KELLELEGI EI MEELDI RELVASTATUD MISJONÄRID EHK KAS PUTIN VALLANDAB KOLMANDA MAAILMASÕJA

KELLELEGI EI MEELDI RELVASTATUD MISJONÄRID EHK KAS PUTIN VALLANDAB KOLMANDA MAAILMASÕJA

Lääne ülesanne on kindlustada Putini lüüasaamine Ukrainas, kuid takistada ka konflikti laienemist Ukraina piiridest väljapoole – Taiwanile, Koreasse, Iraani, Balti riikidesse või Venemaa kodusõjaks.

Tekst: KADRI PAAS , ajaloolane ja sisejulgeoleku asjatundja

Märkimisväärselt lihtne on näha, kuidas Venemaa presidendi Vladimir Putini sissetung Ukrainasse võib viia laiema rahvusvahelise konfliktini. Hiina võib otsustada, et läänest Ukrainasse tarnitud Leopard-tankid ja jutt hävitajate saatmisest on kallutanud argumendid Putini relvastamise kasuks. See võimalus on piisavalt reaalne, kuna USA välisminister Anthony Blinken hoiatas Hiina välisministrit Wang Yi’d hiljutisel Müncheni julgeolekukonverentsil „tõsiste tagajärgede“ eest. Wang Yi oli parasjagu teel Moskvasse, et kohtuda Putiniga.

Hiina võib ka otsustada kasutada lääne keskendumist Ukrainale ära Taiwanile tungimiseks. Praegu on tõenäoline, et Peking ootab ära Taiwani 2024. aasta valimiste tulemuse. Selleks ajaks võib olla valminud rohkem amfiibdessantlaevu. Kuid need arvestused võivad igal ajal muutuda. USA-Hiina suhete kiire halvenemine, mille põhjustas USA õhuruumi sisenenud väidetav hiinlaste luureõhupall, on selline kõrvaline teema, mis võib, kõlagu see kui tahes ebamõistlikult, kaalukaussi kallutada, nagu ka USA esindajatekoja uue spiikri Kevin McCarthy võimalik visiit Taiwanile.

Samal ajal jätkab Venemaa välisminister Sergei Lavrov visiite ja levitab edukalt oma narratiivi Lääne agressioonist. Hiljuti käis ta Aafrikas, kus Venemaa mõju on olnud suurim pärast aegu, mil Nõukogude Liit 1970. ja 1980. aastatel toetas vabastusliikumisi. Ukraina sõjast tingitud kõrged väetisehinnad on Aafrikat kõvasti raputanud. Lääne mõju loovutamine kogu kontinendil Venemaale ja Hiinale kujutab endast läänele igatahes teravat ohtu.

RELVASTATUD MISJONÄR

Päev enne Venemaa sissetungi Ukrainasse tundus paljudele vaatlejatele ebarealistlik, et Putin hakkab päriselt keset Euroopat sõda pidama. Paljud ei osanud kujutleda, et Kremli peremees on Prantsuse riigimeest ja revolutsionääri Maximilien Robespierre'i tsiteerides „relvastatud misjonär“.

Robespierre ütles 1792. aastal: „Kõige ekstravagantsem idee, mis võib poliitiku peas juurduda, on usk, et pruugib vaid ühel rahval võõrale rahvale kallale tungida, kui too võtab vastu tema seadused ja põhiseaduse. Kellelegi ei meeldi relvastatud misjonärid ning esimene nõuanne, mille loodus ja arukus annavad, on tõrjuda neid tagasi kui vaenlasi.“

Kallaletung Ukrainale oli Putini kolossaalne viga. Sõda nõrgestas oluliselt Venemaad, tugevdas NATO suurriikide positsiooni Ameerika Ühendriikide juhtimisel ja lõi ühtsema, rahvuslikult palju teadlikuma Ukraina, kui see oli enne sõda.

Putini Venemaa keeldub hääbuva jõuna aktsepteerimast omaenda kehtestatud majanduslikke ja sõjalisi reegleid. Kallaletungiga oma väiksemale naabrile viskas Venemaa lääneriikidele kinda. Kreml häiris sihilikult rahvusvahelist süsteemi, mille eesotsas on Ameerika Ühendriigid. Samuti püüdis ta kehtestada oma hegemooniat Ukraina ja kaudselt suure osa endise Nõukogude Liidu üle.

