UKRAINA TÄPSUSLASKMISE ARENG

UKRAINA TÄPSUSLASKMISE ARENG

Eelmises Kaitse Kodus! kirjutasin täpse laskmise tehnilistest põhitõdedest ja ajaloost ning täpsuslaskurite tegevusest ja varustusest jaost brigaadini. Nüüd kirjeldan Ukraina täpsuslaskmise arengut, keskendudes peamiselt sõjale Venemaaga alates kevadest 2014.

Tekst: HEIKKI KIROTAR

Ukraina on meie liitlane ning fakte ja legende täpsuslaskmisest kasutatakse omade toetamiseks ja vastase allasurumiseks. Nii täpsuslaskmine oluliste sihtmärkide pihta kui ka info levitamine täpsuslaskmisest hävitavad tõhusalt vaenlase füüsilist ja vaimset võitlusvõimet.

KUULIHAAVU ON TOTAALSES SÕJAS HARVA

Sõda Ukrainas peetakse peamiselt kaudtulega, mis tekitab üle 90 protsendi kaotustest. Eesti Kaitseväe peaarst kolonelleitnant Targo Lusti ütles eelmise aasta 26. detsembril ajalehes Eesti Ekspress ilmunud intervjuus oma Ukraina kolleegidele viidates, et ukrainlaste kaotustest 91 protsenti on põhjustanud mürsukillu vigastused. Kaotused kuulihaavade ja miiniplahvatuste tõttu on viis ja neli protsenti. Haavatutest sureb 19 protsenti ja ravitakse terveks 81 protsenti. See on sõjas tavapärane, et viiest vigastatust sureb üks ja päästetakse neli.

Ukrainlaste kaotusteks on veebruaris 2023 hinnatud vähemalt sada tuhat inimest, seega on hukkunuid vähemalt 20 000 ja vigastatuid 80 000. Venemaa kaotusi hinnatakse vähemalt kahekordseks, samuti on impeeriumi võitlejate suremus oluliselt suurem, väidetavalt sureb kuni kolmandik vigastatutest Venemaa armees valitseva korralageduse tõttu. Kuni veerand miljonit vigastatut ning 80 000 surnut, nendest vähemalt viis protsenti ehk mitu tuhat kuulihaavadega.

Madalama intensiivsusega lahingutegevuse piirkondades või ajal, kui kaudtuld kasutatakse vähe, on kuulitabamusi suhteliselt rohkem. Varasematel madala intensiivsusega sõjategevuse aastatel 2020 ja 2021 hukkusid pooled ukrainlased vaenlase kuulidest. Näiteks 2021. aastal 65st Donbassi piirkonnas langenud ukrainlasest 29t tabasid vaenlase täpsuslaskurid. Kahtlemata sõdivad ka Ukraina täpsuslaskurid vähemalt sama tõhusalt. Soome kaitsejõududes mõõdeti laservestidega, et 90% tabanud otselaskudest tuli täpsuslaskurite relvadest. Ukraina täpsuslaskurite tekitatud kaotusi vallutajatele võib arvestada tuhandetes. Täpsuslaskurite peamised sihtmärgid on vastase täpsuslaskurid, olulisemate relvasüsteemide meeskonnad, tulejuhid ja ülemad, kelle kaotamine vähendab märgatavalt üksuse võitlusvõimet. Ainuüksi vastase moraali hävitamiseks on oluline usutava täpsuslaskevõime loomine ja hoidmine kõikides tegevuspiirkondades.

ALGUSES OLI SVD JA ALARAHASTAMINE

Meenutame, et täpsuspüss SVD arendati Nõukogude impeeriumis aastatel 1957–1963, asendamaks Mosini vintpüssi 1931. aasta mudeli baasil ehitatud täpsusrelvi, mis olid läbi kulunud. SVD oli ette nähtud maaväe tähtsamates allüksustes rühma täpsuslaskuri relvastamiseks ja relvasüsteemi praktiline laskekaugus oli mõnisada meetrit ehk lasta sai mitu korda kaugemale keskmisest Kalašnikovi automaadiga võitlejast. Seega oli ja on SVD oluline relvasüsteem. Viielasulise salvega poltlukuga Mosinitel oli kolmekordselt suurendav optiline sihik teravatipulise postiga sihtimiseks ja kahe horisontaaljoonega. Selline niitrist on tuntud ka „Saksa posti“ nime all.

