TSIVIILVASTUPANU TAKTIKAD 21. SAJANDIL 3. OSA. VÄGIVALLATUTE VÕITLUSVIISIDE MEETODID

TSIVIILVASTUPANU TAKTIKAD 21. SAJANDIL 3. OSA. VÄGIVALLATUTE VÕITLUSVIISIDE MEETODID

Artiklisarja kolmas osa annab esmalt ülevaade Gene Sharpi vägivallatute meetodite liigitusest ning tutvustab seejärel teiste nimekate teadlaste uurimusi. Samuti leiavad käsitlemist mitmed alternatiivsed lähenemised ja ideed eesmärgiga sünteesida kaasavam vägivallatute võitlusviiside liigitamise süsteem.

Tekst: MICHAEL A. BEER , Nonviolence International

Gene Sharp ei pruugi olla esimene, kes tuvastas vägivallatuid meetodeid, kuid ta oli esimene, kes hakkas neid süstemaatiliselt dokumenteerima. 1950. aastatel tuvastas ja kataloogis Sharp mitmesuguseid vägivallatuid võitlusmeetodeid, millega ta puutus kokku paljude ajalooliste konfliktide ja liikumiste põhjalike ülevaadete kaudu. Pärast vägivallatute võitlusviiside (mida ta nimetas meetoditeks) esimese nimekirja koostamist püüdis ta neid süstemaatiliselt liigitada.

SHARPI VÄGIVALLATUTE MEETODITE LIIGITUS

Sharp arendas välja tüpoloogia, mis jagas selle keerulise inimkäitumise valdkonna kolmeks vastupanukategooriaks: protest ja veenmine, koostööst keeldumine ning sekkumine. Need kategooriad on osutunud ajale vastupidavaks ja samas piisavalt paindlikuks, et kaasata kergesti uusi meetodeid.

Protest ja veenmine on rühmategevused, mille eesmärk on eelkõige väljendada protestijate pahameelt ja esitada nõudmisi. See kategooria hõlmab tavaliselt koosolekuid, rongkäike, teatrietendusi, avalikke kõnesid, nukke, petitsioone, videoid ja virtuaalseid marsse. Protest ja veenmine väljendavad väljendusliku tegevuse kahte peamist eesmärki: anda teada, mille poolt ja vastu liikumine võitleb. Siiski ei tohiks siin veenmist tõlgendada valesti: veenmine ei vasta alati vägivallatu meetodi määratlusele põhjusel, et selle abil ei suudeta kuulajat ringi veenda. Oma monograafias nimetame seda funktsionaalset meetodit apelleerimiseks, mille tähendus on ühemõttelisem.

Koostööst keeldumise taktika ehk tegemata jätmine ei ole pelgalt tegevusetus, vaid hõlmab aktiivseid tegevusi, mis lõpetavad koostöö oponendiga. Sharp kogus ja liigitas sada erinevat koostööst keeldumise meetodit ning jagas need kolme alamkategooriasse: sotsiaalne, majanduslik ja poliitiline. Sotsiaalne koostööst keeldumine hõlmab inimeste põlu alla panemist, sotsiaalse ja sporditegevuse peatamist, koju jäämist ja kollektiivselt kadunuks jäämist. Majanduslik koostööst keeldumine hõlmab 25 boikoteerimise vormi (ostust keeldumine) ja 22 streigivormi (müügist keeldumine). Poliitiline koostööst keeldumine võib olla mitmetasandiline, hõlmates kodanike ja ametnike keeldumist koostööst valitsusega või riikide tasandil koostööst keeldumist. Sellist taktikalist tegevust iseloomustab aeglane järgimine, varjatud allumatus, peitmine ning kodanikuallumatus seadustele, mida peetakse ebaseaduslikuks.

Sekkumine on üldiselt häiriv ja lagundav tegevus, mis püüab füüsiliselt või psühholoogiliselt segada oponendi tegevust või manipuleerida tingimustega. Sellise taktikalise tegevuse hulka kuuluvad vägivallatu maa arestimine, nn ümberpööratud kohtuprotsessid1, antireklaam2, puu juures istumine ja partisaniteater. Samuti taktika, mis arendab alternatiivseid institutsioone, sotsiaalseid norme ja tavasid, nagu alternatiivsed turud, transport, sidesüsteemid ja sotsiaalsed institutsioonid ning varivalitsused.

Sharpi klassifitseerimissüsteem määrab ka meetodite alamkategooriad. Mõned alamkategooriad viitavad tegevusvaldkondadele (sotsiaalne sekkumine) või konkreetsetele osalistele (töötajate ja tootjate keeldumine

majanduskoostööst). Teised viitavad kavatsustele (surve üksikisikutele, surnute austamine) või kasutatavale meediumile (teater, muusika). Vägivallatu tegutsemise meetodid on väga mitmekesised ja lähtuvad kontekstist, mistõttu on raske neid tõhusalt liigitada ja järjestada. Kindlasti tasub tähele panna, nagu hoiatas ka Sharp, et hoolimata tema tuvastatud võitlusviisidest ei ole olemas ühtselt mõistetavat ja valmis mudelit edukaks vägivallatuks võitluseks.

