LAEVADE POMMITAMISE MÄNGUNUPUD EHK SÕJALAEVADE TÜÜBID 4. LENNUNDUSLAEVAD – II MAAILMASÕJA SUURIMAD VÕITJAD

LAEVADE POMMITAMISE MÄNGUNUPUD EHK SÕJALAEVADE TÜÜBID 4. LENNUNDUSLAEVAD – II MAAILMASÕJA SUURIMAD VÕITJAD

Lennunduse ajaloo alguseks peetakse 1903. aastat. Natuke üle kümne aasta hiljem kasutati neid juba aktiivselt lahingutegevuses. Seda nii maal kui merel.

Tekst: nooremleitnant GRIGORI GAVRILOV, EML Sakala operatsiooniohvitser

Kuna lennukid olid toona väga kerged ning õhku tõusmise kiirused väikesed, siis piisas sellest, kui suuremate laevade, näiteks ristlejate ja lahingulaevade pardale ehitati väikesi platvorme luurelennukite õhkutõusmiseks. Lennuk maandus laeva kõrvale vette ja tõsteti pardale kraanaga.

RISTLEJAST LENNUKIKANDJAKS

Maailma esimene lennukikandja HMS Furious alustas oma elu lahinguristlejana, kuid veel ehitusjärgus eemaldati selle vöörikahurid ja nende asemele ehitati poole laeva ulatuses lennutekk ja angaar kümnele lennukile. Sama laev jõudis osaleda ka esimeses maailmasõjas, saates oma lennukeid 1918. aasta suvel pommitama sakslaste tsepeliinide baasi. Sellele vaatamata olid ainsad riigid, kes tõsiselt asusid seda uut laevatüüpi enne teist maailmasõda arendama, Suurbritannia, Ameerika Ühendriigid ja Jaapani keisririik.

Kui esimesed lennukikandjad olid ümber ehitatud ristlejad, matkelaevad või kaubalaevad, siis 1930ndate lõpuks olid teenistuses juba teise põlvkonna lennukikandjad äratuntavate tunnusjoontega, nagu lennutekk terve laeva ulatuses, ühele küljele nihutatud sild, aurujõul töötavad katapuldid lennukite õhku tõusmise abistamiseks, konksu-ja-vaieri süsteem maandumiseks ning tõstukid lennukite ja relvade toomiseks angaarist lennutekile.

Teise maailmasõja algusaastatel kuulusid Briti parimad lennukikandjad Illustrious-klassi, mis oli veidi väiksem kui Vaikse ookeani riikidel ja kandis märgatavalt väiksemat lennusalka – napilt üle 30 lennuki. Põhjus oli tugevamas soomustuses. Samal ajal suutsid Ameerika Essex- ja Jaapani Shokaku-klassid pardale võtta umbes 90 lennukit, kuigi olid mõõtudelt vaid veidi suuremad.

Essex-klassi lennukikandjaid ehitati kokku 24, kuid isegi seda oli maailmasõja lahingutandri jaoks vähe. Lisaks neile ehitati ka nn eskort-lennukikandjaid, mille ülesanne oli konvoide kaitse õhu- ja allveerünnakute eest. Arvukaim esindaja oli Casablanca-klass, 10 000 t veeväljasurvega ja pelgalt 27 lennukiga alus.

Ameerika ehitas sõja jooksul kokku 151 lennukikandjat, üle 120 nendest olid eskort-lennukikandjad. Suurbritannia sõjaaegne majandus võimaldas aga ehitada ainult nn kergeid lennukikandjaid, mis olid paremate omadustega kui eskort-lennukikandjad, kuid Essexitest väiksemad, kandes umbes 40 lennuki suurust lennusalka. Kokku oli sõja ajal eri ehitusjärgus 20 laeva klassidest Colossus, Majestic ja Centaur, kuid väga vähesed nendest jõuti valmis ning suurt rolli nad toonases konfliktis ei etendanud. Pärast sõda müüdi mitmed neist Kanada, Austraalia, India, Argentiina, Brasiilia, Madalmaade ja Prantsuse merevägedele, kus nad teenisid veel kümneid aastaid.

