootose ründemängija Hüdsi otseülekannetest tekkivaid tundeid. „Naistele annab see väga palju juurde. Just see mõte, et meid jälgitakse ka,“ selgitab Eva-Maria Niit. „See on väike samm edasi!“ Keiti Kruussija-Grazyna Shcherbachenia pärast, siis üllatav oli just Põlva naised. Teises mängus pani Saku oma mann jättis lemVapruse neljandale kohale jõudmine näiteks Hüdsile. paremuse maksma: mäng lõppes tulemusega 7 : 1. mikpositsiooni Üllatusmomente oli Niidu hinnangul veel. Muu Kas pikk ettevalmistus tekitas ka frustratsioopoolkaitses ja hulgas muidu suurelt võimutsenud Tallinna FC ni? Tuleviku kaitsemängija vastab eitavalt. „Pigem jõudis väravavahina suisa Flora ja JK Tallinna Kalevi 4 : 4 viigimäng, teisalt esioli ikka niimoodi, et tahaks juba uuesti mängima koondisesse. mest korda süstemaatiliselt tehtud Soccernet.ee minna ja näidata, mida ma oskan ja mida ma olen ülekanded. juurde õppinud,“ selgitab Liir vastuse tagamaid. Kuigi Niit tunnistab, et ühe korra tekkis küll tüdimus, siis samamoodi nagu Liir säilitas ta posiMeeldejäävaimatest mängudest tiivse mõttelaadi. „Ma pigem ütleks, et see oli selJK Tuleviku ja Suure-Jaani Unitedi ÜN kaitsemänline hea aeg. Mängijad, kes tahtsid, said gija Liir meenutab, et meeldejäävaim oli selle enda kasuks ära kasutada,“ arutleb juunikuus peetud mäng Vapruse vastu, Tammeka poolkaitsja. kui esimene poolaeg kaotati 0 : 2. TuMis jääb hooaega iseloomustama? levik tegi aga võimsa tagasituleku: 64. „Me oleme tänulikud, et saime mängida,“ ja 65. minutil lõi Anna-Liisa Joandi kaks KÄRT HÜDSI sõnab Liir, pidades silmas keerulisi aegu, väravat tagasi ja mäng lõppes magusa OTSEÜLEKANNETEST: mis mõjutasid ka jalgpalli mängimist. viigiga. „Võistkonnas oli mängijaid, Rasketest mängudest meenub eskellele see andis malt eelviimasena peetud lahing NõmTabeliseisust Tabelisse kiigates tunnistavad noormotivatsiooni juurde, aga oli me Kalju FC naiskonnaga. Kuigi just Tulevik sõitis pealinna mängima bussitähed, et ülemäära üllatav seesugune ka mängijaid, kelles tekitas ga, parkis Liiri sõnul bussi värava ette lõppjärjestus ei ole. Siiski tunnistavad see palju ärevust.“ hoopis Kalju. Nii oli muidu kindlalt võitnii Liir kui Kruusmann, et muidugi lootnud kollasärkidel eriti raske rünnata ja kätte õnsid nende naiskonnad end kõrgemale mängida. nestus saada vaid viigipunkt. Kui ühendnaiskond jäi eelmise hooajaga võrrelViigimäng meenub ka Niidule, kuid sootuks des samale pulgale, siis tänavu loodeti pisut tõusteises võtmes. Nimelt korraldasid tartlannad juba ta. Kas rihiti ka esinelikut? Liir nõustub osaliselt. kaheksandat korda heategevusüriSarnane oli ka Saku eesmärk: tust „Roosa jalgpall“, mille raames paar hüpet kõrgemale ehk vähemalt Milliste mängijate vastu tehti head ja mängiti Põlva naistehõbe püüda. Kuigi punktiga jäädi ga meistriliiga 14. vooru kohtumiteisest kohast ilma, ei ole Kruusoli raske? ne. „Mentaalselt hästi-hästi suur mann ülemäära löödud: „Arvan, et „Shcherbachenia,“ ei kõhkle Kruusmann asi,“ selgitab Niit teatava õhinaga, oleme sellega ka rahul.“ Saku võimehetkekski. „ja oligi meeletult raske mäng, aga tesse ja võimalustesse uskus ka ta„Katrin Loo – ta võib ise minna, hoo kui me lõpuks saime oma värava ka beli eelviimasel real lõpetanud Niit. peale võtta selle palli, aga samas võib kirja, siis oli päris hea.“ „Ilmselt aimasime, et Saku teeb läta neljast-viiest inimesest läbi triblada,“ Hooaja keskel väravasuule saabimurdehooaja,“ selgitab Tammeka kiidab Liir meistriliiga parima väravaküti detud Kruusmanni panid kõige rohnoor poolkaitsja. omadusi. „Kui ma veel hooaja alguses mängikem proovile mängud Flora vastu. Küsimuses, kas Pärnu JK Vapruse sin tipuründes, siis Saku keskkaitsjate Puurilukk selgitab, et kuna väravavõimas avahooaeg üllatas, jäid naivastu oli no nii raske. Ükskõik millal vahi töö polnud veel lõplikult selge, sed kahetisele arvamusele. Kui Liir ma selle palli sain, kogu aeg oli keegi siis oli aina ründava naiskonna vasuskus oma stoilise rahuga kaas-kolküljes,“ tõstab Niit esile tabeli pronksise tu väga raske mängida. Siiski jäi tallasärkidesse just nende võtmemännaiskonna kaitsemängijaid. le positiivselt meelde mäng Kalevi gijate Kristina Bannikova ja Anasta2020 DETSEMBER JALKA

NAISED Eva-Maria Niit.

Kärt Hüdsi.

pole kõrgliiga tasemevahe murekoht. „Tunnen, et igalt võistkonnalt peale Flora on reaalne punkt või rohkem kätte saada ja edasi arenedes ka Floralt,“ on Lootose noor ründaja optimistlik. „Ilmselt iga järgneva aastaga peaks võistkonnad muutuma võrdsemaks ja tõuseb ka meistriliiga tase,“ lõpetab Hüdsi oma mõtte lootustandva noodiga. Kas meistriliigas võiks mängida vähem naiskondi, kes võiksid olla võrdsemad? „Pigem jah,“ jääb Liir pisut kahtlevale seisukohale. „Ideaalis tahaks, et meil oleks 15 võistkonda ja hästi tugev liiga,“ vaidleb Niit vastu.

A-koondise kutsest

Tammeka poolkaitsja sõnul oli koondisekutse lausa selle hooaja tipphetk. „Ma ei oleks elu sees oodanud, et see praegu tuleb,“ kirjeldab Niit positiivset üllatust. Teisalt nendib noormängija, et seda oli tal vaja. „A-koondise tulek mu ellu oli hästi hea kinnitus – ju ma teen midagi õigesti ja olen õigel rajal. Ma ei kahtle enam, kas ma tahan seda jalkaasja ajada,“ jätkab Tammeka noor poolkaitsja. Ka Hüdsi leiab, et koondisekutse andis positiivset jõudu ja motivatsiooni juurde: sellele järgnes selle hooaja parim mäng – eelmainitud 7 : 1 võit. Ka Lootose Tasemevahest KEITI KRUUSMANN ründaja leiab, et A-koondisesse kaasatus Võttes kinni viimasest mainitud skooKOONDISEKUTSEST: andis talle kindlustunnet juurde. „Tuleb rist – 7 : 1 –, on siililegi selge, et kõrglii„Kui Jarmo Matikainen oleks samamoodi edasi töötada,“ on noor rüngas valitseb suur tasemevahe. Seda ei salga maha ka noortähed. „Inimesele, kes öelnud, et Keiti, sa oled nüüd detalent sihikindel. Koondisekutsest rääkides läheb Saku vaatab pealiskaudsemalt – vaatab tabelit väravas, siis ma oleks nii väravavahi nägu kohe eriti särama. „Kui ja punkte –, on see vahe ilmselgelt meevalmis olnud!“ ma sain varukutse, olime sõbrannaga sööletu,“ on Niit mõttega nõus, kuid samas mas ja ütlesin, et ma pean saama Kosovosse kaasa,“ leiab, et päris palju oleneb vaatevinklist. „Ma arvan, meenutab Kruusmann. „Ja saingi kaasa! Ma olin lihtet kui me võtame seda probleemina, siis on meil lasalt nii õnnelik!“ Siiski mõistis noormängija, et mänhendust ka vaja,“ jätkab Tammeka poolkaitsja. guminuteid tal tõenäoliselt teenida ei õnnestu, kuid „Minu arvates on mingil määral hea, et sa saad kogemust saab kuhjaga. „Aga kui Jarmo Matikainen nii paljudesse erinevatesse olukordadesse panna oleks öelnud, et Keiti, sa oled nüüd väravas, siis ma ennast. Sa saadki olla selles mängus, kus sa valoleks nii valmis olnud!“ on Kruusdad palli, ja seal, kus sa ei valda,“ mann järgmisteks koondisemänoskab Niit olukorrast positiivset gudeks üdini motiveeritud. välja tuua. Naiste meistriliiga lõpptabel Mida võtad sellest hooajast Sellise variatiivsuse poolt on kaasa? „Kõikvõimalikud emotka Kruusmann ja Liir, kes leiavad, Tallinna FC Flora 56 JK Tallinna Kalev 37 sioonid, mida ma sel hooajal et vaheldusrikkust ongi mõniSaku Sporting 36 kogesin. Kaotused, pisarad, kord vaja. „Kui sa mõned mänPärnu JK Vaprus 26 kõik võidud, rõõmud, väsimugud kaotad, siis on hea, et saad -sed, kõik-kõik-kõik,“ kirjeldab ehk järgmiste mängudega, mis 5. Põlva JK Lootos 36 Eva-Maria Niit jalgpalli võlu ja sa võidad, enesekindlust juurde,“ 6. JK Tuleviku ja Suure-Jaani Unitedi ÜN 22 valu. „Peale selle teame, mida 7. Tartu JK Tammeka 17 leiab positiivseid külgi ka ühend8. Nõmme Kalju FC 4 tahta ja mida me ei taha enam naiskonna kaitsemängija. kogeda.“ Hüdsi aga nendib, et temale naiskonnaga. „Seal tegin ma oma kõige hullumeelsemad tõrjed sellel hooajal,“ särab Kruusmann meenutades. „Terve tiim kiitis pärast – siis oli küll nii hea tunne.“ Põlva FC Lootose ründemängija meelest olid kõik mängud omamoodi rasked, kuid meeldejäävaimaks võib pidada 7 : 1 võitu ühendnaiskonna üle. Hüdsi lisab, et suureskooriline mäng oli ilmselt naiskonna parim sellel hooajal.

