Rahva eesel by Kadi Pajupuu

Asinus vulgi

Rahva eesel m 천 i s t u j u t t

Rahva eesel A sinus vulgi

Rahva eesel

A sinus vulgi Mitme rahva m천istujutt

2010

Autoriõigus Avaluuletus Teostus

Rahva eesel A sinus

vulgi

Mitme rahva mõistujutt Koostaja Laine Randjärv Kujundaja Kadi Pajupuu Tõlked Marju Lepajõe, Kai Nelson, Krista Parve, Piret Pääsuke, Päivi Remme, Ülo Siirak, Kerttu-Liina Tuju, Haljand Udam Korrektuur Kerttu-Liina Tuju Illustratsioonid Ines Erlemann, Kaupo Holmberg, Kaija Kesa, Jaan Mass, Kadi Pajupuu, Marilyn Piirsalu, Monika Plaser, Lembe Ruben, Helen Tago-Mullaste, Eveli Varik Kirjastaja Sirje Endre

www.sejs.ee

Raamat on valminud koostöös kunstikooslusega Loovala

Koostaja ja kirjastuse tänu: Kai Ellip Linda Olmaru Ülle Udam

Raamat on trükitud Tallinna Raamatutrükikojas paberile MUNKEN LYNX ROUGH 120 g/m² ISBN 978-9949-9027-5-0 Published & printed in Estonia 2010

K천rvaliste arvamus. Jaan Mass

Saateks

Saateks Raamatusse, mida käes hoiate, on koondatud kümne erineva rahva jutud. Jutud meile teada-tuntud igipõlisest teemast, mille tabavalt, just selle raamatu tarvis võttis kokku Janek Mäggi oma värskes luuletuses „Tee, mis tahad, ikka paha!”. Kas olete märganud, et ükskõik, mida keegi kusagil ette võtab, alati leidub rahulolematuid ja „tarku”, kes oleksid ilmtingimata midagi teisiti ja enda meelest paremini teinud? Olenemata sellest, et tegija kogu oma südamest ja heast teadmisest, soovist parandada, üles ehitada, midagi luua või uuendada tahaks, ikka ja alati leidub kritiseerijaid ja pidurdajaid, kes võitlevad selle eest, et mitte mingil juhul kusagil muudatusi ei toimuks, isegi kui need elu edendavad. Paradoksaalne on, et samas leidub hulgaliselt sõnavõtjaid, kes pahandavad eriti kurjalt just siis, kui midagi üleüldse ette ei võeta. Kokkuvõtvalt – teed nii, naa või kolmat moodi, annad oma tegemistest teada enne või pärast või hoopiski üldse mitte – ikka on kellelgi ütlemist ja osatamist. Rahulolematuid leidub alati. Nõnda sündiski käesoleva teose idee. Jaganud seda mõttekäiku ja emotsiooni kord perekonnaringis, sain üllatuse osaliseks, sest minu aerofotogeodeedist luulehuviline ema luges seepeale peast ette venekeelse luuletuse poisist, vanamehest, eeslist ja külarahvast. Värsid oli kirjutanud vene kirjanik Samuil Maršak möödunud sajandi esimesel poolel. Kuulsin nelja õpetlikku salmi, millest kokkuvõtvalt selgus, et vanamehe olemine

Saateks

ja otsused teel turult kodukülla said külarahva hurjutuste ja tänitamise osaliseks, seda ka sel juhul, kui ta püüdis rahva tahtmist mööda tegutseda. Mu isa teadis lisaks rääkida, et sarnast lugu on ta kuulnud ka eesti keeles. Mind hakkas tõsiselt huvitama selle õpetliku loo ajalugu. Uskusin, et küllap samale teemale viitav tarkusetera „las koerad hauguvad, karavan läheb edasi” on ka kindlasti vanem kui sada aastat. Otsingud kandsidki vilja. Kõigepealt sain vihje J. V. Jannseni Albikära Antsu loost, mis ilmus 19. sajandi lõpul. Jannsen kirjutas oma mõistujutu millalgi 1880. aastatel, olles küllap ärgitust saanud Fr. R. Faehlmanni jutust „Kußiko Tomase luggo” (1846), mis teadaolevalt on vanim sel teemal kirjutatud jutt eesti keeles. Arvatavasti oli Faehlmannile eeskujuks mõni saksakeelne allikas, näiteks võis ta maakeelde mugandada J. P. Hebeli jutu Seltsamer Spazierritt („Iseäralik ratsasõit”), mis ilmus väljaandes Kalendergescichten (1803–1811). Rahvusraamatukogu ja Tartu Ülikooli teadurite abiga leiti mitmeid allikaid ka palju varasematest aegadest. Õige pea selgus, et mõistulugu, mida eestlased tunnevad Albikära Antsuna, on peaaegu muutmata kujul kulgenud läbi paljude sajandite ja erinevate rahvaste. Jah, süžee on olnud igaühel natuke erinev, osalised samuti. Aga moraal on neis juttudes ikka üks ja sama: kes püüab meeldida kõigile, ei meeldi kellelegi. Soovin põnevat avastusretke möldri, poisi, eesli või siis hobuse seltsis, külarahva silme all. ***

Saateks

Selle raamatu kujunduse autor on Kadi Pajupuu. Temal oli nende lugude läbilugemise järel kõigepealt meelde tulnud üks sõna – kulgemine. Ma ei tea, mida ta selle all täpselt mõtles. Ilmselt sedasama, mis minuski huvi äratas: need jutud kulgevad ajastust ajastusse – see on pikk teekond läbi aja. Kadi ja tema kolleegidest kunstnike pildid on seda uskumatult tabavalt ja vaimukalt edasi andnud. Mu tänu kuulub kõigile neile inimestele, kes on aidanud ühel või teisel viisil kaasa, et selline mitme rahva mõistujuttude raamat ilmuks: tekstide tõlkijad Marju Lepajõe Tartu Ülikoolist, Ülo Siirak Tallinna Ülikoolist, Piret Pääsuke Rahvusringhäälingust, Kai Nelson, Krista Parve ja Päivi Remme. Suur abi oli Haljand Udami pärsia keelest tõlgitud Mulla Nasreddini raamatust, kust leidsin sama jutu pealkirja all „Inimeste nõu”, samuti Linda Olmaru soovitusest lisada raamatusse Faehlmanni mõistujutt 1846. aasta Ma-rahwa Kalenderist. Tänan ka Kai Ellipit Rahvusraamatukogust ja Ülle Udamit, kes aitasid kiiresti üles leida vajalikud allikaviited. Olen väga tänulik kirjastusele SE&JS, kes terve meeskonnaga on olnud sooja südame ja vaheda mõttega raamatu „Rahva eesel” sünni juures algusest peale.

