KaitSeLiit
üLem või peaLiK – SeLLeS oN KüSimuS Aeg-ajalt tekib Kaitseliidus vestlustes ja ka dokumente lugedes küsimus: kas allüksuste juhid Kaitseliidus on ülemad või pealikud? Tekst: major RENE TOOMSE
K
asutusel on mõlemad mõisted ilma selge vahetegemiseta, kuid aruteludes selle üle tekivad kaitseliitlaste seas vastakad seisukohad ja arvamused. Üks levinumaid väiteid on, et pealikud on valitavad ja ülemad määratavad, seega ei saa sõjalises struktuuris olla pealikke, vaid peavad olema ülemad. Iseenesest ei olekski sel tähtsust, kuid eriti ametlikud dokumendid nõuavad korrektsust. Sellepärast püüab käesolev analüüs dilemmasse selgust tuua.
Alustame grammatilise võrdlusega – kas ülemal ja pealikul on eesti keeles mingi selge defineeritav vahe? Eesti Keele Instituudi väljaantav „Eesti keele seletav sõnaraamat“ liigitab ülema ja pealiku sünonüümideks ehk samatähenduslikeks – pealik = üksuse ülem.1 Seega grammatilises tähenduses vahet ei ole, ülem ja pealik on sama. Kehtiva õiguse kohaselt on Kaitseliidu tegevliikmete ametikohad ja nende nimetused selgelt märgitud Kaitseliidu kodukorra § 11 lg 1-s: 1) malevapealiku abi; 2) malevkonna või üksikkompanii pealik; 3) malevkonnapealiku või üksikkompanii pealiku abi; 4) kompaniipealik; 12
4/2021
5) 6) 7) 8) 9) 10) 11)
kompaniipealiku abi; kompaniiveebel; rühmapealik; rühmapealiku abi; jaopealik; jaopealiku abi; malevlane.
Kodukord ei näe ette alternatiivselt ülemate määramist samadele ametikohtadele. Vahepõikena – samamoodi ei ole Kaitseliidus rühmavanemaid, vaid sellele ametikohale vastab rühmapealiku abi; Kaitseliidus ei ole reamehi, on malevlased. Lisaks kodukorrale nimetab Kaitseliidu seaduse § 10 pealikeks maakaitseringkonna pealiku ja malevapealiku. Ainukesed ülemad seaduse kohaselt on Kaitseliidu ülem ja peastaabi ülem. Näiline konflikt tekib aga Kaitseväe korralduse seaduse ja Kaitseväeteenistuse seadustega, kus kummaski ei ole mainitud mõistet pealik; on vaid ülemad. Selles mõttes, kui võtta aluseks, et Kaitseliit maakaitse ülesannetes allub sõja ajal Kaitseväe juhatajale, peaksid kõik pealikud olema automaatselt ülemad. Paraku ei ole sellise arvamuse kinnitamiseks ühtegi vihjet üheski õigusaktis ja tuleb asuda seisukohale, et see pole nii. Pealik on ülemaga võrdne Kaitseväge reguleerivate seaduste mõttes, kuid mitte miski ei kohusta muutma Kaitseliidus
ametikoha nimetust nende seaduste kohaselt. Tuleb kummutada ka müüt, et pealik valitakse ja ülem määratakse. Kaitseliit on selles mõttes keerukam kui Kaitsevägi. Kaitseliitlastele ebasobiva „ülema“ määramine tekitab paraku suurema kahju kui sama olukord Kaitseväes. Vabatahtlikud liikmed lihtsalt ei koondu sellise „ülema“ ümber ja tulemuseks on seisak allüksuse arengus või isegi allüksuse lagunemine. Sõja korral saab allüksuse kohustusega muidugi kokku sundida, kuid see üksus oleks tegutsemisvõimetu puuduste tõttu varasemas väljaõppes. Iga pealik siiski määratakse kõrgemalt poolt ka Kaitseliidus, kuid siin tuleb väga hoolega arvesse võtta, et määrataks juht, kelle allüksuse liikmed on heaks kiitnud. See on paratamatu. Juba selles mõttes õigustab just pealiku nimetuse kasutamine ennast Kaitseliidus palju rohkem kui ülema nimetus. Seega, nii õiguslikult kui ka traditsiooniliselt on õige ja korrektne kasutada Kaitseliidus nimetust pealik. Ka sõja olukorras, kui Kaitseliidu allüksused viiakse Kaitseväe juhataja alluvusse, ei muutu midagi – pealik jääb pealikuks, mitte ei pea teda hakkama nimetama ülemaks. VIIDE: 1
EKSS 2009, https://www.eki.ee/dict/ekss/index. cgi?Q=pealik&F=M