JALKA DETSEMBER 2020

TÄRINGUJALGPALL

11aastane Semmo Juks

vahetas mulluse hõbeda kulla vastu Koroonaviiruse leviku tõttu toimusid tänavused Eesti meistrivõistlused täringujalgpallis tavapärasest pisut tagasihoidlikumal moel: A. Le Coq Arena konverentsikeskuses peetud võistlustest võttis viiruse leviku kiuste osa 12 täringujalgpallurit. Tiitli noppis endale vaid 11aastane Semmo Juks, kes alistas finaalis seitsme aasta taguse kuldmedalisti Meelis Kalda 5 : 2.

õiks öelda, et mulluse hõbemedalistina tuli Juks turniirile favoriidina ja ei petnud toetajate ootusi: mõlemas alagrupimängus võttis ta veenva 5 : 1 võidu ja purjetas mängleva kergusega veerandfinaali. Playoff-lahingud Vosem Noli, Viljar Voogi ja viimaks Meelis Kaldaga pakkusid Juksile küll pisut pinget, kuid igale vastaste lükkele oli 11aastasel virtuoosil varuks vastukäik. Finaal otsustati teise poolaja lõpuga, kui Juks lõi 3 : 2 eduseisust väikese vahega kaks kolli ning võttis viimastest veeretustest sellega pinge välja. „Eelmisel aastal üritasin enne turniiri palju harjutada ja sain teise koha. Sel aastal proovisin turniiri eel mitte harjutada – ja töötas!“ mõnuleb Juks, kes kordas Jaanus Nuutre täpselt kümne aasta tagust tempu: ka Nuutre suutis 2009. ja

Täringujalgpalli Eesti meistrid

Eesti meister 2020 – Semmo Juks! Foto: Oliver Oli

JALKA DETSEMBER 2020

2008 – Rootsi Kunn 2009 – Aivar Pohlak 2010 – Jaanus Nuutre 2011 – Janar Toomet 2012 – Patrik Saksus 2013 – Meelis Kalda 2014 – Indrek Nuume 2015 – Erik Listmann 2016 – Marek Kaljumäe 2017 – Kristian Marmor 2018 – Monica Rand 2019 – Markus Poom 2020 – Semmo Juks

Finaalmängus kohtunud Juks ja Kalda olid vastamisi ka alagrupis, kus Juks sai kindla 5 : 1 võidu. Foto: Oliver Oli

2010. aastal jõuda kahel korral järjest finaali ning temagi sai esmalt kirja hõbeda ja siis kulla. Juksi edu pant seisnes kindlas kaitsemängus: turniiril, kus alagrupis nähti korra suisa skoori 8 : 6, suutis Juks kaitses asjad korras hoida. Üheski mängus ei pidanud ta oma võrgust välja noppima üle kahe palli. „Jälgisin, mida vastased veeretavad – visati päris palju kolme, kuut ja viit, mistõttu panin väravavahina need numbrid kinni ja tõrjusin,“ selgitab Juks. Hoolimata noorusest juba kuuendat aastat järjest tšempionaadil osalenud Juksi võit Meelis Kalda üle finaalis hoidis endiselt elus täringujalgpalli meistrivõistluste omapärast seaduspära: mitte ükski võitja pole veel suutnud tiitlit korrata. Nii Kalda kui Juks tõusid aga ühekorraga eliitseltskonda: koos nendega on kaheksal mängijal õnnestunud noppida mitu medalit. Ainsana on kolme medali mees Kaupo Õismaa, kuid saatuse tahtel on kõik need pronksid. Pronksi võitis Sirli Moks, kellest sai ühtlasi neljas naissoost medalivõitja. Pronksilahingus alistas Moks Õhtulehe ajakirjaniku Viljar Voogi, kes oli enne alistanud „meediamajade derbis“ veerandfinaalis 3 : 2 Delfi ja Eesti Päevalehe spordireporteri Gunnar Leheste. Koroonaviiruse leviku tõttu ei kutsutud sel aastal võistlustele osalema tegevjalgpallureid.

13. Eesti meistrivõistluste tulemused alates playoff’idest Veerandfinaalid Viljar Voog – Gunnar Leheste Semmo Juks – Vosem Nol Meelis Kalda – Mihkel Järvamägi Sirli Moks – Raul Ojassaar Poolfinaalid Semmo Juks – Viljar Voog Meelis Kalda – Sirli Moks 3.–4. koha mäng Sirli Moks – Viljar Voog Finaal Semmo Juks – Meelis Kalda

3:2 3:2 3:2 5:4 4:2 4:2 5:3 5:2

Karbi sees on eesti- ja ingliskeelne mängulaud ning õpetus.

Mäng jäljendab kõiki jalgpallimängu elemente: saab triblada, sööta, nurgalööki toimetada, aega viita, suluseisu jääda, küljejoone taga vigastust ravida, penalti teenida või sukeldumise eest kollase kaardi saada. Võib tühjast väravast mööda lüüa või punase kaardi saada. Väga tähtis on oma värava kaitsmine: ükski vastane ei suuda lüüa väravat, kui sul on suurepärane väravavahivaist! Mäng on tempokas ja täis ootamatusi.

Müügil Rahva Raamatus ja Apollos www.dicefootball.eu

TREENER

Silver Grauberg: Barcelona ei treeni meist rohkem, vaid teeb seda paremini Tekst: Raul Ojassaar

Novembri lõpus 24aastaseks saanud Silver Graubergil on noorusest hoolimata seljataga juba mängijakarjäär, mis on viinud teda Tartu Tammekasse ja kolme välisklubisse. Tänavu pallis Grauberg oma lõbuks II liigas, aga mis peamine: alates märtsist on ta töötanud FC Floras noormängijate kehalise ettevalmistuse treenerina.

„K

ahetsusi kindlasti ei ole,“ sõnab Grauberg alustuseks, kui meenutame tema mängijakarjääri, mis tipptaseme mõttes varakult läbi sai. Läbi ja lõhki Flora kasvandikust kaitsemängija sai Tartu Tammeka ridades kirja 74 Premium liiga kohtumist ning veetis 2019. aasta Soome ja Norra klubides, olles korra pingil näiteks ka Soome Veikkausliigas. Lõppev aasta möödus Graubergil aga juba treeneriametis. „Viimasel mängija-aastal tekkisid mõtted treeneriameti suunas – oleksin võinud veel mõne aasta professionaalselt mängida, aga tegin enda jaoks selgeks, et seda ainult juhul, kui tuleb pakkumine välismaalt piisavalt huvitavast asukohast

JALKA DETSEMBER 2020

Tammeka eest pallides sai Grauberg platsile ka Flora kodustaadionil A. Le Coq Arenal. Foto: Jana Pipar

