Kaitse Kodu! nr 4 2016. a by Kaitse Kodu!

ROBERT-RUDOLF VOLK: 77 AASTAT KAITSELIITLASENA KAITSELIIDU AJAKIRI 4/2016

Kevadised patrullvõistlused – Valgest Laevast Viru Tarvani KAITSELIIDU ÜLEM: KAITSELIIT ON JÕULINE JA PROGRESSIIVNE ORGANISATSIOON

4 | 2016

KAANEFOTO: KAITSEVÄGI

Kommenteeri artikleid, vaata pilte, hoia silm peal ajakirja ilmumisgraafikul

www.facebook.com/kaitsekodu

KAITSELIIT Kaitseliit on jõuline ja progressiivne organisatsioon

PERSOON Robert-Rudolf Volk, kunstnik ja kaitseliitlane

VÄLJAÕPE Üksikvõitleja varustuse peidikud

SÕJARAUD Hiiumaa kaitseliitlased avasid lasketiiru

SÕJARAUD Kaasaskantav metsaköök

VÄLJAÕPE Rannakaitsjate neli tegusat aastat

VÄLJAÕPE Näidislõhkamine tõi päikese välja

MILITAARSPORT 20 aastat „Valget laeva“

KOOSTÖÖ Naiskodukaitsjad on sinilille saadikud kõikjal Eestis

KOOSTÖÖ Kaljusse raiutud vabadus

HARITUD SÕDUR Eestvedamise kolm stiili

AJALUGU Verine päevik

LOODUS Taimetee kosutab nii vaimu kui tervist

LOODUS Kevadises metsas nälga ei jää

NAISKODUKAITSE Praktiline istmekate teeb olemise mõnusamaks

MÕTE Jahimehed tahavad panustada riigikaitsesse

TEST Milline rihm oma relvale valida?

NOORED Võistlus pani matkajate teadmised proovile

NOORED 30 tundi rajal

NOORED Nõmme noored õppisid laagris luurama

NOORED Valgamaa kotkad ja tütred käisid Rootsis taliõppusel

MILITAARTURISM Tuumavarju tuumavarjendisse Ligatnes

Ühe „maksimi“ taga olid nii kanged poisid, kes ei võtnud seda rännakul isegi lahti. Vedasid niisama kordamööda seljas.

14 28

Mida vähem on sul vaja abi tsiviilisikutelt, seda kergem teile mõlemale.

Väljaõppes on põhiline rõhk küll jalaväe baasoskustel, kuid olulised on olnud ka basseiniharjutused sukeldumisest päästmiseni.

Võrreldes varasemate aastatega oli 2016. aasta võistlusel kolm suuremat ja silmapaistvamat muudatust. 4

4 | 2016

4 | 2016 Kuidas on aga nii, et ühtedel juhtidel on pühendunud järgijad ja teistel ei ole? Vastust tuleb otsida eestvedamise oskusest.

Terveksjäänud silda mööda on eestlased vist tema kannul üle tulnud, sest meie pihta antakse juba Kainichi poolt kahuritest tuld.

40 46

Loodus toimib kevadel kiirkäigul ja nii võime mõnest heast palast ilmagi jääda, sest ega loodus oota, kuni meie muude toimetustega ühele poole saame.

Luure on patrullvõistlustel alati olnud üks väga oluline punkt, aga selle õpetamisel jääb meie oma võimetest väheseks.

60 4 | 2016

Kaitseliitlased olid edukad sangpommispordis 9. märtsil Tallinnas Kopli spordihoones toimunud 2016. aasta kaitseväe meistrivõistlustel sangpommispordis tulid kaitseliitlastest esikohtadele kapten Tanel Kurisoo Tallinna malevast, veebel Kalle Kirs ja seersant Indrek Roos Tartu malevast, seersant Villu Naaber Viru malevast ning Eduard Virkus Pärnumaa malevast.

SIGRID HARTMAN

HANS-TOOMAS SAAREST

Virukate lahinglaskmised keskpolügoonil On 2. aprilli hommik, kell näitab 7.30. Meeste nägudest on näha entusiasmi ja motivatsioon on kõrge, minnakse ju ikkagi lahinglaskmisele. Kohal on Viru maleva lahingukompanii raskerelvastuse isikkooseis, 90 mm tankitõrjekahuri mehed sätivad kahurit masinale ja kaudtule üksus toob lagedale 81 mm miinipilduja komplektid. Kaasa võetakse ka Karl Gustavi nime kandvad tankitõrjerelvad. Keskpäeval kõlavad esimesed kõrvulukustavad kärgatused, linnulaul vaikib, vaid päike särab ja puhub harjumuspärane tuul. Lahinglaskmised algavad ja sihtmärgid saavad tabamusi. Päev lõpeb õhtuhämaruses kojusõidu ja relvastuse hooldusega.

VALGAMAA MALEV

Kaitseliitlased reageerisid hästi valmisolekuõppusele Kaitseliidu ülem brigaadikindral Meelis Kiili hindas positiivselt kaitseliitlaste reageerimist 18. märtsil välja kuulutatud valmisolekuõppusele. „Arvestades, et tegemist on esmakordse sellise ülekaitseliidulise õppusega, on esialgsed tulemused täiesti korralikud. Tänan kõiki, kes kohale tulid, ja ka neid, kes tulla ei saanud, aga sellest teavitasid,“ ütles kindral Kiili. Valmisolekuõppuse eesmärk oli hinnata Kaitseliidu üksuste valmisolekut täita sõjalisest valmisolekust lähtuvaid ülesandeid.

4 | 2016

JANEK LEVIN

Sündmused

PÕLVA MALEV

Rahvuskaardi ülem külastas Kaitseliitu Marylandi rahvuskaardi ülem kindralmajor Linda Singh tegi 1.–5. aprillini Eestisse oma teise külaskäigu, mille raames tutvus ta Viru malevaga ning külastas koos Kaitseliidu ülema brigaadikindral Meelis Kiiliga NATO küberkaitsekoostöö keskust, kaitseväe peastaapi ja kaitseministeeriumi. Lisaks oli kindralmajor Singhil viie päeva jooksul kohtumisi 1. jalaväebrigaadis, välisministeeriumis, Rahvusvahelises Kaitseuuringute Keskuses ja Tallinna Tehnikaülikoolis.

4 | 2016

ANU KÜTT

Kindrali jooksu joosti 12. korda 16. aprillil Illukal, Pannjärve tervisespordikeskuses toimunud kindral Tõnissoni militaarsel rännak-jooksul tulid esikohtadele Indrek Roos Tartu malevast, Jüri Linde Saaremaa malevast, Heldur-Valdek Seeder Tallinna malevast, Helen Saal Tartu malevast, Merje Meerits Viru jalaväepataljonist ning Laine Tops Naiskodukaitse Alutaguse ringkonnast. Kindrali jooks on pühendatud kindral Aleksander Tõnissoni (17. 04. 1875 – 30. 06. 1941) sünniaastapäevale ja seda korraldab Alutaguse malev iga aasta aprillis alates 2005. aastast.

KRISTJAN PRII

Kaitseliidu võrkpallimeistrid on Valgamaalt 12. märtsil Valga spordihallis toimunud Kaitseliidu 2016. aasta meistrivõistlused võrkpallis võitis Valgamaa maleva võistkond. Teiseks jäi Rapla meeskond ning kolmandale kohale tulid Läänemaa mehed. Turniiri parimaks meesmängijaks tunnistati Sander Rannakivi Valgamaa malevast ning parima naismängija tiitli sai Mari-Anne Kirschbaum Tartu malevast.

KRISTJAN PRII

Narva kaitseliitlased said tänapäevase hoone Kaitseminister Hannes Hanso ja Kaitseliidu ülem brigaadikindral Meelis Kiili avasid 19. märtsil Narva kesklinnas Kaitseliidu Alutaguse maleva Narva malevkonna uuenduskuuri läbi teinud hoone, millest saab piirilinna riigikaitseelu üks nurgakivisid. Narva malevkonna staabikompleksi vastvalminud hoones asuvad bürooruumid malevkonna, Naiskodukaitse ja noorteorganisatsioonide tarvis, nüüdisaegsed õppeklassid väljaõppe läbiviimiseks ning olmeruumid kaitseliitlastele. Samuti sai malevkond korraliku taristu varustuse ja tehnika hoiustamiseks.

Sõjalises kolmevõistluses võidutsesid taas tartlased 9. aprillil selgitati Põlva maleva korraldamisel Tsiatsungõlmaal Kaitseliidu meistrid sõjalises kolmevõistluses. Meeskondlikult olid taas parimad tartlased Valgamaa ja Rapla võistkondade ees. „Sõjaline kolmevõistlus meie Kaitseliidu meistrivõistluste sarjas esindab mõõduvõtmist kutsemeisterlikkuses,“ ütles Kaitseliidu spordipealik Margus Purlau. Sõjaline kolmevõistlus kätkeb kolme võistlusala: laskmine, granaadivise ja jooksukross.

4 | 2016

Juuni

Mai

Kalender

1 2004. aastal liitus Eesti Euroopa Liiduga

4 1993. aastal 5 6 kinnitas Riigikogu kaitseväe juhatajaks Aleksander Einselni; 2005. aastal asus „Admiral Pitka“ teenistusse NATO reageerimisjõudude koosseisus

8 1945. aastal kapituleerus Saksamaa, Euroopas lõppes II maailmasõda

9 1907. aastal asutati Vabadussõjas osalenud korp! Fraternitas Estica

12 1919. aastal algas eestlaste maipealetung; 1995. aastal toimus esmalend õhuväe esimese kopteriga Mi-2

13 2003. aastal algas esimene õppus „Kevadtorm“

14 2008. aastal Brüsselis kirjutati alla NATO kooperatiivse küberkaitsekeskuse loomisele

15 1997. aastal taasloodi lennubaas

20 1920. aastal loodi Kaitseväe Võru Lahingukool

21 2006. aastal suundus esimene jalaväeüksus ESTCOY-2 operatsioonile Afganistanis

22 1992. aastal taasloodi Viru pataljon ja õhutõrjepataljon; 2004. aastal taasloodi kaitseväe logistikakeskus

23 1917. aastal loodi Soomes Lappeenrantas Eesti Sõjaväelaste Liit

24 1919. aastal algas Eesti vägede pealetung Põhja-Läti vabastamiseks

25 1919. aastal vallutasid Eesti väed Pihkva

27 Noorte Kotkaste aastapäev (organisatsioon loodi 1930. aastal)

4 Eesti lipu päev; 1919. aastal vallutasid Eesti väed Jekabpilsi ja kohtusid Poola vägedega

5 1919. aastal algas sõjategevus landesveeriga

7 1920. aastal tunnustas Soome de jure Eestit

10 1919. aastal sõlmiti vaherahu landesveeriga

12 1998. aastal asutati Balti kaitsekolledž

14 Leinapäev 1941. aastal toimus suurküüditamine

16 1940. aastal esitas NL ultimaatumid Eestile ja Lätile

17 1940. aastal okupeeris Punaarmee Eesti

20 2000. aastal loodi maaväe staap; 2003. aastal siirdus esimene Eesti üksus, ESTPLA-7, operatsioonile Iraagis

21 1940. aastal toimus Raua tänava lahing

23 Võidupüha 1919. aastal saavutati Võnnu lahingus võit landesveeri üle

24 1994. aastal loodi mereväe staap; 1908. aastal sündis kolonel Alfons Rebane

25 1992. aastal taasloodi toetuse väejuhatuse logistikapataljon (Kaitseväe peastaabi autokompaniina)

28 1949. aastal langes Relvastatud Võitluse Liidu juht Endel Redlich

29 1992. aastal alustati Soomes Eesti kaadriohvitseride koolitamist

30 1919. aastal jõudsid Eesti väed Riia alla

4 | 2016

kaitsekodu

KAITSELIIDU AJAKIRI 4 | 2016

Kaitseliidu ajakiri Kaitse Kodu! Asutatud 11. septembril 1925 Väljaandja Kaitseliit Ilmub kaheksa korda aastas Peatoimetaja: Liivi Reinhold Tegevtoimetaja: Karri Kaas Foto- ja videotoimetaja: Kristjan Prii Keeletoimetaja: Anu Jõesaar

Kaitseliit

Makett: Allan Kukk/Directormeedia Küljendus: Matis Karu Reklaam ja levi: kaitsekodu@kaitseliit.ee Toimetus: Tallinna mnt 49a, 80036 Pärnu Telefon 717 9106

Naiskodukaitse

Toimetuse e-mail: kaitsekodu@kaitseliit.ee Kaitse Kodu! internetis http://www.kaitseliit.ee/et/kaitsekodu www.facebook.com/kaitsekodu Kaitse Kodu! postkastis Tellimuse saab vormistada Eesti Posti kataloogi alusel postkontoris või Eesti Posti kodulehel (www.omniva.ee) Eesti Posti kaudu maksab Kaitse Kodu! aastatellimus 2.85 eurot; tellimisindeks 78226

Noored Kotkad

Psühholoogia kui sõjateadus

Trükitud ASi Printall trükikojas Toimetusel on õigus kaastöid redigeerida ja lühendada. Toimetus käsikirju ei retsenseeri ega tagasta.

Kodutütred Kaastööde saatmise tähtajad: 8. mai, 8. august

Kaitseliit Kaitseliit on kaitseministeeriumi valitsemisalas tegutsev vabatahtlik, sõjaväeliselt korraldatud, relvi valdav ja sõjaväeliste harjutustega tegelev riigikaitseorganisatsioon, mis täidab temale Kaitseliidu seadusega ja selle alusel pandud ülesandeid. Kaitseliit on 1918. aasta 11. novembril riigikaitseorganisatsioonina loodud Kaitseliidu õigusjärglane. Kaitseliidu ülesanne on, toetudes vabale tahtele ja omaalgatusele, suurendada rahva valmisolekut kaitsta Eesti iseseisvust ja põhiseaduslikku korda. Kaitseliitu kuulub üle 15 000 liikme. Koos Kaitseliidu struktuuriüksuste Naiskodukaitse, Noorte Kotkaste ja Kodutütardega on Kaitseliidu peres tegev üle 25 000 vabatahtliku. Kaitse Kodu! Kaitseliidu ajakirja esimene number ilmus 1925. aasta 14. oktoobril 40-leheküljelisena trükiarvuga 18 000 eksemplari. Seega kuulub Kaitse Kodu! vanimate seni ilmuvate Eesti ajakirjade hulka. Osava reklaami ning väljaande sisu väärtuslikumaks ja välimuse kaunimaks muutmisega kasvas Kaitse Kodu! menu lugejaskonnas ning 1928. aasta lõpus oli see juba Eesti üheks loetavaimaks ajakirjaks. Aastatel 1929–1932 ilmus Kaitse Kodu! senise kahe korra asemel kuus igal nädalal. Ajakirja viimane sõjaeelne number ilmus 20. juunil 1940. Kaitse Kodu! uus algus oli 1993. aastal, mil ajakiri hakkas taas Kaitseliidu hõlma all ilmuma. Ajakirja anti välja neli numbrit, kuni see 1995. aastal peatoimetajana tööle asunud Ivar Jõesaare juhtimisel taas perioodiliselt ilmuma hakkas. Praegu ilmub Kaitse Kodu! kaheksa korda aastas tiraažiga 7000 eksemplari.

Kui juhtud ostma veekeedukannu või trimmerit, siis tõenäoliselt teed enne otsustamist veidi uurimistööd. Mängu tulevad argumendid nagu hind, jõudlus, energiasäästlikkus ja kasutusmugavus. Ilmselt otsustad üsna ratsionaalselt. Aga kui ostad kodu või püüad selgusele jõuda, kellega koos altari ette minna, siis pole sa enam nii mõistlik midagi. Olgugi otse suure tänava ääres asuvas majas väiksemad transpordikulud, sina valid siiski õitsvate õunapuudega tarekese vaikses põiktänavas. Olgugi sinu tulevane kaasa tisleriasjanduses lootusetu – see argument ei jõua isegi lauale. See, millise tunde su tulevane kodu või kaaslane sinus tekitab, on tehnilistest parameetritest määravam. Sellepärast ongi sõjamälestused nii huvitav kraam. Inimesed on ikka inimesed – nii aastal 2016 kui 1919. Isegi kui taktikalis-tehnilised pädevused on omandatud, on lahinguväljal lõpuks ikka inimene inimese vastu. Kuidas nad ennast seal tunnevad, võib osutuda märksa olulisemaks muutujaks kui see, kummal pool on ägedamad seljakotid. Landeswehri sõduri viimased siirad mõtted enne, kui peljatud eestlase kuul tema elu lõpetas, on jõudnud meieni verise päeviku kaudu, mille eestlane tema põuest üles korjas. Need olid päris inimesed.

peatoimetaja 4 | 2016

MARET KOMMER

KAITSELIIT

Kaitseliit on jõuline ja progressiivne organisatsioon Kaitseliit on minu hinnangul muutunud julgeolekuolukorras hästi hakkama saanud. Organisatsioon on adekvaatselt reageerinud Venemaa rakendatud mittelineaarse ehk hübriidsõja meetoditele. Tekst: brigaadikindral MEELIS KIILI, Kaitseliidu ülem

4 | 2016

Kirde maakaitseringkonna õppus „Kilp“ oli hea näide koostööst, kus Kaitseliit korraldas õppuse planeerimise, sest see on see, mida meie hästi oskame, samal ajal kui Politsei- ja Piirivalveamet juhtis õppust.

Hea näitena võib tuua uue riigikaitseseaduse kujunemise protsessi. Esimene eelnõu sisuliselt ei kajastanud Kaitseliitu. Pärast intensiivseid, kirglikult kulgenud arutelusid, debatte ja kirjavahetust ning vanematekogu kaasamist sündis seadus, mis kajastab Kaitseliitu adekvaatselt. Kõige olulisem seadusesäte on minu hinnangul see, et tegevliikmed saavad lihtsustatult võtta kaitsekohustuse, mis võimaldab nüüd kõikide tegevliikmete määramist sõjaaja ametikohtadele, Mis on loogiline, ei ole alati nende koolitamist ja edenemist enesestmõistetav auastmetes. Siiski, mitte kõik riigiteenistujad, Annan endale selgelt aru, et siiani sõjaväelased ja teised kodanikud ei on põhirõhk olnud sõjalistel tegesaa või ei taha aru saada Kaitseliidu vustel, mistõttu teised Kaitseliidu olemusest ja selle tugevustest. Nii seaduses kehtestatud ülesanded on mõnigi ei näe organisatsiooni tersaanud väiksema tähelepanu. Savikuna. Kaitseliidu arendusi tehes mas on oluliselt kasvanud julgeoleolen mõtteliselt jaotanud organisatkuolukorrast tingitud sisekaitseliste siooni kolmeks võrdväärseks osaks: ülesannete osakaal. võitlejad, võimaldajad ja võimendaKirde maakaitseringkonna õppus jad. Nende kombinatsioon võimal„Kilp“ oli hea näide koostööst, kus dab kasvatada meie tugevusi ning Kaitseliit korraldas õppuse planeeminimeerida nõrkusi. Nii kaitseväes kui kaitseministee- rimise, sest see on see, mida meie hästi oskame, samal ajal kui Politriumis on täheldatav tendents kessei- ja Piirivalveamet juhtis õppust. kenduda vaid võitlejatele, andmata Julgen väita, et see oli 2015. aasta endale aru, et selline lähenemine ei ole kooskõlas ei riigikaitse laia käsit- üks olulisemaid õppusi, sest sellega saavutati tugeva osakaaluga strateelusega ega ka käimasoleva mitteligiline mõju. Siinkohal tuleb rõhutaneaarse konﬂ iktiga. See on mõneti da, et koostegutsemine ei tähenda arusaadav, sest väär oleks eeldada, seda, et me võtame politsei või et kõik inimesed, eriti need, kellel piirivalve ülesanded üle, vaid seda, puudub isiklik side Kaitseliiduga, et me toetame neid oma võimetega, tajuvad organisatsiooni ühtemoodi. luues sellega sümbioosi. Näiteks EuSeetõttu on meie ühine kohustus roopat tabanud rändekriisi arvesse selgitada, koolitada ning kaasata võttes peame me olema võimelised otsuste kujundajaid ja otsustajaid toetama piirivalvet nende tegevusKaitseliidu tegevustesse.

tes juhul, kui peaks tekkima surve meie piirile. See oli ka põhjus, miks 2015. aastal pöörasime tähelepanu piirivalve spetsiiﬁ kale, sest toetamise eeltingimuseks on see, et me teame, kuidas toetust realiseerida ja millised on ootused meile. Võru maleva pealik major Vahter ütles tabavalt, et selline tegevus ongi see, mida Eesti inimesed meilt ootavad. Suhteliselt väikese ühiskonnana peame järgima üksteisest sõltuvuse printsiipi, mis tähendab võimete ristkasutust ja dubleerimise vältimist. Nagu olen kirjutanud ajakirjas Sõdur: „Professionaalsust ja sügavat üksteisemõistmist tugevdaval juhtimisel rajanev kollektiivne pingutus on väikeriigi võimalus saavutada suurem lahinguvõime kui seda eeldaks ressursside ja sõjaliste võimete aritmeetiline summa“*. Mul on hea meel tõdeda, et Naiskodukaitse on aktiivselt panustanud nii sõjaliste võimete loomisse kui ka teistesse riigikaitselistesse ülesannetesse. See näitab, et naiskodukaitsjad osalevad aktiivselt ühiskonna tegevustes ja on metoodiliselt analüüsinud maailmas toimuvat. Näitena saab tuua õppusel „Sibul“ testitud pereliikmete evakuatsiooni. Siinkohal rõhutan, et sarnaselt tegevliikmetele saavad ka naiskodukaitsjad olla määratud sõjaaja ametikohale, seda muidugi juhul, kui nad vastavad tingimustele ja ise selleks soovi avaldavad. Soovi korral peab olema võimaldatud ka relva hoidmine kodus. Noorkotkaste ja Kodutütarde areng on olnud stabiilne. Noorsoo-

KAITSELIIT

Siin on keskmisest kõrgema teadlikkusega isamaaliste ja aktiivsete vabatahtlike tegevliikmete panus olnud märkimisväärne. Kaitseliidu liikmed näevad ja oskavad hinnata nii kodumaal kui ka väljaspool toimuvat ning teevad sellest õigeid järeldusi. On hea meel tõdeda, et väljaõppes, õppustel, õppepäevadel ja muudel üritustel on märgata aktiivsuse suurenemist. Oluline on jälgida, et liikmete pere- ja tööelu sellele lõivu ei maksa. Meil on olemas palgalised ja vabatahtlikud juhid, kes oma inimeste tegevusi tasakaalus hoiavad ja mul ei ole põhjust kahelda enamiku juhtide pädevuses. Seega võime üheskoos olla (mõõdukalt!) rahul organisatsiooni edenemisega loogilist rada pidi vastavalt ühiskonna ootustele.

* Meelis Kiili, Väikeriigi laiapindsest ja läbipõimunud riigikaitsest, Sõdur, nr 6, 2014, lk 13. 4 | 2016

tööga aitame kaasa isamaaliste aadetega kodanike kasvatamisele. Siin näen vajadust intensiivistada venekeelsete noorte kaasamist. Kui meie seda ei tee, siis teeb seda keegi teine ja nende pakutav ideoloogia ei pruugi kokku minna meie vaadetega. Seega ootan noortejuhtidelt ideid ja ettepanekuid vene noorte kaasamiseks.

