OHU EITAMINE – OHTLIKULT INIMLIK

OHU EITAMINE – OHTLIKULT INIMLIK

Inimene on oma olemuselt harjumuste, rutiini ja enda loodud plaanide ori. Isegi surmaohtu toovad haigused ei pane enamikku meist oma plaane ümber vaatama, pigem kohandab meie aju reaalsed faktid meie plaanidele sobivaik.

Tekst: JANA OTS, psühhoterapeut

Millist vaeva näeb vabariigi valitsus koostöös Terviseameti ja teadlastega, arstide ja viroloogidega, et töötada välja meetmeid, kuidas meid, inimesi, võimalikult hoida ja kaitsta! Aga mida teeme meie?

Alustame maskide kandmise soovitusest. Nii Terviseamet kui viroloogid on selgitanud, miks me maske kandma peame. Ikka selleks, et vähendada nakatumise riske. Mask ei anna 100%list kaitset. See toimib vaid lühikontaktide puhul. Näiteks nakkushaigega sama vorstileti ääres viibides me suure tõenäosusega nakkust ei saa – juhul, kui kanname maski. Kui aga oleme nakatunuga koos ligistikku ja pikki tunde, siis tõenäoliselt mask tõesti ei aita.

Seetõttu ongi maski kandmise kohustus rahvarohketes avalikes kohtades, et me ei saaks nakkust juhuslikest põgusatest kokkupuudetest võimalikelt nakkusekandjatelt.

TUGEV KOHANDUB

Aga mida teeb inimese aju, kui hakkab sõdima selle tegelikult ju väikese rutiinimuutuse vastu? Meie aju hakkab tõestama vastupidist: „Maskist pole mingit kasu“, „Keegi teenib tohutut kasumit maskide müügilt“, „Maski kandjal tekib hapnikupuudus ja see on veel ohtlikum kui COVID-19“ jne.

Mida kõike ei ole inimaju võimeline produtseerima, et kaitsta oma egoistlikku mugavustsooni ja säilitada enda n-ö väljamõeldud vabadust ja identiteeti. Just nimelt identiteeti! Mida haprakesem on meie enesehinnang ja sealjuures identiteet, see meie nartsissistlik ego, seda vähem oleme võimelised alluma käskudele või soovitustele ja tunneme suurt sisemist tungi väljendada kõige suhtes „oma arvamust“.

Nii kogunes Tallinnas Vabaduse platsile hulk inimesi väljendama „oma arvamust“ ehk protesteerima maskikandmise vastu. Usun ainult, et nende inimeste hulgas polnud ühegi meedikut ega viroloogi. Selle va „oma arvamusega“ on sama lugu nagu „oma tagumikuga“ – tasub mõelda, kus ja kellele seda näidata.

Kui sa oled oma arvamuse esitamisel oma ala professionaal, siis kindlasti on sul lausa vastutus oma seisukoht selgelt välja öelda. Ent kui sa ei ole meedik ega viroloog, siis jäta maskikandmise tõhususe hinnagu andmine ekspertidele. Kokkuvõttes tuleb meeles pidada: tark teab, mida räägib, loll räägib, mida teab.

HARJUMUSED HUKUTAVAD

Teine aktuaalne teema on testimine. Millal testida, keda testida? Jõulude eel olid enamikul pühadeks plaanid tehtud. Vastutustundlikud inimesed jäid koju ja külalisi ei kutsunud. Teised, sealhulgas ka mina ise, jäid koju ja kutsusid külalisi. Mina kutsusin endale külla kõik lapsed oma peredega ning ema – kokku 15 inimest. Veel vastutustundetumad inimesed pidutsesid muidugi veel suuremalt ega pidanud ka sugulaste ringist kinni. Jõululaupäeva hommikul ärkasin kerge köhaga. Helistasin lastele ja andsin teada, ise südamest lootes, et keegi ei lööks vedelaks, sest kuhu ma siis panen kolm kilo seapraadi, 40 täidetud muna, kaks kaussi kasukat, kaks suurt kooki jne. Mul on julged lapsed, kõik tulid kohale.