TREENER paari aasta tagune vestlus Flora spordidirektori või piisavalt healt tasemelt. Ma ei nautinud teNorbert Hurdaga. „Tartus ülikoolis käies oli meil gelikult sellisel tasemel mängimist – kõik sellega ülikooli spordihoones üks praktiline aine – kohkaasnev oli minu jaoks vaimselt pingeline ja tetasin seal juhuslikult Norbert Hurta, kes oli seal kitas vastumeelsust –, ei osanud sellega piisavalt vist oma elukaaslase Maris Mägiga. hästi tegeleda. Olin psühholoogia Ajasime juttu ning ta ütles mulle: koha pealt veel nõrk. Kõigele lisaks kui peaksid karjääri lõpetama, võta ei näinud ma mängijana endas piiühendust,“ meenutab Grauberg. savalt suurt potentsiaali. Tundsin, „Täpselt nii tegingi, saime kokku ja et mu maksimum oleks olnud ehk PAIDE EDUST: jõudsime arusaamale, et oleks hea karjääri lõpus paar aastat Norra koostööd teha.“ kõrgliigas mängida ja võibolla koon„Mõni ehk mõtleb, kuidas on nad disekoha peale võidelda, aga seltänavu teise koha peale jõudnud, leks oleksin pidanud kulutama veel Treeneriks Tartu ja Soome aga olen näinud, kuidas nad kümmekond aastat, tehes asja, mida kaudu trenni teevad. Usun, et sealsel ma tol hetkel ei nautinud. Sain aru, Kuigi juba 23aastaselt treeneriks et mul oleks treenerina töötades nõudlikkusel on olnud oluline roll.“ asumine viitaks justkui sellele, et oluliselt suurem potentsiaal, saakjuhendamispisik ja -soov oli Grausin rohkem Eesti jalgpallile pakkuda ja ennast pabergil sees juba nooremana, toob ta välja, et mõte remini realiseerida.“ päriselt treeneriks hakata tekkis tal alles Tartu Aasta alguses oli Grauberg enda sõnul veel ülikoolis käies – hoolimata sellest, et ta oli enne avatud meelega: hooaja ettevalmistuse periooseda astunud kõrgharidust omandama füsiotedil treenis ta FC Kuressaarega ja õhus oli variant raapia liikumisnõustaja erialale, mis mehe enda näiteks ka Läti kõrgliigast, aga midagi piisavalt sõnul tähendab sisuliselt seda, et poole kohaga ahvatlevat ei pakutud. Otsus mängijakarjäär lõõppis ta füsioteraapiat ja poole kohaga kehakulpetada ei tulnud liiga raskelt, sest meeles oli tuuri. „Ülikooli astudes ja seal õppides oli mul esialgu väga selge eesmärk saada professionaalseks jalgpalluriks, kool oli alati teisejärguline. Flora Hunt Kriimsilm Alles hiljem sain aru, et tegelikult oli see väga suur väärtus. Ma ei plaaninud tegelikult TartusNoormängijate kehalise ettevalmistuse treenerina on Graubergi se minna – panin ennast lihtsalt füsioteraapiasse tööpõld suhteliselt lai: tööülesandeid alates igapäevasest treeja kehakultuuri kirja. Kuna meil oli aga samal ajal neritööst kuni metoodika koostamiseni on tal palju. Suurema Flora duubliga trenn, siis ei läinud ma isegi kehaosa tema tööajast võtab Flora U21 meeskond, aga peale selle kultuuri katsetele kohale, sest arvasin, et ega ma on tal klubis ka mitu kõrvalprojekti. „U21 meeskonna puhul vaasinna niikuinii ei lähe! Ühel hetkel tuli aga otsus tan kõiki mänge, osalen trennides, aitan treeninguplaane kokku Tammekaga liituda, vaatasin, et olin füsioteraapanna ja harjutusi läbi viia, lisaks on suur rõhk mängijatega indipias sees, ja mõtlesin, et ikkagi lähen,“ meenutab viduaalselt töötamise peal,“ selgitab Grauberg. Grauberg lõbusalt. „Nooremate jaoks olen kokku pannud trenniks ette valmistavad kavad, mis sisaldavad näiteks jõu- ja mobiilsusharjutusi Foto: FC Flora ning jooksutehnika harjutusi. Tahame, et mängijatel saaks see osaks rutiinist ja nad õpiksid endaga iseseisvalt tegelema. Nii palju kui võimalik käin kaardistamas meie noorte trennide sisutihedust ning palju aega kulub kirjanduse lugemisele, sest igal soovitusel, mille annan, peab olema tõenduspõhisus taga.“ Muudest projektidest veab Grauberg näiteks Flora podcast’i „Peapall“, millest Jalka kirjutas põgusalt septembrikuu numbris, aga veel kaht põnevat ettevõtmist. „Saime koroonaajal aru, et noormängijad ei oska endaga iseseisvalt tegeleda – kutsusime seetõttu ellu sellise asja nagu trikikarika. See tähendab, et meie noored saavad Flora sotsiaalmeedia kanalitesse saata videoid oma tehtud trikkidest, mille nad on ise välja mõelnud. Mõni esindusmeeskonna mängija valib seejärel kõige huvitavama välja ning selle autor saab mõneks ajaks enda kätte rändkarika. Lisaks on meil ka trikikaardid – kokku on umbes 20 kaarti, igaüks erineva trikiga. Need on päris rasked trikid – kui mängija mõne neist treenerile ette näitab, saab ta vastava kaardi endale lunastada. Üritame noori motiveerida, et nad tahaksid ise jääda välja harjutama.“

2020 DETSEMBER JALKA

TREENER les: missugune treenimine kuidas kehale mõjub, millised füsioloogilised protsessid see käivitab ja kuidas neid paremini juhtida.“

Treeni paremini, mitte tingimata rohkem

Kuigi tugev mängijataust annab Graubergile erinevalt nii-öelda tavalisest kehalise ettevalmistuse treenerist võimaluse vajaduse korral ka jalgpallispetsiifilisi trenne läbi viia, siis ennast näeb endine kaitsemängija ka tulevikus ikkagi just kehalise ettevalmistuse juhendajana. „Olen ka praegu aegajalt näiteks Flora U21 juures Ats Sillastet trennis asendanud, kui ta parasjagu koondise treenerina kuskil ära on, aga tunnen, et minu praegune roll sobib mulle paremini ning suudan seal treenerite kollektiivile kõige rohkem juurde anda. Kui oleksin mõne grupi täiskohaga treener, siis ei saaks ma teha kõiki muid asju, millest enne rääkisin, ja laiemat süsteemi arendada – tundub, et need on väga tähtsad ja pikemas plaanis vajalikud tegevused.“ Mitmel korral toob Grauberg vestluses välja olulise põhimõtte: trenni ei tule tingimata teha mitte rohkem, vaid paremini. „Tartus oli üks loeng, kus rääkisime jalgpallurite ettevalmistusest. Õppejõud ütles, et jalgpallurid peaksid ettevalmistuse ajal valima hooajast välja kaks-kolm kõige tähtsamat kohtumist, nendele keskenduma ja treeninguprotsessi selle peale üles ehitama. Minu filosoofiaga see kokku ei käi – usun, et kõik mängud on võrdse tähtsusega. Isegi kui euromängudes edukas oled, aga kui muud kohtumised ära unustad, siis ei pruugi sa uueks hooajaks niimoodi talitades üldse uuesti Euroopasse pääseda. Oluline on tõsta Grauberg sai mängijana platsile nii Eesti U21 kui U23 koondise eest. koormust ning intensiivsust järk-järgult, selliselt Foto: Brit Maria Tael / Soccernet.ee on muutused püsivad ja jätkusuutlikud.“ „Sain õppides aru, et tahan treeneriks saada. Graubergi sõnul on inimestel tekkinud jalgpalHakkasin siis ka selle kohta palju juurde lugema, lurite ettevalmistuse kohta väärarusaam. „Arutelu aga mul ei olnud veel selge, millal treeneriks saajõudis lõpuks sinna, kui palju jalgpallurid treenimine minu jaoks juhtuda võiks. Arusaam sellest, ma peaksid. Öeldi, et 16aastased Eesti noorujujad millal ma tahaksin treeneriametini teevad kümme korda nädalas trenjõuda, tekkis Soomes, kui mõistsin, ni, ja küsiti nii – kui Flora esinduset olen juba teatud vanuses ja peakmeeskond teeb olenevalt nädalast sin endale järgmised sammud kirja neli-viis trenni, siis kuidas te üldse panema.“ imestate, et Eesti jalgpall nii kehvas TÄNAVAJALGPALLIST: Bakalaureusekraadi kätte saanud seisus on? Ma ei võtnud seda küll „Kui olin noorem, siis elasin ühes Grauberg jätkab nüüd haridusteed isiklikult, aga üldplaanis on minu kandis Rauno Sappineniga ja magistriõppes. „Kui Florasse tööle meelest kõige tähtsam asi hootulin, sain aru, et mul on vaja olla pis intensiivsus: see, mida väljakul käisime kogu aeg koos puuris milleski väga-väga hea, et suudakmängimas. Mina küll nii tehniliseks nõuame. Kui kiiresti jõuab mängija sin teisi treenereid hästi täiendada. kaitses vastasele lähedale, kas ta ankui tema ei saanud, aga julgen Ei piisa sellest, et oskan seda, teist nab endast iga kord sada protsenti? öelda, et suur osa tema edust on ja kolmandat, aga pean suutma teha Toon näiteks Paide Linnameeskonmidagi väga-väga hästi, et sellega tulnud tänu sellele, et ta käis igal na. Mõni ehk mõtleb, kuidas on nad teistele selgelt juurde anda. Teen vabal hetkel Kotka staadioni juures tänavu teise koha peale jõudnud, nüüd sesoonõppes endale magistriaga olen näinud, kuidas nad trenni mängimas.“ kraadi kehakultuuris treeneri-sporteevad. Usun, et sealsel nõudlikkudijuhi erialal. Seal tuleb juurde sel on olnud oluline roll. Pole nii, et spordipsühholoogiat, mis on minu jaoks väga hutrenni alguses tehakse rahulikult, et on alles soovitav. Lisaks saan tugevamaks teoreetilises poojendus – ei! Kohe alguses pannakse sajaga!“

JALKA DETSEMBER 2020

TREENER Puurijalgpall au sisse!