KAITSELIIT

Alahinnata ei tohi initsiatiivi ja oskusi luua lisavõimeid Ülesannete täitmine eeldab ressurssi, mis on alati piiratud, sest me peame tegutsema riigi võimaluste raames. Iga aastaga on Kaitseliidule eraldatud varustus teinud olukorra paremaks, kuid me peame endale aru andma, et sellist olukorda, kus kõik vajadused ja soovid saavad täielikult rahuldatud, ei tule kunagi. Ressursi kasutamise efektiivsus sõltub meie enda võimest seda heaperemehelikult hoida ja paindlikult kasutada. Olen andnud ülesande koostada Kaitseliidu-ülene individuaalvarustuse ja üksuse varustuse programm. Individuaalvarustuse programmi põhimõte on järgmine: kõigile tegevliikmetele võimaldatakse baasvarustus, mida täiendatakse sõltuvalt iga üksikisiku isiklikust panusest ja aktiivsusest. Üksuse varustuse programm lähtub põhiliselt sõjaaja ülesandest, kus varustus tagatakse esmalt sõjaaja paigutusega üksustele (joonis 1). Kuid see ei tähenda, et teised Kaitseliidu allüksused seda varustust kasutada ei saa. Vastupidi, malevapealikud peavad järgima nii transpordi, side kui ka teiste vahen-

Varustatuse tase

Väljaõppe tase/oskused

Joonis 1. Varustatusel progresseeruv põhimõtteskeem

Juhid

VGR Lahingu- ja kergejalaväe kompaniid Kaitseliidu ükskused

dite ristkasutust, et tagada kõigile tegevliikmetele neid rahuldav väljaõpe. Ristkasutus peab toimima ka malevate ja maakaitseringkondade vahel. Loomulikult jätkub ka lisavahendite otsimine ja hange nii teistelt

Mitte mingil juhul ei tohi alahinnata vabatahtlike ja palgaliste isiklikku initsiatiivi ja oskusi luua lisavõimeid.

ametiasutustelt kui ka välispartneritelt. Heaks näiteks on kuulivestide tarne Norra kaitseväelt transpordi hinnaga. Mitte mingil juhul ei tohi alahinnata vabatahtlike ja palgaliste isiklikku initsiatiivi ja oskusi luua lisavõimeid. Näiteks on paljud transpordiühikud, sealhulgas juhtimiselemendid, mis annavad lisaväärtust väljaõppele ja on kasutatavad ka kriisi- ja sõjaajal, üles ehitatud vabatahtlike entusiasmist nende endi vahenditega. See on väärtus, mis annab olulise lisa riigi poolt eraldatavale ressursile. Kui lisame sellisele initsiatiivile moraalse ja emotsionaalse mõõtme, siis oleme määratlenud kaitseliitlaste kaitsetahte. Kaitsetahe on üks heidutuse olulisemaid osiseid. Heidutus ei ole pelgalt relvastatud sõdurite arv, vaid ka see, kui palju on ühiskonnas

Joonis 2. Tegevuste kuvand

Raskuskese

Lõppeesmärk

Kontseptuaalne

Vabal tahtel rajaneva võitlusvõimsuse säilitamine, arendamine

Moraalne

Füüsiline

Otsustav seisund

4 | 2016

Otsustav osis

Kõikehõlmav riigikaitse

kõrge kaitsetahtega inimesi, kes on hästi välja õpetatud ja valmis oma maad kaitsma ka relvaga. Olen deﬁneerinud 3 R-i, kus ei tehta mingeid järeleandmisi – relvad, raha ja riigisaladus. Tahan rõhutada, et jätkuvalt on minu eesmärk viia kodus hoitavate relvade osakaal 70 protsendini. See on teostatav, sest olen veendunud, et kaitseliitlased on distsiplineeritud ja hästi väljaõpetatud inimesed, kes ei tekita turvariske. Vastupidi, sellisel moel tõstame oluliselt reageerimiskiirust ja heidutustaset. Relva kandmine ja selle õige rakendamine on olnud vaba inimese tunnus läbi sajandite.

Organisatsiooni edendamiseks on vaja suunda näitavat tegevuskava Kaitseliidu ülemana olen loonud tegevuste kuvandi (joonis 2 ja tabel 1). Paljud arengukavad kirjeldavad pelgalt ressurssi, kuid jätavad kajastamata olulise küsimuse – kuidas toimub täitmine? Selline lähenemi-

ne ei anna tervikpilti, mistõttu olen lisanud kuvandisse ka moraalse ja kontseptuaalse tegevusliini. Joonis 2 ja tabel 1 kuvavad ja kirjeldavad tegevusliinide tegevusi ning nende kaudu saavutatavaid seisundeid, mis võimaldavad anda mõõdetavaid hinnanguid progressile. Juba Napoleon Bonaparte on öelnud, et füüsilise ja moraalse komponendi suhe on 1:4. Leian, et meie edu aluseks on head juhid, nii vabatahtlikud kui ka palgalised. Kõige parem meetod on juhtimine läbi eeskuju, mida teostatakse läbi kõikide juhtimistasandite. Siinkohal on olulisim roll malevapealikel, Naiskodukaitse ringkonna esinaistel ning Noorte Kotkaste ja Kodutütarde noortejuhtidel, kes seda printsiipi oma struktuuri üleselt rakendavad. Kontseptuaalse tegevusliini ajendiks on arusaam, et eduka väe aluseks ja sõjakunsti oskuslikuks praktiseerimiseks on vajalik järgida 2 D printsiipi – doktriinid ja drillid. Kuna meil ei ole luksust luua dokt-

riinide arendamiseks eraldi struktuuri, vaid peame sellega tegelema teiste tegevuste kõrvalt, siis on need valminud ajapikku, peatükk peatüki kaupa. Sellele vaatamata on tänaseks olemas minu hinnangul kõige olulisemad peatükid, millega saab tutvuda Kaitseliidu koduleheküljel aadressil http://www.kaitseliit.ee/ et/doktriin. Järge ootavad teised osad. Kokkuvõtlikult julgen väita, et Kaitseliit, üks olulisemaid Eesti Vabariigi põhiseaduses kehtestatud omariikluse tagajaid, on jõuline ja progressiivne organisatsioon, mille võimendavateks elementideks on vabatahtlik initsiatiiv, tegevliikmete isiklikud professionaalsed oskused ning oskuslik sotsiaalsete võrgustike rakendamine. Usun, et meil, vabatahtlikel ja palgalistel, on piisavalt oskusi ja tahet tänases keerulises ja kiiresti muutuvas maailmas arukalt tegutseda ja koos edasi minna, seda ikka meie endi turvalisuse nimel.

Eesmärk

Vajadus

Eesmärk

Vajadus

Olukorra fikseerimine

Annab planeerimise alused

Jätkusuutlikkus

Kaitseliidule püsitatud ülesannete täitmine

Visioon

Seab pikaajalised suunad

Valmidus

Adekvaatselt reageerida riiki ohustavatele ohtudele

Maakaitse doktriin (operatsioonid)

Seab Kaitseliidu tegevuste printsiibid

Ühiskonnaülene kooskõla

Kaasta ühiskonna kõiki kompetentse

Tipudoktriin (strateegiline tasand)

Kehtestab sõdimise filosoofia

Kontseptsioonide kaasajastamine

Ajakohastada relvajõudude ja juhtide mõttemaailma vastavalt muutuvale julgeolekuolukorrale

Kontseptsioon

Nelja aasta plaan ja prioriteedid

Ühiskonna, kogukonna kaasatus

Võimaldada kodanikel osaleda riigikaitses

Ajakohastada väljaõpe

Vabatahtlike efektiivsem ettevalmistamine

Motivatsioon

Moraalse ühtekuuluvuse saavutamine

Taktikalised publikatsioonid

Funktsionaalsete ja keskkondlike arusaamade ühtlustamine

Inimkeskne juhtimine

Inimeste võitlema panemine

Individuaalse ja üksuse varustuse programm

Ülesandele vastav varustus ja motiveeritus

Liikmete väärtustamine

Vabatahtlikkuse tunnustamine / ülesandeteadlikkus

Liikmeskonna analüüs

Personaalne kontakt ja ülevaade aktiivsusest

Liidriks olemine

Juhtimine isikliku eeskuju kaudu

Kollektiivne sooritus

Üksuste koostöö ringkondlikus kontekstis

Maakaitseringkonna piltootprojekt

Testida regionaalset juhtimismudelit

Liikmeskonna juurdekasv

Püstitatud eesmärgi saavutamine

Regionaalne juhtimine

Teostada maakaitset laiapindse riigikaitse põhimõtetel 4 | 2016

KAITSELIIT

Tabel 1. Kuvandi osiste ja seisundite kirjeldus

Robert-Rudolf Volk, kunstnik ja kaitseliitlane

Tekst: KRISTJAN BACHMAN

Robert-Rudolf Volk on sündinud 8. veebruaril 1921. aastal Järvamaal Kareda vallas. Tema kuuluvus Kaitseliitu taastati Tartus aastal 2008. Sõprade seas tuntud kui Ruts või Robi, on ta praegu Kaitseliidu Tartu maleva esimese malevkonna tegevliige ja kuulub malevkonna veteranide rühma koosseisu. Allüksuse ülema Lembit-Karl Torro hinnangul on Robert ustav ja aus kamraad, kes peab lugu korrektsusest ja on eeskujuks mitmetele teistele. Ei saa öelda, et eeskujuks teistele endavanustele, ikka noorematele. Praegu on Robert üks vanimaid kaitseliitlasi ja endiselt aktiivne. Kuidas kõik alguse sai, sellest saab aimu juba tema Kaitseliidu sooviavaldusest, mis on kirjutatud 2007. aasta septembris. /.../ Kuulusin 1939. a kevadest (märts–aprill) Kaitseliidu Järva Maleva koolipoiste kompaniisse. Õppisin

ERAKOGU

PERSOON

Igal allüksuse koosolekul kohal, muheda olekuga, terane ja sirge rühiga härra. Kes ta on? See mees on Robert-Rudolf Volk, kel turjal 95 eluaastat, nendest Kaitseliitu liikmelisust „kõigest“ 77 aastat.

Paralepa suvises skaudilaagris 1936. aastal. Pildil on Robert-Rudolf kõige-kõige noorem, 7. klassi poiss ja kükitab teiste vahel

4 | 2016

siis Järva Maakonna Paide Ühisgümnaasiumi I (esimeses) klassis. 1940. a talvel sain ka relva (vene vint) KL Malevast. 1940. a mais ja juunis oli meil taktikaline õppus maastikul Paide ümbruses. Olin sidesalgas tegev. Relv võeti ära 1940. a. sügisel (september). Põhjuseks valitsuse muutus. /.../ Tema elu on olnud kirju ja mitmekülgne. Ta on olnud skaut ja eelmainitud koolipoisist kaitseliitlane, olnud tegev omakaitses, võidelnud Neveli all, elanud üle Tallinna märtsipommitamise, olnud Pitka-poiss, elanud metsas, vorminud olude sunnil Lenini kujusid ning õpetanud noori kunstnikke. Sellisest värvikast eluteest oli Robert-Rudolf Volk nõus rääkima ka teistele.

NOORED SKAUDIPOISID Kuidas said skaudiks? Olid sul seal sõbrad ees või oli hoopis perekond mõjutajaks? No jah, võib öelda küll, et vast perekond oli mõjutajaks. Mul oli neli venda, nad kõik olid kaitseliitlased ja tuletõrjes ka. Onu oli mul Kaitseliidus ja 1918. aastal selle asutajate hulgas. Vennad olid minust vanemad ja nemad olid mulle ikka eeskujuks. Kõige vanem vend oli käinud juba 15aastasena Vabadussõjas. Koolipoisina, kellel ei olnud veel karvugi. Hiljem oli ta Eesti sõjaväe allohvitser, kes 1945. aastal arreteeriti ja sai Siberis Magadanis otsa. Teine vend oli Saksa sõjaväes lipnik ja sai Tartu rindel Pilka all haavata. Venelased võtsid ta vangi ja nii sai ka tema hukka. Koolis olid mul sõbrad, kellega koos olime skaudid. Ma läksin skaudiks vist juba kuuendast klassist. Noortel olid oma rühmad nimega

PERSOON 4 | 2016

KRISTJAN BACHMAN

Robert-Rudolf Volk 2016. aastal oma kodus

PERSOON

ERAKOGU

Paide Gümnaasiumi 7. klassi poiste kompanii 1938. aasta juunis sõjalisel väljaõppel koos instruktoritega. Robert-Rudolf paremalt esimene (gaasimaski torbik käes)

Hundipoeg või Kotkapoeg. Seal oli mul üks sugulane Käsperson, hiljem oli ta nimi Järva, tema oli siis see vanem, kellele ma eksameid tegin. Meil olid ikka igasugused käsitööeksamid ... no näiteks tegime korvipunumist. Paide Gümnaasiumis oli meil riigikaitseõpetus. Iga aasta kevadel oli meil mais-juunis sõjaline õppus. Selline laagritaoline. Meie sõjalise õpetaja oli August Liivik, endine laskespordi maailmameister. Kõva mees. Argentiina karika üks toojaid. Tema siis korraldas kõike seda, et sõjaväeüksusest tulid meile ohvitserid ja allohvitserid õppusi läbi viima.

NOOR KAITSELIITLANE Sa astusid 1938. aastal Kaitseliitu koos skautidest sõpradega? Jah, jah. Astusin Kaitseliitu 17aastasena koos sõprade Preesi, Toomsalu ja Sääsega. Prees oli mu pinginaaber. Ta esimestes klassides eesti keelt suurt ei rääkinud, purssis või nii, hiljem aga saime hästi räägitud. Tema ema oli lätisakslane ja isa oli kolonel, Kaitseliidu Järvamaa üksuse ülem. Ühel kevadel läksime poistega siis sinna Kaitseliidu Laia tänava majja. Laane oli veel sekretär, kes meid vastu võttis. Meid määrati noorte kompaniisse. Meil olid seal koos Järvamaa gümnaasiumi poisid ja Türilt oli ka poisse. Vanameestega me koos ei olnud. Aasta lõpus anti mulle püss, Vene vint. Käisime õppustel ka, aga ei saa öelda, et järjepidevalt. Sest ega 16

4 | 2016

temaga hästi läbi. Kui tuli nõukogude kord, siis ta läks NKVD julgeolekusse ja teenis seal. Juhtus siis nii, et mulle tuli käsk Vene sõjaväkke minna. Olin Paide KAKS AASTAT METSAS turu peal, kutse näpus. Kutse peal VARJUL oli, et pean minema Tapale kogunemisele. Turul kõndis aga seesama Sa jõudsid Paides gümnaasiumi Tomberg ja me tegime juttu. Ta ütles lõpetada, aga pidid ennast mulle, et ära sina mine rongiga, punaarmee mobilisatsiooni eest mine jalgsi, ja mine vargsi, aegamitu aastat metsas varjama? mööda. Istu ja puhka. Kuluta aega. Enne gümnaasiumi lõppu käisin Läksimegi siis hiljem kolme-nelja tegelikult nõukogude ohvitseride poisiga jalgsi Tapa suunas. Enne kooli eelkursustel. Kooli nime täpTapat, Tamsalu juures, sõitis meist selt ei mäleta, aga mõeldud oli see kutsealustele. Esimese semestri sain mööda üks sõiduauto. Mööda sõitis käia, koolist kaks korda nädalas, igal meie komsorg. Vehkis aknast käega, et minge metsa. Kohe ruttu-ruttu teisipäeval ja neljapäeval. Harald panime siis metsa ja tuligi veoauto, Nugiseksiga olime samal kursusel, mis oleks meid kindlasti peale võtaga mina ei lõpetanud, sest ma ei nud ja siis poleks mobilisatsioonist saanud kooli õppemaksust vabaskuhugi pääsu olnud. Jäimegi metsa. tust ja mul polnud võimalik. 1941. aastal lõpetasin gümnaasiu- Saime ühe metsavahi juurde varjule ja kaunikesti hea oli seal olla. Minmi ja kui venelased mobilisatsiooni hakkasid tegema, siis läksingi metsa. giks hetkeks sai see aeg mööda, kui ma pidin Tapale jõudma. RedutasiAga see ei olnud alguses niisama me mõnda aega seal Tamsalu kandis, metsaminek. Räägin, kuidas venekahe raudtee vahel. Siis aga lasid laste mobilisatsioonist pääsesin. ühed Virumaa poisid laiarööpmelise Meil oli üks tubli ja tragi poiss, kes oli kooli lõpetanud minust kolm-neli raudtee õhku ja me panime padavai kaugemale lõuna poole minema. aastat enne. Ta nimi oli Tomberg, Kõndisime mööda metsi, kuni jõudhiljem Toompea. Ema oli tal muulasime lõpuks minu kodukohta. Millalne, vist Vene sakslanna, kes tsaarigi tuli uus mobilisatsioon, aga meie ajal Venemaal abiellus ja koos isast olime ikka metsas. Nüüd juba minu vangivalvuriga tuli Eestisse. No ta kodukohas. Meie Kareda vallast oli oli kõva musikaalne poiss ja keeled suurem jagu mehi kõik koos metsas. suus ... oma eliidi hulgas selline tragim. Teine eliit olid seal maaoma- Varjasime ennast vana linnamäe juures, kus oldi juba Põhjasõja ajal. nike pojad, kes teda aga vihkasid. Ja ümbertkaudu tuli juurde mitme Mina olin tavaline maapoiss ja sain seda Kaitseliitu meile pikalt polnudki, vist aasta. 1939ndal tuli venelane ja oligi lool lõpp.

selapsed ja lapselapselapselapsed... sin siis, kas minna metsa sooja või vanem poeg on mul juba 60. No jah, minna Soome. Meil oli selleks oma vot sedasi on. Nagu see Toompea kamp koos. Paide Gümnaasiumi rääkiminegi oli, et mine jalgsi. See aegsed poisid, kellega koos Kaitseliitu astusin, Aasmäe ja kes seal olid. oli ka saatus. Sellest Paide turuplatsil olnud Märtsikuus oli Tartus Aia tänavas NKVD-mehest Toompeast sai hiljem, suures auditooriumis loeng. Meid 1943. aastal, sakslaste sonderführer üliõpilasi aeti sinna kokku. Tulid Odessas või kuskil seal. Ta läks nensiis Litzmann ja Mäe kõnet pidama, dega kaasa juba sakslaste sissetuleet sõjaväkke ja nii. Poisid hakkasid ku ajal 1941. aastal. Eesti sõjakooli omavahel kõhistama, nagu tol ajal poisid tahtsid teda tagasi, aga saksoli kombeks, et me ei ole nõus. Mäe lastelt tuli vastus, et ta on tubli mees keeras seal oma lehti ja ettekanne ja kui teil nii tubli meest veel on, siis lõppes tal võib-olla varem ära. Kui saatke meile. ma ära läksin, olid kindralid all maja ees, teine teisel pool. Mäe andis mulle kätt. Mäletan, et mul oli seljas Sa läksid siiski Saksa armeesse ja selline laia kraega mantel, koid olid jõudsid isegi Neveli alla? kraest jupi ära võtnud. Mäe teretas, Jah, ma olin Politseipataljonis nr. 36. Litzmann ka. Mina ei tea, kas LitzAllkirja ma Saksa armeesse astumimann midagi eesti keelest aru ka sel küll ei andnud. Kui pidulik vande sai, ta ei rääkinud küll midagi, aga andmise aeg oli, see oli Leedus, siis andis ikka terekätt. Mäe siis rääkis. olin just postil. Hiljem keeldusin ja Kõndisime nende autoni. Mäe ikka lubati kartsa panna, äkki tuli aga rääkis ja ütles viimased sõnad mulkiire minek ülesandele ja mind võeti le: „Mina rääkisin, mis ma rääkisin, kaasa. Kartsa ei pandud ja allkiri jäima pean seda rääkima, aga teie olete gi andmata. Väljaõpet saime maikuu SOOME MINEK JÄI ÄRA – tudengid ja teie tehke ise oma arust.“ sees Kaunases, kus olime vist vanas TULI ÜLIKOOL JA Andis mulle veel kätt ja läks autosse. tsaariaegses kindlustuses. Vahepeal POLITSEIPATALJON Sellega oli mul see Soome mineoli meie kompanii ka Riias Lielupe ku sats peast visatud. Ei saanud ma ohvitseride kooli juures väljaõppel. Mis juhtus enne, kui sa läksid nende Soome minejatega kokku ega Leedust viidi meid edasi VolgograSaksa armeesse? di suunal puruks löödud üksuste Ma läksin 1942. aastal õppima Tartu midagi, kurat. Nüüd ma ütlen küll, et oli hea, et sedasi oli. Nüüd ma olen täienduseks. Teel Kaunasest oli veel Ülikooli majandusteaduskonda. elus. Oleksin ma Soome läinud, kes rongiõnnetus, raudtee oli mineeSain seal kevadeni käia. Kevadel sai teab, kuidas elu oleks siis teistmoodi ritud ja seitse meie poissi sai seal ülikool läbi ja tuli sõjaväkke minna. läinud. Nüüd on mul lapsed ja lapplahvatuses surma. Nüüd siis Saksa armeesse. MõtleSee vana NKVD-mees Toompea, kellest rääkisin, tuli ka mujalt sinna Venemaa rindele. Olime temaga seal koos. Pidasime seal peamiselt partisanide vastast võitlust. Tegime metsade puhastust, sest rindesõda seal nagu ei olnud. Me võitlesime seal 1943. aasta septembrist kuni novembrini. Novembris sai Toompea puhkusele ja võttis mind ametlikult endaga puhkusele kaasa. Pidime siis Eestist minema Soome. Temal jäi minemata ja minul ka. Tema oli hiljem Rootsis muusik ja seal ka suri. No vot, kuidas jälle läks... Puhkuselt läksin tagasi rindele. Aastavahetuse eel, see oli vist vanaaasta reede, vastu 30. detsembrit. Murdsime üle jõe ja lõime sinna kümnekesi sillapea. See jõgi oli küll kitsas, ehk viis meetrit lai, aga 3–4 meetrit sügav. Uusaasta 1944 võtsingi seal sillapeal vastu. Mõtlesime küll, et kurat, mis saab. Lootsime, et vastane võtab aastavahetust vä1943. aastal Riias Lielupe rannas väljaõppel. Vasakult Heldur Luik, Holger Pukk, Robert Volk heke rahulikumalt. Vene lennukid ERAKOGU

PERSOON

valla mehi. Mehi tuli peale Esse, Ämbra, Öötre, Koordi küladest, kõik olid siis seal ühes kohas koos. Mäletan, seal oli üks tugev paks mees, kes magades kõvasti norskas. Nagu magama jäi, nii kohe norskas. Päeval ka norskas, no kõvasti kohe. Ärgates ütles, et tema pole midagi norsanud. Teda taheti välja ajada, et ei tohi nõnda norsata. Tolleks ajaks oli Vene kaitseliin juba lähemale jõudnud ja venelaste patrullid käisid tihti läbi metsa. Avastamise oht oli suur. Üks teine mees käis öösiti külas oma vastsündinud poega vaatamas ja temaga oli sama lugu. Teised mehed talle, et ei tohi nii, annad meid ära. Ütlesid, et kui naine sünnitamisega hakkama sai, küll saab siis kasvatamisega kah. See poeg on nüüd kirikuõpetaja. Kui metsast lõpuks välja tulime, oli sakslane siin ja ma läksin omakaitsesse. Mu vanem ohvitserist vend oli siis meie omakaitse ülem.

