SÕDIMINE TALVEL - RÄNGEM KUI LUMESÕDA

SÕDIMINE TALVEL - RÄNGEM KUI LUMESÕDA

Talv seostub paljudele meist lõbusate lapsepõlvemälestustega kelgutamisest, suusatamisest ja lumesõdadest. Nüüd, kaitseliitlasena, teeme talvel samu tegevusi, kuid teises võtmes. Ja see nõuab rohkem teadmisi ja oskusi.

Tekst: RENELL KAELEP , Kaitseliidu kool, sõjaväelise juhtimise õppesuuna instruktor-koolitaja

Et tagada allüksuse võitlusvõime talvistes tingimustes, peavad iga taseme ülemad teadma ja kasutama asjakohaseid juhtimisvõtteid. Et ülemad omandaksid asjakohased tehnilised ja taktikalised oskused, peab neidki täiendavalt ette valmistama. Pakuvad ju Eesti muutlikud ilmastikuolud väljakutsuvaid tingimusi. Suur osa aastast on külm ja niiske – aasta keskmine temperatuur on umbes +5 °C ja võib talvel langeda alla -25 °C. Keskmine suhteline õhuniiskus on aga ca 80%. Nendes oludes peame tagama võitlejate võitlusvõime.

Selleks, et kaitseliitlased oskaksid nendes tingimustes hoida füüsilist ja vaimset võitlusvõimet, viiakse Kaitseliidu koolis läbi instruktorikursust allüksuste ülematele „Sõjapidamine talve tingimustes“, mis keskendub lumekattega aastaajale, kuid kehtib ka ilma lumekatteta jahedama aja kohta. Instruktorite koolitamise eesmärgiks on asjakohaste teadmiste ja praktikate jõudmine malevatesse, et allüksused saavutaksid talvistes tingimustes sõjapidamisvõime.

LIHTSAD SAATUSLIKUD VEAD

Kursus koosneb iseseisvast õppest ning kahest kontaktõppe nädalavahetusest, mille käigus omandatakse põhilised baasteadmised jaheda ilmastiku mõjust inimkehale, juhtimise eripärast talvel ning allüksuse ja individuaalvarustuse efektiivsest kasutamisest.

Kontaktõppes on läbivaks teemaks suusa- ja talvevarustuse kasutusoskuse parendamine. Sealhulgas ilmale vastava riietuse valimine ja kasutamine. Oluline teema on ka külmast tingitud vigastuste vältimine, esmaabi andmine külmakahjustuste ja hüpotermia sümptomitega kannatanule ning enesedistsipliini säilitamine talveoludes.

Talvel tuleb suvega võrreldes rohkem tähelepanu pöörata tehnika, relvastuse ja varustuse töökorras hoidmisele. Seepärast on kursuse osaks ka nende hooldus. Ajastul, kus sõltume elektroonikaseadmetest, peame arvestama nende toimivusega külmas keskkonnas, kus nende tööaeg on patareide ja akude kestuse tõttu lühem. Vaja on neid teadlikumalt hoiustada ning arvestada energia lisavaruga.

Relv on sõduri kõige olulisem töövahend. Vigade tõttu, mis on tegelikult lihtsasti välditavad, võib see muutuda aga kasutuskõlbmatuks. Näiteks viiakse relv külmast väliskeskkonnast sooja ruumi, seal tekib järsu temperatuurimuutuse tõttu relva sisse kondensvesi, mis välja minnes külmub ning võib põhjustada tõrkeid. Või satub relva kaitsmata jäetud vintraua suudmesse lumi, mis sinna jäädes külmub ja võib vintrauda kahjustada. Varustusest rääkides jäetakse rõivaelemendid sageli märjaks, sest kuivatamiseks ei nähta patrullis võimalust. Ent niiskete või märgade sokkide ja kinnaste kuivatamiseks ei ole ilmtingimata vaja telki ega muud sooja kohta, piisab oma kehasoojuse kasutamisest rännakul. Samuti võetakse kohe, kui üks paar on märjaks saanud, kasutusse uus paar kindaid ega jäeta kuiva varupaari puhkehetkedeks, kui keha ei tooda nii palju sooja.

