RANGERI KURSUS 5 - VIIMANE PINGUTUS

RANGERI KURSUS 5 - VIIMANE PINGUTUS

Möödunud aastal läbis Harju maleva instruktor veebel Renee Aluste Ameerika Ühendriikides Rangeri kursuse. Käesolev artikkel võtab kokku tema uskumatult pika ja raske teekonna.

Tekst: veebel RENEE ALUSTE, Harju malev

Rangeri kursuse viimane etapp leidis aset Florida osariigi lõunaosas rannikuäärses sookeskkonnas asuvas Eglini õhuväebaasis. Seal said kursuslased tõeliselt proovile panna oma juhioskused, mis oli väga oluline, sest paljud nende seast suundusid üksuseülematena missioonidele.

Eesmärgi saavutamiseks anti kursuslastele järjest keerulisemaid, omavahel seotud ülesandeid. Eeldati, et oma kriitilist mõtlemisoskust kasutades töötavad nad nende sooritamiseks välja patrullimise viiel põhimõttel põhinevad loovaid lahendusi.

Florida etapp jagunes omakorda kolmeks minifaasiks, igaühel oma fookus: meetodid, kohanemisvõime ja vastupidavus. Meetodite osa toimus enne välitreeningu (FTX) algust, kus instruktorid keskendusid praktilistele harjutustele. Selle jooksul tuli olla väga tähelepanelik ja teha täpselt nii, nagu instruktorid soovitasid. Omaloomingule ruumi oli, aga instruktorid on näinud KÕIKE, mistõttu on mõistlik nende juhiseid kuulata. See on soovitus.

Kohanemisvõime faas leidis aset FTX-i esimese viie päeva jooksul ja testis õpilaste võimet kohaneda muutuvate missioonide ja tingimustega. FTX-i viimased viis päeva kestnud vastupidavuse faasis oli väljakutseks taluda füüsilisi ja vaimseid raskusi.

ROAD TO WAR

Bussist maha astudes rivistati meid kasarmu ette. Kompaniide kaupa. Mina olin A-kompanii 1. rühma 1. jaos. Kasarmu paiknes keset tühjust, lame maa ja lennuväli, kuid vaade oli hämmastavalt ilus. Päike kõrvetas. Ma tundsin end nagu riietega saunas ning mõtlesin, kuidas on võimalik siin üldse midagi teha. Äikesepilved kauguses olid tavalised. Pidevalt lõi välku.

Varustus oli juba valmis pandud rühmade ja jagude kaupa, nelinurkselt. Kontroll. Jälle. Seekord viidi see läbi täiesti teistmoodi. Aega anti mõistlikult, 10 minutit, et kõik asjad maha laotada. Mehed eraldati varustusest ning hakati ükshaaval kutsuma. Väga pinnapealne visuaalne kontroll, millest võis järeldada, et see oli lihtsalt üks ülesanne, mida instruktor pidi täitma.

Kompanii ülem tutvustas baasi reegleid. Saime juhiseid, mida on vaja teha, et asi lõppeks sujuvalt. Missiooni tutvustus. Road to war. Olukord, liitlased, mänguruum, kus me sõdime ja võitleme. Vastase tegevus, võimekus ja relvastus. Vastaseks olid kuni neljaliikmelised meeskonnad, kes olid varustatud kuulipildujaga, snaiper- ja käsitulirelvadega. Tüüpiliselt liikusid nad ühe või kahe masinaga, mille kastis mehitatud kuulipilduja. Abivägede reaktsiooni aeg objektini oli 20 minutit.

Sisuliselt oli see kindrali käsk. Põnev. Meile määrati Bravo vastutusala. See pidi olema kõige halvema maastikuga. Kolm kompaniid kõrvuti, kokku viis rühma. Igaühel oma koridor. Meie kõigi ülesanne oma vastutusalas oli nõrgestada vastase jõudusid. Isoleerida või julgestada objekte, kõrval olevate rühmadega koordineerides.

Järgmisena meditsiinikontroll ning rühmavarustuse jaotus. Rühmas on neli jagu ja juhtkond. Kõik jaod said vastavalt oma ülesandele lisavarustust. See kraam liikus käest kätte iga kord, kui päeva alguses patrullbaasis või keset päeva toimus juhtkonna vahetus. Ning see varustus vaadati ka üle, kui objektil lõpetasime. Varustuse kontroll algas alati ühtemoodi nagu kuke kiremine. WEAPONS AND NODS!!!