4 | 2016

nikule. Amblas sain veel sugulase 23. septembri varahommikul (1944) Eduard Viiraltiga kokku, enne kui kella kuue ajal kõnet ja pidi meestega ta Pariisi ära läks. Põhjarannikul minema Keila-Joale. Ta pidi minema jõudsime Saka ja Tagadi kanti. KäiTallinna kaitsele, aga ei jõudnud sime Orus, seal Pätsu suvilas Oru sinna. Mis juhtus, ei tea. Meie hulgas lossis. Sealt viidi meid Vasknarva ja oli aga üks mees, kes oli olnud NõuPermisküla alla. Vasknarva all oli kogude armees. Üks ohvitser, selline võrdlemisi rahulik võrreldes sellega, erariietes mees. Ma ei tea, kas ta tunmis oli Narva suunal ja Permisküla dis Pitkat, aga nad vaidlesid kõvasti. pool. Mina olin seal lisaks ordonants Mina olin nii väsinud, et jäin seal kõr– allohvitser, kes vastutas ka langeval magama. Ärkasin laskude peale. Kuidas te sillapeal 1944. aasta nute matmise eest. Kassinurmes Eespool käisid paugud või revolvrilavahetust vastu võtsite? ühe matmise ajal tulin läbi metsa sud. Siis juba räägiti, et see mees oli Meid poisse küll palju ei olnud seal Jaamaküla staabi poole ja sõin seal spioon, kes tuli ja likvideeris Pitka üle jõe, aga paugutasime kõvasti. marju. Püss oli mätta peal. Tulid ära. Olen teiste Pitka meeste käest Puude vahele andsime kõvasti tuld. Meil oli tugevamat relvastust kaasas. ühed Saksa mundris mehed ja võtsid küsinud, aga keegi ei ole Pitkat näinud pärast kella kuut 23. septembril. Kogu üksuse relvastus oli Vene oma, mu kinni kui Vene piiluri, kes on Saksa vormis. Tuli välja, et need olid Mina arvan, et Pitka lasti seal Haaga vormid ikka Saksa politseipaPermisküla poolt tulnud Alfons Rerudevahe teel maha. Sest eest tulid taljoni omad. Minul oli Dektarjovibase mehed. Mõõtsime siis üksteist tankid ja ta läks sinna. Aga mida sa tüüpi kettaga kuulipilduja. Kurat, ja saime ikka aru, et oleme ühel teel. otsima lähed, kui juba tankid ees, riviõppel oli sellega ikka raske. Sealt Vasknarva rindelt ma panin ja me jäime sinna taha. Mehed olid Maximi kuulipildujad oli meil ka. siis septembris nii-öelda plagama. kõvasti vindised ja vähem vindised. Raskepatareis oli kaks „maksimit“. Kuidas sa venelast niimoodi puruks Ühe „maksimi“ taga olid nii kanged poisid, kes ei võtnud seda rännakul Kuidas teil Eesti rindelt äraminek lööd. Kirjutatakse, et Pitka jäi tanki alla koos vintpüssiga. No ega Pitka isegi lahti. Vedasid niisama kordatoimus ja kuhu sa lõpuks välja olnud mingi vettepeeretaja mees, tal mööda seljas. jõudsid? polnudki vintpüssi. Relv tal kindÖeldi, et tuleb tulla. Hakkasime lasti oli, aga see oli tal taskus. Minul sealt koos meestega astuma. TuTAGASI EESTIS - MÄRTSIpolnud siis enam vinti, oli ainult 6.35 lek oli organiseeritud, aga mehed POMMITAMISEST PITKANI kaliibriga püstol. See ju daamide relv. muudkui kadusid ära. Ma tulin mõne aja meestega ühes, siis hüppa- Ma olin siis juba erariides ja pääsesin Piiritaguste lahingutega sealt metsa. Elasin veltveebel Kruusisin ka ära ja käisin oma kodukohast ei saanud sinu sõjaaegsed mäe kodus Käru külas. Kuu aega olin läbi, kuid sisse ei läinudki. Tahtsin katsumused veel läbi? seal, alles siis tulin kodukülla. minna Rootsi või Soome. Aga no Nojah. 1944. aasta jaanuari lõpus noor inimene ei mõtle ju täielikult. saime tagasi Tallinna. Siis muudeti Soome minna enam ei saanud. ka pataljoni nimi ära ja saime 289. Kas Pitkat tundsid juba Sain ühendust Pitkaga. Olime rindepataljoniks. Mehed jagati laiali varasemast ajast? lõpuks Läänemaal ja meil oli üks ja vanemad mehed pandi nn tehniTundsin varem, jah. Pitka vanem lisse või tagavarapataljoni numbriga grupp Ristil. Mäletan, et Pitka pidas vend Antsu-Mardi Pearu langes 288. Meie kompanii ülemaks oli leitnant Elmar Lipping, tema oli meil ka 36. ajal. Weltwebel oli Kirsimägi. Enne väljasõitu Amblasse, 9. märtsil, pommitati Tallinna. Olime parajasti Vabriku tänava koolimajas. Selle all oli varjendi moodi asi. Naabermaja oli kahekorruseline puumaja ja seal juhtus, et pomm kukkus läbi maja alla keldrisse, aga ei plahvatanud. Pomm oli kukkunud läbi korruste ja läbi voodijalutsi. Voodis magas samal ajal vindine mees, kes õhuhäiret ei kuulnud ja kohe varjendisse ei tulnud. Tuli meie juurde hiljem, käsi verine, muud viga ei olnud. Voodi pinnud olid kätt veristanud. Käisime hiljem seda kohta vaatamas ja auk oli näha alt keldrist katuseni. Järgmisel päeval viidi pomm sealt minema. Läksime ka meie. 14. või 15. märtsil viidi meid AmbToila laagris 1944. aasta suvel. Ees Lepik, tema kohal Lembit Pilv ja keskel Robert Volk lasse väljaõppele ja sealt põhjaran-

4 | 2016

ERAKOGU

PERSOON

tulid sinna maha ja maha. Vedasid sinna laskemoona ja tõenäoliselt viisid oma ülemaid ära. Meie saime sealt ikka tulema. Sakslased vahetasid meid välja. Rindelt tulime läbi külma jalgsi Idritsa ja Sebeži kaudu kuni Daugavpilsini välja. Seda oli kõvasti üle 150 kilomeetri. Sealt saime juba rongiga Eestisse.

koos minu ema vennaga ilmasõja ajal sakslaste kätte vangi. Kas nad siis hävitati või langesid lahingus, aga kadunuks nad jäid. Minu ema käis pärast tihti Pitka talusse külla ja ema teine vend käis ka pärast Vabadussõda sageli Pitka juures jutul. Käisime pereti läbi. Kui Pitka sai Kiltsi suurema talu, siis jäi läbikäimine harvemaks. 1938. aastal tuli Pitka Tarbijate Keskühenduse esimeheks ja me käisime vanema vennaga koos Pitka juures Tallinnas. Olin siis juba kaitseliitlane. See Pitka, keda ma noorena nägin, oli hoopis teine mees kui Harudevahe teel. Kohe vaks vahet. Metsas oli ta vana ja kortsus.

Kui sõda lõppes ja Vene aeg peale tuli, mis sinust siis sai? Paberitel on mul kirjas, et olin Viljandi ﬁ lterlaagris. Veretööd mul ei tuvastatud. Ma ei ole andnud kuhugi allkirja, et ma üldse Saksa armees olin. Õnn on mind vist saatnud. Kui hiljem dokumendid kätte sain ja vabanesin, siis tulin 1948. aastal Tartusse. Sain koha samasse korterisse, kus ma olin elanud oma tudengiõpingute ajal.

KUNSTNIKU ELU Olid pikki aastaid Tartu Kunstikooli õpetaja.

Räägi, kuidas kunstniku tee leidsid. Ma kahetsen, et ei eiranud oma vanema venna juttu ega läinud 1942. või 1943. aastal Pallasesse õppima. Vend polnud suurt kunstiinimene, ikka sõjaväelase vaimuga. Mul oli aega küll, et oleks saanud minna. Siis tahtsin 1948. aastal minna endisesse Pallasesse (Eesti NSV Tartu Riiklik Kunstiinstituut) skulptuuriosakonda, kuid enam ei võetud vastu. Tegin küll eksamid koos Ilmar Malini ja Olev Subbiga kenasti ära, aga mineviku pärast ei võetud. Vastuvõtul oli mandaatkomisjonis Tartu Ülikooli komsorg Kalits, kes ütles mulle, et ei ole ustav, ei saa võtta. Sõjaväes käimise pärast ei saanud. Sain siis Tartus skulptor Anton Starkopfi juurde. Kunstnik Eduard Viiralt, mu ema onupoeg, oli ka Starkopfi juures õppinud. Viiralt oli omamoodi mees. Starkopf ütles tema kohta, et kui viin sai otsa, siis sõi klaasi ka kõrinal ära. Saksamaal tegid nad ka koos koerust nii, et sattusid politseisse. Starkopfi juurde tööle sain venna kaudu, kes oli ehitusel kipsliistutõmbaja. Ta tegi Roosna-Alliku mõisa ehitusel kipsitöid, ehiskapiteele ja kipsliiste. Sealt oli mul natuke algust olemas. Kivide lõhkumist õppisin samuti algul kodus, kui

käisime isaga põllul kive kantimas. Ütleme nii, et olin juba eelneva kooli saanud. Hiljem sain tööle Kunstnike Liidu kunstifondi. Seal oli skulptuuriosakond. Aga see oli ju Vene aeg – valati kõvasti ainult Lenini ja Stalini kujusid. 1975. aastast võttis Tartu Kunstikooli maalikunstnikust direktor Harri Pudersell mind tehnilise kiviraide õpetajaks. Olin kunstikoolis 25 aastat kuni 90ndate alguseni. Sinu (artikli autori – toim.) õpetaja ma vist enam ei olnud? Olin siis vist juba pensionil... (muheleb). Praegu pole muud, kui käin näitustel ja iga nädal saunas ja lahendan ristsõnu.

PERSOON

ERAKOGU

Skulptor Anton Starkopfi ateljees 1962. aastal Tartus. Ees Starkopf prillide ja baretiga, Robert-Rudolf kõige tagumine

Mis sa arvad, kas militaarne taust ja kunstniku hing on teineteist kuidagi toetanud? No eks ta ikka ole. Füüsiliselt juba. Ma tunnen, et mu käed on tugevamad kui jalad. Kivi raidumine on kõva töö. (Härra Volk näitab piltlikult muskleid.)

Mida tahaksid öelda praegustele kaitseliitlastele ja noortele, kes alles Kaitseliitu tulevad? No mis... tuleb kaitsta kodumaad! (Väga resoluutselt.) Tuleb selle eest seista! Ega praegu on ka kibe aeg. Ma leian, et ei saa teiste peale loota, tuleb ikka ise teha. 4 | 2016

Üksikvõitleja

VÄ L J A Õ P E

varustuse peidikud Teoreetiliselt – mida sa teed, Kui koju minna ei saa Juba nõukogude okupandid pidasid kui Eesti peaks langema? Kaitseliitu suuremaks ohuks kui Võib juhtuda üllatusrünnak, kaitseväge. Käsk Kaitseliidu likvideerimiseks anti enne, kui kaitsevämillele ei jõua reageerida. ge punaarmeega liitma hakati. Isegi Kaitseliitu kuulumine kuulutati Võib juhtuda, et pikema kuriteoks, millest piisas Siberisse konﬂikti lõpuks on meie saatmiseks. Pole põhjust arvata, et tähtsamad asulad hõivatud. kestahes uued okupandid suhtuvad isamaad armastavatesse inimestesKaitsejõudude suuremad ük- se teisiti. Koju minnes seaks kaitsesused on kas laiali pillutatud liitlane lisaks endale löögi alla ka oma pere. või pole koguneda jõudnudSeega – jätkata võitlust. Minna ki. Liitlaste abi võib olla teel, metsavennaks nagu tuhanded pärast maailmasõja lõppu. Kuid metaga pole veel kohale jõudsas on vaja ellu jääda. Ning mida iseseisvamalt, seda parem. Mida nud. Mida sa siis teed? Tekst ja pildid: MARTIN TAMM

4 | 2016

vähem on sul vaja abi tsiviilisikutelt, seda kergem teile mõlemale. Parim võimalus selleks on varem ette valmistatud peidikud. Mida, kuidas ja miks peita, sellest siin artiklis räägimegi.

Üldine varustusepeidik See on esimene peidik, mis peaks olemas olema igal võitlejal. Selle sisu vastab üldjoontes varustusele, mille sa Kaitseliidust oled saanud. Peidiku kogumass võiks olla selline, et sa jaksad kõike korraga kanda. Riietus. Suve- ja talverõivad, jalanõud. Müts, sall, kindad. Töökindad. Vahetuspesu ja sokid. Veekindel riietus. Seljakott.

VÄ L J A Õ P E

Varustus. Nuga. Tikud (veekindlalt!). Kirves. Nöör. Katelok või pott, termos, söögitarbed. Magamiskott ja lebomatt. Suured, paksust kilest prügikotid (200+ l, võivad osutuda mitmeski mõttes kasulikuks). Telkmantel või present. Saag. Veeﬁ lter. Ilma libestita kondoomid (aitavad hoida asju veekindlana). Kalastustarbed. Paar pakki suitsu, isegi kui sa ei suitseta (sobib valuutaks, vestluse alustamiseks). Metsas ellujäämise või toidu leidmise õpik. Meditsiin. Steriilsed sidemed ja tampoonid, nii palju kui mahub. Teibirull (5 cm laiune). Viin või piiritus (steriliseerimiseks on ideaalne 70% etanool). Aspiriin (säilib kauem kui teised põletikuvastased ravimid, aga vedeldab verd). Söe- ja veepuhastustabletid. Laia spektri antibiootikumid. Mineraalid (Mg, Ca, Zn). Vähem tähtsad, aga siiski head omada on C-vitamiin ja glükoos.

Toit. Igas peidikus võiks olla paari päeva varu toitu, et sa pärast peidiku avamist ka selle sisu kanda jaksaksid.

Toidupeidik Kui sul on juba olemas 1–2 üldpeidikut, siis tasub mõelda eraldi toidupeidikute loomisele. Toidu säilitamise põhireegel on, et kõik kuivad asjad säilivad. Ja märkimisväärselt kauem, kui on pakendil kirjas. Mida kuivem on toit ise ja mida kuivem on säilituskeskkond, seda parem. Osa peidetavast toidust peaks olema tarvitatav kohe – batoonid, 4 | 2016

VÄ L J A Õ P E

kuivikud, pähklid, küpsised, kuivatatud liha, karamell- ja lutsukommid, šokolaad (mida tumedam, seda kauem säilib). Eelnimetatud asjad on aga kallid ning võtavad suhteliselt palju ruumi. Teine, suurem osa toidust peaks olema kuivained – riis, makaronid (eelista spagette – nendes on vähem õhku kui sarvekestes), tangud, oad ja herned (valguallikas), sool (väga oluline!). Mida rohkem kuivaineid, seda parem. Elukvaliteedi parandamiseks pane toidu juurde ka teed, kohvi, pipart ja maitseaineid. Hea ja odav viis oma peidikusse veel toiduaineid MATKANIPP: lisada on koguda kokku metsas on Kaitseliidu õppustelt kuivaineid üle jäänud kraam – märksa lihtsam niikuinii leidub seal tarvitada tooteid, mida sa eelistad lituse, mis hävitab taassuletavas söömata jätta. Nädalavanii toidu kui riided. taaras hetusel metsas ei söö, aga Kõrge pinnavesi võib kui pead ennast metsas mitu peidiku maapinnale kuud peitma, küll siis kaubaks tõsta, eriti talvel. Kilekotis läheb. asju maha matta ei ole mõtet. Sa ei Kui sa oled eriline rahaboss, siis suuda kilekotti kunagi nii sulgeda, võid peita ka pooltooteid nagu mitet ta maa all vastu peaks. mesugused makaroniroad ja muud Peidiku teine vaenlane pärast kuivad road, kuivatatud puuvilju ja vett ja enne loomi on detektorist. mett. Hobiarheoloogid otsivad rahu Vältida tasub konserve – need ajal oma detektoritega sisuliselt ei säili pikaajaliselt nii hästi kui igal pool. Algajad käivad vanades kuivad asjad. Samuti jäta peidikusse lahingupaikades, veidi kogenumad panemata igasugused vedelikud otsivad välja ajaloolised kaardid ja (v.a viin ja piiritus) – võivad rikkuda tuustivad vanu inimasustusi. Ning kogu toidu. kui midagi targemat teha pole, siis

Peidiku peitmine Peidiku peitmiseks on eri viise. Kindlasti ei tohi seda peita oma koju või aeda. Parimal juhul asub peidik kuskil looduses, varjatud kohas, aga siiski sellises, kus sa suudad selle leida ja avada ka pimedas ja lume alt. Kuigi peita võib ka maa peale, eeldame siiski, et enamik peidikuid lähevad maa sisse. Selleks peab peidiku anum olema tugev, veekindel ja uuesti suletav. Vesi on peidiku kõige suurem vaenlane. Ka väike kogus peidikusse pääsenud niiskust paneb seal käima hal22

4 | 2016

minnakse lihtsalt kõrgema maastikuvormi peale, sest loogika ütleb, et seal võib midagi olla. Kui võimalik, tee oma peidik metallivaba. Peidiku rajamiseks on parim aeg kas kevadel looduse tärkamise ajal või sügisel vahetult enne lehtede langemist. Nendel aegadel aitab loodus ise peidikut varjata. Luura välja sobiv koht, vii oma peidik ja tema sisu kohale ning võta kaasa labidas, kühvel, kaks telkmantlit või koormakatet ja ämber – ülejäänud mulla peitmiseks. Kui mullakihi alt tuleb välja liiv, moreen või miski muu, mis niisama metsa all tekitaks

kohe küsimusi, siis peida eelisjärjekorras see. Ideaalis viska jõkke või järve. Pärast moonda peidik, kuid ära istuta selle peale puid. Käi kuu, poole aasta ja aasta pärast kontrollimas, kas keegi on peidiku vastu huvi tundnud. Ning tee seda kõike kindlasti üksinda.

Ohutus Sinu isikliku peidiku asukohta tohid teada ainult sina ise. See on ainuke garantii, et peidik on alles ka siis, kui sul seda vaja on. Sa võid ju oma peret ja sõpru usaldada – aga eelmises metsavendade vastases võitluses peksid punased peredelt ja sõpradelt välja kõik, mida nood teadsid. Nii peidikute kui metsavendade endi asukohad. Seega on kõigile parem, kui sinu peidiku asukohta tead ainult sina ise. See on lühiülevaade peidikutest. Kui sul on hea hulk varustust ja mõne kuu toit metsas ootamas, siis ei mõtle sa pikalt, kas peaksid metsavennaks minema või mitte. Ning kui potentsiaalne okupant näeb, et iga kaitseliitlane on valmis (mitte ainult vaimselt!) ka pärast okupeerimist vastupanu osutama, mõtleb temagi ehk veidi pikemalt.

Hiiumaa kaitseliitlased avasid lasketiiru

HELJA KAPTEIN

Tekst: HELJA KAPTEIN

Hiiumaa lasketiir on väike, vaid nelja laskekohaga tavapärase kümne raja asemel. „Meile on see siiski piisav, sest Hiiumaal on ka rahvast vähem,” ütles Kaitseliidu Hiiumaa malevkonna instruktor Taimo Juhe. Valminud lasketiirus on 25 meetri pikkune laskeala ja sihtmärgiala, lasta saab käsitulirelvadega ehk tegu on püstolitiiruga. Laskekohad on üksteisest eraldatud läbipaistva seinaga, mille juures on optilised vaatlustorud. Seega ei pea harjutaja iga lasu järel märklauani kõndi-

ma, vaid saab pikksilmast vaadata tabamust, et vajadusel laskeasendit korrigeerida. Tiirus on ka pööratav sihtmärgisüsteem, vastav valgustus ja ventilatsioon. Lasketiirul on tänu korralikule ventilatsioonile ja põrandaküttele ka huvitav lisafunktsioon – kuna iga päev tiirus laskeharjutusi ei tehta, saab samas ruumis pärast õppust kuivatada varustust enne lattuviimist.

Teooriast praktikasse Lasketiirus toimuva eest vastutab vanemvalvur Kristjan Reino, kes on läbinud laskeinstruktori koolituse. Laskeharjutusteks on ette nähtud kindlad päevad. „Mõnel ametikohal on teatud regulaarsusega laskeharjutused kohustuslikud, aga üldiselt seab laskeharjutuste sagedusele piirid õppusteks eraldatud laskemoona hulk,” rääkis Reino. Ta lisas, et lasketiirus käiakse enamasti eesmärgiga baaskursusel saadud teoreetilisi algteadmisi praktikas rakendada, saada kätte tunnetus ja esmane laskeoskus. „Edasi on vaja lasketiirus käia selleks, et laskeoskust arendada ja juba saavutatud taset hoida,” ütles Reino ning märkis, et piisava lasketreeningu käigus tekib nn lihasmälu, mis on ülioluline eeldus reaalses olukorras kiiresti ja õigesti tegutsemiseks. Tiirus laskmine nõuab ka eelteadmisi: „Enne tiiru tulemist peab oskama ikka õigesti sihtida, et ruumi põrand, seinad ja lagi ei saaks kahjustada,” selgitas ta. Laskmise ajal peavad kõik tiirus olijad kandma kõrvaklappe ja silmade kaitseks prille. Reino jälgib nii kaitsevahendite kasutamist kui harjutajaid, vajadusel suunab ja õpetab. „Relv on relv ja hooletuks ei tohi muutuda, vale liigutuse tagajärjed võivad olla kurvad,” ütles Reino.

SÕJAR AUD

Kaitseliidu Hiiumaa malevkonna staabis on nüüd oma siselasketiir püstolist tulistamise oskuse treenimiseks.

Hiiumaa lasketiirus jälgib naiskodukaitsjate Küllike Tammeveski ja Anne Kaasiku laskmist Tõno Tammeveski

4 | 2016

Relvad erinevad üksteisest kaalu, kasutatava moona, raua pikkuse ja muude omaduste poolest. „Mida kergem on relv, seda lihtsam on seda hoida nõrgemate käelihastega naisel,” tõi Reino näite. Eriti paistab see välja seistes tulistades. „Olen positiivselt üllatunud, sest nii kaitseliitlaste kui ka naiskodukaitsjate lasketulemused on väga head,” lisas ta.

Kasulik nii võistlusteks kui laagri kaitseks Naiskodukaitsjad käivad tiirus harjutamas paar korda kuus kokkulepitud päevadel. Nii mõnedki uued liikmed on avastanud endale laskmise kui spordiala. „Lähenemas on NKK laskevõistlused ja võistkond saab treenimiseks ka lisavõimalusi,” ütles NKK Hiiumaa jaoskonna esinaine Anne

L I S A T E AV E

Oluline on ristkasutus

SÕJAR AUD

TOOMAS KUNINGAS, Kaitseliidu peastaabi tagalakeskuse kinnisvarajaoskonna juhataja

Kaitseliidu keskjuhatuse kehtestatud Kaitseliidu kinnisvara ressursipõhine arengukava aastaiks 2013– 2016 saab käesoleva aasta lõpuks suures osas täidetud – valminud on kaks 300 m välilasketiiru (Väluste Viljandimaal ja Metsniku Valgamaal), Jõgeva maleva uues staabija tagalakeskuses on 50 m siselasketiir ja käesoleva aasta lõpuks valmib sarnane lasketiir ka Sakala maleva staabija tagalakeskuses. 2013. aastal kirjeldatud eesmärkidest jääb täitmata vaid käesolevaks aastaks planeeritud Eivere 300 m välilasketiiru rajamine, mille valmimine on kaitseministeeriumi poolt riigieelarvest eraldatavate investeeringute ülevaatamise tulemusel teadmata ajaks edasi lükatud. Samal ajal ehitusprojektide koostamise ja ehitustöödega on kestnud töömahukad perspektiivsete välilasketiirude arendusprotsessid – kinnisasjade omandamine, keskkonnamõjude hindamine, detailplaneeringute koostamine, maakonnaplaneeringute koostamisel osalemine – just kvaliteetne tulemuslik töö nö taustal on võimaldanud keskjuhatuse suuniseid täita ja arengukavas kirjeldatud lasketiirud valmis ehitada. Lasketiirude kui spetsiifilise taristu arendamisel on Kaitseliidu väljaõppele kahtlemata olulised ka teised Eestis rajatavad laskeväljaõppeehitised, mida on võimalik väljaõppeks kasutada. Eelkõige on siin olulised Võrumaal asuv Tsiatsungõlmaa 300 m välilasketiir (valmis 2013. aasta alguses) ja 2015. aastal valminud Jõhvi 100 m lasketiir ning Pärnumaal asuva Kikepera harjutusvälja Lutsu laskeväli. 2017. aasta alguseks valmib uus Kaitseliidu kinnisvara arengukava, mis käsitleb minimaalselt perioodi kuni aastani 2020. Praeguse eelinfo põhjal ei pruugi nimetatud vahemikus jätkuda Kaitseliidule riigieelarvelisi vahendeid välilasketiirude rajamiseks. Seetõttu on võtmeküsimuseks juba olemasolevate, nii kaitseväe kui Kaitseliidu lasketiirude võimalikult intensiivne (rist)kasutus (sh kasutuseks vajaliku personali tagamine) ja Kaitseliidu põhjendatud vajaduse kirjeldamine uues riigikaitse arengukavas (2017–2026).

