TUUMAPUNKER HARNEKOP - MÄLESTUSMÄRK SÕJALE, MIDA EI TULNUD

TUUMAPUNKER HARNEKOP - MÄLESTUSMÄRK SÕJALE, MIDA EI TULNUD

Harnekopi punker oli kaitserajatis, kuhu pidi varjuma Saksa Demokraatliku Vabariigi (SDV) kaitseminister koos oma õukonnaga kolmanda maailmasõja või tuumarünnaku ajal. Aga seda polnud tarvis ja nüüd on sellest saanud turismiatraktsioon.

Tekst: kolonelleitnant ANDRES REKKER , sõjaajaloohuviline

Harnekopi tuumapunker asub Brandenburgi liidumaal, Berliini kesklinnast veidi üle poolesaja kilomeetri idas. Kuid SDV kaitseministeerium ei asunud julgeoleku kaalutustel Berliinis, vaid kakskümmend kilomeetrit ida pool Strausbergis, mis omakorda asus linnulennult kahekümne kilomeetri kaugusel tuumapunkrist.

KOMMUNISMI PIMEDUSEST KAPITALISMI VALGUSESSE

Harnekopi maa-alune juhtimiskeskus oli võimalikuks sõjaks ette valmistatud kui SDV kaitseministeeriumi peamine juhtimiskeskus. Määratud tagalaüksus, mille suurus oli 20 sõjaväelast, tagas selle valmisoleku koheseks kasutamiseks 24/7/365. Pärast Saksamaa taasühinemist oli punker kolm aastat kasutusel Bundeswehri sidekeskusena.

Tuumapunker ehitati 1970. aastatel, tänaseks on see võetud kaitse alla sõjaajaloolise mälestusmärgina ja sinna on rajatud muuseum. Kaitse alla võtmise põhjenduses on öeldud, et objekt omab ehitus- ja insenertehnilist ning sõjaajaloolist väärtust külma sõja aegse kaitserajatisena. Suur osa punkri sisustust on säilinud esialgsel kujul. 1980. aastatel moderniseeriti tuumapunkri tehnilist varustust ja viidi see sotsialistlikus riigis saada olnud tehnika kõrgemale tasemele. Nüüd pakutakse seda vaadata külastajatele.

Külastada saab ette teatamisega, sest 1,5–2 tundi kestvat avastusretke juhivad giidid. Üksi punkri sügavustesse minnes saab koridoride rägastikus pikalt ekselda. Kuna punkris on temperatuur aasta läbi 8–10 kraadi, tasub külastajal riietuda soojalt, vajadusel saab kohapeal laenutada SDV rahvusliku rahvaarmee (NVA) vormi vatijopet. Giidideks on endised NVA ohvitserid, kes teenisid sel objektil. Nende teadmised punkrist on suurepärased, kuid tunda on kibestumist. Neist võib ka omamoodi aru saada, sest armee, millele nad olid truudust vandunud, haihtus Saksamaa taasühinemisel. See juhtus üleöö ilma ühegi lasuta: veel eile oldi Bundeswehriga klassivaenlastest verivaenlased, täna aga pidi kandma endise vaenlase vormi. Need, kes võeti üle Bundeswehri, kaotasid kaks auastet, nii sai kolonelleitnandist kapten ning alates kolonelist saadeti kõik automaatselt reservi.

Kompleksile lähenedes ei reeda mitte miski, et seal asub tuumapunker. Sisse- pääs on täielikult varjatud. Ametlikult oli tegu lennuväe ilmavaatlusjaamaga. Pealmine hoone sarnaneb sadade NVA staabihoonetega, alles keldrisse viivasse lüüsi sisenedes jõuab külastajale pärale, millega on tegu. Seejuures kaaluvad lüüsi hermeetilised uksed igaüks ligikaudu tonni.

Tänapäeval on muuseumina kasutusel vaid tuumapunker. Tulevikus soovitakse külalistele tutvustada tuumapunkri alale paigutatud haruldasi rõhulaine- ja gammakiirgusandureid koos moondamiskatetega, erinevaid antennisüsteeme, satelliitraadiosüsteemi säilinud osi ja muid tuumapunkri eksisteerimiseks vajalikke abiseadmeid.

Ohvitserid ja allohvitserid, kes seal teenisid, astusid kaetud akendega bussi 20 kilomeetri kaugusel SDV kaitseministeeriumi paiknemiskohast Strausbergis ja sõitsid poolteist tundi, et kaitserajatise asukohast eksitusse sattuda. Paranoiline usaldamatus oma inimeste vastu oli Ida-Saksamaal normaalne nähtus ja käis valitseva kommunistliku ideoloogiaga kaasas.