FTX, 1. PÄEV. OPERATSIOON PEGASUS

Me saime operatsioonikäsu erandlikult kätte juba eelmise päeva õhtul, sest meil oli instruktoriga hea läbisaamine. Samuti määrati ametikohad. Mina olin kohe esimesena hinnataval ametikohal ehk julgestusjao ülem. Ülesanne: teostada reid ning paikneda ümber patrullbaasi.

Planeerimine kulges nii, nagu olime seda varemgi teinud. Igaüks vastutas oma väikse asja eest, mille pealt moodustus suur plaan. Määrasin oma jaost teejuhi ja panin ta planeerima marsruuti. Oli näha, et töö käis. Ise aitasin maastikumudeli koostamisega. Jaoülemana tahtsin planeerimisprotsessis rohkem osaleda, aga aega on vähe ja pole aega ümber õppida. Kuna operatsioonialale liikusime kopteritega, siis pidi rühmavanem koguma kõikide meeste kohta infot – isikukood, veregrupp, allergiad, relva ja öövaatlusseadme number. Lisaks panime paika meeste asetuse kopteris. Boeing CH-47 Chinooki mahtus 18 võitlejat.

Kopterisse sisenemiseks tuli lennuväljal oodata kahes kolonnis. Kopter pani oma tagumiku maha. Luuk avanes, seejärel pidi jooksma keskelt mööda rampi üles. Külgedele ei tohtinud minna, turbiinid puhuvad sealt kuuma õhku nagu suurest föönist. Ma olen kindel, et sain seda tunda.

Kogunemisalal kogunes rühm kokku ning mulle anti korraldus alustada liikumist. Esimene kurss oli piki lennuvälja äärt. Et sellisel maastikul orienteeruda, tuli hoida orientiiride ligi. Selliselt oli ka meie teekond üles ehitatud. Instruktoritele see ei meeldinud, meil kästi koheselt võtta suund põhja poole. Olime kursilt väljas ning kogu teekonna ja sammude plaan oli pekkis. Hakkasin improviseerima.

Maastik oli ümberringi ühesugune. Jälgisin kompassi ja samme, proovisin aru saada, kus me olime. Võtsin oma orientiiriks kaks noorendikku enne teeületust. Jõudsime nendeni, kui kõlasid plahvatused. Kaudtuli. Drill oli teada – 300 m otse missiooni asimuudi suunas. See oli RI poolt meelega tehtud, sest kui oleme kaudtule all, siis ei pea teeületusdrilli tegema. Lisaks peab rühma juhtkond pärast kaudtuld kontrollima, kas mehed on korras, kandma juhtunust ette ning määrama oma asukoha.

Jõudsime kohale ja hakkasime otsima peatuspaika. Kõik oli lage, aga rühm oli vaja ära peita. Madal põõsastik. Instruktor käivitas asukoha kontrolli, mis oli hinnatav ülesanne. Ma olin enesekindel ja panin koordinaadid kirja. Eeldasin, et me olime natuke kursilt kõrvale kaldunud ning arvestasin koordinaadi selle järgi. Teistega ei jõudnud suhelda.

Seejärel panin paika parempoolse julgestuse ning edasi möödus see reid minu jaoks rahulikult. Kuna julgestused tavaliselt tegevust ei saa, siis hinnatakse relvasüsteemide paigutust. RI tegi ülevaatuse ja ootame.

Kõik liikusid tagasi kogunemiskohta ehk ORP-sse (objective rally point), võtsid seljakotid ja liikusid tee peale. WEAPONS AND NODS! Varustuse ja relvastuse kontroll. Määrati uus rühmaülem, kuid jaoülemad jäid samaks. Mõtlesin, et tuleb pikk päev. Uus rühmaülem sai uue ülesande ning 20 minutit aega, et vahetus ära teha. Ees ootas varitsus. Pimedas. Rääkisime läbi ja hakkasime teostama.

