KAITSELIIT 2035 - KOHT, KUS INIMESED SAAVAD PANUSTADA

KAITSELIIT 2035 - KOHT, KUS INIMESED SAAVAD PANUSTADA

Kaitseliidu ülema korraldusel toimus möödunud aasta lõpus konverents Kaitseliit 2035, mille peaeesmärk oli organisatsiooni enda tarbeks mõtestada Kaitseliidu mittesõjalised tegevused lühemas ja pikemas perspektiivis.

Tekst: AIVAR TOOM, Kaitseliidu peastaabi planeerimisosakond

Kaitseliidu endine ülem Raivo Lumiste tuletas oma ettekandes meelde, et 2007. aasta võidupüha paraadil avalikustati Kaitseliidu moto „Hoiame väärtusi, aitame inimesi, kaitseme Eestit!“ ning tegi ettepaneku, et moto võiks taas laialdast kasutust leida, sest väljendab hästi Kaitseliidu terviklikku olemust. Käesolev artikkel on koostatud seda motot meeles hoides ning see on järg Kaitse Kodus! nr 7/2022 ilmunud kokkuvõttele maakaitsekonverentsist.

Möödunud aasta 10. detsembril kogunes 142 kaitseliitlast, naiskodukaitsjat ja noortejuhti Sisekaitseakadeemiasse ning 60 veebiülekande jälgijat malevatesse, et saada ülevaade Kaitseliidu mittesõjaliste võimete arendustest viimase pooleteise aasta jooksul, aga ka nende üle debateerida. Samuti oli konverentsi üks eesmärke saada ideid Kaitseliidu arengukava1 (KLAK) uuendamiseks. Tiheda konverentsipäeva jooksul sai sõna kaksteist ettekandjat ning ettekannete põhjal peeti kolm arutlusringi. Konverentsist on olemas videosalvestus, millega saab tutvuda malevates, ning kirjalik detailsem kokkuvõte, mis on samuti edastatud konverentsist osavõtjatele.

Konverentsi esimeses osas rääkisid Kaitseliidu juhtimisest brigaadikindral Riho Ühtegi ja kolonelleitnant Rain Jano, enda tähelepanekuid Ukrainast jagas reservkapten Ilmar Raag ning vägivallatu võitluse teemasid tutvustas reservkolonelleitnant Raivo Lumiste. Teises kolmandikus selgitas Helen Allas evakuatsiooni sihtüksuse (Evak SiÜ) edusamme, major Marek Leiner heitis valgust vaatlusvõrgustiku sihtüksuse (VV SiÜ) tegemistele, major Arvo Jõesalu avas info- ja kogukonnavõrgustiku sihtüksuse (IKV SiÜ) sisu ning major Mehis Anni ja reservkolonelleitnant Paul Vaha tutvustasid Kaitseliidu logistikakontseptsiooni ning logistikavõrgustiku sihtüksuse (LogV SiÜ) rolle. Konverentsi viimases osas rääkis Airi Tooming Naiskodukaitse tegevustest riigikaitse laia käsitluse (RLK) kontekstis, kübervaldkonnas toimuvat ja Riigi Infosüsteemide Ameti sihtüksuse (KK SiÜ RIA) ülesandeid tutvustas reservkolonel Andres Hairk ning noortest kui Kaitseliidu tulevikust kõnelesid Ave Proos ja Henrik Guthan.

Mittesõjaliste võrgustike avalike kontseptsioonidega saab tutvuda Kaitseliidu kodulehel2 Kaitseliidu doktriini ja kontseptsioonide jaotises, seetõttu ei ole artikli teemaks nende võrgustike tutvustamine, vaid sissevaade konverentsil kõneldule. Nii konverentsi arutelude kui ka siinse artikli teemad kujunesid pigem teemade akuutsuse kui nende pikaajalise arengu koordineerimise vajaduse põhjal, aga sellegi valiku puhul näitab edaspidine koostöö, millised teemad kujunevad sisendiks KLAK järgmisse versiooni.

