maaiLmapiLK
eeSti juLgeoLeKu
SammaSteSt Suur sõda ehk Esimene maailmasõda ja seejärel lõplikult Teine maailmasõda tõid väga resoluutselt Euroopa riikide fookusesse vajaduse lõpetada igaveseks järgmise sellise sõja tekkimise võimalus. Mõeldud oli loomulikult võimalust, et sõda ei algaks enam kunagi Euroopas. Tekst: kindralmajor (e) VELLO LOEMAA
K
ui Esimese maailmasõja algus ja lõpp oli fikseeritud Euroopas, siis Teise maailmasõja lõpp, ehkki sõda algas jällegi Euroopas, saabus juba teisel pool maakera – Vaiksel ookeanil. Mõlemal juhul oli sõja lõpetamine seotud Ameerika Ühendriikide otsustava sekkumisega, mis osutus kaalukeeleks. Vaikse ookeani sõjatandril olid Ameerika Ühendriigid liidrirollis ja sealsete liitlaste seas oli Euroopa suurriikidest esindatud Ühendkuningriik. Sellest ajast kinnistus Ameerika Ühendriikide roll julgeoleku tagajana tema liitlastele, kelle seas on täna ka Eesti.
KOOSTÖÖ JULGEOLEKU EESMÄRGIL
Kaug-Idas olid erinevatel perioodidel vastasseisud Jaapani, Vene ja Hiina vahel, 20. sajandi alguses osutus seal tugevaimaks Jaapani monarhia ja sõjaline jõud. Enne Teist maailmasõda pani end seal maksma Nõukogude Liit ja pärast sõda aeglaselt, kuid kindlalt ka Hiina Rahvavabariik. Pärast sõda loodud rahvusvahelised organisatsioonid, algul Rahvaste Liit, hiljem ÜRO, olid muidugi kohad, kus kõik suured kokku saavad. Rahvaste Liidu kurb saatus pole vältimatu ka tema järglasele. ÜRO suurus tähendab samavõrd ka sõnade ja deklaratsioonide paljusust. Mingil hetkel võib saabuda hetk, kui paljud riigid aduvad selle organisatsiooni kasuteguri olematust. 48
4/2021
Võib-olla maailma suuremate ja jõukamate riikide klubid, nagu G7 ja G20, näivad samuti julgeolekut toetavate kooslustena, kuid klubides kehtivad rohkem kirjutamata seadused kui allkirjadega kehtestatud lepingud jms. NATO loodi 1949. aastal ning lisaks Euroopale oli oluline (kuuma) sõja ärahoidmine eluliselt tähtsal Atlandi ookeanil, mis ühendab Euroopat ja Ameerikat. Vaikse ookeani piirkonnas oli sõjaline vastasseis Nõukogude Liiduga ainult ühel NATO liitlasel, Ameerika Ühendriikidel, ning mõlemal riigil oli loodud arvestatav sõjalaevastik. Üle põhjapooluse laiuvas õhuruumis lisandus Ameerika Ühendriikidele ka Kanada, et kaitsta oma riike läbi arktilise õhuruumi saabuva võimaliku ohu eest. Meretaguste liitlaste sõjaväebaasid Lääne-Saksamaal neis asuva väekontingendiga pidid garanteerima sõja ärahoidmise külma sõja perioodil. Majanduse valdkonnas tiheda koostöö arendamiseks, kuid samuti julgeoleku tagamise eesmärgil, sündis Euroopa Liit. Algselt Söe- ja Teraseliit 1950. aastal. Kuid enne seda ja isegi veel enne NATO tekkimist sõlmiti 1948. aastal nn Brüsseli pakt ja sealt edasi loodi 1955. aastal Lääne-Euroopa Liit (WEU), tähtajaliselt 50 aastaks. Eestist sai 1994. aastal WEU assotsieerunud partner. Reaalselt kadus
WEU alalise kontorina pärast Marseilles’ kohtumist 2000. aastal, kui otsustati alustada selle ülesannete üleviimist Euroopa Liidu alla. Endine NATO peasekretär Javier Solana oli sel hetkel WEU peasekretär ning samal ajal olnud juba aasta aega Euroopa Liidu kõrge esindaja. Organisatsiooni tegevusperioodi küll pikendati tähtajatult, kuid 2011 lõpetati WEU tegevus ametlikult, sest julgeoleku küsimustes muutus selle roll olematuks. NATO jäi peamiseks julgeolekugarandiks Euroopas ja üleatlandilisel alal, Euroopa Liit võttis üle WEU rolli julgeoleku valdkonnas, kuid mitte nii edukalt, kui arvati.
UUED PINGED JA KONFLIKTID
Niisiis, külma sõja perioodil ning peale seda oli ja on NATO Euroopa põhiliseks julgeoleku garantiiks, eriti sõjalises valdkonnas. Tema sõjalised jõud olid paigutatud Euro-Atlandi piirkonnas liikmesriikide kaitseks ning külma sõja haripunktis suhteliselt staatiliselt piki „külma rinde joont“. Väed asusid sisuliselt lahingu rivistuses. Kõige pingelisem oli u 1000 km pikkune vägesid ja lahingutehnikat täis pikitud ala Taanist Austriani Lääne- ja Kesk-Euroopas. Seal asus suurima ohu raskuskese. Külma sõja lõpp tõi kaasa pinged ja sõjalised konfliktid, mistõttu Euroo pas rakendati NATO sõjalisi võimeid
