RENEE ALUSTE - RANGER, KES OSKAB LANGETADA KA SUURI JA OHTLIKKE PUID

RENEE ALUSTE - RANGER, KES OSKAB LANGETADA KA SUURI JA OHTLIKKE PUID

Eestis pole palju neid, kes on läbinud Ameerika Ühendriikides ranger’i kursuse –see on üks raskemaid, millest sõdur saab osa võtta. Üks neist, kes selle edukalt lõpetanud, on mullu aasta allohvitseri tiitliga tunnustatud veebel Renee Aluste, kes igapäevaselt töötab Harju malevas instruktorina.

Tekst: JUKKO NOONI , Harju maleva Männiku malevkonna vabatahtlik teavituspealik

Veebel Aluste kogemustest USA-s on Kaitse Kodu! lugejad viimaste ajakirjanumbrite vahendusel aimu saanud, aga mis mees on Aluste ise? Nooruses unistas ta hoopis metsamehe ametist, mitte elukutselise sõjaväelase omast.

Pärnust pärit Aluste veetis lapsepõlves suure osa ajast Kilksamal vanaema juures. „Täitsa hull, kui palju sai väiksena tööd tehtud,“ meenutab ta nüüd. „Põrsad, lehmad, kanad olid igapäevased. Ämbriga vee tuppa tassimine, heinategu, kartulivõtt … puulõhkumine oli põhitegevus.“

Maal vanaema juures pani ta aluse ka oma heale füüsilisele vormile. „Vendadel olid jalgrattad, aga mul ei olnud. Pidin neile kogu aeg järele jooksma. Hiljem peegeldus see ka koolis, kui käisin spordivõistlustel kooli esindamas.“

Juba maast-madalast tõmbas poissi looduse ja metsa poole ning teismelisena plaaniski ta siduda oma tuleviku mõne sellise erialaga. Tema kasuisa oli seotud metsandusega, mistõttu pärast põhikooli oli üsna loogiline jätkata Tihemetsa kutsekoolis, mille ta lõpetaski 2009. aastal metsanduse erialal. „Mul oli plaan minna edasi õppima harvesteri operaatoriks, aga soovisin enne Kaitseväes ära käia. End vabatahtlikuna kirja pannes sai valida ka väeosa. Eeldus oli aga, et kool peab olema lõpetatud. See oli lõpetamiseks päris hea motivatsioon,“ sõnas Aluste.

„Sõitsingi siis oma tunnistusega Tallinna, läksin Maneeži tänava värbamiskeskusesse ja valisin ajateenistuse kohaks vahipataljoni. Võrreldes Võru või Viruga on Tallinnal Pärnuga parem bussiühendus ja mugav oli kodus käia.“

AJATEENISTUS MUUTIS JÄÄDAVALT EDASIST ELU JA KARJÄÄRI

Lapsepõlves tal Kaitseväega väga palju kokkupuuteid ei olnud, kuid suureks eeskujuks oli praegu kapteni auastmes onu Enno Teiter, kes võttis õelapsi mõnikord laagritesse kaasa. „Eks laagrid jätsid alateadliku jälje, sealt jäi midagi külge,“ arvas Aluste.

Mehe sõnul tekkis tal juba noorteajal soov kaitseväes jätkata. „Võtsin sellest maksimumi. Nähes neid inimesi, instruktoreid, kes mind koolitasid ja õpetasid, tekkis tahtmine kindlasti midagi samasugust teha. Nad olid eeskujud, kes inspireerisid. Varasemas elus mul peale onu ju väga palju häid eeskujusid ei olnud. Siis tekkiski mõte, et tahan veebliks saada.“

Ajateenistuse ajal tutvustas üks teenistuskaaslane Renee Alustele erioperatsioonide grupi valikut, mis pidi olema elu kõige raskem tööintervjuu – 14 päeva põrgut. „Mulle tundus reklaam põnevana. Kümnest saavad läbi ainult üks või kaks. No ei ole võimalik, mis asja nad siis seal teevad? Otsustasime igatahes pärast ajateenistust proovima minna.“

Kui kuupäev teada, pani mees end katsetele kirja. Pärast ajateenistust polnud pikalt aega puhata, erioperatsioonide grupi katsed algasid kaks päeva pärast teenistuse lõppu. „See oli tõesti väga raske. Valikul oli palju tugevaid inimesi, kes äsja ajateenistusest tulnud või kõrgel tasemel sporti teinud. Mida tugevam grupp, seda raskem on valik. Kõigist alustanutest lõpetas vist kaheksa, mina nende hulgas. See oli õilis hetk, kus minust sai tegevväelane. Sel sügisel täitub juba 13. aasta,“ rääkis Aluste.

KOGEMUSED VÄLISMISSIOONIDELT

Lisaks neljakuusele ranger’ikursusele USA-s 2022. aastal on Aluste käinud senise teenistusaja jooksul kahel välismissioonil: esimene oli laevakaitsemissioon, teine rahuvalvemissioon Liibanonis.

„Missioonile tõmbab ikka soov kogemusi saada. Mõni loodab sealt võibolla leida ka action’it, aga on väga halb mõte seda sinna otsima minna. Just rahulikult tuleks proovida seal asju lahendada,“ leiab Aluste.