Sharpi taktikalises käsitluses esineb ka puudusi. Mõned kindlaksmääratud meetodid ei pruugi kergesti sobida ühte kategooriasse, sest need on segu tegemisest, mittetegemisest ja millegi ütlemisest. Sharp võrdsustab vägivallatuid meetodeid sõjarelvadega, mida kasutatakse vastase vastu, ning välistab sellega paljud tegevused, mis kaasavad ühiskonda ega ole otseselt sihitud liikumise vastase vastu. Sharpi meetoditest on välja jäetud näiteks konstruktiivsed tegevused, nagu haridus, toetav tegevus ja organisatsioonilised jõupingutused, mille eesmärk on vähendada vastase toetust ja lojaalsust ning suurendada allasurutud ühiskonna sotsiaalset ühtekuuluvust ja enesekorraldust. Tegelikkuses sõltubki suurem osa kampaaniate edust ühiskonna või sidusrühmade enamuse toetuse saamisest. Lisaks eirab Sharp erinevusi sunni- ja veenmismeetodite vahel.

Üldiselt aga on Sharpi klassifitseerimissüsteemi lihtsus aidanud kaasa selle populaarsusele aktivistide hulgas ja võimaldanud selle peaaegu universaalset kasutuselevõttu tsiviilvastupanu koolitajate, õpetajate, kirjanike ja teadlaste seas.

Pidades silmas Sharpi tüpoloogia püsivust, esitan allpool ülevaate muudest viisidest, kuidas tsiviilvastupanu praktikud ja analüütikud liigitavad võitlusviise, mis kõik on aluseks selles monograafias väljatöötatud universaalsele raamistikule.

SEKKUV KONSTRUKTIIVNE VASTUPANU

Ükski vägivallatu võitlusviisi käsitlus ei ole täielik, kui ei tunnustata Mohandas Gandhi panust. Tema pani aluse valdkonna tänapäevasele käsitlusele ja populariseeris paljusid termineid, tavasid ja filosoofiaid. Gandhi nimetas oma üldist filosoofiat satyagraha’ks (mille all ta mõtles kodanikuvastupanu). Ta oli veendunud, et kõige olulisem on uue India visiooni kooskõla vahenditega, mida ta kasutas visioonist tulenevate eesmärkide saavutamiseks, säilitades seejuures oma vastaste, brittide empaatia. Veenmine, vägivallatu sundimine ja konstruktiivne tegevus olid strateegiad, mida ta kasutas iseseisvust taotleva võitluse eri etappides (Ackerman ja DuVall 2000, Cortright 2008, Sharp 1979).

Gandhi oli tuntud oma näljastreikide poolest. Ta kasutas nende dramaatilist ja vaieldavat olemust, et tõmmata oma muredele tähelepanu. Peale Briti valitsuse survestamise kasutas ta seda meetodit sageli koostöö õhutamiseks ka teiste India iseseisvusliikumise liikmete vahel. Tema toetus Briti kaupade majanduslikule boikotile avaldas tugevat sunnimõju Briti ühiskonnale ja valitsusele. Need meetodid koos muude võitlusviisidega, nagu vanglate täitmine ja kohtusüsteemi ülekoormamine, on näited häirivatest ja vastasseisu tekitavatest tegevustest.

Gandhi lõi tuntud termini „konstruktiivne programm“, et kirjeldada oma jõupingutusi kaasvõitlejate elu ja distsipliini parandamiseks ning nende enesekindluse suurendamiseks. Kasutades puuvillakanga kudumist, põllumajanduslikke aašrameid ja soolatootmist ning uute sotsiaalsete normide väljatöötamist kasti- ja sooliste barjääride vähendamiseks, püüdis Gandhi panna aluse alternatiivsete sotsiaalsete ja majanduslike institutsioonide ehitamisele indialastele, et konkureerida rõhuva Briti süsteemiga.

Konstruktiivse tegevuse osana praktiseeris Gandhi ebatavalist ühepoolsete hüvede meetodit. Näiteks lõpetas Gandhi (aktiivne erapooletus) 1. jaanuaril 1914 LõunaAafrikas rahvamarsi sellega mitteseotud raudteestreigi tõttu. Ta rõhutas, et ei soovi ära kasutada streigist põhjustatud valitsuse nõrkust. Britid reageerisid sellisele ühepoolsele hea tahte žestile positiivselt ja alustasid läbi- rääkimisi, mis andsid indialastele piiratud kodanikuõigused. Ühepoolsed hüved või pakkumised on vastuolulistes konfliktides ebatavalised.