Laine Randjärv koostaja

Tee, mis tahad, ikka paha! Marilyn Piirsalu

Eesti

Janek Mäggi (1973)

Tee, mis tahad, ikka paha! Istud seljas hobuse – Oled ikka jobuke! Longid kõrval – kus käib see! Kogu külal nalja teeb! Kuidas teha rõõmsaks näod – Takka kiitma sead ja käod? Tahaks ju et poleks pilget Irvitavat naerukilget Kas siis võtaks sülle ta? Mõjuksin ehk üllana? Hobune, mu väeti loom – Olen parem ise loom! Istun selga hobuse – Külarahvas – jobuke! Ei mul lähe korda naer Hobu kappa – kodus kaer Ootab sinu näljast lõuga Mina sõidan, rahvas lõugab Aga mul on kama sest Mul on sisu – kõva kest!

2010

Rahvas l천ugab. Marilyn Piirsalu

Vene

Самуил Маршак (1887–1964)

Мельник, мальчик и осел Восточная сказка

Мельник На ослике Ехал Верхом. Мальчик За мельником Плелся Пешком. - Глянь-ка, - Толкует Досужий народ, Дедушка Едет, А мальчик Идет! Где это Видано? Где это Слыхано? Дедушка Едет, А мальчик Идет! Дедушка Быстро Слезает С седла, Внука Сажает Верхом На осла. - Ишь ты! - Вдогонку Кричит Пешеход. Маленький Едет, А старый Идет! Где это Видано? Где это Слыхано? Маленький Едет, А старый Идет!

Vene

Мельник И мальчик Садятся Вдвоем Оба На ослике Едут Верхом. - Фу ты! Смеется Другой Пешеход. Деда И внука Скотина Везет! Где это Видано? Где это Слыхано? Деда И внука Скотина Везет! Дедушка С внуком Плетутся Пешком, Ослик На дедушке Едет Верхом. - Тьфу ты! - Хохочет Народ у ворот. Старый Осел Молодого Везет! Где это Видано? Где это Слыхано? Старый Осел Молодого Везет!

a c +b

a +b c

b a+ c

c a +b

Tehted kolmega. Kadi Pajupuu

Kolmik.

Kadi Pajupuu

Eesti

Johann Voldemar Jannsen (1819–1890)

Albikära Ants Albikära Ants tuli oma poja Antsuga laadalt, kus ta oli endale uue hobuse ostnud. Kahe Antsu peale oli üksainus hobune, ja sellelgi polnud vankrit taga, vaid isa ja poeg pidid kordamööda ratsa sõitma. Esmalt lippas poeg jalgsi looma kõrval, pärast astus isa maha ja poeg asus hobuse selga.

Kordamööda. Kadi Pajupuu

Eesti

Kui väike Ants oli natuke maad sõitnud, tuli neile külamees vastu. „Niisugusele oleks vitsu vaja!” hurjutasid külamehed. „Oma vana isa laseb ta kui karjapoissi maas joosta ja ise istub nagu prints hobuse turjal.” „Tule maha, armas poeg!” ütles Ants pojale, kui mehed mööda jõudsid. „See ei meeldi inimestele, et Sina ratsa sõidad ja mina jala käin.” Noor Ants hüppas hobuse seljast maha ja vana Ants ronis asemele. Juttu ajades läks isal ja pojal tee tükk maad lõbusasti edasi. Seal tuli hulk heinalisi neile vastu, ja varsti läks kära lahti. „Vanamees, kas Sul häbi ei ole,” ütlesid heinalised, „seda vaest poissi nõnda piinata? Ise istub nagu Türgi sultan hobuse seljas ja poeg jooksku maas.” Rahvas jõudis mööda. Vana Ants ütles noorele Antsule: „Nii see ei lähe. Peame ikka nõnda tegema, et me mitte rahva naeruks ei ela. Tule, poeg, roni siia üles mu selja taha! Küll vana märake meid mõlemaid ära kannab. Saab näha, kas siis on õige.” Vana Ants ajas mära aia äärde, noor Ants hüppas aia peale ja aia pealt – kalps! isa selja taha. Hobune sammus kahe ratsanikuga omasoodu jälle edasi. Tüki aja pärast tuli neile vastu salk naisi, kes arsti juurde läksid lastele rõugeid panema. „No vaata kurjategijaid!” hakkasid naised juba eemalt

Aga ise!

Kadi Pajupuu

Eesti

hurjutama. „Meil igaühel koorem kanda ja käime jala, nemad, kaks meest, üheainsa hobuse seljas! Mis te vaesest loomast vaevate!” „Eks ma ütle ikka!” siunas vana Ants, kui naised olid mööda jõudnud. „Täna polegi õigust, naised kah pahandavad. Vaadaku oma laste järele, mis neil teekäijatega asja on!” „Aga siiski,” ütles ta natukese aja pärast, „neil võib ka õigus olla. Poeg, astume mõlemad maha, võtame hobuse käe kõrvale ja lähme siis! Saab näha, mis inimestel siis veel öelda on.”

Saab siis näha. Kadi Pajupuu

Eesti

Nõnda läksid kõik kolm tasakesi kõndides oma teed edasi. Natuke maad kodukülast eemal kaevasid sillulised maantee ääres kruusa. „Kes need kolm reisumeest peaksid olema, kes sealt tulevad?” küsis keegi kruusakaevaja, ja kõik sillulised tõstsid pead. Nüüd läks naer ja kära lahti. „Miks te oma seltsimeest seljas ei kanna?” küsis üks külamees pilgates. „Vaadake, kuidas ta jalad risti käivad. Minge talle appi!” Nõnda naersid ja irvitasid sillulised. Vana Ants aga lõi käega ja ütles: „Pagan tehku! Inimeste tahtmist mina küll ei saa! Nüüd olen kõik tembud ära teinud, ikka ei ole õige!” Nende sõnadega istus Ants vihaselt hobuse selga, ütles: „Poiss, tule järele!” ja sõitis ise ees ära.

Ise.

Kadi Pajupuu

V천imalikud viisid.