Aeg-ajalt kuuleb ka arvamust, et talvel ei pea nii palju vett tarbima kui suvel, sest keha higistab vähem. Tegelikkus on midagi muud. Et meie keha termoregulatsioon toimiks efektiivselt, on veetarbimine talvel sama oluline kui suvel. See tähendab vastavalt aktiivsustasemele päeva kohta 2,5–6 liitrit vett, mõnel juhul rohkemgi. Kogemus aga näitab, et enamik kaitseliitlasi ei tarbi väljaõppe ajal piisavalt vett ja seetõttu kannatab nende sooritusvõime.

Seejuures on oluline hoiduda higistamast, kas siis kehalise koormuse või riidekihtide arvu teadliku reguleerimisega. Sellega hoiame ära organismi ülemäärast vedelikukadu ja varustuse liigset niiskumist. Veega meie keskkonnas õnneks probleeme pole, enamasti on vesi veekogudest saadaval ning vajadusel saab joogivee sulatamiseks kasutada lund ja jääd.

ENERGIAPUUDUS

Kaitseliitlane on harjunud käima väljaõppel nädalavahetuseti. Suvel selle lühikese aja jooksul ei jõua meil enamasti avalduda tõsisemad sümptomid, mis indikeerivad vee-, toidu- ja unepuudust. Nende baasvajaduste puudusel muutub aga iga tegevus kurnavamaks, kuigi ei tekita suvel erilisi raskusi.

Talvel on aga olukord teine – jahedama ilmaga kulub meie organismil keha soojas hoidmiseks rohkem energiat. Sellepärast vajame korrapäraseks termoregulatsiooniks vett ning sooja tootmiseks toidust saadavat energiat. Niisamuti puhkust ja und, et keha jõuaks taastuda ja pea püsiks selge.

Iga tegevus võtab talvel vähemalt kaks korda rohkem aega, seetõttu ongi energiakulu suurem. Külmas keskkonnas peab organism külma joogi ja toidu omastamiseks kulutama rohkesti energiat soojendamisele, mistõttu energia säästmiseks on vaja toitu ja jooki tarbida soojendatult. See aga nõuab suvega võrreldes rohkem ajakulu ja ressurssi.

Peame arvestama ka vajaliku toitainete ja energia hulgaga, mis tagaks meile energiavaru talvel tegutsemiseks. Kui suvel arvestame ööpäeva kohta ca 2600 kcal, siis talvel võib see olla kahekordne, ca 5000 kcal.

Loomulikult sõltub see allüksuse tegevusest, näiteks kas meil on motoriseeritud üksus rännakul või suuskadel üle kümne kilomeetri liikuv allüksus. Ka positsioonide rajamine on talvel vaevarikkam ja kaevumine nõuab keltsast läbitungimiseks lisatööriistu.

SUUSAD ALLA

Talvel on igal eksimusel suurem hind kui suvel. Näiteks vahetamata jäänud märg sokk muutub jalas kiiresti külmasillaks ning tekib jala külmakahjustuse oht. Samas on külma käes psüühiliselt keerulisem sokke vahetada. Mugavam tundub lihtsalt natukene kannatada või oodata seda „õiget“ või „paremat“ hetke. Üks element, millele väljaõppes tähelepanu pöörame, on just see, et õppurid hoolitseksid enda eest ega laseks laiskusel tekitada kahjustusi, mis mõjutab nende võitlusvõimet.

Suure osa ajast veedab kaitseliitlane jalgsi liikudes, sealhulgas söösthüppeid tehes ja laskeasendeid võttes. Nüüd tuleb kõike sedasama teha suuskadega ning see vajab praktiseerimist, et näiteks rünnak saaks olla edukas. Et seda kõike saavutada, veedabki õppur kursusel palju aega suuskadel. Kuna see on oskus, mida paljud alles tulevad õppima, nõuab see õppurilt palju tähelepanu ja sellega kaob võime jälgida ümbruses toimuvat. Suusatamisoskus peaks olema piisaval tasemel, et me suudaksime kontrollida oma ümbrust ja olla kontaktivalmis.

Teatud juhtudel veetakse sõdureid energia ja aja säästmiseks suuskadel mootorsõiduki järel, mida nimetatakse ka pukseerimiseks, inglise keeles skijoring. See tegevus eeldab allüksuselt samuti head suusatamisoskust, muidu riskitakse sagedaste kukkumistega ja sõidule võib kuluda rohkemgi aega kui ise suusatades.

Kuid kukkumisi võib ette tulla alati ning seepärast õpitakse ka õigesti, kehavigastusi vältides kukkuma. Skijoring’uks tuleb samuti osata valida õige riietus, mis kaitseb külma tuule eest, sest füüsiliselt oleme siis vähem aktiivsed ning katmata kehaosadele võivad kiiresti tekkida külmakahjustused.