Konstruktiivset vastupanu kasutati tõhusalt ka enne Gandhit – näiteks 18. sajandi Ameerika koloniaalvõitluses brittide vastu. Mõned teadlased on rõhutanud ka rutiinsete konstruktiivsete tegevuste rolli vastupanus. Näiteks Bartkowski (2013) näitas, et selline tegevus oli osa vägivallatu vastupanu võitlusviisidest, mis 19. sajandi lõpus tugevdasid Poola rahva sotsiaalset struktuuri, kui rajati kultuuriasutusi ja ettevõtteid, mis osutusid oluliseks Poola riigi taastamisel pärast esimest maailmasõda. Poola perekonnad saatsid oma lapsed poolakeelsetesse koolidesse, sageli teatud poliitilise või majandusliku hinnaga, et tugevdada Poola identiteeti, ühiseid narratiive, suhtlust ja sotsiaalseid sidemeid. Selline igapäevane tegevus koosnes konstruktiivsest kultuurilisest, keelelisest ja sotsiaalmajanduslikust korraldusest, mis häiris Saksa, Austria ja Vene ametivõime. Bartkowski (2013) ja Burrowes (1995) liigitavad need konstruktiivsed meetodid loominguliseks sekkumiseks, mis erineb häirivatest sekkumistest nagu blokaad ja näljastreik.

Konstruktiivsete tegevuste liigitamisel on keeruline eristada sissepoole ja väljapoole suunatud (otseseid) tegevusi. Sissepoole suunatud konstruktiivsed tegevused on ette nähtud eelkõige selleks, et tugevdada vastupanu osutava rühma või kampaania sisemist ühtekuuluvust ja oskusi nagu haridustegevus ja koolitus. Väljapoole suunatud konstruktiivsed tegevused, nagu veenvad palved või indialaste soolatootmine koloniaal-Indias, on ette nähtud selleks, et ajendada vastast otseselt muutma oma tegevust või isegi maailmavaadet.

Selle monograafia analüüs hõlmab väljapoole suunatud konstruktiivseid tegevusi, mis esitavad vastasele väljakutse veenmise või sunni või mõlemaga, ning jätab analüüsist välja konstruktiivsed tegevused, mille eesmärk on liikumist üles ehitada või seda sisemiselt tugevdada, sest need kuuluvad pigem suutlikkuse suurendamise ja koolitustegevuste alla.

EBERTI VÄGIVALLATUTE MEETODITE LIIGITUS

Pärast Mohandas Gandhit olid Clarence Marsh Case (1923), Krishnalal Shridharani (1939), Joan Bondurant (1958) ja Anthony de Crespigny (1964) esimeste hulgas, kes sõnastasid arusaama vägivallatu võitluse taktikast. Theodore Ebert (1970) tugines nende tööle ning arendas välja kindla liigituse vägivallatute tegevuste eri vormidest ja teooria, kuidas need töötavad. Ta liigitas vägivallatud meetodid vastasseisu tekitavateks ja konstruktiivseteks. Eberti käsitluses on vastasseis ette nähtud vastase tegevuse peatamiseks või ümberpööramiseks, konstruktiivne tegevus aga on oma olemuselt veenev või uuenduslik ning selle eesmärk on luua ühiskonnas õiglane kord.

Vastasseisu tekitavad tegevused: protestid (flaierid ja marsid), seaduslik koostööst keeldumine (boikotid ja aeglustavad streigid) ning kodanikuallumatus (maksudest keeldumine ja üldstreik).

Konstruktiivsed tegevused: alternatiivide tutvustamine (seminarid), seaduslikud uuendustegevused (haridusasutuste, ajalehtede ja vastastikuse abi ühingute asutamine) ning tsiviilusurpatsioon (invasioonid, ülevõtmised ja ise valitsevad üksused). Ebert on seisukohal, et tsiviilusurpatsiooni rakendatakse üha jõulisemates etappides.

Ebert väidab, et võitlusviise kasutatakse tavaliselt moel, mis sobib strateegilise eskalatsiooniga. Ta on arvamusel, et kampaania esimeses etapis rakendavad aktivistid tavaliselt neid meetodeid, mille eesmärgiks on probleem avalikustada, veenda inimesi muutuse vajalikkuses ja võtta see küsimus avalikku päevakorda. Sellele järgnev eskalatsioonietapp hõlmab seaduslikke tegevusi, mille eesmärk on suurendada vastase kulusid. Kolmandas eskalatsioonietapis väidab Ebert, et ebaseaduslikud (otsesed) tegevused on nii vastuolulised kui ka sunniviisilised ning toovad kaasa võimu ümbersuunamise. See tähendab, et osalejad kasutavad võitlusviise uute (võimu)suhete kujundamiseks.

Veel üks Eberti panus vägivallatute meetodite mõistmisse on tema keskendumine vägivallatu tegevuse toimimisele. Ta väidab, et väljenduslik tegevus püüab levitada ja veenda; seaduslik tegevus vahendite kontrollimiseks suurendab aga vastase kulusid ja vähendab tulusid; et ebaseadusliku tegevuse eesmärk on vahendite kontrolli- mise kaudu suunata võim ümber ja võtta see üle. Meetodite rühmitamine nende toimimise alusel on tugevalt mõjutanud nendest arusaama ja nende liigitust.

