LAHINGUD PEIPSI ÄÄRES 1944. AASTA VEEBRUARIS 4. OSA

LAHINGUD PEIPSI ÄÄRES 1944. AASTA VEEBRUARIS 4. OSA

Jätkub artiklisari lahingutest Peipsi ääres 1944. aasta veebruaris. Kui eelmise osa keskmes olid võitlused Meerapalu ja Jõepera ümbruses, siis käesolevas jõuavad lahingud Peipsi ääres 1944. aasta veebruaris Piirissaare tagasivallutamisega lõpule.

Autor: REIGO ROSENTHAL, ajaloolane

Kahjuks pole peaaegu üldse säilinud Saksa sõjaväe nii-öelda rohujuure tasandi dokumente kõnealuste sündmuste kohta ja olemasolevad kõrgema taseme ettekanded ei ole kuigi detailsed. Punaarmee kohta on säilinud ka madalama taseme dokumendid, ent autoril on juurdepääs siiski vaid väiksemale osale asjasse puutuvast materjalist. Riipalu mälestused jäävad oluliseks allikaks tema enda pataljoni tegevust puudutavas, kuid neis sisalduv üldpilt ja nii mõnedki faktiväited vajavad täiendamist või korrigeerimist. Kõik kellaajad põhinevad Eestis 1944. aasta veebruaris kehtinud nn Kesk-Euroopa ajal (Punaarmees oli kasutusel kaks tundi hilisem nn Moskva aeg).

MEERAPALU SILLAPEA LIKVIDEERIMINE

15. veebruariks (tõenäoliselt ööl vastu 15. veebruari) sai 374. laskurpolgu sillapea tugevdust suurtükiväega. Läänekaldale toodi lisaks polgu suurtükkidele üle 128. laskurdiviisi tankitõrjedivisjoni 1. ja 2. patarei kaheksa 45 mm tankitõrjekahurit. Neist üks asus Uhtina neemele, kaks või kolm tükki asetati sealt lõuna pool rannikule Uhtina neeme ja metsa vahele, ülejäänud jäid ranniku lähedale ida poole metsa, kus tegutses 374. polgu II pataljon (arvatavasti kavatseti ida poole metsa jäetud kahurid edenevale jalaväele hiljem järele viia). Uhtina neemele paigutati ka üks 374. polgu 45 mm tankitõrjekahur. Meerapalu lähedal Puudi talu ümbruses asus lääne pool teed positsioonile 374. polgu üks 76 mm jalaväekahur ja üks 45 mm tankitõrjekahur ning lääne pool teed Soo talu rajoonis kaks 45 mm tankitõrjekahurit. Randvere talu lähedal asus veel üks suurtükk (võimalik, et trofee). Enamik läänekaldale toodud polgu miinipildujaid asus positsioonil Meerapalu lähedal, ülejäänud Uhtina neemel. Tankitõrjedivisjoni kahurite üleveol uppus auto koos divisjoni ülema major Aleksei Koptjeviga, kes jäi kõrgeimas auastmes ohvitseriks, kelle 128. diviis selle operatsiooni ajal kaotas.

Harald Riipalu mälestuste järgi asus vastane väiksemate jõududega (umbes rühmasuurune allüksus ja väiksemaid võitlejate gruppe) 15. veebruari varahommikul, pisut enne seda, kui algas lahing Jõeperas, pealetungile ka metsatukast Saksa talu juures. Ehkki Riipalu asetab selle metsatuka geograafiliselt Saksa talu ja Meerapalu vahele, ei jää sündmuste kirjeldusest ja võrdlusest teiste allikatega siiski mingit kahtlust, et tegemist oli hoopis metsaga Saksa talust idas, kus tegutses 374. polgu II pataljon koos 128. diviisi tankitõrjedivisjoni patareiga (vt ka skeemi artiklisarja eelmise osa juures). Riipalu kirjelduse kohaselt löödi Saksa talu suunas üle lagendiku liikunud vastane tagasi talu rajoonis positsioonil olnud kergete õhutõrjekahurite tulega, ilma et metsas Saksa talust loodes paiknenud Riipalu pataljoni peajõud oleks pidanud lahingusse astuma. Varsti pärast seda läks pataljon (ilma Jõeperasse saadetud 1. kompaniita) koos 33. politseipataljoni 2. kompaniiga pealetungile samas metsatukas asuva vaenlase vastu. Hoogsa rünnakuga (liikumise kergendamiseks heideti seljast sinelid) mets vallutati, võeti vähemalt 40 vangi, sealjuures alistus vastupanuta kaheksast kahurist koosnenud tankitõrjeüksus. Selle patareiülem kinnitas ülekuulamisel, et oli saabunud läänekaldale eelmisel ööl. Riipalu pataljonis oli rivist väljalangenute hulgas ka 2. kompanii ülem Untersturmführer Jüri Ungvere (haavatud); samas lahingus hukkus 33. politseipataljoni 2. kompanii ülem kapten Aleksander Nordmann.