4 | 2016

Kaasik. Ta ise hakkas laskmisega tegelema kohe, kui aastal 2000 naiskodukaitsjatega liitus. „Siis lasksime põhiliselt automaadist. Väikese kaliibriga püstoli juurde jõudsin aastal 2007, kui Hiiumaal oli vaja välja panna võistkond Pärnu laskevõistlustele,” meenutas ta. Kaasik rääkis, et nendel võistlustel läks neil nii võistkondlikult kui ka individuaalselt väga hästi. „Sealtpeale püstolihuvi minus süvenema hakkaski.“ Lääne ringkonna instruktori Svetlana Mustkivi sõnul tunneb osa naiskodukaitsjaid, et just lasketiir on vajalik koht nende oskuste täiendamiseks ja parandamiseks. “Nii võistlustel kui suurõppustel on vaja, et naiskodukaitsja oskaks kasutada relva,” ütles ta, lisades, et tänu sellele oskusele saavad nad vajadusel oma jõududega kaitsta välikööki ja meditsiinipunkti või olla arvestatav osaline laagri kaitses. Varem Kaitseliidul sisetiiru polnudki, laskmisharjutusi tehti Kapasto karjääri sisse seatud ajutises laskepaigas, kus saab kätt ja silma treenida ka automaatrelvast tulistades. Praegu saavad Hiiumaa malevkonna püstolitiirus harjutamas käia ka Hiiumaa politseinikud ja Hiiumaa laskeklubi liikmed.

Kaitseliidu uued lasketiirud Jõgeva maleva staabija tagalakeskuse siselasketiir Sakala maleva staabija tagalakeskuse siselasketiir

50 m kolme rajaga püstolitiir koos elektroonilise sihtmärkide süsteemiga. Valminud 2015

50 m kolme rajaga püstolitiir koos elektroonilise sihtmärkide süsteemiga. Valmib 2016

Väluste

SÕJAR AUD

300 m vähendatud ohualaga lahtine lasketiir, milles on 24 laskekohta ja võimalik on lasta 11 distantsilt (5–300 m). Lisaks tavasihtmärkidele on lasketiirus 12 rajaga elektrooniline sihtmärkide süsteem, sh liikuv sihtmärk. Lasketiirus on lubatud kasutada püstoleid, püstolkuulipildujaid ja revolvreid kaliibri piiranguta, vintraudseid relvi kaliibriga kuni 7,62 mm, sileraudseid relvi kaliibri piiranguta ning tankitõrjerelvi alakaliibriga kuni 9 mm. Valminud 2013

HELJA KAPTEIN

Metsniku Maksimaalselt 300meetrist laskedistantsi võimaldav vähendatud ohualaga lahtine lasketiir. Lisaks tavasihtmärkidele on lasketiirus 12 rajaga elektrooniline sihtmärkide süsteem. Lasketiirus on lubatud kasutada püstoleid, püstolkuulipildujaid ja revolvreid kaliibri piiranguta; vintraudseid relvi kaliibriga kuni 7,62 mm, sileraudseid relvi kaliibri piiranguta ning tankitõrjerelvi alakaliibriga kuni 9 mm. Valminud 2015

Oma laskeoskust kontrollivad kaitseliitlane Tõno Tammeveski ja naiskodukaitsja Küllike Tammeveski

4 | 2016

Kaasaskantav metsaköök Nagu kirjeldab meile Maslow’ püramiid – ja nagu agu me kõik usutavasti ka ilma selleta aru saame –, on inimese kõige tähtsamad vajadused füsioloogiliilised. Näiteks toitumine. Kui kõht on tühi, siis eii ole huvi püüelda millegi vaimsema poole. Koos huviuviga kaob ühel hetkel ka jaks üldse midagi ette võtta.

SÕJAR AUD

Tekst: KERT MEIDRA

ise Nii peetakse ka toidu tegemise ja söömise vahendeid väga tähtsaks ja neid arendaatakse pidevalt. Kuigi tänapäeval on laialt alt kasutusel ka tavaline katelok ja piiritusesepriimus, on võimalik endale hankida ka a oluliselt mugavamaid, kergemaid ja kiireiremaid vahendeid.

Täiustatud gaasipõletid Piiritusepriimused on asendunud gaasipõsipõletitega. Küllap on mõned teist kellegi käest kuulnud, et gaas ei taha külma ilmaga põleda ja soojenemine võtab kaua aega.. Kindlasti kaotavad kõik gaasiballooniga ga põletid külmema ilmaga arvestatavalt oma võimekust. Mida külmem on kütus, seda da madalam on auru rõhk ja seda väiksem m põleti võimsus. Temperatuuri langedess langeb kanistris rõhk, see võib kaasa tuua uua raskusi piesosüütajaga süütamisel ja pikenikendada keemistemperatuuri saavutamise e aega. Suurimad gaasipõletite tootjad on n aga neid nüansse arvesse võtnud ja välja lja töötanud lahendused nii piesosüütajatele ele kui gaasisegudele. Kui temperatuur langeb alla nulli, on üldiselt soovitatav hoida gaasikanister oma taskus soojas ning võtta välja vahetult enne kasutamist. Kasutamise ajal ei ole hea asetada kanistrit otse lumele, vaid näiteks lamamismatile või muule sellesarnasele tasasele pinnale, mis jääb barjääriks kanistri ja külma lume vahele. Tuntuimad gaasipõletite ja nende lisaseadmete tootjad on Jetboil ja Primus. Allpool tutvustangi paari populaarsemat Jetboili gaasipõletit, mis on saadaval ka taktikaliseks kasutamiseks sobivates maastikutoonides. 4 | 2016

Jetboil Flash -

1 l keedunõu koos isoleeriva ümbrisega roostevaba põleti süütamine nupuvajutusega kuumaindikaator isoleeriva ümbrise sees kaas, millest saab juua; mõõdutops keedunõu sisse mahub 100 g gaasikanister mõõdud 104 mm x 180 mm kaal 400 g maht 1 l vee keemistemperatuuri saavutamine (plusskraadidel): 2 min 30 sek 0,5 l kohta

spetsiaalne gaasiregulaator tagab ühtlase väljundi ka miinuskraadidel (https://youtu.be/-GFA3SW2ktc) metallist käepidemed tagavad mugava keetmise ja söömise süütamine nupuvajutusega väike „lusika nurk“ võimaldab paremini süüa otse keedupotist soojustatud kaas, millest saab juua; mõõdutops mõõdud 127 mm x 152 mm kaal 415 g maht 1 l vee keemistemperatuuri saavutamine (plusskraadidel): 2 min 15 sek 0,5 l kohta

Mugavad matkanõud Hea keeduvahendi juurde on võimalik soetada ka väga head sööginõud. Rootsi ﬁrma Light My Fire toodab mugavaid ja funktsionaalseid plastikust matkanõusid. Nende kaal on pea olematu ja neid saab pakkida üksteise sisse, säästes seljakotis ruumi. Üks populaarsemaid komplekte on Mealkit 2.0. Komplektis on: - 500 ml kaas/taldrik - 900 ml taldrik/kauss - 170 ml veekindel suletav karp - 320 ml veekindel suletav ovaalne karp - 260 ml kokkupakitav tass - kombineeritud sõel ja lõikelaud - spork ehk eesti keeles luhvel - kinnitusrihm Komplekt kaalub 384 g ja selle mõõtmed on 194 x 194 x 61 mm. Spork on valmistatud tritaanist, nõud polüpropüleenist ja kinnitusrihm termoplastilisest elastomeerist. Materjalid ei anna toidule lõhna ega maitset ega sisalda BPA-d. Nõusid on lihtne puhastada ja hooldada, neid võib pesta nõudepesumasinas ja kasutada mikrolaineahjus.

SÕJAR AUD

Jetboil MiniMo

LISAINFOT: https://www.reorg.ee/tootjad/category/123-jetboil https://www.reorg.ee/tootjad/category/122-light-my-fire 4 | 2016

Rannakaitsjate neli tegusat aastat Pärnu maakonnal on 242 km merepiiri ning see vajab võimaliku ründe korral spetsiiﬁlist ja konkreetset kaitsetegevust. 2012. aasta aprillis loodi malevas kunagise Pärnumaa mereüksuse baasil rannikualade ja sadamaobjektide kaitseks rannakaitseüksus.

VÄ L J A Õ P E

Tekst: AIN RUNIN

Kihnu võitlejad ise on jäänud väga rahule, et Kihnu saarel ka „märulit“ on tehtud

4 | 2016

Sellesarnaste eesmärkidega üksused tegutsesid ka esimese Eesti Vabariigi ajal Kaitseliidu struktuuris ja II maailmasõja ajal omakaitses. Uue rannakaitseüksuse malevapoolseks koordinaatoriks määrati major Lauri Larm, kelle asjatundlikul juhendamisel üksus oma tegutsemist alustas. Rannakaitse taasloomise algatust toetasid innukalt ka need Pärnumaa vabatahtlikud, kes on ise kokku puutunud meretemaatikaga. Kihnlased on rannakaitses olnud üksuse algusest peale. Nende üksus koosneb kümnest Kihnu mehest, kes jõudumööda panustavad riigikaitsesse Kaitseliidu ridades. „Aktiivsus küll varieerub, kuid püsivast veetakistusest sõltumata on jao aktiivsemad liikmed pea igal õppusel väljas ja löövad kaasa ka muudes tegevustes,“ ütleb üksuse Kihnu juurtega liige Ingvar Saare. Seda püsivat veetakistust peab ta ka omajagu atraktiivseks, sest mitmed ägedad õppused on toimunud just Kihnus. Osalejad on jäänud rahule ja Kihnu võitlejad ise on jäänud omakorda väga rahule, et ka Kihnu saarel on „märulit“ saanud. „Kui

alati ei õnnestugi õppusel osaleda, siis võib kindel olla, et eeljulgestuspost Liivi lahel on püsivalt paigas,“ lubab Saare.

Rannakaitsest päästmiseni Rannakaitseüksuse põhiülesanne on sadama ja sadamaobjektide või teiste rannikul asuvate objektide kaitse, merevaatluse korraldamine ja dessanditõrje. Vajadusel ollakse suutelised ka meredessanti läbi viima. Rahuaja väljaõppes tegutseb rannakaitse iseseisva jalaväeüksusena, kuid spetsiiﬁ lise suunitlusega eeltoodud ülesannete täitmiseks. Tänaseks on rannakaitsjad tegutsenud neli aastat ja see on olnud väga tegus aeg. Üksus on olnud üks aktiivsemaid kogu malevas. Väljaõppes on põhiline rõhk küll jalaväe baasoskustel, kuid olulised on olnud ka basseiniharjutused sukeldumisest päästmiseni, tegutsemine veekogudel, meredessandi harjutused, sadamakaitse ja muud spetsiiﬁ lised õppetegevused. Alustati sihikindlalt sõduri baasoskuste tasemest, sest mitmed liikmed olid äsja Kaitseliitu astunud.

dukaitsega liitus, oli tema kindel soov leida väljundeid koostööks Kaitseliiduga. Just sel ajal, kui tema läbis sõduri baaskursust, loodi rannakaitserühm. „Nägin selles ideaalset väljundit, sest uus rühm alustas väljaõpet algtasemest ja meeskonna kokkutöötamine algaski esimesest õppusest,“ meenutab Ots, kuidas ta rannakaitseüksusega kokku sattus. „Kui esmalt võis tunda veidi skeptilist suhtumist naistesse, siis juba paari õppuse möödudes olime näidanud, et saame hakkama võrdselt meestega,“ lisab ta. Ots on veendunud, et koostöö naistega tuleb üksusele ainult ka-

VÄ L J A Õ P E

Õppuste parema tulemuse nimel on tehtud koostööd peaaegu kõigi teiste oma maleva üksustega. Väga hea koostöö on ka Pärnumaa naiskodukaitsjatega, kellele on tehtud mitmesugust sõjalist väljaõpet relvaõppest jalaväedrillideni. Koos on korraldatud matku ja orienteerumisõppusi. Kui Pärnumaa ringkonna esinaine Jana Ots 2011. aasta lõpus Naisko-

Üksuse liikmed on õppinud ka pinnalt päästmist – seda nii suvistes kui talvistes oludes

suks. Naiskodukaitsjad aitavad näiteks toitlustust organiseerida nii, et õppustel oleks aeg optimaalselt ära kasutatud. Ka kogu üksuse esmaabi, jaosanitaridest rühmaparameediku tasemeni, on naiste tagatud. „Koostöö on väga hea, rannakaitse mehed hoiavad meid ning vajadusel tulevad meile appi ka Naiskodukaitse üritustele – aitavad korraldada meie laagreid, ringkonna matku ja muid väljaõppeüritusi,“ sõnab Ots. Paar aastat tagasi Kaitseliidu Pärnumaa maleva rannakaitseüksusega liitunud Indrek Laanepõld leiab, et tema maailmapilt on tänu sellele oluliselt ruumikamaks muutunud. „Kui keegi arvab, et Kaitseliidus on ainult sõjardid, kellel pole muud teha, kui mööda metsi silgata, siis ta eksib,“ arvab Laanepõld. Tegemist on ju tavaliste inimestega, kes oma igapäevaelus peavad tavapäraseid ameteid, on pereinimesed ja tegelevad argimuredega. Kuid neid ühendab üks oskus ja tahe – kaitsta oma kodu ja kodumaad. Ning nad on selleks väga motiveeritud. „Rannakaitse seltskond, kuhu ma sattusin, on väga hea. See on tõeline meeskond,“ ei ole Laanepõld kiidusõnadega kitsi. Pärnumaa rannakaitsjad on lühikese tegutsemisajaga tõestanud, et tänu aktiivsusele, põnevatele õppustele ja heale meeskonnale on üksus leidnud kindla koha Pärnumaa maleva struktuuris ja on väga atraktiivne uutele liitujatele!

JAANUS OTS

Koostöös kasvab meeskonnavaim

JAANUS OTS

Tänaseks on seltskonnas tublisid mehi ja ka naisi, kellel on seljataga juba märkimisväärne rannakaitsespetsiiﬁ line väljaõpe ja võib isegi öelda, et nad on saavutanud taseme, kus nendega arvestatakse ja tahetakse koostööd teha. Seda nii õppuste raames teiste Kaitseliidu üksustega kui ka Naiskodukaitsega, kellega koos käiakse võistlustel ja ka avalikel üritustel malevat esindamas. Rannakaitsjad on aktiivselt osa võtnud suurõppustest „Orkaan“, „Kotkalend“ ja „Siil“. Väljaõppel on käidud ka Lätis. Samuti ei ole üksus kõrvale jäänud sõjalis-sportlikelt üritustelt, edukalt on esinetud võistlustel „Sookoll“, „Vändra sprint“, „Valge laev“ ja Scoutsrännakul. Erialaste teadmiste ja kogemuste omandamiseks on üksuse esindajad käinud väljaõppel Taani merekodukaitsjate juures ja Saaremaa maleva merekaitsjate sadamakaitseõppusel, aga ka koos Tallinna Põhja kompaniiga Aegna dessandil.

4 | 2016

VÄ L J A Õ P E

6 X ÜLLAR PRUUNLEP

Tekst: ÜLLAR PRUUNLEP

VÄ L J A Õ P E

Näidislõhkamine tõi päikese välja

Aprilli keskel läbi viidud lõhkajate jätkuväljaõppel kinnistati teadmisi ja oskusi, mis võimaldavad neil täita rahu- ja sõjaaja teenistusülesandeid, kasutades standardseid lõhkematerjale.

närisid need küll läbi kena augu Näidislõhkamise eesmärk oli nagu roosteuss. demonstreerida lõhkematerjalide Järgnes erinevate materjalide toimet või tõhusust erinevate üles– puidu, metalli ja betooni – lõhkaannete täitmisel. miseks ettevalmistamine, lõhkeaine Keskpolügoonile kohale jõudnud ja ohutusteavituse läbinud, alustasi- koguse väljaarvutamine pioneeri taskuraamatu järgi ja standardsete me lõhkekohtade ettevalmistamist. lõhkeainete paigaldamine lõhataEsmalt sättisime lõhkeväljale Rootsi vatele detailidele. Töö oli küll väga päritolu transpordivastase kaitseaeganõudev, sest tark ei torma, aga laengu M13. Lõhkesektorisse paiseejärel algas päeva kõige ilusam galdasime paberist ekraani, et näha osa ehk plahvatused, mis hajutasid kildude lendamise laiust, kõrgust pilved ja panid päikese paistma. jne. Loomulikult soovisime ka näha, Minule oli üks huvitavamaid kui täpselt laeng oli sihitud. Tulemulõhkeobjekte just eelmainitud sed olid head. Opeli vrakk, mis sai kere alla Hiina Lõhkesektoris oli ka sõiduauto päritolu tankimiini TM 81, „hispaaOpel vrakk, mille ette seadsime veel nia ratsu“ aga tankimiini TM 52B. ca 1 cm paksuse metallplaadi, nii et Lisalaenguteks kasutati enamasti tinglikult võib isegi öelda, et masin Rootsi päritolu plastiitlõhkeainet oli soomustatud. Lööklaine ja kildum/46 PTR, mis läks käiku ka I-talade de tõttu purunesid loomulikult kõik ja raudteerelsside purustamisel ja auto klaasid. Ka meie paigaldatud lõikamisel. metallplaat oli korralikult täkkeid Veel valmistasime käepärastest täis, kuid soomust killud siiski läbisvahenditest pikendatud laengu, tada ei suutnud. Aga Saksa plekist

tarvitades plastiiti ja lõhkeainet TNT 600. Kasutuses oli ka mürgine plastiline lõhkeaine PENT 1000, mida tohib käsitseda vaid kummikinnastega. Vastasel korral järgneb heal juhul kõhulahtisus, halval juhul aga lõpeb päev haiglas. Pärast lõhkamist oli kavas uute häiremiinide SL1 ja SL2 tutvustus. Neid miine on võimalik vastavalt maastikule paigaldada puu külge sobivale kõrgusele, et traat eemaldaks splindi ja algaks fantastiliselt valge fosfori põlemisprotsess. Sest häiremiini eesmärgiks on märku anda vastase kohalejõudmisest. Kokkuvõtvalt oli Tallinna maleva Ida üksikkompanii pioneerirühm jälle oma ülesannete kõrgusel. Kõik, mis plaanisime, läks korda, ja jäime päevaga rahule. Mõnusa atmosfääri lõid polügoonil ka suurtükiväelased, kes lasksid terve päeva 122 mm haubitsatest.

4 | 2016

HEINO REBANE

Kakskümmend aastat

„Valget laeva“ Aprillikuu esimese laupäeva hommikul, kui miinuskraadid tõusva päikesega võimuvõitlust pidasid, liikusid Põhja-Läänemaal asuva Keedika karjääri suunas mitmedkümned autod, et asuda 35 kilomeetri pikkusele retkele Tuksi suunas. Algamas oli igakevadine Lääne maleva korraldatav patrullvõistlus „Valge laev“. Tekst: PIRET VEEVO

4 | 2016

MILITAARSPORT

HEINO REBANE

Ülesannete eripalgelisus muudab võistluse huvitavaks – igaüks saab ennast oma parimal alal proovile panna ja hästi tunda PIRET VEEVO

„Valge laev“ sai alguse 1997. aastal ja on nüüdseks toimunud kakskümmend korda. Võistluse eesmärgiks on pakkuda võimalust veeta vaba aega looduses ja tuletada meelde sõduri baasoskusi. Et üks traditsioon nii tugevalt kestma jääks, eeldab korraldajatelt nutikat lähenemist ja aeg-ajalt ka asjakohaste muudatuste läbiviimist. „Valge laev“ on kahekümne aasta jooksul üllatanud osalejaid mitme eri lähenemisega patrullvõistlusele. Oma olemuselt on „Valge laev“ jäänud traditsiooniliseks sõjalis-sportlikuks võistluseks, selle formaat ja korraldus ei ole suuri ümberkorraldusi tunda saanud. Siiski on igal aastal tulnud ette väiksemaid muudatusi, et pakkuda osalejatele midagi teistsugust võrreldes eelmise aastaga. „Valget laeva“ on korraldatud päevasena, öisena ning päevase ja öisena. See annab kaitseliitlastele võimalusi end proovile panna erinevates oludes, isegi kui võistlustrass tundub tuttav. „Valge laev“ on seilanud Läänemaa eri paigus, esimene võistlus peeti Linnamäe ja Nõva vahel, järgmised aastad viisid võistlejad aga näiteks Paliverre, Martnasse ja Kiltsi lennuväljale. Arvestades osalejate sihtgruppi, milleks on traditsiooniliselt olnud kõikide Kaitseliidu organisatsioonide liikmed – mehed, naised ning lapsed ja noored –, on kasutatud mitut erineva raskuse ja pikkusega rada. Nii on olnud igal võistlejal võimalus läbida retk vastavalt enda võimetele. Kuna „Valge laev“ on Lääne maleva võistlus, on registreerimisel eelis korraldava maleva liikmetel, vabade kohtade olemasolul võivad aga osaleda ka teiste malevate liikmed. Kuigi rajale pääsevate võistkondade arv on piiratud ja Lääne malevast on alati palju registreerunuid, on

Osalejatele ei väljastatud paberkandjal sertifikaati, selle asemel sai igaüks käsitööna valminud medali

4 | 2016

PIRET VEEVO

MILITAARSPORT 34

jätkunud ruumi ka kaitseliitlastele üle Eesti. Tavapäraselt on patrullvõistlusel aktiivne vastutegevus, et suunata võistlejad teedelt rohkem maastikule liikuma. Võistlustrassi kontrollpunktides tuleb võistkondadel lahendada mitmesuguseid sõduri-, ellujäämisoskusi nõudvaid või lihtsalt Kaitseliiduga seotud ülesandeid. Aastate jooksul on korraldatud Eesti ja Kaitseliidu teemalisi viktoriine, viidud läbi täpsuslaskmisi õhkrelvadest ja vibuga, testitud osalejate ellujäämisoskusi ning teadmisi raadiosidest ja meditsiinist. Ülesannete eripalgelisus muudab võistluse huvitavaks – igaüks saab ennast oma parimal alal proovile panna ja hästi tunda. Võrreldes varasemate aastatega oli 2016. aasta võistlusel kolm suuremat ja silmapaistvamat muudatust. Esiteks polnud rajale oodatud ainult Kaitseliidu liikmeskond, vaid võistkonda võis kuuluda ka huvilisi väljastpoolt organisatsiooni. Sellest tingituna ei olnud võistlus niivõrd militaarse kui rahvaspordiürituse iseloomuga. Puudus vastutegevus, liikuda sai rahulikult mööda teid ja tegevused kontrollpunktides olid valitud nii, et ka eriväljaõpet läbimata võis saada nendega hakkama suurema vaevata. Teise olulise muudatusena oli igaühel võimalik jälgida rajalolijate teekonda GPSi rakenduse abil. See oli huvitav ja ühtlasi kasulik nii osalejatele endile kui korraldajatele. Näiteks oli kontrollpunktide kohtunikel hea ülevaade, millal on oodata järgmist võistkonda, ja osalejad said infot konkurentide liikumisest, aga ka iseenda paiknemisest maastikul. Osalejatele ei väljastatud sel aastal ka paberkandjal sertiﬁ kaati, vaid igaüks sai käsitööna valminud medali, mille valmistajaks oli kaitseliitlane ja välisepp Toomas „Raudpats“ Tõnisson. Tänavu suundus Keedika karjäärist Tuksi poole teele 41 võistkonda. Esimeste osalejate jaoks algas päev enne päevavalget, juba kell 6 hommikul. Kui varasematel aastatel on katkestajaid olnud päris palju, siis sel korral jõudis ﬁnišisse 39 võistkonda (tingimuseks oli vähemalt poolte võistkonnaliikmete lõpetamine, so vähemalt kaks neljast). 20. „Valge laeva“ võitis Tallinna maleva Põhja kompanii võistkond

Tänavusel „Valgel laeval“ võisid võistkonda kuuluda ka huvilised väljastpoolt organisatsiooni ja tegevused kontrollpunktides olid valitud nii, et ka ilma eriväljaõppeta saaks nendega hakkama suurema vaevata

20. „Valge laeva“ võitis Tallinna maleva Põhja kompanii võistkond koosseisus Alo Aasma, Lennart Komp, Tiit Rosenberg ja Marek Soop.

koosseisus Alo Aasma, Lennart Komp, Tiit Rosenberg ja Marek Soop. Teise koha saavutas Tallinna maleva Kalevi võistkond, kolmandaks tuli Pärnumaa maleva võistkond Pärnu 1. Naiskodukaitse tunnustas omalt poolt naiste arvestuses esikohale tulnud Järva Naiskodukaitse võistkonda, kuhu kuulusid Kristlin Kõrgesaar, Maie Mäe, Siret Niinepuu ja Kaidi Peterkop. „Valge laev“ on kahekümne aastase kogemusega end kindlalt kinnitanud Kaitseliidu sõjalissportlike võistluste kaardile. Niisuguse traditsiooni olemasolu annab Kaitseliidule taas kindlustunnet, et rahvas tahab tulla kokku ning midagi ühiselt korda saata. Kui need, kes tulevad kohale, et end iseendale, oma meeskonnale või malevale tõestada, annavad teada, et järgmisel aastal tullakse jälle, on võistlus korda läinud ja traditsioon muutunud veelgi tugevamaks.