Kuid Venemaa ebaõnnestumine Ukraina legitiimse valitsuse mahavõtmisel inspireeris ukrainlaste kangelaslikku vastupanu. Kremli käitumine osutus katastroofiliseks näiteks sellest, mida võiks nimetada „imperialistlikuks ülekaaluks“ – kui riik üritab laieneda või kontrollida teisi riike üle oma võimete.

PUTIN JÄLJENDAB ORBANIT

Venemaa on nüüdseks nõrgenenud, temast on saanud isoleeritud paariariik, mida nähakse ohuna demokraatiale ja reeglitel põhinevale liberaalsele rahvusvahelisele julgeolekusüsteemile. Putini sõim lääneriikide aadressil on arenenud kaebustest NATO laienemise pärast lääneriikide kultuuri ründamiseni.

President Putin pidas tänavu veebruaris Vene Föderaalassambleele Ukraina invasiooni aastapäeva eel avaliku kõne. Putin rääkis, et Venemaad ähvardas Kiievi poolt viha ja natsioht. Vene president süüdistas Vene-Ukraina sõja algatamises lääneriike, millele Putin pidi enda sõnul sõjaliselt vastama. Venemaa olla püüdnud Donbassi konflikti rahumeelselt lahendada, aga pahad lääneriigid ei võimaldanud Kremlil rahutuvi mängida. Samuti süüdistas Putin lääneriike sooneutraalse jumala idees, samasooliste abielus ja lokaalse konflikti laiendamises üleilmseks.

Vähe sellest, Kremli peremees ähvardas ka oma naaberriike, keda ta ei ole veel sõjaliselt rünnanud. Putin teatas, et kui Ukrainale antakse pikema ründeulatusega relvi, siis peab Venemaa oma piirid selle võrra kaugemale nihutama. Kremli esindaja Dmitri Peskov kinnitas enne Putini kõnet, et sõda Ukrainas on eluline küsimus nii Vene inimeste jaoks kui Putini jaoks isiklikult. Sellega anti mõista, et tapatalgutest ei ole mingit taganemisteed.

Nagu viimasest suuremast kõnest näha, kasutab Putin retoorikat, mis sarnaneb äravahetamiseni Ungari peaministri Victor Orbáni ja Itaalia paremäärmusliku juhi Giorgia Meloni kõnepruugiga. Nagu nemadki, kritiseerib Putin ohjeldamatult liberaalseid ja demokraatlikke väärtusi ning tavasid. Tundub, et uus „Internatsionaal“, mis on liberaalsele läänele sama kurjakuulutav kui Kommunistlik Internatsionaal, moodustub autoritaarsetest riikidest, mille üks veduritest on Venemaa.

Ukraina sõja tembeldamine kultuurivõitluseks ja/või kultuurirevolutsiooniks, ida ja lääne maailmakorra vaheliseks sõjapidamiseks kõlab Vene meedias vahetpidamata ja süstemaatiliselt, et mobiliseerida Putini rahvast ja masside kõige arhailisemaid hirme. Uudisteks maskeeritud propaganda ja sotsiaalmeediapostitused kujundavad igapäevaselt tavaliste venelaste tõekspidamisi sõjast.

SÕJA MAJANDUSLIK HIND

Samal ajal on sõda läinud tohutult kalliks maksma ka ukrainlastele. Ukraina majandusele tekitatud kahju on olnud laastav, ja mitte ainult riigi taristule ning kõige tootlikumatele tööstusharudele tekitatud ulatusliku kahju tõttu. Kiievi majanduskooli hinnangul on sissetungi tõttu tekkinud kahju suurus jõudnud 137,8 miljardi dollarini. See hõlmab 344 silla, 440 haridusasutuse, 173 haigla ja sadade tuhandete kodude täielikku hävitamist, samal ajal kui paljud teised hooned on saanud ulatuslikke kahjustusi.

Terasetööstus, mis enne sõda moodustas kolmandiku kogu Ukraina ekspordist ja oli üks riigi suurimaid tööandjaid, varises 2022. aastal kokku. Terasetootmine vähenes eelmisel aastal üle 70% ega suuda lähitulevikus saavutada sõjaeelset taset. Üks suurimaid terasetehaseid, Mariupolis asuv Azovstal hävis täielikult.