Riipalu kirjeldust saab teiste allikate põhjal korrigeerida või täiendada järgmiselt: metsatukk vallutati kella üheteistkümneks, mil üks kompanii jõudis välja järvekaldani; metsas vallutatud 45 mm tankitõrjekahurite arv oli kuni viis (vähemalt kolm); vangide hulk on ilmselt liialdatud, sest niivõrd suured arvud, nagu hiljem näeme, ei jõudnud kõrgemate staapide ettekannetesse; 128. diviisi tankitõrjedivisjoni patareid ei alistunud täies koosseisus, sest kaotasid läänekaldal surnute või teadmata kadunutena kokku vaid kuni 12 meest, neist kõrgeimal ametikohal 2. patarei ülem leitnant Aleksei Nikitenko; kapten Nordmann langes tõenäoliselt siiski alles päeva teisel poolel järgnenud pealetungi ajal Meerapalu suunas.

Metsatuka vallutamise järel oli 374. polgu valduses veel maariba Pedaspää ja Meerapalu ümbruses ning Uhtina neemel. Pedaspääst ja Meerapalust lõunas asusid polgu allüksused kaitsel madalatel küngastel.

Järgnevalt jõudis Jõeperast Meerapalu alla ka Saksa 2. grenaderirügemendi I pataljon. Riipalu pataljoni 1. kompanii jäi samal ajal rannikukaitsele Jõepera rajooni. Riipalu mälestuste järgi otsustati tema ja Saksa pataljoniülema nõupidamise tulemusena veel samal päeval vastase platsdarm likvideerida. Paremal tiival pidi Meerapalu suunas peale tungima Riipalu pataljon, vasakul tiival Pedaspää sihis Saksa pataljon, millele allutati ka eelmisel päeval Riipalu käsutusse saabunud puhkajate kompaniid. Diviisiülema kaudu telliti lennuväe toetust – kõigepealt pommirünnak vastase positsioonidele Meerapalu rajoonis, seejärel, pool tundi hiljem, uus pommirünnak (osales 21 lennukit) kombineerituna pardarelvade tulega, mille katte all pidi jalavägi end vastase positsioonidele lähemale nihutama. Jalaväe rünnak algas Riipalu sõnul kümme minutit pärast teist õhurünnakut ehk kell 13.35.

Dokumentide põhjal võib öelda, et Riipalu kellaajad on ekslikud. Saksa ettekannete järgi algas jalaväe rünnak hoopis 15.30, sealjuures mainiti, et Riipalu pataljon ründab ilma ühe kompaniita (1. kompanii jäi, nagu märgitud, Jõeperasse). Pihkva lennuväljalt startinud 3. ründeeskaadri II grupi sööstpommitajad Ju 87 ründasid Meerapalu sillapead enne seda kella 14 paiku ja uuesti kella 15.30 paiku. Vastase liiklust jääl ründasid kella kahe ja poole kolme vahel 5. ründeeskaadri I grupi Stukad, mis olid samuti Pihkvast õhku tõusnud. Kokku sooritasid erinevatest üksustest pärit sööstpommitajad päeva jooksul 106 väljalendu, mis jagunesid sihtmärkide vahel Meerapalu, Podborovje, Pnevo ja Gorelõje Mostõ rajoonis (viimane asus Jammi jaamast lõuna pool). Lisaks loeti, et hävituslennukid tegid 14 väljalennu käigus Meerapalu piirkonnas kokku 87 madalrünnakut, rünnates ka liiklust Piirissaare ja Meerapalu vahel, hävitades hobuveokeid ja ühe kahuri. Osa neist väljalendudest leidis aset ennelõunal, mil madalrünnakuid sooritasid 54. hävituseskaadri IV grupi Pihkvast startinud hävitajad Bf 109.