Kadi Pajupuu, Monika Plaser

Eesti

Friedrich Robert Faehlmann (1798–1850)

Kußiko Tomase luggo (jutust Kalendriteggija kimbus) Ma-rahwa Kalender 1846 Teie kül ehk tunnete Kußiko Tomast, agga wist ei olle weel kuulnud, mis luggo temale minewal pühha-päwal ßündis. Läks mees wieteistkümne aastaße poeaga kirriku, ja ostis teiste kirrikukäijate käest ßällokeße. Istußid mõllemad ßällo ßelga, ja akkaßiwad koddopole minema. Rahwas, kes ßeddaßama teed läks, nurrißes: „pöraßed inimeßed – mõllemad roninud wäetima ßällokeße ßelga, mis nad lojust waewawad?” Mees kulis, ja tulli kohhe poeaga ßällo ßeljast mahha, ja läkßiwad mõllemad ßällo kõrwas eddaßi. Teißed tekäijad tulliwad ja ütleßiwad: wadake imet, kas ei olle rumalad – ßälg tulleb tühjalt, inimeßed käiwad jalla kõrwas. Mees pani poißi obboße ßelga ja weddas oost ßu kõrwast. Uus trop inimeßi tulli ja urjutas poisßi: mis ßa tatnina ratßa ßõidad ja laßßed ißßa jalla minna? Mees wõttis poea obboße ßeljast mahha, ja istus ißße otßa. Tulliwad jälle teißed tekäijad ja urjutaßiwad ißßa: mis ßa rammetumat poißikest laßßed maas jooksta, ja ißße ßõidad obboße ßeljas? Tulli jälle mees mahha ja wõttis teiße nõuu, ßiddus ßällokeße jallad köiega kinni, pistis ridwa köiest läbbi ja akkas poeaga ßälgu kandma. Nüüd olli koggoni luggo lakkas. Wasta tullejad irwitaßiwad ja tagga minejad õiskaßiwad.

Meeseesel. Jaan Mass

Hispaania

Carlos Rey

Mees, poiss ja eesel Kõndisid kord mees ja tema poeg ühes oma eesliga küla turuplatsi poole. Üks talupoeg nägi, et kumbki neist ei kavatsenud eesli selga istuda ja ütles: „Küll teie aga olete rumalad! Milleks on tarvis eeslit kui mitte tema seljas sõitmiseks?” Nõnda et mees tõstis poisi eesli selga ja nad jätkasid oma teekonda. Kuid peagi möödusid nad kohast, kus seisis rühm inimesi. Üks neist lausus: „Kas näete seda noort laiskvorsti? Laseb oma isal kõndida, samas kui ta ise sõidab eesli seljas.” Nõnda et mees käskis poisil eeslilt maha tulla ja istus ise looma selga.

EL HOMBRE, EL MUCHACHO Y EL BURRO por Carlos Rey Caminaban un hombre y su hijo a la plaza de mercado del pueblo acompañados de su burro. Al ver un campesino que ninguno de los dos iba montado en el burro, les dijo: «Ustedes sí que son tontos! Para qué sirve un burro si no es para montarlo?» Así que el hombre montó al muchacho en el burro y siguieron su camino. Pero pronto pasaron por donde había un grupo de hombres. Uno de ellos dijo: «Ven a ese jovencito haragán? Hace que su padre camine

mientras él anda montado.» Así que el hombre le dijo al muchacho que se bajara del burro, y él mismo se montó. Pero al rato pasaron por donde había dos mujeres. La una le dijo a la otra: «Debiera darle vergüenza a ese flojo patán hacer que su pobre hijito camine penosamente tras él.» Lo cierto es que el hombre no sabía qué hacer, pero al fin acomodó al muchacho delante de él sobre el burro.

Hispaania

Kuid mõne aja pärast möödusid nad kohast, kus oli kaks naisterahvast. Üks neist ütles teisele: „Sel hädisel lorul peaks häbi olema lasta oma vaesel pojal niimoodi vaevaliselt enda järel sammuda.” Mees ei teadnud tõepoolest, mida teha, kuid lõpuks sättis ta poja enda ette eesli selga istuma. Selle aja peale olid nad juba külasse jõudnud ning inimesed, kellest nad möödusid, hakkasid nende üle naerma ja nende poole näpuga näitama. Mees jäi seisma ning küsis, mille üle nad naeravad. Ühed mehed ütlesid talle: „Kas Teil pole häbi vaest eeslit nii omaenda kui selle oma üüratuma poja raskusega koormata?” Mees ja poiss tulid eesli seljast maha. Olles hästi järele mõelnud, sidusid nad eesli jalad kokku, pistsid nende vahelt pulga läbi ning läksid pulka endi õlgadele toetades edasi.

Para entonces ya habían llegado al pueblo, y las personas que estaban por donde iban pasando comenzaron a burlarse de ellos, señalándolos con el dedo. El hombre se detuvo y les preguntó de qué se burlaban. Unos hombres le dijeron: «No le da vergüenza sobrecargar al pobre burro con el peso suyo y el de ese hijo grandote?» El hombre y el muchacho se bajaron y, pensándolo bien, ataron las patas del burro, las ensartaron con un palo y, sosteniendo el palo sobre los hombros, siguieron adelante. Así anduvieron un buen rato, al son de las

carcajadas de los que se topaban con ellos, hasta que llegaron al Puente del Mercado. En eso el burro, logrando librar una de sus patas de las ataduras, dio coces e hizo que el muchacho soltara su extremo del palo. En el forcejeo, el burro rodó por el puente, cayó en el río y, como tenía las patas delanteras atadas, se ahogó. «Ojalá le sirva eso de lección! —le dijo al hombre un anciano que los había seguido. No se puede complacer a todo el mundo y quedar bien.» Allikas: Internet

Hispaania

Niimoodi kõndisid nad tükk aega nende teele sattunud inimeste naerulagina saatel, kuni jõudsid välja turu sillani. Eesel, kel õnnestus üks jalg köidikuist vabastada, hakkas jalaga puksima ning pani poisi oma pulgaotsast lahti laskma. Rüsinas veeres eesel mööda silda, kukkus jõkke ning, kuna ta jalad olid kinni seotud, uppus ära. „Loodetavasti on see teile õppetunniks!” – ütles mehele üks vanake, kes neile järgnenud oli. „Ei ole võimalik kõigile meele järele olla ja seejuures hästi toime tulla.” Hispaania keelest tõlkinud Päivi Remme

Kolmk천la. Jaan Mass

Saksa

Johann Peter Hebel (1760–1820)

Iseäralik ratsasõit Üks mees ratsutab oma eesli seljas koju ja laseb poisikesel jalgsi kõrval joosta. Tuleb vastu rändaja ja ütleb: „See ei ole õige, isa, et teie ratsutate ja lasete oma pojal joosta; teil on tugevamad liigesed.” Siis ronis isa eesli seljast maha ja lasi pojal ratsutada. Tuleb taas üks rändurmees ja ütleb: „See pole õige, poiss, et sina ratsutad ja lased oma isal jala astuda. Sul on nooremad koivad.” Nüüd istusid mõlemad sadulasse ja ratsutasid edasi. Tuleb kolmas rändurmees ja ütleb: „Mis rumalus see siis on, kaks selli ühe nõrga looma seljas! Kas tuleks võtta kepp ja teid mõlemaid alla ajada?”