Üks keerulisemaid väljakutseid on olnud suhete hoidmine lähedastega. „Mulle meeldib tööd teha kirega ja seoses kaitseväega olen pidanud kodust palju eemal olema. Välismissioonid jätavad kindlasti jälje kõikidele tegevväelastele ja kahjustavad peresuhet. Esimene abielu paraku puruneski seetõttu. Ma ei osanud aega pere ja töö vahel mõistlikult jagada … Tegevväelaste abikaasad, naised-mehed peavad kindlasti olema sellega nõus või siis leppima. Kodus peavad asjad korras olema, sest muidu on seal väga keeruline olla. Need on rasked otsused, sest alati on risk, et sa enam tagasi ei tule, aga see risk on igal pool,“ arvas Aluste.

RANGER’I KOGEMUSED JÕUAVAD KA KAITSELIITLASTENI

Kuidas saab distsipliini ja pingutust nõudvate väljakutsetega harjunud veebel hakkama kaitseliitlastest pühapäevasõduritega? „Eks alguses ajas kindlasti närvi, aga proovisin selle enda teada jätta, sest suure tõenäosusega pole inimene süüdi, et tal puudub väljaõpe,“ märkis ta. „Kui kellelgi on vorm seljas, siis sa automaatselt eeldad, et ta on mingil tasemel, et ta on distsiplineeritud, et ta on sõjaväelane. Aga väljaõppe tase võib olla erinev ja kui käitutakse valesti, siis kõrvalt vaadates näeb see halb välja.“

Veebel Aluste ülesanne Kaitseliidu Harju malevas ongi koolitada vabatahtlikke sõduriteks ja olla sõdurioskuste kursuse ülem. „Alates 2018. aastast on sõdurioskuste kursus toimunud uue õppekava järgi, mida püüame iga aasta vastavalt tingimustele kaasajastada. See oli alguses minu jaoks täiesti uus asi. Mind visati vette ja eeldati minu varasema kogemuse põhjal, et oskan ujuda. Viimastel aastatel on tingimused olnud päris muutlikud.“

Venemaa agressioon Ukrainas on hüppeliselt tõstnud ka inimeste huvi Kaitseliidu ja sõdurioskuste kursuse vastu. Aluste märkis, et kui ühel aastal oli tal kümme kursuslast, siis praegu on Harju malevas kursusel 90 inimest.

„Uued kaitseliitlased soovivad nüüd vabatahtlikena saada väljaõpet, mis on jäänud kunagi saamata, või oma väljaõppetaset tänapäevastada, kuigi ollakse 50aastased ja ajateenistuses sai käidud Nõukogude armees. Kõige vanem mees, keda olen koolitanud, oli 72. Ta küll tervet kursust ei teinud, ainult relvaõppe osa, aga oli motiveeritud ja sai sellega hakkama,“ kiitis Aluste.

„Instruktorina proovin anda endast nii palju kui võimalik. Minule on kursuslased esialgu erineva vanusega kehad, mis on vaja täita teadmiste ja oskustega. Proovin teha nii, et kursus oleks hästi läbimõeldud ja planeeritud. Rakendan ka neid kogemusi, mis sain ranger’ite koolis, aga väga pehmel kujul, sõdurini jõuavad need niimoodi, et ta ei saa arugi,“ tutvustas Aluste oma instruktorikreedot.

MIS ON ELUS OLULINE?

Renee Aluste sõnul on elus kõige olulisemad inimesed sinu ümber. „Tutvused ja sidemed, mida ma kas või kursusi juhendades saan, on olulised, sest need inimesed jäävad minu ellu alles. Isegi kui nime alati ei mäleta, on nägu ikka meeles,“ rääkis ta. „Oma elu peab korras olema ja kui ei ole, siis tuleb see korda teha ja korras hoida. Siin on mitu ringi. Kõigepealt see pere, kus sa pärit oled, aga siis ka see pere, mille oled ise loonud. See on keeruline, sest kuskil ju ei õpetata, kuidas seda teha. Tihti juhtub, et alguses läheb kõik untsu ja rikutakse ära. Hiljem saad targemaks ning tunned, et oleks tulnud teisiti käituda. Oluline on oma vigu tunnistada, mõnikord ego maha suruda ja läheneda tiibrünnakuga, et asjad korda saaks.“

Renee Aluste tööeetikaks on soov kõike teha kirega. Sellele vaatamata vajab inimene ka vaheldust ja lõõgastust. Vabal ajal meeldib veebel Alustele teha sporti ja veeta aega perega. „Lastega käin sellistes kohtades, kus mulle endale ka meeldib. Näiteks ujumas või batuudikeskuses. Lahe on näha, kuidas paraneb nende üldine liikuvus. Algul ei saa hakkama, aga siis ei tee teist nägugi. Pärast ranger’i kooli võtsin selle aasta eesmärgiks olla rohkem paigal, kuigi tean, et Kaitseliidu töö mõttes on aasta päris intensiivne.“

Üks asi on siiski veel, millega Aluste oma vaba aega sisustab. Veel Scoutspataljonis teenistuses olles sai ta ülemalt loa minna Luua metsanduskooli sessioonõppesse arboristikat õppima. 2017. aastast alates on ta pakkunud arboristiteenust Tallinna Nõmme linnaosa lasteaedadele, korteriühistutele ja teistele, kes hädas suurte ohtlike puudega. „Töö instruktorina on suuresti nädalavahetustel, mille eest saan nädala sees vabu päevi. Mulle meeldib oma vaba aega sisustada mingi teistsuguse tegevusega. Puu otsas ronimine on ju mõnus. Kaks või kolm tundi keskenduda ühele ülesandele, milleks on sisuliselt ellujäämine puu otsas. Ma naudin seda. Suuri ja ohtlikke puid oskan ma ohutult langetada.“

Foto: Jukko Nooni