KAITSELIIDU SUURÕPPUS KUI LAIAPINDSE RIIGIKAITSE HARJUTUS

KAITSELIIDU SUURÕPPUS KUI LAIAPINDSE RIIGIKAITSE HARJUTUS

Möödunud aasta lõpul toimunud Lääne maakaitseringkonna õppuse Orkaan raames kogunesid Pärnumaa omavalitsuste, ametkondade ja kogukondade esindajad, et selgitada välja, millised katsumused võivad neid oodata sõjalise kriisi korral. Rühmatöö eesmärk oli välja selgitada kriisi lahendamiseks vajalikud tegevused ja ressurssid.

Tekst: kolonelleitnant TÕNU MIIL , Lääne MKRi ja Pärnumaa maleva pealik õppuse Orkaan XVI ajal

Stsenaariumi kohaselt oli ette mängitud järgmine olukord:

- täiemahuline sõda käib Läti suunas (Riia). Vene väed on Eesti riigipiiride vahetus läheduses;

- Eesti suuremates linnades on aktiveerunud venemeelsed kogukonnad, kes korraldavad rahutusi;

- kriitilist infrastruktuuri on erinevate rünnakutega rivist välja viidud;

- elektrivarustus on kaootiline;

- erariietes vastase eriüksused on väikeste gruppidena üle riigi laiali;

- väljas on temperatuur -17 °C;

- Eesti toidu- ja kütusevarud on vähenenud/probleemsed;

- inimesed liiguvad riigisiseselt Lääne-Eesti suunas;

- inimesed liiguvad linnadest maapiirkondadesse;

- Kaitseliidu ja Kaitseväe kogu isikkoosseis on hõivatud sõjaaja ülesannetega;

- inimesed ei saa riigist välja, lennujaamad ega sadamad ei tööta.

Sellest lähtuvalt alustasid töögrupid oma tööd ning järgnev on kokkuvõte sellest, mida arutati, kuhu välja jõuti ja milliseid ettepanekuid tehti. Võib tõdeda, et kohalikud omavalitsused ja tsiviilstruktuurid on erinevatest kriisidest õppinud, oskavad olukordi hinnata ning pakuvad välja lahendusi. Samuti osatakse planeerida nii ressursse kui olukordi.

SÕJAOlUKORRAS TSIVIIlElU KORRALDAMISE OHUD JA PROBLEEMID NING NENDE VÕIMALIKUD LAHENDUSED

Praeguses julgeolekukeskkonnas ähvardavad Eestit palju mitmekesisemad ohud kui vaid sõjaline rünnak. Seega ei pea riigi kaitsmiseks valmistuma mitte ainult Kaitsevägi, vaid kõik riigiasutused ja kogu ühiskond.

Tekst: kapten reservis ROMEK KOSENKRANIUS, Pärnu linnapea

Orkaani õppusel peetud arutelu käigus kaardistasid Politsei- ja Piirivalveameti (PPA), Päästeameti (PäA), SA Pärnumaa arenduskeskuse (SAPA) ja Pärnumaa kohalike omavalitsuste (KOV) esindajad järgmised sõjategevuse alguses tsiviilühiskonnas tekkivad võimalikud probleemid ja pakkusid neile võimalikke lahendusi.

1. PÕGENIKUD JA TEISED SÕJATEGEVUSE TÕTTU TEKKIVAD ABIVAJAJAD

- Eesti Vabariigi riigipiiri ületavad sõjapõgenikud: sõltuvalt vaenlase löögisuunast võivad põgenikud saabuda idast ja lõunast, vähem tõenäoliselt Soomest. Nende põgenike hulgas võib olla vaenulikult meelestatud isikuid või vaenlase saadetud isikuid oma sõjaliste eesmärkide saavutamiseks, seega vajavad nad filtreerimist ja rohkem tähelepanu.

- Sisepõgenikud: vaenlase hõivatud aladelt põgenevad Eesti Vabariigi kodanikud. Sõja korral võib neid Pärnumaale saabuda kõige enam.

- Kohalikud abivajajad: pommitamise ja tsiviiltaristu purustuste tõttu hätta sattunud kohalikud elanikud, kes vajavad evakueerimisala ajutiselt (varude täiendamiseks, ajutiseks peavarjuks jne). Ilmselt kõige väiksem kontingent, sest kohalikud elanikud leiavad lahenduse kohapeal iseseisvalt.