Treeneri sõnul ei treeni ka tipptiimid näiteks Eesti meeskondadest tihtipeale rohkem – nende treeningute kvaliteet on lihtsalt palju parem. „Minu mõte on see, et me ei pea tegema rohkem trenni – peame tegema paremini trenni. Mäng on alati 90 minutit – ei loe see, kui hea sa oled kolme või nelja tunni jooksul, vaid see, milleks sa oled 90 minuti jooksul võimeline. Mäng ei lähe kõrgemal tasemel pikemaks, vaid intensiivsemaks. Õiged otsused on vaja teha kiiremini. Selleks, et suudaksid õige käigu leida, tuleb treenida olukorras, kus on samasugune pressing peal. Kui teed päevas kolm-neli tundi trenni, toimub suur osa treeningust olukorras, kus oled väsinud. Saad küll rohkem kordusi, kuid nende korduste kvaliteet ei ole võrdväärne. Kui sa ei suuda surve all palliga toime tulla, siis jooksedki palli järele ja kõik vaatavad, et eestlastel on kehv vastupidavus, tegelikult jookseme tavaliselt rohkem kui vastaste tippvõistkonnad. FC Barcelona ei treeni rohkem kui meie – vahe tuleb sisse intensiivsuse koha pealt.“ Et mitte jätta valet muljet – individuaalne lisatrenn on noore jalgpalluri arengus tähtsal kohal. „Oleme klubis selles osas palju diskuteerinud ja seal on mõnes mõttes huvitav dilemma. Kui viime individuaalse tehnika trenniaega sisse, siis kaotame ära selle aja, kus mängijad saavad platsil mängulisi olukordi lahendada. Neid mängijaid on küll, kes on tehniliselt head, aga ei suuda seda väljakul praktiseerida. Oleme seetõttu noorte seas käima pannud lisatrennid tehnika parandamiseks – grupid on löödud kaheks ning pooled mängijad tulevad ühel päeval kohale pool tundi enne trenni, pooled mängijad teisel päeval. Need 30 minutit enne ühistrenni algust harjutataksegi ainult tehnikat, misjärel alustatakse põhilist treeningut koos võistkonnaga, kus saab intensiivsust üleval hoida.“ Grauberg meenutab oma noorusest väga hea sõnaga ka tänapäevast tänavajalgpalli ehk linnaruumi kerkinud „puurides“ mängimist. „Lõunamaalased ongi seetõttu tehniliselt paremad, et nad mängivad väga palju tavatreeningu kõrvalt sellistel väljakutel ja saavad rohkem tehnikakorduseid. Meie peamegi oma keskkonnas leidma lahenduse – tegelikult on nende puuride näol ju võimalus olemas. Kui olin noorem, siis elasin ühes kandis Rauno Sappineniga ja käisime kogu aeg koos puuris mängimas. Mina küll nii tehniliseks kui tema ei saanud, aga julgen öelda, et suur osa tema edust on tulnud tänu sellele, et ta käis igal vabal hetkel Kotka staadioni juures mängimas. Paraku on see puur sealt tänaseks maha võetud, mis on muidugi jama…“

Premium liigas Grauberg kasvatajaklubi FC Flora eest võimalust ei saanud – kõrgliigas hakkas ta minuteid teenima Tartu Tammekas, kuhu siirdus ülikooli astudes. Foto: Brit Maria Tael / Soccernet.ee

Tallinna JK Piraaja

Rakvere Tarva

Viis kohtumist

ridades II liigas mängis Grauberg lõppenud hooajal.

vastu lõi Grauberg 2016. aastal oma ainsa Premium liiga värava.

pidas Grauberg Eesti U21 koondises.

2020 DETSEMBER JALKA

MAAILM

Miks tasub omavahel

suhelda?

Avaldame katkendi raamatust „Luka Modrić. Sündinud jalgpalluriks“. Selles katkendis räägib Modrić Horvaatia koondisele üliedukaks osutunud, 2018. aasta MMile eelnenud ajast. Foto: Manan Vatsyayana, AFP/Scanpix

ks asi valmistas mulle isiklikul tasandil muret ja ma võtsin sihiks klaarida enne maailmameistrivõistluste ettevalmistusi ära kõik arusaamatused. Asi puudutas Mario Mandžukićit. Me oleme mänginud koos alates 2007. aastast, kui ta tuli Dinamosse. Me veetsime Dinamos koos ühe aasta ja mängisime Horvaatia särgis kõrvuti 11 aastat. Mario on eriline tüüp. Mõnikord paistab ta olevat tõre; enamasti on ta heas tujus. Need, kes teda ei tunne, võivad arvata, et ta on kogu aeg pahas tujus – aga mina olen Mariot alati tundnud erakordse mehena, kel on suur süda. Ta meeldis mulle esimesest päevast alates, ehkki paljudel inimestel kulus tükk aega, et mõista ja näha teda nii nagu mina. Me elasime rahvuskoondises nii mõndagi üle. Kui mängisime 2014. aasta MMi kvalifikatsiooniturniiri playoff-ringis Islandi vastu, põrkasin hotelli lifti ees kokku Mandžukićiga. „Edasi, Mario. Anna endast täna kõik,“ ütlesin talle. See oli tavaline ergutuskõne, mida treeningutel või enne matši sageli kuuleb. Tema reaktsioon üllatas mind: „Jäta mind rahule! Tegele oma asjadega.“ Arvasin, et võibolla ta on halvas tujus. Justkui ta peaks minu vastu vimma, kuid ma ei suutnud leida loogilist seletust. Meil oli alati hea suhe; me hoidsime sidet. Aga siis… vaikus. Meie suhe jahtus. Kui oleksin

JALKA DETSEMBER 2020

MAAILM Meie mängisime teineteise vastoona teadnud seda, mida tean tu neljas matšis – ülejäänud neli nüüd, oleksin asja kohe sealsajäid mul vahele tõsise vigastuse mas või vähemalt järgmise rahtõttu, mille sain rahvuskoondivuskoondiste mängude pausi ajal sega Milanos mängides. sirgeks rääkinud. Kuid ma panin Selle aasta jooksul nägime talle seda pahaks; kaks kõva kivi Marioga teineteist ja tervitasisattusid kokku. Tulemus? Lühis! me vaid neis neljas matšis. OliOlgem ausad, mul oli selle pärast me reserveeritud ja hoidsime paha tunne, kuid ma ei tahtnud seda joont ka rahvuskoondises. astuda esimest sammu. Ja tema Otsustasin sellele asjale enne ka mitte. Meeskonnakaaslastemaailmameistrivõistlusi Venena ei olnud meil mingeid probmaal lõpu teha. Ma teadsin, et leeme; platsi peal ei muutunud need on meie viimased maailmidagi. Isegi väljaspool platsi mameistrivõistlused ja suurima oli meie suhtlemine normaalne, tõenäosusega viimane turniir, eriti meeskonna koosolekutel ja kus koos mängime. Ja veel sellimujal. Ta õnnitles mind esimene, kus meil oli võimalus midagi se Meistrite liiga võidu puhul suurt teha. Mario oli Horvaatia – tema teadis, kui õnnelikuks meeskonnas nii platsi peal kui see mind tegi, sest oli aasta vakõrval üks kõige olulisemaid rem ise võitnud koos Bayerniga. mängijaid. Tal olid oma veidruNii et probleem ei olnud selles. sed, meil kõigil on, kuid ta on Loomulikult, rahvuskoondises aus mees. Mõnedes asjades oletoimivad asjad harva nii nagu me me sarnased – me mõlemad klubides, kus mängijad saavad oleme mõnevõrra introvertsed, päevast päeva kokku. Mängijad me näitame harva emotsioone muutuvad; meeskond koosneb välja, me võime olla kangekaelmängijaist, kes tulevad erinevased. Kuid ta on keegi, kellega test klubidest ja keskkondadest, Jalka lugeja saab Luka Modrići raamatu telvõin igal ajal lahingusse minna. kel on erinevad hoiakud ja kes lida endale soodushinnaga! Sooduskoodiga Juhtugu mis tahes, ma tean, et kuuluvad erinevatesse põlvkonJALKA saab raamatu Heliose e-poest osta tema annab endast parima, ta dadesse. Loomulikult tunned sa kaheksa eurot odavamalt kui poest (tavahind poes 25,90, soodushind koodiga 17,90). tuleb mulle appi ega jäta mind end lähedasemana kellegagi, keda kunagi maha. Ta ei suuda seda tunned paremini, või kes kuulub ainult siis, kui ta ei ole vormis. sinuga samasse põlvkonda, nii et Ootasin vestluse alustamiseks õiget hetke; ma te veedate rohkem aega koos. Rohkem kui kusatahtsin talle öelda, kui väga ta mulle meeldib ja gil mujal saab kõik kokku rahvuskoondises, kus kui kahju mul on, et me ei ole lähedased. Ma tahtjagatakse oma riigi särgi kandmise vastutust ja sin teada, mis oli juhtunud, ja miks ei olnud me au. Selles suhtes toimis Mario ja minu vahel kõik rohkem kui kolm aastat suutnud suhelda nagu hästi. Kuid meil oli temaga lähedane, sõbralik sõbrad. Me mõlemad teadsime, et see on meie suhe ja see tupikseis – näo tegemine, et kõik on viimane suur šanss, ja me teadsime, kui tähtis hästi, kuigi tegelikult ei ole – tegi mulle muret. oli tulla kokku ja ühiselt tegutseda. Ütlesin talle, Saatuse tahtel lahkus Mandžukić 2014. aasta et olen kindel, et me oleme tugevad ja et see on suvel Bayernist ja tuli Madridi Atléticosse. Taas meie hetk. Me pidasime avameelse vestluse ja sel kord elasime samas linnas ja olime linnaderbis hetkel sulas meie vahelt jää, mis oli sinna tekkikonkurendid, just nagu tükk aega tagasi, kui tema nud eimillestki. mängis Zagrebis ja mina Dinamos. Niipea, kui üle„Ma ei olnud sinu peale vihane. Ma arvasin, et minekust teada sain, tahtsin saata talle sõnumit, sina oled minu peale vihane,“ ütles ta ja mina ütaga mul ei olnud tema numbrit. Ma ei usu, et on lesin talle sedasama. olemas mängijat, kes vahetaks oma numbrit nii Nii et olge lahked: niisuguseks võivad suhted sageli kui Mario! Kui ma selle lõpuks sain, saatsin muutuda, kui te ei räägi. See näitab veel kord, et talle sõnumi, õnnitlesin teda ülemineku puhul ja kõige parem on sellega, mis sind häirib, tegeleda ütlesin, et võtku minuga ühendust, kui vajab abi, otsekohe, eriti kui asi puudutab suhteid. Mario et leida Madridis korterit või midagi muud – või ja minu vahel tekkis otsekohe positiivse energia mida iganes. Ta vastas mulle, tänas ja sellega oligi tõus. Võibolla ma liialdan, aga ma arvan, et see oli kõik. Mandžukić jäi Madridi vaid üheks hooajaks, tugevam kui kunagi varem. Pärast Venemaad ja Real ja Atlético mängisid ei rohkem ega vähem kui kõike seda, mida me läbi elasime, on meil vanast kaheksa korda: kaks korda nii La Ligas, Hispaania peast lugu, mida rääkida. superkarikal, Copa del Reyl kui Meistrite liigas.