SVD võimaldas relvasüsteemi uue neli korda suurendava sihikuga mõõta sihtmärkide kaugusi kiiremini ja täpsemalt ning võtta ennakuid tuhandike skaalaga. Kümnelasulise salvega poolautomaatse relvasüsteemi laskekiirus oli kolm korda suurem, kogenud laskur suutis teha 25 kuni 30 sihitud lasku minutis Mosini kümmekonna vastu. SVD kasutamine ei tähendanud muidugi Mosini vintpüsside kadumist, need lihtsalt korjati ladudesse, korrastati ja anti liitlastele või jäeti ootama, kuni neid uuesti vaja läheb.

Täpsusrelvasüsteemi elueaks loetakse viis kuni kümme tuhat lasku sõltuvalt hoolduse kvaliteedist ning täpsusele esitatud nõuetest, sest relv kulub paratamatult iga lasuga. Kehva hoolduse korral kulub relv mitu korda kiiremini. Üks täpsuslaskur peaks koolituseks ja laskeoskuste harjutamiseks tegema aasta jooksul vähemalt pool tuhat sihitud lasku ehk pidevas väljaõppes kulub täpsusrelv läbi 10 kuni 20 aastaga. Kui mõni relvasüsteem jõuab eeldatud kasutusaja viimasesse kolmandikku, tuleb see ümber ehitada või uue vastu vahetada.

Nõukogude impeeriumis oli Ukraina sõjaliselt oluline piirkond, mille ülesanne oli varustada läände tungivaid horde, seega oli ka allüksuste varustus Ukrainas parem kui impeeriumi kaugemates kolgastes. Ukraina iseseisvumisel augustis 1991 jäi sinna märgatav kogus okupantide relvastust ja varustust, kaasa arvatud Dragunovi täpsusrelvasüsteemid SVD. Mastaapidest arusaamiseks olgu välja toodud, et Ukrainas olnud 180 sõjaväebaasis teenis 1990. aastate alguses kolmveerand miljonit maa-, mere- ja õhuväelast. Relvastuses oli 350 laeva, 1500 lennukit, üle kümne tuhande tanki ja jalaväe lahingumasina ning isegi 1700 tuumarelva. Kokku jäi Ukrainasse maha kaks ja pool miljonit tonni laskemoona ja seitse miljonit relva, mis aastakümnete jooksul müüdi ja hävitati või jäeti lihtsalt roostetama, sest Ukraina enda relvajõud olid mitu korda väiksemad, eri aastatel 150 kuni 200 tuhat sõjaväelast.

SVDd on Ukrainas kõige levinumad täpsusrelvad, v.a eriüksustel. Eriüksused moodustavad relvajõududest protsendi või paar ja neil on alati üksuse ülesande täitmisele rõhuv koolitus ja relvastus ning erivarustus, millest üldvägedes on pilte nähtud ja jutte kuuldud. Eriüksused arenesid omasoodu ja eriüksuse inimesed oma võimetega täitsid eriüksuse ülesandeid, Ukraina üldvägedes „tiksuti“ SVD peal edasi.

Nagu enamikul Nõukogude impeeriumi küüsist pääsenud riikidel, olid Ukrainas ees majanduslikult rasked aastakümned. Kogu Ukraina armee oli suhteliselt halvasti koolitatud ja varustatud ning kaitse-eelarve ebapiisav, sest 23 aasta jooksul ei nähtud riigile tõsiseltvõetavat sõjalist ohtu.

Ukraina sõja alguseks kevadel 2014 moodustasid SVDd lõviosa nii ukrainlaste kui vallutajate kasutada olnud täpsusrelvadest. Lisaks läksid käiku kõik kättesaadavad relvad. Nii lääneliitlaste parimate tehaste omad, nagu brittide Accuracy Internationali ja soomlaste Sako täpsusrelvad Arctic Warfare ja TRG 42, kui ka ladudes seisnud Mosini vintpüssid ja Hiram Maximi kuulipildujad, mis võeti Vene impeeriumis kasutusele 1910. aastal.

