PÄRISMAALASTE AUPÄEVAD

PÄRISMAALASTE AUPÄEVAD

Teadupoolest pidi Prantsusmaa 1940. aasta suve lahingute tulemusena tunnistama sakslaste üleolekut, kuigi tema armee pani vastupidi anglosakside levitatud juttudele ägedasti vastu ning suutis tekitada hitlerlaste ridades tõsiseid kaotusi. Samuti pole käesoleva artikli autori kätte jõudnud ühtegi vettpidavat tõendit selle kohta, et Prantsuse tankidel olevat olnud üks edasikäik ja viis tagasikäiku.

Tekst ja illustratsioon: KARL-ERIK TALVET, vabatahtlik autor

Filmi „Indigènes“ („Pärismaalased“, rahvusvaheliselt tuntud ka kui „Days of Glory“) tegevus algab 1943. aastal ning räägib sellest, kuidas Prantsusmaa pidi värbama oma Põhja-Aafrika kolooniatest ja kaugemast lõunast pärinevaid mehi (sealt ka hüüdnimi ’pärismaalased’), et oma armeed uuesti üles ehitada. Sajad tuhanded marokolased, tuneeslased ja alžeerlased, kes polnud varem Prantsusmaale jalgagi tõstnud, astusid Charles de Gaulle’i juhitud Vabasse Prantsuse armeesse, et osaleda oma „kodumaa“ vabastamises.

Eks motivatsioon ole filmi neljal peategelasel mõistagi erinev: kes soovib puhtast patriotismist „Prantsusmaa emamaad“ vabastama minna, kes soovib Prantsusmaal elama asuda ja abielluda, kes näeb prantslastega õlg õla kõrval võitlemises võimalust saavutada endale ja oma kaasmaalastele vabadust, võrdsust ja vendlust (teatavasti Prantsuse deviis), kes aga peab sõjakäigus osalemist võimaluseks head palka teenida (Marokost pärit võitlejad olid karmi reputatsiooniga palgasõdurid, keda sakslased olid õppinud kartma). Ilmselt pole vaja öeldagi, et mida aeg edasi, seda rohkem hääbuvad peategelaste illusioonid, kui neil tuleb silmitsi seista prantslastest ülemuste hoolimatuse ning hiljem ka võltslubaduste ja rassismiga.

Kunstilisest küljest on kohe näha, et palju inspiratsiooni on ammutatud Spielbergi meistriteosest „Reamees Ryani päästmine“. See pole eriti üllatav, kui võtta arvesse, et suur osa Vaba Prantsusmaa sõduritest olid Teise maailmasõja teisel poolel varustatud peamiselt USA kiivrite, mundrite ja loomulikult relvadega (üks filmi märgatavamaid tegelasi on Thompsoni püstolkuulipildujaga kõmmutav Maroko palgasõdur Yassir).

Mõistagi ei olnud Prantsuse filmitegijatel kulutada nii palju raha kui nende Hollywoodi kolleegidel, ent plahvatusi ja tulistamist filmis õnneks jätkub. Samuti laenas Maroko armee suure osa oma sõduritest massistseenidesse, seega võib julgelt öelda, et tehnilise poole pealt on tegu igati soliidse saavutusega. Kahju vaid, et taktikalise poole pealt ei saa nii kiitev olla.

Film „rõõmustab“ vaatajat kahe peamise lahingustseeniga, üks neist leiab aset 1944. aasta suvel Itaalia mägedes ning teine 1945. aasta jaanuaris Vogeeside mäestikus. Esimese suurema lahingu taktikalist jaburust saab tegelikult veel õigustada, sest siin saadavad Prantsuse ohvitserid (kes loomulikult hiljem kogu au endale võtavad) teadlikult oma vägesid mööda järsku mäenõlva üles frontaalrünnakule, et Saksa positsioonidelt tulevate püssisähvatuste abil suurtükituld reguleerida. Pole vaja lisadagi, et koloniaalväed kannavad sellise enesetapjaliku taktika tagajärjel suuri kaotusi.