Suure hulga (10 000 ja enam) põgenike vastuvõtmiseks puuduvad maakonnas vajalikud ressursid. Eriti külmal aastaajal ei ole võimalik anda põgenikele köetavat peavarju ja vajalikke teenuseid, v.a juhul, kui KOV-id lõpetavad kohalikele elanikele seadusest tulenevate teenuste osutami- se. Soojal ajal on võimalik rajada ajutisi telklaagreid, kuid külma ilmaga ei ole KOV-idel suure põgenikehulga majutamiseks muud võimalust kui sulgeda kultuurimajad, spordihooned, koolid ja lasteaiad nende sihtotstarbelisele kasutusele ja teha neist põgenike ajutised peatuskohad. Seejuures ei jätku selle taristu majandamiseks piisavalt väljaõpetatud personali ning sellised põgenikelaagrid on sõjaaja tingimustes kõige haavatavamad kohad (kütte, vee või elektri katkemine, haigused, vägivallaaktid jne).

Lahendused: vältida suurte hulga põgenike kogunemist maakonda – suunata nad edasi sinna, kuhu nad on kavatsenud liikuda, ja varustada neid liikumisteel kiiresti hädavajalike esmatarbekaupadega. Koordineerida põgenike liikumist Kaitseväe esindajatega. Politseil on vaja korraldada riigipiiri ületavate põgenike filtreerimine, et hoida ära vaenuliku elemendi sisseimbumine Eesti Vabariiki. Selleks on vaja lisaressurssi.

Eesti Vabariigi kodanikest sõjapõgenike seast peaks iga amet (PPA, PäA, SKA jne) pidama arvestust vaenlase hõivatud aladelt saabuvate spetsialistide üle, et suunata nad oma valdkonna ressursi tugevdamiseks. Vaenlase hõivatud aladelt saabujatele on võimalik pakkuda majutust haridus- ja kultuuriasutustesse loodavatesse evakuatsioonikohtadesse, mille korraldab PäA ja KOV. Sealsamas osutatakse tugiteenust kohalikele elanikele, kes on kaotanud peavarju pommitamise tagajärjel või kellele elukohas viibimine on muutunud taristu purustuste tagajärjel võimatuks.

KOV-id saavad mobiliseerida isikuid, kes on valmis vabatahtlikult põgenikke aitama ja jagama neile teistest riikidest saabuvat humanitaarabi. Humanitaarabi jagamine peaks jääma KOV-ide ning Punase Risti jt abiorganisatsioonide korraldada.

2. TARISTU JA ELUTÄHTSATE TEENUSTE TAGAMINE

Riigiasutuste ja KOV-ide võime tagada elutähtsate teenuste toimimist vaenlase pideva rünnaku ajal on piiratud. Toodi välja, et maakonna mõned riigiametid on juba praegu muutunud niivõrd „õhukeseks“, et mobilisatsiooni või inimkaotuste korral võib osa avalikke teenuseid üldse katkeda.

Lahendused: elutähtsa teenuse osutajad (ETO) spetsialistid peavad saama mobilisatsioonist vabastuse ja teatud osa tehnikast peab jääma tsiviilvõimude käsutusse, seadusest tuleneva õigusega tuleb kaasata eraisikutele kuuluvat vara elutähtsate teenuste tagamiseks ja taristu taastamiseks. Nende ressursside kasutamine tuleb koondada sõjaaja tsiviiladministratsiooni kätte.

3. VANDALISM, RÜÜSTAMISED, OMAKOHUS JA VÄGIVALLATSEMINE, MITTEFORMAALSED RELVASTATUD, KUID PATRIOOTLIKULT MEELESTATUD ÜKSUSED