Kalendergeschichten Seltsamer Spazierritt Johann Peter Hebel

Ein Mann reitet auf seinem Esel nach Haus und lässt seinen Buben zu Fuß nebenher laufen. Kommt ein Wanderer und sagt: „Das ist nicht recht, Vater, dass Ihr reitet und lasst Euren Sohn laufen; Ihr habt stärkere Glieder.” Da stieg der Vater vom Esel herab und ließ den Sohn reiten. Kommt wieder ein Wandersmann und sagt: „Das ist nicht recht, Bursche, dass du reitest und deinen Vater zu Fuß gehen lässt. Du hast jüngere Beine.” Da saßen beide auf und ritten eine Strecke.

Kommt ein dritter Wandersmann und sagt: „Was ist das für ein Unverstand, zwei Kerle auf einem schwachen Tier. Sollte man nicht einen Stock nehmen, und euch beide hinabjagen?” Da stiegen beide ab und gingen dritt zu Fuß, rechts und links der Vater und Sohn, und in der Mitte der Esel. Kommt ein vierter Wandersmann und sagt: „Ihr seid drei kuriose Gesellen. Ist’s nicht genug, wenn zwei zu Fuß gehen? Geht’s nicht, leichter, wenn einer von euch reitet?” Da band der Vater dem

Saksa

Seepeale ronisid mõlemad maha ja hakkasid kolmekesi astuma, isa ja poeg paremal ja pahemal ning keskel eesel. Tuleb neljas rändurmees ja ütleb: „Olete teie vast kolm veidrat selli. Kas sellest ei piisa, kui kaks kõnnivad jala? Kas poleks kergem, kui üks teist ratsutaks?” Siis sidus isa eeslil esijalad kokku ja poeg sidus ta tagumised jalad kokku, lükkasid vahelt läbi tugeva puuroika, mis seisis tee kõrval, ja kandsid eesli õlal koju. Nii võib juhtuda, kui tahetakse kõikide inimeste meele järele toimida. Saksa keelest tõlkinud Piret Pääsuke

Esel die vordern Beine zusammen, und der Sohn band ihm die hintern Beine zusammen, zogen einen starken Baumpfahl durch, der an der Straße stand, und trugen den Esel auf der Achsel heim. So weit kann’s kommen, wenn man es allen Leuten will recht machen.

Nii v천ib juhtuda... Ines Erlemann

...kui tahetakse k천ikide inimeste meele j채rele toimida. Ines Erlemann

Prantsuse

Jean de La Fontaine (1621–1695)

Mölder, tema poeg ja eesel Lugesin kusagilt, et mölder ja tema poeg, mees ise vana, lapski, kui ma õigesti mäletan, juba üsna suur, nii noormehe mõõtu poiss, läksid laadale eeslit müüma. Et eesel oleks laadal krapsakam ja läheks kergemini kaubaks, kandsid nad teda jalgupidi seotuna, pea allapoole rippumas. Nii kandsid mees ja poeg teda nagu kotti. „Hirmsad inimesed, te piiratud ja rumalad matsid!” naeruvääristas neid esimene vastutulija. „Mis tola need inimesed mängivad? Kes neist see õige eesel on?” Neist sõnadest saab mölder aru, et on valesti talitanud. Ta paneb looma jalgele ja kihutab teda takka kõndima. Eeslile ent meeldis rohkem varasem rändamisviis ja muudkui kurtma oma keeli. Mölder ei tee märkamagi. Paneb poja eesli selga istuma, järgneb ise jala, kui juhuslikult kolm tarmukat LE MEUNIER, SON FILS ET L’ÂNE Jean de La Fontaine

J’ai lu dans quelque endroit qu’un meunier et son fils, L’un vieillard, l’autre enfant, non pas des plus petits, Mais garçon de quinze ans, si j’ai bonne mémoire, Allaient vendre leur âne un certain jour de foire. Afin qu’il fût plus frais et de meilleur débit, On lui lia les pieds, on vous le suspendit ; Puis cet homme et son fils le portent comme un lustre. « Pauvres gens, idiots, couple ignorant et rustre ! » Le premier qui les vit de rire s’éclata ;

« Quelle farce, dit-il, vont jouer ces gens-là ? Le plus âne des trois n’est pas celui qu’on pense. » Le meunier, à ces mots, connaît son ignorance ; Il met sur pied sa bête, et la fait détaler. L’âne, qui goûtait fort l’autre façon d’aller, Se plaint en son patois. Le meunier n’en a cure ; Il fait monter son fils, il suit : et, d’aventure Passent trois bons marchands. Cet objet leur déplut. Le plus vieux au garçon s’écria tant qu’il put : « Oh là oh, descendez, que l’on ne vous le dise,

Prantsuse

kaupmeest neist mööduvad. Ei meeldi neile nähtu. Vanim neist teatas poisile valjul häälel: „Tulge ometi maha, kas kuulete, noormees, vana mees peab teie kõrval kui teener sörkima! Teie kohus on kõndida, vanamehel ratsa sõita.” „Isand,” vastab mölder, „saagu teie tahtmine.” Poiss laskub maa peale, vanamees istub sadulasse. Samas mööduvad neist kolm neidu, üks neist kostab: „Milline häbi on näha noort meest sääraselt looma järele vantsimas, kuna kohtlane vanamees just kui kõrge aukandja lösutab eesli seljas kui kõige õigem inimene kunagi.” „Ei minu eas,” ütleb mölder, „põhjuseta pikutata, uskuge mind, neiu, ja minge rahulikult oma teed.” Pärast nii veenvat sõnavõttu hakkas mees ent oma õigsuses kahtlema « Jeune homme qui menez laquais à barbe grise ! « C’était à vous de suivre, au vieillard de monter. « - Messieurs, dit le meunier, il vous faut contenter. » L’enfant met pied à terre, et puis le vieillard monte, Quand, trois filles passant, l’une dit : « C’est grand honte « Qu’il faille voir ainsi clocher ce jeune fils, « Tandis que ce nigaud, comme un évêque assis, « Fait le veau sur son âne et pense être bien sage. « - Il n’est, dit le meunier, plus de veaux à mon âge ; « Passez votre chemin, la fille, et m’en croyez. »

