VAHVA FILMISÕDUR

On aasta 1920. Ühel tšehhi kirjanikul tuleb pähe mõte kirjutada enam-vähem äsja lõppenud ilmasõja kohta satiirilises vormis romaan. Paarkümmend aastat hiljem otsustavad tema kaasmaalased sellest filmi teha.

Tekst ja illustratsioon: GUNNAR VASEMÄGI, vabatahtlik autor

Kuid tagasi algusesse. Kirjamees asub usinalt tööle ja kahe aasta jooksul valmib plaanitud kuueosalisest teosest neli osa. Siis siirdub ta paraku teise ilma. Raamat ilmubki poolikuna ja saab maailmakuulsaks.

Möödub mõni aastakümme ning tšehhidele tuleb mõte raamatu populaarsusele vunki juurde anda. Kuidas? Filmiga muidugi! Kääritakse käised üles ning paari aasta jooksul paisatakse ekraanile kaks filmi. Mõistagi on kõnesolevaks raamatuks „Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil“, millest valmisid 1957 ja 1958 fi lmid „Dobry vojak Švejk“ ning „Poslusne hlasim“.

Kirjandusteoste ekraniseeringute puhul on esimene põnev asi jälgida, kuidas režissöör näppusattunud materjaliga on ümber käinud. Kas vormib filmi võimalikult täpselt raamatu järgi või teeb mõne sügavama edasiarenduse või valgustab teemat hoopistükkis ootamatust küljest. Vahest ehk paiskab kinolinale koguni täiesti isikliku nägemuse? Viimasel juhul on muidugi hea, kui tõsise edasiarendamise ja kunstilise taotluse juures säilib viide algautorile, kuigi tulemus ise ei pruugi miskit pidi algmaterjaliga seotud olla.

Eelmise sajandi viiekümnendate Tšehhoslovakkias oli, nagu siinmailgi, valitsevaks kunstivormiks ikkagi sotsrealism, mis välistas juba eos eriti ränga edasiarenduse. Režissöör Karel Stekly on filmi vorminud üsnagi täpselt raamatu järgi. Õnneks pole Steklyl pähe tulnud sõgedat mõtet teha raamatu igast jaost eraldi film, vaid ta on piirdunud kahega. Siit ka põhjus, miks kirjutan korraga mõlemast, sest need kaks filmi moodustavad ühe loogilise terviku, eraldi käsitlemine ei omaks mõtet. Tõsi, mõlema filmi korraga äravaatamiseks tasub varuda üle kolme tunni. Ent kui raamat on varem loetud, kannatab selle aja kenasti välja.

Stsenaristi ja lavastajana ühes isikus on Stekly pidanud originaalteost üksjagu kärpima, kuid põhisüžee on jäänud ikka samaks. Algab kõik sellest, et ertshertsog Ferdinand lastakse Sarajevos auke täis, ning lõpeb sellega, et Švejk jõuab lõpuks rindele. Mõnestki raamatus askeldavast tegelasest on Stekly loobunud. Nii ei näe filmis näiteks sapöör Vodičkat, vabatahtlik Marekit ja mõnd teist veel. Noh, vabatahtlik Marek siiski vist sai mingi minutikese ekraaniaega, aga see on ka kõik. Muu jutt käib aga nii nagu raamatuski. Švejk satub esiteks sekeldustesse politseiga, hiljem kutsutakse väeteenistusse. Läbinud edukalt vangi- ja hullumaja, satub Švejk alul välipreester Katzi, hiljem ülemleitnant Lukaši tentsikuks ning koos viimasega ka sõjaväljale. Kes on raamatut lugenud, teab niigi.

Kuivõrd algset materjali ei ole kuigivõrd muudetud, on Stekly oma loomingu isikupärastamiseks läinud karakterite kallale. Kõik vähegi olulised tegelased on lavastaja esile toonud ikka kõige paksemate värvide ja laiema pintsliga, mis vähegi kannatab pruukida. Võib kujutleda, kuidas režissööritoolilt sajab võtteplatsil askeldavatele näitlejatele õpetusi: „Mängi üle! Veel rohkem! Veel!“ Tulemuseks on karikeeritud tegelaskujud, kellele grimmiosakond on veel vunki juurde andnud. Need ülekasvanud kulmud, vuntsid ja habemed! Nii mõnelgi hetkel tundus, et tegemist on Aasia filmiga, kus samuti armastati mingil perioodil kulmude ja habemetega vihaselt üle võlli pakkuda. Kuivõrd žanrilt on tegu mitte pelgalt sõjafi lmiga, vaid ka komöödiaga, siis arvatavasti pidas Stekly võimalikuks sel kombel tegelaskujusid veelgi koomilisemaks muuta. Paraku mõjuvad üleelusuurused näokarvad tegelaste küljes pigem pentsikult või suisa totakalt.