Pärast seda, kui mina olin paigas, hakkas minu selja taga ennast paika panema ründejagu. Instruktor tuli minu juurde, märkis GPS-il minu asukoha ja liikus eemale. Ma liikusin ründegrupi poole. Mul tekkis rühmaülemaga arutelu, mille järel liigutasin end 200 m edasi. Väike möödarääkimine, kuid jäime natuke hiljaks. Kell oli umbes 22.00 ja selleks ajaks oli kottpime. 22.30 oli varitsus teostatud. Tagasi ORP-sse ja sealt tee peale. WEAPONS AND NODS!

Öine patrullbaasi püstitamine ei ole hindeline ning seda saab rahulikult „üle lasta“. Meie rühmas olid mõned recycle’id, kes peaksid meile rääkima, mis saama hakkab, aga jagasid meile suhteliselt vähe infot. See oli üks nende jagatud infost. Kõik jalutasid patrullbaasi sisse kella 6st ning põhimõtteliselt viskasid oma jao joonele ja kohe magama. Mina veel vaikselt sõin enne uinakut.

Kell 5.00 äratus. Algas planeerimine ja patrullbaasi rutiinid vastavalt SOP-le. Sel ajal kutsus instruktor kõik eelmise päeva vastutavad tagasisidele. Esiteks küsis sinu arvamust. Siis kirjeldas, mida ta nägi, ning tõi välja kolm nõrka külge ja kolm tugevust. Otsust soorituse tulemuse kohta siiski ei öelnud, kuigi reaalselt oli see selleks hetkeks juba staapi edastatud ja seda ei saanud enam muuta.

Instruktor kiitis mind mingites tegevustes ja ma ise arvasin ka, et meil oli edukas patrull tingimusi arvestades. Sellest hoolimata lisas instruktor tagasiside lõpus: „Don’t worry man, you will get another shot“.

See ei sisendanud väga palju enesekindlust ning ma sain aru, et pigem on NO GO.

FTX, 2.–7. PÄEV

Päevad möödusid rutiinselt. Iga päev ellujäämise nimel võitlemine ja ülesannete täitmine. Proovisin teistele meestele nende GO välja teenida, sest pidev koostöö ja olukorrateadlikkuse hoidmine oli tähtis. Samuti veevarude täiendamine iga natukese aja tagant, pidevalt kaheksa liitrit. Kohustuslik oli tarbida ka soola, mida me saime 2–4 pakki iga päev. See oli elektrolüüdipulber nimega HOIST. Ma kujutan ette, et talvel ei ole see nii hull.

Ohutustehnika ütleb, et kui äikesetorm on lähenemas, siis kehtestab staap eriolukorra. Seda kutsutakse Lighting Lock Down. Tegevus on järgmine. Kõik metallist esemed tuleb asetada maapinnale ja ise peab istuma oma seljakoti peale. Grupid ei tohi olla suuremad kui neli võitlejat ja need peavad asuma üksteisest vähemalt 10 m kaugusel. Esimestel kordadel tuvastasin võimaluse, et selle ajal on võimalik magada. Puhkuse kestus oli tund kuni kaks. Lightning Lock Down = ranger nap.

Seitsmendal ja kaheksandal päeval olid soised liikumised ja jõe ületus köissillaga. Neid soid kutsutakse hellitavalt bruiser ehk sinikatekitaja ja weaver ehk kangasteljed. Veealune juurestik oli ettearvamatu. Ühel hetkel oli vesi puusadeni, järgmisel sammul juba kaelani.

Seoses läheneva tormiga levis kuulujutt, et me ei tee teist sood läbi. Veetase oli liiga kõrge. Kõik olid õnnelikud. See säästis meid natuke. Esimese soo tegime läbi. Oli jahe ja põnev. Mulle isiklikult meeldis, nagu seikluspark. Sellist kogemust on keeruline ette kujutada.

FTX, 8. PÄEV

Hommikune vahetus. Minu teine patrull. SEC squad leader ehk julgestusjao ülem. Minu ülesanded: meestele positsioonide määramine. Kui A- ja B-tiimid paigas, rakendub patrullbaasi SOP. Jagu hakkab tööle ja teenib sulle selle hinde. Kui mehed on laisad ja ei ole hea päev, siis võib minna kehvasti.

Meie rühm oli väga kehvas seisus. Mehed ei saanud omavahel läbi. Koostöö kohati puudus. Egod oli mängus. Pärast viiendat päeva anti üldine tagasiside ja meile teatati, et meie rühmas oli senine läbimisprotsent alla 30.