Kõiki Kaitseliidu ülesandeid peavad olema võimelised lahendama kõik Kaitseliidu liikmed

Kaitseliidu põhiülesanne tuleneb põhiseaduse § 54 mõttest: omaalgatuslik riigi kaitsmine. Olukorras, kus Kaitseliidu maakaitse osa kuulub Kaitseväe koosseisu, on vaja tagada teisiti selliste ülesannete lahendamine, kus varem arvestati nende võimetega. Tuleb välja selgitada – ja teha seda ennetavalt –, mida ja kuidas oodatakse Kaitseliitu tegema kõikides olukordades, võttes eelduseks ülesannete jäävuse printsiibi. Teisisõnu tuleb eristada sõjalise kaitse operatsiooniga otseselt seotud tegevusi Kaitseliidu teistest tegevustest.

Malevkonna tasemest alates peavad nii sõjalised kui mittesõjalised tegevused olema selged, tihedalt läbipõimitud ning vastama kohalikele oludele. Sõjaaja üksuste juhid peavad olema huvitatud ka mittesõjaliste võimete arendamisest ja vastupidi, sest kumbki pool ei ole asi iseeneses, vaid me peame saavutama ja alles hoidma KLAK peaeesmärgis3 esitatud võitlejate, võimendajate ja võimaldajate (3V) liitmõju. Sõjalise operatsiooni eel, ajal ja järel on meie kanda hulgaliselt toetavaid tegevusi, kuid siiani ei ole lõpuni selge, kes neid tegevusi planeerib, juhib ja läbi viib.

Kaitseliidu mittesõjaliste võrgustike moodustamine ja töösse rakendamine on selle probleemi lahendamiseks tehtava arendustöö esimene etapp. Kõikide võrgustike omavahelised seosed ja võimalikud kattuvused, nagu ka võimalike uute võrgustike/sihtüksuste moodustamise vajadus, selgub pärast käimasoleva pilootetapi lõppu. Nii on võrgustike moodustamine vaid osa rehkendusest. Näiteks on vaja selgemaks saada, kuidas ja täpselt kelle abil kogutud infot töödelda nii, et sellest tekiks asjaomastele maksimaalne kasu. Samas võib ka öelda, et võrgustikud pole midagi päris uut, juba praegu iga organisatsiooni liige kogub teavet, jagab teavet, mõjutab oma lähikondseid ja on organisatsiooni esimene kõneisik oma lähedastele. Oluline ongi organiseerida ja säilitada eelkõige kohalike liidrite ning võtmeisikute võrgustik, kelle kaudu on võimalik kogukondi informeerida, saada kogukonna abiga kaudu vajalikku ressurssi, sh infot, ning selgitada kogukondades organisatsiooni ees seisvaid ülesandeid.

See tähendab, et meil on vaja inimesi, kes tunnevad inimesi ja keda kuulatakse, ning kindlasti on meile juurde vaja venekeelseid kõneisikuid. Edu eelduseks on mõistmine, et koostöö algab Kaitseliidu seest, sest oleme üks tervik, mis võimaldab 3V liitmõju. Peame oma tegevustes paremini kasutama kõiki Kaitseliidu võimalusi, mitte kapselduma vaid oma meeldivalt mugavasse kookonisse. Seda koostööd peab õppima. Teadupoolest võib kohapeal ette tulla suhtumist, et riigi keskorganisatsioonidest ei taheta midagi kuulda, aga oma kohalikku meest või naist aidatakse igal juhul. Seda kõike tuleb arvestada ka võrgustike moodustamisel.

Samas peame suunama juba olemasolevaid „rohelisi“ struktuure selliselt, et nad on valmis tarbima seda, mida saab neile pakkuda Kaitseliidu mittesõjaline pool. Selleks peavad kõikide malevate kõik sõjaaja ametikohad olema mehitatud, juhid välja õpetatud ning valmis juhendama nii vaatlejaid, logistikuid kui ka kogukonna jt võrgustikke, mis nende malevkondade territooriumil tegutsevad. Lisaks on mõistlik rakendada põhimõtet, et uute teadmiste ja oskustega kaasneb ka vastutus neid kasutada ja edasi anda. Siit edasi on lihtne järeldada, et nagu kõik kaitseliitlased peavad oskama lasta Javeline, tuleb kõikidele kaitseliitlastele õpetada näiteks logistika-, vaatlus- või vägivallatu võitluse võrgustikus tegutsemise oskusi. Nii laiendame vajalike oskustega liikmeskonda – ükski kaitseliitlane ei saa lubada endale luksust olla monofunktsionaalne Vorsti-Jüri!4