Ajalehes Rindeleht 1944. aasta aprillis avaldatud kirjelduse järgi anti vastase positsioonide pihta pärast pommitajate rünnakuid veel ka tugevat suurtükiväetuld (võimalik, et tegevuses olid eesti diviisi 15 cm jalaväekahurid), misjärel kella viieks õhtul saavutas Riipalu pataljon rünnakuga Meerapalu koolimaja. Sakslased olid vasakul tiival vahepeal samuti Pedaspää sihis edenenud. Nüüd rünnak peatati, et jätkata alles valgenemisel, vältimaks kardetavasti suuri kaotusi öises lahingus.

Riipalu mälestuste järgi langes Meerapalu siiski tema pataljoni allüksuste kätte, kuid vasakul tiival peale tungivad sakslased takerdusid Pedaspää ees. Saksa dokumentide järgi vallutati kella seitsmeks õhtul Meerapalu ja Uhtina neem. (Heino Tammemäe Riipalu 4. kompaniist meenutas hiljem ilmselt just rünnakut Uhtina neeme suunas: „Olin oma relvaga paremal tiival, seega tuli meil läbida pikem maa, sellest osa lahtisel järvejääl, mis oli äärmiselt ebameeldiv ja raske, sest varjuda kogu maastikul polnud kuskil.“)

Pedaspääst edelas sundisid ratsaväerügemendi Nord väljaõppeeskadroni allüksused 15. veebruaril vastase julgestused taganema Edesaare talu piirkonnast.

Eelneva põhjal võib oletada, et pärast seda, kui Riipalu ja tema Saksa kolleeg otsustasid rünnaku Meerapalu ja Pedaspää asula ees pimeduse saabudes peatada, jättis vastane pimeduse saabudes Meerapalu ise maha ja taandus jääle. Seejärel hoidsid punaarmeelased enda käes veel vaid Pedaspääd. Võimalik, et seal tegutsenud allüksused ei saanud taandumiskäsku õigeaegselt kätte. Saksa andmeil kaitses Pedaspääd umbes kaks roodu koos tankitõrjekahuritega. Tegemist ei olnud enam 128. diviisi suusapataljoniga – selle ülema mälestuste järgi anti positsioonid Pedaspää rajoonis diviisi ülemalt tulnud käsu põhjal päeva teisel poolel üle 374. polgu allüksustele, misjärel suunduti oma haavatuid kaasa võttes Piirissaarele. 128. diviisi sõjapäevikust jääb mulje, et esialgu kavatseti suusapataljon appi saata 533. polgu I pataljonile, mille raskest olukorrast oldi ilmselt teada saadud vahepeal Jõepera alt tagasi saabunud üksikutelt võitlejatelt (diviisil oli side pataljoniga katkenud pärast selle lahkumist Piirissaarelt). 128. diviisi pealetungioperatsiooni üleüldise läbikukkumise tingimustes suusapataljoni siiski enam uuesti läänekaldale ei saadetud.

16. veebruari hommikuks hõivasid sakslased Riipalu pataljoni toel ka Pedaspää. On tegelikult ebaselge, kas sealjuures üldse tõsisemat lahingut toimuski või oli vastane öö katte all lahkunud.

374. polgu allüksused taandusid Meerapalu alt Piirissaarele. III pataljoni 8. rood koosseisus 70 inimest jõudis läänekaldalt omade juurde tagasi siiski alles 18. veebruaril, olles eelnevalt peajõududest ära lõigatud, misjärel varjas end ajutiselt metsases ja soises piirkonnas Pedaspääst edelas.

Saksa dokumentide järgi võeti Pedaspää-Meerapalu sillapeal kokku 15 vangi, kellele lisandus 17. veebruaril kaks Pedaspää lähedal tabatud suusapataljoni liiget, kes olid omadest taandumisel maha jäänud. Sõjasaagi hulgas loeti seitse tankitõrje- ja jalaväekahurit, kaks 120 mm miinipildujat, 29 kuulipildujat, umbes 700 püssi ja püstolkuulipildujat ning laskemoona, samuti ühe pataljoni lipp. Lisaks saadi tagasi kuus 8,8 cm ja neli 2 cm õhutõrjekahurit ning helgiheitja, mis varem vastase kätte olid langenud. Ühtlasi loeti platsdarmil saadud trofeeks kaks Saksa päritolu välihaubitsat. Võimalik, et siinkohal on raporteerimisel tehtud viga, igatahes jääb mõistatuseks, millisele Saksa üksusele need võisid varem kuuluda, pealegi ei paista nende eelnevast saagikssaamisest olevat teatanud 374. laskurpolk.