Juba kolmandat kevadet aitas Naiskodukaitse koos Eesti Vigastatud Võitlejate Ühinguga läbi viia heategevuskampaaniat „Anname au!“.

KARL MARTIN RÄÄSTAS

Tekst: HELEN ALLAS

Annetusi koguti Eesti Vigastatud Võitlejate Ühingule, kes toetab vigastatud veteranide ja nende lähedaste taastusravi, spordi- ja õppetegevust. Ühtlasi toetab ühing taastusravi valdkonna tugevdamist kogu ühiskonnas, sest nii saavad paremat tuge ka meie vigastatud võitlejad. Sinilillekampaania eesmärk on tunnustada veterane ja nende lähedasi võimalikult mitmel eri moel. „Naiskodukaitsja müüdud lill pole lihtsalt tehing, see on südamega tehtud tegu meie veteranide ja laiemalt kogu riigikaitse heaks!“ ütleb Naiskodukaitse esinaine Airi Tooming. Kampaania avapäev oli mitmes Eesti linnas suurejooneline. Tallinnas külastasid naiskodukaitsjad valitsust ja riigikogu ning pakkusid õhtul sinililli Tammsaare pargis. Tartu Raekoja platsil jagasid naiskodukaitsjad eriretsepti järgi tehtud sooja teed, esines ansambel, tantsiti ning lapsed laulsid.

Mitmes linnas korraldasid naiskodukaitsjad kohvikutes, kultuurimajades ja Rahva Raamatu kauplustes sinililleõhtuid, samuti vestlusõhtuid veteranidega. Külastati kohalikke omavalitsusi, lilled said rinda maavanemad, vallavanemad ja volikogude liikmed. Kampaania ajal 7. aprillist 1. maini korraldasid tublid naiskodukaitsjad üle Eesti kõigis maakondades üritusi, kus on võimalik soetada endale sinilille rinnamärki ning sinilille käepaela. Kui 23. aprilli veteranipäeval kõlas Vabaduse väljakul traditsiooniline Veteranirock, olid naiskodukaitsjad sealgi sinililledega kohal. Kahel varasemal kevadel on kümned tuhanded inimesed teinud sinilille ostuga Eesti Vigastatud Võitlejate Ühingule annetusi kokku ligi 170 000 euro ulatuses. Ühing on nende annetustega aidanud soetada kõnniabiseadme ning teisi taastusraviseadmeid Ida-Tallinna keskhaigla taastusravikliinikule. Samuti on annetuste abiga soetatud kogu Euroopas uuenduslik mobiilne kõnnirobot Haapsalu neuroloogilisele rehabilitatsioonikeskusele. 2015. aastal kogus Naiskodukaitse 36 000 eurot, mis oli umbes kolmandik kogutud üldsummast ning kahe aasta jooksul kokku müüsid naiskodukaitsjad kõikjal Eestis sinililletooteid rohkem kui 60 000 euro eest. Ka tänavu oli naiskodukaitsjatel kampaanias märkimisväärne osa, kokkuvõtete tegemine on alles ees. Iga sinilillemärk on kordumatu käsitöö. Rinnamärgid on valmistanud SA Hea Hoog vahendusel vaimsete ja psüühiliste erivajadustega inimesed üle Eesti. 4 | 2016

KOOSTÖÖ

Naiskodukaitsjad on sinilille saadikud kõikjal Eestis

Kaljusse raiutud vabadus Salpalinja on kaitseliin, mille ehitamist alustati kohe pärast Talvesõda 1940. aasta kevadel. See oli mõeldud kaitsma kogu Soome idapiiri punavõimu pealetungi eest.

KOOSTÖÖ

Tekst: AIVAR KRUSTA

Salpalinja oli mõeldud umbes 10 km sügavuse betoonpunkrite võrgustikuna, mis oleks pidanud rünnaku peatama

36 3 6

4 | 2016 20 2 016 01 16

Kolmepäevane Salpalinja jalgsimatk Soome eruohvitseri Hans Göran Gabrielssoni eestvedamisel möödunud suvel andis ülevaate soomlaste vabaduspüüdlusest ja oma iseseisvuse kindlustamise vajadusest suure idanaabri vastu pärast Talvesõda. Salpalinja on kõige kallim kunagi Soomes kavandatud ehitusprojekt ja ka kõige kallim ühekordne objekt ainuüksi nende tööde põhjal, mis tookord lõpule jõuti viia. Liini ehitustöödele kulus riigi eelarvest 5% ning plaanide kohaselt pidi selle pikkuseks tulema 1200 km. Pärast Moskva rahu 1940. aastal taandus Soome armee uue piiri taha, mis on kuni tänaseni Soome idapiiriks. Arvestades Talvesõjas saadud kogemusi hakati kavandama ka uut kaitsestrateegiat. Kuna vahetult piiri lähedusse rajatud kaitseliin ei ole üllatusrünnakut arvestades efektiivne, siis otsustasid soomlased rajada kaitseliini piirist eemale ja kasutada võimalikult suurel hulgal looduse poolt pakutud maastiku iseärasusi. Salpalinja oli mõeldud umbes 10 km sügavuse betoonpunkrite võrgustikuna, mis oleks pidanud rünnaku peatama. Teisi võimalusi soomlased idanaabri rünnaku takistamiseks ei leidnud. Valida oli kahe võimaluse vahel: kas peatada potentsiaalne rünnak Salpalinjal või kaotada Lõuna-Soome. Virolahti-Taaveti vaheline maastik, kuhu Salpalinja rajati, on maastikuna liigendatud ja kaljune, seetõttu tuli ka kaevikud ja punkrid

2X ERAKOGU

Kaitseliinil olevad punkrid varustati raskekuulipildujate ja 45 mm tankitõrjekahuritega

Lisaks punkritele said soomlased osaliselt valmis ka tankitõrjeliinid, mille ehituseks kasutati samast piirkonnast raiutud 3–5tonniseid kivirahne. Talvesõja vigadest õppust võttes paigutasid Soome ehitajad rahnud selliselt, et ründaval vastasel puudus võimalus nende taga varjuda, sest kaitseliini sai punkritest katta kuulipildujatulega. Samuti oli kaitseliin niimoodi liigendatud, et piki liini rünnates oli vastane paratamatult sunnitud liikuma punkrites asunud suurtükkide ja kuulipildujate tapmisalasse. Piirkonnas olevatele jõgedele ehitati lüüsid, mille abil oleks saanud üle ujutada madalamaid alasid, takistades sellega vastase edasiliikumist. Kogu selline kaitserajatiste süsteem tervikuna moodustas sel ajal soomlaste hinnangul praktiliselt ületamatu kaitseliini. Arvestades jõudude vahekorda oli soomlastele selline kaitserajatise ehitamine ainuvõimalikuks viisiks vältida Soome osalist langemist ründaja kätte. Sõja lõpp 1945. aasta mais tõmbas kriipsu alla viimastelegi töödele

kaitseliinil, mille ametlik nimi kõlas kaunilt − Suomen Salpa. Kuid vaatamata vaherahule hoidis Soome kaitsevägi liini korras praktiliselt kuni 1980. aastate lõpuni. Täna vaatab meile kaitseliinilt vastu soome rahva iseseisvus- ja vabadustahe. Me näeme seda tohutut ehitustööd, mida sõjast laastatud väike Soome Vabariik ja tema rahvas oma iseseisvuse tagamiseks kaljudesse on raiunud. Soome rahva üksmeel ja riigijuhtide tahe tagas soomlastele iseseisvuse. Vaadates neid kaljudesse uuristatud kaitseliine ja punkreid võib julgelt öelda, et soomlased on oma vabaduse graniiti raiunud. Soome rahvas mäletab oma ajalugu ja hoiab seda tallel, andes teatepulga põlvest põlve edasi. See kestab ka Salpalinjal. Iga-aastasel rahvamatkal osaleb üle 1000 inimese alates põlvepikkustest poisikestest kuni auväärsesse ikka jõudnud daamide ja härradeni. Rahvas, kes ei mäleta ega austa oma minevikku, elab tulevikuta.

KOOSTÖÖ

lihtsalt kaljusse raiuda. Kaitseliini rajanud 35 000 töölist elasid barakkkülades. Samas olid ka transpordi- ja kaevetehnikale mõeldud remondi- ja hooldustöökojad. Kaitseliini ehitusele oli kaasatud praktiliselt kogu Soomes olev rasketehnika masinapark. Töölisi ei jäetud ilma ka kultuuri- ja lõbustusasutustest. Barakkidesse ehitatud kinodes ja klubides sai tööline veeta vaba aega. Oma toetava käe ulatas Soome riigile ja töömeestele ka naiskodukaitse ehk Lotta Svärd. Ehitusel oli ühel või teisel viisil abiks üle 2000 lotta, kes muu hulgas vastutasid ka toitlustamise eest. Vaherahu ajal ehitati valmis 728 betoonpunkrit, 350 km kaevikuid, tankitõkkesse asetati 350 000 rahnu. Salpalinja ehitus käis täie hooga ja täielikuks valmimiseks oli planeeritud veel kaks kuni kolm aastat. Jätkusõja puhkemine peatas kaitseliinil ehitustööd. Kaugel idas olev rinne ei vajanud tarbetuks muutuvat kaitseliini. Kui 1944. aasta suvel murdsid Nõukogude väed Karjala maakitsusel Soome kaitsest läbi, hakati Salpalinjat korrastama ja relvastama. Kaitseliinil olevad punkrid varustati raskekuulipildujate ja 45 mm tankitõrjekahuritega. Punkreid oli mitme funktsiooniga: tankitõrjepunkrid, mille relvastus koosnes raskekuulipildujast ja tankitõrjekahurist; kuulipildujapunkrid, mis sõltuvalt asukohast ja eesmärgist olid varustatud kas ühe või kahe raskekuulipildujaga, samuti jalaväe meeskonnapunkrid 40 mehe majutamiseks. Kõik punkrid olid ehitatud selliselt, et suutsid ilma kõrvalise abita pikemat aega iseseisvalt vastu pidada. Punkrites oli peale magamisja toiduvalmistamisvõimaluse ka autonoomne vee- ja kanalisatsioonivärk ning need olid varustatud ventilatsioonisüsteemide ja elektriga. Punkrite õhutamiseks, eriti püssirohugaaside väljatuulutamiseks, kasutati mehaaniliselt käitatavaid ventilatsioonisüsteeme.

Lähemat teavet saab matka kodulehelt: http://www.salpavaellus.net

4 | 2016

HARITUD SÕDUR

Eestvedamise kolm stiili Juhtimine on teemana loonud elevust ja huvi juba väga kauges minevikus. Kui inimesed mõtlevad juhtimisest või eestvedamisest, tulevad silme ette kujutluspildid võimsatest indiviididest, kes juhatavad võidukaid armeesid, kujundavad rahvaste saatusi, arendavad religioone või loovad suuri ärikorporatsioone. Tekst: SANDER KIVILOO, KAISA ALBERT

4 | 2016

Kuidas on aga nii, et ühtedel juhtidel on pühendunud järgijad ja teistel ei ole? Vastust tuleb otsida eestvedamise oskusest. Eestvedamine on oma olemuselt äärmiselt keeruline ja kompleksne nähtus ning seda on üritatud uurida mitmel viisil ja mitmes teadusharus. Pole olemas üht universaalset deﬁnitsiooni. Saab aga ütelda, et eestvedamine on mõjutusprotsess. Protsess, kus läbi muutuste ja arengu üritatakse jõuda organisatsiooniliste eesmärkideni. Eestvedamine sisaldab dünaamilist juhtiOtsuse Tehnilised mistegevust, mis motiveerib vastuvõtmise ja mõjutab järgijate tegeoskused oskused vust. See on liidri ja järgija vaheline mõjusuhe, milles väljendub võimu ja autoriteedi dilemma ning mille eesmärgiks on ühine tõhus Interpersonaalsed tegevus tööle pühendumise oskused õhkkonnas. Eestvedamine põhineb mõjutamisel eelkõige veenmisprotsessi ja suhtlemise kaudu. Eristatakse kolme eestvedamise stiili – ümberkujundav, pragmaatili- eestvedamist iseloomustab eelkõige muudatuste genereerimine. Ümne ja laissez-faire ehk passiivne. berkujundavad liidrid keskenduvad Igal stiilil on seda teistest erisennekõike ideedele ja ühtsetele tavad omadused, kuid kõige tõhuväärtustele. Tänu sellele on võimasamaks peetakse ja tihedamini lik anda tegevusele laiem ja ühtne praktiseeritakse ümberkujundavat tähendus, millelt järgijad saavad eestvedamist, millele järgnevad muutusi ellu viia. Kontrastiks ümpragmaatiline ja laissez-faire berkujundavale eestvedamisele on eestvedamine. Ümberkujundavat

pragmaatiline eestvedamine. Pragmaatilise eestvedamise aluseks on liidri ja järgijate vaheline tehing või vahetusprotsess, mille käigus pakub pragmaatiline liider oma järgijatele teatud töö eest hüvesid. Laissez-faire ehk passiivne eestvedamine hõlmab endas ükskõiksust ja vältimist. Seda stiili kasutav liider „väldib otsuste langetamist, loobub vastutusest, suunab tähelepanu eemale rasketest valikutest ja räägib tööle hakkamisest, kuid ei jõua mitte kunagi reaalsete tegudeni.“ Juhtimisega käib kaasas igivana dilemma: kas juhiks sünnitakse või on seda võimalik õppida? Tõde on mõlemas – igale inimesele antakse sündides kaasa suurem või väiksem juhipotentsiaal. Seda tuleb aga arendada ning treenida. Juhtimisoskused on pideva enesearengu tulemus. Kaitseliidus on praegustel ja tulevastel juhtidel võimalus täiendada oma teadmisi ja oskusi Kaitseliidu koolis. Kaitseliidu kool keskendub ümberkujundava eestvedamise õpetamisele ning läbivalt pööratakse

kõikidel kursustel tähelepanu kolme tüüpi eestvedamise oskuste arendamisele. • Tehnilised oskused hõlmavad võimet kasutada meetodeid ja tehnikaid ülesande lahendamiseks. See tähendab meetodite, protsesside, protseduuride ja tehnikate tundmist ja võimet kasutada erinevaid tööriistu ja varustust. Tehnilised oskused on enamasti kõige kergemini arendatavamad. • Interpersonaalsed oskused sisaldavad võimet inimesi mõista, infot kommunikeerida ja töötada hästi indiviidide ja gruppidega, luues ja arendades nendega efektiivseid suhteid. Interpersonaalsed oskused on otseselt seotud juhi mõjuvõimu ja autoriteediga.

Nende oskuste seas on näiteks meeskonnatöö, läbirääkimiste, võrgustiku loome, motiveerimise oskused. • Otsuse vastuvõtmise oskused põhinevad võimel kontseptualiseerida situatsioone ja valida probleemide lahendamisel alternatiivide vahel, lisaks kasutada tekkinud võimalusi efektiivselt ja eesmärgipäraselt. Need on oskused, mis vastavad küsimusele: mis toimub? Otsuse vastuvõtmise oskused põhinevad mitmel teisel oskusel nagu näiteks kontseptuaalne mõtlemine, analüüs, kriitiline mõtlemine ja ajajuhtimine. Nendele lisandub veel loovus, trendide nägemise võime ja muutuste ettenägemine.

HARITUD SÕDUR

SILVER HINNO

Eestvedamine sisaldab dünaamilist juhtimistegevust, mis motiveerib ja mõjutab järgijate tegevust.

Rohkem infot Kaitseliidu kooli kursuste kohta leiad: kool.kaitseliit.ee

4 | 2016

WIKIPEDIA

AJALUGU

Eesti sõjaväe juhtkond 1920

Verine päevik „Minu ees laual lebab praegu verine taskuraamat, kuulist läbilastud, mis Suure-Valge järve juures surmasaanud rittmeister von Rahdeni pataljoni landeswehrlase taskust leidsin,“ kirjutas üks eesti sõdur Kaitse Kodu! 1926. aasta 14. numbris. Toome teieni kirjatüki muutmata kujul. Tekst: E.Ms.

4 | 2016

Mööduvad päevad, kuud ja aastad. Meele jäävad vaid mälestused, mis olid kuidagi erilise tähtsusega, ent aja jooksul vaibub ka neist suurem osa aegmerre. On mälestuses unustamatuid sündmusi, mis püsivad kogu eluaja. On mälestuses sündmuste vapustusi, mis tõid pöördeid ellu, mis raiutud kustumata jälil mällu. Meeldiv on ja ühtlasi pakub lohutust sorida vahel möödunud mälestusi, lastes libiseda silmi eest mööda sündmusi aegmerre vaibunud vabadusheitluse päevilt. Pole unustatav 1919. aasta südasuvi; meie hilisema aja raskemad, hädaohtlikumad päevad, mil meie noorel rahvaväel tuli relvuga vastu astuda lõunast meile kallaletungivaile Balti parunite palgaliste hulkadele. Eluõhtuni püsivad mälestuses need ägedad, kohati meeletumad lahingud, mis löödud landeswehriga riiaeelseil positsioonel.

Minu ees laual lebab praegu verine taskuraamat, kuulist läbilastud, mis Suure-Valge järve juures surmasaanud rittmeister von Rahdeni pataljoni landeswehrlase taskust leidsin. Märkuste tegija on nähtavasti rühmaülem olnud, haritud käekirjaga, tähelepanija ja teadja isik, kes nii mõndagi ülemuse sammu õiglaselt on osanud hinnata. Lehitsen praegu neid juba osalt koltunud ja verega määrdunud päeviku lehekülgi. Jätan harilikud märkused kõrvale ja toon tõlkes vaid need, mis eestlasi kirjeldavad ja sõjakäiku landeswehri vastu puudutavad. Ärgu oodatagu neist katkendeist palju: lihtsõdur võib sõjas vähe näha, ta on koha külge seotud; tunneb vaid seda, mis tema ümber sünnib. Puudub ülevaade; paljudest sündmustest saab ta teada vaid kuulu järele; mõnegi asja üle otsustab oma rühma seisukohalt. Side üksikute sündmuste vahel on

haaratud olime. Pidime maakoha, mis meie käes oli, maha jätma, ka naaberväeosad tegid sedasama. Juhid on süüdi. Parun F. tunneb eestlaste ees määratumat hirmu. Tema närviline olek hakkab ka meestele külge. Sellest edasi-tagasi jooksmisest ei tule minu arvates midagi head välja. Felsko sai päikesepiste, ta saadeti Võndu. Väike edasinihkumine, mis Rahdeni käsul ette võeti, muutus peagi tagasitulekuks. Meie olime jälle vaenlase poolt ümber piiratud. Nüüd algas päris põgenemine.

AJALUGU

Kapten parun Wolfert von Rahlen oli kuni 17. juulini 1919 3. baltisaksa pataljoni I kompanii ülem. Alates 17. juulist määrati ta Landeswehri staabiülemaks.

See on esimene ja loodetavasti ka viimne kord, kus ma niisuguse põgenemise kaasa pean tegema. Kõik on segamini: voorid ja kahurid. Üks osa läheb otseteed Ramotski peale välja, Võnnu äraandmine näib kindel olevat. On käsk antud Raunebrückesse kokku koguda. Oleme kohal. Minu ainuke soov on, et koju pääseksin. — 23. juuni: Meeleolu on veidi parem. Arvatakse, et taganemine nüüd seisma jääb. Kompanii juht Brenz laskis peaaegu terve päeva püss käes maas lamada. Paremal tiival on tugev tule-andmine. Õhtul olid kõik väsinud. Vaevalt olime puhkama heitnud, kui üles aeti. Kurvad teated. Landeswehr on tugevasti lüüa saanud. Paremal ja vasemal tiival suruvad eestlased peale, meie omad taganevad raskete kaotustega; ka rauddiviisi päevad on kurvad, Petersdorﬁ kahurid on kõik maha jäetud. Kiirelt, kuid korralikult lahkume sealt, kus kaks nädalat mööda oleme saatnud. Taganeme Võnnus peatamata Ramotski sihis. Ramotski on sõjaväge täis. Saime palka. Rohkesti tuttavaid. Tehakse võllanalja, ehk küll kaotused kõigis väeosis suured. Meie asusime sellele liinile, mis eestlaste poolt meile ette kirjutati. Kell 3 olime Nurmise mõisas, mis rohkesti kannatada saanud.

WIKIPEDIA

kaduma läinud. Ühe asja poolest on ta ometi vast tähtis, — meeleoluliselt, — aitab tundma õppida Balti parunite palgalise-sõduri hinge. Alguses on ülestähendused lühikesed, hiljem lähevad nad aga iga päevaga pikemaks. — 4. juuni: Lahkusime Riiast. Räägitakse, et bandede vastu läheme. Jõudsime Ramotski, kus oma inimestega kokku saime, kes Pihkva peale liiguvad. — 5. juuni: Oleme Sparenhoﬁs. Teadmatus seisukorra üle. Kõneldakse eraviisil, et tuleb eestlaste vastu võidelda, õhtul avaldati meie ultimaatum, mis Eesti väejuhatusele ära antud. Saime käsu Võndu minna. — öösel vastu 6. juunit: Marsime edasi. Võtsime 9 eestlast vangi. — 6. juuni: Võndu sisseminek. — 7. juuni: Puhkus. Vaatasime Güntheriga Võnnu lossi varemeid. — 8. juuni: Eestlaste pealetung. Leitnant Hahn on haavatud. — 9. juuni: Nihkusime edasi kuni Rauneni. — 9.—18. juunini: Vaherahu. Poolteise-nädalane puhkus Pahlenis. — 19. juuni: Ma olen praegu Skudre peres, Aa jõe ääres 16 mehega, kes Eesti väerinnal väljavahtideks (Feldwache) käivad. Postide revideerimisel kõndisime Erichiga Aa kallast mööda üles, tore kõrge kallas. Ligi tund aega silmitsesime metsa varjust eestlast, kes teisel pool jõge. — 20. juuni õhtul: Praegu saime kuulda, et varsti edasinihkumine eestlaste vastu algab. Nii mõnigi mees nähti rõõmus olevat, kuid rõõm oli üürike. Peagi selgus, et meie jaojuht (Zugführer) leitnant parun F. kuhugi ei kõlba. Terve öö ei annud ta silmapilgukski rahu. — 21. juuni: Edasinihkumine, mis lüüasaamisega lõppes. Eestlased jõudsid meist ette. Peale keskööd tuli tugev pealetungimine tagasi lüüa. — 22. juuni: Kell pool neli hommikul pidime oma seisukohad maha jätma. Kell oli juba neli, kuid meie mehi ei olnud ikka veel kõiki koos. Jäime naabritele appiminekuga hiljaks. Eksisime nii kaua metsas, kuni viimaks vaenlase poolt ümber

Soome vabatahtlikud Tallinnas 1918

4 | 2016

AJALUGU

WIKIPEDIA/EESTI WIKIPEDI WIKI PEDIA/EE A/EESTI STI RAHV RAHVUSAR RAHVUSARHIIV USARHIIV HIIV

Siin peame väljavahid välja panema. Kena ei ole see kõik just mitte. On näha, et enamlastega võidelda ei tule. Kahjuks oleme taganemisel Võndu kõik toidukraami maha jätnud. Vist läheb meie ekspeditsioon eestlaste vastu nurja. Kui unenägu on see aeg möödunud, mis meie ilusal Liivimaal viibisime. Et kõike mitte unustada, katsun hoolega üles märkida. — 24. juuni: Ka Nurmis on juba seljataga. Hommikul vara jätsime ta maha. Neljas öö magamata. Jõudsime Segevolti. Eestlased on kannul; nende patrullid ei anna rahu. — 25. juuni: Jätsime Hinzenbergi maha. Taandumine on seni võrdlemisi korralikult läinud. Segevoldile andsid eestlased raskeist kahureist tuld, saime õigel ajal seest minema. Nüüd selgub, et rauddiviis Aa paremal kaldal, Engelhardtsdorﬁ juures raskeid päevi on üle elanud. Neil oli kaunis palju mehi, kuid nähtavasti ei jõudnud nad eestlaste-

Landeswehri Landes eh i sõdur sõd

le vastu panna, kes ühes daanlaste ja inglastega peale tungisid. Hirmsaid asju teavad rauddiviisi mehed jutustada. Nad on kõik oma suurtü-

WIKIPEDI WIKI WIKIPEDIA PEDIA PEDI A

Neil oli kaunis palju mehi, kuid nähtavasti ei jõudnud nad eestlastele vastu panna, kes ühes daanlaste ja inglastega peale tungisid.