KASVÕI LÄBI JÄÄ

Varustusse lisandub lumekattega ajal üks element, mida suvel ei kasutata. Selleks on kelk, mis võimaldab allüksusel suusatades enda järel vedada tavalisest suuremat talvist varustust. Kelgule pakitakse kaasa telgikomplekt, pioneerivahendid, tööriistad, vesi, maskeerimisvahendid, varusuusad ja varulaskemoon.

Kursusel on õppurite tipphetkeks olnud jäätunud veekogu ületamisel varustusega läbi jää kukkumine ehk jääaugudrill ning sealt välja ronimine koos järgnevate protseduuridega.

Võib öelda, et see on mõnele õppurile esmakordne kogemus ja eneseületuskoht, kuid väljaõppes on sel oluline väärtus. Tänu sellele kogemusele oskab õppur enesepäästet teostada ning saab paremini aru, kuidas tema keha reageerib külmašokile ning kuidas sellega toime tulla.

Oluline on mõista, et nii nagu päris olukorras, ei lõpe ka väljaõppel jääaugust välja tulek kohe soojas saunas, kus kõik on hetkega justkui hästi. Ei, tuleb aktiivselt tegeleda enda üles soojendamisega, riiete vahetusega – ikka selleks, et taastada võimalikult kiiresti oma lahinguvalmidus. See kõik nõuab eelnevat väljaõpet ja instruktaaži, et õppurid kõike mõistaksid ning õpet saaks ohutult läbi viia. See on ka põhjus, miks õppuritelt nõutakse enesedistsipliini, sest kui selles olukorras jääda seisma ja jätta olukord hooletusse, tekib minutitega hüpotermia ning tagajärjeks on teovõimetus. Et päriselus samasugust olukorda vältida, õpetatakse kursusel ka hindama jää ohutust ning jäätunud veekogu ületamise tehnikaid.

LUMI VÕIB OLLA LIITLANE

Juhuks, kui sõdur peaks sattuma eraldusse või tal puuduvad standardsed lahendused näiteks majutuseks, tuleb talle kasuks kursusel selgeks saadud majutuse rajamine käepärastest vahenditest, nii saab ta ka selles olukorras oma võitlusvõime säilitada.

Need teadmised ja oskused annavad meie sõdurile lootusetuna tunduvas olukorras usu enda toimetulekusse, see omakorda tagab tema ellujäämistahte, tänu millele säilib ka vastupanuvõime.

Iga päev areneva tehnoloogiaga ja selle suureneva levikuga tuleb kaasas käia ning teada ja osata arvestada vastase kasutatavat sõja- ja eritehnikat. Sealhulgas vaatlusvahendeid ja nende tehnilisi omadusi, mis lihtsustavad meie tegevuse avastamist ning võimaldavad mõjutada ja takistada meie plaanide elluviimist. Seepärast anname kursusel ülevaate ka termovaatlusseadmetest, mis on tänaseks laialt levinud mitte ainult rasketehnikal, vaid ka jalaväes käsiseadmetena ning droonidel, ja millega on talvistes oludes võrdlemisi lihtne soojusallikaid tuvastada. See muudab liikumise, tugikoha rajamise ja kasutamise meie jaoks tehnilisemaks ning ressurssi- ja energiakulukamaks. Seetõttu väheneb meie sõdurite kvaliteetne puhkeaeg ja sellega ka võitlusvõime.

Et seda vältida, tuleb osata toiminguid läbi viia efektiivselt, energiat säästes, näiteks varjata talvistes oludes oma liikumisteid, valides sobilikumaid marsruute ja peites tekkinud jälgi, kasutada eksitusmeetodeid vastase jälitustegevuse häirimiseks ning osata maskeerida objekte nii, et need ei oleks tuvastatavad maa pealt ega õhust.

Kui kõik muud tingimused on sõjas võrdsed, siis muutuvad talvise võitlusvõime kõige olulisemateks teguriteks sõduri valmisolek raskustega leppida ja tema väljaõppe kvaliteet, sealhulgas ellujäämisoskused ja moraal. Seetõttu võivad lumi, jää ja madalad temperatuurid olla hästi treenitud ja kõrgelt motiveeritud sõdurile sõjas taktikaliseks eeliseks.

Video: https://youtu.be/L8i0NOK-L14