TÄPSUSRELVI ON VÄHE JA NEED ON KALLID

Kevadel 2014 alanud Venemaa sissetung paljastas ukrainlaste võitlusvõimetuse nii neile endile kui liitlastele, sest vastane suutis kiiresti ja väikeste kaotustega vallutada suuri maa-alasid. Muidugi hakati sõjaajal kiiresti tegelema väljaõppega ning hankima uusi relvasüsteeme ja erivarustust, kuid aastakümneid tegemata töö ja vähese rahastuse tõttu investeerimata jäänud grivnade tõttu oli lõviosa Ukraina täpsusrelvadest vanad ja kulunud. Täpsusrelvasüsteemide olukord on Ukraina armees viisakalt öeldes keeruline, erinevate relvade loetelu pikk ja relvade hooldus ning eriti sobiva laskemoona logistika kindlasti raske. Näiteks Wikipedia loetleb paarkümmend Ukraina relvajõududes kasutusel olevat täpsusrelvasüsteemi. Mõnda on üksikud sisse ostetud või kingiks saadud relvad, teisi kümmekond ja kolmandaid sadu. Tegelikult on ukrainlastel vaja armee varustamiseks paarkümmend tuhat täpsusrelva, kusjuures paar tuhat võiksid olla kompanii ja pataljoni täpsusküttide käes kaliibrites 300 Winchester Magnum või 338 Lapua Magnum. Sellisel juhul saaks igasse rühma anda kaks või kolm poolautomaatset relva mõnesaja meetri kaugusele laskmiseks ja igasse kompaniisse kaks kuni kolm relvasüsteemi, millega suudetakse tabada ka kilomeetri kaugusele.

Võrdluseks, Eesti Vabariigi algusaastate suurim relvastuse hange Iisraelist 12 000 võitlejale sisaldas 150 poolautomaatset täpsusrelvasüsteemi Galil Snaiper kaliibris 308 Win. Kuuekordse fikseeritud suurendusega optilise sihikuga relvasüsteemiga suudetakse tabada sihtmärki 500 kuni 600 m kaugusele ja anda häirivat tuld kuni 900 m kaugusele. Jalaväekompanii täpsuslaskurite jaos oli tavaliselt kolm või neli lahingupaari, kes tegutsesid kompanii vastutusalas või hajutatud tegevuse korral jagati paarikaupa jalaväerühmade toetuseks. Täpsusrelvi osteti suhteliselt vähe, 1 relvasüsteem 80 sõduri ehk 2 kompanii kohta, sest täpsusrelvad olid ette nähtud ainult jalaväele ja olid suhteliselt kallid. Kui tavalise Galili automaadi hind oli 800 USA dollarit, siis täpsusrelvade eest küsiti viis korda enam ajal, kui keskmise eestlase aastapalk oli paar tuhat dollarit. Ka tänapäeval maksab korralik täpsusrelvasüsteem kümneid tuhandeid eurosid või dollareid, näiteks Sako TRG M10 jaehind on 10 kuni 11 tuhat eurot, millele lisandub vähemalt samas suurusjärgus kulu lisavarustusele.