Kui malevkondades täidetakse vahetult Kaitseliidu ülesandeid, siis ülesannete muutudes tuleb muuta paindlikumaks ka malevkondade toimimispõhimõtteid

Seadusandja on määranud kõik Kaitseliidu struktuuriüksused täitma nii sõjalisi, mittesõjalisi kui ka Kaitseliidu spetsiifilisi ülesandeid. See tähendab, et juhtimise mõttes on täna kõik pealikud vähemalt kahe võrdse tähtsusega mütsi kandjad. Lahendamist vajab dilemma, kus üks ja sama inimene peab samal ajal täitma põhimõtteliselt erinevaid, sageli eri asukohtades viibimist eeldavaid ülesandeid.

Tasub meenutada, et Kaitseliidu duaalne ja kaasav juhtimispõhimõte on jätkuvalt väärtuslik süsteem, mis jäetakse pahatihti kasutamata, eriti elanikkonnakeskses lähenemises sõjapidamisele. Ei ole midagi paremat kui koha peal toimiv duaalne juhtimine, kus tõhusalt tegutsemiseks ühendatakse kogukonna erinevad huvid ja oskused ning samal ajal osatakse mõelda ka sõjaliselt. Ehk siis mida terviklikumalt suudame alles hoida Kaitseliidu rahuaegse ülesehituse ning toimimispõhimõtted, seda lihtsam on jätkata kogu organisatsiooni toimimist igas järgmises olukorras.

30 aastat riigikaitse ülesehitust on tekitanud meile Eesti mõistes tohutu inimressursi, kes on saanud mitme tasandi kogemusi ja koolitusi ning läbinud erinevaid juhtimistasemeid nii Kaitseliidus kui Kaitseväes. Nende inimeste hulgast on vaja leida erialapealikud ja staabiliikmed ning nende baasil saab malevates ja malevkondades moodustada alternatiivse juhtimiskogukonna juhuks, kui põhijuhtkond on mistahes põhjusel ära liikunud.

Teisisõnu, malevapealiku „ära kukkumisel“ peab tema abi või, veel parem, mingi varem kokku lepitud grupp suutma kollegiaalse juhtimise abil siiski ära lahendada kõik kohalikul tasemel määratud ning aja jooksul ette tulevad uued ülesanded.

Konverentsi toimumise ajal ei olnud malevkonna pealik isegi sõjaaja ametikoht, seega tuleb leida ka formaalne mehhanism, mis tagab, et malevkonna tasandi allüksused oleksid juhitud ka kriisi- ja sõjaajal. Siin on mitmeid variante, näiteks fikseerida kas malevkonna pealiku või tema abi ametikoht sõjaaja ametikohana või oleksid need mõlemad hoopis riigikaitselised ametikohad. See on vaja otsustada ning lõimida lahend ülalnimetatud Kaitseliidu duaalse juhtimispraktikaga.

Konverentsil tuli korduvalt välja, et Kaitseliidu mittesõjaliste ja sõjaliste tegevuste koordineerimise põhiline tasand on malevkonna tasand, täpsemalt on selle protsessi korraldajaks malevkonna pealik või tema asetäitja. Selle koordineerimise lihtsustamiseks tuleks malevkond muuta väga selge vastutusalaga tegevusüksuseks, arvestades loomulikult kohalikku eripära. Samas tuleb meeles pidada, et kõiki võrgustikke ei saa piiritleda ühe malevkonnaga, sest mõnda ressurssi ei ole igal pool piisavalt või üldse mitte. Samuti peab alles jääma maleva staap, et teha esmane infotöötlus enne info edastamist sinna, kuhu see on määratud. Maleva staapidesse, aga miks mitte ka malevkondadesse, on vaja leida reservohvitsere, -veebleid, et seda staabitööd võimaldada. Tasub ka kaaluda, kas väljaõppe- vms käskudes ei peaks olema punkt, mis sätestab mittesõjaliste üksuste kaasamist malevate allüksuste õppustele ja laagritesse, olgu siis toetavas funktsioonis või ka mingis sobivas sõjalise väljaõppe aspektis. See võimaldaks mittesõjaliste üksuste või võrgustike liikmete aja aktiivsemat sisustamist mingi konkreetse ja funktsioonipõhise õppega.