Sõjalise tegevuse ajal ilmnevad sõjaajale iseloomulikud kuriteoliigid. Et politsei ressursid on piiratud ja politsei täidab lisaülesandeid (näiteks riigipiiril täieliku kontrolli taastamine, varude turvamine) kannatab riigis avalik ja õiguskord. Aktiveeruvad isikud, kes püüavad jõuga saavutada paremat varustatust kaupadega, tekivad hangeldamine, rüüstamised ja vägivaldne omakohus. Tihti võivad korratuste initsiaatoriks ja õhutajaks olla vaenlase saadetud isikud. Samuti võib põgenike ja kohalike elanike seas olla isikuid, kes alustavad vägivallatut võitlust Eesti Vabariigi riigikorra vastu ehk saboteerivad riiki mittemidagitegemisega või vastupidi, teevad ebavajalikke ja riigi toimimist koormavaid tegevusi. Nagu on teada Ukrainast, aktiveerusid sõja alguses aktiivsete kodanike relvastatud salgad, kes seadsid üles omaalgatuslikke kontrollpunkte, hõivasid kogukonna jaoks vara ja ressursse või karistasid rüüstajaid omakohtuga: neid peeti kinni, peksti või seoti paljalt laternapostide külge. Võimalik on kuritegevuse suurenemine, millele politseil pole piisavalt jõudu reageerida.

Lahendused: kontrollimatute patriootlikult meelestatud relvastatud üksuste tekke ärahoidmiseks tuleks politseil ja Kaitseliidul teha koostööd ning anda sellistele isikutele võimalus lihtsustatud korras astuda abipolitseinikuks või kaitseliitlaseks. Legaalselt relva omavad isikud on jahimehed, laskesportlased jt elanikud, kelle käitumist on enne relvaloa väljastamist kontrollitud, ning mõistlikum on pakkuda neile võimalust liituda seaduslike struktuuridega lihtsustatud korras ja rakendada neid valveteenistuses – seda just rüüstamise ja vandaalitsemise ärahoidmiseks. See nõuab Kaitseliidult ja politseilt ka sõjaolukorras inimesi (formeerimisüksused), kes jõuaksid sõjaajal selliste isikutega tegeleda ning neid organisatsiooni integreerida.

Hangeldamise, paanika ja marodööride vastu kokkutulnutel häid nõuandeid ei olnud. Soovitatav oleks, et politseil oleks õigus lihtsa menetlusega määrata kohapeal karistus (selleks on vaja üle vaadata seadusaktid), sest kui politsei sellisele kuritegevusele reageerida ei saa või ei suuda, hakkab vohama omakohus.

Ühtlasi hoiatasid politsei ja päästeamet paratamatu eest: sõjaajal ei suudeta reageerida kõigile väljakutsetele või reageerimiskiirus langeb oluliselt. Häirekeskusel on vaja üle vaadata ka sündmuste prioriteetsuse määramise tabel.

Läbi tuleb mõelda vägivallatut võitlust läbiviivate isikute neutraliseerimise strateegia, ilmselt on kõige efektiivsem neid isikuid eirata ja nende eestvedajaid isoleerida.

4. ELANIKKONNA TOIDU JA ESMAKAUPADE TAGAMINE, RESSURSSIDE JAGAMINE

Sõja puhkedes algab paanika ja inimesed hakkavad varusid kokku ostma. Kuivõrd maakonna KOV-id ei tea, millised, kui suured (ja kas üldse?) on riiklikud varud, leiti, et sõjaaja tsiviiladministratsioonil peab olema vajadusel õigus hõivata seaduslikult ja vajadusel jõudu kasutades kaubanduskettide ladusid ning kehtestada normid ja jaotussüsteem esmatarbekaupadele, kütustele ja toiduainetele. Selle sammuga saaks vältida kokkuostupaanikat, vähendada hangeldamise ohtu ning tagada elanikkonna ühtlane varustatus esmatarbekaupade ja toiduainetega.

Lahendus: sõjaaja tsiviiladministratsioonile anda seadusega õigus võtta oma käsutusse kaubanduskettide kaupluslaod Pärnu maakonnas ning kehtestada normatiivid ja kauba jagamise kord elanikele ja põgenikele. Selleks tööks saab rakendada samade kaubanduskettide töötajaid ja vabatahtlikke. Elanikule jääb ka kauba normatiivsel jagamisel maksmiskohustus, ärikahjud hüvitab hiljem riik.

5. KONTROLLIMATUD ENTUSIASTID, EBASELGED ROLLID JA VABATAHTLIKE TÖÖ KORRALDAMINE

Sõjategevuse algus toob kaasa hulga entusiaste ja vabatahtlikke, kes soovivad aidata ja kaasa lüüa. Kui nende tööd ei korraldata, jäävad nad omapead, entusiasm vaibub või kanaliseeritakse meile negatiivse mõjuga suundadesse. Teine probleem on KOV teenistujad, näiteks lasteaedade ja koolide õpetajad, keda saaks rakendada ajal, kui nende põhitöö tegemine ei ole sõjaolukorras võimalik.