REAKTIIVLENNUKITE AJASTU

Külma sõjaga saabus reaktiivlennukite ajastu ning lennukite kaal ja kiirus kasvasid sedavõrd, et ilma katapuldi ning konksu-ja-vaieri süsteemita ei olnud lennuoperatsioonid enam võimalikud. Ühtlasi hakati sel perioodil ehitama lennukikandjatele lennutekke, mille maandumiseks mõeldud osa oli laeva keskjoonest veidi nihkes, võimaldades lennukitel samaaegselt vööriosast õhku tõusta ja ahtriosas maanduda. Seda oli tarvis näiteks selleks puhuks, kui maandumine ebaõnnestus, st lennuki konks ei haakunud pidurdustrossiga, siis võis lennuk minna uuele ringile. Teise maailmasõja aegse sirge lennutekiga kandjatel võis nurjunud maandumine lõppeda ahelavariiga ja tulekahjuga lennutekil.

1955. aasta oktoobris võeti Ameerika mereväe teenistusse esimene nn superlennukikandja USS Forrestal. Selle veeväljasurve ületas 80 000 t ja pikkus 320 meetrit, mis tegi sellest ajaloo suurima laeva. Laev oli võimeline toetama üle 70 modernse reaktiivlennuki operatsiooni, lennusalgas olid nii õhutõrjehävitajad kui ka luure- ja eelhoiatuse, allveelaevavastased ja ründelennukid. Viimased suutsid kanda pardal muu hulgas ka tuumarelvi. Ometi oli nimetatud lennukikandjal üks suur puudus – laeva katlad põletasid fossiilkütust, mis võttis palju ruumi ja sai kiiresti otsa. Lahendus saabus 1961. aastal USS Enterprise’iga, mis oli tuumajõuajamiga.

Tänapäeval superlennukikandjad on endiselt Ameerika Ühendriikide pärusmaa. Nende valduses on 10 Nimitzklassi ja üks uhiuus Gerald R. Ford klassi laev, viimane peaks tulevikus Nimitzid üks ühele välja vahetama. Mõlemad laeva klassid on tuumajõuajamiga ja oma 100 000 t veeväljasurve juures ajaloo võimsamad sõjalaevad, mille lennusalga löögijõud ületab paljude riikide õhuväevõime.

Suurbritannia mereväe jõud seevastu hääbus järsult pärast teist maailmasõda ning 1970ndateks langetati otsus loobuda tavapärastest lennukikandjatest. Abi saabus ootamatult Hawker Siddeley Harrier püstistardi lennuki näol. Algupäraselt oli see lennuk mõeldud õhuväele, kuid Briti mereväe arvates võis seda kasutada ka väga väikeste lennukikandjate pardalt. Lennuki õhkutõusu abistamiseks paigutati lennukikandja vööri ülespoole kaldega nn trampliin ning kuna lennuk maandus vertikaalselt, jäi ära nii katapuldi kui ka pidurdusvaieri vajadus. Nõnda sündis Invincible-klass, 20 000 t veeväljasurve ja 210 meetri pikkuse juures üsna tagasihoidliku suurusega modernsed lennukikandjad.

Trampliini ja püstistardiga lennukitega varustatud kerge lennukikandja mõte aga levis võrdlemisi laialdaselt üle maailma. Need võeti kasutusele nii Briti, Hispaania, Itaalia, Tai, India kui Ameerika Ühendriikide merevägedes. Harrieri järglane on Lockheed Martini F-35B, mis ohtra alusetu kriitika kiuste on üks ajaloo parimaid hävituslennukeid. Ilmselt tänu sellele kasvab maailmas ka nende riikide hulk, kelle mereväes on üks või kaks kerget lennukikandjat.

Nõukogude Liidus olid meresõja teooriale üsna omapärased vaated, seetõttu ei olnud lennukikandjate ehitamine pikka aega päevakorras. Ametlikult olid Nõukogude Liidu lennukikandjad „lennukeid kandvad ristlejad“ ning suurim erinevus lääne koolkonnast seisnes selles, et lisaks lennukitele olid laevad raskelt relvastatud ka „tavapärase“ relvastusega. Sellisest kontseptsioonist loobuti läänes juba teise maailmasõja ajal, sest see ühendab laevas kahe erineva tüübi halvemad pooled – pardarelvade ja lennukite kasutamine nõuab tihti erisugust taktikat, laeva

eripalgelised süsteemid nõuavad rohkem hooldust ning ei pardarelvade kogus ega lennusalga suurus ei vasta laeva veeväljasurve ja meeskonna arvu suhtelisele suurusele. Seetõttu võib Nõukogude lähenemist lennukikandjatele pidada ebaõnnestunuks, mida ilmestab hästi asjaolu, et nii India kui Hiina Rahvavabariik, kelle lennukikandjad on olnud Nõukogude juurtega, liiguvad lääne puhtatõuliste lennukikandjate poole.