Kõik see koos uute juhtimispädevustega tähendab malevkonna tasemel hoopis teistsugust juhtimis- ja tegevuspraktikat. Lõppeesmärgiks on sünergia konventsionaalse ja mittekonventsionaalse sõjapidamise võimaluste sidumise abil ning sünergia saavutamist tuleb juhtida sel tasemel, kus see reaalselt tekib.

Esmased kogemused Ukrainast rõhutavad sõnumit, et edu ja ellujäämine sõltub peamiselt kohaliku taseme koostööst

On tõenäoline, et nii nagu juhtus Ukrainas, tekib ka meil esimestel päevadel pärast heidutuse läbikukkumisele järgnenud rünnakut seis, kus avalikkusel on valdavalt mulje, et senised plaanid ei toiminud ja tegutseda tuleb vastavalt olukorrale.

Siiski tuleb rõhutada, et plaanid peavad olemas olema ning Ukraina heidutus ikkagi toimis, sest Vene agressor ei uskunud, et rahvas hakkab iseseisvalt ja väga tulemuslikult enesekaitseks organiseeruma. Meiegi iseorganiseerumisvõimet on sageli alahinnatud, kui tuua näiteks laulupeod, globaalne algatus „Teeme ära!“ või meie iseseisvus üldse.

Iga kriisi alguses on täidesaatval tasemel mõningane segadus, mil kas ei ole teada, milline kõrgema taseme plaan rakendub, selle plaani rakendamist takistab miski oluliselt või see plaan ei sobigi antud olukorda. Seega sõltub sõja esmane initsiatiiv taktikalisel tasemel langetatud otsustest ja tegudest, mis sageli on spontaansed, isetekkelised ja sooritatud vaid kohapeal olemasoleva info põhjal.

Kogu sõja jooksul saab täheldada selget erinevust strateegilise ja taktikalise taseme vahel, mida just taktikalisel tasemel saab iseloomustada sõnaga ’spontaansus’ või mõistega ’kogukondade iseeneslik organiseerumine’. Ka võib väita, et missioonipõhine juhtimine on Ukrainas end õigustanud, eriti taktikalisel tasemel. Konverentsi toimumise paiku ei juhtunud suurel osal rindest enamiku ajast midagi (rinne on u 1300 km pikk), sest vastane paiknes jalaväe tavarelvastuse mõju ulatusest väljaspool. Rindel saab muutusi ellu kutsuda vaid kaugema tuleulatusega relvastuse abil, seega on suurema osa rindesõdurite põhitegevus ootamine. Oodatakse oma läbimurdeüksuste saabumist, mille järel saab rinnet edasi nihutada, kuid ka ootamine kulutab.

Niisiis seni, kui ei tule strateegilist lööki või täiendust, peab taktikaline tase ise hakkama saama, seda enam et tsentraalne logistika ei pruugi kogu rinde ulatuses paiknevaid üksuseid võrdselt või üldse varustada. Nii on seal jõutud lõplikult arusaamisele, et võitlevad üksused saavad tegutseda vaid siis, kui nad suudavad lähipiirkonnast end iseseisvalt varustada. See tähendab, et vabatahtlike pataljonide tagalaülemad peavad töötama nagu edukate majandusettevõtete juhid. See on täiesti võimalik, sest pataljonid on moodustatud peamiselt vabatahtlikest. Juhtkonnas on vaid mõned tegevväelased ning ülejäänud juhid on reservväelased, kes rakendavad oma tsiviilelu kogemusi ja võrgustikke, mis neile on edu toonud ka enne sõda. Tsentraalselt saavad need üksused vaid laskemoona ja kütuse, kõik muu tuleb kohalike võrgustike baasil.