Üks suurimaid probleeme Eberti seaduslike ja ebaseaduslike tegevuste eristamisel on see, et seadused on riigiti erinevad. Istumisstreik võib olla ühes riigis seaduslik, kuid teises ebaseaduslik ja seetõttu liigitatakse neid erinevalt. Peale selle võib Eberti rõhuasetust kindlatele etappidele tõlgendada valesti kui ettekirjutust. Tegelikult saab vastupanu alata ka teises või kolmandas etapis ning teatud tegevus võib olla esimeses etapis eskaleerivam kui teises või kolmandas. Käesolev uuring ja vägivallatute võitlusviiside andmebaas kasutavad Eberti vägivallatute võitlusviiside kahetist liigitust: vastasseisu tekitavad ja konstruktiivsed tegevused (vt tabelit 2).

OTSESE VÄGIVALLATU TEGEVUSE MEHHANISMID

Otsese vägivallatu tegevuse mehhanismid3 on veel üks võitlusviiside liigitus, mis keskendub konkreetselt taktikate toimimisele. Bond (1994) määratleb kolm asjakohast otsese vägivallatu tegevuse mehhanismi: diskreetne manipuleerimine, avalik sundimine ja demonstratiivsed apellatsioonid.

1. Diskreetne manipuleerimine viitab „võimele juhtida ja kontrollida ressursse“, näiteks inimeste mobiliseerimine protestiks või veokijuhtide streigi korraldamine, et blokeerida teed sõidukitega.

2. Avalik sundimine viitab peamiselt ähvardustele või kuludele4, mis kehtestatakse teise isiku huvidele. Näiteks võib see oht tähendada ähvardust, et kodanik vahistab poliitilise või ettevõtte juhi. See võib hõlmata ka tehaste sulgemist töötajate eemalviibimise tõttu.

3. Demonstratiivsed apellatsioonid on autoriteetsed, veenvad või altruistlikud üleskutsed ühistele põhimõtetele, identiteedile või ideaalidele, mis on suunatud vastasele, et mõjutada tema tahet või eelistusi.

Bondi selgitus vägivallatu tegevuse mehhanismide kohta võimaldab näha seost otsese tegevuse (taktika) ja selle funktsionaalse eesmärgi vahel. Poliitilise tegevuse eesmärk on mõjutada vastaste tahet (ja lõppkokkuvõttes nende huve) apellatsioonide (stiimulite), sundimise või keskkonnaga füüsilise manipuleerimise kaudu. Koeraga jalutamine või eine valmistamine ei manipuleeri enamikul juhtudel keskkonna, apellatsiooni ega sunniga ega kujuta endast seetõttu vägivallatut tegevust. Ent kui buda mungad Birmas keeldusid sõjaväejuhtide pakutud almusest (toidust), keerates oma kausid tagurpidi, usuti laialdaselt, et see lihtne sunnitegevus ohustas juhtide võimet tagada oma väärikus hauataguses elus ja õõnestas seega nende tõsiseltvõetavust pühendunud budistidena.

LIIGITAMINE KONSTRUKTIIVSETE/VEENVATE JA VASTASSEISU TEKITAVATE / SUNDIVATE STIIMULITE

Eeltooduga täiendas Bond Eberti konstruktiivsete (veenvate) võitlusviiside liigitamist (vt tabelit 2) ja võttis kasutusele kolme liiki apellatsioonid: a) veenvad apellatsioonid, mis võimaldavad ühiseid eeldusi, reegleid, põhimõtteid või tõendeid, b) autoriteetsed apellatsioonid, mis võimaldavad vastastikust autoriteeti, millest omakorda tuleneb legitiimsus, ja c) altruistlikud apellatsioonid, mis võimaldavad ühtset identiteeti.

Täiendavad positiivsed stiimulid, millega vastupanu osutajad püüavad mõjutada vastaste tahet ning tugineda nendega ühistele huvidele, võivad hõlmata järgmist: d) sotsiaalsed, materiaalsed või poliitilised hüved, mis toovad kasu teisele poolele, või e) konstruktiivne programm, mis loob alternatiivseid käitumisviise, tavasid või institutsioone või võtab üle olemasolevad institutsioonid, et paremini või õiglasemalt täita ühiskonna vajadusi ning kutsuda esile vastase ja tema liitlaste ülejooksmist ja lojaalsust.

Nende positiivsete stiimulite kõrval iseloomustab käesolev monograafia ka negatiivseid – vastasseisu tekitavaid või sunniviisilisi – stiimuleid, nagu ähvarduste kasutamine (f) või kulude kehtestamine (g) (nt sotsiaalsed, poliitilised, psühholoogilised või majanduslikud kulud)5.

Bondi liigitus kajastab selles monograafias tutvustatud tsiviilvastupanu võitlusviiside universaalsust niivõrd, kuivõrd vägivallatu tegevus (rääkimine, mittetegemine, tegemine või loomine) hõlmab kas sundi, veenmist või mõlemat.