Päris kindlasti on olnud Stekly eesmärk luua võimalikult mustvalged tegelaskujud, et ka kõige nürim vaataja saaks aru – see seal on kuri tegelane, aga too seal juhm mis juhm. Selline lihtsustamine surub näitleja kindlatesse raamidesse, kus puudub võimalus rolli kuidagigi arendada.

Muidugi on vaieldamatu staar Švejki osatäitja Rudolf Hrušínský. Sedasorti fi lmides on tihtilugu mindud seda teed, et peategelast kujutatakse üsnagi ülepakutult või ülemängitult. Ace Ventura näiteks. Siin tundub olevat vastupidi. Hrušínský Švejk mõjub erinevalt paljudest teistest tegelaskujudest kuidagi loomulikult. Minu jaoks ainukese nauditava rolli teebki Hrušínský, kogu ülejäänud punt mängib väga ülepakutult.

On kõnealused filmid muidu, mis nad on, aga venivad nad ikkagi parasjagu. Venimise põhjuseks on dialoogid. Kui muidu on päris lustakas vaadata erinevas joobeastmes ringituikuvaid mundris asjamehi, siis tarvitseb kellelgi suu lahti teha, kui kõik on mokas. Dialoogid on pikad nagu parteikongress. Ma saan, aru, et „raamatus oli ka nii“, aga film on raamatust pisut erinev žanr. No ei pea film nägema välja nagu mõni Balzaci teos, kus pool tundi jutti kirjeldatakse ukselinki. Mõistagi on nii mõnigi seik jäänud välja tolleaegse poliitika tõttu. Eelmise sajandi viiekümne seitsmendaks aastaks olid nii tšehhid kui ungarlased VLO liikmed ja no mis kombel sa näitad ekraanil, kuidas sapöör Vodička madjareid klohmib! Inetu ju. Liitlastega niiviisi ei käituta. Küll oleks lavastaja saanud leida raamatust mõne muu episoodi, mida sisse tuua.

Sama tuntuks kui raamat ei ole film saanud. Mis põhjusel, ei teagi. Muidugi hakkavad tšehhid ise nördinult puhkima, kui keegi Hašekit heaks kirjanikuks peab. Kohe tuleb jutt, et Čapek on ikka oluliselt rohkem kirjanik kui keegi Hašek. Võib-olla on põhjus selles. Et ei peetud parketikõlbulikuks või nii. Või siis tehti film toonase Nõukogudemaa põhjatut turgu silmas pidades. Tehti valmis ja unustati. Et, noh, tegime midagi, no ja siis. Kui soovite, võime veel teha. Aga vist ei viitsi.

Kindlasti soovitaks filme nostalgikutele, kes on kas lapsepõlves või täiskasvanueas mitu „Vahva sõduri“ eksemplari kapsaks lugenud. Filmid järgivad raamatut kaunikesti täpselt ja mingeid „ootamatuid vaatenurki“ ei ole tulemas. Kindlasti soovitaks filme ka laiskvorstidele, kes raamatut lugeda ei viitsi. Selline „videoraamat“ peaks olema kergesti seeditav kraam. Ainult otsige kusagilt sõnaraamat või õppige tšehhi keel ära – populaarses videojagamiskeskkonnas on kenasti vaatamiseks üleval ilma igasuguse tõlketa tšehhikeelsed originaalid.

Aga kogu eelnenud virinast hoolimata – võib vaadata küll. Ühtlasi saab filme vaadates selgeks, miks toona sõda ülepea lahti läks. Ilmselt oli terve Euroopa alkoholist läbi vettinud ja täis nagu tinavile.

„DOBRY VOJAK ŠVEJK“ / „POSLUSNE HLASIM“

Osades: Rudolf Hrušínský, František Filipovský, Svatopluk Beneš

Lavastanud: Karel Stekly

3 tundi ja 22 minutit

Hinnang kümnepallisüsteemis

Idee 7 – mõnikord on raamatu ekraniseering päris lahe mõte

Teostus 6 – rohkem aktsiooni, vähem dialoogi!

Näitlejatööd kokku 6 – vaid üks särav esitus

Lavastajale 7 – kokkuvõttes polnud väga vigagi