Noorte kestvaks kaasamiseks Kaitseliitu on tulevik käes juba täna

Ukrainas kestab relvastatud konflikt kümnendat aastat, viimane aasta sellest on olnud täiemahuline ja kogu ühiskonda haarav konventsionaalne sõda. Täna sõdivad seal need täiskasvanud inimesed, kes konflikti alguses olid 10–12aastased. Nii peame meiegi arvestama, et need meie noored, kes täna on 10aastased, on aastal 2035 juba 22 ja neile langeb oluline või isegi kandev roll riigikaitse elluviimises. Praegused leitnandid on siis vanemohvitserid ja valmistavad ette strateegilisi otsuseid. Seetõttu võiks noortele suunatud tähelepanu olla praegusest oluliselt sisukam ja suurema kaaluga. Malevate noortetöö plaanides tuleb kõigi tegevuste aluseks võtta vähemalt kümne aasta visioon ja pakkuda noortele pikaajalist püsivat perspektiivi, mida nad saavad riigikaitse heaks teha kümne-, viieteist- ja kaheksateistaastasena.

Noortetöö baasiks on koolid ja nende kaudu kohalikud omavalitsused, see tähendab, et ka Kaitseliit peab olema koolides nähtavamalt kohal. Paljud kohalikud omavalitsused küll juba toetavad meie tegevusi, saades aru, et samad noored käivad kõikides kohtades, mis noortele huvitegevusi pakuvad.

Oleme oma sihtgrupist (7–18aastased) kaasanud oma tegevustesse keskmiselt 9,3%. Kui meie noorteorganisatsioonides on 8000 noort, siis kogu selles sihtgrupis on noori kokku 208 000. Senine trend on, et väiksema rahvaarvuga maakondades on noorte kaasatus suurem, nt Põlva maakonnas 19,59%, ja suurema elanike arvuga maakondades väiksem, nt Harjumaal 2,21%. Väiksemates kohtades on valikuid vähem ja nii pääsevad meie noorteorganisatsioonid seal paremini noortele ligi. Tallinnas ja Tartus on noortel hobideks rohkem võimalusi ja seal ei ole me nii ligitõmbavad.

Tegelikult võiks meie kaugem tulevikuambitsioon olla näiteks viis korda suurem noorteorganisatsioonide liikmeskond kui praegune 8000. Selle saavutamise peamine takistus on noortejuhtide puudus, noored tuleksid ja tegutseksid juba praegu hea meelega. See tähendab, et kiiresti on vaja juurde vähemalt 2000 noortejuhti ja siis oleks juba lihtsam noorte liikmeskonda suurendada. Üks variant on suunata noortega tegelema reservi läinud veeblid. Teine variant on sihtotsing, sest meie ju teame häid inimesi, keda julgustada noortega tegelema, olgugi et nad sageli ise ei teagi, et neile see töö meeldiks.

Noore kaasumine sõltub sellest, kas tema koolis on noortejuht olemas või ei ole. Kui see inimene on olemas, saab tegevusi alustada kohe pärast tunde, eraldi kusagile Kaitseliidu ruumidesse minekuks kulub lisaressurss. Ka koolide praegune transpordikorraldus ei toeta meie tegevusi koolivälisel ajal ja raske on tegutseda ilma ühtse varustuseta. Samuti on vaja töötada meie noorteorganisatsioonide kuvandiga, sest paljude silmis oleme liiga militaarsed, kuid tõesti ei olegi tegemist käsitööringiga.

Nii Noorte Kotkaste kui ka Kodutütarde eesmärk organisatsioonina on kasvatada mistahes olukorras hästi hakkama saavaid inimesi ning peamine pingutus nii lähi- kui kaugemas vaates on suurendada noortejuhtide hulka, sest vaid kvaliteetse noortetöö kaudu on võimalik Kaitseliidu kestmine ajast aega. Kindlasti ei ole mõistlik eeldada, et kõik noorkotkad ja kodutütred liituvad sobivas vanuses Kaitseliidu või Naiskodukaitsega, pigem leiavad nad elu jooksul ise aja, millal ja kuidas riigikaitsesse panustada, ning mittesõjalised võrgustikud avavad selleks veel rohkem võimalusi.