Kriesberg (1998) pakub oma uuringutes nähtuse kohta, mida ta nimetab „konstruktiivseks konfliktiks“, veidi teistsugust seost meetodite ja tulemuste vahel. Ta määratleb kolm meetodite liiki: veenmine, sund ja preemia. Sarnaselt Bondile, Burrowesile ja teistele keskendub Kriesberg teise isiku tahte mõjutamise tähtsusele. Ta väidab, et vägivallatu (sotsiaalne) võim toimib teiste tahte kaudu, mõjutades nende huve (mis võivad olla sümboolsed, materiaalsed, sotsiaalsed, poliitilised või majanduslikud), ning et sellega kaasneb vastasele käegakatsutav kulu, ähvardus, preemia või risk. Kriesbergi „veenmine“ sarnaneb Bondi „apellatsiooniga“, mis püüab loogika ja mõistuse kaudu veenda või mõjutada teise osapoole meelt või tahet. Kriesberg kaasab stiimulina „preemia“ – olgu siis altkäemaksuna (kuigi tsiviilvastupanu osutajad seda tavaliselt ei arvesta, sest see oleks vastuolus nende korruptsioonivastaste sõnumitega) või helde pakkumisena läbirääkimistelaua taga.

Kuigi tsiviilvastupanu konfliktides on see haruldane, kasutatakse liikumise strateegiale ja visioonile vastavaid ühepoolseid preemiaid. Näiteks käivitas valitseva erakonna opositsioon Armeenias 2. mail 2018 üldstreigi, mis sundis riigi üheks päevaks oma tegevuse peatama. Protestid peatati ühepoolselt 8. maini, mil parlamendis toimunud hääletusega haaras võimu opositsioon.

Bond ja Kriesberg jagavad vägivallatu tegevuse mehhanismide ja stiimulite analüüsi, mis põhineb positiivsetel, „konstruktiivsetel“ sanktsioonidel (apellatsioon, veenmine, preemia) ja negatiivsetel, „vastasseisu tekitavatel“ sanktsioonidel (vägivallatud ohud ja sund). Neid on sarnaselt kirjeldanud ka Ebert (1970), kasutades terminit „vastasseisu tekitav ja konstruktiivne tegevus“, ning Barbara Deming (1971), kasutades terminit „vägivallatuse kaks kätt“6. Selles monograafias võetakse kasutusele dualistlik käsitlus vägivallatu tegevuse vastasseisu tekitavatest / sunniviisilistest ning konstruktiivsetest/veenvatest stiimulitest.

VÄGIVALLATUTE VÕITLUSVIISIDE ALTERNATIIVSED LIIGITUSED

Teadlased on välja töötanud vägivallatute võitlusviiside alternatiivseid liigitusi, pidades silmas konkreetseid vägivallatuid võitlusi, sealhulgas kampaaniaid või liikumisi: a) okupatsiooni vastu, b) tsiviilkaitseks, c) korruptsioonivastaseks võitluseks ja d) institutsioonide ja ühiskonnaklasside domineerimise vastu.

Tsiviilvastupanu okupatsiooni vastu

Andrew Rigby kasutab Palestiina võitluse analüüsimiseks ainulaadset vägivallatute võitlusviiside tüpoloogiat (Rigby 2010; Darweish ja Rigby 2015). Nende võitlusviiside liikide hulka kuuluvad:

- sümboolne vastupanu: jään selleks, kes ma olen, ja suhtlen teistega žestide, tegude või riietuse kaudu, jäädes truuks oma eesmärgile ja selle väärtustele;

- poleemiline vastupanu: seisan okupandile vastu, väljendades oma protesti ja püüdes veenda teisi võitluse jätkamise vajaduses;

- ründav vastupanu: olen valmis tegema kõik endast oleneva, et saada rõhujast jagu vägivallatute vahenditega, nagu streik, meelevaldus ja muud otsese tegevuse vormid;

- kaitsev vastupanu: aitan ja kaitsen neid, kes on ohus või põgenemas, ning hoian seeläbi inimelu ja inimlikke väärtusi, mida ohustab okupeeriv võim;

- konstruktiivne vastupanu: esitan väljakutse olemasolevale pealesurutud korrale, püüdes luua alternatiivseid institutsioone, mis kehastavad väärtusi, mille õitsengut loodan näha siis, kui oleme vabad.

Rigby meetodite liigid sobivad võib-olla rohkem okupeeritud rahvastele. Väike täiendus tema meetodite kujundamisel oleks asendada mina-vorm meie-vormiga, sest keskne organiseerimispõhimõte on kollektiivne vastupanu. Need kategooriad korraldavad ümber olemasolevad vägivallatu vastupanu võitlusviisid, mitte ei tuvasta uusi võitlusviise.

Tsiviilkaitse

Anders Boserup ja Andrew Mack (1975) liigitavad vägivallatu tegevuse meetodid vastavalt nende strateegilisele funktsioonile tsiviilkaitses välisinvasiooni, okupatsiooni ja sisemiste riigipöörete vastu: a) sümboolne tegevus, b) eitamistegevus ja c) õõnestustegevus. Schock (2015) selgitab nende analüüsi järgmiselt.

- Sümboolne tegevus näitab ühtsust ja tugevust, määratleb väljakutse esitajad moraalse kogukonnana ja sunnib mittepühendunuid seisukohta võtma.

- Eitamistegevus jätab vastase ilma sellest, mida võetakse sunniga või kogutakse ekspluateerivate või ebaseaduslike vahetuste kaudu.

- Õõnestustegevus püüab süvendada või ära kasutada vastaste vahelisi lõhesid ja pärssida kolmandate isikute koostööd vastastega.