Paljudes teiste tehaste tootmine on piiratud. Näiteks ArcelorMittali terasetehas Krõvij Rihis moderniseeriti hiljuti viie miljardi dollari eest, kuid töötab ainult 25% võimsusega kroonilise energiapuuduse ja logistikaprobleemide tõttu, sest toodangut ei saa enam meritsi eksportida. Seda tuleb vaadelda seoses asjaoluga, et pool Donbassist, Ukraina tööstuse südamest, on juba 2014. aastast saadik Venemaa poolt hõivatud.

Ka põllumajandustoodang, Ukraina teine peamine ekspordiartikkel, on oluliselt vähenenud. 26% haritavast maast on kas kaotatud või kahjustatud või mineeritud. Selle tulemusel vähenes 2022. aasta nisu- ja päevalillesaak võrreldes eelmise aastaga 40% ja 2023. aastal on oodata toodangu jätkuvat vähenemist. Riigis, mis oli „maailma leivakorv“ – eksportis enne sõda piisavalt vilja, et toita 400 miljonit inimest üle maailma –, annab Maailma Toiduprogramm nüüd igakuiselt toiduabi kolmele miljonile inimesele. Hinnanguliselt kannatab umbes 35% Ukraina elanikkonnast nälga.

Ligikaudu 47% Ukraina ettevõtetest on tegevuse lõpetanud, millega kaasnes maksulaekumiste järsk vähenemine ajal, mil kaitsele tuleb kulutada oluliselt rohkem. Muude tagajärgede hulka kuulub ka reklaamituru kokkuvarisemine, ilma milleta on meediaväljaannete ellujäämine raskendatud.

Pärast COVID-19 pandeemiat kasvas Ukraina majandus, kuid 2022. aastal vähenes SKT 30%, sõltudes nüüdseks vähemalt 3–4 miljardi USA dollari suurusest igakuisest välisest eelarvetoetusest. Kui jänkid ei aitaks ukrainlasi rahaliselt, ei oleks riigis võimalik välja maksta palku ega pensione.

ELU SÕJATSOONIS

Lennureiside tühistamine ja katkestamine on muutunud tavapäraseks. Igasugune rahvusvaheline liikumine nõuab pikki reise, suuresti läbi Poola. Enamikus linnades, sh Kiievis käivad inimesed endiselt tööl ning kauplused ja restoranid on avatud, kuid kõigile kehtib liikumiskeeld kell 23.00–5.00. Energia säästmiseks on tänavavalgustus välja lülitatud, nii et on õudselt pime ja vaikne.

Õhutõrjesireenid – neid kuuldakse nüüd juba spetsiaalse mobiilirakenduse abil – ja sellega kaasnev ukrainlaste õhutõrjetuli on nii sagedased, et paljud inimesed on muutunud nende suhtes immuunseks ega vaevu oma maa-alustesse varjenditesse minema. Kuid droonid ja raketid pääsevad aeg-ajalt õhutõrjest läbi ja tapavad jätkuvalt tsiviilisikuid nende kodudes. Nagu hiljuti Dnipro linnas, kus sai tabamuse üheksakorruseline kortermaja, hukkus 46 inimest, vigastatuid oli 80 ja 400 jäi kodutuks.

Drooni- ja raketirünnakud põhjustavad ka elektrikatkestusi ning kütte- ja veepuudust, sest sihilikult on sihtmärgiks võetud kriitiline energiataristu, millest 50% on kahjustatud, hõivatud või hävitatud. Rindele lähemal, näiteks Hersonis, peavad inimesed iga päev taluma venelaste süstemaatilist pommitamist.

Elu sõjapiirkonnas on tavalistele ukrainlastele koormav. Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel on umbes 10 miljonil inimesel vaimse tervise häirete risk (stress, ärevus, depressioon, traumajärgne stressihäire vm), samuti suureneb uimastite tarbimisrisk.

Kuna miljonid inimesed on sunnitud oma kodudest lahkuma, on nende igapäevaelu tugevalt häiritud. Eriti haavatavad on lapsed, kuid ka sõdurid, kes kannatavad unetuse, paanikahoogude jt järelmõjude all. Ukraina äsja asutatud seni ainsa sõjaväelaste posttraumaatilise stressi rehabilitatsioonikeskuse direktor ütleb, et selliseid asutusi oleks vaja sada.