Après maints quolibets coup sur coup renvoyés, L’homme crut avoir tort et mit son fils en croupe. Au bout de trente pas, une troisième troupe Trouve encore à gloser. L’un dit : « Ces gens sont fous ; « Le baudet n’en peut plus, il mourra sous leurs coups. « Hé quoi, charger ainsi cette pauvre bourrique ! « N’ont-ils point de pitié de leur vieux domestique ? « Sans doute qu’à la foire ils vont vendre sa peau. « - Parbleu, dit le meunier, est bien fou du cerveau « Qui prétend contenter tout le monde et son père ; « Essayons toutefois, si par quelque manière

Prantsuse

ja kupatas poisigi eesli selga. Saanud teha vaevalt mõned sammud, kui kolmas grupp möödujaid leiab midagi laita. Üks neist teatab: „No küll on arutud! Loom vaevalt taarub, küllap heidab halva kohtlemise tõttu peagi hinge. Miks te vaest elajat niimoodi koormate! Ei ole ka halastust vana ustava looma vastu! Eks nad lõpnud lojuse naha müümise plaaniga laadale lähevadki!” „Pagan võtaks,” ütleb mölder, „on täitsa põrund see, kes proovib olla kõikidele meele järele. On siiski veel üks võimalus, kuidas teiste tundeid mitte riivata.” Nad kõnnivad nüüd mõlemad jalgsi mööda teed. Koormast vabanenud eesel astub uhkel sammul nende ees. Keegi tuleb vastu ja ütleb: „Kas nüüdsel ajal on kombeks, et eesel rõõmsalt kepsutab ja mölder jalgsi rühib? Kas

« Nous en viendrons à bout. » Ils descendent tous deux. L’âne, se prélassant, marche seul devant eux. Un quidam les rencontre, et dit : « Est-ce la mode « Que baudet aille à l’aise et meunier s’incommode ? « Qui de l’âne ou du maître est fait pour se lasser ? « Je conseille à ces gens de le faire enchâsser. « Ils usent leurs souliers et conservent leur âne. « Nicolas au rebours ; car quand il va voir Jeanne, « Il monte sur sa bête ; et la chanson le dit. « Beau trio de baudets ! » Le meunier repartit : « Je suis âne, il est vrai, j’en conviens, je l’avoue ;

« Mais que dorénavant on me blâme, on me loue, « Qu’on dise quelque chose ou qu’on ne dise rien, « J’en veux faire à ma tête. » Il le fit, et fit bien.

Prantsuse

hõlp on määratud eeslile või tema peremehele? Eks soovitav on ikka looma seljas istuda. Nemad aga kulutavad oma saapaid ja lasevad eeslil puhata. Laulusalmgi ütleb, et kui poiss läks eeslil kallimale külla, siis armu saamata sealt lahkus ratsa tuhatnelja. Olete kõik kolm ühed parajad eeslid!” Ja mölder vastu: „Olen eesel, tõsi, olen nõus ja tunnistan. Kuid nüüdsest kiitke mind või laitke, laske sõnul veereda või sootuks vaikige, vaid omatahtsi ma talitan.” Nii ta ka tegi ja hästi tegi. Prantsuse keelest tõlkinud Ülo Siirak

Mees teeb, mis mees 천igeks peab! Eveli Varik

Mitu pead on ikka mitu pead. Kaija Kesa

Inglise

Mölder, tema poeg ja nende eesel (Briti folkloor, 15.–16. saj.)

„Ma pean müüma meie eesli,” ütles mölder oma pojale. „Mul pole piisavalt raha, et teda üle talve pidada. Viin ta juba täna hommikul linna ja proovin leida kellegi, kes ta ära ostaks. Sa võid minuga kaasa tulla.” Veidi aja pärast asusid mölder, tema poeg ja nende eesel teele linna poole. Nad ei olnud kaugele jõudnud, kui kohtasid teel tüdrukuid, kes olid minemas peole. Nad rääkisid omavahel ja naersid. Üks neist ütles: „Vaadake seda meest ja poissi eeslit ajamas. Üks neist võiks ju seljas sõita.” Mölder kuulis nende juttu ja käskis oma pojal eesli selga minna, kõndides ise eesli kõrval. Mõne aja pärast jõudsid nad vanade meesteni, kes rääkisid omavahel

The Miller, His Son, and Their Donkey “I shall have to sell that donkey of ours,” said a miller to his son. “I can not afford to keep him through the winter. I will take him to town this very morning to see if I can find a buyer. You may go with me.” In a little while the miller, his son, and the donkey were on their way to town. They had not gone far when they met some girls going to a party. They were talking and laughing as they went along. One of them said, “Look at that man and boy driving a donkey. One of them surely might ride.”

The miller heard what they said, and quickly made his you mount the donkey, while he walked along at its side. After a while they came to a group of old men who were talking very earnestly. “There,” said one, “I was just saying that boys and girls have no respect for the aged. You see it is true in this case. See that boy riding while his old father has to walk.” “Get down, my son,” said his father, “and I will ride.” So they went on.

Inglise

väga tõsiselt. „Näete,” ütles üks, „Ma ütlesin just, et noortel pole vanade vastu austust. Te näete, et see on tõsi. Vaadake seda poissi, kes ratsutab eesli seljas, samal ajal kui ta vana isa peab kõndima.” „Tule maha, mu poeg,” ütles isa, „Ma sõidan ise.” Nad jätkasid teed. Järgmisena kohtasid nad linnast tulevaid naisi. „Oh,” hüüdsid naised, „Vaene väike poiss on väsinud. Kuidas sa saad ise ratsutada ja teda kõndima sundida?” Selle peale käskis mölder oma pojal enda selja taha eesli selga ronida. Lõpuks jõudsid nad linna. Üks mees tuli neile tänaval vastu ja hüüdis möldrile: „Miks sa sunnid oma eeslit sellist rasket koormat kandma? Teie jaksate teda paremini kanda kui tema teid.” Seepeale tulid mölder ja tema poeg eesli seljast maha. Nad sidusid eesli jalad kokku, keerasid ta selili ja hakkasid teda tassima.

They next met some women coming from town. “Why!” they cried, “your poor little boy is nearly tired out. How can you ride and make him walk?” So the miller made his son ride on the donkey behind him. They were now in town. A man coming down the street called to the miller, “Why do you make your donkey carry such a load? You can carry him better than he can carry you.” At this the miller and his son got off the donkey. They tied the donkey’s legs together, turned him over on his back; and began to carry him.