Boserupi ja Macki klassifitseerimissüsteemi funktsionaalne analüüs on kasulikum kui strateegiline kaitse; see kehtib ka sotsiaalsete muutuste kampaaniate kohta. Boserupi ja Macki (1975) laiendatud määratlus hõlmab ka kaudseid meetmeid vastase vastu (näiteks alljärgnevad Beyerle'i kaasamismeetodid).

Tsiviilvastupanu korruptsiooni vastu

Beyerle (2014) oli esimene, kes analüüsis, kuidas tsiviilvastupanu piirab korruptsiooni. Ta on dokumenteerinud palju vägivallatuid korruptsioonivastaseid meetodeid, sealhulgas kampaania Sitsiilia maffia vastu, sotsiaalsed auditid Keenias ja Afganistanis ning kampaania korrumpeerunud poliitikute vastu Lõuna-Koreas. Tema tuvastatud võitlusviisid võib liigitada kolme funktsionaalsesse kategooriasse: häirimine, kaasamine ja mõjuvõimu suurendamine.

- Häirivad võitlusviisid takistavad vastast ja piiravad teda. Häirivate meetodite näited on teabe kogumine, kodanike kontrollimine, festivalid, mängud ja korruptsiooni paljastamine SMS-i, e-petitsioonide ja veebireklaamide kaudu.

- Kaasamismeetodid meelitavad inimesi (ja eri sektoreid) kampaaniaga liituma ning mõnel juhul muudavad lojaalsust, et tekitada kõrvalekaldumisi, suurendada kodanike osalust ja nõrgendada korrumpeerunud vastaseid või nende toetajaid. Kaasamine võib tähendada ka jõudude ühendamist aktivistidega, kelleks võivad olla ka poliitikud või riigiteenistujad. Kaasamismeetodite näited on läbirääkimised, pressikonverentsid, kodanike rahaline toetus, kodanike ja võimukandjate kohtumised, solidaarsustegevus, saatmine ja vastupanusümbolite kujutamine t-särkidel, mütsidel, lintidel jne.

- Mõjuvõimu suurendamise meetodid „muudavad võimusuhteid arvude jõuga“ (Beyerle 2014) nii, et laialdane osalemine tekitab tuntavat ja märkamatut sotsiaalset survet. Näited on koolitus, kodanikuharidus ning koalitsiooni või liidu loomine.

Beyerle’i võitlusviiside tüpoloogia erineb vägivallatute võitlusviiside tavapärasest liigitusest kahes mõttes. Ühelt poolt hõlmavad korruptsioonivastased meetodid taktikalisi toetustegevusi, mis ei ole tavaliselt otseselt suunatud vastase vastu muudes konfliktides. Beyerle väidab, et koolitus ja rahaliste vahendite kogumine on vägivallatud relvad, sest need võivad aktiveerida erapooletut/passiivset kodanikkonda, mitte ainult logistilist toetustegevust enne meeleavaldust. Peale selle on iga opositsioonile annetatud sent üks sent vähem vastasele kättesaadavast rahast.

Beyerle kirjeldab nähtust, mis rõhutab häirimise, kaasamise ja mõjuvõimu suurendamise keskset rolli. See on suunatud passiivsele avalikkusele, kus puudub selge vastane või on olemas suur elanikkond, kes on erapooletu või ise korrumpeerunud. Teise võimalusena on korruptsioonivastased meetodid sageli segu vägivallatust vastupanust koos valimiste korraldamise, lobitöö ja õigusliku võitlusega, mis edendavad vägivallatu konflikti spetsiifilist dünaamikat puuduste tekitamise ja tagasilöökide potentsiaali suurendamise kaudu. Peale ametlike protsesside võivad korruptsioonivastased kampaaniad hõlmata rutiinseid tegevusi, nagu läbirääkimised, kodanikuharidus ja reklaamimine.

Ametlike ja rutiinsete tegevuste lisamine korruptsioonivastasesse võitlusse hägustab erinevust traditsioonilisemate poliitika mõjutamise vahendite ning mitteametliku ja häiriva tsiviilvastupanu vahel. Selle monograafia liigitus ei hõlma mõningaid Beyerle’i korruptsioonivastaseid meetodeid, et hoida selget piiri ametlike (institutsionaliseeritud) ja mitteametlike (institutsiooniväliste) konfliktide lahendamise vahendite vahel.

Taktikalist toetust – ühekordseid või rutiinseid tegevusi, mis võimaldavad võitlusviisil edu saavutada – ei peeta monograafias relvadeks või vahenditeks, mis on veenmise, sunni või manipuleerimise kaudu otseselt vastasele suunatud. Seda tüüpi toetustegevusi siin ei käsitleta.

Igapäevane vastupanu struktuursele ja institutsionaalsele domineerimisele

Vinthagen ja Johansson (2013), tuginedes teoreetikute Michel Foucault’ ja James C. Scotti töödele, on dokumenteerinud tsiviilvastupanu väheuuritud vormi: igapäevane vastupanu. Nad iseloomustavad igapäevast vastupanu kui „vaikset, hajutatut, varjatut või muud – näiliselt nähtamatut [vastupanu]“.