Instruktorid ütlevad: „Treat it like its real!“ See tähendab, et käitu ja planeeri nii, nagu oleks tegemist päris ülesandega. Aga kõik, kes on vähegi nutikamad, saavad aru, et see on mäng ja seda tuleb kohelda kui mängu. Ja instruktorid vahel ütlevad ka: „You are playing the game. Treat it like its real!“ See ongi siin koolis edu saladus. Hoia oma mehi elus ja ole luure ajal põhjalik.

Tagasi tulles olime juhtkonnaga patrullbaasi keskel ning mängisime maastikumudelil läbi võimalikud tegevusplaanid, juhul kui vastane ründab. Rääkisin oma meeskonnaliikmetele, mis meid ees ootab. Algas käsu andmine, kõrval laagri juurest kõlasid lasud. Drill teada. Tegutsesime.

Rühmaülem ja rühmavanem hakkasid mõlemad reageerima ja mehi liigutama. Sama tegin mina. Juba oli kaks jagu kuskil perimeetrist väljas ja ründasid. Mina pidin oma meestega täitma augud julgestuses. Igatahes suutsid kaks tiimi jälle teineteise suunas tulistada, mida loetakse automaatselt fratricide ehk vennatapuks. Sellele järgneb tavaliselt ka NO GO.

Rühmavanem läks paanikasse. Vastane jooksis külgsuunas jagude eest läbi ja rühmavanem tahtis ilma koordineerimata minna teda taga ajama. Tegelikult on patrullbaasis mõistlik lihtsalt positsioonidele paigale jääda, kui selline olukord tekib.

Valiti uus rühma juhtkond. Rühmaülemaks pandi sama mees, kes oli rühmaülem minu esimese läbikukkunud patrulli ajal. Kui ta nägi, et mina olen julgestusjao ülem, muutus ta väga üleolevaks ja jäigaks. Oli selge, et ta ei usaldanud mind.

Mind paigutati maastikule selliselt, et ma ei saanud oma ülesannet täita. Võtsin vastu otsuse ja liikusin edasi paremale positsioonile. Teatasin raadio teel oma, asukoha koordinaadi ja sain kinnituse, et sobib. Panin mehed paika.

Reid käivitus ning me istusime põõsas. Mul oli käes Claymore’i päästik. Olime oodanud 5 minutit. Kahtlane. Masina hääl. Peatus, jalastus. Keegi musta särgiga tegelane jalutab tee peal nagu instruktor. Ma ei saanud kohe aru, kas see on objektilt eemalduv vastane või lihtsalt aega parajaks tegev läbiviija. Karjusin: „STOP!“. Mees haaras relva ja ma avasin tule. Aktiveerisin ka Claymore’i.

Otsime vastase läbi ja teavitasime, mis me leidsime. Raadios kõlas koodsõna „AVALANCE“. See käivitas meie varem kokkulepitud SOP, mis tähendas meie jaoks mööda teed objekti suunas tagasi liikumist. Kui kohale jõudsime, küsis instruktor karjudes: „What are you doing on the road, Ranger?“

Aluste: „That is our CASEVAC SOP, Sergeant.“

Järgmise päeva hommik. Tagasiside. Lühidalt. Ta küsis, mis ma arvan, kuidas mul läks. Ma ütlesin ausalt: „I think I f....d up!“ Sealt edasi polnud vestlus sellest patrullist, vaid millega ma Eestis tegelen jne. Käskis mul hinnangulehele alla kirjutada ja ütles:

„Don’t worry, you will go home.“ Kuid NO GO ei öelnud. See oli väga segadust tekitav tagasiside.

See jäi ka minu viimaseks hinnatavaks ülesandeks.

FTX, 10. PÄEV. SANTA ROSA JA TULEMUSED

See päev algas hommikul jalutuskäiguga maantee äärde ning masinatele pakkimisega. Me liikusime BLA (boat loading area) suunas, kus jagasime ennast paatidele ning hakkasime aerutama. C-kompanii võitlejad olid selle FTX-i ajal kõige edukamad ning nemad said preemiaks oma paatidele mootorid.

See operatsioon oli lihtsalt traditsiooniline reid, mis toimus looduskaitsealal, kus on kilpkonnade munemiskohad. Seetõttu meid sisuliselt jalutati saarele maabudes ORP-sse ning näidati ülema luure käigus, kuhu võib mehi paigutada ning kuidas oleks mõistlik seda olukorda lahendada. Igatahes olime keset lagedat. Valgel liival. Päike loojus. Ilus vaade. Enamiku mõtetes oli kool juba läbi.