A crowd soon gathered to see the strange sight. As they were crossing a bridge the donkey became frightened at the hooting of the crowd. He broke loose, fell into the river, and was drowned. The miller was angry and ashamed. He said, “There! I have tried to please everybody and have only made a fool of myself. After this I shall do as I think best and let people say what they will.”

Inglise

Rahvas kogunes seda imelikku vaatepilti jälgima. Kui nad olid silda ületamas, ehmus eesel rahva hüüatuste peale. Ta rabeles ennast lahti, kukkus jõkke ja uppus. Mölder oli vihane ja tal oli häbi. Ta sõnas: „Ma olen püüdnud kõigile meele järele olla ja olen ainult ennast narriks teinud. Edaspidi teen ainult seda, mida ise õigeks pean ja ei hooli teiste jutust.”

Inglise keelest tõlkinud Krista Parve

L채ksivad. Kaija Kesa

Ladina

Rahva eesel

(Aesopi Phrygis, et aliorum tabulae, 1573) Kord läks vanataat läks koos oma noorukese pojaga eeslit laadale viima, et äkki õnnestub loom maha müüa. Neid nägid päevilised põllul, kes ütlesid: „On vast rumalad inimesed! Ajavad koormata eeslit enda ees, selle asemel et teine neist selga istuks – üks vanadusest väeti, teine noorusest nõder!” Kuulnud nende juttu, pani vanamees poja eesli selga. Ei jõudnud kuigipalju maad edasi, kui tulid tuttavad vastu, kes heast südamest, nagu paistis, vanamehele kaasa tundsid ja tegid etteheiteid, et ta ennast väsitab, mõtlemata oma ea ja aastate peale, selle asemel et harjutada noort inimest vaeva nägema. Taat leidis, et manitsus on õige, ning otsustas ümber, et istub ise eesli selga, käskides poisil ees minna.

ASINUS VULGI SENEX pater comitatus filio adolescentulo, asinum agebat ad mercatum, venditurus illum, si posset. Hos conspicati in agro mercenarii: O homines stultos, inquiunt, qui vacuum asinum præ se agant potius, quam ut alter ipsorum vehatur, cum hic ætate senecta, hic puerili sit imbecillior. Senex verum illos dicere sentiens, filium suum in asinum imponit, neque multum viae progressi, habent obvios notos sibi homines, qui benevolentia, ut videbatur, erga senem moti, reprehendere, quod ipse potius decursa aetate

&c annis gravis defatigaretur, quam ad laborem adolescentulum filium assuefaceret. Quos & ipsos recte monere arbitratus, mutato consilio, ipse asinum conscendit, & adolescentulum filium suum praeire iubet. Non multum itineris confecerant, cum audit & hoc culpantes quosdam, quod tenellos pedes pueri exerceret itinere, ipse suis callosis parceret. Ergo assidere post se filium iubet. Cum autem incidissent in quosdam viatores, salutato illi sene, & de quibusdam aliis locuti, mox, ipsiusne esset asellus, an uteretur conducto,

Ladina

Saanud vaid veidike edasi, kuulis ta kellegi süüdistamist, et ta õrnu lapse jalgu käimisega piinab, aga iseenda parkjalgu säästab. Nüüd käskis ta pojal enda selja taha istuda. Peatselt kohtasid nad teekäijaid, kes taati tervitasid ning pisut maast ja ilmast juttu tegid, ent küsisid siis, kas see on tema eeslinatuke ja miks ta eesliajajat ei kasuta. Taat vastas, et on küll tema eesel ja et nad lähevad laadale. „Kena küll!” ütlevad nood. „Sa kavatsed siis müüa eeslit, kes on teie mõlema koorma kandmisest otse hingetu?” Arvates, et neil on veel midagi ütlemist, sidus taat eesli jalad kokku ja riputas looma kepi külge, mida nad pojaga kahevahel edasi kandsid. Kui siis seda nähti, hakkas sõim ja riidlemine: ühed naersid, et vanamees jampsib, teised haletsesid, et ta

interrogant? Hic enimvero suum esset dicebat, & se agere ad mercatum. Bene scilicet, inquiunt illi, venditurus es exanimatum tanto pondere utriusque vestrum. Senex dicere & hos aliquid existimans, pedibus alligatis asini suspensum de pertica ipse & filius portare. Ibi vero hoc videntium maxima repraehensio & vituperatio exstitit:aliis ut delirum ridentibus senem, aliis ut captum mente miserantibus. Tum ille tandem perturbatus animo, simul indignatione percitus, ut prope fluvium forte adstiterat, asinum in aquas praecipitem dedit. Ita dum sermonibus hominum movetur, asinum miser perdidit.

Docet fabula non oportere sapientes hoc agere, suas actiones ut vulgo probent, sed in consiliorum honestate illius beluae multorum capitum notationes contemnere.

Tõlgitud raamatust: Aesopi Phrygis, et aliorum fabulae. Coloniae: Apud haeredes Arnoldi Birckmanni, 1573, lk. 168– 169. Internetiaadress: http://nbn-resolving.de/urn:nbn:de: gbv:3:1-142571-p0176-6 (17. VI 2010).

Ladina

on mõistuse kaotanud. Täielikus segaduses taat, ärritatud ja vihane, jõudis parajasti jõeni ja eesel jäi peadpidi vette. Nõnda ta vaene kaotas oma eesli, kui inimeste juttu kuulas. Lugu õpetab, et targad ei tohi nõnda toimida, et ootavad oma tegudele üldist heakskiitu, vaid looma austades peavad ära põlgama laituse paljude suust. Ladina keelest tõlkinud Marju Lepajõe

M천tlesivad. Kaija Kesa

Imestasivad. Kaija Kesa

Türgi

Sa ei saa kõigile meeldida (Nasreddini lugudest, 13. saj.) Hoca ja ta poeg astuvad eesli kõrval naaberküla poole. Tee ääres istub külasant-ullike, kes hüüab teelistele, et küll olete ikka lollid, ei kasuta eeslit! Hoca käsibki poisil loomale selga istuda. Järgmisena saab Hoca kohe võtta: kas häbi pole – vana isa jalutab, aga poiss istub eesli seljas! Hoca vahetab nüüd poisiga kohad. Naistel, keda nad teel kohtavad, kohe ütlemist: väike pojake peab jooksma eesli kõrval, aga suur mees istub seljas, häbi! Nüüd käsutab Hoca ka poja eesli selga, sõidavad kahekesi ratsa. Teel tuleb vastu muulaajaja, kes kukub riidlema, et näe, kurnavad arutult vaest looma: sellises kuumuses kahekesi seljas! Hoca saab seepeale vihaseks ja ütleb: „Iial pole võimalik kõigile meele järele olla, pinguta siis kuidas tahes!” Mõlemad ronivad eesli seljast maha ja võtavad kahekesi hoopis eesli endale selga. Kui nad eeslit seljas kandes edasi lähevad, tuleb neile vastu kamp inimesi, kes sellist vaatepilti nähes hüüavad: vaata, kaks lolli mängivad eeslit ja kolmandat tassivad seljas! Türgi keelest vahendanud Kai Nelson