Tallinn 24. veebruaril 1918

4 | 2016

kid kaotanud. Kõik vangid tapetakse eestlaste poolt maha, viimased on samasugused metslased, nagu enamlasedki. Raske on siin sõdida, ka maa päriselanikud on meie vastu. Mis lähemad päevad toovad, on teadmata. Eestlased kipuvad igast küljest kallale. Kuuldavasti on Inglismaa Eesti riigi iseseisvuse tühjaks tunnistanud; loodetavasti jätavad eestlased nüüd ka võitlemise järele. Saksamaalt tulnud teated kõnelevad, et Ebert on kukutatud. Saksamaa vägedel on eestlaste vastu võitlemine keelatud. Mis sellest kupatusest küll välja tuleb? Võib olla, et seda poliitikamehed teavad, minu mõistus küll kinni ei võta. Väga võimalik, et Koltshak jämeda otsa enda kätte saab. — 26. juuni: Taganemine ei näi ikka veel lõppevat. Stoke jaamas nägime Malmede väeosa riismeid, kes tugevasti lüüa saanud. Nad pidid Hinzenbergi jaama tühjaks tegema, kuid Petersdorf lõi sealt eestlased uuesti välja. Asume Rodenpoisi — Mascheneeki liinil. Seesama talu, kus kahe nädala eest peatusime. Kõneldakse, et siin eestlastele vastu tahetakse hakata. Loodetavasti jõuame meie ka eestlastele näidata, kes Rahdeni pataljon on. Kahjuks on mul siiski sarnane tunne, et meie Jegeli seisukohtadeni tagasi peame tõmbuma. — 27. juuni: Minu arvamine on õige. Mehed istuvad juba Jegeli kaevikuis. Praegu viibin Uurneekis, loen lehte, grammofon mängib, kuid meeleolu on kõigil rõhutud. Tulevik on tume. Oleme vaenlastest ümber piiratud: ees eestlased, taga lätlased, küljel enamlased. Viimased pole ükski hädaoht; kui ka päris Saksa väed ära peaksid minema, nende vastu võiks veel võidelda. Kuid eestlaste vastu ei taha ma enam mingi hinna eest võidelda. Mis jaoks võitleme? — 28. juuni: Ega Latvijast ikka midagi välja ei tule. Mina loodan isiklikult Venemaa peale. Olen monarhistliku Saksamaa pooldaja, seepärast lähen ma ka parema meelega Koltshakiga ühes enamlaste vastu. Vürst Lieveni väeosa kutsub

L I S A T E AV E

minna. Pean end kuidagi katsuma haavata. Parabellum oli laskevalmis, kuid sõrm ei tahtnud kuidagi päästikut vajutada. Nii katsusin ma mitu korda lasta, kuid ei saanud kaugemale. Hea küll, lähen Rahdeni juure ja kõnelen temale kõik ära, ehk laseb koju. Kunagi oma elus ei unusta ma ööd vastu 29. juunit 1919.

WIKIPEDIA

Oleme vaenlastest ümber piiratud: ees eestlased, taga lätlased, küljel enamlased. Viimased pole ükski hädaoht; kui ka päris Saksa väed ära peaksid minema, nende vastu võiks veel võidelda. Kuid eestlaste vastu ei taha ma enam mingi hinna eest võidelda.

Imelikud jutud liiguvad õhus. Kleist seletab, et Saksamaalt on abi iga silmapilk tulemas. Riias olevat tugevad võitlused käimas. Meid tahetavat Riiga saata. Needra on kukutatud. Kõneldakse, et rauddiviis uuesti hakkab peale tungima. Vürst Lieven oma venelastega olevat eestlastele ultimaatumi ette pannud, et viimased võitlemise meie vastu järele jätaksid. Praegu tuli Rahdeni poolt käsk, et meie Bellendorﬁ, SuureValge järve ääre läheme, arvatavasti selle löökosa vahetuseks, kes kahe päeva eest väerinnale tuli. --Sellega lõpeb päevik. Kõikvõimsa saatuse imelikul tahtel pidi just minu revolvrikuul see olema, mis tema kirjutaja eluküünla 30. juunil lahingus Suure-Valge järve ääres kustutas. Mitte teadmata kogupaugus, mis massi läheb, vaid isiklikul kokkupuutumisel...

AJALUGU

meid endiga ühinema. Seda tahab suurem osa meist ka teha. Ootame, kuidas asi lõpeb. — 29. juuni: Minu meeste käes on 5 kilomeetri pikkune väerind kaitsta. See on seepärast võimalik, et meie ja eestlaste vahel on jõgi ühes kanalitega. Läinud ööl võtsid eestlased vastas-oleva kalda endi alla. Selgesti võis näha, kuidas nad endid maasse kaevasid. Lamesdorff on oma meestega siia poole taganenud. Terveksjäänud silda mööda on eestlased vist tema kannul üle tulnud, sest meie pihta antakse juba Kainichi poolt kahuritest tuld. Suurtükitule all jätsime seisukohad maha. Eksisin metsas ära. Võitlesin iseendaga ägedat seesmist võitlust. Väerinnale ei taha ma

Tegelikult oli otsus minna sõtta Eesti vastu Landeswehri meeste seas ja ka ohvitseride hulgas üsnagi ebapopulaarne. Paljud said teada seda alles siis, kui jõuti rindele või saadi kätte esimesed vangid või nähti hukkunud sõdureid. Et kuidagi meestes võitlusvaimu tekitada, valetati, et sõditakse inglaste ja taanlaste vms vastu. Taani vabatahtlike kompanii oli sel ajal 2. diviisi alluvuses Pihkva lahingulõigus, Briti laevastiku osad Liepaja sadamas ja Soomes Kotkas. Ainsad inglased Eesti sõjaväe teenistuses olid lennuinstruktorid Tallinnas.

Eesti meremehed Vambolal 1919

4 | 2016

Taimetee kosutab nii vaimu kui tervist Aeg-ajalt tuleb ikka metsas käia, mis iganes põhjusel. Kui aga jahedus naha vahele poeb, siis on õige aeg teha üks kuum teejook. Metsas leidub selleks piisavalt vahendeid. Tekst: KRISTJAN PRII

LOODUS

Teejoogist räägime sellepärast, et kohv ja päris tee sisaldavad kofeiini, mis on küll teataval määral virgutava toimega, kuid ei ole meie tervisele kõige parem. Vabas looduses leiduvaid taimi kasutades tuleb alati valmis olla katsetamiseks, sest nii retseptid kui ka maitsed on erinevad. Mõnda taime pole vaja kaua keeta, piisab vaid kuuma vee pealevalamisest, teisi seevastu tuleb jätta tundideks tõmbama. Loomulikult peab olema ka tähelepanelik, et vesi ja taimed oleksid piisavalt puhtad. Samuti sõltub palju korjamise aastaajast ja kohast. Vaatame nüüd lähemalt, kuidas valmistada mõnda lihtsat teejooki ning millist mõju need meile võivad avaldada.

Männiokkatee Männiokkateed võib juua rahulikult aasta ringi. Kui päevas on hea ära juua 2 liitrit vett, siis sobib see tee hästi, et rahuldada ühtlasi C-vitamiini vajadus ja pealekauba anda natuke lisaenergiat. Nagu kõikide taimede puhul, on ka männiokastest võimalik kasulikke elemente kätte saada alternatiivseid meetodeid kasutades, näiteks purustades – okkaid ei pea kaua keetma, piisab kuuma veega ülevalamisest ja mõneks tunniks tõmbamajätmisest. Poole liitri vee kohta kulub 0,4 liitrit okkaid, mida tuleb keeta 15 minutit. Tulemuseks on jook, milles leidub ligi 25 mg C-vitamiini, palju kaaliumi ja tsinki. Lisaks sisaldab jook umbes 1,5 suhkrukuubiku jagu ehk ca 20 kcal suhkrut. Männiokkateele võib maitse parandamiseks alati lisada sidrunit ja mett. Ning kui jook sai kole kange, võib seda veega lahjendada nagu siirupit. Kuuseokkatee valmistamine käib samamoodi, kuid jook ise maitseb pisut teisiti.

4 | 2016

Vaarikajook

4 X KRISTJAN PRII

LOODUS

Vaarikajook on suurepärane ja aitab väga paljude hädade vastu, reumast vistrikeni. Vaarikas aitab väsimusest üle saada, on valuvaigistava toimega ja aitab külmetushaiguste korral nii köha leevendajana kui ka palaviku alandajana. Sellest tulenevalt ei tasuks seda juua päevas üle poole liitri. Vaarikajook ajab ka higistama, mistõttu talvel tuleks leida selle nautimiseks rahulikum hetk. Joogi valmistamiseks talvel võta värskeid vaarikavarsi, suvisemal ajal kasuta lehti, võrseid või marju. Poole liitri joogi jaoks läheb tarvis väikest kimpu paraja pikkusega oksi, mida tuleb keeta seni, kuni vesi omandab punaka tooni. Vaarikavartest võib teha ka tõmmist. Selleks purusta varred ja hoia neid paar tundi soojas vees. Pikem ja põhjalikum töötlus teeb joogi ka kangemaks. Valmis vaarikajooki võib maitseks lisada ka männiokkateele.

Mustpässikutee Mustpässik on puuseen, mis looduses näeb välja nagu mustakspõletatud tükk puu küljes. Enamasti leidub seda kaskedel, kuid ka mujal. Seene kasutusvaldkond on väga lai – kuuma joogina, tule süütamiseks, viiruki asemel jne. Tuhaga saab end ka väga hästi pesta. Mustpässikutee on omamoodi superjook, mida saab kasutada väga paljude haiguste, isegi vähi raviks või leevenduseks, toonuse tõstmiseks, stressi vähendamiseks, eluea pikendamiseks. Seen sisaldab mitmeid ainulaadseid ühendeid ja palju B-vitamiine, samuti antioksüdante ning natuke mineraale ja valku. Seenest valmistatud teed võib juua iga päev, ületarbimise ohtu ei ole. Joogi tegemiseks piisab umbes 3 x 3 cm seenetükist, mida tuleb 2–3 liitris vees keeta 5–15 minutit.

4 | 2016

LOODUS

Kevadises metsas nälga ei jää Need, kes oma nina kontorilaua tagant ja linnamelust välja on pistnud, teavad, et söömakutsuvalt rohetavad juba nii naadilehed kui nõgesed, samuti nurmenukk. Tekst: KRISTI LEHTLA

Loodus toimib kevadel kiirkäigul ja nii võime mõnest heast palast ilmagi jääda, sest ega loodus oota, kuni meie muude toimetustega ühele poole saame. Temal on omad rütmid. Aprillis-mais metsamineja juba nälga ei jää. Aprilli keskpaigast on saadaval naat, nõgese võrsed ja nurmenuku lehed. Seejärel võilille lehed (juurikaid saab juba varem, siis, kui maa on sulanud). Mai alguses lisanduvad nurmenuku õied. On kõikvõimalikke puhkevaid pungi, noori lehti ja võrseid, mida toiduks kasutada, samuti juuri. Õitsevatest taimedest saab aprilli lõpus hakata kasutama kannikesi, mai alguses lisanduvad umbes nädalaks vahtraõied. Ja nii kogu kevadsuve – pidu looduses ja selle söögilaual, kes

4 | 2016

kõike seda märgata ja kasutada teab ja oskab. Vaatame siis, mida ja kuidas me metsas matkates oma toidulaua rikastamiseks kasutada saame.

Naat Juba keskajal oli naat hinnatud toidu- ja ravimtaim imperaatorite toidulaual ja salajastes kloostriaedades. Naat on nn superfoodile vääriline vastane – ta on eriti rikas E-vitamiini poolest, sisaldab rohkesti C-vitamiini, eeterlikke õlisid, antioksüdante, mineraalaineid ja kiudaineid. Naadil on ka soolebaktereid hävitav toime. Naadist valmistatud toit on organismile kergesti omastatav ja puhastava toimega. Lisa naati toorsalatile, supile, ühe-

pajaroale, omletile jne. Lehti (kuumtöödeldud, nagu nõgesegi puhul) võid ka lihtsalt maitsestada ning nautida vähese soola ja õliga. Naati võib marineerida, soolata ja hapendada. Kuivata naadi lehed ja kasuta kogu talve kas tervete lehtedena või jahuna suppides ja küpsetistes. NB! Korja ainult noori värskeid lehti, nn varesejalgu ehk kortsulisi lehti, mis pole veel „lahti“, ja veendu, et kasvukoht oleks võimalikult puhas ehk eemal reostusallikatest.

Nõges Varakevadised kõrvenõgese võrsed on esimesed energiaandjad ja veretugevdajad. Nõgese lehed sisaldavad pea kõiki vitamiine: A, C, D, E, F, K, P, samuti B-kompleksi vitamiine

ERAKOGU

LOODUS

tiamiini, riboﬂ aviini, niatsiini ja vitamiini B6, palju mikroelemente, orgaanilisi happeid, fütontsiide ja tanniine. C-vitamiini leidub nõgese kasvudes 2,5 korda rohkem kui sidrunis (660 mg %) ja spinatis. Tassike õigesti koostatud nõgeseleotist annab 500 mg kaltsiumi, rauda ja K-vitamiini. Juurtes leiduv lektiin ja lehtedes peituvad ﬂavonoidid tugevdavad immuunsüsteemi. Taim sisaldab palju rauda, räni ja kaaliumi. Nii on nõgeseleotist ja -teed kasutatud sajandeid aneemia ja kurnatuse puhul. Nõgest ei tohi korjata lämmastikurohketest kasvukohtadest – kompostihunnikutelt või loomalautade lähedusest, kus neisse võib koguneda liigselt kahjulikke nitraate.

Veel üks huvitav fakt nõgesest: I maailmasõja ajal kasutati nõgest Saksa armee mundrite värvimiseks. Nõgesetee kompresse või lehepuru on kasutatud väiksemate haavade ja põletuste ravis. Valmistamine: Loputa nõgesed ja töötle keeva veega, selleks aseta nõgesevõrsed kaussi ja kalla neile kuum vesi peale, lase seista 2–3 minutit, siis kurna. Kasuta teed meega joogiks ja võrseid või lehti toidus.

Võilill Võililles sisaldub bioloogiliselt aktiivsete ainete pakett, mis aitab kehal neid väga efektiivselt kasutada. Üle 64 toitaine ja tervist toetava ühendi, mis taimest leitud, teevad võilillest väeka abilise. Näiteks sisal-

dab võilill rohkem beetakaroteeni kui porgand, rohkem kaaliumi kui banaan, rohkem letsitiini kui soja, rohkem rauda kui spinat; on pilgeni täis vitamiine ja antioksüdante – rohkelt vitamiine A, C ja E, tiamiini ja riboﬂ aviini, kaltsiumi, fosforit ja magneesiumi. Toiduks sobib kasutada kogu taime. Õisi, juuri ja lehti võib lisada suppidesse, hautistesse või salatitesse. Hästi maitsevad ka paneeritud võililleõied. Noored, veel täiesti lahti keerdumata võilillelehed on salatiks parimad, sest nende maitse on mahedam. Lehti kasutatakse ja korjatakse värskelt toiduks varakevadel ja sügisel või pärast niitmist tärganud uusi noori lehti. Kuna võilill, nagu

4 | 2016

mitmed teised taimed, kogub endasse raskemetalle, siis ei tohi taime korjata saastatud kohtadest.

Vesihein Väga levinud niisket kasvukeskkonda armastav taim haritaval maal – kasvuhoonetes ja põldudel –, kuid kasvab ka metsa- või teeservades ja veekogude kallastel. Vesihein sisaldab palju aminohappeid, samuti olulisel määral C-vitamiini. Enne õitsemist sobib kogu taim kasutamiseks suppides või hautistes. Kui suurem osa taimest on puitunud, siis saab kasutada pehmeid võrseotsi.

LOODUS

Harilik orashein Järjekordse aia- ja põllupidajate vaenlase orasheina juurika toiteväärtus on võrreldav teravilja omaga, see sisaldab tärklist ja suhkruid 76%, valku 8,8% ja rasva 0,5%. Sobib hästi kasutada lisandiks koos teiste toidutaimedega, sest juurikal on omadus tuua välja teiste toidutaimede kõrvalmaitset. Pehmeks keedetud ja hakitud risoomi on hea lisada salatitesse ja suppidesse.

Põdrakanep Põdrakanepit leiame kõige sagedamini põlendikel ja raiesmikel, mahajäetud talukohtades ja varemetel, kivihunnikutes, kraavi-, tee- ja jõeveerel. Oma kaunid, maitselt sparglit ja välimuselt väikesi palmipuid meenutavad võrsed pistab põdrakanep meie toidulaua rikastamiseks välja juba üsna vara – ütleme toomingate õitsemise aegu. Seega tasub varakevadel seada sammud kohtadesse, kus on eelmistel aastatel tulipiitsa õietuld märgatud. Kõige kindlam koht põdrakanepi leidmiseks on vana kivihunnik. Võrsed on heaks kevadiseks kosutuseks kehale ja vaimule. Neid

hinnatakse heaks A- ja C-vitamiini allikaks, lehed ja juured sisaldavad parkaineid, askorbiinhapet, karoteene, suhkruid, pektiine, lima ja alkaloide. Korjamiseks ja kasutamiseks sobib kogu taim. Kõige esimesena saabki kasutada

Võilill, Taraxacum Thomé, O.W., Flora von Deutschland Österreich und der Schweiz, Tafeln, vol. 4: t. 607 (1885)

Nõges, Urtica L Prof. Dr. Otto Wilhelm Thomé Flora von Deutschland, Österreich und der Schweiz 1885

kevadisi võrseid, mis sobivad toiduks, kuni lehtede „palmilehvik“ pole veel end päris harali ajanud ja vars murdub krõmpsudes pooleks ehk pole veel puitunud. See aeg on üsna lühike – nädal kuni kaks, sõltuvalt kasvupiirkonnast.

Kuusk Naat, Aegopodium Thomé, O.W., Flora von Deutschland Österreich und der Schweiz, Tafeln, vol. 3: t. 369 (1885)

4 | 2016

Noored kuusevõrsed sisaldavad nii vesi- kui ka rasvlahustuvaid ühendeid, sidrunhapet ja C-vitamiini. Lisaks karotenoide, vaiguühendeid

8 X PLANILLUSTRATIONS.ORG

Orashein, Elymus Royal Library Copenhagen (Det Kongelige Bibliotek), Denmark

ja vähesel määral ka rasvlahustuvaid vitamiine. Mineraalidest sisaldavad olulisel määral kaaliumi- ja magneesiumiühendeid.

tele, riisi- jm pajaroogadele, on kevade hakul palju. Sobilikud on naadi, nõgese, ristiku, põdrakanepi, karulaugu, hapuoblika, vesiheina, nurmenuku, põld-piimohaka, raudrohu, teelehe, hiirekõrva, kirikakra, jänesekapsa, valge iminõgese, kortslehe, põldohaka ja hanemaltsa lehed ja võrsed. Õiteilu, mis sünnib ka patta panna – võilill, sirel, ristik, kastan, kannike, kukerpuu, vaher – sobib hästi lisandiks toorsalatitele. Toitude röstimiseks saab looduses liikudes kasutada näiteks lõkkes kuumaks köetud lamedat kivi või lõkketuhka.

Merikapsas Paljud ilmselt ei tea, et meie mererandadel kasvav merikapsas on vägagi maitsev ja söödav. Maitselt on see võrreldav brokoliga – nagu ka välimuselt, kui juhtute seda leidma just kõige magusamal ajal ehk enne õitsemist. Merikapsas sisaldab mitmeid kasulikke toitaineid ja vitamiine, eriti märkimisväärne on vitamiini B1 sisaldus. Merikapsas kasvab mererandadel sellises kohas, kus ta saab juurtega kätte merevee.

LOODUS

Vesihein, Stellaria media Smithsonian Institute, Washington, U.S.A.

Põdrakanep, Chamaenerion Royal Library Copenhagen (Det Kongelige Bibliotek), Denmark

Kasutamine Võilille, põdrakanepi ja orasheina juuri kasuta keedetult või aurutatult prae lisandina, pane suppidesse ja hautistesse. Kuivatatud juurtest saab valmistada taimekohvi, olgu siis eraldi või ühe koostisosana. Kuivatatud juurtest jahu saab lisada küpsetistesse või putrudesse. Taimi, mille noored lehed ja võrsed on hea lisand suppidele, hautis-

Kuusk, Picea Thomé, O.W., Flora von Deutschland Österreich und der Schweiz, Tafeln, vol. 1: t. 25 (1885)

Merikapsas, Crambe maritima Royal Library Copenhagen (Det Kongelige Bibliotek), Denmark

4 | 2016

3 X SVETLANA MUSTKIVI

NAISKODUK AITSE

Anne Kaasik sätib täitematerjali õigesse mõõtu

Praktiline istmekate teeb olemise mõnusamaks Kaitseliitlased sõidavad õppusele ikka suurte veoautodega. Hiiumaa naiskodukaitsjad üllatasid oma kaitseliitlasi pehmete istmekatetega kolme veoauto kasti puupinkidel. Tekst: HELJA KAPTEIN

4 | 2016

viskoosi segu. „Edasine oli rohkem kättevõtmise asi ja tegijate naiste kokkusaamine,” ütles ta. Keerukaks muutis tegevuse see, et katted pidid tulema meestele üllatusena. Malevkonna staabis, kus masinad õue peal seisavad, on valves samuti mehed – kaitseliitlased. „Kuidas sa lähed mõõdulindiga salaja autokasti, kui korrapidaja sind kaamerast vaatab?” meenutas Mustkivi. Kahe mehe ees pidid nad saladuskatet siiski kergitama. Neilt Ideed tahavad teostamist sai ka küsitud, kas naiste mõte on Mustkivi arutles, et idee on juba üldse teostamist väärt. Vastus oli hea asi, aga kui midagi mõtled ja plaanid, siis tuleb see ka valmis teha. jaatav ning edaspidi püüdsid õmblejad oma tegevusega kaamerate Materjal oli hiidlastel olemas tänu ette mitte sattuda, töö käis kodudes. Harju naiskodukaitsjatele, kellel see „See oli täiesti nagu luureülesanne!” üle jäi. Katete kaitsevärvi roheliütles Mustkivi. ne kangas on vastupidav villase ja

„Küllap see mõte tuli ikka oma läbielatu tõttu, sest ka naised sõidavad sageli õppustele veoauto kastis,” rääkis Naiskodukaitse Lääne ringkonna instruktor Svetlana Mustkivi. Ta selgitas, et istmetele katete tegemise idee pakkusid välja Anne Kaasik ja Küllike Tammeveski. Meeste kasutada on kolm suurt veoautot ja neis on sõitnud ka naised: „On ikka nigel seal istuda küll.“

Uued pehmed pingid teevad meele hoopis rõõmsamaks

Kõige keerukam oli välja mõelda, kuidas katted istmetele niimoodi peale panna, et need püsima jääksid, ja kuidas õmmelda. Väike aktiiv sai staabis kokku – asjassepühendatuid ei saanud olla liiga palju, et saladus oleks hoitud. Vastavalt autokastis üle mõõdetud pinkide pikkuselelaiusele lõigati kangast parajad siilud välja. Samuti tuli õigesse mõõtu lõigata pehmenduseks mõeldud poroloonid, mis hiljem valmis kattekottidesse mahutada. Üks õmblejaid Karin Rünkorg meenutas, et lõikeid neil ju polnud, ka need tuli ise välja mõelda. „Katete õmblemise võtsin enda peale, sest õmblemine meeldib mulle ja ongi mu leivatöö. Mul olid võimalused ja tingimused,” selgitas Rünkorg. Ta rääkis, et katteid kokku õmmelda ei olnud keeruline, küll aga võttis aega ettevalmistav sättimine. „Öeldakse: üheksa korda mõõda, et üks kord lõigata.” Aega nõudis eri osade kokkuõmblemise järjestuse loomine: millal lisada mingi detail ja kuidas kõige otstarbekamalt kinnitada ühe õmblusega võimalikult palju servi. Karin Rünkorg pidas palju nõu töökaaslase Ülle Vagaga, kes oli õmblemise ajal ikka kuuldekaugusel. „Tarvis oli lõigata kummi- ja takjapaelad õigesse pikkusesse, riideribasid sättida või lihtsalt teist arvamust küsida,” rääkis Rünkorg. Ja nii need katted ühel päeval valmis saidki! Veel oli tarvis sisse toppida pehmendus, millega sai suurepäraselt hakkama Anne Kaasik. Ja nii saidki kaitseliitlased Hiiumaa malevkonna aastapäeval kätte praktilised katted oma autode puupinkidele. Hiiumaa malevkonna instruktor Taimo Juhe oli naiskodukaitsjate kingituse üle siiralt üllatunud ja tänulik. „Istmekatetel on suur väärtus, sest eriti pärast märjas metsas peetud õppust on külm puupink läbi riiete tunda,” ütles ta. Metsas liikudes ei pruugigi külm olla, aga autos istudes ja pikka maad tagasi sõites võib külm hakata. „No ja mõnusam on ka pehmel alusel istuda,” kinnitas Juhe.

