KAITSELIIT
VABA TAHE LIIDAB KAITSELIIDU ÜHTSEKS TErVIKUKS Möödunud aasta lõpus toimus vanematekogu eestvedamisel teine Toosikannu seminar, mille eesmärgiks oli vaadata üle tegevus lõppenud aastal, analüüsida hetkeseisu ning koordineeritult Kaitseliidu juhtkonnaga panna paika prioriteedid ja tegevus alanud aastaks.
S
Tekst: kindralmajor (r) NEEME VÄLI, vanematekogu esimees
arnased mõttetalgud korraldas vanematekogu ka 2019. aastal ja loodan, et selline sügavuti organisatsiooni olemusse vaatamine ning tegevuse planeerimine saab edaspidi olema vanematekogu iga-aastane traditsioon. Vanematekogu liikmetele annab mandaadi keskkogu, esindades kogu liikmeskonda. Leian, et usaldusega kaasneb ka aruandekohustus kaitseliitlaste ees ja selle tõttu peab vanematekogu tegevus olema võimalikult läbipaistev. Annan siinkohal lühiülevaate seminaril räägitust. Jagasin arutelu kolmeks suureks teemagrupiks, tuues välja olulisemad märksõnad ja võimalikud tegevused.
Kaitseliidu puhul on tegemist n-ö Tootsi maakera sündroomiga ehk välise maakera (Kaitseliit oma tänases õiguslikus raamis ja täitevvõimu arusaam sellest) sees on palju suurem maakera. Sellest ka tõdemus – Kaitseliit on kaitseministeeriumi haldusalast välja kasvanud. Täna me näeme igapäevaselt, kuidas vabatahtlikud toimetavad PPA, terviseameti, haiglate vastuvõttude jne juures. Paraku katab riigi sihtotstarbeline rahastus ehk riigi tellimus ainult sõjaliseks kaitseks valmistumist. Teisisõnu – riik ei ole suutnud julgeolekupoliitika alustes ette nähtud laiapindset riigikaitset praktikas täies mahus rakendada, Kaitseliidu roll selles on poliitilis-strateegilisel tasandil piisava selgusega sätestamata.
KAITSELIIT RIIGIVALITSEMISE SÜSTEEMI OSANA
Viimane aasta näitas veel kord, kuivõrd mitmekülgne on Kaitseliidu potentsiaal erinevatele kriisidele reageerimisel. Kaitseliidu näol on riigil olemas universaalne, organiseeritud ja kogu territooriumi hõlmav võimeplatvorm, mida saab kiiresti konkreetsele kriisile kohandada ja kasutada. Paraku või õnneks toob iga kriis välja ka süsteemi kitsaskohad ja nüüd tuleb riigil valida, kas neist õppida või neid ignoreerida.
Riik ei ole suutnud julgeolekupoliitika alustes ette nähtud laiapindset riigikaitset praktikas täies mahus rakendada, Kaitseliidu roll selles on poliitilis-strateegilisel tasandil piisava selgusega sätestamata.
Huvitaval kombel on maakondades, tänu reaalsele kogemusele ametkondadevahelistes kriisikomisjonides, teadmist ja arusaama Kaitseliidu kasutamisest palju rohkem kui Vabariigi Valitsuse tasandil. Valitsuse tasandi ebakindlust suurendab ka riigi kriisihalduse mudel, mis küll näeb peaministrile ette pädevuse ja rolli kriisi lahendamise juhtimiseks, aga selleks vajalikku keskset juhtimistoetust (sõjalises keeles staapi) ette ei näe. Suur osa juhtimistoetusest on killustatud erinevate ametkondade vahel, Riigikantseleis asuv SITKE toimib valdavalt ainult info vahendajana. Kokkuvõtvalt võib öelda, et kuigi Kaitseliidu tegevus riigi toetamisel kriisis on täna ja saab ka tulevikus olema palju laiem kui sõjaline kaitse, puudub riigi struktuuris ministeeriumite-ülene alternatiiv kaitseministeeriumile ühenduse loomiseks avalik-õigusliku organisatsiooni ja riigi vahel. Värske koalitsioonileping sätestab küll lubaduse konsolideerida kriisideks valmistumine Riigikantseleisse, kuid selle lubaduse reaalne rakendamine tuleb veel ära oodata. Lepingus viidatud riigikaitse arendamise asemel oleks Riigikantselei kontekstis vaja tugevdada juhtimisvõimet. Eraldi teema on avaliku võimu teostamine Kaitseliidu ametiisikute 3/2021
13