TÄPSUSRELVI ON VÄHE JA RELVATEHASED ON VÄIKESED

Lääneriigid on hoolimata poliitilisest tahtest ja püüdlustest piisavalt sõjalist abi anda pidevalt olukorras, kus relvasüsteeme ei ole piisavalt, ja sama kehtib ka täpsusrelvade kohta. Napist arsenalist on raske kingitusi teha. Näiteks Saksa maaväe 62 tuhande võitleja varustamiseks täpsusrelvadega on ostetud 1300 poolautomaatset täpsuspüssi kaliibris 7,62 NATO, asendamaks eestlastelegi tuntud G3 perekonna vanemaid täpsuspüsse. Põhimõtteliselt on tegemist jao ja rühma tuletoetuseks sobivate relvadega, mida jätkuks umbes kolmele brigaadile. Lisaks hooldus ning eriti sobiva laskemoona logistika kindlasti relva kaliibrites 300 Win Mag ja 338 Lapua Mag, nende komplekt maksabki kümneid tuhandeid eurosid ja enamik relvi on üksustesse kinnitatud. Sama loogika alusel on Saksamaa otsustanud Ukrainale kinkida paarkümmend lahingutanki olemasolevast kolmesajast ehk kuus protsenti. Kui nad suudaksid loobuda mõnest protsendist täpsusrelvadest, teeks see juba poolsada relvasüsteemi. Meenutame, et seda tüüpi relvasüsteeme vajab iga jalaväekompanii kaks või kolm ehk pataljonis oleks neid kümmekond ja brigaadis kolmkümmend, lisaks paarkümmend relva brigaadi täpsuslaskurite koolis ja lihtsalt hoolduses või varuks.

Relvade ja lahingumoona valmistajad on suhteliselt väikesed ettevõtted. Suurimates töötavad sajad, tavaliselt ainult kümned inimesed. Eesti kaitsejõudude uute automaatide R20 Rahe ja poolautomaatsete täpsusrelvade R20 L valmistajas, USA Iowa osariigi Eldridge väikelinnas asuvas Lewis Machine and Tool Companys ehk LMTs töötab sadakond inimest. Sako relva- ja laskemoonatehases töötab kolmsada inimest, kes suutsid 2021. aastal valmistada 138 000 relva ja 16 miljonit padrunit ehk 400 relva ja 44 000 padrunit iga päev, olles sellega suurim vintpüsside tootja Euroopas.

Ukraina on suur riik, kuid seal tegutsevad ainult üksikud käsirelvade tootjad. Näiteks 1991. aastal loodi Ukraina siseministeeriumi juurde relvatöökoda Fort, mis avas alles seitsme aasta möödudes aastal 1998 Vinnitsa linnas suurema tootmisliini püstolite tootmiseks Ukraina sisekaitseüksustele. Kümme aastat hiljem, 2008. aastal sõlmiti koostöölepe Iisraeli relvatootjaga Israel Weapon Industries ehk IWI ja hakati litsentsi alusel valmistama automaate Tavor, kuulipildujaid Negev ja Eestiski tuntud Galil Snaiperi uuendatud mudelit, mida kõike Ukraina kasutab.

2007. aastal loodi Kiievis relvatöökoda Zbroyar jahi- ja täpsusrelvade valmistamiseks, milles tänaseks töötab juba sadakond inimest. Nende tuntuimad mudelid on poltlukuga Zbroyar-008, mille number 8 tähendab tootmise algusaastat 2008. Sisuliselt valmistatakse seda relva väikeseeriatena vastavalt tellija soovile ja Ukraina armee relvastuses on see relvasüsteem tuntud kui UAR-008. Lisaks toodavad nad mudeleid Zbroyar-15 ja -10. Need on 1956. aastal loodud relvade AR-10 ja AR-15 edasiarendused kaliibrites 7,62 ja 5,56, millest suuremat kasutatakse ka Ukraina relvajõududes täpsusrelvana, 2012. aastast seeriatootmises oleva relvasüsteemi nimi on UAR-10. Seda plaanitakse SVDde asendajaks. Meenutame, et vaja on kümneid tuhandeid relvasüsteeme, samas tootmisvõimalustest saame aimu selle järgi, et 2019. aastal ehk viiendal sõja-aastal said Ukraina relvajõud kokku umbes 600 komplekti kodumaiseid täpsusrelvasüsteeme UAR-10 ja 008. Isegi tootmist märgatavalt suurendades on selge, et täpsusrelvade vahetamisele kulub aastakümneid.

TÄPSUSLASKURITE RELVAD JA ABIVAHENDID

Tegelikult on nii ukrainlased kui liitlased teinud väga palju, et täpsuslaskmise oskusi parandada. 2017 ehk ainult 6 aastat tagasi kaasajastasid ja standardiseerisid ukrainlased oma täpsuslaskuri eriala kursused nii, et igas brigaadis koolitatakse jao ja rühma täpsuslaskureid sama tunniplaani alusel. Kasutatakse liitlaste koolitajaid ja saadetakse ukrainlasi liitlaste juurde täpsuslaskmist treenima. Annetatakse täpsusrelvi ja erivarustust ning täiendatakse olemasolevaid relvasüsteeme täpsuslaskmiseks. Näiteks eestlastelegi hästi tuntud Ameerika poolautomaatseid vintpüsse M14 kaliibris 7,62 NATO on kingitud ja ümber ehitatud.