Herkesi Memnun Edemezsin Nasrettin Hoca oğlunu ve eşeğini alarak komşu köye gitmek için yola çıkarlar. Yolda bunları gören bir köyün delisi gülerek derki: – “Hocam eşeğiniz boşta ama siz yürüyorsunuz.” Hoca bunu duyunca hemen oğlunu eşeğe bindirir. Yola devam ederlerken karşılaştıkları bir ihtiyar hocanın oğlunu yadırgayarak derki:

– “Ayıp olmuş kardeşim, ihtiyar babasını yürütüyor kendi eşeğe binmiş.” Bunun üzerine Hoca oğlunu indirir eşeğe kendi biner. Biraz sonra bir grup kadın karşılarına çıkar: – “İnsaf et Hocam el kadar çocugu yürütüyorsun kendin eşeğe biniyorsun.”

Türgi

Iial.

Lembe Ruben Hoca tutar oğlunun elinden ve arkasına oturur ve beraber yola devam ederken katırcı ile karşılaşırlar katırcı bunları görünce derki: – “Yazık Hocam zavallı bir eşeğe bu sıcakta iki kişi binilir mi hiç?” Sonunda Hoca dayanamaz oğluna derki: – “İn oğul in eşeği sırtımıza alacaz başka çare yok.”

Oğlunu indrir eşeğin üzerinden ve sırtlarına alırlar ve biraz sonra bir kalabalıkla karşılaşırlar. Kalabalık bu durumu görünce derlerki: İki eşek bir olmuş üçüncüyü sırtında taşıyo.

Poolt ja vastu.

Helen Tago-Mullaste

Pärsia

Mulla Nasreddin (1208–1285)

Inimeste nõu Ühel päeval läks Mulla pojaga naaberkülla. Poiss istus eesli seljas, Mulla ise astus jala. Teel tuli neile vastu salk inimesi, kes osutasid eeslil istuva poisi poole ja ütlesid: „Tänapäeval on austus vanemate vastu ilmast kadunud. Poiss sõidab ratsa, aga vana isa peab tema kannul jala kõmpima!” „Näed nüüd, isa! Ma ju ütlesin, et ei kõlba, kui mina ratsutan ja sina jala käid. Sa polnud aga päri. Kuid teised inimesed arvavad ka nii. Nii et vahetagem kohad!” ütles poeg seepeale. Mulla asus nüüd eesli selga ja poeg sörkis tema kannul. Mõne aja pärast kohtasid nad taas salkkonda inimesi, kes ütlesid: „Mees, nagu näha, on paksust ja vedelast läbi käinud, pole esimest korda reisu peal. Aga ikkagi jätkub tal häbematust ise ratsutada ja lasta õrnas eas lapsel enda kannul joosta!” Mulla võttis poisi enda selja taha istuma ja nad jätkasid sõitu. Üsna varsti sattusid nad vastamisi kahe teelisega, kes nõudsid neilt aru, miks nad säärase kuuma ilmaga kahekesi eesli turjale on roninud vaest looma piinama. Nüüd ronis Mulla pojaga eesli seljast maha ja mõlemad hakkasid looma sabas edasi vantsima. Ei saanud nad mõnda sammugi astuda, kui neile järele hüüti:

Pärsia

„Ennäe, kaks lolli käivad säärase leitsaku käes jala ja lasevad koormata eeslil kepsu lüüa! Andku jumal neile aru tagasi!” Mulla sai vihaseks ja käratas: „Teil on paraku õigus. Aga öelge parem, kuidas pääseda inimeste ninatarkuse ja nõu käest? Oma asjadega saaksime ise hakkama!” Pärsia keelest tõlkinud Haljand Udam

Tõlgitud raamatust Muhammad Ramazani. „Molla Nasreddin/e. Nasr ad-Din”. Teheran, 1955.

Kreeka

Aisopos (valmilooja, 620–564 a. e. Kr.)

Mees, poiss ja eesel Kord läksid mees ja tema poeg eesliga turule. Kui nad eesli kõrval kõndisid, möödus neist talumees ja lausus: „Ah, te lollid! Mille muu jaoks on eesel, kui mitte tema seljas sõitmiseks?” Niisiis panigi mees oma poja eesli selga ja nad läksid teed mööda edasi. Üsna varsti kohtasid nad meesteseltskonda ja üks meestest parastas: „Vaata seda laiska noorukit! Laseb oma isal kõndida, ise ratsutab!” Niisiis käsutas mees poja maha ja istus ise eesli selga. Nad ei jõudnud aga väga kaugele, kui nägid kaht naist, kellest üks ütles teisele: „Häbi sellele laisale juhmardile, kes laseb oma vaesel pojal niimoodi lihtsalt kaasa rühkida!” Mees ei teadnud nüüd, mida teha, viimaks aga võttis poja enda ette eesli selga. Selleks ajaks olid nad jõudnud linna. Möödujad hakkasid neid mõnitama ja nende peale osutama. Mees peatus ja küsis, miks meid pilkate? Üks linlastest ütles: „Kas sul ei ole häbi niimoodi vaest eeslit iseenda ja oma koguka pojaga üle koormata?”

Kreeka

Seepeale ronisid mees ja poiss eesli seljast maha ja üritasid mõelda, mida edasi teha. Mõtlesid ja mõtlesid, kuni lõpuks lõikasid võsast ühe teiba, sidusid eesli jalgupidi teiba külge ja tõstsid ta enda õlgadele. Nii mindi edasi. Kõik, keda nad teel sillani kohtasid, rõkkasid naerda. Eesel, kellel õnnestus üks jalg köidikutest vabaks rabeleda, virutas jalaga hoobi, nii et poiss pillas silla peal oma teibaotsa maha. Järgnenud rüseluses kukkus eesel üle silla. Kuivõrd ta esijalad olid kokku seotud, eesel uppus. Kes püüab meeldida kõigile, ei ole kellelegi meele järele. Inglise keele vahendusel Kerttu-Liina Tuju

Allikas: Joseph Jacobs, The Fables of Aesop (London: Macmillan and Company, 1902), nr. 63, lk. 149–151.