1944. aasta veebruaris ajakirjanduses avaldatud andmete kohaselt loeti eraldi Riipalu pataljoni sõjasaagiks viis suurtükki, 8 raske- ja 32 kergekuulipildujat, üle 30 püstolkuulipilduja ja arvukalt püsse (Riipalu mälestustes leiab sõjasaagi kohta küll suuremad arvud, kuid neid ei saa teiste allikate valguses usaldusväärseteks lugeda).

Eelneva põhjal võib oletada, et 374. polk suutis taandumisel kaasa viia pooled varem platsdarmile toodud suurtükkidest ja enamiku miinipildujaid.

Pealetungi ajal Meerapalule, 15. veebruari õhtul kell 17 oli Saksa 11. diviisi ülem kindralleitnant Karl Burdach üle võtnud varem ooberst Gallasele allunud vägede juhtimise. 207. julgestusdiviisile jäi nüüd vaid Peipsi lääneranniku kaitse Emajõest põhja pool.

Mäletatavasti pidi 90. laskurdiviis pärast vastase sillapea vallutamist idakaldal Lämmijärve forsseerima. Diviis siiski ei kiirustanud ööl vastu 15. veebruari poolsaarelt evakueerunud sakslaste kannul üle järve tungima, vaid selle laskurpolgud jäid päeva jooksul end korrastama. 19. polk suunas sealjuures Pnevo rajoonis järvele luurele tugevdatud rühma, mis aga vastase tule all tagasi pöördus. 173. polk Putkovo juures teostas samuti läänerannikul luuret. Ilmselt just neid samu ettevõtmisi puudutati Saksa ettekandes, mille kohaselt käis Mehikoorma juures hommikul kella 7 ajal vastase löögigrupp, samal ajal kui Pnevo juures nähti jääle kogunevat vastase jalaväge. Enne kella üheksat avas Nõukogude suurtükivägi idakaldalt tule, kuid see suruti sööstpommitajate rünnakuga maha. Jalavägi jääl Pnevo juures tõmbus seejärel tagasi omapoolsele kaldale. Eesti diviisi õhutõrjedivisjoni 1. patarei veteranide mälestustes mainitakse samuti 15. veebruari hommikul jääl märgatud vastase jalaväge, mille suunas avasid patarei 8,8 cm kahurid Jõeperast šrapnellitule ja seejärel ründas jalaväge ka Saksa lennuvägi.

Nõukogude andmeil pommitas Saksa lennuvägi ennelõunal sihtmärke poolsaarel Pnevo, Zahhõdo, Vlassova-Griva ja Samolva rajoonis, 90. diviisi suurtükiväe kaotused nende tulemusena olid ilmselt kerged; 173. polgus sai surma või haavata üheksa inimest. Õhtul suunas 90. diviis seni reservis seisnud 286. laskurpolgu ja diviisi suusapataljoni poolsaare rannikule Homutovo–Mteši lõiku. Samal õhtul saabus Lämmijärve idakaldale kaks endisest punaarmeelasest venelast, kes olid teeninud Saksa 834. õhutõrjesuurtükiväe segadivisjoni 4. patarei allüksuses (positsioonil Jõeperast lõunas Kalasaare rajoonis posit- sioonil). Kaasas olid neil kahelt 2 cm õhutõrjekahurilt ära võetud lukud.

Seoses 128. diviisi vahepealse ebaeduga jäeti 90. diviisi kavatsetud pealetung üle Lämmijärve ära.

LAHINGU JÄREL

128. laskurdiviisi 374. laskurpolgule läksid lahingud Meerapalu platsdarmil hukkunute ja teadmata kadunutena alates 14. veebruarist maksma 125 inimest. Neile lisandub 16 inimest suusapataljonist ja 13 diviisi tankitõrjedivisjonist. Arvestades raskusi haavatute transpordil üle järve võib nende hulgaks oletada kaks-kolm korda suuremat arvu. 533. laskurpolgus loeti hukkunuks või teadmata kadunuks 283 inimest. Polgu I pataljonist läänekaldale tagasi jõudnud 37 võitleja hulgas oli tõenäoliselt haavatuid. Kokkuvõttes jäid 128. diviisi kogukaotused arvatavasti 800–900 inimese lähedale.