2020 DETSEMBER JALKA

KLÕPSUD

Emotsionaalsed sügishetked

Emotsioon! Viimsi Smsraha meeskond tähistamas saalijalgpalli hooaja esimest tiitlit.

Foto: Jana Pipar

Taas kord emotsioon! FC Flora peatreener Jürgen Henn teadis, et võit Paide üle tähendas florakatele sisuliselt meistritiitli kindlustamist. Foto: Jana Pipar

Eesti koondis sai mängueelsel treeningul Firenzes kohalike poolt toreda üllatuse osaliseks. Foto: Jana Pipar

JALKA DETSEMBER 2020

KLÕPSUD

Mina toetan! Konstantin Vassiljev ja Karel Voolaid lahkusid Gruusias platsilt üheskoos. Mängu järel avaldas Vassiljev Voolaidi jätkamisele toetust. Foto: Jana Pipar

Mis see siin teeb? FC Kuressaare kaitsjad Rasmus Saar ja Sören Kaldma avastasid mängus Paidega palli koos endaga oma väravast. Foto: Liisi Troska

Viljandi Tuleviku väravavaht Karl-Romet Nõmm kerkis penaltiseerias kangelaseks ja viis oma võistkonna Paide Linnameeskonna vastu edasi karikavõistluste veerandfinaali. Foto: Liisi Troska

FC Flora ja Eesti koondise ründemängija Katrin Loo lõpetas 29aastaselt karjääri, olles Flora aidanud kolmandat aastat järjest kõigi kolme Eesti trofeeni. Meistritiitel, karikas ja superkarikas mahuvad vaevu sülle ära! Foto: Brit Maria Tael / Soccernet.ee

Ära mine kuhugi! FC Flora ründaja Mark Anders Lepik hoidis Nõmme Kalju kaitsja Vladimir Avilovi särgist kinni… kahe sõrmega! Foto: Brit Maria Tael / Soccernet.ee

2020 DETSEMBER JALKA

10 AASTAT TAGASI

1000 euroga kuus hakkas Eesti olümpiakomitee toetama Eesti meeste jalgpallikoondise peatreenerit.

2 punkti teenis AZ Alkmaari ja Eesti koondise põhimees Ragnar Klavan aasta jalgpalluri hääletusel. 46 hääletaja seas pani Klavani ainsana oma sedelile Janno Kaljuvee.

Andreas Raudsepp oli meistriliiga 2010. aasta noorim väravalööja, tehes Viljandi Tuleviku eest skoori 16 aasta ja 216 päeva vanusena.

Kas Flora võim püsib aastaid?

reenerirubriigis põrutas endine Eesti koondislane Indro Olumets julgelt: Eestis on maailma parimad treenerid! „Meil tuuakhind 29 Krooni 1,85 eurot se trenni igasugu naljamehi, detseMBer 2010 poisse, kel laiust sama palju kui pikkust,“ selgitas Olumets oma mõttekäiku. „Välismaal valitakse sajast poisist kümme välja, ülejäänutele soovitakse head päeva. Eestis on pearahad, selektsiooni ei toimu, aga AA stA Mäng iJA ikkagi tehakse igaühest, kes vähegi tahab, meistriliiga mängija. Ma ei usu, et kuskil maailmas veel nii on.“ s? Atu d süü dLA seK Zen Jov - LAvAst Suures intervjuus pajatas on iL tro A sid pü s AK MA rti n rei M: tAh LLA K KA FC Flora Eesti meistriks tüüriLLi gpA JAL on ris ti põ hiK oo LiL Ku Ltu ur ist AM At vu tis t JA rA i nud treener Martin Reim Flora her vA Apo vA Flora / gareth Bale palgaprobleemide kiuste pisut postrid: tallinna FC ets, Märt Kluge, siim Luts, indro olum pluss: Ats sillaste, Kiisler, oma tulevikuplaanidest. „Ei toas tõnise, Mati ja siim Allan dorbek, toom tid vakü vära & lid tabe FC st. pauli, kõik liiga hiks olla väga suurt probleemi üritada olla tiitlil kauem kui kaks aastat. Aga midagi ei ole kindlustatud. Piisab paarist ebaõnnestumisest ja midagi võib nihu minna. Proovime nii tugevaks saada, et nii ei läheks,“ sõnas Reim. Aasta hiljem lahkus ta teadupoolest ametist, sest Flora mured palkade välja maksmisega süvenesid veelgi. Välistähe rubriigis portreteeris Lennart Komp üleöö Euroopa jalgpalli kuumimaks nimeks tõusnud 21aastast Gareth Bale’i, kes oli Tottenham Hotspuri eest mängides äsja Meistrite liigas Milano Interi kaitseliini puruks rebinud. Välismaa vuti kohta oli neljal leheküljel ka suur lugu Saksamaa kultusklubist FC St. Paulist ja nende fännikultuurist. Eesti jalgpallirändur Antti Kask rääkis muu hulgas, et isegi esiliigas on St. Pauli kodumängudele piletit saada raskem kui näiteks Müncheni Bayerni kodumängudele. Käbi ja kännuna rääkis Jalka ajaloo 36. number Kiislerite perekonna jalgpalliseostest – toonase regionaalministri Siim Kiisleri poeg Mati Kalev (9) käis Levadias Erkki Viisma treeningurühmas ja nimetas oma lemmikmängijaks Bastian Schweinsteigeri. Koduhoovis ehitasid Kiislerid – abiks

KonstAntin vAssiLJev

ISSN 1736-7379

2010 DETSEMBER JALKA

JALKA DETSEMBER 2020

Mati Kalevi vennad Taavi Kalle ja Heiki Rein – endale plastist kanalisatsioonitorudest ise jalgpallivärava. Hooaja lõppemise puhul võttis Jalka meistriliiga rubriigis luubi alla konkurentide võimalused FC Flora tiitlilt kukutada. Peamiste võimalike rivaalidena toodi välja FC Levadia, Nõmme Kalju ja Sillamäe Kalev. Levadia puhul nähti ühe suurema murekohana väravavahi positsiooni. „Kindlasti vajab lahendamist väravavahi mure, sest poole hooaja pealt kutsuti erust tagasi Martin Kaalma, kes tõrjus pingile Sergei Lepmetsa. Nende järel tulevad juba noored mehed Aleksei Matrossov ja Sander Jenk,“ kõlas Lennart Kombi analüüs. Hooaja lõpu puhul avaldati traditsiooniliselt ka meistrivõistluste kõikide liigade tabelid ja parimad väravakütid, samuti sai põhjaliku kajastuse Salme kultuurikeskuses toimunud jalgpallihooaja lõpetamine – parimaks meesmängijaks valiti Konstantin Vassiljev, parimaks naisjalgpalluriks Anastassia Morkovkina (pildil), kes tuli auhinda vastu võtma karkudel, kuna taastus äsjasest operatsioonist. Vassiljevi kuulutasid parimaks jalgpalluriks sealjuures Marko Matvere ja Jaan Tätte, kes viibisid parasjagu ümbermaailmareisil. Mängijaks luubi all oli Paide Linnameeskonna 22aastane äärepoolkaitsja Ats Sillaste, kelle puhul kiitis tema endine treener Karel Voolaid mehe kiirust: „Ats on kiirete jalgadega mees, pool liigast on temast kõvasti aeglasem.“ RAUL OJASSAAR