KOPTERIKANDJA

Lennukikandja eriliik on kopterikandja. Nagu nimest võib järeldada, on selle laevatüübi põhiline relvasüsteem helikopter. Kõige tihedamini on neid kasutatud allveelaevatõrjel või dessantoperatsioonide toetamiseks.

Allveelaevatõrje kopterikandjad ei olnud sugugi levinud laevatüüp, enamasti olid need teise maailmasõja aegsed lennukikandjad, mis sobitati selleks ülesandeks riikides, kel ei jätkunud ressursse reaktiivlennukite ülalpidamiseks. Ometi leidus ka maid, kes ehitasid uusi helikopterikandjaid. Näiteks Itaalia merevägi eksperimenteeris kolme helikopteriristlejaga klassides Andrea Doria ja Vittorio Veneto. Laeva vöör oli tavalise raketiristleja oma, aga ahtris oli avar lennutekk ja angaar. Kõik kolm võisid mahutada neli helikopterit, mis reeglina olid mõeldud allveelaevatõrjeks.

Helikoptereid hakati mereväes kasutama kohe pärast selle lennuvahendi sündi. Allveelaevatõrje helikopter suudab kanda nii sensoreid kui relvi. Tavaliselt on pardal vintsiga veesatav aktiivne sonar või nn sonopoid – veesatavad akustilised sensorid, mis edastavad vee all kuuldu kopterile ja sealt raadiosaatja abil edasi laeva. Kui allveesihtmärk on avastatud, võib kopter rünnata ka torpeedodega. Tänapäeva allveetõrjekopter suudab tuvastada ka allveelaeva liikumisest tingitud magnetvälja muutuse ning väidetavalt leida „nuusutades“ isegi diisel-elektrilise allveelaeva heitgaase.

Itaallastest veidi kaugemale läks Nõukogude Liit, kes ehitas veel suuremaid, 15 000 t veeväljasurvega Moskva-klassi kopterikandjaid, mille lennusalk oli tervelt 14 helikopterit. Nendegi laevade põhiülesanne oli allveelaevatõrje, kuid laeva peetakse üldiselt ebaõnnestunuks kehvade lennusalgatoetuse ja meresõidu omaduste tõttu. Ka Prantsusmaa mereväel oli üks helikopterikandja, Jeanne d’Arc, kuid seda kasutati enamasti väljaõppeks, mitte muuks.

Tänapäeval võib kopterikandjate traditsiooni edasikandjaks pidada Jaapanit. Nüüdseks juba maha kantud Haruna ja Shirane klasside kolme allveetõrjekopteritega hävitajate sugupuud jätkavad oluliselt suuremad, puhtalt kopterioperatsioonidele üles ehitatud Hyuga- ja Izumo-klassi „helikopter-hävitajad“. Mõlemad klassid on esindatud kahe laevaga ning vähemalt üks Izumo ehitatakse lähiajal ümber täisväärtuslikuks kergeks lennukikandjaks.

Helikopterite teine leivanumber mereväes on dessantoperatsioonide toetamine. Kopteritega dessantlaevu on maailmas oluliselt rohkem, aga nendest juba sarja järgmises osas.

Kui rääkida laevatüüpidest, siis Teise maailmasõja suurim kaotaja oli lahingulaev ja suurim võitja lennukikandja. Just lennukikandja nihutas lahingulaeva troonilt. Õhujõud, sh lennukikandjate pardalt, mängisid olulist rolli Saksa ja Jaapani allveelaevade hävitamisel. Külma sõja esimestel tuumahulluse aastakümnetel oli strateegiline tuumaallveelaev korraks tõusmas laevatüüpide seas liidrikohale, kuid globaalne tuumasõda jäi õnneks pidamata. Seevastu arvukates konventsionaalsetes konfliktides, mis lahvatasid üle maailma, oli jõu kuvamine merelt maale kogu aeg päevakorral. Ja selle juures on lennukikandja endiselt asendamatu, mistõttu peab iga kõrgliigasse pürgiv merevägi tänapäevalgi hankima endale vähemalt ühe tõsiseltvõetava lennukikandja.