90. laskurdiviisile tõid võitlused idakalda poolsaarel alates 8. veebruarist kaasa ligi 380 inimese hukkumise või teadmata kadunuks jäämise, neist 201 kuulusid 173. polku ja 124 19. polku. Haavatute arv oli oletatavasti kolm-neli korda suurem.

Riipalu mälestustes mainitakse tema enda pataljoni kaotusteks Lämmijärve ääres üheksa meest surnutena. Erinevate eesti diviisi veebruarikuiseid kaotusi puudutavate allikatega võrreldes võib järeldada, et see arv on üpris täpne ning see on 12.–16. veebruarini hukkunud pataljoni liikmete koguarv. Haavatuid oli arvatavasti kolm kuni neli korda enam. Pataljoni 1. kompanii veterani Hans Silla mälestuste järgi sai kaks meest surma lahingu ajal idakalda poolsaarel õnnetusjuhtumi tõttu (plahvatus 8 cm miinipilduja laadimisel tehtud vea tulemusena). Kui lisada siia õhutõrjedivisjoni kaotused (neli surnut, üle 10 haavatu), siis langes eesti diviisi allüksustes rivist välja umbes 60–70 meest. Riipalu mälestuste põhjal oli koos tema pataljoniga Meerapalu all võidelnud sakslastel 20 hukkunut, osutades justkui maetute arvule. Jääb siiski küsimärgi alla, milliste üksuste ja millisel ajaperioodil kantud kaotuste kohta see arv täpselt käib. Näiteks 11. jalaväediviisist on 15.–16. veebruaril Meerapalu juures teada vaid üksikuid langenuid, ehkki ei saa ka välistada, et need andmed on ebatäielikud.

18. veebruaril viidi eesti diviisi allüksused tagasi Tartusse, kust nad hiljem, pärast lühikest puhkust, saadeti edasi Narva rindele. Riipalu pataljonis ja temaga koos Meerapalu all tegutsenud eesti diviisi allüksustes jagati lahingute eest Peipsi ääres välja 23 II klassi Raudristi, Riipalut ennast autasustati I klassi Raudristiga. Kaks II klassi Raudristi jagus 33. politseipataljoni 2. kompaniile, mille kaotused hukkunutena jäid tõenäoliselt paari-kolme inimese piiresse. 18. veebruaril lubati Lämmijärve äärest koju ka omakaitse Tartumaa maleva VI pataljoni kompaniid, mis jäid 1944. aasta kevadtalvel ainsateks suuremateks omakaitse allüksusteks, millel tuli Eesti pinnal lahingusse astuda vaenlase regulaarvägedega, olemata selleks tegelikult ettevalmistamata ja piisavalt relvastamata. Pataljoni hukkunute arvuks Peipsi ääres loeti kümme meest, lisaks veel teadmata kadunud ja haavatud. Pataljoniülema kohusetäitja oli nende lahingute ajal nooremleitnant Eerik Randam.

108. laskurkorpuse staabis pandi 128. laskurdiviisi operatsiooni läbikukkumise eest vastutus diviisi juhatusele, osutades, et see oli kaotanud kontrolli läänekaldal tegutsevate vägede üle ega omanud puuduliku side tõttu õiget ettekujutust sealsest olukorrast. Peab siiski osutama, et operatsioon oli ebarahuldavalt organiseeritud ka kõrgemalt poolt. Lisaks sellele, et suurtükiväe toetus 374. laskurpolgule jäi nõrgaks, ei olnud lennuväe toetust üldse. Vastutegevus Saksa lennuväele hävitajate või õhutõrjesuurtükiväe näol puudus. Ka 128. diviisi ja 378. polgu juhatust on alust kritiseerida. Diviis eraldas pealetungiks võrdlemisi nõrgad jõud, ehkki esimeseks löögiks olnuks tegelikult võimalik rakendada ka 533. laskurpolgu allüksusi ja nõnda hõivata koheselt suurem sillapea. Selle asemel, et üllatusmomenti maksimaalselt ära kasutada ja kiiresti platsdarmi Meerapalu juurest lõuna suunas laiendada, tegutses 374. polgu juhatus loiult, mis võimaldas samal ajal energiliselt tegutsenud Saksa poolel (täpsemalt Riipalul) vastasel platsdarmi 14. veebruari jooksul blokeerida. 128. diviis saatis 374. polgu tugevduseks 15. veebruari hommikuks läänekaldale küll 533. polgu I pataljoni, tuues selle asemele Piirissaare garnisoniks III pataljoni. Kuid II pataljon jäeti täiesti tarbetult Peipsi lääneranniku kaitsele Piirissaarest idas, ehkki seda ülesannet võinuks ajutiselt täita kasvõi diviisi suurtükiväepolgust või tagalaüksustest eraldatud isikkoosseis. Selle asemel, et 15. veebruaril alustada 128. diviisi suusapataljoni ümberpaigutamist platsdarmi paremalt tiivalt vasakule (seda manöövrit lõpule viia ei jõutudki), võinuks vasakule tiivale koheselt suunata 533. polgu III pataljoni Piirissaarelt.