Pärast ülesande sooritamist pandi mehed objekti juures kohe bussile ja sõidutati baasi. Mäletan, et istusime väljas kompanii alal ning meile jaotati kätte hindamislehed. Kursuse tagasiside, varustuse tagastus ja söök. Seejärel magama.

Hommikul toimus kaplaniteenistus, millele järgnes tulemustest teavitamine. Õue oli tõstetud laud ning laua taga istusid seersant ja leitnant. Meie jagu oli esimene. Ma olin kohe nimekirja alguses, kuid minu number jäeti vahele. Küsimused. Peas oli palju küsimusi.

Mitmed hakkasid õnnest nutma. Mõned läksid näost valgeks. Ka mina olin murelik. Lõpuks ütles seersant minu numbri ja mind teavitati: „You are recommended for recycle. Your strengths are … and you weaknesses are ....“ Bla, bla, bla… oioioioi. Olukord on minu vaatenurgast väga kehv, olin valmis loobuma. Leppisin vabandusega, et mul oli lõpuharjutusel lihtsalt ebaõnne.

Sellest hoolimata kirjeldasin oma olukorda ühele vastutavale instruktorile. Ta proovis minu olukorda mõista. Ütlesin talle, et kui pääsen oma telefoni ligi, siis saan Eestis oma asjad korda ajada ning sinna jääda. Vastasel juhul olen sunnitud loobuma. Ta lubas olukorraga tegeleda.

Järgmisel päeval sain helistada meie vastutavale veeblile USA-s. Rääkisin talle oma probleemi ära ja ta ütles, et tuleb juhuslikult järgmisel nädalal Floridasse oma isale külla ning saab minu telefoni ja sülearvuti kaasa võtta. Ime oli sündinud. Sain oma telefoni ja sülearvuti ning sain oma vajalikud tehingud ja mailid saadetud.

Helistasin ka Eestisse. Kaheksa tundi oli ajavahe ning mu kolleegidel oli parasjagu seminar. Kõne tuli neile üllatusena, aga nad hõiskasid taustal läbi telefoni, et kõik toetavad mind ja hoiavad pöialt. Minu motivatsioon oli taas üleval ja ma otsustasin, et teen lõpuni ära!

UUEL RINGIL

Veoauto saabus varustusega. Nüüd oli meie kord varustus kompaniide ja rühmade kaupa paika sättida, nagu oli tehtud meile. Nägime juba nimesiltide järgi ära, keda me ootame. Bussid jõudsid uue rahvaga kohale ja minu jaoks algas Florida faas uuesti.

Mina samas jaos koos nelja kordama jäänud kamraadiga – see andis meile suure eelise. Seekord kuulusime Ckompanii 1. rühma. Juba treeningu ajal meeldis mulle see koosseis rohkem. Need, kes recycle’isse sattusid, olid üsna pädevad oma alal. Ja uus klass oli kõvasti rohkem motiveeritud. Koostöö sujus.

FTX, 3. PÄEV. OPERATSIOON VALE

Minu esimene hinnatav sooritus. Rühmavanem. Kartsin, et see ametikoht võib tulla. Proovisin sellel korral olla teistmoodi inimene, rohkem Ameerika sõduri moodi. Fake it till you make it, nagu öeldakse. Olin häälekam. Liikusin ringi, karjusin ja lugesin inimesi. Hindaja oli ka hea. Kiire ülesanne päeva lõpus. Öine reid, objekt lähedal. See GO oli mulle juba kätte antud. Minu asi on sellest kinni hoida.

Terve soorituse jooksul oli minu kõrval meedik. Ta on minu lahingupaariline, jalaväeohvitser. Me kutsusime teda lugupidavalt „oraakliks“, sest ta oli Rangeri kooli kõiki faase vähemalt kaks korda teinud. See oli tema kolmas kord Floridas ning ühtlasi viimane võimalus lõpetada. Tal olid kõik drillid ja tegevused peas. Ta oli minu nõuandja. Kinnitas mulle: „Don’t worry, I will help you through this. I will tell you exactly what you need to do.“ Mulle meeldis see plaan. Mul ei olnud õpikut peas. Oli hea, et sai nõu küsida. Kuigi ranger handbook on sul taskus ja seda võib vaadata, on sellest vähe kasu, kui on kottpime ja aega vähe.