LÕPULUGU

Kolmanda liiga hirm Dmitri Skiperski: väravate löömine on nagu narkootikum! Dmitri Skiperski on Eesti jalgpalli mitmel moel sisse põimunud: endine meistriliiga mängija tegutses vahepeal liiga tegevjuhina ja on töötanud spordidirektorina FCI Levadias, praegu aga FCI Tallinnas. Peale selle on ta ka Eesti saalijalgpalli koondise ja saalijalgpalli U19 koondise peatreener. Kõige selle kõrvalt on 47aastane Skiperski aga juba kümme hooaega kõmmutanud kolmandas liigas väravaid Lilleküla JK Retro eest. Tekst: Raul Ojassaar Foto: Liisi Troska

S Väravate kõmmutamise kõrvalt töötab Skiperski Eesti saalijalgpallis nii meeste kui U19 koondise peatreenerina.

Dmitri Skiperski Sünniaeg: 29.04.1973 Meeskond: Lilleküla JK Retro Endised klubid: Aleksandrovskoje Kolos, Tallinna Dünamo, Tallinna Nikol, TVMK, FC Kuressaare

JALKA DETSEMBER 2020

kiperski arvele on kümne hooajaga jäänud murujalgpallis suisa uskumatud arvud: 229 mängu ja 426 (nelisada kakskümmend kuus!!) väravat – sealjuures on suur osa neist tulnud pärast 40. sünnipäeva. Kolmanda liiga põhjatsoonis aitas Skiperski Retro võistkonna tänavu 37 tabamusega esikohale, kolmanda liiga võitu aga Retro sedapuhku ei saanud. Päris julgelt võib väita, et tegu on Eesti meistrivõistluste viimase kümne hooaja parima väravakütiga. Meesmängijate seas võib Skiperski vabalt olla isegi Eesti meistrivõistluste ajaloo absoluutne rekordimees – teadaolevalt pole keegi sellist arvestust aga pidanud. Retro (esimestel hooaegadel kandis nime Eesti Koondis) on viimasel kümnel hooajal toetunud just Skiperski tabamustele: kümnest hooajast koguni üheksal on just tema tulnud liiga parimaks väravakütiks. Seni kõige resultatiivsemal, 2014. aastal kõmmutas Skiperski III liiga läänetsoonis 20 mänguga 54 väravat, väravaküttide edetabelis teisele kohale jäänud mees sai kirja „vaid“ 17 tabamust… „Ma ütleks, et kolmanda liiga tase on selle kümne aastaga kõvasti tõusnud. Kui seal mängimist alustasin, siis teadsin, et kõik võistkonnad ei teinud isegi trenni,“ meenutab Skiperski. „Praegu on aga vähemalt põhjatsoonis, kus Retroga mängime, meeskonnad nagu näiteks Hell Hunt, Eston

LÕPULUGU Skiperski ainus Villa ja Zapoos, kes treenivad väga korralikult. Eesti meistritiitel Viimastel aastatel tunnen, kuidas meeskonnad on murujalgpallis hakanud ka taktikaliselt hästi mängima, distsippärineb 2005. liin on paigas. Arusaam, kuidas kaitses mängida, aastast, kui ta on parem.“ tuli tšempioniks TVMK ridades. Hoolimata sellest on Skiperski jätkuvalt igal Pildil poseerib ta hooajal väravaid kõmmutanud. Lõppenud jalgkoos tiimikaaspalliaastal sai ta liigamängude ja karikavõistluste laste Ingemar peale kokku kirja 22 mängu ja 37 väravat. Kui üleTeeveri ja Erko jäänud meeskondade tase on III liigas tõusnud, Saviauguga. Foto: Lembit Peegel kas see tähendab siis, et Skiperski ise läheb ka ajaga üha paremaks? „Ma ei tea – tunne on selline, et oleks võinud iseon paljudel lisamotivatsiooni – kui meile värav gi rohkem väravaid tulla! Mõnes olukorras annab lüüakse, siis on vastaste reaktsioon tavalisest palvanus ikkagi tunda: jalg ei ole nii kiire või täpne, kui ju emotsionaalsem,“ muigab Skiperski. peaks olema. Muidugi aitavad mind palTa soovib selgeks klattida ka ühe vaju meeskonnakaaslased – päris suur osa learusaama, mis Retro kohta levib. „Kui nendest väravatest on tulnud nii, et olen see võistkond moodustati, siis alguses olnud õigel ajal õiges kohas ning lihtsalt majandas seda jalgpalliliit, aga hiljem palli tühja väravasse lükanud. Väravavõttis Toomas Tohver selle vedamise „Kui mängin, tahan iga vaist on mul tõenäoliselt olemas, aga ma üle ja viimastel aastatel on ta põhimõtkord kõik momendid ei oska öelda, kas see on kaasa sündinud teliselt ise kulud katnud ja võistkonvõi arendatav – ma arvan, et natuke on da üleval pidada aidanud. Meil on hea sajaprotsendiliselt seda võimalik arendada küll. Kui peas seltskond, käime võimalusel alati pärast realiseerida. Isegi kui olen rünnaku käiku analüüsida, siis võib eelmänge koos söömas. Tarmo Rüütli visjuba kolm või neli väravat dada mingeid momente, kuhu pall võiks kab treenerina head nalja, hoiab tuju löönud, tahan ikka lõpuni tulla. Rünnaku lõpetamine peab olema üleval ja annab muidugi kõrvalt nõu. aga sisuliselt refleks.“ Seega ei ole nii, et jalgpalliliit maksab välja veel ja veel.“

Kolmas liiga täpselt paras

Hoolimata sellest, et Retro on viimasel kümnel hooajal olnud viiel korral oma liigatsooni võitja ja esikolmikust on välja jäädud vaid kahel korral, ei ole seni kõrgemate liigatasemete poole vaadatud. „Algusaastatel oli see tavaliselt hooaja lõpus jutuks, aga oleme siiski amatöörsats. Kolmas liiga ongi meie tase! Pakume seal teistele korralikku konkurentsi. Tundub, et meie vastu mängides

meile kõik kinni.“ Võimsast III liiga saldost hoolimata pole Skiperskit viimasel ajal tõsimeeli kuhugi tugevamasse liigasse mängima kutsutud. „Naljaga pooleks on vahel ikka räägitud, aga tegelikult on kolmas liiga mulle paras. Teises liigas võiksin olenevalt võistkonnast ehk mõne värava ikka ära lüüa, aga sellest veel kõrgemal – vaevalt.“ Liiga parima väravaküti auhindu on Skiperskil

Ilmselt 1996. aasta suvel tehtud foto Tevalte-Marlekori võistkonnast, millest sai hilisem TVMK. Skiperski on tagumises reas vasakult neljas. Tuttavaid nägusid leiab jalgpallisõber pildilt veelgi: tagumises reas on vasakult teine näiteks Maksim Smirnov, vasakult kuues noor Andrei Stepanov ja paremalt kolmas Viktor Passikuta. Esireas on paremalt teine Aleksandr Puštov, paremalt kuues mees on aga varalahkunud koondislane Aleksandr Olerski. Foto: erakogu 2020 DETSEMBER JALKA