MÕNED MÕTTED LISAKS

- Kaitseliidul on heidutuses väga oluline roll, mida seni pole ametlikult tõsiseltvõetavalt tunnustatud. Vastane on sunnitud arvestama, et oht ei varitse mitte ainult rindejoonel, vaid sisuliselt kogu riigi territooriumi ulatuses, igal ajal ja igal pool. Sellega peavad nad arvestama juba planeerimisfaasis ja see seob olulisel määral nende jõude. Sellist ohtu saab tekitada ainult Kaitseliit, sest kaitseliitlased on igal pool kodus. Nii on sõjaline väljaõpe rangelt soovituslik ka mittesõjaliste võrgustike liikmetele, sest kaitseliitlastena on meie kõigi ülesanne hoida vastast pidevas kontaktis või vähemalt pinges, et tal ei oleks võimalust hakata läbi viima mingeid repressioone. Ukraina kogemus näitab, et küüditamised, marodööritsemised ja muu Vene vägede vägivald leidis aset siis, kui lahingutegevus oli lõppenud, ala okupeeritud ja okupantide enda julgeolek tagatud. Vene doktriin väidab, et ala kontrollimiseks peab olema 40kordne ülekaal, seega on iga relv, mis kusagilt nurga tagant vastase pihta tina annab, selle ülekaalu saavutamise takistamisel hädavajalik.

- Praegu on hangete edukuse otsusel põhiargumendiks hind ning mida suurem on hanke maht, seda madalamat hinda on võimalik pakkuda. Hankenõuetesse on vaja lisaks kvaliteedikriteeriumitele lisada klausel, mis kohustaks arvestama kohalikku tootmisvõimet, ja miks mitte lisada ka sinna võrgustiku mõiste. Samuti on probleem selles, et Eesti ei ole siiani defineerinud, millised on strateegiliselt tähtsad tooted või tootmisvõimed, mida tuleb siseriiklikult tagada. Soomlastel oli varem tootmise kolmandike põhimõte – 1/3 läänest, 1/3 idast ja 1/3 kohapeal, Šveitsis on need proportsioonid veel enam oma riigi tootmisvõimsuste poole kaldu.

- Sõjalise kaitse organiseerimisel toetuvad täideviijad väga suures osas tsiviilpõhiteenustele – elekter, kütus jne. Praegune küberturvalisuse seadus ei kohusta nende teenuste osutajaid valmistuma tõsiseks kriisiks – puuduvad kriisi planeerimise, varude soetamise jmt kohustused. Küberturvalisuse tagamisega seotud ettevõtted teevad riskianalüüsi ja selle alusel planeerivad ka eelarve, kuid puudu on reaalne võime, mille abil riskide realiseerumisel tegutseda. Väga palju ostetakse (NB! hinnakriteerium) erinevaid arendusi sisse ettevõtetelt, mis ei suuda tagada oma teenuste turvalisust, kuid nende teenuseid hakkavad tarbima tundlikku infot käitlevad organisatsioonid, näiteks haiglad. Just see on viimasel ajal olnud suurema mõjuga andmelekete põhjuseks. Nii on endiselt üks esmaseid arendusülesandeid Kaitseliidu kriisi- ja sõjaaja juhtimise, koordineerimise ja side kontseptsiooni (KL C3) väljatöötamine ja rakendamine. Selle kontseptsiooni koostamisel on mõistlik kaaluda käimasolevas Ukraina sõjas avalikuks tulnud infot, samuti tuleb arvesse võtta lähiaastatel aset leidvaid arenguid Eesti kübervaldkonnas ning tehnoloogias üldse.