Tuumapunker oli tugevasti kaitstud ja ümbritsetud kõrgepinge valvesüs- teemiga, mis kohati on veel säilinud. Umbes 1,8 m kõrgustes elektritarades pulseeris kuni 10 000voldine alalispinge. Kaitseks juhusliku puudutuse eest asus kõrgepingeaed kahe traatvõrkaia vahel. Giidide kinnitusel ei ole tänu sellisele kolme aia süsteemile olnud Harnekopis kõrgepingega seotud inimõnnetusi. Piiratud alal olid rajatised valvuritele, laskemoonaladu, antennialad, alajaam ja staabihoone. Väljaspool tarastatud ala asusid sõdurite kasarmud. Valvemeeskonna suuruse vähendamiseks ning objekti avalikuks tuleku julgeolekuriski maandamiseks töötas elektriaia süsteem juba ehituse ajal. Ümbritsevas aias oli ja on ainult üks värav – pääsla, mida kontrollis eraldi valvemeeskond. Alale sisenemiseks oli vaja eriluba, mis anti alles pärast isiku tuvastamist sissepääsu tagava nimekirja alusel.

TÄIELIKULT SALASTATUD TEHNOLOOGIA VIIMANE SÕNA

Tuumapunkri ehitamiseks kehtestati selle kohal juba planeerimisetapi alguses 1968. aastal lennukeelutsoon, et tagada rajatise salastatus. Giidide väitel sai Bundeswehr tuumapunkri olemasolust teada alles pärast Saksamaa taasühinemist 1990. aastal, sest saladuskate pidas hästi.

Tuumapunkri ehitamiseks kulus üle kuue aasta, 1971–1976. Punkri rajamisel kasutati tolleaegse tehnika tipptaset. Ehitus läks maksma 84 miljonit SDV marka, võrdluseks oli tollane keskmine palk 900 marka kuus, pooleliitrine pudel õlut maksis 1 mark ning SDVs toodetud auto Trabant 10 000 marka. Giidid võrdlesid ehitusel kasutatud põhimõtteid keskaegse kindluse omaga, sest kaitsekonstruktsiooni aluseks võeti mõlemal juhul tugevaimate relvade mõju. Kui keskajal olid selleks kahurikuulid, siis viimase maailmasõja lõpust saadik tuumarelvad. Tuumarelva hävitav jõud on suurimate kahurikuulide omast mitu korda suurem, seetõttu pidi kindluse ehituspõhimõte muutuma ja tänapäeva kaitserajatised on ehitatud maa alla. Tuumapunkri rajajateks olid NVA Bernaus paiknenud ehitusrügemendi sõdurid koos tsiviilehitajatega. Punkri asukoha valikul ja rajamisel lähtuti põhimõttest, et põhjavesi peab olema madalamal kui punker, vältimaks probleeme sisse pressiva vee ja niiskusega. Nii kasutati asukoha valikul ära maastiku eripära ning punker rajati pärast geoloogilisi uuringuid maa alla, jääajast pärit lohku.

Harnekop on maa-alune kolmekorruseline terasbetoonist ehitatud kõrgema kaitseklassiga tuumapunker, mille pikkus on 63, laius 40 ja kõrgus maapinna sügavuses 21,7 meetrit. Punkri vundamendi paksus oli kolm meetrit, kandvatel siseseintel poolteist meetrit. Punkri rajamiseks kulus 40 000 m3 raudbetooni. Sama kvaliteediga betoonist ehitati ka teine Saksa Demokraatliku Vabariigi tipprajatis Berliini teletorn, mõlemad on tänaseni töökorras. Lisaks on punker kaitseks tuumapommi plahvatusel tekkiva elektromagnetilise impulsi eest väliskülgedel kaetud 6 mm paksuse terassärgiga, et elektri- ja elektroonikaseadmed jääksid pärast tuumaplahvatust terveks.

Hoone pindala on üle 7500 m², see on Ida-Saksamaa üks suuremaid punkreid. Tagamaks punkri säilimist ka täistabamuse korral, on see pealt kaetud paksu liivakihiga ning sinna on tekitatud vahekorrus, mida katab ülalt teine betoonlagi. Otsetabamuse korral toimuks pommi plahvatus kokkupuutel ülemise betoonlaega enne põhirajatiseni jõudmist ja hajuks vahekorrusel laiali.