Lahendus: vabatahtlike abistajate töö korraldamiseks saaksid omavalitsused kaasata kogukonnakeskused, mis on kogukonna abivajajatele kõige lähemal. Relvastatud või relva kanda soovivaid vabatahtlikke peaks kaasama Kaitseliit (erinevad valveteenistuse ülesanded) või politsei (abipolitsei liinis).

Leidsime, et peaks muutma seadust ja lubama kohalikel omavalitsustel määrata oma teenistujaid sõjaaja olukorras täitma abiülesandeid. Näiteks olukorras, kus kool või lasteaed on sõja tõttu suletud, võiksid kooliõpetajad teha igapäevast tööd evakuatsioonipunktide töötajatena. Samuti peaks seadus lubama KOV-i tööandjal suunata rahuajal töötajaid väljaõppele (näiteks kokku 24 või 48 tundi aastas), et saada vajalik ettevalmistus sõjaajal evakuatsioonipunktis töötamiseks.

6. SÕJAPURUSTUSED JA ELANIKKONNAKAITSE KORRALDAMINE

Sõjalise tegevuse tagajärjel tekivad Pärnumaa suuremates asulates tõenäoliselt sõjapurustused ning elanikel on vaja leida endale varjumiskoht.

Lahendus: aruteludes jõudsime tõdemuseni, et KOV-idel puudub võime sõjapurustusi koheselt taastada ja likvideerida. Ilmselt ei suuda seda kohe teha ka riik. Kohalike võimude tegevus sõjapurustuste korral oleks kahjude piiramine (PäA – tuletõrje), purustusi saanud hoone kommunikatsioonide väljalülitamine, objekti ümbruse koristamine ning lihtne konserveerimine. Pärast sõjategevuse lõppu saab tagajärgede likvideerimist jätkata.

Samuti puudub omavalitsustel ressurss rajada uusi varjendeid. Eelhoiatussüsteem ja elanikkonnakaitse objektide teatav võime tekib riigiameti (PäA) ressursside abil, kuid sõjaolukorras on võimalik teatav hulk sobivaid ruume varjeteks kohandada. Siin võiks anda sõjaaja tsiviiladministratsioonile seadusega õiguse võtta sõjaajal KOV-i valdusesse eraomanike hooneid, mis sobivad tegutsemiseks varjena, või kohustada omanikku sellist hoonet varjena kasutama.

Pärnu ja Pärnumaa oluliseks eeliseks peetakse suurte elamurajoonide vähesust, mis minimeerib õhurünnakutega seotud riske ja kahjustusi.

SAPA tegi ka ettepaneku koostada Pärnu kolledžis teenusedisaini tööna elanikkonnakaitse kontseptsioon, mida pakkuda riigikantseleile.

7. MEDITSIINI- JA HOOLEKANDEASUTUSED

Sõjalise tegevuse käigus kasvab koormus haiglatele ja teistele meditsiiniasutustele. Ilmselt väheneb drastiliselt plaaniline ravi, sest suurem osa meditsiiniressursse läheb kaitseväe teenindamiseks. Heal juhul jäävad elanikele toimima erakorralise meditsiini osakonnad, mis olukorda omakorda destabiliseerib. KOV-id sooviksid saada ülevaadet, milline meditsiiniline abi on elanikele sõjaolukorras võimalik.

Hooldekodud jäävad KOV-ide hallata ja neis osutatakse teenust niikaua, kui see on võimalik. Erandkorras (hooldekodu hävib või muutub kasutuskõlbmatuks) tuleb hooldekodu elanikud anda üle omastele või evakueerida teise asukohta. Oluline on, et hooldekodu töötajaid ei mobiliseeritaks.

8. PÄRSITUD MAJANDUSTEGEVUS

Sõjategevuse tõttu võib põllumajanduses ja tootmises tekkida häireid, mis lõpetavad ettevõtete töö. Nendeks võivad olla töötajate mobiliseerimine, häired logistika- ja tarneahelas, tootmishoonete või seadmete hävimine, energiakatkestused ja -puudus. Sellega kaasneb majanduslangus ja kasvab töötus.

Võimalik lahendus: kaasata tööta jäänud inimesed riigi- ja elanikkonnakaitseliste ülesannete täitmisele.