- Kui 2022. aastal lisandus meile umbes 4000 uut tegevliiget, siis meievastase sõja korral võib olla kindel, et Kaitseliidu suunas tuleb vähemalt 40 000 uut liiget. Kaitseliidus on liikmekonna plahvatuslikuks kasvuks tehtud teoreetilised ettevalmistused ja olemas formeerimismehhanism, et pakkuda enamikule neist sihtüksuste kaudu eelkõige mittesõjalist rakendust, sest erivarustust anda ei ole. Küll aga on vaja teha tööd väljaselgitamisega, kuidas ja kus valdkonnas neid uusi liikmeid nende kompetentside alusel kogu riigis kiiresti rakendada.

KOKKUVÕTE

Osalejate tagasiside põhjal võib öelda, et konverentsi mittesõjaliste teemade sidusa arutelu tulemusena paranes auditooriumi arusaam kogu meie organisatsioonist ning Kaitseliidu sihtüksuste ja võrgustike korraldamisest koos edasiste tegevuskavadega. Lisaks suutsid Kaitseliidu peastaabi „palgalised“ selgitada vabatahtlikele juhtidele võrgustike olemust ja vajadust.

Konverentsi lõpus ütles Kaitseliidu ülem: „24. veebruaril 2024 peab olema valmis sõjaline pool, teist poolt teeme selleks ajaks nii palju kui jõuame, sest võrgustikega on veel pikk tee minna. Kaitseliit on esimene koht, kuhu inimesed saavad tulla, ja siit leiavad nad abi, mis neil vaja on, või saavad teada koha, kuhu neil endil on võimalik panustada. Kõik võivad praegu kaasa mõelda ja olukorra parandamiseks ettepanekuid teha, sest lõppude lõpuks on see ju rahva organisatsioon. Ootame ideid altpoolt. Tegelikult tahakski rohkem organisatsiooni osalemist. Tuleb senisest enam kasutada juhatusi ka sisuliste teemade arutamiseks ja otsustamiseks. Kuni sinnamaani, et igal juhatuse liikmel on oma roll mittesõjaliste ülesannete täitmisel. Samas peavad seda „kaitseväe värki“ tegema need, kes peavad seda tingimata tegema ja keda sellest ülesandest vabastada ei õnnestu. Ülejäänud Kaitseliit on lisaks ja ma luban kõigile, kes jäävad sinna ülejäänud Kaitseliidu ossa, et küll saame ka meie sõdida. Selle ülesande lahendamiseks ongi kõigil vaja kaasa mõelda, just selles võtmes, et kui palju meil neid võrgustikke vaja on. Praegu ei ole selle vajaduse mõõt veel täpselt teada, kuid võrgustikke on meil minu arust ikka hirmsasti vaja ning pidevalt ilmneb uusi detaile selle vajaduse põhjendamiseks. Teisiti me sõdida ei saa, meil peab olemas olema toetusvõrgustik. Ja ma arvan, et kui oleme selle kord üles ehitanud, siis me oleme võitmatud.“

Ülal esitatud ideed on konverentsil osalenute omad, autor on artikli terviku huvides kohendanud nende sõnastust ühtlasemaks. Kui mingi mõte on toimetamise tagajärjel kadunud või arusaamatuks muutunud, siis võib ettepanekud, ideed ja kommentaarid mõlema konverentsi kokkuvõtteartiklite, aga ka Kaitseliidu arengukava täiendamise kohta saata e-posti aadressile klak@kaitseliit.ee.

VIITED:

1 Vt. https://www.kaitseliit.ee/files/kaitseliit/img/ files/20171127_KL_arengukava.pdf

2 Vt. https://www.kaitseliit.ee/et/doktriin

3 Vt KLAK, lk 6. KLAK peaeesmärk: aastaks 2030 on Kaitseliit vabatahtlik riigikaitseorganisatsioon, kus on välja kujunenud selgelt eristuv VVV, millest tekib liitmõju ning mis võimaldab kaasata vabatahtlikke vastavalt nende kompetentsile, et toetada laiapindset riigikaitset kogu riigi ulatuses.

4 Vt Aivar Toom. Õpetaja, vanemad ja Vorsti-Jüri. https://www.err.ee/840367/aivar-toom-opetajavanemad-ja-vorsti-juri.