Punkrikompleksis on kolmel tasapinnal 150 ruumi. Klaustrofoobiaga inimestele need poolteist kilomeetrit koridoride ja ruumide rägastikku külastamiseks ei sobi. Sisenedes tuli relvad ära anda, relv olid lubatud vaid kaitserajatise julgeoleku eest vastutavale personalile. Edasi viis tee duššidega ruumidesse, kus toimus degaseerimine ja deaktiveerimine. Neis kontrolliti keemiliste ründeainete olemasolu ja radioaktiivset saastatust. Pärast nende läbimist pidi varjendisse sisenenud personal olema saastevaba. Kes radiatsioonikontrolli ei läbinud, st oli saanud juba palju kiiritada, pidi jääma punkri esimesele korrusele õhufiltreid vahetama. Pärast selle töö teostamist oli saadud kiiritustase juba niivõrd kõrge, et inimene oli järgnevatel tundidel surmale määratud.

Esimesel maa-alusel korrusel on ka meditsiinipunkt, sest mitte miski, sealhulgas hambavalu ega pimesoolepõletik, ei tohtinud takistada planeeritud tegevust. Selleks oli olemas hambaarstikabinet ja operatsiooniruum koos personaliga. Sellel korrusel on ka tehnilised ruumid.

KUNI 500 INIMESELE KUUKS AJAKS

Tuumapunker oli plaanitud vastu pidama ligikaudu kuu aega välismaailmast hermeetiliselt eraldatuna. See pakkus kaitset ka keemia- ja biorelva eest. Rajatis pidi taluma mitmemegatonnist aatomipommi. Võrdluseks, Nagasakile heidetud aatomipomm oli 21 kilotonni ja Hiroshimale heidetu 15 kilotonni, seega arvestati umbes 50 korda võimsama plahvatusega.

Enamik põrandaid oli rajatud ka veel amortiseerivatele vedrudele, et aparatuur plahvatuses ei häviks. Punkri mahutavus oli umbes 450, maksimaalselt 500 inimest, kes vastavalt kehtestatud korrale pidid kõik olema meessoost, et hoida ära armuafääre. Neist umbes 200 olid operatiivtöötajad, kes tegelesid operatsioonide planeerimise ja juhtimisega, umbes 200 sõjaväelast teenindas ja valvas objekti ning 35 inimest moodustas juhtkonna. Giidi kinnitusel oli personalil lubatud omavahel suhelda vaid teenistus- ja teadmisvajaduse alusel, niisama uudiste jagamine ja lobisemine ei olnud lubatud, see pidi paanikat ära hoidma. Kogu personalile oli ette nähtud 160 magamiskohta. Peale tippjuhtkonna magasid kõik keskmise korruse suurtes magalates, kus seisid tihedalt üksteise kõrval kolmekordsed narid. Tavapersonalil kindlaid magamiskohti ei olnud, nad pidid korrapidaja juures märkima, millisel naril nad magavad, et neid vajadusel üles leitaks.

Samal korrusel asusid ka kaitseministri ruumid, kus ainsana kohtab minimaalset spartalikku luksust. Seal oli ka ainuke televiisor, millest oli võimalik vaadata Lääne-Berliinist edastatavaid vaenlase programme. Ministri ruumides oli küttesüsteem, ülejäänud ruumides oli arvestatud, et inimesed kütavad ruumid soojaks oma kehasoojusega. Kurioosumina oli juhtkonnal eraldi tualett, nii et siingi oli tagatud hierarhiline suhtumine.

Kaitseministri ruumide kõrval asus kohe Nõukogude Liidu Saksamaal asunud väegrupi läviohvitseride ruum, mille lauale olid kujundlikult seatud viinapudel ja klaasid. Nõukogude Liidu läviohvitseride ruumide seinad olid kaetud teist tooni tapeediga, et oleks kohe arusaadav, kelle ruumiga on tegu. Pole teada, kes oleks siin sõjaajal peremees olnud ja otsuseid teinud. Giidi kinnitusel oleks väegrupp pidanud tegevust juhtima ja NVA oleks olnud neile allutatud.

Samal korrusel asus ka söökla, ministrile serveeriti sama toitu eraldi ruumis. Toiduained kogu planeeritud personalile varuti kuuks ajaks ette ning vahetati välja säilivustähtaegade järgi. Söögisaal on eriti jube – just sellepärast, et püüab nii hoolega klaustrofoobiat mitte tekitada. Laual on plastmassist lilled nagu surnuaial ja suur pastoraalne pilt Tatra mäestikust üritab meeleheitlikult tuju tõsta. Omapärane on söökla laoruumis paiknev külmik, mis on kinnitatud vedrudega lae külge. Giidi kinnitusel selleks, et plahvatuse korral ei puruneks klaastaaras toiduained, sealhulgas viinapudelid. Samal korrusel asusid ka juhtimisruumid – operatiivsaal hulga televiisorite ja seinakaartidega.