Kuni kontakti alguseni sain ilusti hakkama. Kontakt. Seisin kuulipildujate selja taga, et vajadusel sekkuda. RI määras haavatu: „Medic is dead. Headshot.“

Minu lahingupaariline on maas. Triaaž, must. Pagan. Määrasin kiirelt ühe lähedal asuva sanitari asendama. See mees oli väljaõppe saanud SOF meedik. Põhimõtteliselt võttis töö kiiresti üle ja ma lasin tal tegutseda.

Minu ülesanne oli rajada CPP (haavatute kogunemispunkt) ja koguda kokku rühma haavatud. Samuti MEDEVACi tellimus vormistada ning edastada see koos MIST-kaardiga. Minu käest küsiti koordinaadid. Lugesin ette. Paus. Asukohaga ei oldud rahul ning paluti üle kontrollida, kuhu täpsemalt me soovime MEDEVACi masinat. Taipasin, et olin andnud valed koordinaadid. Need oli umbes 4 km mööda. Otsisin üles oma märkmiku ja edastasin objekti koordinaadid. Nüüd jäi RI rahule. Andsin kannatanud üle ning minu sooritus oli sisuliselt lõppenud. See kõik võttis natuke liiga kaua aega, aga sai tehtud.

Tagasiside. Enda hinnangul rikkusin oma soorituse ära, sest andsin kriitilises faasis läbiviijale valed koordinaadid. See oli rühmavanema jaoks selle ülesande kõige tähtsam hetk. Ettevalmistuste ajal läksid MIST-kaardid omavahel segamini. Samuti ei olnud mul kõik rühmavanema protseduurid selged. See patrull oli NO GO. Vähemalt mulle tundus nii.

FTX, 6. PÄEV. OPERATSIOON SWAMP

Teine hinnatav sooritus. Ametikoht –rühmaülem. Mõtlesin, kes mulle nüüd sellise käki kokku keeras. Mulle meenus, et enne selle rotatsiooni algust küsiti minu käest, millega ma kodus tööalaselt tegelen. Ütlesin, et olen instruktor. Kartsin, et lõpuharjutuse ametikohtade jagamisel hinnati minu võimeid seetõttu üle. See vastutus võttis mul jalad värisema ja ma lihtsalt proovisin hakkama saada.

Sel korral oli minu lahingupaariline jällegi jalaväeohvitser, kes samuti teadis suhteliselt täpselt, mida teha, ning me hakkasime koos seda rühma juhtima. Ma sain aru, et ta on meelega pandud minu lahingupaariliseks. Ka paberil näeb see ju loogiline välja – veebel rühmaülemaks, ohvitser lahingupaariliseks.

Üks hinnatavatest teguritest on liikumine maastikul. Pärast õnnestunud rünnakut objektile pidime liikuma meeletult pika maa mööda vesist metsaalust jõeületuskohani. Seal püstitas julgestusjagu köissilla ning me saime jätkata liikumist. Meil tekkis formatsioonis katkestus. Pikivahed olid valed. Break in contact. See oli ohtlik viga.

Tagasiside. Siiamaani olid mind hinnanud ainult veeblid, nüüd oli ohvitser. Kordagi silma ei vaadanud, luges monotoonselt maha oma hinnangu ning käskis alla kirjutada. Väga segane jällegi ja pigem NO GO.

FTX, 9. PÄEV. OPERATSIOON HERO

Plaan oli ka ülimalt lihtne, kuid meil oli kaks tundi aega ja me kiirustasime. Mina navigeerisin. Kaart ja maastik läks kokku, aga õppeala oli minu jaoks tundmatu. Meile anti ka „õhutoetus“ ehk luuredroon, mis pidi hoiatama vastase eest. Seetõttu liikusime teadlikult mööda teed.