Minu sümptomid vaheldusid: köha läks, tuli nohu, nohu läks, tuli lihasvalu, valu läks, tuli lõhnatajumatus ja alles nüüd läks tööle häirekell. Helistamine numbrile 1220 võttis pühade ajal aega 2 päeva, testile sain ülejärgmiseks päevaks, positiivse vastuse sain kuuendal päeval pärast esimeste sümptomite ilmnemist. Kas te kujutate ette, kui paljude inimestega oleme viieteistkümnekesi selle aja jooksul jõudnud suhelda!

Endalt küsin täna, kus mu mõistus oli. Mõistuse orjastas minu plaanimajandus – psüühiliselt oli nii raske oma pühadeplaane ära muuta lihtsa köha tõttu. Selline harjumuste ori ma olengi!

ERALDI, AGA KOOS

Kui suurte perede kogunemine on ohtlik, siis meie üksildasi ja eakaid lähedasi/tuttavaid kimbutab vastupidine probleem. Eakad inimesed on teatavasti kõige rohkem ohustatud COVID-19 viirusest, sest nad on riskirühm. Neile on see haigus tõesti surmavalt ohtlik.

Samas on ka totaalne isolatsioon neile „surmavalt“ ohtlik – vaimselt. Me ei saa oma kallitele vanavanematele külla minna, aga me ei tohi neid ka üksindusse jätta. Miks siis?

Inimene on sotsiaalne olend ja selleks, et psüühiliselt ja vaimselt terve püsida, vajame igapäevaselt sotsiaalset suhtlemist – samamoodi, nagu vajame juua, süüa, hapnikku hingamiseks, turvatunnet.

Selle keerulise olukorra lahendamiseks on vaja leidlikkust. Kui oled ise kõiki turvareegleid nakkumise vältimiseks järginud, siis on võimalikud ka turvalised kohtumised eakatega. Näiteks 15minutiline jalutuskäik maskidega ja 2 m distantsiga peaks küll riskid nii minimeerima, et vaimse tervise huvides on see igati aktsepteeritav. Kui vanainimene ei liigu õues, siis on abiks tubade tuulutamine vahetult pärast maskistatud külaskäiku.

Kindlasti ei tohi eakatega kohtuma minna, kui tead endal olevat riski, et oled kohtunud mõne positiivsega või oled viibinud rahvarohkel üritusel – näiteks sünnipäeval, pulmas vm. Kui reaalne kohtumine pole võimalik, siis pidage sidet telefonitsi või Skype’is. Eakatelt inimestelt on meil palju õppida. Kui helistate, siis paluge neil jutustada oma mälestustest või küsige õpetusi: mõnd toiduretsepti, mida ta hästi valdab, kudumismustrit vm oskusi-juhendeid. Nad jagavad väga heal meelel oma elutarkusi, kui nende kohta pärida.

Seega: ära ole harjumuste ori, ole paindlik rutiini lõhkuma, et kaitsta lähedasi; oma arvamust avaldades mõtle ratsionaalselt, mitte emotsioonide ajel ega mugavustsooni pugedes; pärast kokkupuudet positiivsega mine testima õigel ajal: kas 10. päeval või siis, kui sümptomid ilmnevad; väldi ka suurte perede kogunemisi; ära unusta kedagi üksindusse või isolatsiooni.

Kui ammustel Piibli aegadel hakkasid inimesed endast liiga palju arvama ja oma isemeelsuses kogunesid ehitama Paabeli torni, et enestele üle kogu maailma nime teha, siis Jumal hajutas nad, segades nende keeled. Hommikul ärgates ei mõistnud inimesed enam üksteist ja läksid igaüks oma teed, distantseerusid. Mis sõnum on tänasel viirusel meile?