Kõigele eelnevale lisaks ei suudetud platsdarmile piisavalt laskemoona järele vedada. Kui 128. diviis seda 15. veebruaril teadvustas, siis suunati diviisi käsutusse järeleveo ja haavatute evakueerimise tõhustamiseks kokku 26 hobuveokit 108. korpuse sidepataljonist ja komandandiroodust ning 90. diviisist. 128. diviis teatas samal päeval 374. polgule, et viimasele mõeldud laskemoon asub Podborovjes, ja käskis selle järeleveoks järgmisel ööl mobiliseerida kogu transpordi. Kõik need korraldused jäid hiljaks. Rahuldava organiseerituse korral pidanuks koondama juba varakult Piirissaarele rohkem laskemoona.

Kui Meerapalus laskemoona nappuse ja Saksa lennuväe takistamatu tegevuse all kannatavate 374. polgu allüksuste vastu asusid 15. veebruaril pealetungile kaks väikesearvulist, ent hea lahinguvõimega pataljoni (Riipalu oma ja 2. grenaderirügemendi I pataljon), siis oligi platsdarmi saatus otsustatud.

42. armee pealetungiplaane Lämmijärve ääres tegelikult esialgu maha ei matnud, käskides 17. veebruaril 108. korpusel olla uueks pealetungiks valmis 21. veebruaril. Sellest siiski loobuti. Võib oletada, et olukorras, kus Punaarmee Leningradi rinde vägede (sealhulgas 42. armee) pealetung Pihkva suunas edenes veebruari teisel poolel edukalt, ei peetud pettelööki üle Lämmijärve enam vajalikuks.

16. veebruarist leidis Peipsi ääres niisiis aset positsioonisõda luureretkede ja suurtükiväe häirimistulega. Saksa sööstpommitajad ründasid 16. ja 18. veebruaril taas sihtmärke idakalda poolsaarel ning 18. veebruaril ka Piirissaarel. Saksa vägede juhtimise Peipsi ja Pihkva läänekaldal võttis kindral von Bothilt 17. veebruaril üle 18. armee L armeekorpus.

PIIRISSAARE TAGASIVÕTMINE

Veebruarikuiste lahingute epiloogiks Peipsi ääres kujunes Piirissaare tagasivallutamine Saksa vägede poolt 24. veebruaril. Saare kaitseks oli selleks ajaks jäetud 128. laskurdiviisi 374. laskurpolgu III pataljon koos diviisi õpperooduga. Neist võetud vangide sõnul oli kummaski 180 inimest; Meerapalu all kantud kaotuste hüvitamiseks oli III pataljonile vahepeal antud täienduseks 60 meest diviisi suurtükiväepolgust.

Piirissaare vallutamine tehti ülesandeks 11. jalaväediviisi 2. grenaderirügemendile (I ja II pataljon, mõlema lahingutugevus 300 meest), mida tugevdati diviisi pioneeripataljoni allüksuste ja 2 cm õhutõrjekahuritega ühest õhutõrjedivisjonist. Eelnevatel öödel oli rügement teostanud Piirissaare rannikul luuret ja teinud kindlaks, et vastane paikneb saare idaosas. Ööl vastu 24. veebruari asusid rünnakuks määratud allüksused Uhtina neemelt Piirissaare suunas teele. Kohalike olude tundjana oli I pataljonil kaasas Piirissaare elanikust eestlane, kes oli ka varem osalenud ühel öisel luureretkel. Rünnakukava oli rajatud ilmselt arvestusele, et pataljonidel õnnestub jõuda märkamatult saare pinnale ja vastast idaosas ootamatult rünnata. See siiski ei õnnestunud. Edela sihist tegutsev I pataljon sisenes küll takistamatult saare roostikusse (see rannikulõik oli vastaspoolel niisiis ebapiisavalt julgestatud), kuid põhja pool tegutseva II pataljoni eelsalk avastas rannikul siiski vastase julgestuse. Pataljoni ülem major Franz Dutter otsustas eelsalgaga koheselt rünnata, sest hindas, et oma peajõude ootama jäädes märkab neid ka vastase julgestus, kes alarmeerib ülejäänud garnisoni ja see jõuab kaitset organiseerida.