väga ilusaid väravaid eriti löönud. Mis neist ikka meeles pidada – lööd värava ära ja mõtled juba järgmisest! Ega ma kaugelt väga peale löögi – pigem olen karistusalas ja ootan sööte. Ma arvan, et pool nendest 400 väravast on tulnud vasaku jalaga, ülejäänutest kolmandik peaga ja kaks kolmanFoto: Jana Pipar dikku parema jalaga. Ega mul parem jalg ainult kõndimiseks ei ole, mõnikord paugutab see ka!“ naerab Skiperski. „Eks hooaja lõpus jäävad pigem Kübaratrikiga ei rahuldu meelde tähtsad või magusad väravad. Skiperski sõnul on iga värav talle enSel hooajal oli meil näiteks Eston Villa diselt oluline – nende löömine tekitab vastu heas mõttes vastik mäng. Olime vaat et sõltuvust! „See on nagu narkoo„Ega mul parem jalg ainult lõpuminutitel 2 : 3 kaotusseisus, aga tikum! Kui lööd, siis tahad ikka rohkem ja rohkem. Kui mängin, tahan iga kord kõndimiseks ei ole, mõnikord viigistasime 90. minutil ja siis lõin kolmandal üleminutil võiduvärava. Olin kõik momendid sajaprotsendiliselt reapaugutab see ka!“ lihtsalt õigel ajal õiges kohas, lükkasin liseerida. Isegi kui olen juba kolm või palli tühja väravasse, aga emotsionaalselt oli see neli väravat löönud, tahan ikka lõpuni välja veel vägev. Riietusruumis oli pärast eufooria!“ ja veel.“ Lõuna-Venemaalt pärit ründeässa sõnul on ta eelkõige efektiivne, mitte efektne edurivimänTribüünilt platsile 2009. aastal gija – tõelisi iluväravaid tuleb ette harva. See 1989. aastal Eestisse õppima saabunud Skiperski FC Kuressaare tähendab ühtlasi, et üksikud tabamused ei kipu oli enne küll kodukülas jalgpalli mänginud, kuid särgis. kauaks meelde jääma. „Minu meelest ei ole ma seda mitte väga organiseeritult või kõrgel taseFotod: Lembit Peegel mel. 1984. aastal õnnestus tal kohaliku noortevõistkonnaga pääseda üleliidulisele Nahkpalli turniirile, kus läks vastamisi ka Tallinna Lõvidega, kuid see oli saavutuste mõttes ka sisuliselt kõik. Eestis jalgpalluriks saamise lugu mäletab Skiperski senini aga detailse täpsusega. „1993. aasta sügisel mõtlesin, et lähen jalgpalli vaatama – Kadriorus mängisid Flora ja Tallinna Dünamo. Flora võitis 5 : 1, aga mängu vaadates arvasin, et saaksin sellel tasemel hakkama. Kuna ma eesti keelt toona veel ei osanud, ei võtnud ma ühendust Floraga, vaid hoopis Dünamo treeneri Viktor Neštšeretnõiga, kes kutsus mind võistkonda. Talvel tegime trenni põhiliselt ühes Kopli saalis ning vahepeal ka õues lume sees. 1994. aasta kevadel tuli vist Eduard Võrgu kaudu meile kutse sõita USAsse – käisime Dallases laagris ning kui tagasi tulime ja meistrivõistlused jätkusid, lõin kümne aastaga kogunenud üheksa tükki. „Naine ei tea, kuhu neid panna!“ naerab väravakütt. „Suur osa neist on panipaigas, sest praegu ei mahu mulle need koju korraga ära. Mõned medalid on karbis. Unistus on selline, et ühel päeval majas või suuremas korteris elades saaks teha väikese nurga, kuhu kõik medalid ja meened välja panna.“

JALKA DETSEMBER 2020

JK Retro 2017. aastal väikeste karikavõistluste finaali eel. Skiperski tagumises reas paremalt teine.

LÕPULUGU kohe esimeses mängus Dünamo eest Nikoli vastu värava.“ Toonane Nikoli peatreener Vjatšeslav Smirnov pani seepeale noorele Skiperskile silma peale ja kutsus teda oma meeskonda. Nikolist sai hiljem FC Lantana-Marlekor, FC Tevalte-Marlekor, FC Marlekor ning 1997. aastal lõpuks FC TVMK. „Olin Lantanaga liitumas, aga toona võis meeskonnas olla maksimaalselt kolm välismaalast. Seal olid aga juba ees endised Peterburi Zeniti mängijad ja mina koosseisu ei mahtunud. Mängisin veel Dünamo eest esiliigas hooaja või kaks, 1996. aastal aga jäin lõpuks toonasesse Tevalte-Marlekori pidama,“ meenutab Skiperski. Pidama ta jäi sinna tõesti – aasta hiljem TVMKks ümber nimetatud võistkonnas pallis Skiperski 2006. aastani. Sellele järgnes aasta Sörve JKs ehk FC Kuressaare duubeltiimis, 2008. aastal pallis ta FC Kuressaare eest esiliigas ning 2009. ja 2010. aastal meistriliigas. „Jälgin Kuressaare käekäiku siiani ja elan neile kaasa!“ Eesti meistriliigas jäi TVMK ja Kuressaare eest pallinud Skiperski saldoks lõpuks täpselt 300 mängu ja 40 väravat. „Lõpetasin nii-öelda suure jalgpalliga mitu korda ära ja tulin ikka tagasi. Kui oleksin juba nooremana pääsenud põhikoosseisu ja kogu aeg stabiilselt mänginud, võinuks ehk Andrei Kalimullini rekordit ohustada!“ (Kalimullini nimel on Eesti meistriliiga rekord, 517 kohtumist – toim.). Väravaid tuli meistriliigas „vaid“ 40 aga seetõttu, et suure osa kõrgliigakarjäärist pallis Skiperski hoopis vasakkaitsjana. „Nooremana mängisin ikka ründes, aga Smirnovi käe all liikusin ühel hetkel poolkaitsesse ja sealt omakorda kaitsesse. Kõige korralikumad hooajad kõrgliigas tegingi vasakkaitsjana – kiirus oli hea, üks ühele olukordades olin hea. Ründes mängimisest jäid mingid omadused mul ikkagi külge, nii et rünnakule lülitumised olid head. Tänapäevane äärekaitsja! Ühel hooajal lõin kaitsjana isegi kuus väravat.“

Saalivutt südames Peale murujalgpalli on Skiperski kõva käsi ka saalis: Eesti meistrivõistlustel ja karikavõistlustel tegi ta aastatel 2008–2014 kaasa 76 mängus ja lõi 82 väravat. Praegugi mängib Skiperski väiksematel võistlustel saalijalgpallis kaasa, kuid pärast seda, kui temast 2014. aastal Eesti saalikoondise peatreener sai, pole ta meistrivõistlustel mängijana osalenud. „Arvasin siis, et on aeg mängijana lõpetada ja treeneritööle keskenduda. Mulle meeldib saalijalgpall väga – ühel hetkel tundus, et see on keerulisem ja huvitavam kui suur jalgpall. Piiratud aeg, piiratud väljak, otsused on vaja väga kiiresti vastu võtta ja täpselt tegutseda, mitte jalga väristada,“ selgitab Skiperski. „Kui suures jalgpallis oskan mängida, nii et nägu on vastase värava poole, siis saalis tuleb tihtipeale osata mängida vastupidi, selg vastase värava poole. Mingil hetkel hakkas see mulle suurest jalgpallist isegi rohkem meeldima – hakkasin õppima ja vaatama. Olukorrad muutuvad väga kiiresti, kogu aeg on väga põnev – minuti-pooleteise jooksul võib kõike juhtuda!“

Sellel 1984. aasta fotol on esireas paremalt teine noor Dmitri Skiperski. Kõige tagumises reas on vasakpoolne mees aga tema isa, kes töötas kehalise kasvatuse õpetajana. Foto: erakogu

Väravaisu kisub tagasi platsile

Peale korra nädalas toimuva Retro trenni hoiab Skiperski ennast vormis ka jooksutrenni tehes ja võrkpalli mängides. „Mul on tekkinud selline rutiin, et mängujärgsel päeval lähen taastava trennina võrkpalli mängima. Kui tunnen, et on natuke koormust vaja, teen korraliku jooksutrenni. Tean enda organismi hästi ja teen, mida vaja, et järgmiseks mänguks võimalikult hästi valmis olla – siis saan meeskonda mitte ainult rünnakul väravatega toetada, vaid ka kaitsetööd teha. Kaitse ju algab ründajatest!“ Kuigi igal hooajal on Skiperski palle võrku tagunud muljetavaldava tempoga, pole temagi vi-

gastustest päris pääsenud. Tõsi – raskeid traumasid pole seni olnud. (Sülitab kolm korda üle õla – toim.). „Tagareis on mul nõrk koht, igal aastal olen seetõttu sunnitud paar nädalat ja paar mängu vahele jätma. Põlv ka valutab, aga see valutas juba TVMKs mängides. See tuleb soojaks hõõruda, siis läheb üle,“ muigab kogenud ründaja. „Igal aastal mõtlen, et aitab, aga kui hooaeg peale hakkab, tuleb väravaisu jälle peale. Kui tuleb juba kaks-kolm väravat, tahan veel rohkem lüüa, isu ja motivatsioon on alati taas olemas. Ehk olen motivatsiooniks mõnele mängijale, kes mõtleb, et ta on juba 35 ja vana? Või mõnele noorele, kes tahab minu väravad üle lüüa? Kui olen kedagi motiveerinud, siis on mul hea meel – äkki lööb keegi kunagi sama palju või rohkemgi väravaid!“ filosofeerib Skiperski lõpetuseks.

229/446

300/40

Kaheksa

on Skiperski viimase kümne aasta mängude ja väravate saldo murujalgpallis.

jäi Skiperski saldoks Eesti meistriliigas.

väravat ühes mängus on Skiperski rekord – see pärineb 2011. aasta liigamängust Saaremaa JK vastu.