Need, kes praegu asuvad Venemaa okupeeritud territooriumil, on tunnistajaks Ukraina identiteedi hävitamise katsetele. Kõik käib täpselt nii, nagu tehti pärast 2014. aastat okupeeritud Donbassis ja Krimmis. Ukrainakeelsed sildid on asendatud venekeelsetega. Tänavanimed on uuesti saanud sellisteks nagu Nõukogude Liidu ajal. Näiteks Mariupolis nimetati Rahu avenüü ümber Lenini avenüüks. Samuti võtavad okupandid maha Ukraina ajaloolisi mälestusmärke, nende hulgas holodomori, Stalini korraldatud ukrainlaste sihiliku surnuksnäljutamise meenutuseks püstitatud mälestusmärgid.

Ent mis eriti hirmuäratav, Venemaa on loonud ulatusliku 43 laagriga võrgustiku Ukraina laste „ümberkasvatamiseks“. Yale’i rahvatervise kooli humanitaaruuringute labor tuvastas, et vähemalt 6000 last, kuid tõenäoliselt oluliselt rohkem, on läbinud Kremlimeelsed programmid, mille eesmärk on muuta Ukraina lapsed venemeelseteks ja -keelseteks. Veel sajad lapsed on Venemaale lapsendatud.

SÕJA DEMOGRAAFILINE HIND

Venemaa sissetung vallandas Euroopa suurima pagulaskriisi pärast Teist maailmasõda. Hinnanguliselt kaheksa miljonit Ukraina põgenikku on praegu väljaspool oma riiki ja veel viis miljonit on riigisiseselt ümberasustatud. Lühiajaliselt on see põhjustanud raskusi ja ebakindlust, eriti paljudele naistele ja lastele (alla 60aastastel meestel ei ole lubatud riigist eriloata lahkuda). Pikemas perspektiivis aitab see väljaränne tõenäoliselt kaasa Ukraina juba olemasoleva demograafilise kriisi süvenemisele.

Alates iseseisvumisest 1991. aastal on Ukraina rahvaarv vähenenud 51 miljonilt hinnanguliselt 43,5 miljonile (koos okupeeritud Donbassi ja Krimmiga). Samuti on elanikkond vananenud: sündimus on aastaid olnud madal ja 2021. aastal oli vaid 1,16, mis on maailmas üks madalamaid näitajaid (asendusmäär on 2,1). Seega on pagulaste koju naasmine riigi pikaajalise majandusliku taastumise seisukohalt kriitilise tähtsusega.

Paljud on juba tagasi läinud ja teised on teatanud, et teevad seda niipea, kui konflikt lõpeb. Kuid mida kauem konflikt kestab, seda sügavamad on ukrainlaste juured teistes riikides, kus nad leiavad paremini tasustatud töökohti ja panevad oma lapsi kohalikesse koolidesse. Eelmisel aastal Saksamaal viibinud Ukraina pagulaste seas läbi viidud uuringust selgus, et rohkem kui kolmandik neist (37%) kavatseb jääda Saksamaale püsivalt. Sarnane küsitlus Poolas näitas, et kuna üha enam ukrainlasi leiab naaberriigis tööd, kavatseb üha rohkem ukrainlasi ka pärast sõja lõppu Poola jääda.

Vaatamata Euroopa Liidu üheksale sanktsiooniringile, mis olid tihedalt kooskõlastatud Ühendkuningriigi, USA ja teiste liitlaste kehtestatud sanktsioonidega, langes Venemaa SKT 2022. aastal kõigest 2–3,5%, mis on palju vähem, kui mõned ennustasid. Moskvas on paljud lääne kaubamärgid riiulitelt kadunud, kuid toidu- või esmatarbekaupade puudust ei ole. Kaksteist kuud hiljem ei ole mingeid märke sellest, et Venemaa kavatseks lõpetada oma agressiooni Ukraina vastu. Samuti ei ole näha, et keegi sooviks võtta Venemaa vastutusele ebainimliku ja kestva kahju tekitamise pärast, mida Kreml on Ukrainale tekitanud.