Nad leiavad, et igapäevane vastupanu, mis võib hõlmata hoiakuid, harjumusi, vestluskäitumist ja tegevusi, on tsiviilvastupanu oluline ja alahinnatud viis. Kasutades lähtealusena Foucault’ teesi „kus on võim, seal on ka vastupanu“, on Vinthagen ja Johansson väitnud, et paljud igapäevategevused ja käitumisviisid kujutavad endast vastupanu jõustruktuuridele – need on peened, sageli tahtmatud või ebaedukad ning sulanduvad tavalisse ühiskonnaellu. Mikro-, varjatud ja peidetud vastupanu meetodid hõlmavad skvottimist, venitamistaktikat, deserteerimist, teeseldud teadmatust või kõrvalehoidumist. Näiteks selle asemel, et korraldada massilist maa okupeerimist, võivad vastased tungida maale aeglaselt. Sõdurite üldstreigi asemel võivad igapäevased deserteerumised või pidev tahtlik bürokraatlik mittetõhusus saavutada sarnase tulemuse, nagu sõjalise võimekuse lõhkumine või aeglustamine.

Scott (1989) kirjeldab varjatud vastupanu nelja kategooriat.

- Igapäevane vastupanu materiaalsele domineerimisele, sealhulgas vargus, kõrvalehoidumine ja venitamistaktika.

- Varjatud vastupanu üleskirjutuste kaudu vastusena alandamisele või häbistamisele. Näiteks lugu kättemaksust, mida on põlvest põlve edasi antud.

- Dissidentliku subkultuuri arendamine, et võidelda ideoloogilise valitsemise vastu selliste võitlusviiside abil nagu toetumine rahvausundile, müütide loomine sotsiaalsest bandiitlusest/kuritegevusest ja klassikangelastest.

- Varjatud vastupanijate otsene mässumeelne tegevus.

Mõned igapäevase vastupanu meetodid kuuluvad selles monograafias tsiviilvastupanu meetodite hulka (skvottimine, vaikimine, allumatus, kuulujuttude levitamine, identiteedi parandamine sooliste tunnustega jne). See monograafia keskendub aga eelkõige võitlusviisidele, millel on sotsiaalsed ja poliitilised eesmärgid ning mis on selgelt vägivallatud.

Võimu lõhkuv (power-breaking) liigitus

Vinthagen (2015) pakkus välja mitu strateegilise vägivallatuse võitlusviisi, mida ta nimetab vägivallatu vastupanu võimu lõhkuvaks komponendiks.

Need võitlusviisid hõlmavad järgmist.

- Vastandumine – suhtlemine hästi toetatud vastuargumentide ja -kujutistega (diskursiivsed strateegiad), mis häirivad võimu propagandat (faktide otsimine, sümboolika, vaenlase piltide tõrjumine vastanduva käitumisega, nt vägivallatu veiderdamine).

- Konkureerimine – alternatiivsete ja konkureerivate vägivallatute institutsioonide loomine (kultuuri-, poliitika- ja majandusvaldkonnas)7

- Koostööst keeldumine olemasoleva süsteemi rollide või funktsioonidega (sh boikotid) ning koostöö tegemine inimestega, kes keskenduvad õiguspärastele ja vastastikustele vajadustele (nt päästetööd looduskatastroofi ajal).

- Taandumine – enda eemaldamine purustavatest võimusuhetest (põgenemine ja vabatsoonide loomine).

- Takistamine – rõhuvate jõusüsteemide protsesside (blokaadid, okupatsioon ja sekkumised) peatamine või ennetamine.

- Ebaõigluse dramatiseerimine huumoriga (eneseiroonia, ümbermääratlemine ja šokeerimine).

Selle liigituse tugevus seisneb selles, et see põhineb paljude vägivallatute kampaaniate ühistel tavadel ja võib seega resoneeruda paljude aktivistide ja kampaanias osalejatega. Vinthageni meetodi kategooriaid esindavad selles monograafias protest ja apellatsioon (hõlmates tema määratletud ekspressiivseid ja dramaturgilisi meetodeid, sealhulgas vastanduvuse meetodeid); koostööst keeldumine ja hoidumine (hõlmates Vinthageni tagasivõtmise ja koostööst keeldumise meetodeid); häiriv sekkumine (võrdväärne Vinthageni takistuse meetoditega) ja loominguline sekkumine (hõlmab tema konkureerimise meetodeid). Vinthageni lähenemine ei ole väga tuntud, kuid see on kasulik vägivallatute võitlusviiside liigitamisel.

Kokkuvõttes põhineb käesolev monograafia Sharpi meetoditel ning võtab üle elemente Ebertilt (vastasseis ja konstruktiivne tegevus), Bondilt (apellatsioon), Kriesbergilt (stiimulid), Blochilt (väljendus koolitusmaterjalide kaudu), Joyce’ilt (digitaalne vastupanu) ja Burrowesilt (loominguline ja häiriv sekkumine) ning täpsustab neid, et esitada ajakohastatud universaalne tsiviilvastupanu võitlusviiside tüpoloogia.