Dutteri eelsalk sai julgestusest lühikese lahinguga jagu, misjärel edenes saare idaosa suunas, nagu ka lõuna pool tegutsev I pataljon. Garnison püüdis idaosas kaitsepositsioonile asuda ja avas tule miinipildujatest. Läänekaldalt alustas omakorda tegevust Saksa raskesuurtükivägi koos kahe 8,8 cm õhutõrjepatareiga, nende tuld juhtisid eelvaatlejad. Garnisoni kiiruga organiseeritud kaitseliin murti läbi, misjärel võitlus jätkus külatänavatel, lahingusse lülitusid ka vahepeal järele jõudnud 2. grenaderirügemendi II pataljoni peajõud. Sakslased rakendasid tänavalahingutes I pataljoni lõigus vähemalt ühte leegiheitjat, samuti kelkudel järele jõudnud 2 cm õhutõrjekahureid. Lõpuks laskus suurem hulk punaarmeelasi jääle, et päästa end idakaldale põgenemisega, kuid kandsid Saksa poole kirjelduse järgi kuulipildujate, õhutõrjekahurite, suurtükiväe ja hävituslennukite tule tõttu raskeid kaotusi.

Pärast lahingu lõppu Piirissaarel avati sinna Peipsi idakaldalt suurtükituli ja ennelõunal ilmusid jääl nähtavale 128. laskurdiviisi suusapataljoni ja diviisi üksiku luureroodu ahelikud, mille diviis oli vahepeal välja saatnud ülesandega vastane saarelt välja lüüa. Kuid Saksa kuulipildujate, kergete õhutõrjekahurite ja suurtükiväe tule ning sööstpommitajate rünnakute tulemusena suuri kaotusi kandes tõmbusid need uuesti tagasi. Sööstpommitajad sooritasid sel päeval Piirissaare–Podborovje piirkonda 21 väljalendu.

128. laskurdiviisi 24. veebruaril kantud kaotusteks raporteeriti 106 surnut ja teadmata kadunut ning 118 haavatut (need olid küll esialgsed andmed ja võisid hiljem mõnevõrra tõusta). Saksa pool hindas samal ajal vastase kaotusteks 250 inimest surnutena. Piirissaarel võeti neli vangi, sõjasaagi hulgas loeti neli 82 mm miinipildujat, neli raske- ja seitse kergekuulipildujat, 22 püstolkuulipildujat, 15 tankitõrjepüssi, kaheksa vankrit või rege laskemoonaga. Teada on üheksa Saksa sõjaväelase hukkumine Piirissaarel

24. veebruaril, enamik neist kuulus 2. grenaderirügemendi II pataljoni. Sama pataljoni ülemat major Dutterit ja 7. kompanii rühmaülemat veltveebel Ernst Borni autasustati hiljem Raudristi Rüütliristiga. Bornile omistati eduka tiivaltrünnaku organiseerimine saarel peetud lahingu lõppfaasis; Dutteri puhul tõsteti esile tema pataljoni üldist tegevust ning ta otsust eelsalgaga koheselt tegevusse astuda ilma pataljoni peajõude ära ootamata. Born hukkus peagi Narva rindel, kõrget autasu kätte saamata.

Piirissaare kolmest külast sai 1944. aasta veebruaris rohkem kannatada Piiri küla, maha põles ka luteri kiriku puithoone. Tsiviilelanike enamiku, 150–200 inimest, oli Punaarmee 23. veebruari õhtul jõudnud Peipsi idakaldale evakueerida. Saarele veel jäänud sadakond inimest evakueeris seejärel läänekaldale omakorda Saksa sõjavägi.

KASUTATUD ALLIKAD

Arhiivimaterjalid

• Väegrupi Nord dokumendid: Bundesarchiv RH 19-III/270, RH 19-III/271, RH 19III/275, RH 19-III/276a, RH 19-III/298, RH 19-III/299.

• 18. armee dokumendid: NARA T-312/1606.

• Ratsaväerügemendi Nord dokumendid: Bundesarchiv RH 40/26.

• L armeekorpuse dokumendid: NARA T-314/1245, T-314/1246.