9. OHT RIIGIKORRALE, DIVERSIOON JA PAANIKA

Need nähtused kaasnevad sõjaajal tsiviilühiskonnaga ja sellega peame arvestama. KOV-id ei saa teha midagi muud, kui informeerida politseid sellistest ilmingutest ning jagada oma kommunikatsioonis kogukonnale sihitud selgitusi.

10. ANDMEBAASIDE, KULTUURI- JA AJALOOPÄRANDI KAITSE

KOV-idel ja riigiasutustel on märkimisväärne andmekogu, mille kaitse rahuajal erineb sõjaaja kaitsest. KOV-id teevad oma andmebaasidest tagavarakoopiaid ja uuendavad andmekaitseprogramme, kuid andmebaasid on haavatavad ja võivad füüsiliselt hävida, kui omavalitsusasutus saab sõjategevuses oluliselt kannatada.

Lahendus: kõik KOV-ide andmebaasid dubleeritakse RIA-s ja kantakse üle mõne meie liitlasriigi serveritesse välismaal. Lisaks vaatavad KOV-id üle omavalitsuste valduses olevad kultuuri-ja ajaloosäilikud ning paigutavad need keldritesse varjule, et vähendada pärandi hävimisohtu.

11. KOMMUNIKATSIOON

Töögrupp leidis, et kommunikatsioon on sõjaolukorras ülioluline ja peab toimima tsentraalselt. Ei ole mõistlik, et iga KOV mõtleb välja oma sõnumeid, vaid sõnumid peaksid tulema riigilt ning sõjaaja tsiviiladministratsiooni ja KOV-ide juhid peaksid neid vahendama. Kasutada tuleks nii traditsioonilist meediat (ajaleht, raadio, teler) kui ka sotsiaalmeediat. Samuti tuleks teha koolitusi, et sotsiaalmeedia ülekanded ei reedaks näiteks meie Kaitseväe üksuste liikumist, äratuntavaid asukohti jne.

12. OLUKORRA JUHTIMINE

Töögrupp leidis, et praegune hädaolukordade jaoks mõeldud kolmetasandiline kriisistaapide süsteem ei ole hea lahendus.

Pakuti välja, et Eesti Vabariigis võiksid sõjaajal olla ühe maakonna territooriumi katvad sõjaaja tsiviiladministratsioonid/ staabid. Osalejate hinnangul peeti regiooni (Eestis 4 regiooni) liiga suureks, et juhtida tsiviilolukorda regiooni tasandil –paljudel KOV-idel kriisikomisjoni/staapi ei ole, pealegi ei lange riigiametite regioonide jaotused kokku. Sõjaaja tsiviiladministratsioon ja selle staap töötaks järjepidevalt ja selle töörutiin sarnaneks sõjalise staabi tööga. Iga maakonna staabi (kokku 15) koosseisu kuuluksid KOV-i esindajad (kes roteeruvad staabitööl), PPA, PäA, KL (CIMIC) ja veel mõne riigiameti esindajad, kellel on selleks ajaks esindatus alles.

Sõjalisele administratsioonile ja selle staabile tuleks seadusega anda eriõigused maakonnas tsiviilelu korraldamiseks vastavalt eeltoodud punktides märgitud olukordadele. Sõjalise administratsiooni juhil ja staabijuhil peab olema võimalikult lai otsustusõigus suunata teenistujaid elanikkonnakaitse töödele, käsutada varasid ja võtta kasutusele eraisikute varasid, piirata liikumist, normida ressursside kasutamist, korraldada ressursside jaotust maakonna tsiviilisikutele, teha koostööd militaarstruktuuridega jne. Samuti koordineeriks staap vabatahtlike tööd, korraldaks välisriikidest humanitaarabi vastuvõttu ja selle jagamist.

Sõjaaja tsiviiladministratsiooni ja staabi liikmetel peaks olema mingigi militaarne ettevalmistus, õigus kanda relva ning vajadusel rakendada tegevusi staabi kaitseks. Staabi asukoht võib olla liikuv, vajaliku varustuse panevad KOV-id, PäA ja PPA kokku ühiselt. Osalejad leidsid ka, et eelnevalt tuleks KOV-idele selgeks teha ka riigi abijagamise süsteem, kes ja mis ulatuses seda korraldab.

Foto: Liina Toome