ETTEARVAMATU KREML

Kui sõda läheb Venemaa jaoks jätkuvalt halvasti, võib Putin üritada muuta konflikti rahvusvaheliseks, et anda hapnikku neile, kes sooviksid lõpetada lahingutegevuse läbirääkimiste teel, nagu Prantsusmaa president Emmanuel Macron, – sel juhul Venemaa tõenäoliselt säilitaks Krimmi ja kahtlemata väldiks sõjakuritegude tribunali ning reparatsioonide maksmist.

„Eksinud“ raketid, mis tabavad mõnda Poola või Rumeenia linna, merealuste sidekaablite „seletamatu“ purunemine, sissetung Kaliningradist või Valgevenest Leetu või Venemaalt Eestisse või Lääne seirelennuki allatulistamine Venemaa õhuruumi lähedal on mõned paljudest ideedest, mida võidakse kaaluda. Skaala teises otsas oleks võimalik tuumarelvade kasutamine või tuumakatsetus, kui Putin eeldab peatset sõjalist kaotust.

Putini valearvestuse tagajärjed ei piirdu ainult suure sõjaga Euroopas. Pigem on neil vastukaja kaugel eemal Ukraina lahinguväljadest ja nende venelaste kodudest, kelle pojad on tapetud või välismaale põgenenud. Putini imperialistlikul agressioonil Ukraina vastu, mis on kuulutatud Venemaa ja Ukraina rahvaste kaitseks natslike usurpeerijate vastu, on pikk genealoogia. Alates oma kuulsast kõnest Müncheni julgeolekufoorumil 2007. aastal on Venemaa president sõimanud Ameerika Ühendriike „unipolaarse“ sõjalise ja majandusliku domineerimise pärast. Putin tahab „multipolaarsust“ – see tähendab, et ka teised suurriigid saaksid oma naabruskonna üle valitseda.

Sellises „multipolaarses“ maailmas ei liituks Ukraina ja Gruusia kunagi NATO-ga ja suur osa endisest Nõukogude Liidust jääks Venemaa mõjualasse. Hiinal oleks ülim mõjuvõim IdaAasias ja Indial Lõuna-Aasias. Ja võibolla Iraanil suures osas Lähis-Idas.

Ameerika Ühendriikide suhtes vaenulikele riikidele – ja isegi mõnele sõbralikule riigile – oleks selline rahvusvahelise korra mitmepoolne ümberkorraldamine väga ahvatlev. Jah, sõda Ukrainas on tugevdanud lääne liitlaskonda rahvusvahelise maailmakorra idee ümber, mis põhineb 1945. aastast kehtivail reeglitel. Ent see on äratanud ka „globaalse lõuna“ püüdlused – need peamiselt lõunapoolkera riigid, mis ei kuulu NATOsse ega endisesse Nõukogude blokki.

Ladina-Ameerika, Aafrika ja Vaikse ookeani saareriigid nõuavad rahvusvahelise mõjuvõimu suuremat hajutamist ja jagamist. Maailma kaks kõige suurema rahvaarvuga riiki India ja Hiina on väljendanud toetust uuele mitmepoolsele rahvusvahelisele korrale ega ole avalikult kritiseerinud Venemaa agressiooni Ukraina vastu.

Ukraina sõda on teravdanud teisigi ülemaailmseid pingeid. Kuna järgmine potentsiaalne kriisikese on Taiwan, aga ka Põhja-Korea, siis on Jaapan, Lõuna-Korea ja Filipiinid hakanud tegema tihedamat sõjalist koostööd Ameerika Ühendriikidega Ida-Aasias. Hiina ja Põhja-Korea eelistavad aga tihendada koostööd hoopis Venemaaga.

Ukraina sõda kujundab ümber ka pikka aega kestnud konflikti Armeenia ja Aserbaidžaani vahel. Mõlemad riigid soovivad suveräänset võimu vaidlusaluse mägise Karabahhi piirkonna üle. Kuid kuna Venemaa on sõjaliselt ja majanduslikult takerdunud, ei ole Putin soovinud aidata Armeeniat, Putini ainsat lojaalset liitlast Lõuna-Kaukaasias. Seda vaatamata sellele, et Aserbaidžaan on korduvalt rikkunud oma naabri piire.