Filmi teine suurem lahing on (taas!) inspireeritud „Reamees Ryani päästmisest“, täpsemalt selle lõpuheitlusest, mis seisneb väikese küla kaitsmises Saksa rünnaku vastu. On arusaadav, et režissöör soovis kujutada sõjafilmižanrile omast kangelaslikult meeleheitlikku olukorda ülekaalukale vaenlasele vastu seistes (siin võitleb pooljagu rühma vastu), ent usutavusega oleks võinud kõvasti rohkem vaeva näha. Vastab tõele, et 1945. aasta alguses oli sakslastel puudus kogenud meestest, kuid siiski on raske uskuda, et Saksa rühm liiguks lambakarja formatsioonis mööda küla kitsast peatänavat, demonstreerides arvutimängu bot’idele omast intelligentsuse puudumist ja pakkudes magusat sihtmärki püstolkuulipildujaga Rambole (ahjaa, veel ka tema kolmele kaaslasele, üks neist relvastatud kõigest Parabellumi püstoliga!). Lasen huvilisel ise uurida ja vaadata, millise absurdse meetodiga sakslased lahingu edasist käiku lahendama asuvad.

Tuleb välja, et meil on taas näide muidu soliidsest sõjafilmist, mille lõpulahing aga kaotab suurema usutavuse liigse paatoslikkuse ja täiesti ebausutava taktika tõttu (meenutab muuhulgas veidi 2014. aastal linastunud „Raevu“, mis lõpus täiesti kokku variseb). Paganama kahju, et viimase lahingu tõttu olen sunnitud filmi hinnet veidi alandama, sest väljaspool seda piinlikkust on tegu igati soliidse ja avastamist väärt teosega, milles jätkub reflektsiooni, korralikus koguses pauku ja action’it igale sõjafilmihuvilisele.

Sellegipoolest ei tasu olla liiga karm, filmiga on kaasnenud nii mõndagi head. Nimelt tasub teada, et pärast Prantsusmaa endiste kolooniate iseseisvumist said sealt pärit veteranid oma Prantsuse kolleegidega võrreldes naeruväärselt väikest pensioni. Pärast filmi nägemist käskis toonane Prantsuse president Jacques Chirac, et veel elus olevate Aafrika päritolu veteranide pensionid võrdsustataks Prantsuse veteranide omadega. Viimati mainituid on ajalooraamatutes paljude möödunud aastate jooksul esile tõstetud palju rohkem kui kunagisi „pärismaalasi“, kellest olid üldiselt kirjas ainult mõned read, ehkki nende tingimused ei olnud rindel põrmugi kergemad kui valgetel sõduritel. Ilus näide sellest, et filmiga saab muuta riigi poliitikat. Peaks vist hakkama iga probleemi lahendamiseks filmi tegema?

Ka näitlejatele ei ole midagi ette heita, mis ei ole ka üllatav, sest neli peaosatäitjat võitsid kamba peale Cannes’i festivalil parima meesosatäitja auhinna. Tõsi küll, näitlejatöö täielikuks hindamiseks oleks vaatajal hea minimaalselt mõista ka prantsuse (ja ehk ka araabia?) keelt. Olgugi et suurem osa näitlejatest on Eesti vaatajale võõrad, on ehk äratuntav peategelast Saidi mängiv, muidu koomikuna tuntust kogunud ühe käega näitleja Jamel Debbouze, keda ehk osad mäletavad filmidest „Amélie“, „Asterix ja Obelix: missioon Kleopatra“ ja ka „Angel-A“, või siis korduvalt telekas näidatud komöödiasarjas „Takso“ peategelast mänginud Samy Nacéri, kes siinses filmis kehastab püstolkuulipildujaga kõmmutavat Yassiri, ent on pärast seda üürikest auperioodi rohkem tuntust kogunud korduvalt vanglas istumisega. Märkimist väärib ka ebameeldivat saladust (ei, mitte sellist!) varjavat seersant Martinezi kehastav Bernard Blancan.

Kokkuvõttes pole tegemist kõigi aegade parima sõjafilmiga, kuid sellegipoolest täiesti tubli saavutusega, millele tasub pilk peale heita, kui ei olda allergiline taktikaliselt kehvade lahingute suhtes. Igal juhul palju parem kui Spike Lee samasuguse teemaga, kuid mõttetult pikk ja mitte tingimata paremate lahingutega katsetus „Miracle at Santa-Anna“.

„INDIGÈNES“

Osades: Jamel Debbouze, Samy Nacéri, Sami Bouajila, Rochdy Zem, Bernard Blancan

Lavastanud Rachid Bouchareb

2 tundi ja 8 minutit

Hinnang kümnepallisüsteemis:

Idee: 9 – tõstab vähe tuntud teema palju rohkem esile

Teostus: 7 – ebausutavate lahingute tõttu olen sunnitud mõne punkti maha võtma

Näitlejatööd kokku: 8 – arenguruumi veidi on, aga siiski päris hea töö, eriti kui võtta arvesse mõne näitleja eelnevat CV-d

Lavastajale: 7 – klassikaline lavastus, mis üldiselt toimib