NAISKODUK AITSE

Mõõtmine, lõikamine ja toppimine andis tulemuse

Üheksa korda mõõda, enne kui üks kord lõikad, kinnitavad Karin Rünkorg (paremal) ja Küllike Tammeveski

4 | 2016

Jahimeeste roll Eesti riigi kaitsmises on palju suurem, kui sellest siiani on räägitud.

MÕTE

Tekst: MARTIN JÕESAAR

4 | 2016

Tihti tuuakse Eesti riigikaitse tugevusena esile jätkuvat panustamist ajateenistuse süsteemi ja sellega loodavat reservarmeed. Samuti räägitakse palju Kaitseliidust ning koos sellega järjest suuremast hulgast inimestest, kes vajadusel panevad vormi selga ja moodustavad Eestit relvaga kaitsvad üksused. See kõik on ühe väikese riigi jaoks väga tähtis, aga igasugune vastupanu saab olla tulemuslik ainult juhul, kui seda tehakse ühiselt. On vaja inimeste võrgustikku, mis kataks kogu Eesti ja jääks töötama ka ajal, kui noored mehed formeerimiskeskustesse liiguvad. Õnneks on selline võrgustik tegelikult juba olemas – Eesti Jahimeeste Selts. Me peame lihtsalt õppima seda õigesti kasutama. Jaanuaris 2013 kinnitatud riigikaitse arengukava järgmiseks kümneks aastaks hõlmab ka mittesõjalist kaitset. Sellega püstitati eesmärgid kõigile ministeeriumidele ning selle tulemusena töötatakse välja plaanid, kuidas täpsemalt saab iga eluvaldkond Eesti riigi kaitsmist toetada. Sellega oleme astunud suure sammu edasi ja võime öelda, et Eesti riigikaitset käsitletakse laiapõhjaliselt. Mida tähendab laiapõhjaline riigikaitse? Väga lihtsustatult öeldes ei ole see midagi muud, kui et riik ehk siis rahvas töötab ühtselt ühe eesmärgi nimel. See puudutab kõike – toiduvarudest ja rasketehnikast IT-valdkonnani välja. Suur osa on kodanikukaitsel ja varade kaitsel,

JAANUS PRITS

Jahimehed tahavad panustada riigikaitsesse

et segastel aegadel ära hoida marodöörlust. Tähtis on siin just planeerimine ja tänu sellele saavutatav tegutsemiskiirus. Korralik eeltöö tagab seisu, kus reaalse ohu tekkides ei võta koordineerimine enam kuigi palju aega. Kõiges selles peaks aktiivselt osalema iga kodanik, eriti aga jahimees. Jahimehed ongi juba organiseerunud, relvastatud ning, mis kõige olulisem – nad tunnevad oma kodukohta ja seal elavaid inimesi. Just vastastikused suhted ja usaldus on see, mis rasketel hetkedel tagab edu. Igasuguses konﬂ iktis, olgu see siis otseselt sõjaline või nö siseriiklik rahutus, on väga tähtis info õigeaegne liikumine. Täpset ja adekvaatset pilti olukorrast saab anda ainult isik, kes viibib konﬂ iktipiirkonnas. See on kindlasti esimene punkt, kus jahimehed ja Eesti kaitsevägi

Tahan kõiki üles kutsuda rohkem suhtlema ja tundma huvi oma piirkonnas toimuva vastu. Põllumeeste ja jahimeeste vaheline suhtlus töötab hästi, sest neil on olemas otsene kokkupuutepunkt – ulukid ja ulukikahjud. Kontakte peaks otsima ka kaitseväe, Kaitseliidu ja jahimeeste vahel. Kas selleks saab laskeõpe, ühised ajujahid või midagi muud, on ainult otsustamise küsimus. Jahimehed ja metsaomanikud on kindlasti avatumad lubama Kaitseliidu õppusi oma maadele, kui nad teid isiklikult tunnevad. Samuti võib rühma suurune üksus teha talgute korras väga suuri asju, et kohalike elu paremaks muuta. Võimalusi on väga palju, lihtsalt tahet peab olema. Meie seas on kindlasti ka mehi, kes on ühtviisi aktiivsed igas eelnimetatud organisatsioonis. Kui juhid ei leia omavahel ühist keelt, võiksid algatuse haarata just nemad ning või kuuri lubamine kokkusaamisko- alustada koostööd väiksema grupiga. saavad koostööd teha. Piisab sellest, haks, kuni toidu ja öömaja pakkumi- Hea eeskujuna saan siin nimetada et igaüks teaks, kuhu vajadusel oma kodukohas helistada või kelle uksele seni. Väiksemgi abi võib õigel hetkel Kunda jahiseltsi, kes kutsusid Viru osutada määravaks. Me ei räägi siin koputada. Ükski julgeolekuorgan ei maleva kaitseliitlased oma jahilassellest, et peaksime eraldi hakkama suuda kunagi katta niivõrd suurt ketiiru laskepäevale (pildil). See on midagi varuma või ette valmistama, kaitseliitlasele suurepärane võimamaa-ala, kui seda juba praegu katavad vabatahtlikud organisatsioonid. aga nendele asjadele peab mõtlema. lus harjutada liikuva sihtmärgi laskKahjuks on möödas ajad, kui Eesti Lõpuks on need, keda me aitame, ju mist. Jahimehed saavad omakorda oli kaetud metsavahtide võrgustiku- meie endi kaaslased, nende lapsed, õppida Kaitseliidu laskeinstruktorisugulased ja naabrid. ga. Kuid nüüd on selle rolli sujuvalt telt, mis mitmekordistab iga tiirus Öeldakse, et mets on Eesti sõduri- tehtava treeninglasu väärtust. üle võtnud just jahimehed. Keegi ei le alati pakkunud nii kaitset kui ka tea oma piirkonna metsades toimuViimaste aastate konfl iktid maailtoitu. Samas on selge, et siin on väga mas on näidanud, et järjest olulisem vat paremini kui kohalik jahiselts. Nii on ära hoitud palju metsavargusi, tähtis roll ka igal metsaserva külal on see, mis toimub enne ja pärast ja talul. Mehed ja naised, kes võtaavastatud õigeaegselt metsatulerelvastatud kokkupõrkeid. Mõiste vad kätte relva, on ainult jäämäe kahjusid ning võideldakse ühiselt „sõda“ ei alga ega lõpe enam päästitipp ning see struktuur kukub väga seakatkuga. Täpselt samuti peame kuvajutuse või tankide liikumisega kiiresti kokku, kui puudub elanike jätkama ükskõik millise konfl ikti üle piiri, vaid hõlmab kogu meid laiapõhjaline toetus. Esmase julgetekkimisel. ümbritsevat elu ja pikki ajaperioode. oleku ja kiire reageerimise saab iga Teame ajaloost metsavendade Alustame juba täna väikeste samnäitel, et lisaks infovahetusele läheb piirkond ikkagi endale ise tagada. mudega, mis teevad meid tugevavaja ka otsesemat toetust. Alustades Kas sina tunned oma kodukohas maks ja muudavad suurema konfl ikelavaid jahimehi? lihtsatest asjadest, nagu oma lauda ti ohu võimalikult väikseks. 4 | 2016

MÕTE

Mets on Eesti sõdurile alati pakkunud nii kaitset kui ka toitu.

Milline rihm oma relvale valida? Soetasin endale hiljuti juurde mõned relvarihmad. Sellise otsuse üheks põhjuseks oli see, et olin hakanud üha enam kahtlema siiani kasutatud kolme-punkti-rihma otstarbekuses.

MAGNUS ARGE

Tekst: MAGNUS ARGE

Tahtsin proovida midagi erinevat kolme-punkti-rihmast, mida on küll mugav kasutada, kuid mis teisalt kipub pisut ahistavalt keha küljes kinni istuma. Valiku otsustasin teha kahe-punkti-rihmade vahel, millel oleksid ka mõned lisaboonused. Esimesed tulirelvadele mõeldud rihmad (küllap algselt lihtsalt köievõi nöörijupid) täitsid põhiliselt ühte eesmärki – lihtsustada arkebuusi või musketi, hiljem ka muude käsirelvade transportimist ühest kohast teise. Pikka aega puudus vajadus neid oluliselt täiustada. Olukord muutus, kui avastati, et relvarihma saab kasutada relva ﬁ kseerimiseks laskeasendisse ja see parandab oluliselt tuletäpsust. See juhtus tõenäoliselt 19. sajandi teisel poolel ja põhjustas siiani kestva ja tundub, et üha enam hoogu võtva arengu

relvarihmade konstruktsioonis ja kasutusviisides.

Erinevad rihmatüübid ja nende kasutusviisid Tänapäeval levinud relvarihmasid võib rühmitada 1-, 2- ja 3-punktirihmadeks. Lihtsustatult öeldes tähistab punktide arv rihma kinnituskohtade arvu. Levinuim, nö klassikaline, on kahe-punkti-rihm, mis kinnitub relva külge tavaliselt kaba ja laesääre juurest. Kolme-punktirihmaga on lugu pisut keerulisem, aga sellest räägin juba allpool. Siinkohal pean vajalikuks ära märkida, et kuigi relvarihmade areng on teinud võrreldes 150 aasta taguse ajaga märkimisväärse hüppe, ei tasu kurvastada neil, kelle relv ripub siiani nö „püksirihma“ küljes. Vana klassikaline rihm on siiani enamiku nüüdisajal kasutatavate käsirelvade standardvarustuses, sest suudab täita põhilise temale seatud ülesande, milleks on ikkagi relva kandmine, muuhulgas nii, et käed jäävad muudeks tegevusteks vabaks. Siiski on eelnevalt kirjeldatud rihmatüübid vaid suuremad orientiirid relvarihmade kirevas maailmas ja sellest võib avastada veel palju erinevaid mudeleid, millele on lisatud ühel või teisel moel funktsionaalsust ja kasutajamugavust. Keda see teema huvitab, võib otsida internetist selliseid termineid nagu „Ching sling“, „CW sling“, „Model 1907“.

Testitud rihmad Condor Speedy Two Point Sling See rihm on üsna sarnane tavalisele relvarihmale, kuid ühe olulise täiendusega. Lisaks pikkuse reguleerimisele on selle pikkust võimalik ka nö käigu pealt muuta. See võimaldab relva väga kiiresti puhkeasendist

Kolme-punkti-rihm

4 | 2016

2 X MAGNUS ARGE

Condor Speedy Condor Speedy eesmine kinnitus

L I S A T E AV E

Condor Stryke Single Bungee Conversion Sling Tegemist on kombinatsiooniga 1- ja 2-punkti-rihmast, millel on samuti mõlemas otsas pistiklukud relva küljest eraldamiseks ja kiirpinguti pikkuse kiireks muutmiseks. Lisaks on kabapoolne jätk veniv, mis aitab veelgi paremini laskeasendit ﬁ kseerida ja annab relva käsitse-

Relvarihmade tüübid

TEST

laskeasendisse viia. Lisaks on mõlema relvakinnituse juures pistiklukud, millest kasvõi ühe vabastamisega saab relva kiiresti kehast eraldada. Olukorras, kus relv või relvarihm kuhugi takerdub, aga on vaja kiiresti varjuda, võib see osutuda väga vajalikuks omaduseks. Relva külge kinnitamiseks on mõlemas otsas pannaldega nailonribad, mis tähendab, et AK 4 eesmise kinnituse jaoks on vaja juurde hankida karabiinhaak. Kui mujalt ei saa, siis on see täiesti olemas ka nahkrihma küljes. Galili mõlemad kinnitusaasad sobivad selle rihma jaoks väga hästi. Minu hinnangul on see väga kvaliteetne ja oma lihtsuse juures piisavalt paindlike kasutamisvõimalustega rihm, mille võib olemasoleva 3-punkti-rihma vastu vahetada küll. Kasutegur on igatahes olemas.

Ühe-punkti-rihm Nagu nimetusest saab välja lugeda, on tegemist rihmaga, mis kinnitub relva külge ühest punktist. Sellise rihma kõige mugavam kinnituskoht on kaba ja püstolkäepideme vahel, sest niimoodi on relv paremini tasakaalustatud, asub kasutaja keha suhtes õigel kõrgusel ja vintraua suue on toodud puhkeasendis maast võimalikult kõrgele. Paraku AK 4 sellist kinnitusviisi ei paku. Küll aga on vastav aas olemas paljudel AK 4 jaoks tehtud kokkumurtavatel kabadel, mida muuhulgas toodab näiteks Eesti firma Est-Mil Tactical. Sama ettevõtte tootevalikus on ka üks huvitav relvarihm. Kui tavaline 1-punkti-rihm koosneb ainult diagonaalis ümber keha pandavast silmusest ja kinnitusjätkust, siis selle rihma puhul on mindud veel kaugemale ning silmus mängust sootuks välja jäetud. See rihm eeldab kasutajalt siiski molle-vesti kandmist, sest ta on muudetud sisuliselt vesti osaks. Rihm kinnitatakse vesti õlal olevale aasale ja seda ei pea eemaldama, kui on vaja relv käest panna. Selleks on pistiklukk, millega eraldatakse relv rihmast koos karabiiniga. Peaks sobima ka jalaväerakmetele. Üldiselt on see rihmatüüp mõeldud rohkem taktikalisteks olukordadeks, kus põhirõhk on relva kasutamisel. Sellega on lihtne vahetada õlga või minna üle püstoli kasutamisele. Pikematel rännakutel ühe-punkti-rihma üldiselt ei kasutata, kuid ka siin on vastandlikke arvamusi.

4 | 2016

MAGNUS ARGE

Condor Stryke

L I S A T E AV E

Relvarihmade tüübid

TEST

Klassikaline relvarihm Nagu eespool juba mainitud, on see kõige levinum relvarihma tüüp, mis kinnitub relvale kahest kohast, tavaliselt kaba tagumisest ja laesääre eesmisest osast. Lisaks relva kandmisele on seda rihma võimalik kasutada laskeasendi stabiliseerimiseks. Selleks on vaja rihm relva toetava käega siduda nii, et laskjast ja relvast tekiks ühtne, suhteliselt jäik konstruktsioon. Lisaks tavalisele pikkuse reguleerimise võimalusele on paljudel selle tüübi mudelitel ka kiirpinguti, mis võimaldab rihma ühe kiire liigutusega pikendada-lühendada, muutes selle kasutamist märksa paindlikumaks.

Kolme-punkti-rihm Kui teiste rihmade puhul tähendas punktide arv kinnituskohti relval, siis siin on teisiti. Sellel rihmatüübil on sarnaselt 1-punkti-rihmale silmus, mille relva kasutaja paneb ümber oma keha. Erinevus seisneb selles, et 3-punkti-rihm kinnitub relva külge kahest punktist, ja kuna laskja on relvarihmaga stabiilselt ühendatud, loetakse teda ennast kolmandaks punktiks. See rihmatüüp on välja töötatud selleks, et anda ühele relvarihmale nii ühe- kui ka kahe-punkti-rihma võimalused. Tõepoolest, eesmisel kinnitusjätkul oleva pistikluku avamisel pikeneb rihma esimene pool ja silmus pinguldub ümber keha niimoodi, et relva jääb kandma ainult tagumine kinnitusosa. Nii muutub relvarihm funktsionaalsuselt sarnaseks 1-punkti-rihmaga. Paraku muudab seesama silmus relva kiire eraldamise täisvarustuses laskjast suhteliselt keeruliseks, sest relvarihm kipub takerduma varustuselementide taha. Üldkokkuvõttes on tegu siiski mugava rihmatüübiga, kus plussid kaaluvad enamasti miinused üles.

4 | 2016

misel pisut mänguruumi juurde. Teiseks suuremaks erinevuseks on tagumise relvakinnituse juurde paigaldatud D-rõngas, mis on spetsiaalselt mõeldud rihma muutmiseks 1-punkti-rihmaks. Kuigi kõiki 2-punkti-rihmasid saab jooksvalt muuta 1-punkti-omadeks, on selline lisa siiski väga teretulnud, sest kinnitus asub täpselt õiges kohas ja võimaldab relvakasutamist täpselt samamoodi nagu tõeliste 1-punktirihmadega. Erinevalt eelmisest rihmast on selle mõlemaks relvakinnituseks karabiinid, mis tähendab, et see ei sobi kokku AK 4 kabapealse kinnitusega. Vea saab parandada, kasutades nahkrihma tagumist kinnitusklambrit. Sellisel juhul on mõttekas kinnituskohta ka pisut teipida, et klamber kolisema ei hakkaks. Mõlemad karabiinid on kaetud veniva kaitseriidega. Peale mõnede lisade on see rihm ehituselt väga sarnane eelmisega, kuid just nüansid muudavad ta sammu võrra paremaks.

Kokkuvõtteks Pean tunnistama, et millalgi, kui nahkrihma asemel 3-punkti-rihma kasutusele võtsin, olin selle võimalustest üsna vaimustunud. Nii mõnedki piirangud, mis olid vanal rihmal, uuel puudusid. Siiski, olles proovinud ülalkirjeldatud rihmasid, võin väita, et lihtsalt 3 punkti ei tee relvarihma paremaks. Täpselt sama, võib-olla pisut rohkemgi võib pakkuda üks (peaaegu) tavaline 2-punktirihm.

Tekst: REIN SÄINAS

Kokku läks rajale 34 võistkonda. Enne veel, kui võistlejad said ühisstardis kätte kaardid, tuli ära lahendada ristsõna. Ülesanne edukalt täidetud ning vastus ette näidatud, võiski rajale asuda. Seekord ei olnud aga tegemist tavapärase patrullvõistlusega, kus ajagraaﬁ kuga punktist punkti liikudes tuleb ülesandeid täita. Stardis said võistkonnad endale Tõrva linna orienteerumiskaardi, millele märgitud 20 punkti tuli kõik läbida. Kuues neist ootasid ees ka lisaülesandeid. Päästeametipunktis tuli üles leida mitmesugused esemed, politseipunktis oli aga tarvis 16 foto seast ära tunda neljast inimesest eri aegadel tehtud pildid. Rajaleidja ülesandes tuli vanematel võistlejatel lahendada Valgamaa koole puudutav ristsõna ning noorematel ritta seada haridusteekond

Tulemused Noorem aste (8–12 a)

Vanem aste (16–18 a)

1. Kotkad

1. Seltsimehed

2. Väle Nõmme

2. Põrsad

3. Nõmme Trollid

3. Delta

Keskmise aste (13–15 a)

Vaba rada

1. Vandersellid

1. Warrior

2. 4. koht

2. Ehtsklemmid

3. Tõrvakad

3. Peedrod

alustades algharidusest ja lõpetades kõrgharidusega. Maanteeamet oli matkajatele lahendada andnud liiklusülesandeid, Valga noortekeskus aga pani võistlejad leidma puude ladinakeelsetele nimedele eestikeelseid vasteid. Ei puudunud ka traditsiooniline esmaabiülesanne. Kõige huvitavamaks punktiks hindasid Nõmme noorkotkad Joosep Bürkland ja Georg-Henry Kolnes politseiülesannet. „Kõik punktid olid head, aga politseipunkti ülesandega ei ole varem kokku puutunud,“ lausus Joosep. „Igati tore võistlus oli. Selline võistlusformaat oli päris mõnus. Hea vaheldus tavalistele patrullvõistlustele,“ lisas GeorgHenry omalt poolt. Mõlemale poisile oli see juba kolmas kord Valgamaale võistlema tulla ning kui järgmine kord kutsutakse, lubasid nad jälle platsis olla. Noorema astme võitjatele JanMartti Raalile, Kris-Martin Vähile ja Kristjan Moorale Ritsust meeldis aga kõige enam päästeameti ülesanne. „Teised olid ka lahedad, aga päästeametis oli põnev asju otsida. Ritsus käidi meile noorkotkaste tegemistest rääkimas ja kutsuti võistlema,“ lisas Kristjan. Et noorkotkaste tegemistest rohkemgi teada saada, lubasid kõik kolm peagi ka liikmeks astuda. 4 | 2016

NOORED

Laupäeval Tõrvas korraldatud võistlusmatkast „Väle jänes“ võtsid osa noored Kaitseliidu Tallinna ja Valgamaa malevast. Nende kõrval vabal rajal said võistelda kõik matkahuvilised inimesed.

REIN SÄINAS

Võistlus pani matkajate teadmised proovile

30 tundi rajal Viru Tarvas on patrullvõistlus, kust Viru maleva noorkotkaste võistkondadest sõelutakse välja Mini-Ernale läkitatav tiim. Selle aasta juulis esindab vabariiklikul Mini-Ernal Viru malevat Kadrina rühma võistkond.

NOORED

Tekst: LEHO LAHTVEE

Üleriigilise mõõdu andis tegelikult mal kaane peal. See-eest pakus ta välja ka Viru Tarvas 2016. Lääne-Viosalejatele mitmekesise elamuse rumaa Kadrina valla Neeruti oosidel – nähti päikest ja udu, tunda sai nii käis oma vastupidavust, oskusi ja vihma kui ka miinuskraade. teadmisi proovile panemas lausa 24 „Meieni jõudnud [võistlejad] olid võistkonda, lüües lõhki kõik korralkõik suhtlemisaltid ja positiivses dajate esialgsed ajakavad, plaanid meeleolus, kuigi meie punkti saabuja eelarved. Et aga Noorte Kotkaste jad olid just tulnud läbi vesise metorganisatsioon teeb enda poolt kõik sa,“ kiitis osalejate visadust punktivõimaliku, et tuua eesti noored kohtunik Hannes Reinomägi. värske õhu kätte oma vaimseid ja Kõikide väljakutsete trotsimisega kehalisi piire avardama, pole Viru sai kõige visamalt hakkama võistkorraldustoimkonnal paari nädala kond Alutaguse NK, kes ka eelmise magamata öödest kahju. aasta võitjana käisid Tauno Kangro Neljaliikmelised noorkotkaste ja kujundatud Viru Tarva rändkarikat kodutütarde võistkonnad, keda oli teistele vaid näitamas. üle kahe korra rohkem kui eelmisel Teise ja kolmanda koha teenisid aastal, said loosi alusel lähteid alates auga välja vastavalt Valga NK 2 ja kella 1st öösel ning jõudsid tagasi Jotos Harju malevast. Pariisi külla võistluskeskusesse 30 tunni pärast. „Rada oli väga kurnav. Huvitaval kombel tekkis paaril meie liikmel motivatsioon just kõige kurnavamatel hetkedel,“ muljetas rajal olnud noorkotkas Kevin Varzin. Nagu ikka, olid osalejate kotid täidetud kogu vajamineva varustuse, sealhulgas toiduga ning kõrvalise abi kasutamine polnud lubatud. Vaid jaotelki aitasid ööbimispunkti viia tiimide saatjad. „Üldiselt oli võistlus hariv, sai selgeks, mida enda ja tiimi juures veelgi parendada saab. Meeskonna vaim sai hea testi, sai selgemaks, kuidas keegi vastu peab,“ rääkis Kevin. Neeruti maastikukaitseala järskude ooside ületamise vahel tuli tiimidel täita luure-, side-, meditsiini-, täpsuslaskmise ja koostöö ülesandeid. Põnevamaks tegi elu teedel patrulliv ja varitsev vastutegevus. Kohal olid nii Kaitseliidu pioneerid köieülesandega kui Viru maleva väljaõppe mehed paadiga. Paadid said aga vett näha ainult eemalt, sest ootustele-lootustele vaatamata hoidis ilmataat järvesil4 | 2016

Tüdrukute visadus oli sama heal tasemel. Kodutütardest parimad olid Ungakad Rala ringkonnast. Poodiumi hõbeda- ja pronksikarva astmeid kaunistasid Pärnumaa Ursa Majori Tüdrukud ning Tallinna KT 1. 13–19aastaste kõrval julges keskmisest raskemale, kuid lühendatud rajale tulla ka kaks rühma kuni 12 aasta vanuseid noori. Auhinnalisele kohale tulid mõlemad. Põlva Mõmmid olid mõnevõrra tublimad läänevirukate Kunda Rühmast. Viimased olid ka vanuselt nooremad, liikmete vanus algas 9 aastast. Väärib märkimist, et mitte ükski tiim ei katkestanud.