Jõudsime ristmikuni ja ma jätsin rühma seisma. Kontrollisin teeot- sa ja mõõtsin ristuva tee asimuuti. Tundus, et ei ole õige tee. Jätkasime liikumist ning juba 100 m pärast uus ristmik. Mõõtsin ja leidsin õige tee. Ütlesin oma B-tiimi ülemale, et oleme kohal ja paneme julgestuse maha. Rühm peaks siit edasi metsa sisse minema. Ta ütles mulle, et liigub mööda teed edasi ja keerab õigel ajal metsa alla. Mulle ei turgatanud, et see ei olnud ju see, mis me alguses kokku leppisime. Ütlesin vaid, et olgu, sain, liigu. Mina jäin oma meeskonnaga maha. Rühm liikus edasi. Side oli olemas. Nad liikusid mööda teed. Julgestus paigas. Varitsus sooritatud, saime uuesti kokku. WEAPONS AND NODS!

Tagasiside rühmale. Miks me kõndisime varitsetaval teel? Segane, sest meil pidi ju olema õhutoetus. RI mõistis, et meie ei saanud aru, mida see täpselt tähendab. Aga kindlasti ei tähendanud see seda, et teel võib kõndida. Rohkem ma ei kuulnud, mida öeldi. Ma olin pettunud. Kuidas me sellele ei mõelnud?

Igatahes järgnes pikk kõndimine patrullbaasi suunas. Võtsin julguse kokku ja uurisin instruktorilt, kes mind hindas, kas mul on veel võimalus. Ta vastas: „Ja miks sa arvad, et ei ole võimalust?“

Jõudsime patrullbaasi lähedale, kui algas kaudtuli ning tekkis haavatu. Ma hakkasin rabelema ja mehi liigutama. Tahtsin kindel olla, et kõik on ideaalne. Proovisin rääkida ja suruda. Liikumisel olid vahed paigast ära pidevalt. Ma pidin kogu aeg käima ja näägutama. Mõned surusid vastu. Instruktor kõndis kaasas ja isegi kui ta ei vaadanud, siis ta nägi, mis toimub. CASEVAC on raske ja kõik peavad kaasa aitama. Minu sooritus lõppes pärast tavapärast õhtust rutiini.

Hommikul kutsuti meid tagasisidele. Istusin ja rääkisime rahulikult instruktoriga. Ta uuris, miks ma navigeerides ning mehi paika pannes mingeid liigutusi tegin. Seejärel andis tagasiside, mis sarnanes eelmistele. Kolm positiivset asja ja kolm, mis võiks olla paremini. Tegin kurba nägu ja küsisin, kas oli piisav?

RI: „Don’t worry man, you are going back as a HERO!“

FTX, 10. PÄEV. OPERATSIOON ENDEX JA TULEMUSED

Meile öeldi, et kuna äikesetorm liigub meie poole, siis Santa Rosa missioon jääb ära, mistõttu varitseme kuskil baasi lähedal. Suurepärane.

Kõndisime baasi poole, kell oli umbes 2.00. Rühma rivistus ning WEAPONS AND NODS!. Seekord panime kõik asjad keskele ja valmistusime neid tagasi lattu andma. Kõik istusid maas. Mehed olid katki. Hakkas sadama. Instruktor käskis kõigil sisse kasarmusse minna, mis oli temast üsna lahke.

Meile jagati hindamislehed ning instrueeriti, kuidas täita PEERS EVALUATION FORM. Meil oli põhimõtteliselt olemas idee, kuidas me üksteist reastame, et kõik saaksid kursuselt läbi. Samas oli see tegelikult iga jaoliikme enda otsus.

Rühma rivi. Neli viirgu. Instruktor tuleb välja ning hakkab hõikama numbreid. Esimesest jaost umbes pooled kutsuti, teised jäid rivvi mõtisklema. Järgmiseks hakati meie jao numbreid ütlema. RI: „Six, zero, nine.“ Ja nii edasi, kuni kõik meie jao liikmed said nimetatud. Olime üllatunud, mis toimub. Millega me nüüd hakkama saime??

Meid kutsuti hoonesse. Pika koridori lõpus oli laud, kuhu olid asetatud meie toimikud. Lahtiselt Laua taga istus kompaniiülem koos kahe ohvitseriga. Meil kästi alla kirjutada oma hinnangulehele. Ja toimik sulgeda. Seejärel öeldi: „ You are hearby recommended to graduate Ranger school. Do you have any questions? “

Vastasime kooris: „No, sir!“

RI: „You may leave the office.“

Ja nii kiiresti oligi. Täitsa lõpp. Terve jagu sai läbi.