ALLIKAD:

• Ackerman, Peter and Jack DuVall. A Force More Powerful: A Century of Nonviolent Conflict. New York, NY: Palgrave, 2000.

• Bartkowski, Maciej. Recovering Nonviolent History: Civil Resistance in Liberation Struggles. Boulder, CO: Lynne Rienner Publishers, 2013.

• Beyerle, Shaazka. Curtailing Corruption: People Power for Accountability and Justice. Boulder, CO: Lynne Rienner Publishers, 2014.

• Bond, Doug. „Nonviolent Direct Action and the Diffusion of Power“ in Paul Wehr et. al. (eds.), Justice Without Violence. Boulder, CO: Lynne Rienner Publishers, 1994, pp. 59–79.

• Boserup, Anders and Andrew Mack. War without Weapons: Non-violence in National Defense. New York, NY: Schocken, 1975.

• Burrowes, Robert J. The Strategy of Nonviolent Defense: A Gandhian Approach. Albany, NY: State University of New York Press, 1995.

• Cortright, David. Peace: A History of Movements and Ideas. Cambridge, UK: Cambridge University Press, 2008.

• Deming, Barbara. On Revolution and Equilibrium. New York, NY: A. J. Muste Memorial Institute, 1971.

• Ebert, Theodore. Gewaltfreier Aufstand: Alternative zum Bürgerkrieg. (Nonviolent Uprising: Alternatives to Civil War). Hamburg, Germany: Fischer Verlag, 1970.

• Rigby, Andrew. Palestinian Resistance and Nonviolence. East Jerusalem: PASSIA, 2010. Retrieved from: https://www.academia.edu/16293156/Palestinian_ Resistance_and_Nonviolence

• Rigby, Andrew and Marwan Darweish. Popular Protest in Palestine: The History and Uncertain Future of Unarmed Resistance. London, UK: Pluto Press, 2015.

• Schock, Kurt. Civil Resistance Today. Cambridge, UK: Polity, 2015.

• Scott, James. „Everyday Forms of Resistance.“ Copenhagen Papers in East and Southeast Asian Studies, vol. 4, May 1989, pp. 55–56.

• Sharp, Gene. Gandhi as a Political Strategist. Boston, MA: Porter Sargent Publishers, 1979.

• Vinthagen, Stellan. A Theory of Nonviolent Action: How Civil Resistance Works. London, UK: Zed Books, 2015.

VIITED:

1 Ümberpööratud kohtuprotsess – kohtuprotsess, kus süüdistatav võtab endale prokuröri rolli, kes annab kohtu alla seaduse, poliitika või probleemi (Sharp 1973).

2 Antireklaam – reklaami kasutamine õõnestava või algselt ettekavatsemata eesmärgi saavutamiseks.

3 Otsese vägivallatu tegevuse mehhanismid aetakse sageli segi selles monograafias varem kirjeldatud muutuste mehhanismidega. Muutuste mehhanismid viitavad sellele, kuidas vastane reageerib edukale võitlusviisile, taktikale või kampaaniale. Otsese tegevuse mehhanismid viitavad aga alusprotsessidele, mille kaudu tegevuse meetodid toimivad, et mõjutada muutusi konfliktiolukorras.

4 Bond (1994) nimetab veel üht otsese tegevuse mehhanismi: füüsiline jõud. Tavaliselt toimib see koos avaliku sunniga, mis mõjutab vastase tahet. Kuid ilma sunnita toimib see ümberpaigutamise (vastase füüsiline liigutamine), teovõimetuse tekitamise (vastase vigastamine) või kõrvaldamise (vastase tapmine) teel. Sihtmärk on vastase keha, mitte mõistus. Kui vastase liigutamist võib pidada vägivallatuks tegevuseks, siis vastase vigastamist või tapmist ilmselgelt mitte.

5 Sunnimeetodid võivad kasutada vägivaldseid või vägivallatuid ähvardusi ja negatiivseid sanktsioone. Füüsilise sunniga on keha suunatud vastase tahte või meele mõjutamisele. Välja arvatud füüsilise jõu kitsas kasutamine, toimivad kõik otsese tegutsemise mehhanismid sotsiaalse võimu kaudu, st teiste tahte kaudu.

6 Barbara Deming esitab oma raamatus „On Revolution and Equilibrium“ (1971) vägivallatuse kahe käe metafoori: „Ühelt poolt (sümboliseerib käsi, mis on kindlalt välja sirutatud ja ütleb: „Peatu!“) ei liitu ma teie vägivalla ega ebaõiglusega; ma võitlen selle vastu kogu oma olemusega. Ja teiselt poolt (sümboliseerib lahtise peopesaga teiste poole sirutatud käsi) olen ma sulle avatud kui inimene.“

7 Vinthagen kasutab mõistet „konkurents“ sisuliselt võimu vaidlustamiseks, et kajastada elemente sellest, mida Gandhi nimetas konstruktiivseks programmiks. Tema pakutud näide on Kosovo iseseisvusvõitluse eelsest ajast 1990. aastatel, mil kohalike omavalitsuste teenused, nagu prügikoristus ja haridus, korraldati alternatiivse teenusena, konkureerides Serbia ametliku valitsusega.