2020 DETSEMBER JALKA

LISAAEG Detsembrikuu sünnipäevad 01.12 Lembit Rajala 01.12 Vitali Leitan 02.12 Mati Püü 02.12 Otto-Robert Lipp 03.12 Risto Eelmaa 03.12 Leonid Arhipov 04.12 Aivar Gutmann 04.12 Marco Lukka 04.12 Kethy Õunpuu 05.12 Argo Arbeiter 05.12 Karl Palatu 05.12 Nikolai Mašitšev 05.12 Ilja Antonov 05.12 Carl Kaiser Kiidjärv 06.12 Enn Läänmäe 06.12 Mikk Kruusalu 07.12 Raili-Raine Ellermaa 07.12 Denis Petrov 08.12 Sander Kapper 09.12 Elizaveta Rutkovskaja 09.12 Martin Taska 11.12 Kaido-Meinhard Kukli 11.12 Rain Tölpus 11.12 Henri Järvelaid 11.12 Mark Edur 12.12 Are Altraja 12.12 Heigo Niilop 13.12 Anni Rahula 13.12 Andreas Raudsepp 14.12 Eesti Jalgpalli Liit 14.12 Tauno Tekko 14.12 Tauno Rämson 15.12 Imbi Hoop 17.12 Henri Anier 18.12 Heigo Paglant 20.12 Argo Zirk 20.12 Maarja Virula 20.12 Jesper Juha 21.12 Taivo Keinast 23.12 Kert Küttis 25.12 Atko Väikmeri 26.12 Daniel Meijel 26.12 Birjo Rasmussen 27.12 Tõnu Metsson 27.12 Joel Indermitte 28.12 Marko Kuusik 28.12 Maksim Smirnov 28.12 Edgar Tur 29.12 Vjatšeslav Zahovaiko 30.12 Aivar Vood 30.12 Henri Leoke 31.12 Siret Räämet 31.12 Pelle Pohlak 31.12 Kristiina Lind 31.12 Pavel Dõmov

JALKA DETSEMBER 2020

50 42 58 20 44 18 56 24 33 47 38 32 28 19 56 20 53 33 26 23 34 50 38 22 22 50 49 34 27 99 26 26 32 30 44 34 25 22 70 41 44 46 26 57 28 45 41 24 39 51 17 21 32 33 27

Oulu jalgpallihall sai omapärasel viisil omapärase nime Soomes Oulus kerkiv uus jalgpallihall, mis peaks parandama kohalike klubide AC Oulu ja OLSi treeningutingimusi, sai nime loosi teel. Kõik halli kerkimist toetanud ettevõtted said iga 2500 euro eest ühe pileti loosiurni, kust võitja lõpuks välja tõmmati. „Meie idee oli anda ka väiksematele ettevõtetele võimalus saada nimesponsoriks. Tavaliselt on selline võimalus ainult suurtel firmadel,“ selgitab huvitavat valikupõhimõtet AC Oulu juhatuse esimees Juho Meriläinen. Ligi 90 pileti seast tõmbas AC Oulu ründaja ja klubi koostöösuhete juht Juho Mäkelä välja Oulu kesklinnas asuva india restorani Garam Masala nime. Restorani omanike soovil saabki Oulu jalgpallihalli nimeks Garam Masala Areena! Garam masala on teadupoolest india köögist pärinev terav vürtsisegu, mida kasutatakse indiapärastes roogades üle kogu maailma. AC Oulu tuli sealjuures Argo Arbeiteri, Hindrek Ojamaa ja Zakaria Beglarišvili koduklubi KTP ees Soome esiliiga võitjaks ning tõusis järgmiseks hooajaks meistriliigasse. Eestlastele tuttavatest mängijatest pallisid Oulu ridades lõppenud hooajal näiteks Jere Aallikko (kuulus aastatel 2014–15 FC Levadiasse) ja Anselmi Nurmela (2018–19 FC Floras).

Viimased 90 aastat vaid kolme mängijaga Inglismaa jalgpalliajakirjanik Richard Jolly tõi hiljuti Twitteris välja tõeliselt peadpööritava fakti: nimelt saab Euroopa viimase 90 aasta jalgpalli kokku võtta vaid kolme tippmängijaga. Nimelt – nii uskumatu kui see ka ei tundu, on inglased Stanley Matthews ja Peter Shilton ning itaallane Gianluigi Buffon saanud kamba peale täiskasvanute liigades kirja vähemalt ühe mängu igal hooajal alates sellest, kui Matthews hooajal 1931–32 esimest korda Stoke City eest platsil käis! Kolmest mehest on (vähemalt seni!) kõige pikema karjääriga olnud paremäärena tegutsenud Matthews, kes alustas täiskasvanute klassis pallimist 17aastaselt ning tegi viimase mängu Inglismaa kõrgliigas 50 aasta ja viie päeva vanuselt. Väravavaht Shilton võttis kujuteldava teatepulga Matthewsilt üle täpselt tema lõpetamisele järgnenud hooajal (1965–66) ning käis viimati platsil 47aastasena, esindades hooajal 1996/97 Inglismaa tugevuselt kolmandas liigas Leyton Orienti. Buffon sai oma esimesed kohtumised meeste seas kirja juba hooajal 1995/96 Serie A-s ning on sellest ajast saati pidanud klubi ja koondise eest kokku üle tuhande ametliku kohtumise. Matthewsi ja Shiltoni karjääri pikkuse kõrval on Buffon aga kõigest poisike: jaanuaris saab ta alles 43aastaseks…

LISAAEG RUBRIIK

Lembit Rajala 50 Detsembri esimesel päeval saab täpselt poole sajandi vanuseks endine ründaja Lembit Rajala – mees, kes kerkis hooajal 1995/96 suisa Eesti meistriliiga parimaks väravakütiks. Koduses tippkonkurentsis kokku 79 mänguga 39 väravat kõmmutanud Rajala pallis karjääri viimastel aastatel ka välismaal – varem Lõvisid, FC Florat, FC Normat ja Viljandi Tulevikku esindanud Rajala kuulus Soome lahe põhjakaldal nii Mariehamni kui Kotka TP koosseisu. Hooaegadel 1993/94 ja 1994/95 tuli Rajala koos FC Floraga Eesti tšempioniks – need olid ühtlasi Flora klubi esimesed meistritiitlid. Eesti koondise eest sai Rajala aastatel 1992–1996 kirja 26 kohtumist ja kaks väravat – need lõi ta 1993. aastal Liechtensteinile ja 1996. aastal Fääri saartele.

Foto: Lembit Peegel

VANA FOTO

Lembit Peegli foto pärineb 1992. aastast, kui Rajala kuulus FC Flora ridadesse.

LHV edetabel Oktoobrikuu toetussumma arvu järgi on esimesed 20 (sulgudes koht eelmise kuu edetabelis) järgmised: 1. 2. 3. 4. 5. 6. 7. 8. 9. 10. 11. 12. 13. 14. 15. 16. 17. 18. 19. 20.

(1.) Tartu Jalgpallikool Tammeka (2.) Tallinna FC Flora (3.) Nõmme Kalju FC (4.) FC Elva (5.) FC Nõmme United (9.) JK Tallinna Kalev (7.) JK Tabasalu (6.) Viljandi JK Tulevik (10.) Viimsi JK (8.) Tallinna FCI Levadia (12.) FC Kuressaare (13.) Pärnu JK Vaprus (16.) Põhja-Tallinna JK Volta (14.) Rakvere JK Tarvas (17.) FC Hiiumaa (11.) Paide Linnameeskond (15.) FC Kose (18.) Keila JK (–) Ambla Vallameeskond (–) Tartu FC Santos

LHV kaardiga toetad oma lemmikut – iga sinu ostu pealt maksab LHV pank kümme eurosenti sinu valitud jalgpalliklubi toetuseks.

2020 DETSEMBER JALKA

RISTSÕNA

Novembrikuu ristsõna õige vastus oli „…publikut ei lubata!“. Õige vastuse eest võitis siiliparuka Merily Krabbi. Võitjaga võtame ühendust. Detsembrikuu ristsõna õigeid vastuseid ootame aadressil ristsonad@jalgpall.ee märksõnaga „Ristsõna“ 13. detsembriks. Õigesti vastanute vahel loosime välja EJLi näomaski. NB! Loosimisel osalemiseks peab vastuse saatma koos ees- ja perekonnanimega

JALKA DETSEMBER 2020

Jalka (detsember 2020)

Articles inside

Kolmanda liiga hirm Dmitri Skiperski: väravate löömine on nagu narkootikum!

Miks tasub omavahel suhelda?

Silver Grauberg: Barcelona ei treeni meist rohkem, vaid teeb seda paremini

11aastane Semmo Juks vahetas mulluse hõbeda kulla vastu

Tänavune meistriliiga hooaeg läbi noortähtede pilgu

Hea taastumise eeldus: ÕIGE toitumine

Miks?

Uus aasta toob jalgpallihalli nelja linna

Kolm viiki, kolm kaotust. Eesti taas alagrupi viimane

Mart Poom: maailma parim väravavaht on Manuel Neuer!

Jaanus Reitel

Jalka (detsember 2020)

Tagasivaade koondisesügisele

Annika – Hõbepalli noorem õde