Arvutuskeskuses vaatab vastu 1970. aastate Ida-Saksamaal VEB Robotroni ja Bulgaarias toodetud arhailise välimusega arvuti- ja sidetehnoloogia, mis oli tollal tehnika viimane sõna. Punker oli ühendatud NVA arvutuskeskusega Garzaus. Tänapäeval mahuks see suur arvutisaal ühte keskmisesse serverikappi. Seda iseloomustab 29 MB vahetatav mäluseade, mis on poole kirjutuslaua suurune.

Alumisel kolmandal maa-alusel korrusel olid enamasti tehnilised ruumid. Punkri seadmete hulka kuulus autonoomne energiavarustussüsteem, mis tagas elektrivarustuse välisvõrgu rikke korral nelja laevadiiselgeneraatori abil (igaüks ca 570 hj). Pärast seda, kui Bundeswehr lõpetas tuumapunkri kasutamise, viidi need minema ja võeti kasutusele kaubalaevadel.

TASUV EKSPORDIARTIKKEL

Värske õhu juurdevooluks olid kaitserajatises ventilatsiooni- ja filtrisüsteemid. Ka saastunud välisõhku oli võimalik puhastada. Seda kõike korraldati tuumapunkri juhtimissaalist, milles oli valveteenistus tagatud ka rahuajal, et punker oleks alati reageerimisvalmis. Giidi kinnitusel olid seal 24/7 kaks tehnikut, kes jälgisid kõikide elutähtsate süsteemide tööd. Õhuvahetus toimus nii, et kui puudus väline saaste, kasutati tavalist töörežiimi (u 30% värsket õhku läbi jämeda tolmufiltri), kaitserežiimil töötati väiksema saaste korral (u 15% värsket õhku tolmu- ja keemiafiltri kaudu). Tõsisema saaste puhul aga rakendus hermeetiline sulgemine ning hapniku saamiseks olid ruumides Nõukogude Liidus toodetud portatiivsed seadmed nagu allveelaevadel, mis keemilise reaktsiooni tulemusena eraldasid hapnikku. Kuid nende eripära oli ülekuumenemine, mis võis viia tulekahjuni.

Alumisel korrusel paiknev sidekeskus oli kontaktis kõigi oluliste sõjaliste keskustega, sest kui pole kontakti, pole ka kontrolli tegevuse üle. Tagamaks sidet ka tuumasõja ajal, oli kaitserajatis ühendatud spetsiaalse alternatiivse Varssavi pakti juhtimispunkrite strateegilise sidesüsteemiga (nn BARS, vene k ’lumeleopard’). Süsteem põhines raadiolainete hajumisel troposfääris ja pidi suutma toimida ka siis, kui muud sidesüsteemid on tuumasõja tõttu rivist väljas.

1987. aastal valminud süsteem muutus kolme aasta pärast kasutuks, kui Nõukogude Liit ja ka Varssavi pakt lagunesid. Tagamaks kaitseministeeriumi juhtimise tervikut, oli Harenkopi peajuhtimispunkti kaudu sideühendus teiste Varssavi pakti osalisriikide kaitseministeeriumite ja kõrgemate staapide vahel. Lisaks kaabliga telekommunikatsiooniliinidele oli ette valmistatud ka ühenduste kaasamine kitsaribalises raadiolinkide võrgus ja NVA mobiilside raadiolinkide süsteemis ning tagatud satelliitühendused. Kokku oli 250 telefoniliini, 100 teleksiliini (praeguseks praktiliselt välja surnud abonenttelegraaf vahetuks kahepoolseks sidepidamiseks). Kasutusel oli punkrisisene pneumaatiline torupost. See on väga huvitav XIX sajandi keskel suurlinnades kasutusele võetud ja pealtkuulamist praktiliselt välistav postiside süsteem, mis ühendas telegraafi, börsi ja valitsusasutusi. Torupostis liiguvad silindrisse pandud paberid ja väiksemad esemed suruõhu mõjul torustikus õigele aadressile. Tänapäeva Eestis kasutatakse seda näiteks haiglates.

Saksa Demokraatliku Vabariigi valitsus teenis oma kaitserajatiselt ka kasumit. Arvestades, et tegu oli tollase tehnika tippkaitserajatisega, projekteerisid SDV inseneribürood ja ehitasid ehitusfirmad sellesarnaseid kaitserajatisi teistesse Varssavi bloki riikidesse ning ka sõbralikesse LähisIda riikidesse.

Tuumavarjendist lahkudes proovisin ette kujutada, kuidas oleksid inimesed pidanud seal nädalaid vastu pidama. See oli kujutletav, ka allveelaevas saadakse hakkama. Hoopis raskem oli ette kujutada, missugusesse keskkonda oleksid nad astunud pärast tuumasõda siit väljudes. Pääsenud valitsejatel ei oleks siis enam midagi ega kedagi „kaitsta“ ega „valitseda“.