Täpsuslaskmine Ukrainas on peamiselt aju- ja varitsusjaht inimestele. Tegevus keerleb küsimuse ümber, kui kiiresti suudetakse sihtmärk leida, kui täpselt kaugus mõõta, tuletada kuuli lennukaar ja sihtmärk hävitada. Suur osa lahingutegevusest toimub asulates, kus on oluline suuta lasta kiiresti ja piisavalt täpselt ning seejärel positsiooni vahetada, et mitte jääda vastase raskerelvade tulelöögi või vasturünnaku alla. Agressori taktika on ukrainlaste positsioonidele pealejooksmine inimmassiga, sellise rünnaku mahasurumiseks on vaja osata lasta kiiresti, palju kiiremini kui võimaldab poltlukuga ja mõnelasulise padrunisalvega täpsuspüss. Täpsuslaskur peab suutma teha sihitud laske iga kahe või kolme sekundi tagant, paarikümnelasuline padrunisalv tühjeneb minutiga ja neid tuleb kaasas kanda nii palju kui jaksab. Vanamoodsaks optilise sihikuga kauguse mõõtmiseks ja sihikule kauguse- ning tuuleparanduste kruttimiseks on liiga vähe aega.

Olen varasemates Kaitse Kodudes! kirjutanud sihikusüsteemidest, mis võimaldavad laserkaugusmõõdikuga mõõta täpselt sihtmärgi kauguse ja liigutavad isegi laskuri vaateväljas oleva niitristi vajalikku kohta. Lisaks on optilistes sihikutes kasutatavale laskemoonale sobivad abisihtimispunktid ehk „kuusepuud“, millega näiteks 100 m kaugusele sisse lastud relvaga saab kiiresti muuta sihtimispunkti. Inglise keeles kutsutakse seda BDC ehk bullet drop compensator, sisuliselt on ballistikaprogrammiga arvestatud, kui palju on vaja sihtmärgist üle sihtida teadaolevale kaugusele tabamiseks. Sellistele sihtimissüsteemidele ja nendega harjutamisele tulebki panustada. Lisaks peab täpsusrelval olema summuti. Asjatundmatud räägivad tihtipeale, kuidas täpsuslaskuri positsioon tuvastatakse lasu suudmeleegi järgi. See ei ole õige. Tegelikult on suudmeleek eestpoolt näha ainult sekundi murdosa väikese heleda täpina ja selle märkamiseks on vaja vaadata täpselt laskuri relva täpselt lasu toimumise hetkel. Täpsuslaskureid õpetatakse kasutama varjatud positsioone ja tulistama ootamatult, seega ei ole see teooria usutav. Hoopis suurem on oht, et laskuri positsioon tuvastatakse pärast lasku püssirohugaasidest laiali lennanud sodipilve järgi. Summuti aeglustab oluliselt relvarauast kuuli järel väljapaiskuvaid püssirohugaase ja vähendab oluliselt laialilennanud sodipilve. Ukrainlaste uuematel täpsusrelvadel on näha korralikud optilised sihikud, kasutatakse laserkaugusmõõdikuid ning summuteid, samuti öise nägemise seadmeid ja termokaameraid, mis võimaldavad vastast leida ja hävitada ka hämaras ja pimedas. Tuule ja õhutemperatuuri mõõtmiseks kasutatakse kaasaskantavaid ilmajaamu. Kõik need lisaseadmed on olulised, et ukrainlased saaksid edukalt hävitada maale tunginud vastast.

Kõige olulisem on aga pidevalt harjutada olemasolevate vahenditega, et nii sihtmärgi otsimine kui kauguste hindamine ja kiire laskmine relvasüsteemi praktilise laskekauguse piires toimuks kiiresti ja sujuvalt!