J천gi viib.

Kaija Kesa

Lõpetuseks

Hea lugeja, lubame endale nüüd ühe rännaku ajas. Alustame raamatu lõpust. Läheme aegade algusesse. Päris algusesse. Üks vanadest lugudest, mida raamatust lugeda saite, on ladinakeelne Asinus Vulgi, mis tähendab rahva eeslit (on kasutatud ka väljendit „pööbli eesel”). Ladinakeelne jutt oli üks esimesi allikaid, mille teabeküsimise alusel kätte sain. Trükitud kujul pärineb jutt ajaloolisest 16. sajandi ürikust ning algab suursuguselt ja pidulikult: Senex pater comitatus filio... Seda lugenud, tekkis minus tugev soov minna edasi, ajas tagasi nii kaugele, kui võimalik. Heade abiliste toel püüdsin jõuda ühe vanima kirjapandud allikani, milleks oli valmižanri rajaja Aisopose vanakreeka-keelne jutt „Mees, poiss ja eesel”, pärit umbes aastatest 620–564 enne Kristust. Kõik kaasatud asjaosalised asusid põnevusega järgnevatele otsingutele, sest oli päris selge – Aisopose jutul on väga palju teisendeid läbi erinevate sajandite ja kultuuriruumide. Paraku ei õnnestunud kreekakeelset kirjalikku originaali leida. Uurijail on kõhklusi koguni Aisopose enda olemasolu üle, nagu võime lugeda Kaarina Reinu kirjutatud saatesõnast raamatule „Aisopose valmid” (2005). Mõistujutu erinevates keeltes tekstid, samuti ka interneti allikad viitavad siiski alati Aisoposele originaali loojana, ehkki kirjapanduna on ta väidetavalt ilmunud siiski alles meie ajaarvamise esimesel sajandil.

Lõpetuseks

Esimese ja viimase, kreeka keeles kunagi lausutud ja eesti keeles värssides kirjutatud loo vahele jääb niisiis ligi 26 sajandit. Aga juba üks sajand ise on igavik… Selles loos on palju ühist, samas hulgaliselt eripärast. Igal rahval on oma tavad ja pärimus, oma folkloorist lähtuvad traditsioonilised tegelased – kellel mölder, kellel külamees, kellel eesel, kellel hobune. Küll liiguvad poiss ja isa jalgsi või mõlemad eesli seljas... Vene luuletuses, hispaania, türgi ja briti jutus on aga puänt, kus vanamees ja poiss kannavad eeslit suisa kukil. Mõne rahva jutt on kurjem, teise oma pilav ja humoorikas, üks asjalik, teine õpetlik. Kokkuvõttes aga konstateeritakse fakti: näete, elus on paraku just nii, nagu ta on. Ometi tuleb tõdeda, et inimloomuses on ühiseid jooni, sõltumata sellest, mis ajastul või millisel maal tegevus toimub. On läinud mööda sajandeid Aisopose ajast, aga need kaksteist luuletust, mõistujuttu või valmi kordavad visalt läbi aegade ikka üht ja sedasama refrääni: tee, mis tahad, ikka paha; tee, mis teed, ikka pole kogu rahvale meele järele. Seepärast olen päris veendunud, et see teadmine on aktuaalne ka tulevikus. Võib-olla uues sõnastuses ja vormis, kuid sisult enamvähem samal kujul. Ega asjata öelda, et minevik, see on tulevik või et ajalugu loob inimese. Loodan, et käesolev raamat on hea tugi ja meelekindluse allikas kõigile neile, kes peavad langetama otsuseid, sealjuures ka ebamugavaid. Usun, et see aitab

Lõpetuseks

leppida tõsiasjaga – niipalju kui on maailmas inimesi, on erinevaid arvamusi. Selles mõttes pole inimese käitumise psühholoogias aastatuhandete jooksul kuigi palju muutunud. Seega pole põhjust arvata, et tulevikus võiksid asjad kuidagi teisiti olla. Olenemata sellest tõdemusest on mistahes väiksemal või suuremal juhtimis tasandil olevatel inimestel tulnud alati ja igal ajastul langetada strateegilisi otsu seid, mis tihtipeale on ebapopulaarsed olnud. Mis seal ikka! Hullem valik on püüd teekonda jätkata nii-öelda kord eesli all, siis eesli peal, soovides, nagu Aisopose tegelane vanas Kreekas, meeldida kõigile. Kuid „sa ei saa kõigile meeldida”, ütleb raamatus Nasreddini lugu. Käesoleva kogumiku iva ongi paljude rahvaste elukogemusest tulenev tarkus – saa oma otsustustega ise hakkama ja arvesta sellega, et mitte kõige sinu poolt tehtuga ei pruugita rahul olla. Niisiis on mõistlik selle teadmisega leppida ning tegutseda kindlameelselt edasi oma asja ajades, püüdmata rahuldada kogu maailma.

Laine Randjärv august 2010 Tartu

Nii. Nii. Nii. Naa. Marilyn Piirsalu

Asinus vulgi.

Kaupo Holmberg

Sisukord

Sisukord Saateks. Laine Randjärv Eesti. Tee, mis tahad, ikka paha! Janek Mäggi Vene. Мельник, мальчик и осел. Самуил Маршак Eesti. Albikära Ants. Johann Voldemar Jannsen Eesti. Kußiko Tomase luggo. Friedrich Robert Faehlmann Hispaania. Mees, poiss ja eesel. Carlos Rey EL HOMBRE, EL MUCHACHO Y EL BURRO Saksa. Iseäralik ratsasõit. Johann Peter Hebel Seltsamer Spazierritt Prantsuse. Mölder, tema poeg ja eesel. Jean de La Fontaine LE MEUNIER, SON FILS ET L’ÂNE Inglise. Mölder, tema poeg ja nende eesel The Miller, His Son, and Their Donkey Ladina. Rahva eesel Asinus VULGI Türgi. Sa ei saa kõigile meeldida. Nasreddin Herkesi Memnun Edemezsin Pärsia. Inimeste nõu. Mulla Nasreddin Kreeka. Mees, poiss ja eesel. Aisopos Lõpetuseks. Laine Randjärv

7 11 13 17 23 25 25 30 30 34 34 41 41 45 45 50 50 53 55 58

Rahva eesel Asinus vulgi

People’s Donkey Fable of many nations Compiled by Laine Randjärv Issued by SE&JS Publishers Tallinn 2010