NOORED 3 X KAITSEVÄGI

Kõikide väljakutsete trotsimisega sai kõige visamalt hakkama võistkond Alutaguse NK. 4 | 2016

Nõmme noored õppisid laagris luurama

Tekst: MARIA JÄRVIS

Luure on patrullvõistlustel alati olnud üks väga oluline punkt, aga selle õpetamisel jääb meie oma võimetest väheseks. Sel korral tulid meile laagrisse appi kaks Kalevi jalaväepataljoni ajateenijast nooremseersanti, kes olid koos meiega laagri algusest peale ja täitsid mitmeid erinevaid rolle.

Meeskond seoti nööridega kokku

NOORED

Laager ise algas 15 km pikkuse orienteerumisega, mille vältel kohtusid noored pidevalt vastutegevusega. Kõige noorem osaleja oli 9aastane ning kõige vanem kohekohe 18aastaseks saav noormees. Rännaku pidasid vastu kõik ja ühtse meeskonnana jõuti laagriplatsile. Puhkuseks aega ei antud, sest vaja oli telgid püstitada, siis omale söök valmistada ja laagri rutiin kokku leppida. Ei mingit magamist! Valves

Laagrisse tulid appi luuretarkusi jagama kaks Kalevi jalaväepataljoni ajateenijatest nooremseersanti

4 | 2016

olid kordamööda kõik ning igaüks sai magada vaid paari tunni kaupa. Teise päeva veetsime suuresti Kalevi jalaväepataljoni territooriumil. Kuna esimesest päevast oli selge, et poistes on vaja rohkem tekitada ühtse meeskonna tunnet, siis muudeti paarikilomeetrine rännak laagriplatsilt sõjaväeosasse meeskonnatöö harjutamiseks. Noored seoti omavahel nööridega kinni nii, et tavalisel moel liikumine ei tulnud kõne allagi. Kõik pidid arvestama teiste tempoga ja esimese saja meetri läbimine võttis ikka korralikult aega. Kohale jõudes oli selge, et üksteisega arvestamine oli selgeks saanud. Liiguti ühtse meeskonnana.

Ülevaade sõdurielust Pataljoni territooriumil saime põhjaliku ülevaate sõdurielust ning sellest, milline on ühe tavalise ajateenija varustus. Mina isiklikult

MARIA JÄRVIS

Märtsi lõpus aset leidnud Noorte Kotkaste Nõmme rühma väljaõppelaagris keskenduti põhiliselt ühele asjale – luurele.

ei oleks uskunud, et ühte seljakotti võivad kõik need asjad ära mahtuda. Meile tutvustati erinevaid relvi, mis on kaitseväes kasutusel, ning räägiti lugusid ajateenistusest. Edasi liikusime õppeklassi, kus algas luureõppe teoreetiline osa. Panime kirja 15 punkti alates ülema käsust luurele minna kuni selleni, et lõpuks võib uuesti jätkata laagri rutiiniga. Vaatasime ka üle luureraporti täitmise. Instruktorid lisasid igale poole palju isiklikke kogemusi ja näiteid, mis aitas poistel kõike meelde jätta. Enne laagrialale tagasi liikumist said noored tutvuda veel mitmesuguste masinate ja suuremate relvadega. Tagasiteelgi ei raisatud aega niisama kõndimisele, vaid õpiti kasutama käemärke, mis on luures üliolulised. Loomulikult saatsime noormeeste teele ka vastutegevuse, mida märgati kiiresti ning reageeriti täpselt nii, nagu oli õpetatud.

Öösse luurama Uuesti laagris olles püüdsime jätta mulje, et veel mõned harjutused ja laager ongi läbi. Tegelikult aga olime oma suures elevuses andnud poistele piisavalt vastupidiseid vihjeid, mistõttu nad ootasid, et midagi hakkab veel toimuma. Ometigi ei osanud nad valmis olla kõigeks selleks, mis meil neile välja mõeldud oli. Südaöösel saabusid Tallinnast kuus kodutütart, kelle paigutasime kahte punkti. Ühed metsa sisse ja teised mere äärde avatud maastikuga ümbritsetud alale. Kell 1.30 öösel

anti laagris ööhäire. Noori instrueeriti kiirelt, et meie aladele on toimunud sissetung, mistõttu tuleb moodustada kaks meeskonda, kes luurele lähevad. Kuna laagris oli neli noorkotkast, kellel on juba võistluskogemus, said nemad raskema ülesande liikuda üsna lagedal alal. Nooremad, seni veel kogemuseta kotkad said omale metsa peidetud punkti. Ajateenijad läksid noortega kaasa luureülesannet täitma. Mina koos oma abiga täitsime motoriseeritud vastutegevuse rolli.

Uskumatult tublid kotkad Ühel hetkel seisime noorematest kotkastest autoga vaid kahe meetri kaugusel ega märganud neid. Ma ei oleks varem uskunud, et nad suudavad püsida nii kaua vaikselt ja liikumatult, kui seal öises metsas. Suuremad poisid olid meist umbes 5 meetri kaugusel ning me kammisime maastiku taskulampidega läbi. Pärast kuulsime kommentaariks, et olime neile lausa otsa vaadanud, aga märkamatuks jäid ka nemad. Võimalik, et siin mängis rolli minu kogenematu silm, aga ma kahtlen selles, poisid olid väga tublid. Instruktorid kiitsid neid hiljem korduvalt. Nooremseersant Pesur märkis, et klassis paistis, nagu ei jääks poistele midagi meelde, aga metsas luurel olles järgisid nad kõiki neile räägitud punkte täie tõsidusega ega jätnud midagi vahele. Kuna tegemist oli täiesti esmakordselt luurel olnud noortega, siis jagati neile hiljem veel

soovitusi tulevikuks, aga ajateenija silmist oli näha, kui uhke ta noorte üle oli. Nooremseersant Todi andis pikema tagasiside kogu laagri kohta. Ta tõi esile, et noorte isiklik motivatsioon oli kogu laagri vältel nii kõrge, et neid ei pidanud millekski sundima. Sellist asja täiskasvanutega ei juhtuvat. Alati olevat keegi, kes nõuab rohkem motiveerimist. Tänu sellele oli ka kotkastega töötada lihtsam ning linnaloast ilmajäämine osutus hoopis väga lahedaks nädalavahetuseks metsas. Ta hindas kõrgelt seda, et kuigi noored said vähe magada, olid pidevalt liikumises ning kogu aeg toimus midagi, ei virisenud ega kaevelnud keegi. Eriliselt tunnustas ta meie laagri kõige nooremat osalejat, vaid 9aastast Rubenit, kes pidas temast suuremate ja vanemate poiste kõrval ülihästi vastu. Noorte tagasiside laagrile oli positiivne. Kõige rohkem häiriski neid ehk vähene uni ja pidevalt kimbutanud vastutegevus. Kuid huvitavat oli palju. Kiideti ajateenijatest instruktoreid, kes olid sõbralikud, toredad ja abivalmid. Nad olid alati kõigile küsimustele vastamas ja teinekord ka juba enne küsimuste saabumist nii mõndagi selgitamas. Laagri korraldajana võin lisada, et laager mitte üksnes täitis oma eesmärgi, vaid ületas seda mitmekordselt. Ma olen tänulik Kalevi jalaväepataljonile, et nad olid meiega nõus koostööd tegema ning et see koostöö osutus niivõrd positiivseks. 4 | 2016

NOORED

MARIA JÄRVIS

Ei mingit magamist! Valves olid kordamööda kõik ning igaüks sai magada vaid paari tunni kaupa

Valgamaa kotkad ja tütred käisid Rootsis taliõppusel 3. kuni 12. märtsini osalesid Valgamaa noorkotkad ja kodutütred Rootsis taliõppusel, kus pandi proovile nii omavaheline meeskonnatöö kui ka suusatamisoskused. Lisaks said noored uusi teadmisi toimetulekuks talvistes tingimustes.

NOORED

Tekst: MARGE TAMM

Eesti noorte kamp Rootsis

4 | 2016

Põhja-Rootsis, kus on valdavalt külm ilm ja palju lund, on väga tähtis enda eest hoolt kanda. Nii said noored kuulata loengut õigesti riietumise ja hügieeni kohta, et juba järgmisel päeval metsas olles neid teadmisi praktiseerida. Metsa jõudes jaotati osalejad kolme segarühma, milles tegutseti kuni laagri lõpuni. Pärast rühmadesse jagunemist asuti kohe ühtse meeskonnana telki püstitama, kuid enne seda oli vaja kühveldada lund ja koguda kuuseoksi. Kuna talvemaades tehakse palju talisporti, siis ei möödunud noortel päevagi ilma suuski alla panemata. Õpiti koos kelguga mäest tõusma ja laskuma. Paljude noorte lemmikuks kujunes Bandwageni taga suusatamine, mis tundus algul raskena, sest nõudis head tasakaalu ja kontrolli suuskade üle, kuid sellegipoolest tegi kõigil tuju rõõmsaks. Võistlusmeeleolu tekitamiseks korraldati meeskondlik laskesuusavõistlus, kus pärast esimest ringi oli vaja lasta õhupüssist ja pärast teist ringi õhupüstolist. Rada ja võistlus ise tundusid algul küll raskena, kuid läbiti meeskonnakaaslaste ergutamise toel edukalt. Kogu laagri jooksul

tuli hoolt kanda ka oma suuskade eest – neid puhastati ja sätiti ning kui klamber juhtus katki minema, tuli leida uued klambrid. Laagri viimasel päeval korraldati suusaorienteerumine, kus kontrollpunktides tuli noortel lahendada mitmesuguseid ülesandeid, mis panid proovile laagri jooksul omandatud teadmised. Mõnel meeskonnal tuli kasutada ka loovat mõtlemist. „Juhtus nii, et poolel teel järgmisesse kontrollpunkti läks tiimikaaslase suusaklamber katki ja ta ei saanud enam oma suuskadega liikuda. Proovisime naljaviluks tandemsuusatamise võimalikkust – see tähendab, et sõber seisis selja taga, hoidis sinu õlgadest kinni ja liigutas suuskadel olevaid jalgu sinuga samas rütmis. Selgus, et sel viisil edasiliikumine on rohkemat kui naljategu – jõudsime järgmisesse kontrollpunkti väga edukalt ja võistkonna liikumistempo sai üleval hoitud,” meenutas Valgamaa kodutütar Maileen Pillaroo. Kokkuvõttes jäid kõik osalejad taliõppusega väga rahule ning koju mindi küll väsinult, kuid rõõmsate emotsioonidega.

„Andke oma dokumendid,“ ütleb punases triiksärgis veidra põskhabemega mees. Umbes paarkümmend inimest, kelle hulgas on nii ameeriklasi kui venelasi, vaatavad segaduses üksteisele otsa. Tekst: KARRI KAAS

„Isikut tõendamata punkrisse ei lasta,“ selgitab mees ning grupp muigab kergendunult. Mõneti tundub identiteedikontroll isegi natuke loogiline. Tegemist on ju ühe salajasema objektiga terves Lätis, kuhu kõrvalistel isikutel asja ei ole. Vähemalt nii oli lugu paarkümmend või natuke rohkem aastat tagasi. Praegu aga ei huvita Ligatne ümbruses enam kedagi, kes sa oled ja mida sa seal teed. Isegi neid mitte, kes on võtnud enda ülesandeks sellesse külma sõja jäänukisse ekskursioone korraldada. Sellest hoolimata otsib üks mees, kuskilt Riia lähedalt pärit pereisa, naljaviluks välja oma juhiload ning ulatab need kommunistide lemmikvärvi pluusis mehele. Giid vaatab viivu dokumenti, vangutab demonstratiivselt pead ja libistab selle millegipärast oma rinnataskusse. „Küll te selle pärast tagasi saate,“ lubab ta ning utsitab meid edasi trepile, mis laskub üheksa meetri süga-

ASSO PUIDET

Tuumavarju tuumavarjendisse Ligatnes

Pisut kummalisele välimusele vaatamata on punkri giidid suurepärased

vusele maapõue. Seal asub ajalukku vajunud Läti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi endiste juhtﬁguuride salajane tuumavarjend.

Parteiladviku pelgupaik

piratsiooni mõttes ehitati punkri peale veel luksuslik sanatoorium kommunistliku partei võtmetegelastele, mida tänapäeval kasutatakse pigem taastusravikeskusena. Giidi sõnul varjamisel siiski erilist mõtet ei olnud, sest objekti valvama määratud sõduritele meeldis koos kohalikega viina visata, mistõttu hakkasid jutud punkri kohta levima õige pea. Varjendi kasutuselevõttu igasugused kõlakad ei vääranud ning see püsis pidevas valmisolekuseisundis Vene vägede lahkumiseni. „Viimast korda võeti siit Moskvaga ühendust 1994. aastal,“ ütleb giid ning juhatab meid iganenud Nõukogude sidetehnikat täistuubitud ruumist edasi järgmisesse iganenud Nõukogude sidetehnikat täistuubitud ruumi.

Punkrit Nõukogude Läti parteiladviku kaitseks reeturlike Lääne kapitalistide salaliku tuumarünnaku eest hakati planeerima juba möödunud sajandi kuuekümnendate lõpus, kuid valmis sai see alles 1982. aastal. Ligatne kanti ei valitud varjendi asukohaks mitte maaliliste vaadete tõttu, mis merepinnast veidi kõrgemate pinnavormide nõlvadelt ümbruskonnale avanevad, vaid puhtalt praktilistel kaalutlustel. Seal oli levi kõige parem. Tõenäoliselt ei olnud vähem tähtis ka argument, et küngastesse, mida Ligatne läheduses jagub ohtralt, oli kahe tuhande ruutmeetri suuruse pindalaga kompleksi Endiselt töökorras kõvasti lihtsam ära peita kui kuskile „Need teletaibid siin on täiesti töölagendikule või metsa sisse. Konskorras,“ kinnitab teejuht ning osu4 | 2016

KARRI KAAS

REISLUGU

Punker oli varustatud Nõukogude tipptehnoloogiaga, mis suures osas on töökorras veel tänase päevani

tab laudadele ritta laotud masinatele, mis on omamoodi kombinatsioon elektroonilisest kirjutusmasinast, algelisest arvutist ja faksiaparaadist. Giidi sõnul kontrollisid nad seadmete kasutuskõlblikkust paar aastat tagasi, kui edastasid ühelt punkris olevalt teletaibilt sõnumi teisele punkris olevale teletaibile. Põhjus, miks nad mõne kaugema kohaga ühendust ei võtnud, on üsna lihtne – teletaipe ei kasutata enam ammu. Mujal maailmas muutusid need kommunikatsioonivahendite kiire arengu tõttu kasutuks millalgi kaheksakümnendate keskel, kuid sotsialismileeris püsisid teenistuses punaimpeeriumi lagunemiseni. Mõnel juhul ilmselt veelgi kauem, millest annavad tunnistust ka Ligatne punkris asuvad masinad. Kuna huvi iganenud Nõukogude tipptehnoloogia vastu polnud väga suur, juhatati meid mööda roheliseks võõbatud koridore edasi. Väidetavalt pidi see värv inimestele rahustavalt mõjuma, kuid kindel selles

4 | 2016

olla ei saa. Kommunism oli teatavasti ümbritsetud igasugu mütoloogiaga, mistõttu märksa usutavamalt kõlab võimalus, et roheline värv oli lihtsalt paremini kättesaadav. Järgmisena näidati meile hiiglaslikku masinat, millesse oli kokku pandud konditsioneer ja õhupuhasti. Tuumakatastrooﬁ korral oleks see aparaat taganud punkri asukatele meeldiva temperatuuri ning varustanud neid hapnikuga. Meie teejuht teadis rääkida, et sarnaseid seadmeid kasutati ka punalaevastiku allveelaevadel. Sõjatööstusest oli pärit ka varjendi generaator, mis koosnes peaasjalikult kahest tanki T-54 mootorist. Töötasid need tavalisel diislikütusel, mida ammutati punkris asuvatest spetsiaalsetest mahutitest. Kogu süsteem oli kavandatud autonoomselt vastu pidama kuni kolm kuud. Vähemalt teooria kohaselt. Praktiliselt on see aga üsna kaheldav, sest Nõukogude insenerikunstile iseloomulikult kõigele ei mõeldud.

ASSO PUIDET

Hämaralt valgustatud roheliste seinadega koridorid pidid väidetavalt mõjuma rahustavalt

KARRI KAAS

Suur juht ja õpetaja, Lätis tuntud kui Lenins

Ajastutruu butafooria – kunstnelgid ja plekist kauss

KARRI KAAS

REISLUGU

Või ei peetud vajalikuks mõelda. Sellepärast jääb näiteks lahtiseks küsimus, kuhu oleks punkris paigutatud surnukehad? Samuti ei osanud giid öelda, mis oleks juhtunud pärast kolme kuu möödumist. Ilmselt ei teadnud seda ka punkri tellijad.

Töölisromantika maailmalõpusööklas Kuigi vaatamisväärset on Ligatne tuumavarjendis tõenäoliselt igale maitsele, põhjustas vahest kõige rohkem elevust punkri söökla. Valge kahhelkiviga üle laotud seinad, kuhu on riputatud erinevad sotsialistlikust realismist kantud tööd, karskust ja kainust ülistavad plakatid. Vakstuga kaetud kipakad lauad, millel ilutsevad kunstnelgid. Nurgas kollasel plastkandikul samovar koos teeklaasidega, kõrval kulunud arvelaud, mille otstarvet ja toimimispõhimõtet tänapäeva noortele on juba üsna raske seletada. Igal pool vedelevad vanad kummist gaasimaskid, torbikud all ja puha, millest ei saa aru, kas need on punkri praeguste valdajate lisatud butafooria või endiste omanike reaalsetest vajadustest tingitud kaitsemehhanism.

Meie teejuht ütleb, et varjendi söökla on kasutuses tänaseni ning pakub ka süüa. Nautida saab ehtsat kaheksakümnendate tuumapunkri menüüd, kuhu kuuluvad nii kapsasupp kui kompott. Kahjuks ainult ettetellimisega. Meid see teadaanne väga ei häiri, sest nõukogudeaegne kulinaaria on meil veel piisavalt hästi meeles. Ülejäänud grupist kostab küll üksikuid pettumust väljendavaid ohkeid, kuid need jäetakse ajastutruu ignorantsiga tähelepanuta. Jätkame koos ameeriklaste ja venelastega kogu selle külma sõja jäänuki uurimist, justkui oleks vana vaen igavesti unustuse hõlma vajunud, kuni juba kergelt tüdinud giid meid tagasi maapinnale juhatab.

L I S A T E AV E

Salajane Nõukogude punker Ligatne rehabilitatsioonikeskus Skalupes, Ligatne vald, Ligatne piirkond, LV-4108, Läti email: hotel@rehcentrs.apollo.lv

WWW.BUNKURS.LV

Giidiga ringkäik Läti, inglise ja vene keeles Sissepääs: tööpäeviti kl 15 laupäeval ja pühapäeval kl 12, 14 ja 16 Pilet kuni 12 eurot

4 | 2016

AUTORID HELEN ALLAS vabatahtlik reporter Helen tegutseb praegu Naiskodukaitse esinaise asetäitja ülesannetes. Lisaks on ta avalike suhete erialagrupi liige ja „Anname au!“ kampaania koordinaator Naiskodukaitses

REISLUGU

MAGNUS ARGE vabatahtlik reporter Pärnumaa maleva vabatahtlik kaitseliitlane ning militaarvarustuse tutvustamise ja testimisega tegeleva grupi Mil-Test liige HELJA KAPTEIN vabatahtlik reporter Naiskodukaitsja Helja Kaptein teenib oma igapäevast leiba ajakirjanikuna Hiiu Lehes

SANDER KIVILOO Kaitseliidu Kooli inimressursi arendamise õppesuuna juhataja on õppinud Tallinna Ülikoolis andragoogiks ning on Kaitseliidus tegev aastast 2009 KERT MEIDRA vabatahtlik reporter Kert on Tallinna maleva vabatahtlik spordipealik ja Kaitseliidu kooli koolitaja. Tema igapäevatöö on seotud taktikalise ja matkavarustuse poega reorg.ee

4 | 2016

AIN RUNIN vabatahtlik reporter Mere ääres elanud ja kasvanud Ain astus Kaitseliitu aastal 2000 Hiiumaal, kuid täna on ta tegev Pärnumaa maleva rannakaitseüksuses REIN SÄINAS Vabatahtlik reporter Rein on Valgamaalase reporter ning Valgamaa maleva teavituspealik, kes oli noorkotkas kuni 1997. aastani, pärast seda liitus ta Kaitseliiduga

PIRET VEEVO vabatahtlik reporter Piret on kaitseliitlane Hiiumaa malevkonnast, kes lisaks meestega metsas põrkamisele panustab Kaitseliitu fotokaameraga opereerides ning vabatahtlikuna instruktoreid koolitades KRISTJAN PRII Kaitse Kodu! foto- ja videotoimetaja

KARRI KAAS Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

3,0 m pressimata lumi

1,5 m pressitud lumi

1,0 m tavaline pinnas

0,6 m toores puu

0,5 m liivakotid

0,5 m kivine maa

0,2 m betoon

0,015 m teras

Käsitulirelva kuulide eest (kuni 7,62 mm) tagavad kaitse järgmise paksusega materjalid.

KUULIKINDLUS

LÕIKA ENDALE MÄRKMIKU VAHELE JÄRJEHOIDJA

TÄHESTIKU RAHVUSVAHELINE KUULDEKOOD A – Alfa (ál‘fa) B – Bravo (´bra:vou) C – Charlie (´tsa:li) D – Delta (´delta) E – Echo (ékou) F – Foxtrot (´fokstrot) G – Golf (´go(l)f) H – Hotel (hou´tel) I – India (índia) J – Juliett (dzu´:ljet) K – Kilo (´kilou) L – Lima (´li:ma) M – Mike (maik) N – November (no´vembe) O – Oskar (óska)

EESTI KEELES KASUTATAVAD NUMBRID:

1 – üks 2 – kaks 3 – kolm 4 – neli 5 – viis

6 – kuus 7 – seitse 8 – kaheksa 9 – üheksa 0 – null

P – Papa (pa´pa:) Q – Quebek (kwi´bek) R – Romeo (´roumiou) S – Sierra (´siera) Š – Šahh (.ahh) Z – Zulu (´zu:lu:) Ž – Žurnaal (z´urnaal) T – Tango (´tangou)

INGLISE KEELES KASUTATAVAD NUMBRID:

1 – one (uan) 2 – two (tu:) 3 – three (θri:) 4 – four (foor) 5 – five (faiv)

6 – six (siks) 7 – seven (´seven) 8 – eight (eitθ) 9 – nine (nain) 0 – zero (´zirou)

U – Uniform (´ju:nifo:m) V – Victor (´vikta) W – Whiskey (´wiski) X – Xray (´eks´rei) Y – Yankee (´janki) Täppidega tähtede edastamiseks kuuldekoodidena kasutatakse: Õ – Õnne Ä – Ärni Ö – Ööbik Ü – Ülle

Postkasti

Telli

Postkasti Telli

Kaitse Kodu! nr 4 2016. a

Articles inside

Robert-Rudolf Volk, kunstnik ja kaitseliitlane

Kevadises metsas nälga ei jää

Taimetee kosutab nii vaimu kui tervist

Tuumavarju tuumavarjendisse Ligatnes