• Omakaitse peavalitsuse dokumendid: Rahvusarhiiv ERA 358/2/23.

• Wehrmachti inimkaotuste (hukkunud) kartoteek: www.ancestry.com/search/ collections/61641 (originaal: Bundesarchiv B 563-2 Kartei).

• 54. hävituseskaadri ja 3. ründeeskaadri pilootide lennuraamatud (koopiad Andreas Zapfi ja Sven Carlseni erakogudes).

• 42. armee, 108. laskurkorpuse, 90. ja 128. laskurdiviisi, 129. korpusekahurisuurtükiväepolgu dokumendid: Государственная информационная система „Память народа“. https://pamyat-naroda.ru.

• Punaarmee inimkaotuste aruanded (hukkunud ja teadmata kadunud): Обобщенный банк данных „Мемориал“. https://obd-memorial.ru.

• Punaarmee autasulehed: Электронный банк документов „Подвиг народа в Великой отечественной войне 1941–1945 гг.“http://podvignaroda.ru/.

Ajakirjandus 1944

• Eesti üksuste võitlused Peipsi kallastel. Eesti Sõna, 22.02.1944.

• Eimers, Enno. Ueber das Eis des Peipussees. Fuldaer Zeitung, 24.03.1944.

• Klewe, Falko. 600 langenud bolshevikku Peipsi järve läänekaldal. Postimees, 18.02.1944.

• Omakaitse lahingutules Peipsi rannikul. Postimees, 29.02.1944.

• Pärast lahinguid vabastatud Piirisaarel. Postimees, 04.03.1944.

• Vare. Sõjasõit Peipsi kaldaile. Rindeleht, 15. ja 22.04.1944.

• Ühises võitluses Peipsi kaldal. Postimees, 24.02.1944.

Mälestused

• Ein Bericht über die Kämpfe am Peipus-See im Frühjahr 1944. Kameradendienst. Nachrichtenblatt für die Angehörigen der ehem. 11. I.D und ihrer Traditionseinheiten. September 1989 (Ernst Wendlandi mälestused).

• Hans Silla mälestused (Eesti sõjamuuseum – kindral Laidoneri muuseum).

• Heino Tammemäe mälestused (Olavi Tammemäe arhiiv).

• Heinmaa, Arnold. Narva asemel Peipsi äärde. Võitluse Teedel, 1997, nr 1.

• Kirjutamata memuaare. Mälestusi Peipsi äärest. Eesti Raadio saade, 01.05.2004 (Evald Laidvere mälestused).

• Kreem, Robert. Vandega seotud. London, Ontario, 1984.

• Kuus, Erich. Meerapalu lahing. Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas. IX köide. Venelaste teine sissetung. Stockholm, 1960.

• Kübar, Aksel. Veebruar 1944. Olime kahekümne aastased. Võitluse Teedel, 1993, nr 1.

• Peipsi jäälahing 1944. Vaba Eestlane, 23.02.1984 (Evald Tomsoni mälestused).

• Reose, V. Võidetud kohtamislahing. Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas. IX köide. Venelaste teine sissetung. Stockholm, 1960.

• Riipalu, Harald. Kui võideldi kodupinna eest. Mälestuskilde sõja-aastatest 1944. Tallinn, 2004.

• Rudi, Heino. 8,8 patarei paigutati Jõeperasse. Võitluse Teedel, 1997, nr 1.

• Tuulemaa, Raivo. Jõepera lahing. Vaba Eestlane, 19., 22. ja 26. 02.1958.

• Väljaots, Aksel. Rünnak algas südaööl. Võitluse Teedel, 1997, nr 1.

• Псковская Краснознаменная. Воспоминания ветеранов 128-й стрелковой Псковской Краснознаменной дивизии. Ленинград, 1984.

Kirjandus

• Thomas, Franz; Wegmann, Günther. Die Ritterkreutzträger der Deutschen Wehrmacht 1939–1945. Teil III: Infanterie. Band 1: A–B. Osnabrück, 1987.

• Thomas, Franz; Wegmann, Günther. Die Ritterkreuzträger der Infanterie. Band 5: Drange–Emmert. Osnabrück, 2000.

Artiklisarja „Lahingud Peipsi ääres 1944. aasta veebruaris“ esimeses osas on ooberst Paul Gallast nimetatud 207. julgestusrügemendi ohvitseriks, kuid õige on 207. julgestusdiviisi ohvitser.