Aserbaidžaani on seevastu üha enam toetanud tema piirkondlikud liitlased Iisrael – neid ühendab vaenulikkus Iraani vastu – ja Türgi. Mõlemad on varustanud Aserbaidžaani moodsa relvastusega, mis annab riigile sõjalises konfliktis ülekaalu.

Ühtlasi mõjutab Ukraina sõda tulevast suurt ülemaailmset võimuvõitlust. Kuna Euroopa Liidu riigid ja Hiina piirkondlikud rivaalid loovad tihedamaid sidemeid Washingtoniga, võib Peking näha selles kasvavat ohtu – või isegi võimalust viia oma mõju ellu agressiivsemalt, kui piirkondlik võimudünaamika areneb.

ROHKEM SELGEID SÕNUMEID

Ameerika poliitikakujundajad nii president Trumpi kui president Bideni administratsioonis hoiatavad, et Hiina majanduslik ja sõjaline tõus on tõsine oht USA kui maailma tugevaima ja rikkaima riigi jätkuvale positsioonile. Oma konkurentidele paistavad Ameerika Ühendriigid nagu Venemaagi relvastatud misjonärina.

Samas ei tähenda konflikti rahvusvahelistumine tingimata maailmasõda. Keegi ei taha 2023. aastal maailmasõda. Üks konflikti tõsise eskaleerumise ohule viitamise tagajärg on Putinile punktivõidu andmine, sest Kreml heidutab juba niigi närvilisi lääneliitlasi Ukrainat relvastusega varustama, et kaitsta end tõenäolise kevadise pealetungi vastu. See ei pea nii olema. Lääne otsused tuleb teha lähtuvalt riskide täielikust mõistmisest. Lääne valitsused peavad välja töötama strateegiad, mis kindlustaksid olukorra, et sõda ei leviks Ukraina piiridest kaugemale. NATO riigid peavad jääma oma eesmärkidele kindlaks ja sõnastama need selgelt. Kõik eesmärgid peaksid käsitlema suveräänse valitsuse taastamist Ukraina territooriumil.

Ebakindlus selles, kuidas Ukraina sõda võiks ümber kujundada geopoliitikat, ei aita erinevaid hirme kuigivõrd hajutada. Pigem võib see julgustada rahvusvaheliste suhete uurijaid nagu Harvardi professor Graham Allison, kes usuvad nn Thukydidese lõksu. Vana-Kreeka ajaloolane selgitas Peloponnesose sõja algust oma teoses niimoodi, et sõda on alati vältimatu, kui tärkav jõud ähvardab tõrjuda piirkondliku või üleilmse hegemooni. 5. sajandil eKr toimunud Peloponnesose sõda Ateena ja Sparta vahel olnud väidetavasti vältimatu, sest spartalased kartsid Ateena ülemvõimu kasvu.

Nüüdisajal kasutatakse seda kujundit peamiselt võimaliku USA ja Hiina Rahvavabariigi vahelise konflikti kirjeldamiseks. Professor Allison tugineb oma väidetes Harvardi ülikooli Belferi teaduse ja rahvusvaheliste suhete keskuses läbiviidud uuringule, milles leiti, et 16 ajaloolisest juhtumist, kus esilekerkiv võim konkureeris valitseva võimuga, lõppesid tervenisti 12 sõjaga.

Ajaloolasena olen õpetatud vaatama minevikku, et mõista olevikku ja võimalikku tulevikku. Seepärast olen märganud, et ajaloos ei ole miski paratamatu; inimestel on alati erinevaid valikuvõimalusi. See kehtis Putini kohta 24. veebruari 2022. aasta sissetungi eelõhtul ja see kehtib ka nüüd ja praegu poliitikakujundajate kohta kogu maailmas. Kuid otsus tungida Ukrainasse annab aimu selgest ohust: kui riigijuhid tajuvad maailma kui darvinistlikku võitjate ja kaotajate nullsummamängu, lääneriikide ja ülejäänud riikide vahelist kokkupõrget või ideoloogilist konflikti autokraatiate ja demokraatiate vahel, võivad nad luua tingimused – provokatsioonide, ähvarduste või isegi sissetungi abil –, mis viivad soovimatute tagajärgedega sõdadeni.

Lenini kuju Viiburis kui tunnistus jätkuvast Nõukogude Liidu ihalusest Venemaal

Foto: Kadri Paas